SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

NELJAS PÄEV - 01.11.2017.

Täna olime laisad - saime hommikul kokku alles 9:00. Sõime hommikust ning võtsime tänaseks päevakski rollerid. Nüüd oli meil plaanis minna Si Satchanalai ajalooparki. 13-ndal sajandil koondas Sukhotai kuningriik oma võimu Tai kesktasandikule, ehitades sinna oma satelliitlinnu. Neist kõige tähtsamaks kujunes Si Satchanalai. Linna varemed paiknevad Yomi jõe paremal kaldal. Tai muang´i (linna) üks parimaid näiteid rajati piki kindlaksmääratud kosmoloogilisi jooni - linnasüdames asuvaid templeid ümbritsevad müürid, jõed ja mets. Paljud ajaloolased peavad seda Tai linnaplaneeringu tipuks! Sukhotai kuningriigi õitseajal olid Si Satchanalai ja Sukhotai kaksiklinnad, mida ühendas kuninglik maantee Phra Ruang. Eesliide "phra" tähendab "püha". Eriti hästi on selline nimede süsteem välja kujunenud wat´ide puhul. Templid, mille nime alguses on Rat-, Racha- või Maha, on kuningliku perekonna poolt asutatud või sisaldavad pühi esemeid. Tihti ongi nime ees veel eesliide "phra" ehk siis "püha". Kogu Tai peale kokku on umbes 180 sellisel viisil tähtsat wat´i.

Enne teeleasumist üritasime Eveliniga leida teed apteeki. Kuid selgus, et see on lihtsalt vee all. Pärast vihmaperioodi on selline asi siin täiesti tavaline. Ringi minnes oleksime jalutanud aga mitmeid kilomeetreid rohkem. Nii pakiline see asi ka ei olnud! Asusime teele Si Satchanalai poole. Täna oli meil tunduvalt pikem sõit ees eilsega võrreldes. Umbes 60 kilomeetrit. Ja pärast peab tagasi ka sõitma. Tee sinna oli aga äärmiselt ilus ja maaliline. Tegime peatuse riisipõllu ääres jälgimaks kohalike maaharijate tööd ja imeilusa järve ääres, kus oli ka restoran. Tagasisõidul mõtlesimegi järve ääres teha lõunapeatuse.

Jõudes kohale, pidime tõdema meiegi, et Si Satchanalai on tõesti väärt nii pikka sõitu ning külastamist. Võrreldes Sukhotaiga on see kompaktsem, suurejoonelisem ning kuidagi väärikam. Mõnusama atmosfääriga. Ilmselt mängis sellises muljes oma osa seegi, et siin oli väga vähe külastajaid võrreldes eile külastatud kohtadega. Saime aeg-ajalt täiesti segamatult uhkes üksinduses tutvuda ehitistega. Si Satchanalai varemed pole nii grandioossed kui Sukhotai omad, küll aga huvitavamad. Neid ei ole nii laiaulatuslikult taastatud, samuti käib seal vähem turiste (meie jaoks just boonus, sest sellepärast me ju Põhja-Taisse tulimegi, et ei oleks väga palju rahvast!). Varemed annavad tunnistust linna kunagisest võimsusest. Oli see ju 14.-15. sajandil asekuninga linn ja tähtis kaubanduskeskus. Linna tähtsaim kaubaartikkel oli Kagu-Aasias ja Hiinas hästi tuntud keraamika.

Koos Hiina pottseppadega juurutatud uue savi põletustehnoloogiaga tõusid Si Satchanalai ja Sukhotai ümbruse pottsepatöökojad peamisteks saviesemete tootjateks kogu Kagu-Aasias. Arvatakse, et nende kõige viljakamal tegutsemisperioodil 14.-16. sajandil töötas Yomi jõe kallastel üle 200 pottsepatöökoja. Kõige kuulsamad olid peenekoelised nõud, eriti heledad sinakas-rohelised anumad. Tai muuseumides on leida väga palju tolleaegset keraamikat. Paljud näitustel eksponeeritavad saviesemed päästeti laevadelt, mis uppusid Siiami lahte, olles teel Indiasse, Hiinasse, Filipiinidele ja Indoneesiasse.

Olles Si Satchanalai´le ringi peale teinud asusime tagasi sõitma. Peatusime, nagu varem kokku lepitud, järve ääres lõunatamiseks. Koht oli tõesti imeilus! Istusime kohe järve kaldale bambusest katusealusesse. Inglise keelt siin küll personalist keegi ei rääkinud, kuid mingil moel saab hakkama alati. Sellel korral kasutasime hindadest selguse saamiseks väga lihtsat meetodit: paberit ja pliiatsit! Ehk siis teenindaja kirjutas menüüst näpuga näidatud toidu hinna meile paberile. Ning toit oli siin jumalik! Etteruttavalt võin kohe öelda, et parim söök kogu meie reisi jooksul, oli just siin. Osad meist soovisid kohvi (välja arvatud Simmo, kes ei joo kohvi). Kuid naljakal moel avastasime, et kohvi see restoran ei paku. Lõpuks süvenesime ka söögikoha nimesse ... No coffee ... no loomulikult! Ilmselt oleks pidanud see kõigile arusaadav olema. Mõned lihtsalt on pikemate juhtmetega kui mõned teised. Aga endi õigustuseks võin öelda, et istusime söögikoha nimest suhteliselt kaugel ning meieni paistis tõesti ainult viimane sõna. Esimene jäi puude varju.

Kui arve saime, avastasime, et nad olid jätnud ühe toidu arvestamata. Ehk siis tekitasid iseendale kahju. Meeletult pikk aeg kulus meil selle peale, et see neile selgeks teha. Lõpuks siiski õnnestus. Kui leiti keegi noormees, kes ikkagi mõne sõna rääkis inglise keelt. Teenindaja poiss sai temalt sõbraliku kõrvakiilu ja saadeti arvet parandama. Istusime veel natukene ja nautisime kohta. Ühel hetkel tuli üks meid teenindanud poistest ja küsis, et mida me siin teeme? Ei osanudki nagu midagi kosta. Saime küll aru, et ilmselt püüdis ta praktiseerida oma vähest inglise keele oskust. Ning see oli ainus küsimus, mille ta oskas esitada. Kuid naljakalt kohatu oli see küsimus ikkagi. Olime ju just lõpetanud lõunasöögi nende restoranis. Aga kõikidele naljakatele, mõnikord ka natukene piinlikele ning tüütutele seikadele vaatamata, on taid väga armsad, sõbralikud ja abivalmid.

Tegime järvest mõned pildid ning asusime tagasiteele. Sõit ei olnud just kõige meeldivam. Varsti läks pimedaks. Välja tulid sääsed ja maod. Sääsed ummistasid suud, silmad ja kõrvad ning maod jäid rolleri alla. Õhtul õhu jahedamaks minnes tulevad väiksemad maod (ega need suured mitmemeetrised elavad suurtest teedest ja asundustest õnneks siiski kaugemal) maanteele sooja otsima. Päeval päikese käes kuumaks köetud asfalt õhkab pärast päikeseloojangut sooja veel tükk aega. Need "väiksemadki" olid üle poole meetri pikad. Ja sellised paksud. Meie nastikud ja rästikud on nende kõrval ikka kleenukesed ja väetikesed. Sääsed häirisid kõige rohkem Simmot. Kaarlil olid prillid, mis hoidsid paksema kihi silmadest eemal ning tagaistujad said silmad kinni panna. Kuigi see tundus päris jube. Sõita siis rolleri taga silmad kinni, kui mitte midagi ei näe.

Sukhotaisse tagasi me siiski jõudsime. Võtsime suuna kohe kesklinna ööturu poole. Tais on peaaegu igas linnas komme pidada ööturgu. Tänavatoidumüüjad kogunevad oma kärudega õhtul pimeda saabudes linna peatänavale. Kohalike hulgas on see väga armastatud ja populaarne viis õhtust süüa. Meie täna rohkem vaatasime. Kaarel ostis endale roti. Tegemist siis traditsioonilise Tai magusa banaani-pannkoogiga. Roti küpsetatakse Sinu enda silme ees valmis, Sinu soovi järgi lisatakse juurde erinevaid lisandeid. Ja maitse viib keele alla! Leidsime ka ühe kohviku, kus pakuti lausa päris kohvi! Päris kohv siis kohalikus mõistes tähendab seda, et kohv on valmistatud mitte lahustuvast, vaid ikka tavalisest jahvatatud kohvipulbrist. Istusime kohvikusse maha. Tellisime kohvi ja kokteili. Kokteilide all siis mõtlesime meie siin smuutisid. Need valmistatakse kohalikust puuviljast, jogurtist (tavaliselt küll ilma jogurtita) ja jääst. Ja maitsevad samuti väga hästi. Eriti veel 30-kraadises kuumuses.

Hotelli sõites käisime jälle tanklast läbi. Andsime rattad ära, sõime natukene igaühel kaasas olevat kraami, käisime pesemas veel ja siis bussi peale. Buss muidugi jäi peaaegu tund aega hiljaks. Järgmine sihtpunkt oli Chiang Mai. Tänase öö veedame bussis jälle. Mulle need ööbussid täitsa meeldivad - saab hotelli pealt kokku hoida. Raha kulus täna minul 60,0 bahti hommikusöök, 100,0 bahti rollerirent, 100,0 bahti Si Satchanalai piletid, 100,0 bahti lõunasöök, 35,0 bahti bensiinile ning kohvikus 75,0 bahti.

Meie Tai reisist on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=MwiWNdi2PzI !