Saturday, November 25, 2017


SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

SEITSMES PÄEV - 04.11.2017.

Äratus 7:00. 7:20 startisime bussijaama poole. Otsustasime minna jalgsi selle kolm kilomeetrit. Pärast eile õhtuseid pidustusi oli linn veel suures osas koristamata. Evelin suutis maas vedeleva katkise pudeliga oma varba ära lõhkuda. Õnneks midagi hullu ei olnud - plaaster peale ja korras! Õigel ajal jõudsime kohale. Buss siiski natukene hilines. Mis ongi siin tavaline! Nüüd sõitsime juba kõrgemal mägedes. Tee oli hirmus käänuline. Oligi aeg-ajalt selline kahtlane olek, et kas on nagu natukene halb või siis ikkagi ei ole. Selline kahe-vahel tunne. Üks tualeti peatus tehti sõidu jooksul. Chiang Maist Soppongi oli selline väiksem ots - sõitsime umbes neli tundi. Kui poleks olnud mägedes vaja sõita, oleksime ilmselt saanud kahe tunniga hakkama.

Kohale jõudes ostsime kõigepealt ära bussipiletid Mae Hong Son´i, et mitte teha sama viga mis Chiang Mais, kus pidime spetsiaalselt bussipiletite ostmiseks võtma tuk-tuki ja sõitma bussijaama. Ostsime piletid ülehomme hommikuks. Edasi oli meil vaja jõuda hotellini, kus plaanisime ööbida. Soppongi keskusest oli sinna kaheksa kilomeetrit. Mingit ühistransporti ei olnud. Tegemist ilmselt liiga väikese külakesega. Kuid oli võimalik taksoga minna. Või rollerid rentida kohe. Jäime aga kinni sellesse, et kuidas me saame istuda ühe rolleri peale kaks inimest ja kaks suurt seljakotti. Kordagi ei tulnud meil kellelgi pähe mõte, et poleks ju mingi probleem olnud sõita kaks korda edasi-tagasi. See oli muidugi selline tagant-järele tarkus, mille peale tulime alles hiljem!

Suutmata sel hetkel mingile paremale variandile tulla, olime sunnitud võtma ikkagi takso. Mitte küll päris taksot, mida bussijaamas pakuti, saime kellegi tuttava-tuttava päevinäinud logu. Kuid hind oli sama. Ilmselt on neil see seal kohe kokku lepitud, et Soppong´i keskusest Cave Lodge´i saab ainult 300 bahti eest. Ja ei suutnud meiegi seda süsteemi murda. Iseenesest polnud ju tegemist üldsegi mitte suure summaga nelja inimese peale. Kui võrrelda Eesti hindadega, siis päris odavalt saadud. Aga võrreldes Tai hindadega oli tegemist lausa röövimisega päise päeva ajal. Bangkokis sõitsime lennujaamast bussijaama 480 bahtiga. Kus neli korda pikem maa. Ning arvestades ka asjaolu riigi pealinn versus väike küla.

Koht, kuhu saabusime, oli aga uskumatult kaunis! Hotell koosnes sellistest väikestest kahekohalistest onnikestest. Asukoht oli kõrgel mäeküljel maalilise jõe kaldal. Üldine koosolemise ruum ja baar ja söögisaal olid ehitatud mäeküljele, pool hoonest seisis kõrgetel sammastel. Palmide võrad olid ühel kõrgusel laia terrassiga. Meenutas paradiisi! Koht oli ärilistel eesmärkidel ehitatud väga heasse asukohta: kohe hotelli kõrval asub üks Tai kaunimaid koopasüsteeme Tham Lot. Tegemist on kolme suure omavahel ühendatud koobastikuga. 

Asjad tubadesse ära pannud ja natukene hinge tõmmanud, arutasime, mida tänase päevaga veel ette jõuaks võtta. Uurisime ka homseks koopatuure. Lisaks Tham Loti koobastele on siinses piirkonnas veel teisigi koopaid. Kõik pikemad tuurid olidki nendesse. Ehk siis homseks oli meil plaan olemas. Täna kavatsesime alustuseks lihtsalt jalutada siinsetesse koobastesse. Kuid uurimustöö tulemusena ning vestluse käigus hotelli töötaja ja ühe siin peatuva maailmaränduriga selgus, et just siinsed Tham Loti koopad on just need kõige fantastilisemad. Aga: kurb tõsiasi, et päris jala ei pääse nendesse. Pakuti meile tänaseks kajakiga sõitmist koobastes. Hind oli muidugi päris krõbe - 1 tund 650 bahti ja 800 bahti 2 tundi. Samas, 1 tunnine käib läbi ainult ühe koopa (ning sugugi mitte seda kõige-kõige ilusamat!), kahe tunnine aga kõik kolm.

Oeh, mõtlemist kui palju! Et kuidas teha see kõige õigem otsus? Mõtlesime, mis me mõtlesime, lõpuks otsustasime siiski 800 bahtise variandi kasuks. Ilmselt me enam tulevikus siia samasse kohta tagasi ei satu. Olles otsuse langetanud läks edasi kiireks, kuna kell oli juba päris palju. Küsiti meie käest veel, et kas kajakkidega sõidame ise või vajame igasse paati giidi? Korraks jäin mõtlema, et ma ju Eestis kanuumatkadel kõvasti käinud, mis see siis ära ei ole. Õnneks taipasin küsida, et kuidas see sõitmine siin ka on? Et kas on rahulik jõgi? Vastupidi. Pidi olema palju kärestikke ja tamme, kust sõidetakse alla. No jah, rohkem ei olnudki kaalumist, siis loomulikult meie ei juhi paati. Seda enam, et alguses reklaamitud ja piltide pealt eksponeeritud kajakid, osutusid lõpuks ikkagi kummipaatideks.

Saime päästevestid selga, fotokate-telefonide jaoks veekindlad kotid ja kiivrid pähe. Jalutasime kaldast alla jõe äärde ning istusime paatidesse. Istuda kästi meil paadi põhja. Ehk siis tagumikud saime kohe märjaks. Koobasteni oli sõit päris lühikene. Kohalikud rääkisid väga vaimustunult lindudest, kes õhtuti lendavad koobastest välja ning see pidavat olema vapustav vaatepilt. Jupp aega ei suutnud me aru saada, et millised linnud ometi võiksid elada koopas? Lõpuks taipasime: nahkhiired! Nad nimetasid nahkhiiri lindudeks. No jah, lendavad ju tõesti nagu linnud. Aga kohe koopasuu juures ronisime giidi saatel esimesse koopasse. Ning vot see oli tõesti vapustav elamus! Ma olen küll oma elu jooksul käinud mõnes Eesti liivakoopas, laavakoopas Havail, lumekoobastes mägedes ja paljudes kaevandustes, kuid mitte kunagi sellistes looduslikes koobastes. Mis on täis vaimustavaid moodustusi ehk stalaktiite (koopa laes tekkiv tilkekivim) ja stalagmiite (koopa põrandalt üles ulatuv tilkekivim). Ka koopas tekkinud vaidluse kinnituseks on nüüd hea ilusasti meelde tuletada, kuidas nende moodustistega siis ikkagi oli!

Meie giidil oli kaasas, lisaks meie pealampidele, veel päris võimas prožektor. Sellega sai kõiki neid uskumatuid seintel, põrandal ja lagedel moodustunud kujundeid imetleda ja pildistada. Imetlesime päris lummatult neid imeilusaid koopaid. Kaarel palus korraks kõigil lambid ära kustutada, et näha, kui pime siis päriselt siin oleks. No oli ikka täitsa pime. Nii käisime läbi kõik need fantastilised koopasopid. Vahepeal sõitsime sutsu paadiga jälle edasi. Jõgi läks läbi kõige suurema koopasaali. Väiksemad käigud hargnesid kõige suuremast ning nendesse pääsesime jala. Nii mõneski kohas pidime ronima käpuli, et läbi mahtuda. Ühes kohas oli tähistatud kunagine koopamaal. Ausalt öelda, praeguseks hetkeks oli see nii kehvas seisukorras, et meie suutsime parima tahtmise juures ainult aimata ürginimeste maali piirjooni. Koobastes oli üllatavalt soe. Meie oma lühikestes ning märgades riietes tundsime külma alles koobastest välja sõites.

Kui sõitsime jõge pidi koobastikust välja nägime ka kohalike "linnud" ära. Vaatepilt oli tõesti huvitav: tuhanded nahkhiired lendasid koopasuust välja. Terve juba hämarduv taevas oli neist must. Koopad vaadatud saime alles tänase päeva kõige suurema ekstreemsuse osaliseks. Jätkus meie paadimatka osa. Nüüd tulid need kärestikud! Ning jõudis meile kohale miks kästi kogu varustus veekindlasse kotti panna. Sellist raftingut polnud mina varem kogenud. Ning kummipaadiga sõita saab absoluutselt igal pool ja igal ajal: mööda kive ja kände, alla tammidest ja koskedest, vee all ja vee peal, valges ja pimedas (viimased pool tundi sõitsime pilkases pimeduses näiteks). Sõidule pani punkti viimane tamm millel kõrgust viis meetrit. Ning meie paadijuhid oli oma ala proffid. Mina ei oleks suutnud elu sees väga pikalt sellisel jõel paati juhtida. Õigupoolest oleks sõit jäänud sel juhul väga lühikeseks.

Ebameeldiv asjaolu raftingu puhul oli ainult see, et kohutavalt külm hakkas. Kuna olles tihti koos paadiga vee all (kusjuures vesi oli soojem!), siis olime me läbimärjad. Päike oli juba ammu loojunud ja õues läinud päris külmaks. Olime ka kõrgemal mägedes, mitte küll väga kõrgel, 700 meetrit. Kuid kliima oli hoopis teine. Matka lõpppunktis ootas meid auto. Saime veel 15 minutit sõita tilkuvana autokastis külma tuule käes hotelli tagasi. Sest selliseid märgi kogusid autosalongi ei lastud. Kohale jõudes oli ainult jooksuga tuppa ja kuivad ning soojad riided selga. Sõime täna hotelli baaris õhtusöögiks hamburgerit. Maksis küll palju kohalikus mõistes, kuid ei viitsinud külasse muud kohta otsima minna. Seda enam, et minul oli ikka külm. Ja suhteliselt varakult tuligi soov pugeda tuppa sooja teki alla. Siin hotellis olid tõesti soojad vatitekid! Tai kliimas kohtasin esimest korda sellist asja.

Raha kulutasin täna bussipiletitele Mae Hong Son´i 100 bahti, taksosõit hotelli 75 bahti, puuvili 35 bahti, koopatuur 800 bahti, ööbimine 250 bahti ning õhtusöök 150 bahti. Pärast tänast täiesti uskumatult lahedat koopatuuri ostustasime aga mitte võtta homset koopatuuri rohkem. Sest kõige ilusamad koopad olime juba ära näinud! Ning sellega säästsime üle tuhande bahti. Kõik terve päev kestva tuuri hinnad algasid umbes 1400-st bahtist.

Meie Tai reisist on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=MwiWNdi2PzI !



No comments:

Post a Comment