Thursday, August 17, 2017

AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

TEINE PÄEV - 03.08.2017.

Hommikul ärkasime kella seitsme ajal. Silmi avades avanes meile imeline vaade meie ees laiuvale maalilisele järvele ja väikesele külale. Öösel pimedas polnud me midagi ümbritsevast tähele pannud. Keetsime oma hommikuse pudru, tee ja kohvi. Sõime. Liikuma hakkasime kella üheksa ajal. Suund Valgevene pealinna Minski poole. Lahkudes väikesest külast, kus ööbisime, saime ka selle nime teada sildilt - Dvor oli koha nimi.

Väikese peatuse tegime Bidžos, kus oli väga ilus kirik. Mul oli vaja seda muidugi pildistada. Ja kiriku kõrval uhke ausammas II Maailmasõja kangelastele. Endiselt koormatud suurte lillepärgade ja kimpudega. Ma pean ütlema, et paljudes endistes Nõukogude Liidu maades on II Maailmasõda jätkuvalt püha üritus, mille kangelasi austatakse ilmselt veel kaua-kaua. Meie praegusel reisil kohtasime igal sammul mälestusmärke, tundmatu sõduri haudasid, igavest tuld jms, mis pühendatud Punaarmee võidule natsistliku Saksamaa üle. Kuigi minu mõistus ei saa sellest aru! Need riigid olid enamus juba enne seda sündmust, osad sõja käigus, Venemaa poolt lihtsalt julmalt okupeeritud. Kuidas siis jätkuvalt austada sellist sündmust? Aga ega mina ei peagi kõigest siin maailmas aru saama.

Minskisse jõudes üritasime võimalikult kesklinna sõita ja sealt leida ka mõne parkimiskoha. Väga kaua see aega ei võtnudki. Korralikult tasuline parkla, kus leidsime koha parkimisautomaadi vahetus läheduses. Mul ju isegi Valgevene raha kõik ilusasti olemas tasumiseks. Aga võta näpust! See automaat ei suvatsenud töötada. Ükskõik, mil viisil, kustpoolt ja kuidas ma talle läheneda üritasin. Jätsin siis autoklaasile vene keelse kirja, et automaat ei tööta. Igaks juhuks, kui kedagi peaks huvitama, miks eestlased nii ülbelt parkimise eest tasumata, ikkagi pargivad.

Jalutasime vanalinna. Minski vanalinn on väga ilusasti korda tehtud. Tegemist ei ole küll väga suure alaga. Kuid kõik on viimase peal klanitud, puhas ja meeldiv. Ilusasti turistide jaoks varustatud viitade ja siltidega. Meil oli vaja leida sealt mõni turismiinfopunkt. Et saada juhiseid, kuidas sõita pärast edasi Stalini liinidele. Nimelt on Minski läheduses selline sõjaajaloo muuseum või park, kus suures koguses sõjatehnikat eksponeeritud. Karl soovis seda kõike meil näha. No meie teised muidugi ka. Aga mitte nii suure õhinaga. Ilusasti siltide järgi orienteerusime infopunkti. Seal selgus, et lõuna. Olin ka selle vene aja jäänuki juba unustanud. Et kuskil võiks olla lõuna. Egas midagi, istusime siis meiegi sinna maja kõrvale maha ja tegime oma lõuna. Sõime ära hommikul kaasa tehtud võileivad. Mis vaatamata kuuma ilmaga autos loksumisele maitsesid imehästi.

Kui infopunkt uuesti avatud astusime sisse. Küsisime kuidas sõita Stalini liinidele. Hommikul avastasime veel ühe probleemi, mida me ei osanud varem ette näha. Katariina telefonis meie navigaator ei suutnud leida ladina tähestikus sisestatud kohanimesid, kuna kaardil, mis alla laetud, need ju kirillitsas. Ühesõnaga oli meil vaja ka internetti, et Katariina saaks laadida enda telefoni kirillitsa klaviatuuri. Küll on hea ikka, kui on targad lapsed! Saime kõik, mis meil vaja. Valgevene kaardigi andis tütarlaps meile, kuhu märkis ära Stalini liinid, Miri ja Niasviži lossid. Tänutäheks ostsin viis postkaarti neilt.


Suundusime auto poole tagasi. Käisime suures ja uhkes kaubanduskeskuses veel WC-s enne sõitma hakkamist. Ja parkimistrahvi meil polnudki! Kas arvestati minu kirja või polnud keegi kontrollinudki autosid. Minsk on väga suurejooneline linn. Laiad tänavad, uhked promenaadid, meeletud majad. Palju õhku ja ruumi. Ning väga noor linn. Vanalinna osa on suhteliselt väike. Enamus linnast on noor ja arenev. Ja see kõik on harmooniline. Linnale on lähenetud terviklikuna. On osatud vaadata suurt pilti ja see teebki linnaruumi meeldivaks. Kuigi selline suurejoonelisus ja stiil pole just minu lemmikud, jättis linn siiski mulle mulje meeldivast ja toredast kohast. Mulle tundus, et läheb veel 5-10 aastat ja Minskist võib saada Euroopa mõistes väga tähtis ja tähelepanuväärne linn.


Stalini liinidele jõudsime suhteliselt ruttu - need asuvad Minskile lähedal. Sõja ajal läks sealt läbi rindejoon, mille tarbeks need kaitseliinid rajatud. Muuseum oli kokkuvõttes väga tore. Kui saime piletid ostetud ja auto pargitud, tuli meie juurde kohe üks agar meesterahvas. Tutvustas üldjoontes muuseumi. Rääkis, mille eest peab juurde maksma. Põhiliselt igasugustest erinevatest relvadest tulistamise eest. Isegi kahurist sai lasta soovi korral! No ega meil peale Karli kellelgi sellist soovi ka ei tekkinud. Mina olen küll kunagi aastakümneid tagasi käinud lasketrennis väga korralikult. Kuid seal piirdus relvade valik sportpüstoliga. Kahur oleks natukene liig olnud. Kuid pildistamine selliste väiksemate relvadega pidi täiesti tasuta olema. Sellist võimalust ei saanud me muidugi kasutamata jätta. Tegime siis mõned fotod ja poseerisime muuseumilegi fotode jaoks.

Karl oli muidugi oma sõiduvees. Igale poole sai ronida, igal pool võis pilti teha ja üleüldse oli kõik nii huvitav ja põnev. Ja minu üllatuseks olid Karli teadmised kõigest sellest, mis muuseumis eksponeeritud, päris head. Preemiaks selle eest sai Karl tulistada kolm lasku automaadist AK-47. Paugud olid hirmuäratavad. Temale anti muidugi kõrvaklapid, aga meil, kes me kõrvalt vaatasime, olid küll tükiks ajaks kõrvad lukus. Ma ei kujuta ette millised need kahuripaugud siis veel oleks. Aga laps oli õnnelik! Istusime korraks kohvikusse ka maha. Mina vajasin ühte kohvi ja lastele ostsin kalja. Sellist ehtsat tumedat kalja, mida müüdi Eestiski sellistest kollastest, ma nüüd ei oskagi öelda mis asjadest, haagistest, kanistritest või millest iganes. Rattad all ja veeti neid veoautode taga. Siin oli küll pudelis korralikult. Aga maitse oli sama hea, kui mäletan oma lapsepõlvest. Oh, milline nostalgia! Ma vist seletasin väga pikalt ja põhjalikult lastele, kuidas ikka kunagi Eestis kalja müüdi. Ja kui fantastiliselt hea see oli! Igal juhul arvasid nad, et olen seda juba ennegi rääkinud ja nad teavad täpselt.

Ja paar hetke hiljem sain ma neile seda täpselt demonstreerida. Sest sõites edasi Miri poole oli ühe külapoe ees täpselt selline kaljavaat. Ja sealt müüdi kalja! Tegime kohe peatuse ja ostsime pool liitrit. Kunagiste päris klaasist kaljanõude asemel olid muidugi nüüd plasttopsid. Aga see selleks. Ikkagi päris kali! Kuid ma pettusin selles! See kali ei maitsenud sugugi nii hästi, kui natukene aega tagasi plastpudelis olnu. Ja ka üldse mitte nii nagu minu lapsepõlves. Igal juhul pudelisse oskavad nad Valgevenes seda päris asja villida. Sellest kujunes kogu reisi jooksul meie lemmikjook.

Sõitsime veel natukene edasi. Tee ääres bensiinijaamas tankisime. Ma arvutasin ja arvutasin seda kurssi ja hinda. Arvasin ikka, et eksin. Sest nii odav ei saanud minu arust isegi Valgevenes bensiin olla! Liiter oli umbes 60 eurosenti. Sellise bensiinihinna juures võiks lausa uhke maasturiga sõita. Iseasi, kas sellist asja peaks loodusele kanda andma üks mõistlik inimene. Ning igal maal on see tankimine natukene omamoodi kunst. Panin püstoli paaki ja kuna kohe tankida ei saanud, läksin siis kassasse ütlema, et soovin tankida. Küsiti mu käest, et kui palju ma bensiini tahan? Vastasin, et ma ei tea ju täpselt, soovin paagi täis tankida. Selle peale ütles tädi mulle, et minge küsige siis ometi mehe käest!!! Ma kohe mitte midagi ei osanud öelda. Kohe päris mitu sekundit maigutasin suud. Et siis nagu ongi välistatud, et naisterahvas üksi võiks (üksi, ainult koos lastega, ilma meheta) reisil olla ja tankida. Et alati peab kaasas olema mees. Ja kas siis meesterahvas suudab olla hiromant, kes ütleb täpselt milliliitri täpsusega, kui palju on paagis bensiini järel ja teades, kui suur paak autol on, kui palju sinna veel juurde mahub? Suutsin lõpuks tädile öelda, et ega ka ükski meesterahvas ei suuda sellist asja täpselt prognoosida, ja et loomulikult ma tean ka ise oma auto bensiinipaagi suurust, aga ega paak ei ole ju tilgatumaks tühjaks sõidetud. Sellisel juhul poleks ma siia jõudnudki oma autoga. Naisterahvas arvas selle peale leplikult, et no jah, selle peale ta ei mõelnudki. Aga kuna selles bensiinijaamas polnud siiski võimalik muud moodi tankida, kui ette öeldes soovitud koguse, siis arvestasin umbes mingi koguse ja maksin selle eest. Ja sain tangitud.

Ööbima jäime täna ilusasse puhkekohta tee ääres. Valmistasime õhtusöögiks kartuliputru ja salatit ja tegime teed ja sõime küpsist. Mõnus oli! Sääsed segasid ainult natukene. Aga nende eest saab telki peitu pugeda. Lugesime. Selleks korraks oli meil ühiseks lektüüriks kaasa võetud Jules Verne´i "Saladuslik saar". Taas üks minu lapsepõlve lemmikuid, mida olen lugenud kümme korda vähemalt! Pärast ööd autos aga magasime kui inglid.

 Raha kulus täna meil Minski infopunktis kaartidele 2,0 rubla, Stalini liinidel 27,0 rubla piletitele, 12,0 rubla Karlile padrunid ning 4,0 rubla kohvikus, tee ääres kalja eest maksime 1,0 rubla ja tankisime 45,0 rubla eest. Sõitsime maha 347 kilomeetrit.

No comments:

Post a Comment