SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

KAHEKSAS PÄEV - 05.11.2017.

Täna hommikul põõnasime kella üheksani suisa. Siis läksime otsima hommikusöögikohta. Meie oma hotelli restoranis olid hinnad päris krõbedad. Õhtul juba sõime siin. Küla pealt leidsime aga väga mõnusa koha. Ilusa vaatega! Päris normaalset kohvi pakuti. Küll lahustuvast kohvist, aga maitses päris hästi siiski. Või olen ma juba halva kohviga nii ära harjunud ja vähegi natukene parem, tekitab kohe tunde heast kohvist. Omlett oli samuti hea.

Erinevate soovide ja arutelude tulemusena, selles osas mida täna teha, hakkas Kaarel ronima mäkke ja Evelin, Simmo ning mina, suundusime külast välja pikemale jalutuskäigule. Alguses läksime küll vales suunas, kuid see viga sai õige pea parandatud. Vaated olid tohutult ilusad. Tee viis meid ülesmäkke. Rühkisime vapralt üles. Meiega vantsis kaasa valge koer. Kuts oli külast alates ennast meile sappa haakinud ja marssis kõrvetava päikese käes uljalt koos meiega edasi. Ilmselt oli tal igav. Järjest kõrgemale ronides märkasime lõpuks, kuidas maastik muutuma oli hakanud. Jõudnud teed pidi järjekordse kõrgema künka tippu olime jõudnud tagasi Eestisse. Männimets ja Lõuna-Eesti kuppelmaastik!

Kui külades ja linnades on taisid väga palju, siis nüüd tee peal ei kohanud me eriti kedagi. Neist 68,86 miljonist Tai elanikust. No jah, eks neil ole maad ka päris palju - 514 000 ruutkilomeetrit! Tavaline eestlane ilmselt ei kujuta ettegi nii palju maad. Kuigi tegelikult armastavad enamus riikides inimesed elada tõesti üksteise kukil hunnikus. Eestlased (ja teised põhjamaalased!) on selle koha pealt suhteliselt haruldased, kes oma tarekesed üksteisest võimalikult kaugele just  rajanud. Tai on üsna tihedalt asustatud. Eriti kõrge on rahvastiku tihedus Bangkoki ümbruses Tai lahe ääres ning riigi idaosas. Seda toredam oli meil avastada ennast nii mõnelgi päeval reisi jooksul suhteliselt inimtühjast kohast.

Tagasi jalutasime teist teed pidi. Ning leidsime endid ühtäkki olevat kakleva, kargleva ja meeletult karjuva ning lõriseva koertekarja keskel. Igal koeral oma piirkond. Meiega kaasas olev kutsa oli ilmselgelt neid piire ületanud. Kuid kuidagi suutis ta ennast nii palju maksma panna (tahtmist tundus piisavalt olevat), et maha ei jäänud ta meist sammugi. Mingil hetkel muutus tema liikumine küll alandlikuks roomamiseks mõne eriti tigeda peni territooriumil. Ja varsti järgnes meile juba viis koera! Õnneks pudenesid nad mõne aja pärast vaikselt siiski laiali.

Tegime kuskil 6-7 kilomeetrise ringi ning jõudsime tagasi kohvikusse, kus olime söönud hommikust. Seal tellisime smuutid endale. Oma mäkke ronimiselt jõudis tagasi ka Kaarel. Oli jõudnud tippu ning nautinud ilusat vaadet ümberkaudsetele küladele. Pärast natukest kosutust soovisime meie Eveliniga minna nüüd teisele poole ööbimiskohta väikesele ringkäigule (kaardi järgi pidid seal olema ime-ilusad riisipõllud, millede vahel saab kõndida), Kaarel soovis minna ujuma ja Simmo magama. Võtsime Eveliniga oma kaardi ning asusime otsima neid riisipõlde.

Kuid ega see nii kerge ei olnudki. Kohe alguses läksime vale teed pidi. Meie kaitseks peab muidugi ütlema, et ega kaartki oli selline ise joonistatud ning sadu kordi paljundatud. Meil polnud aimugi kohtade vahemaadest. Vaid mõnele teejupikesele oli kirjutatud pikkus peale kilomeetrites. Kuid vaadates meie kogemusi hommikupoolikul läbitud jupikeste kohta ei võrdunud kaardil ühepikkused jooned ühepikkuste vahemaadega. Meie kaart meenutas sellist müstilist kuue aastase lapse joonistust oma kodukoha võlumetsast. Kuid kuidagi me suutsime siiski tuvastada meie asukoha ning päris pikka maad ka õigel teel püsida.

Jõudsime välja Tham Lot´i koopasuu juurde uuesti. Ja nagu igal reisil võivad turistid ikka petta saada, saime meiegi oma tünga kätte. Vaadates hindasid koopa külastuskeskuse juures selgus, et maksime eilse tuuri eest umbes poole rohkem. Tõsi, võttes koopakülastused siit, oleksime jäänud ilma raftingu osast. Millest oleks muidugi kahju olnud. Aga noh, mis seal vahet! Koopasuus juures oli aga tänagi külastajaid, kes ootasid nahkhiirte väljalendu. Ületasime jõe bambusest sillalt. Kuid edasi me väga palju ei jõudnud. Veendudes, et oleme õiges kohas, selgus tõsiasi, et meil pole ikkagi mõtet kaugemale minna. Peale ebatäpsuse oli kaart ilmselt juba nii mõnedki aastad vana. Sest riisi polnud nendel põldudel enam väga mitu aastat kasvatatud. Tulime varsti tuldud teed tagasi. Üks üksik vana munk jalutas meile vastu ainult. Hotelli juurde jõudsime juba hämaras. Käisime duśśi all ning vaatasime homseid plaane. Kirjutasime Eveliniga välja Mae Hong Son´i (sinna sõidame homme) ümbruses paikasid ja kohanimesid, mis tundusid meile vaatamist väärt ning ahvatlesid tegema lähemat tutvust.

Õhtust sööma ei tahtnud täna hotelli baari enam minna. Panime soojemalt riidesse (siin läks tõesti külmaks õhtuti!) ning läksime Eveliniga otsima kohta, kus saaks süüa. Simmo ei soovinud üldse süüa ja Kaarel pidi järele tulema meile. See koht, kus lõunat sõime, oli juba suletud. Jalutasime edasi. Järgmine koht oli avatud ja seal isegi sõi õhtust paar kohalikku. Istusime maha. Õige pea jõudis Kaarel meile järele. Tellisime söögid. Magustoitu ei pidanud tellimagi - see tuli ise kohale! Keegi kohalik meesterahvas tuli ilmselt oma pannkoogikäruga töölt. Kõrvalolevast poest jooksis teda  nähes kohe hunnik lapsi välja, kes kõik soovisid pannkooke. Saime meiegi oma jao. Osa ostsime homme hommikuks veel bussi peale kaasa.

Kõht täis, läksime asju pakkima ja magama. Takso pidi meil ukse ees olema 7:50. Tänane päev oli selline natukene uimane ja aeglane. Kuna teise koopatuuri jätsime ära, siis polnud meil ühtegi suurt plaani. Aga oligi hea! Pärast neid pikkasid bussi- ja rollerisõite oli tõeliselt hea liikuda omal kahel jalal. Raha kulutasin täna hommikusöögile 110 bahti, smuuti 30 bahti, pannkoogid 30 bahti, ööbimine 250 bahti, hommikune takso 75 bahti ning õhtusöök 120 bahti.

Meie Tai reisist on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=MwiWNdi2PzI !