AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

KOLMAS PÄEV - 04.08.2017.

Hommikul, olles ärganud, söönud, riides ja üleüldse igati pidi korras, võtsime suuna Miri poole. Palju sinna sõitma ei pidanud. Olime ööbinud suhteliselt lähedal. Miri sõitsime lossi pärast. Nimelt asub seal maailmakuulus Miri loss või linnus, mis on ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Sellel reisil pidi meie teele sattuma mitmeid UNESCO nimekirjas olevaid objekte. Ma pole varasematel reisidel kogenud, et neid nii tihedalt maailmas oleks. Aga ilmselt asi ka selles, et tegemist põhimõtteliselt Euroopaga. Siin ongi neid väga tihedalt. Loss on muidugi väga ilus. Miri linnust hakati ehitama 1506-ndal aastal. Nagu ikka tihti, oli algne hoonestus puidust. Alles tunduvalt hilisemal ajal rajati praegune kivist loss, olles vahepealsel ajal käinud erinevate valdajate vahel käest-kätte. Teda on aja jooksul rüüstatud ja röövitud nagu enamuses losse. Samuti on Miri lossil tulnud täita erinevaid ülesandeid: 1941-sel aastal sõja ajal võeti ta kasutusele getona, seal on asunud majutusasutus jne. Erinevad otstarbed on tulnud aegade jooksul lossi interjöörile suureks kahjuks. Eelmise sajandi 80-ndatel aastatel alustati lossi restaureerimisega. Ning alles aastal 2010 jõuti nende töödega lõpule. Mulle väga meeldis Miri loss. Ta ei ole liiga suur. Selline paras. Sisu on ilus ja maitsekas. Millised laed ja ahjud! Millised mustrid! Mind vaimustavad alati just sellised pisidetailid. Ahjude, kahhelkivide, paneellagede, gobeläänide, põranda, sööginõude ja tuhande muu pisiasja mustrid ja ornamendid. Ma võin imetleda ja pildistada tundide kaupa sellised väikeseid detaile. Kuigi kõike tundub olema palju ja küllaga, on kõik kuidagi paigas. Ei ole üle pingutatud millegagi. Kõik on harmooniline, paigas, vajalik ja mõnus. Rahulik isegi. Lossi ümber on ka ilus park.

Ning siin kohtasime ka ühte ilusaimat Valgevene külakest. Väike, armas ja puhas. Ilusasti korda tehtud. Küllap on selles suur osa ka lossil ja lossi külastavatel turistidel (no, et on koht, kuhu satub mõnikord mõni välismaalane ja siis tahame ennast ju ikka parimast küljest näidata!). Sest kogu Valgevenes veedetud aja jooksul ei kohanud me peale enda kuskil nii palju turiste kui siin. Meiega samal ajal külastasid lossi veel kolm venelast ja kaks inglast. See oli totaalne tipp! Rohkem turiste me Valgevenes veedetud aja jooksul ei kohanud. Jalutasime natukene küla peal. Käisime vaatamas-pildistamas kahte kirikut. Ja poes kalja ning jäätist ostmas. Mina ei suuda aru saada, kui palju võivad lapsed jäätist endale sisse ajada. Autokoormatega ja lõpmatult. Samas, mäletan oma lapsepõlvest, et minu isa tegi kunagi lausa eksperimendi ühel jaanipeol. Lahkelt lubas ta meile õega osta nii palju jäätist, kui meile sisse mahub. Eksperiment kukkus läbi. Nimelt sai isal kahjuks raha otsa enne, kui meie jäätisest isu täis. Aga kali on siin tõesti väga hea ja seda läheb natukene mullegi sisse.

Mirist sõitsime edasi Niasviži lossi. Niasviži on esimest korda mainitud 1223. Praeguse linnuse ehitamist alustati aga 1551-se aasta paiku. Linnust on samuti korduvalt vallutatud, rüüstatud ja põletatud nii moskvalaste, kasakate, poolakate ja rootslaste poolt. 1772 rüüstasid lossi venelased, viies minema raamatukogu ja kunstiväärtused, mida on lossi hilisemad omanikud osaliselt tagasi ostnud Venemaalt. Vene väed rüüstasid veel korduvalt Niasviži lossi. I maailmasõja ajal asusid lossis nii Vene kui Saksa väed. Nende poolt jäi loss tol korral siiski rüüstamata. Küll aga tehti seda põhjalikult 1919-ndal aastal vastse Nõukogude Liidu vägede poolt. 1944 avati lossis sanatoorium, mille käigus hävitati muule laastamisele lisaks ka vana interjöör. Lossi hakati taastama alles pärast Valgevene iseseisvumist. Õnnetuseks läks aastal 2002 restaureerimistööde käigus linnus põlema. Töid alustati siiski kohe uuesti ning 2011 jõudsid need ka lõpule. Aastast 2005 on ka Niasviži loss, sarnaselt Mirile, UNESCO maailmapärandi nimistus. No ja seda imet me seal siis vaatasimegi. Uhked, uhked on need lossid! Ning mõlemat lossi on püütud taastada võimalikult originaalilähedaselt.

Pärast tiiru ümber lossi ja vallikraavi istusime lossi kõrval olevasse kohvikusse korraks maha. Tellisin lastele sõrnikuid ja endale kohvi. Kui sõrnikud kohale jõudsid nägid need nii äraütlemata head välja, et pidin ikkagi ka maitsma. Ja need olid suurepärased! Need olid kohe nii head, et mina, kes magusat eriti üldse ei söö, sõin neist ära kohe pooled. Lapsed said selle eest internetti hetkeks.

Edasi soovisime sõita Hatõni. Kohta, mille sakslased II maailmasõja käigus 22-sel märtsil 1943-ndal aastal maha põletasid ja tapsid 149 inimest. Hatõni ei tohiks segamini ajada Venemaal asuva kohaga Katõn, kus panid koletu veretöö toime venelased 1940-ndal aastal, tappes tuhandeid Poola kodanikke. Enamasti ohvitsere. Nagu pilkena avastasid venelaste kuritöö sakslased, kes umbes kuu aja pärast panidki toime Hatõnis oma tapmised. Venelased oma kuritööd tunnistasid aga alles Nõukogude Liidu lagunemise järel. Varem oli väga kerge ajada Katõni tapmised sõja kaotajate ehk sakslaste süüks.

Kuid meil polnud ette nähtud Hatõni jõuda. Meie navigaator juhatas meid kuskile pärapõrgusse. Kus lihtsalt keset metsa tee otsa sai. Pöörasime ringi. Väga rumala näoga jäi meid vaatama metsa vahel üksik seeneline, kes ilmselt polnud 40 aastat selles metsas ühegi autoga kohtunud. Vaatas meid kui ilmaimet. Aga täielikult jumalast hüljatud paigas olime tõesti. Ei ühtegi autot, mitte ühtegi jalakäijat (peale selle ühe seenelise, kelle kohta jäime hiljem mõtlema, et kuidas tema küll sinna sai?), mitte ühtegi maja. Teele jäi ette meile ainult väga mitmeid naftapuurtorne. Kõik nummerdatud ja puha. Kõige suurem number, mida nägime, oli natukene alla kolme saja. Seega, nii palju neid torne seal ilmselt kokku oligi. Vot, kust tuleb Valgevene odav kütus! Kogu Valgevene peale peaks olema umbes 65 nafta leiukohta uurisin hiljem välja.

Tegime peatuse veel Sasnovõi Boris. Jah, ka Valgevenes on sellise nimega koht. Venemaal asub sama nimega kohas teadupärast suur tuumaelektrijaam. Valgevenes tundus aga see koht jälle sellise jumalast (või vähemalt inimestest!) hüljatud paigana. Edasi sõitsime läbi Gomeli Ukraina piiri poole. Olime nüüd keerutanud ja tiirutanud mööda Valgevene teid risti ja põiki mitut pidi. Kuna siin riigis on enamus suuremaid maanteid tasulised, aga meie ei soovinud tee kasutamise eest maksta, siis valis meie navigaator meile selliseid väikeseid ja tasuta teid. Ja no sellest tulenevalt, nägime me ikka väga põhjalikult erinevaid Valgevene külasid. Eks nad natukene Venemaad meenuta. Kuid samas on ikkagi teistmoodi. Valgevene moodi. Majad on suuremad. Rohkem korras. Ning aedade ümbruses ei lokka prügimäed. Venemaal on kõik imeilus ja korras ja hoolitsetud majas ja aia sees. Aga kõik prügi ja saast loobitakse üle aia. Ehk siis aedade vahel lokkavad prügimäed. Natukene selline suhtumine, et mis pole päris minu territoorium, siis see pole minu asi enam. Valgevenes ma sellist asja ei näinud. Üldse on väga puhas. Nii külad, linnad kui teeääred. Ja kui palju lilli neil aias kasvab! See on imeilus. Need armsad helesinised majad lilledesse uppumas.

Enne ööbima jäämist käisime tankimas. Karl ja Eliisabet said oma ülesandeks täita tankla WC-s meie veepudelid, et saaksime õhtu- ja hommikusööki teha. Maailma kõige paremat telkimiskohta me küll ei leidnud, aga saime korralikult magada sellele vaatamata. Jäime ööbima teeäärsesse nö "kuusekesega" kohta. Meie Eliisabet nimetab neid teeäärseid piknikukohti nii, kuna need on liiklusmärgina tähistatud kuuse ja laua pildiga. Sobiva koha ööbimiseks valisime täna küll selle järgi, et oleks natukene enne piiri. Hommikul siis plaanis kohe Ukrainasse edasi sõita meil. Tööde jaotuses pole ka meil aastatega midagi muutunud: Karl tegeleb söögi ja priimusega. Katariina ja Eliisabet telgi ja magamisasemete tegemisega. No ja keegi (ehk siis mina!) peab suutma kogu seda asja ka ohjata ja autot juhtida.

Raha kulutasime täna Miri muuseumis 30,0 rubla, Niasviži kohvikus 34,0 rubla, poes umbes 7,0 rubla, bensiin 25,0 rubla ja erinevates WC-des 3,0 rubla. Ja jätkuvalt imestasin, kui odav võib ikka mõnes riigis olla. Sõitsime täna maha 441 kilomeetrit.