SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

ÜHEKSAS PÄEV - 06.11.2017.

7:50 istusime taksosse. Arvestasime, et enne bussi väljumist saame ilusasti puuvilja osta tee peale kaasa. Seda muidugi ka saime. Kaarel ostis veel kohvi. Siis ootasime bussi. Varsti tuli piletimüüja tööle. Vaatas meie pileteid ja nentis, et ja-jah, pool kümme tuleb. Selle peale olime meie korraga pingilt püsti, et siis, mis mõttes pool kümme??? Meie buss peab väljuma igal juhul pool üheksa ja ka pileti peal on nii kirjas! Selgus, et alati ei ole asjad nii nagu paistab. Mõnikord on nad natukene teisiti. Sest buss Mae Hong Son´i väljub 8:30 mitte Soppongist, kus meie ootasime ja mis kellaaeg meil pileti peal kirjas oli, vaid hoopis Pai´st ehk eelmisest peatusest. Minu imestuse peale, et miks meile piletit ostes ei öeldud, et buss mitte siit ei välju 8:30 vaid Pai´st, piletimüüja kehitas õlgu ja naeratas. Ega siis midagi, tund aega kui maast leitud!

Kuna bussijaama läheduses pidi olema üks Tai mägihõimu - lisude küla - otsustasime seda vaatama minna. Jalutasime seal ringi. Küla asus väikese künka otsas, kust avanes kena vaade Soppongile. Tai mõistes võivad erinevad külad asuda külg-külje kõrval või üksteise sees nii, et ei pruugi üldse aru saadagi, kus lõpeb üks ja algab teine. Ning ega nende igapäevane elu ei erine kuidagi tavaliste taide elust. Tavaline turist (nagu meiegi ilmselt) ei teeks mitte mingil juhul vahet, kus elavad taid või lisud või mõni teine mägihõim. Kui neil just rahvarõivaid seljas ei ole. Targemad teevad siis vahet. Kogenematumad isegi siis mitte. Paljud Põhja-Tai siinses (ning eriti Mae Hong Son´i ümbruses) piirkonnas elavad mägihõimud on põgenenud tagakiusamiste eest Birmas. Nende ainsaks sissetulekuks on vähene turistidele müüdav käsitöö.

Käisime seal ringi mingi aja. Ühe maja juures oli palju rahvast koos. Keedeti lõkke peal suures pajas süüa. Pühadeks. Kutsuti meidki liituma peoga. Vähemalt Evelini. Aga, kahjuks või õnneks, meil polnud aega. Sest pidime nüüd bussijaama tagasi minema. Ootamatult leitud tunnike Soppongis sai läbi. Buss tuli isegi enam-vähem õigel ajal. Ning jõudis õigel ajal ka Mae Hong Son´i. Seal asusime kohe hotelli otsima esimese asjana. Bussijaama kõrval astusime ühte sisse. Kuid seal pakuti meile tuba keldrisse. Ei tundunud väga ahvatlev. Sammusime edasi. Õige pea jõudsime juba natukene kesklinna moodi kohta. Mae Hong Son on suhteliselt väike koht. Rajatud kunagi elevandikarjatajate asulaks, millest nüüdseks kasvanud välja väike linn.

Hotell, kuhu järgmisena läksime sobis kohe - tuba kahele ainult 250 bahti (6 eurot). Samas täiesti normaalne, kõik mis vaja, oli olemas. Meie ei ole muidugi ka sugugi nõudlikud reisijad. Üks osa mu sõpradest, need, kellega ma nendel samadel põhjustel ei saa koos reisil käia, langeksid muidugi minestusse, kui neile pakutaks taolist öömaja. Jätsime asjad hotelli ning suundusime kohe edasi hotelli vastas asuvasse rollerirenti, et mitte aega kaotada ja jõuda täna veel rolleritega väike tiir ümberkaudsetes külades teha. Tädi, kes rollerirendiga tegeles, soovitas meil igal juhul mitte võtta automaatse käigukastiga rollerit. Kuna need sellised kehvakesed. Samas, meie rollerijuhid polnud varem sõitnud manuaaliga ning ega nad soovinud ka eriti.

Otsustasime siis täna sõita nendesse kohtadesse, kuhu pääseb automaadiga. Ja kui juhtub, et me kuskilt mäest üles ei saa, no siis ei lähegi lihtsalt. Või siis kaasreisijad jalutavad sutsukese. Otsima asusime pikakaelaliste karenite küla. Kaart oli meil jälle sarnane Tham Lot´i koobaste ümbruse kaardile. Joonistatud. Ekslesime erinevate teede vahel. Õnneks jäi mulle mingil hetkel silma silt, mis juhatas just sinna külla, kuhu soovisime lõpuks välja jõuda. Edasi järgnesime siltidele. Ja uskumatu - me jõudsime neid järgides kohale. Tee kadus küll lõpuks ära peaaegu. Autoga polnud võimalik selle külani jõuda.

Karenid on üks suurimaid vähemusrahvuseid Tais. Ning pikakaelalised karenid ehk kayanid on nendest üks osa. Teaduslikust vaatepunktist on jutt pikast kaelast muidugi jama - vaskrõngaste lisamine kaelale ei venita seda pikemaks. Küll aga surub hoopis alla rangluud ning sunnib rinnakorvi deformeeruma. Vaatepilti peetakse aga siiski efektseks! Kayanid arvavad ise oma naiste kohta, et sellisel viisil rõngastatud naised on äärmiselt kaunid ning graatsilised. Põhjused, miks naisi läbi aegade nii piinatud (olgem ausad, mugavuse pärast ei kanna üksi naine selliseid rõngaid kaelas!), on erinevaid. Ilu juba mainisin. Üks enimlevinud põhjuseid on täpselt vastupidine ilule - et rõngad kaitsevad naisi naaberhõimude poolt orjastamise eest, sest keegi ei taha endale orjaks nii inetuid naisi. No ja siis ka see, et pikakaelalised naised meenutavad kayani muistendi draakonit. Ja seegi, et rõngad aitavad naistel paremini üle elada suurte kiskjate rünnakuid.

Küla, kuhu meie sattusime oli väike. Kokku umbes paarkümmend elamist. Kool. Mõned müügiletid, kus naised müüsid ehteid ja käsitööd. Rahvas oli vaikne, tagasihoidlik, naeratav. Mingi nukker leebus õhkus neist. Leppimine vaikse hääbumisega. Sellega, et ainukesed, kes nende vastu huvi tunnevad, on neli turisti teisest maailma otsast? See vaikus haihtus muidugi koolile lähenedes. Seal kasvas lärm taevani! Jeerum, mina küll aru ei saanud, kuidas nii õppida saab? Aga nemad olid kõik (kaasa arvatud õpetajad) ihu ja hingega asja juures. Iga klass röökis teisest üle, korrates kooris õpetajale järgi, võitjaks saab ilmselt see, kes kõige kõvemat kisa teeb. Klassiruumid olid üksteisest muuseas eraldatud ainult bambuselehtedest punutud 1,5 meetri kõrguste vaheseintega.

Kayanite käest ostsime ka mõned kingitused koju kaasa. Mina ostsin tüdrukutele käevõrud. Hakkasime tagasi sõitma. Olime hetkel nii Birma piiri lähedal, et vahepeal sõitsime mööda piiripunktist. Tagasiteel tegime peatuse kohalikus restoranis. Sõime suppi. Hiljem selgus muidugi, et see oli viga. Jäime vihma kätte. Vihmas sõites venis meie kahe rolleri vahe aga pikaks. Mingil hetkel kaotasime ära Simmo ja Evelini. Ootasime teeristis natukene aega. Siis sõitsime tagasi. Ei kohanud neid aga tee peal. Kuna meie sõitsime tagasi tulles teist teed, siis eeldasime, et nemad sõitsid sama teed, mis tulime. Sõitsime Mae Hong Son´i tagasi ning seal hotellis nad olidki. Tegelikult on meil ilmaga väga vedanud. Oleme vihmaperioodi lõppu oma reisi sättinud ning ootasime siiski, et võib juhtuda meile ka väga vihmaseid päevasid. Õnneks tegelikkuses oli täna alles esimene suurem sadu!

Mae Hong Son´i jõudes me eriti hästi ei mäletanud, kus meie hotell asub. Natukene aega otsisime. Üles siiski leidsime. Edasi läksime uurima džunglimatkasid kaheks järgmiseks päevaks. Käisime kahes turismifirmas. Võtsime natukene mõtlemiseks aega ja sõime ööturul, mis sai alguse kohe meie hotelli värava eest. Olime lugenud eelnevalt ühte hinnangut ühe giidi - Chan´i - kohta. Natukene vapustatud turistid olid kirjeldanud liiga pikka jalutamist, liiga vähest puhkust ja söömist, liiga vähest tsivilisatsiooni ja üldse natukene liiga vähe kohatud inimesi, liiga ekstreemsetes tingimustes ööbimist jne-jne. Seda lugedes jõudsime järjest rohkem selgusele, et see on just see, mida meie tahamegi! Valisime Chan´i! Kusjuures tegemist on naisterahvaga.

Käisime Chan´i kontorist uuesti läbi, maksime ära raha (loomulikult pidime natukene kauplema - 1800 bahti pealt 1600 peale) ning leppisime kokku, et kohtume hommikul siin samas 8:00. Siis hotelli asju pakkima ja magama. Rollerid pidime viima tagasi hommikul. Raha kulus täna rollerirendi peale 90 bahti, banaanid 7 bahti, käevõrud kayanite külast 200 bahti, lõunasupp 30 bahti, õhtusöök 120 bahti, poest vesi matkale kaasa 26 ning džunglimatk 1600 bahti. Hotell 125 bahti.

Meie Tai reisist on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=MwiWNdi2PzI !