SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

KUUES PÄEV - 03.11.2017.

Täna hommikul oli meil äratus väga vara - kell kuus hommikul. Pool seitse oli meil juba buss hotelli ukse ees, et minna elevante vaatama. Kusjuures, uskumatu, aga buss oli täpselt kohal. Sellist asja lõunamaades väga tihti ei kohta. Sõime bussis oma kaasavõetud sööki. Jogurtit ja banaani. Natukene aega pärast sõitma hakkamist tegi bussijuht poe juures ka peatuse. Soovijad said oma varusid täiendada. Peale meie neljase seltskonna olid bussis veel mõned huvilised. Kaks saksa tütarlast elasid sellises väga uhkes hotellis. No vähemalt meie omaga võrreldes. Selleks, et autod saaksid hotellist ilusasti ja kiiresti välja sõita, oli tänaval politseinik, kes peatas liikluse vajalikul hetkel. Vot, kuidas asjad käivad.

Sõidu peale kulus umbes kaks tundi. Mina, kui tõeline unekott, sain muidugi hea peatäie magada veel. Pärast varast äratust. Kohale jõudes aeti meid ruttu-ruttu bussist välja. Jalutasime natukene aega riisipõldude vahel ja kohal me olimegi. Kohas, kuhu me läksime, oli kuus suurt elevanti ja üks pisikene poeg. Pisikene oli juba muidugi kahe aastane. Aga elevandi maailmas on tegemist veel väga väikese lapsega. Lapsega, kes sündides kaalub umbes sada kilo! Ning täiskasvanuna 5000. Ja on 5-10 meetrit pikk.

Alustuseks said kõik kotitäie elevandimaiust. Selleks olid loomulikult puuviljad. Banaanid pidid olema elevantside vaieldamatud lemmikud! Peale puuviljakoti said kõik meesterahvad (ja mõned tugevamad naisterahvad ka!) endale õlale kimbu bambuseoksi. Need pole just elevantide meelest võrreldavad banaanidega, aga tühja kõhu puhul aitavad küll. Eriti kui mõelda, et üks elevant sööb päevas ära 200 kilogrammi toitu. Päris kenakene hulk! Marssisime siis söögiga varustatult elevantide aeda. Loomulikult said nad kohe aru, et nüüd saadeti jälle üks hulk "imelikke" neid söötma. Ning see pisikene ja armas beebielevant sai kohe pättusega hakkama, kui ronis oma londiga äärmiselt osavalt Simmo kotti ning varastas sealt terve banaanikobara. Hakka siis ootama kuni need kohmakad turistid need banaanid sealt kätte saavad! Oma kõhutäie eest on ikka kindlam ise hoolitseda.

Elevandid olid muidugi väga toredad. Tegemist siis india elevantidega, kes on lisaks väga sõbralikud. Looduses elab kogu maailmas vaid 25 000 - 30 000 isendit ning nende arv pidevalt väheneb. Veidi väiksemad kui aafrika elevandid. Kuidagi armsamad ka. Ning täpiliste kõrvadega. Need pidid olema märgid elatud aastatest. Mida rohkem aastaid seda täpilisem. Meiega oli neil pistmist täpselt nii kaua, kuni meie kottides jätkus veel puuvilja. Kui kõik oli otsas, oli otsas ka loomade huvi meie vastu ning rahulikult asusid nad maha asetatud bambuseokste kallale. Tundub ulmeline tõesti, et nad vajavad päevas sööki 200 kilogrammi.

Eriti haruldased on valged elevandid. Valgete elevantide kummardamine ulatub Tais juba aastatuhandete taha. Nii on näiteks väga laialt levinud ligi 2500 aastat vana legend lastetust kuningannast Mayast, kes nägi unes, kuidas valge elevant tema üska sisenes. Naine jäi lapseootele ning temast sai tulevase Buddha ema. Pärast seda kui kuningas Ramkamhaeng 13. sajandil looma suurde ausse tõstis, on valitseva monarhi tähtsuse üle otsustatud just selle järgi, mitu valget elevanti tal on. Riigisümboolikas leidis valge elevant kajastamist kuni 1917-nda aastani Siiami riigilipul (alles 1939-ndal aastal muudeti riigi nimi Taiks Siiami asemel). Riigi nimi tähendab "taide maad".

Kõnekeeles suurte ja mõttetute kapitalimahutuste kohta kasutusel olev väljend "valge elevant" tuleneb kombest, mille kohaselt kõik valged elevandid Tais peavad kuuluma kuningale. Kuna neid ei ole lubatud kasutada töötegemisel, osutub nende ülalpidamine kulukaks. Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole mitte kõik valged elevandid albiinod. Siiski valitseb nõue, et loomal peavad olema valged või vähemalt valkjat tooni karvad seitsmel kehaosal - silmad, suulagi, küüned, sabakarvad, nahk, karvastik ja suguelundid.

Meil oli aga nüüd võimalus minna koos elevantidega jõkke. Neid pesema. Kuid sellest mina hoidusin. Vesi oli päris külm. Ega ei tahtnud elevandidki väga sinna minna. Jäingi mõtlema, et kas see on ikka hea, nii soojalembesed loomad külma veega jõkke ajada? Pärast saavad veel kopsupõletiku. Veest tulles olid elevantsid aga tõesti rõõmsad. Kohe mäkerdati ennast korralikult liiva ja mudaga uuesti kokku. See pole ainult lõbu pärast vaid vajalik elevantide õrna naha kaitsmiseks põletava päikese eest.

Jõest tulles ootas meid lõunasöök. Maitsev. Kõht täis sõidutati meid ilusasti hotelli tagasi. Jälle mõtlemine edasiste plaanide üle. Uurisime võimalusi osta homseks ära bussipiletid Soppongi edasi sõitmiseks. Kuid ainukene võimalus tundus olevat tõesti üksnes bussijaamast koha pealt ostmine. Ühestki turismibüroost polnud võimalik neid saada. Võtsime siis lõpuks Evelini ja Kaarliga tuk-tuki ning sõitsime bussijaama. Natukene naljakas see ilmselt oli, sest tegelikult olime meie Eveliniga hoopis teel massaaži ning Kaarel pesumajja oma musta pesuga. Musta pesu ta küll kaasa ei tassinud õnneks. See jäi pesumajja.

Massaaži saime lõpuks minna bussijaamast tulles, kui piletid Soppongi olid ostetud. Salong oli otse meie hotelli kõrval. Ja Tais peab ilm-tingimata proovima tai massaaži! Läksime kolmekesi kõik. Paluti meil vahetada riided (tai massaaži tehakse riietega), heita pikali. Mulle hakati kohe tegema. Teised pidid viis minutit ootama. Varsti teatas tädi neile aga, et vabandust, kuid siiski ei tule neile massöörid. Egas midagi, Evelin ja Kaarel vahetasid jälle riided ja läksid hotelli tagasi. Mina nautisin aga massaaži, mis oli täiesti suurepärane! Tõusin sealt uue inimesena!

Õhtust sõime samas kohas, kus eile hommikust. Kaarel ostis tee pealt kaasa endale suure kala. Sellise grillitud. Ja väga maitsva. Siin ei pahanda keegi, kui restoranis sööd või jood koha pealt tellitule lisaks ka mujalt ostetud kaupa. Oleme alati siiski ilusasti küsinud. Ja etteruttavalt pean mainima, et Bangkokis enam sellist luksust ei sallitud. Kõhud täis, tegime täna uue ürituse templisse. Et vaadata munkade festivali tseremooniat. Täna tundus, et oleme õigel ajal õiges kohas. Vähemalt kohale tulnud rahvahulk andis sellest tunnistust. Vaatasime ja kuulasime (rohkem oligi kuulata - mungad edastasid lauldes palveid pidustuste puhul) toimunut jupp aega. Siis läksime jõe äärde, kus pidi festivali raames olema kõige tähtsam koht: Navarati sillalt lasti lendu tuhandeid hiina laternaid ning lasti jõele ujuma põlevad laevukesed. Kes on näinud animafilmi "Rapuntsel", see kujutab ette pilti, mida me sillal seistes nägime. Tuhanded taeva poole tõusvad laternad. Lummav!

Kuid: igal asjal on mitu tahku. Mina isiklikult muidugi sellist arutust ei poolda. Seda enam, et üks osa laternatest takerdus puudesse, elektriliinidesse, katustesse jne ning põles seal lõpuni. Mulle tundus asi äärmiselt ohtlik! Eriti veel sellises meeletus rahvamassis. Ja asjal on muidugi veel üks aspekt. Ma lihtsalt ei pea õigeks kogu selle sodi taevasse (seega lihtsalt loodusesse!) lennutamist. Ühel poolt saan ju aru, et see tailaste traditsioon jne ... aga ikkagi. Väga kaua me linna peal ei uidanud täna. Hommikul tuli tõusta uuesti päris vara, et jõuda bussi peale. Seega oli mõistlik minna hotelli tagasi. Pesema ja asju pakkima. Ja siis magama.

Raha kulutasin täna õhtusöögile 165 bahti, tuk-tuki peale 42 bahti ja bussipiletitele 250 bahti.

Meie Tai reisist on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=MwiWNdi2PzI !