Sunday, August 27, 2017


AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

SEITSMES PÄEV - 08.08.2017.

Hommikul käisime söömas. Kui läksin hotelli vastuvõttu veel ühe hommikusöögi eest maksma, nagu ma tegin ka eelmisel hommikul, imestas administraator, et miks ma maksta tahan? Selgitasin siis, et meid on kaheses toas 4 ja ma peaksin ostma juurde ühe hommikusöögi Karlile. Kuna ma ise tavaliselt hommikuti ei söö, siis võtangi ainult ühe. Administraator kehitas õlgu ja andis mulle ühe hommikusöögi talongi ja ütles, et ega sellepärast pole vaja kohe siis juurde maksta. Saab lihtsalt küsida puuduolevad talongid tema käest. No vot, nii käivad Odessas asjad. Euroopa hotellidel on veel kõvasti arenguruumi.

Söök söödud ja asjad pakitud, hakkasime liikuma. Võtit ära andes, paluti meil hetk oodata. Lapsed imestasid, et miks me ootama peame? No ilmselt selleks, et nüüd administraator helistas koristajale, et see ja see number tuba lahkus. Ning siis koristaja läheb vaatab toa üle, et me hotelli vara kaasa pole võtnud või midagi ära lõhkunud. Varsti saime siiski loa lahkuda. Pakkisime oma auto uuesti kokku ja hakkasime sõitma Moldova piiri poole. Odessast välja sõites tankisime veel.

Piirile sõit väga kaua aega ei võtnud. Ootasime oma järjekorra ära. Siin oli isegi natukene vähem autosid, kui meie eelmistes piiripunktides. Ukraina poolel läks kõik väga ruttu ja kergelt. Ja siis Moldova poolele jõudes läks asi imelikuks. Alguses ma ei saanud arugi milles asi. Lihtsalt tundus kõik kuidagi teisiti olevat, kui oleks pidanud. Lõpuks hakkas nagu midagi koitma, kui mult küsiti, et miks ma tahan Transnistriasse minna? Olin vist väga rumala näoga, kui küsisin, et kus kohta? Väga tüdinenud piirivalvur kordas oma küsimust, ilmselt on selliseid rumalaid sattunud siia piirile tihti. Esimese hooga vastasin, et ei tahagi. Üldse mitte. Tahaks Moldovasse. Siis suutsin oma mõtteid siiski nii palju koguda, et saada aru, et me järelikult ei ole Ukraina-Moldova piiril. Vaid oleme sattunud mingil imelikul kombel hoopis Ukraina-Transnistria piirile. Natukene naljakas oli! Aga mis siis ikka. Igal juhul tuli meil siit edasi saada. Ilmselt siis tee, mille valisime, viib siit läbi. Ja lihtsalt vahepeal on tekkinud Euroopasse üks riik juurde. Päris nii see siiski ei ole. Transnistria puhul on tegemist tunnustamata riigiga. Ehk siis mitte ükski teine riike ei pea Transnistriat õiguspäraseks riigiks. Aga sellele vaatamata on neil oma piir, piirivalve, raha, seadused, kord jne. 

Transnistria piiripunkt oli aga kõige ebaloogilisem, kõige aeganõudvam, kõige tülikam jne. Täiesti jabur! Jooksin seal nende erinevate putkade, riiki sisse-välja ja edasi-tagasi ja iga kord seal vahel passikontroll. Ma pole tõesti vist elus väga palju jaburamat asja kohanud. Aga sellele vaatamata said lõpuks kõik rahad makstud, paberid täidetud ja meie õnneks lahkuda sealt piiripunktist. Jumal tänatud, et meil polnud plaanis seda riiki väga pikalt uurida. Sõitsime ainult otse läbi. Ka maantee läks riigist lihtsalt läbi. Kõige otsemat teed pidi. See oli nii välja surnud ja jumalast hüljatud paik, et maanteel kasvas isegi rohi. Sellist asja polnud ma veel näinud kunagi. See riik sai aga ruttu otsa ja jõudsime selle kaua igatsetud Moldova piirile. Siin läks asi väga kiiresti ja ruttu. Ja olles lõpuks Moldovas, läks tee kohe piiripunktist kaheks. Jäime kuidagi kõhklema sinna, et kuhu poole siis peaksime sõitma. Jäin seisma, et küsida piirivalvuri käest. Sehkendasime seal päris tükk aega, sest kohe ei tulnud meelde küla, kuhu tahtsime sõita. Ja Katariina ei leidnud kaardi pealt ka kohe õiget kohta üles. Ja siis piirivalvur ei teadnud seda kohta. Hõikas teise kohale ja küsis tema käest. See teadis vähemalt.

Aga koht, kuhu pidime sõitma oli Old Orhei. See koosneb kolmest külast - Trebujeni, Butuceni ja Morovaia. Tegemist on väga huvitava ajaloolise ja arhitektuurilise kompleksiga. Ainulaadne loodus on loonud head tingimused asunduse tekkimiseks. Vanas jõe ürgorus kõrgub kõrge liivakivi paljand. Umbes nagu meie pankrannik. Maalilised külad on mõlemad pool liivakivipaljandit. Kaljusse on raiutud kirik. Pehmesse liivakivisse on seda üpris lihtne teha. Hiljem on ehitatud ka kalju peale kirik. Kalju sees olevas kirikus elavad veel praegugi paar munka, kes kiriku eest hoolitsevad ja turiste vastu võtavad. Allpool asuvad külad on aga imeilusad! Igal majal on ümber kiviaed. Natukene meenutab Saaremaad. Ja eriti uhked on nende väravad! Värvilised.

Jalutasime paar tundi siin ringi. Ronisime kaljule kirikuid vaatama. Mina ronisin teiselt poolt servalt ka alla jõe äärde. Otsisin sissepääsu koobaskirikusse. Aga ei leidnud. Ronisin siis teisest servast jälle üles tagasi. Vaade alla orgu oli siit ülevalt ikka suurepärane. Lapsed istusid nii kaua kalju serval ja nautisid tuult. Ning viisid läbi fotosessiooni. Kui olin üles tagasi jõudnud, proovisime läheneda kaljukirikule teiselt poolt. Karl siis selle õige trepi mäe sisemusse leidiski. Mässisime jälle rätikud ümber ja pähe ja läksime kirikusse sisse. Ega keegi nendesse kaljudesse suuri kirikuid ei kaeva. Siia oli isegi üllatavalt ruumikas tehtud. Kirikust läbi minnes sai astuda välja väikesele rõdule. Isegi selline luksus olemas.
Edasi sõitsime Chisinau poole. Umbes tunni aja pärast olime kohal. Parkisime auto raudteejaama ja jalutasime kesklinna. Linnaõigused sai Chsisinau aastal 1712. Isegi Tallinn on tunduvalt vanem! Umbes sel ajal kui Chisinaud mainiti esmakordselt sai Tallinn juba linnaõigused. Inimesi elab siin natukene rohkem kui 500 000 (väga sarnane Tallinna rahvaarvule). Moldova pealinna puhul pole tegemist väga suurejoonelise ega kuulsa linnaga. Vaatamisväärsusigi napib siin. Selle eest on neil siin aga oma triumfikaar püstitatud Vene-Türgi sõja mälestuseks aastal 1840. Tegime linna peal siiski üsna suure ringi. Parke on siin väga ilusaid ja omapäraseid. Rohelusse uppuv linn. Karl aga leidis, et siin linnas on KFC. Kes ei tea, mis asi see on, peaks nüüd kohe järgi uurima. Lubasin Karlile, et kui ta otsib selle üles ja suudab meid sinna juhatada, siis me sinna ka läheme! Karl, kavalpea, seisis Telia kontori ukse taga wifis, otsis Google´ist selle koha üles, salvestas omale teekonna ja olemas ta meil oligi. Võtsime auto ja sõitsime siis KFC-sesse. Asus see meeletult uhkes ja suures kaubanduskeskuses. Kui muidu oli Chisinau selline natukene räämas, unustatud ja maha jäetud, siis see koht jättis täiesti teistsuguse mulje. Kehvakese mulje jättis mulle aga ka Moldova KFC. Kohe vastik maitse jäi suhu.



Päeva lõpuks sõitsime Milestii Mici´sse. Seal asub üks maailma kõige omapärasemaid veinitehaseid. Seegi polnud kaugel. Moldova ongi pisikene - siin on kõik väga lähedal ja kuskile pole palju maad sõita. Aga kohale jõudes oli ikkagi kell juba kaheksa läbi ja polnud lootagi, et veinitööstus võiks veel lahti olla. Ühtegi kämpingut ka silma ei jäänud tee peal. Seisime natukene seal veinitehase värava taga. Proovisime netist leida mõnda ööbimispaika, aga siinne internet oli väga vilets ning me ei suutnud sellega midagi ära teha. Varsti tuli aga värava juurde valvur uurima, et miks me seisame seal. Tehas ju ikkagi kinni juba. Väga sõbralik onu oli. Rääkisin talle jutu ära, et tahame külastada seda toredat kohta, aga täna ei jõudnud õigel ajal. Tahame seda nüüd homme teha, aga peame ööbima kuskil. Onu vangutas pead ja arvas, et siin kuskil hotelli küll pole. Aga kuuldes, et meil on telk endal olemas lubas ta lahkelt panna meil telgi ükskõik kuhu veinitehase juures olevasse parki. Sellist asja ei lasknud me muidugi endale mitu korda öelda. Poole tunni pärast põõnutasime telgis!
Raha kulutasime täna aga järgmiselt: see päris kohv hotellis 12,0 grivnat, bensiin 952,0 grivnat, 15,0 eurot Transnistriasse sissesõit ja õhtusöök KFC-s 200,0 Moldova leud. Sõitsime 303 kilomeetrit.


No comments:

Post a Comment