Wednesday, November 23, 2016

ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

KAHEKSAS PÄEV - 12.10.2016.a.

Äratus 6:15. Siis hommikul juba traditsiooniks kujunenud asjad: plaastrid, puder, pulss (61), hapnik (91), Tiidule 1500,0 ruupiat. Ja siis 8:00 liikuma! Hommikune liikuma hakkamine on minu katkiste jalgade jaoks kõige keerulisem. Päeva jooksul harjuvad jalad liikumisega ära ja ei ole enam nii valusad. Aga jah, hommik on kõige hullem ja pärast lõunat tuleb ka jälle käima saada ennast. Õnneks ei ole mõlemad kannad ühteviisi hullus seisus. Üks jalga on ikkagi tunduvalt parem. Mäkke ronides saangi siis arvestada sellega, et kummale jalale parasjagu toetun. Kuna me siiski praegu enamus aega rühime mäest üles on ka liikumine hullem: saapas jalg libised ja vajub kogu aeg just saapakanna vastu. Kui alla tuleks oleks asi vastupidine. Laskumist on meil aga küll väga vähe.

Rada ronis jälle mäest üles. Ega ta teisiti ei saakski olla: eesmärk ongi ju järjest kõrgemale liikuda. Täna kohtasime juba esimestes külades kohalike "surnuaedu". Budistid põletavad kõik oma surnud. Ega polekski kerge tegelikult siia mägisesse pinnasesse haudu kaevata. Eriti talvel, kus võivad olla vahel mitmemeetrised lumehanged. Surnud põletatakse. Iga põletatu saab mälestuseks väikese palveid ja mälestusi täiskirjutatud kivitahvli. Ning need tahvlid kogutakse keset küla (mõnikord ka külast väljapoole) palveveskitega sarnastesse katusealustesse. Tavaliselt on tegemist lihtsate, kivisse uuristatud kirjadega, tahvlitega. Kuid mõned üksikud on kujundatud ka väga värvikirevalt.

Natukene veel kõrgemale ronides teatas Ratna meile, et varsti tuleb õunaaed. Mina omas mõttes arvasin, et tegemist sellise pisikese kellegi taluniku õunaaiaga. Kohale jõudes nägime aga meeletult suuri maa-alasid, mis kõik õunapuid täis istutatud. Ning seal samas kõrval müüdi kohe istandusest korjatud õunu. Tükk, olenevalt sordist, 35-40 ruupiat. Minagi ostsin kaks erinevast sordist õuna. Tegemist oli tõeliselt heade ja mahlaste õuntega! Ja imesuured! Matkal hakkad ikka lõpuks kõvasti puudust tundma kogu värskest kraamist, mida igapäevaselt oled harjunud sööma. Ühe õuna toppisin seljakotti. Teist hakkasin kohe edasi liikudes sööma. Ning avastasin, et ei ole sugugi kerge kõrgmäestikus teha kahte asja korraga: mäest üles rühkida ja õuna süüa. Järgmises peatuses grupikaaslastega vesteldes selgus, et kõik õuna ostjad ja neid tee peal söönud, olid jõudnud samale järeldusele.

Midagi väga tuttavliku ja kodust kohtasin ka: nimelt hernehirmutisi. Need on täpselt samasugused nagu Eestiski. Kõvasti värvikirevamad ainult nagu kõik asjad siin Nepaalis. Lõunaks sõime nagu ikka ja alati nuudlisuppi. Täna oli eriti luksuslik variant: tomati-küüslaugu-nuudlisupp. Maitses suurepäraselt! Tundub see aga täiesti uskumatu. Tavaline kiirnuudlitest tehtud supp. Lisatud natukene midagi rohelist köögi tagant peenralt, küüslauku ja tomatit ja võib-olla veel mõni meie jaoks tuvastamatu komponent. Ja tulemuseks iga kord selline delikatess ja maitseelamus! Või on asi siis ainult meie peas kinni. Et meile tundub see nii hüper-super hea matkaoludes. Samas süüa nad oskavad siin tõesti teha.

Pärast lõunat oli edasi liikumine väga hea jälle. Olime jõudnud tuttavasse ümbrusesse. Ronisime mäest üles liikudes edasi meie jaoks tuttavas männimetsas. Vahepealses laugel tasapinnal oli metsa vahel isegi selline soine koht. Väike soine järv. Kõik veekogud meeldisid eriti meie linnuteadlasele, kuna linnud kogunevad tihti just veekogude äärde. Meil oli grupis inimesi väga erinevatest valdkondadest. Rene on tõsihingeline harrastusornitoloog. Kaasas oli tal õige mitu kilo vaatlustehnikat: statiiv, teleskoop, pikksilm. Tegelikult oli meil kõigil Rene hobist väga palju kasu. Nägime seetõttu meiegi väga erinevaid linde. Ilmselt poleks meist muidu keegi neid väga tähelegi pannud. Lisaks uurisime tihti läbi tema teleskoobi lumiseid mäetippe, kitsi eemal mäenõlvadel ja muud huvitavat.

Õhtusesse hotelli jõudsime kell kolm. Olime Pisangis. Jagasime toad. Täna olid kõigil toad, kus WC ja pesemisvõimalus sees. Sooja vett pole küll nüüd paar päeva enam olnud. Ning õues on juba nii külm, et külma dušši alla väga ei kipu. Täna käisin mina isegi teist päeva pikkade pükstega. Eile keerasin küll sääred veel üles, aga täna ei kippunud isegi seda tegema. Kuigi enamusel olid tänagi veel lühikesed püksid jalas. Aga järjest külmemaks läheb meil siin! Meie toas oli naljakalt üks voodi WC ukse ees. Ust ei saanud lahti. Kuna neil tuba vahetada ei olnud võimalik, siis pidime Marika voodi sikutama keset tuba, et uks lahti käiks ja me saaks ikka kasutada tualettruumi ka.

Toad jagatud, hetk hinge tõmmatud, asusime kohe uuesti teele. Pidime ronima täna veel mäkke budistliku kloostri juurde. Vahelduseks ilma kotita ronimine oli väga nauditav. Enamus teest mäkke viis ilus trepp. Jõudes hea vaatega kohale, kust avanesid vaated üle küla kõrguvale lumise tipuga mäemassivile, palus Ratna meil sinna üles tippu vaadata. Et mida me seal näeme? Ei näinud me mitte midagi huvitavat! Aga kui ta siis juhtis meie tähelepanu sellele, mida me peaksime vaatama, nägime küll. Ja uskumatu on see inimese silma ehitus! Nüüd, kus meile oli näidatud kätte, mida vaadata, tundus arusaamatu, kuidas võiks keegi seda mitte märgata iseseisvalt!? Paar minutit tagasi aga meie ise polnud midagi tähele pannud. Kuid tegemist oli mäeküljel asuva liustikuga, mille kontuuridest joonistus väga täpselt ja arusaadavalt välja inimese nägu. Kohalikud nimetavadki "teda" lumemeheks. Ka piltidele jäi ta üllatavalt hästi näha. Kõik võivad nüüd proovida kuidas nende silmadega on.

Küla, mis üleval asus, oli samuti Pisang. Ehk siis oli seal ülemine (3300 meetrit) ja alumine Pisang (3185 meetrit). Klooster oli suhteliselt uus - ehitatud 1999. aastal külarahva annetustest. Nepaal on üks maailma vaesemaid maid. Seega pole neid annetusi just palju. Ehitus kestabki siiamaani. Samas on nepaallased nagu öeldud väga usklikud, elades kogu oma elu pöördumises Jumala poole ja oma elu selle järgi sättides. Nepaallased ei tee ühtegi sammu ega otsust palumata Jumalalt selleks õnnistust. Kindlasti on ka turistid ja matkajad pannud oma panuse templi ehitamisse. Jätsin minagi väikese summa kloostri korjanduskarpi. Mulle väga meeldivad need imeliselt värvikirevad ja uhkelt kaunistatud pühakojad.

Kloostrisse sisenedes võtsime saapad jalast. Pühamu sisemus lõi tagasihoidliku eestlase esialgu pahviks. See värviküllus ja kirevus võttis silme ees kirjuks. Aga tegelikult mulle ikka tohutult meeldis. See oli nii ilus! Kõik need peenelt täis maalitud seinad. Puitpaneelidest lagi, mis iga viimase detailini viimistletud värvilisena. Klooster oli avatud, aga ühtegi munka kuskil liikumas näha ei olnud. Pean nüüd mainima, et kui Marikaga hiljem mäest alla ronisime, siis rühkis meile küll üks vastu. Ilmselt käis all külas uudiseid kuulamas ja sisseoste tegemas. Üleval aga paistis päike veel väga soojalt ning üldse oli olemine siin väga mõnus. Mehed asusid kõik tagasiteele. Mina ja Marika mõnulesime veel natukene aega üleval päikese käes.

Kui lõpuks meiegi alla tagasi jõudsime jalutasime läbi ka alumise Pisangi. Mõlemad külad olid täitsa uskumatult lahedad ja armsad. Need väikesed kividest laotud majad. Kõik elamud on tavaliselt kolmekordsed. No need korrused on muidugi madalad. Mitte nii kõrged nagu meie oleme harjunud. Esimesel korrusel on loomad ja siseõu. Ning kõik majapidamiseks vajalikud tööriistad ja tarbed. Teisel korrusel elavad inimesed. Ning kolmandal korrusel hoitakse heinu, kuivatatakse küttepuid, maisi ja muid asju. Pisangis oli ka väga palju palveveskeid ja stuupasid. Nepaallased on väga usklik rahvas ja tihtipeale ärkasin hommikul viirukisuitsu peale, mis oli pandud maja esisele väikesele altarile põlema.

Käisime läbi ka kohalikust poest. Ostsime vett homseks kaasa. 80,0 ruupiat liiter. Hotellis on aga alati veel kallim. Kasulikum on siin ikkagi osta poest. Veel ostsime meie ühisele tuttavale Kajale kingituseks palvelippusid. Toas jõudsime enne õhtusööki veel oma asju korrastada. Seljakott oleks nagu natukene kergemaks jäänud. Aga see võib olla ka sellest, et nüüd on rohkem riideid seljas. Või siis on see tunne tekkinud lihtsalt sellest, et mingisugune vorm on lõpuks saavutatud juba pärast nädalaajast mäkke ronimist. Ilmselt ka viimane aeg.

Poole kaheksaks läksime õhtust sööma. Saime teada Tiidult, et tänasega oleme käinud 80 kilomeetrit. Veel käia 50 kilomeetrit. Kokku siis meie plaanitava marsruudi pikkus 130 kilomeetrit. Õhtusöögid on siin samuti väga head olnud alati. Kui hommikuks ja lõunaks oleme jäänud kõik ühtede ja samade roogade juurde, siis õhtusöögi puhul on kõik lasknud oma fantaasial lennata, proovides praeguseks ära juba peaaegu kõik valikud. Mis on natukene üllatav, aga samas tegelikult hea, on see, et igas teemajas kogu raja vältel on üks ja sama menüü. Hinnad muutuvad ainult kõrgemale minnes kogu aeg natukene kallimaks. Täna kulus söögi peale 1400,0 ja poes 230,0 ruupiat. Kokku kulutasin täna siis 1630 ruupiat! Ööbimise kõrgus oli 3185 meetrit. Enne magamaminekut tundsin nõrka peavalu. Kõrgus hakkab vist tunda andma.

No comments:

Post a Comment