Sunday, November 19, 2017


SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

KOLMAS PÄEV - 31.10.2017.

Saime hommikul kokku 8:30. Natukene vähe saime öösel küll magada, aga olemine oli sellele vaatamata mõnus. Soe. Lausa palav. Mulle nii kohutavalt meeldib alati mõnele soojale maale jõudes just see kõige esimene hetk, kui lennukist välja astud ja tunned iga keharakuga seda soojust. Meie hotellis oligi vastuvõtulaud õues. Nii soojas kliimas pole tõesti vajadust kõikide asjade jaoks maja ehitada. Hommikusöögilauad olid samuti väljas. Piisas vaid katusest nende kohal. Et kaitsta vihma ja päikese eest. Omletti süües arutasime, kuidas me saaks minna vaatama kõige paremini Sukhotai ajalooparki. Sinna oli hotellist umbes 14 kilomeetrit. Buss käis sinna. Samuti võis tuk-tuki või taksoga minna. 

Konks oli aga selles, et meie hotelli peremees oli just rääkinud meile seal samas pargis täna toimuvast õhtusest etendusest. Tegemist siis novembri täiskuu ajal aset leidva festivali Loy Krathongi pidustuste raames toimuva etendusega. Olime plaaninud festivalist osa saada Chiang Mais. Sinna suundume järgmisena, kuid ahvatlev tundus tänanegi sündmus. Loy Krathongi pühitsetakse küll üle kogu Tai, kuid kõige maagilisemalt just vanas Sukhotais, kust see olevat ka alguse saanud. Vetejumalanna Mae Kongkha auks toimuvaid pidustusi peetakse veekogude ääres. Väikesed lootosekujulised alused, mis kannavad ohverdusi jumalannale, lastakse vette, et need viiksid minema eelmise aasta patud ja tooksid tulevikus õnne. See aga algas alles kell seitse. Viimane buss tuli sealt tagasi kella viie ajal. Nii, et bussiga tagasi poleks me saanud. Jäid veel tuk-tuk ja takso. Nende hinnad oli muidugi bussipileti hindadega võrreldamatud. Siis tekkis meil mõte rentida rollerid. Meie oma hotellipidaja tegeles ka sellega. Meie seltskonnast oli rollerit juhtinud varasemalt vaid Simmo. Ja Evelin olnud kaassõitja rollis. Teistel puudusid igasugused kogemused. Me olime küll mõelnud rollerite peale reisi lõpupoole. Et kui oleme mõnes väikeses ja rahulikus kohas. Nüüd tuli aga see mõte kohe põhimõtteliselt reisi esimesel päeval. Kaarel oli aga nõus sõitmist proovima ja arvas, et saab hakkama küll, mis see siis ära ei ole! No ja rolleri tagumisel otsal istumisega saan mina enda arvates igal ajal hakkama. Vaatamata sellele, et ma seda varem kunagi teinud pole.

Otsustasime rentida rollerid! Enne liikuma hakkamist käisime meie Eveliniga korra bussijaamast läbi ning ostsime järgmise päeva õhtuks ära bussipiletid Chiang Maisse. See oli meie järgmine peatuspaik. Simmo ja Kaarel tegid rolleritega paar prooviringi. Siis ronisid kaassõitjad ka peale ja esimene peatus oli meil panga juures. Paar korda pidime muidugi kohalike käest teed küsima. Pangas vahetasime nüüd juba ülejäänud raha ära. Kurss oli seal päris soodne. Siis võtsime suuna Sukhotai ajaloopargi poole. Ma pean ütlema, et rolleritega sõit sujus meil esimesest hetkest peale väga hästi ja hakkas meeldima. Vasakpoolne liiklus ei tundunudki enam nii lõputult ebaloogiline.

UNESCO maailmapärandisse kuuluv Vana-Sukhotai linn on meenutus kunagisest Khmeeri impeeriumi kaugest eelpostist. Iidne Sukhotai kuningriik kujunes välja 13-ndal sajandil. Tänaseks maha jäetud linn on kõige paremini säilinud vaatamisväärsus Kesk-Tais. Taastamistööd on toonud esile linna hämmastava sümmeetria. Umbes 70 ruutkilomeetri suurusel maa-alal oli 40 erinevat templikompleksi. Nende keskele jäi müüriga ümbritsetud Kuningalinn, mida kaitsesid vallikraavid ja kaitsevallid. Paljude kõige olulisemate hoonete varemed paiknevadki selles siseõues. Endisaegse Sukhotai, nagu paljude teistegi Tai linnade (muang´ide), linnaplaan järgib kindlaksmääratud põhimõtteid: suurt keskset templikompleksi ümbritsevad müürid, jõgi, riisipõllud ja kaugemal metsaga kaetud mäed.

Kohale jõudes ostsime piletid endile ja jalgratastele, mis kavatsesime kohe rentida. Kuna kompleks on suur ning jalgsi selles ringi liikumine võtab aega, tundus jalgratas kõige mõistlikum lahendus. Rolleritega ajaloopargi territooriumile ei lubatud. Jalgrattaga oli seal aga äraütlemata mõnus ringi sõita! Alustasime uudistamist kohe kompleksi kõige tähtsamast kohast ehk Wat Mahathat´ist. Tegemist oli vana Sukhotai vaimse keskusega. Selle peachedi (chedi on monoliitne ehitis, mis sisaldab kas Budhha reliikviat - juukseid, luukildu jms või kuninga tuhka; wat on sageli ehitatud spetsiaalselt mõne püha chedi ümber) rajas Sukhotai esimene kuningas (umbes 1240-1270). 1340-ndatel ehitati see ümber Buddha säilmete hoiukohaks. Järgmised kuningad lisasid kompleksile uusi hooneid: kui see 16-ndal sajandil lõpuks hüljati, oli seal juba umbes 200 chedi´t, samuti arvukalt wihan´eid (koosolekusaal) ja mondtop´e (ruudukujulise põhjaga ehitis, mille tipus on kas torn või ristikujuline katus, selles hoitakse pühi esemeid ja tekste).
Wat tähendab taide jaoks ehitiste kogumit, mis on nii budistlik klooster, tempel kui ka kogukonnakeskus. Igal ajalooperioodil on nende arhitektuuris tehtud täiustusi ning ehitiste paigutus ja stiil erinevad märkimisväärselt. Sellegipoolest järgivad enamiku wat´ide põhiplaan ja erinevate ehitiste funktsioon kindlaid põhimõtteid. Näiteks ümbritseb Tai templeid alati müür. Tais on kokku umbes 30 000 wat´i. Jõukad elanikud toetavad pühamute ehitamist hea meelega. See on ka hea viis meriiti teenida. Meriidi teenimine kätkeb endas budistide uskumust, et head teod saavad tasutud, kas selles või järgmises elus (õnnelikum uuestisünd). Meriidi kogumine on võimalus võtta ise vastutus oma karma (saatuse) eest. Mungaks saamine või kellegi teise abistamine (rahaliselt) mungaks saamisel on meriidi kogumise kõrgeim vorm.


Uskumatult maalilised ja kaunid on kõik need ehitised. Jalutad seal iidsete kivimüüride ja -seinte vahel ja üritad ette kujutada, kuidas kunagi seal elu kulges. Mõnikord õnnestub. Mõnikord mitte. Õnneks inimesi väga palju ei olnud. Meil oli ruumi ja aega seal ringi jalutada. Sõitsime ratastega erinevate templite vahel. Mingil hetkel avastas Kaarel, et tema rattalukk on kadunud. Sõitsime tagasi selle kohani, kus ta mäletas selle viimasena olemas olevat, kuid ei leidnud me seda. Mis läinud, see läinud! Mõne tunniga saime üle vaadatud Sukhotai kompleksi müüri sisse jääva säilinud osa. Viisime rattad tagasi. Rääkides sealsele töötajale meie luku kadumise lugu, tundus see kõrvalt kuulates endalegi imelik. Muidugi, kui me oleks teinud nii, nagu meil kästi ehk siis lukustanud rattad kahe kaupa iga kord korralikult, poleks olnud võimalik olukord, kus olemas on küll võti, kuid lukk on kadunud. Tavaliselt juhtub ikka teistpidi. Lõpuks hakkasime kahtlema, et kas Kaarel ise või siis keegi teine, ajas lihtsalt rattad segamini. Ehk siis keegi võttis vale ratta. Veel segasema info jätsime selles osas, kas me tuleme tagasi ja võtame veel rattad või ei. Aga no, kui meid pole õhtuks välja ilmunud, küll siis aru saadakse, et me ei tulnud.


Edasi läksime otsima restorani, kus lõunat süüa. Umbes neljandasse, mida uurisime, istusime maha. Söök on siin super hea! Olles kõhu täis söönud, istusime rollerite selga uuesti. Sõitsime läbi osad Vana-Sukhotai südamest kaugemal olevad templid. Ühte pidi lausa taevatreppi pidi ronima. Selleks ajaks, kui pimedaks hakkab minema, pidime keskuse juurde tagasi suunduma. Pimeda hakul pidi süüdatama ajaloopargis tuled, mis siis valgustavad kogu ajaloolist linna. Päeval olime meiegi ettevalmistusi näinud õhtuseks etenduseks: templitele ja puudele paigaldati tulesid, kanalitele tõrvikuid. Sellel hetkel, kui tagasi jõudsime ning uuesti Sukhotai ajaloopargi territooriumile sisenesime, süüdatigi parasjagu paatidelt tõrvikuid.

Jalutasime pool tundi veel ringi imetledes nüüd värviliste tulede säras hoopis teistsugusena tunduvaid templeid. Peatempli juurde oli valmistatud lava. Selle ette ilusasti valgete kangastega kaetud toolid  ritta seatud. Hetkeks kõhklesime, kas me võime istuda nendele, või on tegemist tähtsate persoonide kohtadega. Aga istusime siiski. Ning ära meid keegi ei ajanud. Õige pea saime osa ühest väga võimsast, uhkest ja lahedast etendusest. Elevandid, tantsijad, mõõgavõitlejad, lauljad jne. Tegemist oli uskumatult suurejoonelise ettevõtmisega. Lugu rääkis Tai ajaloost ning võitlustest ning ülistas loomulikult Tai kuningaid. Nii palju, kui ma aru sain. Kogu selle uhke värgi lõpetas ilutulestik. Täiesti uskumatu (ja muidugi veel uskumatum on vedamine, et meie sinna sattusime!), et selline asi oli lihtsalt peaproov! Huvitav, kui võimas on siis veel järgmise päeva päris etendus?

Kui kõik oli läbi, sõitsime nüüdsesse Sukhotaisse tagasi. Käisime tankimas ja läksime hotelli. Õhtusöögiks sõime seda, mis kellelgi kotis oli. Kuskile välja sööma minna ei viitsinud hästi. Uni tuli peale. Raha kulus mul täna bussipilet 207,0 bahti, hommikusöök 75,0 bahti, 100,0 bahti rollerirent, ajaloopargi piletid 100,0 bahti, rattarent ja pilet 30,0 bahti ja lõunasöök 190,0 bahti ning bensiin 12,0 bahti.

Meie Tai reisist on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=MwiWNdi2PzI !

No comments:

Post a Comment