KUNGSLEDENI MATKARADA - KUUES PÄEV

KUUES PÄEV - 4. august 2026

Kuna eile hommikul olime ärganud väga hilja, siis võttis Karl nüüd ohjad enda kätte ja teatas, et nii see küll kuskile ei kõlba ja pani meile eile õhtul hommikuks äratuse kella poole kaheksaks. Täna on meil ka päris pikk maa ees ootamas - 25 kilomeetrit. Plaanisime kell 9.00 saada liikuma. Täna hommikul saime uskumatu vedamise osalisteks ehk vihma ei sadanud: hommikused toimetused möödusid täiesti vihmavabalt! Saime pakkida kokku kuiva telgi. Hommikusöök koosnes meil nagu ikka pudrust maasikamoosiga ning vastavalt soovile kohvist või teest. Karl ja mina ehk siis köögitoimkond eelistab kohvi ning telgi meeskond, õigemini naiskond, on teejoojad. Aga liikuma ei saanud me ikkagi enne kui ükskord pool kümme. Mis tähendab, et kogu ärkamise, riietumise, söögitegemise ja asjade pakkimise protseduur võtab meil hommikul aega ei rohkem ega vähem kui kaks tundi. Sellega peame siis arvestama.

Täna oli meil erakordselt tore matkapäev eelmistega võrreldes, sest päris arvestatava osa päevast saime matkata vihmata. Isegi päike näitas ennast veidikene. Ja kuidagi, kas tänu päikesele või oligi see nii, olid tänased vaated veel eriti imeliselt kaunid!!! Teekond oli muidugi pikk ning üritasime püsida tempos. Et õhtul ka mitte väga hilja peale jääda. Need pikad päevateekonnad tulid tegelikult sellest, et meil oli kamba peale ühise aja leidmine keset suve keeruline ja aega nappis. Mistõttu olime olukorras, kus pidime tegema seitsmepäevase matkaraja viie päevaga. See on igati tehtav, palju matkajaid on teinud seda enne meid ja saavad tegema ka pärast. Lihtsalt vahe on selles, et kui teed viie päevaga, siis ongi selline sportmatk, millega meie just hetkel maadleme. Pikema ajaga saad rohkem naudiskleda. Aga samas, kui vaadata neid eelmisi matkapäevi, kus ainult lakkamatu vihm, tahadki võib-olla just kiiremini edasi saada ja teedki peatused võimalikult lühikesed.

Täna ja ka tegelikult eelmistel päevadel, oleme kohanud palju üksikuid matkajaid. Ma ikka imetlen neid, kes tõesti matkale tuleku viitsivad üksi ette võtta. Kogu selles vihmas ja raskuses taluda seda veel üksi! Viimases ööbimiskohas oli meie kõrval veel kaks telki - kummaski üksik matkaja. Samas saan ikka aru, et tegelikult on selles palju väga toredat ja head. Kasvõi aeg iseenda mõtete mõtlemiseks ning mingite küsimuste analüüsimiseks. Igapäevases kiires elus kipub just selle jaoks jääma alati liiga vähe aega. Muudkui astud ja astud... see on selline hea monotoonne tegevus, mis jätab palju vaba aega ja võimalusi ajule töötamiseks. Ning hea võimalus leida uusi tuttavaid-sõpru. Kui oled üksi, siis ikka suhtled rohkem teiste matkaseltskondadega võrreldes sellega, kui juba ise seltskonnaga tulles. Omas toredas ja tuntud seltskonnas tavaliselt hoidutaksegi rohkem omaette.

Tee tundus täna võimatult pikk! Ja väsitav. Kotid olid ka just täna kuidagi raskemad kui varasemalt. Kuigi tegelikult polnud need eriti rasked midagi - meil ju lühikene matk. Ainult viis päeva! Rasked on need tõesti kui 2-3 nädalane matk ja peab nii söögi kui ka telgi kaasa tassima. Ilmselt olime siis meie täna lihtsalt viletsamad. Välja arvatud muidugi Karl: tema käis kord ees ja kord taga uurides aeg-ajalt kas me ikka jaksame. Aga no matkal on ju teada, et ega mingit teist varianti ei ole! Minu üks kand oli ikka katki hõõrutud, aga plaasterdasin hommikul veel teibiga kõvasti kinni selle koha ja käia on täiesti normaalne. Eriti tunda ei anna. Tavaliselt alles õhtupoole, kui pikk päev juba selja taga. Lõunaks keetsime täna ka kuuma teed juustu ja küpsiste juurde. Ning pidasime maha pika arutelu teemal, miks meil polnud plaanis korralikku sooja lõunasööki keeta!? Menüü tegime mina ja Katariina, ka poes asju ostmas käisime meie. Ei tulnud üldse selle pealegi, et võiks olla kuidagi teisiti.

Aga mõistsime, et Karl sellise kesise toitmisega meil lõpuni välja ei vea. Õnneks olime suure varuga võtnud kaasa kiirnuudleid. Üheks korraks olid need menüüs õhtusöögiks ja üks kord igaks juhuks varuna ettenägematuteks olukordadeks kaasas. See "igaks juhuks" ning "ettenägematu olukord" oligi meil nüüd käes ja läkski käiku lõunasöökideks.  Põhiliselt Karlile, aga oli ka liitujaid. Õhtuks oli plaanis jõuda Sälkasesse. Aga see tee sinna tundus ikka nii pikk ja vaevarikas! Ning kui hommikupoole oli olnud kohati päris ilus ilm ning olime isegi päikest näinud, siis õhtupoole oli jälle lakkamatu vihmasadu. Olime kõik, peale Karli, ilmselt väsinud ja natukene tüdinud sellest lõputust vihmast. Jalad valutasid. Olin talvel kindlalt plaaninud osta endale suveks uued matkasaapad! Aga no, ikka mõtlesin, et vast kestavad veel selle ühe matka, kuigi saapad on peaaegu sama vanad kui Eliisabet. Ja eks nüüd see andis tunda jalgades.

Kui lõpuks Sälgas olime tundus olukord päris trööstitu: lakkamatu vihm, valutavad ja väsinud jalad, märjad riided ja lõputu niiskus. Ees ootas aga veel telgi üles panemine, söögi tegemine jne. Seda oleme siiski kogenud, et kõik need asjad on mõistlik laagrisse jõudes viivitamatult ära teha, sest hiljem läheb veel hullemaks. Nii ka nüüd: panime telgi kõik koos üles. Käed oli külmunud ja kanged. Üks asi, mille kaasavõtmisele ma tõesti mõelda ei osanud, on kindad. Kõigile käisin küll peale ja kontrollisin, et kas on pakitud kaasa müts ja sall. Mütsi puhul selgus, et kellelgi polnudki võtta kodust sobivat mütsi. Said siis kõik minu varudest selle. No ja siis oli mul igal öösel telgis kolm roosat peanuppu! Ise ka imestasin, et kuidas on mulle sattunud kolm erkroosat mütsi!? Aga telgi saime püsti. Loopisime magamise tarvikud kiiresti sisse. Katariina ja Eliisabet jäid voodeid tegema. Karl puges ka telki sooja korraks.

Täna olime pannud oma telgi samuti nö tasuta laagriplatsile. Siin oli see enne ametlikku hoonetekompleksi. Jõgi jäi piiriks vahele. Läksin tualetti, päris tüütult pidi selleks ületama neli silda, kõik üle hargnevate jõeharude. Tagasiteel võtsin jõest kaasa õhtusöögi valmistamiseks vee. Karl puges ka telgist välja mind abistama. Täna oli õhtusöögiks kartulipuder. Isegi võid oli meil veel alles sinna sisse panemiseks. See söök on lihtne valmistada - pakkide sisu tuleb vaid keeva vee sisse valada. Keeruline on ainult veekogust arvestada. Täna paningi sellega mööda ehk puder jäi natukene liiga vedel. Aga maitset see halvemaks ei teinud ning söök maitses lausa suurepäraselt. Tühi kõht pidi ikka kõikse parem kokk olema! Söömiseks pugesime ka meie Karliga telki. Õues oli läinud väga külmaks. Sõime, pärast sööki tegime veel teed halvaa juurde. Saame priimust kasutada ka telgi ääre all. Ei pidanud keegi enam päris väljas passima sellepärast. Enne magamaminekut riideid vahetades, soe pesu ja soojad sokid selga ning käimise riided kokkukeeratult pea alla padjaks, jäin vaatama oma varbaid: kuidagi väga kummaline nägi välja minu ühe jala teine varvas. Küünevalli ääres oli kummaline lillakas joon.

Valus ei olnud samas, ainult natukene hell. Tean küll, et varbaküünte mahatulek matka käigus on suhteliselt tavaline nähtus. Minuga pole seda lihtsalt varem mitte kunagi juhtunud. Ilmselt seetõttu ma ei saanudki aru kohe alguses millega tegemist. Ja ka see, et kuidagi on minusse juurdunud teadmine, et selline asi on kohutavalt valus ning piinarikas - aga mina ei tundud eriti midagi. Teisel jalal oli sama asi, aga väga kergelt ning tunda polnud midagi. Aga mõnikord on parem olukorda eirata: võtsin jälle elupäästva teibi ning teipisin mõlemad varbad küüne koha pealt kõvasti ja mitmekordselt kinni. Et äkki juhtub nii, et kui ma nüüd rohkem seda ei näe, siis justkui polegi midagi juhtunud. Etteruttavalt võin öelda, et see toimis! Käimist juhtunu mul segama ei hakanud ja teipi enne matka lõppu igaks juhuks lahti ei võtnud. Uni tuli õige kiiresti. Käinud olime täna 25 kilomeetrit.