ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

KOLMAS PÄEV - 07.10.2016.a.

Hommikune äratus oli enne kella kuut. Suure ehmatusega! Tänavalt kostva kohutava lärmi peale. Selline tunne tekkis, et sada inimest röögivad täiest kõrist ja taovad plekist potikaasi vastamisi. Ilmselt olingi ma tõele väga lähedal! Tegemist nimelt kohaliku usuprotsessiooniga. Aga ikkagi paneb mind imestama, miks peavad need asjad toimuma keset ööd! Ühesõnaga oli minul uni läinud vaatamata lennukis ja lennujaamades vahele jäänud ühele magamata ööle. Pool seitse pidime aga hotelli fuajees juba kokku saama. Seega polnud väga hull. Varsti oleks nagu nii kell helisenud. Aga no, see on selline tavaline esimene reaktsioon sellele, kui keegi ajab valel ajal üles. 

Oma kodinatega alla jõudes tervitasid meie grupi meesterahvad kõiki meid väga aupaklikult ja püüdlikult nime pidi. Tegemist polnud siiski ülima viisakusega või naistepäevaga! Hoopis katsega jätta meelde grupikaaslaste nimed. Grupijuht Tiit surus kõigile mingi imeliku aparaadi sõrme otsa. Pulsi ja veres hapniku sisalduse mõõtmiseks. Et siis olla kursis sellega, kuidas meie organism hakkab mäest üles rühkides kõrgusega kohanema. Näidud olid normaalsed. Pulss 87 ja hapnik 97. Eestis ehk siis meie igapäevases keskkonnas oleks hapnikusisaldus veres 99-100 %. Siin oleme isegi veel Katmandus olles tunduvalt kõrgemal võrreldes meie harjumuspärase olukorraga. Pulss küll natukene kõrge. Aga seda tänu äsjasele seljakotiga trepist alla ronimisele ma arvan.

Õues kohtusime meie kohaliku giidi Ratnaga. Pakkisimegi siis oma seljakotid bussi ära ja alustasime sõitu Katmandust Besisahar´i. Natukene Katmandust välja sõites võtsime peale meie kandja. Tema pidi võtma endale Marika ja Jüri seljakotid. Ülejäänud grupp üritab oma koormaga ise hakkama saada. Teed olid autodest umbes nagu eilegi. Paar avariid oli samuti. Nende tõttu pidime mõnes ummikus seisma. Midagi katastroofilist siiski ei olnud ja kella kümne ajal tegime hommikusöögi peatuse. Teeäärsed vaated olid imelised! Kõige ilusama mulje jätsid mulle riisipõllud. Terrassidena mööda oru külgi laiuvad põllud olid säravalt helerohelised. Selline natukene kevade tunne tuli peale. Palju tumedamate puude-põõsaste taustal tulid põllud eriti atraktiivselt esile. Riisi ridade vahele oli külvatud ube. Nepaalis kasvatatavast söögist ongi riis põhiline. Samuti nagu on riis ka põhiline toiduaine. Seda süüakse nii hommikuks, lõunaks kui õhtuks. Ja kasvatatakse riisi siin aastaringselt. Ja avastasin veel, et liikuvad põõsad ei pruugigi olla põõsad. Vaid, et ilmselt on tegemist hoopis mõne naisterahvaga, kellel maha lõigatud maisi- või haokoorem seljas näiteks.

Lõunaks jõudsime Besisahar´i. Seal sõime ilusa vaatega katuserestoranis lõunat. Pakkisime jälle ringi oma seljakotid. Nüüd tuli need võtta lõpuks selga. Edasi pidime minema igaüks oma jalal. Tegime enne minemist veel grupipildi. Siis kotid selga ja alustasimegi oma esimese matkapäevaga. Paarisaja meetri pärast keerasime linnatänavalt alla ning linnast välja. Arvates, et täna meil väga kaua käia ei tule, mis oligi tõsi, olime mina ja Marika sandaalidega. Sest ilm oli lihtsalt nii palav! Ei tahtnud kuidagi veel saapaid jalga suruda. Sandaalidega oli täiesti normaalne käia. Kuigi Tiit oli natukene mures, et me oma koibi välja ei väänaks või ära ei murraks kusagil kivide otsas ja vahel.

Ning kohe suhteliselt matka alguses sain järele proovida oma suurima hirmu Nepaalis matkamise ees. Need meeletult kõrgel asetsevad, pikad, kõikuvad ja logisevad rippsillad. Mida vaja kümnete kaupa Nepaalis ületada. Niisama üksinda rippsillast üle minnes poleks häda midagi. Aga kui läheb näiteks 15 inimest hoogsa sammuga koos, siis hakkab sild kõvasti kõikuma astumise rütmis. Kuid tegelikkuses ei olnud asi üldse kartmist ega pabistamist väärt. Jääb üle ainult imestada, et kust üldse tuli minu hirm? Võib-olla, et nendest vanadest köitest punutud sildadest, milliseid kunagi ammu ehitati. Nepaali valitsus on aga viimaste aastatega väga palju panustanud kohalikku infrastruktuuri. Ehitataksegi põhiliselt rippsildu, teid ja veejuhtmeid. Eks need ole paljuski turiste jaoks samuti. Mägedes käimise hooajal liigub mägiradadel matkajaid kordades rohkem kui kohalikke.

Täna tuli meil läbida veel üks kottpime tunnel. Enne tunnelisse sisenemist ei otsinud me ka pealampe välja, et natukenegi valgem oleks. Koperdasime siis seal käsikaudu edasi. Vastutulevate autode ja mootorrataste ere valgus võttis viimasegi silmanägemise ära. Õnneks hakkas mingi aja möödudes siiski tunneli teisest otsast kumama valgus. Ning olime jälle lageda taeva all. Õues oli hakanud juba hämarduma. Meil oli ööbimispaika minna vaid 15-20 minutit Ratna sõnul. Kuid kohale jõudes oli õues juba peaaegu täiesti pime. Jõudes lõpuks meie esimesse teemajja selgus, et seal ei ole piisavalt vabu kohti meie jaoks. Pidime jalutama edasi veel viis minutit järgmisesse ööbimiskohta. See asus teisel pool jõge üle rippsilla. Ootas meid aga väga armas väikene toakene, soe vesi ja õhtusöök! Koht kuhu juhuse tõttu tegelikult sattusime, tundus olevat palju mõnusam ja hubasem. Mõnikord ikka veab! Minu toakaaslaseks sai iseenesest mõistevalt jälle Marika. Peale minu ainukene naisterahvas meie grupis. Sellel matkal on kuidagi vähe sattunud meile tõesti naisterahvaid punti.

Pärast enda ja riiete pesemist sõime õhtust. Väga suured peenutsejad peaks Nepaalist küll eemale hoidma. Oma pesemise korda oodates jäi mulle köök silma. Ühes ja samas kraanikausis pesi üks peretütar meie salatimaterjali ja teine oma jalgu. Aga sellistel asjadel ei saa ennast segada lasta. Sest muidu võib üldse nälga jääda. Söögilauas saime omavahel rohkem tuttavaks. Kõik grupi liikmed on varasemalt nii mõnelgi matkal käinud. Jututeema läheb matkajate seltskonnas aga alati ikka erinevatele matkadele: kes kuskil ja kellega käinud, mida põnevat kogenud ja mida ootamatut ning kus juhtunud. Neid jutte jätkub ilmselt lõputult!

Kuna me järgmisel hommikul pidime suhteliselt hilja liikuma hakkama, siis ei tohtinud väga vara magama jääda. Muidu oleks kohe pärast esimest kukelaulu üleval passinud. See tähendaks siis, et jälle poolest ööst. Lugesin. Enne magama jäämist helistati õhtul hilja veel Eestist. Ja lauldi mulle armsalt sünnipäevalaulu. Sest täna oli olnud minu sünnipäev! Kohe päris-päris mitmes kohe. Enne uinumist kuulsin kuskilt pea kohalt veel tükk aega mingit askeldamist ja krabistamist. Tõenäoliselt oli tegemist siis kas hiirte-rottide või katusel kolistavate varestega. Varesed on siin kusjuures väiksemad kui Eestis. Ja võrreldes näiteks Aafrikas nähtutega kohe täiesti kääbused.

Täna kulus mul söögi peale 1260,0 ruupiat ning 50,0 ruupiat joogivee peale. Käisime kokku 3,5 tundi. Käia oli mõnus. Aga kohutavalt palav ikka. Isegi minul, kes tavaliselt ei hakka isegi saunalaval higistama, voolas vesi ojadena terve päeva. Ja vett kulus joomiseks kaks liitrit päevas! Mis muidugi on hea. Sest esimene abinõu kõrgusest tulenevate vaevuste vastu on ohtralt vett juua. Hetkel me muidugi ei olnud sugugi kõrgel. Alustasime 820 meetri pealt kõndimist Besisaharist ja öömajal olime 840 meetri peal Bhulbhules. Mägedes käies on mul olnud tihtipeale, võib vist isegi öelda, et alati probleem sellega, et ma ei suuda kunagi juua nii palju vett kui oleks vaja mäehaiguse eemalhoidmiseks. Päris hullusti pole ma õnneks ennast mitte kunagi tundnud, aga kehv olemine on ikka mingist piirist alates.