Wednesday, August 30, 2017


AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

KAHEKSAS PÄEV - 09.08.2017.

Täna öösel magasime küll jumalikult! Nii head und polnud telgis tükk aega olnud. Eelmisel õhtul hotellis olles lapsed isegi unistasid, et tahaks juba telgis ööbida. Et see pidi ikka kõige mõnusam olema. Tegime süüa ja sättisime ennast umbes kella kümneks hommikul uuesti veinitehase juurde. Tükk aega kulutasime selle peale, et leida keegi, kes sooviks meile infot anda piletite müügi kohta. Lõpuks leidsime. Pidi ronima kuskile maja teisele korrusele mingit välitreppi pidi. Lõpuks leidsime inimese, kes oskas meile anda infot piletihinna kohta. 20 eurot. Lastele soodustusi ei tehta. No jah, ega me vist nii väga ka ei taha nendesse keldritesse minna. Aga maksta 80 eurot kõigi meie peale kokku tundus mulle kohutavalt kallis. Pealegi pidi järgmise ekskursioonini pea kaks tundi ootama. Loobusime. Jalutasime nii sama seal territooriumil ringi. Seal oli kaks purskkaevu - ühest tuli punast veini ja teisest valget veini! Kuid meie polnud kohapealse tarbimise sihtgrupp - üks autojuht ja kolm alaealist! Milestii Mici puhul (asutatud 1965) on tegemist vana kaevanduse käikudega, kus kokku pea 200 kilomeetrit käike, millest hetkel veinitehasena kasutusel umbes 55 kilomeetrit. Käigud on nii laiad ja pikad, et ekskursioon nendes on võimalik teha ainult autoga! Kui ei ole autoga Moldovas, siis soovitatakse taksot. Konstantne temperatuur keldrites on 12-14 plusskraadi, mis teebki ruumid ideaalseks nii veini valmistamiseks kui säilitamiseks. Ruumi on siin aga nii tohutult palju ja laialt käes, et osasid keldriosasid üüritakse lihtsalt välja veinikogude hoiustamiseks. Nõukogude Liidu ajal oli Moldova näiteks kõikide liiduvabariikide peale suurim veinitootja, vaatamata oma väiksusele. Ning hetkel on Milestii Mici maailma suurim veinitehas.

Meie aga leidsime veinipoe. Seal kulus meil ka jupp aega. Ostes kingituseks veinipudeli kõigile meie abilistele, kes meie reisi õnnestumisele kaasa aitasid (autoremontijad, koduhoidjad, igasuguste vajalike asjade laenajad jne), tulime me sealt välja kastitäie veiniga. Endale oma veini valisid ka Katariina ja Karl, kelle pudelid siis pidid vastavalt, kas aasta või kolm aastat ootama aega, millal neid avada võib. Vahemärkusena peab muidugi ütlema, et Katariina roosa veiniga läks halvasti. Sest hetkeks, kui meil oli kodus pildivaatamise õhtu, polnud minul enam küll meeles, et see just Katariina pudel. Ja nii ta ära joodud sai ... Karl see eest targalt peitis oma pudeli koju jõudes kohe ära. Sellised paari aasta vanused veinid olid uskumatult odava hinnaga (kusjuures hiljem selgus, et täiesti joodavad!). Aga oli ka pudeleid, mis maksid näiteks 1500,0 eurot ja rohkemgi. Kõige vanem vein oli aastast 1973. Nende vastu oli meie huvi mõistetavatel põhjustel muidugi väga leige. Veinipood asus samuti keldris. Kuna selle tagumine sein oli klaasist, saime sinna päris veinikeldrisse natukene piiluda läbi klaasi. Mingi ettekujutuse sellest, millised need käigud ja keldrid siis välja näevad, saime ikka. Aga ega vist kogu selle asja võimsusest ei saagi täit ettekujutust.


Maksma asudes selgus, et kaardimakseterminal ei tööta müüjatädil. Tädi arvas loomulikult, et minul mingid valed kaardid. Lõpuks jäi ikka kahtlema, et äkki tõesti ... helistas ... selgus, et internetti pole sootuks ollagi. Siis on raske sellisel asjal toimida tõesti. Moldova raha meil aga ei olnud. See oligi nüüd see raha, mis oli jäänud Eestis raha vahetades kuidagi kahe silma vahele. Pakkusin eurosid. Neid oli mul natukene rahakotis. Tädi oli väga nõutu, et mis see kurss siis ka on? No, ütlesin selle ka. Eile Chisinaus käies jäi kuskilt silma valuutakursside tabel. Tädi ikka muretses, et kuidas ta neid vahetab, peab siis minema linna, aga hetkel pole plaanis. Karl tõi juba välja tassitud veinikasti tagasi. Kuid tädi ikka tahtis müüa meile neid veine. Arvutas, mis ta arvutas, aga jõudis järelduseni, et kui ta võtab meie käest 18 eurot, peaks ta igal juhul välja tulema. Täpset raha mul muidugi ei olnud. Andsin talle 20 eurot. Tädi andis tagasi kohalikus rahas.

Oma veinikasti kätte saanud, toppisime selle autosse ja alustasime sõitu Rumeenia poole. Hetke pärast tuli muidugi meelde, et vahetusraha me leti pealt kaasa ei võtnud. Mina üritasin pingsalt jälgida, et mu pangakaardid rahakotti saaksid. See väike asi ei tulnud kellelegi meelde. Kusjuures siin kandis ei tundu sugugi näiteks 2 eurot tühise rahana. Sama summa, mis Eestis polegi nagu midagi, omandab siin hoopis teise väärtuse. Ka 50 senti võib olla suur raha.

Moldova on pindalalt väiksem kui Eesti (samas rahvast on umbes kolm korda rohkem). Seega väga palju siin ringi sõita ei saanudki. Riik sai ühte pidi suhteliselt kiiresti läbi sõidetud. Eraldunud Transnistria osa, kuhu eile ootamatult sattusime, teeb riigi natukene veel väiksemaks. Ühelgi kaardil küll sellist riiki pole, sest tegemist tunnustamata riigiga. Ning Moldova ei ole nõus laskma Transnistrial eralduda, kuna riigi tähtsaimad tööstused jäävad just sellesse piirkonda. Üks huvitav fakt veel: Moldova ametlik riigikeel on rumeenia keel alates 2013-ndast aastast. Moldova keel on küll olemas, kuid see olevat lihtsalt rumeenia keele üks dialekt ning praktiliselt üks ja sama keel, seega on valitsus seisukohal, et pole vaja eraldi moldova keelt. Seda enam, et see olevat kunstlikult tekitatud kommunistliku partei poolt. Rumeenia kiitis nimetatud otsuse vaieldamatult heaks, andes sellega mõista, et Moldoval ja Rumeenial on Euroopa Liidus ühine tulevik ja Moldova käsi käiks palju paremini Rumeenia koosseisus. Need kaks riiki on vaielnud keele üle pikalt. Rumeenia on vaidlustanud ka Euroopa Liidus üldse sellise mõiste nagu "moldova keel" kasutamise, kuna sellist nähtust tegelikkuses ei eksisteerivat. Naljakas, et ikka topitakse oma nina teise riigi siseasjadesse ja võetakse endale õigus teisele dikteerida "õiget" käitumist!

Ning senise reisi kõige kohutavamaid teid kohtasime just täna. Kohati ei saanud isegi 20-se tunnikiirusega sõita. Asi ei olnud ka lihtsalt auklikus ja katkises asfaldis, vaid seda nagu polnudki. Suurte lahmakatena oli asfalt kadunud. Tee peal haigutasid sellised meeletud kraatrid. Seal vahel tuli siis laveerida kuidagi. Aga selle eest olid vaated väga ilusad! Saigi korralikult imetleda. Kui Sa ikka sajaga sõidad, ega siis väga aknast välja ei jõua vaadata. Vaheldumisi päevalilled ja viinamarjad. Moldova ju ikkagi veinimaa. Ühe eriti augulise teelõigu ääres tegime viinamarjaistanduse kõrval peatuse. Liiga ahvatlevad olid seal need viinamarjad. Ja ei saanud me kohe muud moodi, kui pidime võtma endale sealt kaasa kaks kobarat. Inimesed on aga väga abivalmid ja viisakad. Jäädes seisma üheks pildistamise hetkeks, peatus kohe meie kõrval auto ning autojuht uuris, kas meil on kõik korras.

Oma arvestuste järgi pidime varsti hakkama piirile lähenema. Seega tegin tankimise peatuse. Ja bensukast välja sõites oligi nurga taga kohe piir. Ma olen küll alati arvanud (ja ise ka nii toiminud), et piirivalvurite peale vihastada pole mõtet. Teeb asja ainult hullemaks! Aga nüüd Moldovast lahkudes ei jäänud muud üle. Nimelt nõuti mu käest mingit paberit, mida mul ilmselgelt ei olnud. Pika seletamise peale sain lõpuks aru, et Moldovas on teemaks. Mille oleks pidanud riiki sisenedes tasuma. Mina seda muidugi ei teadnud. Piirivalvur uuris millise piiripunkti kaudu ma tulin. Ega ma selle nime ka ei teadnud. Sain vastata ainult, et Ukrainast läbi Transnistria. Ilmselt see vastus rahuldas teda. Aga pika seletamise ja targutamise peale otsustati mulle trahv teha. 200 eurot. Mina polnud nõus! Väitsin, et see pole minu süü, et mul seda paberit pole. Riiki sisenedes ei rääkinud keegi mulle sellest mitte midagi. Keegi ei küsinud mult mingit raha. Arvasin, et kui nemad tahavad, et ma neile maksaks, peavad nad ise küsima mu käest raha. Ja kui ei küsi, siis pole mina süüdi, et mul nüüd seda paberilipakat pole. Piirivalvur ajas ikka oma, et keegi ei peagi ütlema, mina ise pean teadma. Et see on puhtalt minu süü. Mina ajasin ikka oma. Et ei ole minu süü. Ja kui mina sisenen esimest korda riiki, kust mina pean teadma, mida neile maksma pean. Nemad peavad mulle ütlema! Sellel vaesel piirivalvuril olid närvid natukese aja pärast täitsa läbi. Aga mina olin järjekindel. Ma ei kavatsenudki maksta neile 200 eurot. Vaidlesime natukene aega veel. Aga siis andis piirivalvur alla. Käskis mul minna ja maksta kassasse ära 5 eurot (jutt oli 5 euro suurusest maksust!!!) ning kaduda. Edasi olime vabad avastamaks Rumeeniat.

Rumeenia piiril oli aga kõik meeldiv ja kena. Tekkis väga kodune tunne. Isegi kasti veini peale ei kirtsutanud keegi nina. Me polnud jõudnud kasti autosse paremini ära pakkima. Hetkel oli see esimene asi, mis silma hakkas pagasiluuki avades. Ja seda tuli teha igas piirivalvepunktis. Rumeenia lummas meid esimesest hetkest peale oma maalilise maastikuga. Seni kõige ilusamad vaated selle reisi jooksul! Meie sihtpunktiks oli Constanta. Taas ootas meid Must meri! Enne tuli meil aga ületada üks väga suur ja lai takisturiba - Doonau. Ja selleks oli praam, mille pileti sain osta väikesest putkast. Kaks praami sõitsid vaheldumisi kogu aeg. Seega järjekord läks väga kiiresti. Tegemist oligi nagu teepikendusega. Pidime ootama võib-olla vast ainult kümme minutit. Elus esimest korda pidin auto praamile sõites tagurdama õigele kohale. Eestis ikka sõidad peale ja teisest otsast välja. Siin sellist luksust polnud. Aga ei olnudki nii hirmus. Pärast neid autosid vaadates tundus, et ma olin veel kõige ruumi säästvamalt ennast parkinud.

Praamilt maha sõites jätkasime oma teed Constanta poole. Sellises päikeseloojangu eelses valguses oli Rumeenia maastik täiesti erakordne. Päris mitu korda pidasime auto kinni lihtsalt imetlemiseks ja pildistamiseks. Kohale jõudsime kell kümne ajal. Kasutasime jälle meie vana trikki: suundusime wifiga kohta (nüüd siis Lukoili tanklasse uuesti) ja otsisime netist välja paar kämpingut läheduses. Helistasin neisse. Ühes ei võetud telefoni ja teises öeldi, et tulge kohale, kui telgile ise koha leiate, siis saab ööbida. Sõitsime siis kohale ja leidsimegi koha. Maksin ära. Panime telgi püsti ja läksime magama suhteliselt kohe. Kuna Lukoili tanklas olin ostnud mingeid pirukaid või saiakesi, mis osutusid laste arvates nii hirmus vastikuteks (vaatamata sellele söödi kõik ära!), et söögiisu oli kõigil kadunud. Seega söögi tegemiseks polnud enam vajadust.

Raha kulus meil täna Moldova-Rumeenia piiril 5,0 eurot, veinid Milestii Micis 20,0 eurot, bensiin 578 moldova leud, praamipiletid umbes 5,0 eurot (kviitung kadus ära seega täpselt ei mäleta), saiakesed 20,5 Rumeenia leud ning kämping (see oli täiesti uskumatult kallis!!!) 600,0 leud. Kilomeetreid kogunes täna meile 429.

No comments:

Post a Comment