AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

NELJAS PÄEV - 05.08.2017.

Saime hommikul päris vara üles ja liikuma. Lootsime, et kui varakult piiril oleme, siis saame ilusasti kiiresti üle. Ja, et Valgevenest välja saamine käib kiiremini, võrreldes riiki sisenemisega. Aga võta näpust - olime piiril poole üheksa ajal ja saime sealt liikuma 14:15 alles. Seega olime seal pea kuus tundi. Ning enamuse selle ajast seisime Valgevene poole peal lihtsalt järjekorras. Ukraina poole peal läks asi kiiresti ja ludinal. Need pikad piiriületamised olid nüüd tõesti need, millega mina polnud ette osanud arvestada. Selles mõttes siis, et aega kulus neile kohutavalt palju. Aga aeg oli meil väga täpselt planeeritud ja limiteeritud.

Jälle noriti minu rohelise kaardi kallal. Et miks ta ikkagi roheline ei ole? Aga samas ei saadud väga palju vinguda mu kallal, kuna mul oli väga kõva argument tuua: kui mind riiki sisse lasti, ju siis ikka väga vale asi pole. Ja rõhuda jälle sellele, et mina ei tea midagi. Mind lasti siia riiki ja nüüd peab mind ka välja lastama! Ega neil muud üle ei jäänud. Hoiatati kõvasti veel, et tuleb trahv. Aga siis ikka leebuti, öeldi, et nad ikka trahvi ei tee ja lasevad mul ilusasti minna. Hoiatuseks öeldi veel, et aga Ukrainas tehakse kindlasti mulle sellise asja eest trahvi. Ukrainas, kusjuures ei küsitud isegi seda palju pahandust tekitanud valget rohelist kaarti mu käest. Aga jah, ei oska mina öelda, kuidas seal piiril nii kaua aega läheb. Kõik teevad ju nagu oma tööd hästi ja korralikult. Keegi ei jokuta meelega. Lihtsalt süsteem on täiesti arulage. Selle asemel, et keegi mõistlikult vaataks kogu selle logistika ja liikumise piiripunktides üle, tundub hoopis, et asi on meelega tehtud väga tüütuks ja ebaloogiliseks. Või siis on asi puhtas rumaluses. Kuid seda ma ei taha hästi uskuda. Võtad ühest putkast mingi paberi, siis viid selle teise putkasse, siis sõidad edasi, siis pead võtma uuesti sealt esimesest putkast mingi paberi ja viima selle hoopis neljandasse jne-jne. Piirivalvurid olid tegelikult kõik väga sõbralikud ja abivalmid. Võisin tänada ennast selle eest, et mul on olemas mingigi elementaarne vene keele oskus. Ilma selleta oleksin ma ilmselt küll väga hädas olnud nendes piiripunktides. Sest inglise keelt räägivad piirivalvurid väga kehvalt.

Aga kui me lõpuks siis olime Ukrainasse sisse sõitnud, jõudis mulle kohale, et me oma plaani kohaselt täna enam Kiievisse kindlasti ei jõua. Aga Ukraina pealinnas oleks vaja olla terve päev. Sealt ei jookse paari tunniga läbi. Ning ega ei tahakski. Siis otsustasime, et sõidame rahulikult, jääme enne Kiievit ööbima ning tutvume linnaga hoopis järgmisel päeval. Rahulikult sõitmise käigus pöörasime sisse Kozeletsi, kust juba eemalt paistsid uhked kirikukuplid. No ja oli ikka uhke kirik ka! Kirikus käis parajasti jumalateenistus. Seega sisse ei hakanud trügima. Ühtegi avatud ust polnud ka näha. Aga kiriku külge olid kinnitaud uhked kõlarid, kust sai kuulata kõike sees toimuvat. Istusime natukene pargi vilus ja kuulasime laulmist. Selline väga mõnus ja uinutav. Nii nagu vene õigeusu kirikus kirikuisad kannavad piiblitekste ette. Sellise mõnusa madala ja laulva häälega. Siinsetes kirikutes (nii Valgevenes kui ka nüüd Ukrainas) on komme ehitada kellatorn kirikust eraldi. Tavaliselt asub kiriku kõrval, samuti väga uhke ehitis.

Pärast käisime ikka poes ka. Jäätist ja kalja ostmas. Nendeta ei vea kuidagi välja. Seekord ostsime ka suure nelja liitrise veepudeli. Seni olime väikeste mineraalveepudelitega hakkama saanud, mida täitsime. Kuid üks suur on lihtsam ja mugavam. Mina tavaliselt pole ostnud endale jäätist lastega koos. Aga täna oli selline tunne, et tahaks ka ikka. Valisin siis mingi jäätise endalegi. Aga kui poest väljusime ja seda sööma hakkasime, sain aru, et poleks olnud vaja siiski osta. No ei suutnud mina seda jäätist süüa! Iseenesest polnud tal vigagi. Ei olnud sugugi halb jäätis. Aga liiga magus. Lapsed siis aitasid nii palju kui enda jäätiste kõrvalt jaksasid. Ja ma pean häbiga tunnistama, et viimane jupp minu jäätisest läks prügikasti. Sellist asja pole ma varem elus kordagi teinud. Jaa, kui nüüd mõelda kõigi nende Aafrika nälgivate laste peale, siis südametunnistus piinas küll. Vene ajal ikka rõhuti söögiga pirtsutavate laste südametunnistusele vaeste nälgivate neegrilastega. Ei tea, kas mõjus ka kõigile?

Edasi sõites algasid Ukrainale nii omased imelised päevalillepõllud. Kuid kahjuks oleme me vist liiga hilja sattunud siia kanti. Kõik päevalilled olid juba ära õitsenud. Neid imelisi kuldkollaseid õielehti enam lilledel küljes ei olnud. Ja seemnedki paistsid juba täitsa valmis olevat. Aga kinni pidasime ikka korraks ja tegime mõned pildid põllu servas. Sõites nüüd Valgevenest Ukrainasse, panime isegi natukene tähele, et maastik on muutunud. Rohkem kumeramaks läinud. Valgevene oli väga tasane maa. Umbes nagu Eestigi. Aga Ukrainas on tulnud juba natukene kõrguseid juurde. Kõik need meeletud päevalille- ja maisipõllud vaheldumas väikeste külade ja nüüdseks juba kuldkollaste viljapõldudega on väga maalilised. Vili oli enamuses juba koristatud. Päevalilled ja mais veel mitte. Ja päris palavaks on hakanud minema. Või siis õigemini mõnusalt soojaks.

Kui meil oli Kiievini jäänud veel vaid mõnikümmend kilomeetrit, hakkas tunduma, et nagu enam ei leiagi mõnusat rahulikku telkimiskohta tee ääres. Mingil ajal jäi väike hotell tee ääres mulle silma. Pidasime igaks juhuks kinni ja käisime hinda küsimas. Olin küll veendunud, et hotellis ööbimist ilmselt meie eelarve välja ei kannata. Aga no, küsida võib ikka! Hotelli administraator vaatas meie seltskonda ja arvas, et meid palju, peaks ikka lukstoa võtma. Sinna mahuksime kõik ilusasti ära. Arvasin ikka, et küll me mahume ka tavalisse tuppa ära, et odavamalt saada. Aga kui ta mulle hinnad ütles, ja ma olin need suutnud eurodesse ringi arvestada, võtsin hea meelega sviidi. Sest tavaline kahene tuba maksis 14 eurot öö ja sviit 19 eurot öö. Kokku kõigile neljale. Käisime tuba vaatamas. Tõesti lukstuba. Isegi tõeline, kohe täitsa päris, antiikmööbel oli sees. Katariina arutleski pärast toas olles, et kas nad ikka ise teavad, kui väärtuslik mööbel neil toas on. No vast ikka teavad. Auto paluti nii administraatori kui minu südamerahuks parkida hotelli kõrval asuvasse tasulisse parklasse. Tasu ei olnud ka just üleliia kõrge.

Aga täna nüüd oli meil siis võimalus magada voodis. Karl sai koha diivanil. Toodi talle puhas voodipesu ja padi sinna ilusasti. Ning puhtaks saime pesta ennast. Käisimegi dussi all ära ja siis läksime hotelli restorani sööma. Mingi väga peen prantuse liha kartulite ja salatiga oli pakkuda. Võtsin juurde ka klaasi õlut. Mis maksis 64 euro senti. Ei saa just öelda, et siin kallid hinnad oleksid. Kuigi mis seal salata - bensiin on Valgevenega võrreldes ikka väga kallis Ukrainas - lausa 90 senti liiter. Võrreldes siis Valgevene 60 sendiga. Kõht täis, kobisime oma luksnumbrisse tagasi. Lugesime, mõnulesime. Isegi internet oli olemas. Küll natukene kehva, aga kirjutada saime kodustega.

Täna kulutasime raha Kozeletsi poes 58,0 grivnat, hotell 600,0 grivnat, õhtusöök 283,0 grivnat ning parkimine 15,0 grivnat. Kurss on nii, et 1 euro on umbes 30 grivnat. Sõitsime täna 280 kilomeetrit.