Tuesday, November 22, 2016

ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

KUUES PÄEV - 10.10.2016.a.

Täna hommikul ei pidanud me ka väga kiiresti ega vara liikuma hakkama. Võtsime rahulikult ja nautisime hommikusööki toredas seltskonnas. Vaatamata üleeilsele vastikule pudrule tellisin täna hommikuks ikkagi putru. Tundub kuidagi matkal ikkagi kõige parem söök hommikuks. Ilmselt ei oskagi ma matkal olles muud süüa. Inimene on tõesti oma harjumuste ori. Kuid tänane puder oli täiesti ootamatult tunduvalt meeldivam. Tõsi, üleliia magus, mina oleks pigem söönud soolast putru. Eriti hea, kui oleks olnud tükikene võid ka sisse panna. Aga on nii nagu on... Pulss oli 67. Hapnik oli 95. Suhteliselt head numbrid veel. Tiidule andsin jälle 1500 ruupiat toitlustamise kulude katmiseks. Lihtsam on kui meie grupijuht maksab meie söögid kõik koos ära.

Alustasime oma päeva kohe suure mäkke ronimisega. Põhiliselt lõunani ronisimegi mäest üles. Nägime ka esimest sellist suurt ja korralikku stuupat. Sellist, mis oli ilusasti valgeks värvitud. Ja millel värvilised Budha silmad peal. Siin mägede taustal mõjuvad need lumivalged ehitised imeilusana. Stuupa vaatabki justkui oma käikenägevate silmadega mägede vahelt otse Jumalale silma. Täitsa usutav, et nii ilusas vormis inimeste palveid kergemini kuulda võetakse. Manang on küll Nepaali budistlik piirkond, kuid kõige suurema järgijaskonnaga usk on siin siiski hinduism - üle 80 % nepaallastest on nimetanud ennast hinduistideks. Tundub küll uskumatu, aga budiste on Nepaalis isegi alla kümne protsendi.

Ronimine ei olnud täna enam sugugi nii raske kui üleeile. Vist hakkame harjuma koormusega ning vorm hakkab tulema vaikselt. Seljakott on jäänud ka kergemaks paari ajakirja võrra, mille läbi olen lugenud. Kaks jätsin eelmisesse hotelli. Üks läks grupikaaslastele edasi lugemiseks. Ning üks on veel pooleli. Ega igapäevaselt Eestis ei viitsi ju mingit trenni eriti teha. Et see vorm püsiks kogu aeg. Riisipõllud on hakanud vaikselt ära kaduma. Riisi jaoks on nii kõrgel ilmselt liiga külm. Riisipõldude asemele on tulnud aga mais. Mägedes ongi parasjagu maisikoristamise hooaeg. Paljudes kohtades on juba koristatud vili. Nägime päris mitmes kohas naisi põldudelt maisi kokku kogumas. Kogu töö käib siin muidugi käsitsi. Sirbiga.

Minu eilse rumaluse tagajärjed aga ei läinud niisama lihtsalt mööda. Hommikul olid mul endiselt kannad villis. Panin plaastrid peale. Kuid need tavalised plaastrid ei püsinud seal saabaste sees vist tund aegagi. Tulemus oli see, et ühel jalal oli vill valusalt katki hõõrutud ja teisel lihtsalt ära hõõrutud kohale tulnud vill. Lõuna peatuse ajal sain Marikalt spetsiaalse villiplaastri. Panin selle katkisele villile. Teine jalg eriti tunda ei andnudki. Aga midagi sellist pole minuga veel ühelgi matkal juhtunud. Et siis saapad oleksid jalad katki hõõrunud. Ja siis oli veel üks väga imelik asi mu jalgadega: saapaid jalast ära võttes oli üks sokk täiesti verine. Aga katki hõõrutud kohast ei olnud verd tulnud tilkagi. Lõpuks pika uurimise peale leidsin ühe väikese täpi või augu jalalabalt. Ilmselt sealt see veri pärit oligi. Arvasin, et mingi pind või väike kivikene on teinud jala katki. Imestasin ainult, et nii palju verd nii tillukesest haavast. Aga valus kuskilt ei olnud (peale villide siis!) ja ma rohkem ei juurelnud selle üle.

Lõunaks sõime nuudlisuppi. Uskumatult hea asi! Pärast lõunat läks rada jälle mäest üles ja siis jälle alla. Kuigi ei tahaks kuidagi pärast nii rasket mäkketõusu hakata kohe laskuma. See teeb nagu kogu eelnenud raske vaeva mõttetuks. Aga nii need rajad siin kulgevad. Ja tegelikult aklimatiseerumise koha pealt tuleb see just kasuks. Meie ikka näeme vaeva selle mäest üles ronimisega. Kohalikud aga panevad oma meeletutele koormatele vaatamata aeg-ajalt jooksuga mäest üles. Ning jalas pole neil tihti muud kui varbavaheplätud. Kohalikud on muidu väga sõbralikud. Samas tagasihoidlikud enamasti. See tähendab siis, et nad ei ole väga pealetükkivad. Ajavad rahulikult ja vaikselt oma asja. Suhtuvad kõigesse mõistvalt ning arusaavalt. Ööbimise kohta jõudsime suhteliselt varakult täna jälle. Meie tempo on üllatavalt kiire. Jookseme iga päev oma ettenähtud teekonna kiiresti läbi. Mõned protestihääled on selle koha pealt grupis muidugi ka juba kostnud. Et ei jõua ringi vaadata piisavalt, nautida fantastilist loodust, uurida loomi-linde jne. Aga isegi kui me hommikul olime omavahel kokku leppinud kõik, et täna me ei torma, siis välja kukub ikkagi teisiti. Nagu alati nende asjadega!

Täna ööbisime Dharapani´is. Peaaegu 2000 meetri kõrgusel. Kõrgus ei ole siiani oma tavalisel moel tunda andud. Ehk siis pea ei valuta veel ja süda ei ole paha. Iga matkapäeva lõppedes on üks parim ja mõnusam osa see, kui saad saapad jalast ära võtta. Nüüd seda tehes avastasin, et mul jookseb sarnaselt lõuna ajal toimunule, ka teisest jalast verd. See oli juba väga imelik! Ootasin ja vaatasin siis tükk aega, millal veri pidama jääb. See võttis ikka oma veerand tundi aega. Nüüd jäin küll mõtlema, et põhjus ei saa olla jala vigastamises. Ilmselt on tegemist mingi liigse koormusega jalaveenidele, mis siis väljendub sedasi. Ja alles tükk aega pärast matka, juba ammu Eestis tagasi olles, suutsime matkakaaslase abiga tuvastada, et tegemist oli ilmselt kaanidega. Need kaanid nimelt sisestavad veresoontesse vere hüübimise vastast ainet, et nad saaks korralikult ja piisava koguse verd imeda selle hüübimata. Sellepärast, siis ei jäänudki mul veri pidama!

Villid olid õnneks enam-vähem. Natukene andsid tunda, aga ei midagi hullu. Uskumatu, kui palju tegeled matkal olles oma kehaga! Igapäevaselt ei mõtle ma mitte kunagi sellises mahus oma keha peale. Tänases teemajas oli ka soe vesi. Gaasiküttega. Oligi vaja pea ära pesta. Ja oma verised jalad! Ega kunagi ei tea ju ette, millal järgmine võimalus avaneda võib. Dušširuumi ukse taga pidin aga päris pikalt ootama. Keegi mõnules korralikult. Pärast mind seisis järjekorras Andres. Teades juba ette, et minul peapesemisega läheb aega natukene kauem, lasin tema ette. Õnneks olin vist viimane ning minu järgi ei pidanud keegi enam ootama. Dušši alt tulles oli äkki väga külm. Lisaks fliisile ja fliispükstele tuli mul välja otsida ka Katmandust ostetud sulejope. Kui Katmandus korraks kahtlesingi, et kas on vaja, ja äkki ikka saab ilma, siis nüüd olin küll õnnelik! Põhiline argument oli olnud see, et mis ma sellega pärast teen. Isegi, kui ma jopele pärast matka kasustust ei leia, siis tasub see ennast ära siin kasutades juba. Ning siis oli lõpuks väga soe ja hea olla! Igaks juhuks toppisin jalga veel ka paksud villased sokid ja kaela villase salli. Müts on mul nagu nii enamus aega peaks: kord kuuma, kord külma eest kaitseks!

Istusime teemaja söögisaalis pikalt. Aknast avanes maaliline vaade. Tegelikult mingil hetkel jäigi mulje nagu tegemist oleks imelise loodusmaaliga. Kohalikud teemajad, kus kõik matkajad ööbivad, kujutavad endast lihtsate enamuses kahekohaliste tubadega väikseid hotelle. Ööbimine maksab väga vähe. Lausa uskumatult vähe! Keskmiselt 350 ruupiat öö kahene tuba. See on siis kaks eurot ja üheksakümmend senti. Midagi luksuslikku tubades ei ole. Kaks voodit. Magamiseks tuleb kasutada oma magamiskotti. Linad on küll voodites olemas, aga ega neid ei vahetata sugugi tihti. Odava ööbimise hinnaga käib kaasas vaikiv kokkulepe, et õhtu- ja hommikusöök süüakse samas kohas kus ööbitakse. Oma kasumi teenibki koht suuremas jaos söögi pealt.

Priit sai täna saapafirmast vastuse oma lagunenud saabaste koha pealt. Pakuti varianti, et talle saadetakse DHL-iga uus paar saapaid. Pidavat minema kolm päeva. See oleks aga väga keeruline kuna liigume kogu aeg edasi. Sellest nii lahkest pakkumisest ütles Priit arusaadavatel põhjustel ära. Aga olime ikka äärmiselt hämmeldunud saapafirma poolsest suhtumisest ja valmidusest lahendada koheselt ilmnenud probleem. Sellist suhtumist väga tihti just ei kohta. Priit aga liimis jälle oma saapaid. Osa tänasest teekonnast käis tennistega. Et saapaid hoida külmema ja kõrgema kliima jaoks. Sest kuidagi moodi peab ta nendega üle kuru minema ja matka lõpuni käima. Söögi peale kulus täna 1110,0 ruupiat. Vesi 90,0 ruupiat. Mida kõrgemal, seda kallimaks läheb veepudeli hind. Huvitav, mis on kõige kallim hind, millega peame vett ostma? Kõrgus oli 1900 meetrit. Kõrgust oleme võtnud väga rahulikult ja tasakesi. Mis ongi hea, sest liiga kiire tõus tuleb hiljem pigem kahjuks kui kasuks.

No comments:

Post a Comment