NELJAS PÄEV - 08.10.2016.a.
Hommikul olime juba enne äratust üleval. Ma pean ütlema, et ääretult mõnus oli magada. Hetkel on veel mõnus soe. Natukene liiga palav isegi. Magamiskotti väga polnud vajagi. Ja üks kohalik koer oli ilusasti valvanud kogu öö meie und. Magades meie toa ukse ees matil. Õnneks oli ta vait. Ukse haukuv koer oleks kindlasti seda mõnusat und olulisel määral seganud! Hommikune puder söödud mõõtsime jälle oma pulssi ja hapnikku. Näidud: pulss 71, hapnik 95. Maksime Tiidule 1500 ruupiat söögiraha. Plaan siis selline, et iga päev maksame raha tema kätte ja tema siis arveldab ise kohalikega kõik söögid. Natukene enne kella kümmet saime liikuma. Suhteliselt lühikene päev ootas ees. Sellest ka nii hiline liikuma hakkamise kellaaeg.
Üle eile õhtuse silla teisele poole jõge tagasi esmalt. Siis alustasime mäkke ronimist. Tänane rada oli hoopis erinev eilsest! Kui eile jalutasime suhteliselt siledat teed pidi, millest enamus oli isegi autotee, siis täna ronisime otse mäkke väikest jalgrada ja treppe pidi. Alguses võib ju mõelda, et trepp on kuidagi mõnusam ja lihtsam astuda. Kuid tegelikult on vastupidi. Kuna Nepaalis on neil trepid laotud suvalistest kividest suvalise kõrguse ja astmevahedega. Ja astuda kogu aeg peaaegu põlvekõrguseid astmeid mööda seljas raske kott võtab jalad täitsa läbi. Kott oli ilmselt kõige raskem (suurem vähemalt) minul. Ma ikka suudan alati viimasel minutil kuhjata sinna hulga asju, mida tegelikult ilmselt vaja ei lähe kogu matka vältel. Hetkel võisin juba ette öelda, et ka nüüd oli mul kaasas liiga palju pükse ja pluuse ja jopesid. Siis oli mul kotis veel 4 ajakirja (2 "Imelist ajalugu" ja 2 "National Geographic`ut") ja 2 paksu raamatut. Kodust võtsin kaasa 700 leheküljelise Mussolini eluloo. Ja lennujaamast pistsin veel kotti A.Valtoni "Masenduse ja lootuse". 600 lehekülge. Nii, et igav ei tohiks mul hakata!
Ma ei ole varasemalt ühelgi reisil soovinud pildistada inimesi. Pigem vastupidi: oodanud ja proovinud teha kõik loodus- või arhitektuurifotod nii, et inimesi pildile ette ei jääks. Aga Nepaalis on nii ilusad inimesed! Ja just vanainimesed. Ma ei ole kohanud kusagil maailmas nii ilusaid vanu naisi nagu siin. Nad on imetlusväärsed! Neist kohe kiirgab kaugele rahu ja soojust, mõistmist ja kannatlikkust. Õnnelikkust. Ja nad on pagana lõbusad! Ja seda kõike vaatamata sellele, et nad elavad ametlikult maailma kõige vaesemaks tunnistatud riigis. Elav tõestus sellest, et raha pole veel kedagi õnnelikuks teinud. Nüüd selle paari päeva jooksul juba, mis siin olen veetnud, olen ma üritanud neid pildile saada. Mõni kord õnnestubki.
Umbes 20 minutit enne tänase teekonna lõppu tegime väikese peatuse pisikeses külas. Sealt avanes meile miljonivaade eespool laiuvale orule. Kõik need külad on samuti juba täiesti omaette vaatamisväärsused Nepaalis. Enamus maju on laotud kividest. Kuna siledat maad siin eriti pole, siis ongi majad ehitatud mäenõlvadele. Tänav kulgeb kõige siledamat maad pidi. Tänavad on väga tihti sillutatud kiviplaatidega. Paaris külas kohtasin isegi betoonist valatud tänavajuppe. Kohalike elu käibki väga palju tänaval. Seal tehakse kõike: mängitakse, pestakse, süüakse, suheldakse. Tänavate ääres on poed, kohvikud, hotellid ja kaevud. Kaev kujutab siis mägedest alla juhitud veejuhet, mis jookseb otse tänavale. Tegemist polegi otseselt mitte kaevu vaid pigem veekraaniga. Vähemalt enamuses kohtades on need kraaniga. Kuid mõnes kohas ka ilma. Veepuudust neil siin ei ole üldiselt. Kuna kõik need nired, ojad ja jõed jooksevad mägedest all nii või teisiti. Tuleb neid natukene juhtida ainult soovitud kohtadesse.
Ööbimispaika ehk siis Bahundanda´sse jõudsime täna juba enne kella kolme. Tee peal olime otsustanud, et kuna nii vähe käia, teeme lõuna ka ööbimise kohas. Kohale jõudes käisime dušši all esimese asjana. Sest higistamist oli täna mäest üles rühkides ikka kõvasti olnud. Isegi mina (kes eriti ei higista!) tilkusin aluspüksteni. Riided pesin samuti puhtaks. Aega meil oli täna selleks laialt käes. Lõunaks sõime nuudlisuppi. Imehea! Kannutäis kohvi kulus ka kamba peale ära. Kirjutasin ka Katmandust ostetud postkaardid valmis. Et esimesel võimalusel saaks need posti panna. Täna siia külla jõudes oli ühe maja seinal punane kast kirjaga "Post box". Aga ma igaks juhuks ei julgenud seda proovida. Enne peaks ikka mõne kohaliku käest küsima. Et näiteks ei selguks hiljem, et viimane post läks siit teele enne II maailmasõda.
Siis läksime Marikaga küla peale jalutama. Juba natukene meie teemaja juurest kaugemale jõudes ümbritses meid hulk lapsi. Lapsed on siin samuti väga armsad. Nad on viisakad, ei ole pealetükkivad. Muidugi küsisid ka nemad mu käest kohe šokolaadi. Aga kui ma ütlesin, et mulle ei meeldi üldse šokolaad, seega mul seda ei ole, olid nad küll natukene jahmunud, kuid sellega asi piirdus. Üks väike poiss soovis vaadata mu fotoaparaati. Hakates seda näitama püüdis ta selle suures hasardis kohe enda kätte haarata. Ütlesin, et enda kätte võtta ei tohi, aga vaadata võib küll. Selle peale kinnitas poiss mulle siiralt kolm korda, et ta rohkem ei võta enda kätte, aga ta nii väga soovib lihtsalt vaadata, kuidas see töötab. Uurisime siis seda aparaati natukene aega koos. Lapsed oli lummatud ka Marika blondidest juustest. Käisid küsimas tema käest, kas nad võivad katsuda neid. Käisid siis silitamas nende jaoks nii haruldasi juukseid tasakesi.
Bahundanda koolis käib 500 last. Kõikidest ümbritsevatest küladest kokku. Lapsed oli oma kooli üle väga uhked. Natukene vestlesime ka nende inglise keele õpetajaga. Tema palus meil osta mõned pastakad lastele kinkimiseks. Kuna minul ei olnud isegi rahakotti kaasa võetud, tegi Marika seda. Selle eest oli mul fotoka kotis suur pakk pähkleid. Andsin selle lastele omavahel jagamiseks. Neile jätkus nosimist tükiks ajaks. Tüdrukute käest sain veel teada, et minu nimi tähendab nepaali keeles kulda. Väga armas! Jalutasime teise küla otsa tagasi. Vähehaaval pudenesid ka lapsed laiali. Sedamööda siis kelle kodu tee peale ette jäi. Kohaliku poe ees istusid meie grupi meesterahvad. Jäime ka veidikeseks poe juurde. Ostsime vett homseks kaasa. Vestluses noorukese tütarlapsest poemüüjaga selgus, et tema õpib hoopis Katmandus ülikoolis. Ning poodi peavad tema vanemad. On neile abiks ainult aeg-ajalt. Aga oma elu soovib siduda ikkagi Katmanduga tulevikus.
Aga kui nüüd võrrelda elukeskkonna mõttes siinset küla ja Katmandut, siis tundus selline otsus meile kuidagi väga valena. Aga no, kes oleme meie hindamaks sellist asja? Võime ju eemalt vaadata ja leida väga kindlalt, et meie teame, kuidas on õige. Kuid see ei pruugi üldse nii olla nagu meie asja näeme. Või siis vastupidi: äkki ongi täpselt see õige, mida meie kõrvaltvaatajana ja eemalt näeme? Aga õpetada ei saa me kedagi. Oma arvamuse ütles Marika küll välja. Tütarlaps nõustus. Selles osas, et loomulikult ei ole Katmandu elukeskkonnana sugugi ihaldamist vääriv koht oma saastatuse, räpasuse, lärmi ja ülerahvastatusega võrreldes idüllilise ja vaikse mägikülaga. Aga ... see on see hind, mida tema on valmis maksma selle eest, et elus kuhugi jõuda. Jah, meie jõudsime Bahundanda´sse ning tundus, et oleme peaaegu paradiisis. Need, kes siin elavad, leiavad oma paradiisi olevat aga hoopis mujal!
Tagasi hotelli jõudes oligi juba varsti käes õhtusöögi aeg. Väljast istumast kolisime nüüd sisse. Söögisaal asus järsaku kaldal. Kuskil kaugel all voolas jõgi. Ning vaade aknast oli täiesti vapustav! Õhtusöögi ajal tuli äkki võimas vihm ja äike. Sadas kolinal kohe tükk aega. Samas oli vihm väga mõnus. Suhteliselt lämbe õhk muutus värskeks ja heaks. Õhtusöök söödud, istusime kõik koos veel päris tükk aega. Alati on iga matka juures võib-olla, et isegi kõige olulisem kõik see muu, mis toimub pärast matka. Ühised vestlused telgis, lõkke ääres või siis nüüd õhtusöögilaua ääres.Täna kulus mul raha söögi peale 1145,0 ruupiat ning 50,0 ruupia eest ostsin vett. Ööbisime Bahundanda´s ning olime roninud 1310 meetri kõrgusele. Tõus täna peaaegu 500 meetrit.
No comments:
Post a Comment