SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

VIIES PÄEV - 02.11.2017.

Tänane äratus oli bussis. Tundus kuidagi hirmus vara. Üldse poleks viitsinud välja ronida. Hea meelega oleks veel edasi sõitnud. Aga tuli siiski bussist väljuda. Sest olime jõudnud kohale Chiang Maisse. Võtsime oma kotid pakiruumist ning hakkasime astuma meie hotelli poole. Lootsime, et varajasele kellaajale vaatamata saame vast oma toad siiski kätte. Kell oli pool kuus. Jalutasime veel pimedas keset tühja linna hotelli poole. Natukene jahe oli ja uni. Samas oli mõnus. Polnud veel päevast trügimist ega sagimist. Umbes kolm kilomeetrit oli meil minna. Natukene ekslesime ka. Nii et tunniga olime hotellis. Valgeks oli läinud vahepeal.

Hotelli jõudes oli seal juba ees teisigi varaseid saabujaid. Pika sekeldamise peale hindadega, konditsioneeriga ja ilma konditsioneerita tubade vahel, saime nelja peale alustuseks ühe toa. Et kui tuleb hiljem ülemus, siis õiendab tema ise meiega edasi. Meie aga heitsime magama. Plaan oli magada paar tundi ja siis minna linnaga tutvuma. Magasime muidugi natukene kauem. Kuni Evelin meid äratas lõpuks. Pesime hambad ja läksime hommikust sööma. Või pigem siis lõunat ikkagi. Istusime seal pikalt plaanides oma järgmiseid päevi Chiang Mais. Tuli välja, et selle söögikoha omanik oli eurooplane. Rääkis väga hästi inglise keelt ning jagas meile lahkelt häid soovitusi ümberkaudsete kohtade kohta.

Edasi käisime terve päeva mööda linna. Chiang Mai ("uus linn") on Tai tähtsuselt teine linn. Kuningas Mengrai valis 1292-sel aastal selle linna Chiang Rai asemel Lanna kuningriigi pealinnaks. Mengrai võimu all muutus Chiang Mai teravaada budismi keskuseks. Sel ajal ning järgmise, kuningas Tiloki valitsemisajal, ehitati müüriga ümbritsetud linna hulgaliselt ilusaid wat´e. Kuigi ainult murdosa Bangkoki mõõtmetest, on Chiang Mais ometi peaaegu sama palju wat´e kui pealinnas. Enamik neist ehitatigi linna õitseajal - 13.-16. sajandil - kui see oli peamine usukeskus. Paljud tolleaegsed templid on ka tänaseni säilinud, kuid enamik neist on hiljem linna valitsenud birmalaste poolt ümber ehitatud. Siiski peetakse Chiang Mai arhitektuuri Lanna stiili musternäidiseks, millele olid omased keerulised puunikerdused nii templisammastel kui -ustel.

Kõige tähtsamad templid on Wat Chedi Luang ja Wat Phra Sing. Mõlemad jäävad linnamüüride vahele. Käisime mõlemad läbi. Ning veel Wat Chiang Man´is. Ajaloolist linnakeskust piirav vallikraav on veel terve, kuid müürid said II maailmasõja ajal kannatada. Põhimõtteliselt ongi Chiang Mai vanalinn täpselt ruudukujuline piiratud ala sirgete kanalite ehk vallikraavidega. Tulles vaiksest ja natukene unisest Sukhotaist rabas see linn meid kohe oma rahvarohkuse, kiiruse ja lärmiga. Samas oli Chiang Mais mõnusam kliima. Taevas oli enamus aega pilves ehk siis päike ei kõrvetanud kogu päeva nii halastamatult kui paaril eelneval päeval.

Pärast ringkäiku templites vajasime hetkelist kosutust. Otsisime koha, kus saaks korraks maha istuda ja ühe smuuti juua ja mõne suutäie süüa. Tellisin värske salati. Aga salat osutuks hirmus vürtsikaks! Ma küll söön suhteliselt vürtsikaid toite, kuid see oli minugi jaoks liig. Viimase osa salatist olin sunnitud järgi jätma. Nüüd tuli meil otsustada milline firma valida homseks elevantide külastuseks? Nimelt oli meil homme plaan minna külla elevantidele. Tai elevantide keskused on kuulsad üle maailma. Enamus neist on rajatud turistide jaoks. Seal tehakse etendusi elevantidega, sõidutatakse turiste nendega ning palju muudki.

Meie otsisime mõnda väiksemat ja mitte väga suurt keskust. Kus saaks elevantidega tutvuda vähese rahvahulgaga. Päeval linna peal jalutades oli Kaarlile ühes turismibüroost pakutud 30% hinnaalandust. Olime paaris kohas käinud veel sees hindu uurimas. Nüüd tundus mõistlik uurida ka seda kohta. Leidsime selle suhteliselt kiiresti üles. Ja päris ruttu saimegi kaubale. Natukene kauplemist tuleb muidugi kasuks alati. Meie saime hinna 1600 bahti pealt 1250 bahti peale. Ning homme hommikul peaks meil olema auto 6:30 hotelli ees. Või siis buss. Sest peale meie pidi olema vähemalt kolm inimest veel, kes soovivad just homme ja just nende inimeste kaasabil elevantidega tutvuda.

Jalutasime edasi Kolme kuninga monumendi juurde. Ega me täpselt aru ei saanud, mis seal pidi toimuma. Aga ikka nende samade pidustuste, Loy Krathongi, raames üritus. Meie osalt oma reisiplaanid olimegi tegelikult sättinud just nende pidustuste järgi Chiang Mais. Plaanisimegi jõuda täpselt täna siia linna. Ehk siis novembrikuu täiskuuööde ajal. See, et olime uskumatu etenduse osaliseks saanud juba Sukhotais, oli lihtsalt totaalne vedamine. Siin kogunesid aga sajad kenad rahvariietes tütarlapsed väljakule. Kõik ilusasti ühtemoodi riides, lilled pead ja juuksed soengus, paljajalu. Ootasid nagu midagi. Kõik ootasid. Vaatajad ilmselt veel suurema põnevusega, sest meie ju ei teadnud, mis toimuma hakkab. Ning kui õues hämardus, süüdati tütarlaste käes küünlad. Saime jälgida Tai traditsioonilist tantsu põlevate küünaldega. Kõige olulisemad Tai tantsude puhul on tantsija käed. Õpilased harjutavad liigutusi õpetajat jäljendades väga pikalt ja kaua. Treenimist alustatakse noorelt (kui jäsemed on veel painduvad) ning treeningud sisaldavad liigutuste jada, mida tuntakse Tantsutähestiku (mae bot) nime all.

Pärast etenduse lõppu jalutasime tagasi templite juurde. Ühes nendest pidi tähistamine jätkuma veel munkade palvetega. Kuid seal polnud midagi! Kuigi päeval olid käinud templi juures väga asised ettevalmistused. Puudele riputati laternaid ja elektriküünlaid. Asjalikult ja aeglaselt pikkade bambusredelitega ringi sebivad mungad olid päris heaks vahelduseks võrreldes nende igapäevase valgustunud olekuga. Ühe aias ringi jalutanud munga käest saime teada, et see toimub kõik homme. See on igal juhul parem teadmine võrreldes näiteks sellega, et oleksime pidanud tõdema: kõik toimus eile juba ära. Kui homme siis homme. Kell kaheksa õhtul. Nüüd ei jäänudki meil muud üle kui tänavaturule jalutada ja seal natukene süüa. Pärast käisime läbi veel poest, et homme hommikuks osta bussi hommikusöök. Ostsin jogurtit ja banaani ja vett. Vett kulub siin kõvasti. Samas on alati igas hotellitoas olnud veepudelid ootamas. Nii, et kogu vajaminevat vett pole me pidanudki poest ostma. Siis hotelli ja magama! Magamine osutus alguses küll keeruliseks. Otse akna all lärmas mingi inglise keelt kõnelev turistide seltskond. Ilmselt kõik juba rohkem kui purjus. Siis meri põlvini ja kaob igasugune sündsustunne. Sellist loomalikku kisa ja röökimist pole mul olnud au tükk aega kuulda. Võrdluses äärmiselt vaiksete, viisakate ja tagasihoidlike ning alati vaos hoitud taidega tundus toimunu eriti õõvastav. Õnneks see lõppes siiski mingil ajal.

Raha kulus hommikusöögile (või siis ikkagi lõunasöögile!) 115 bahti, päevane kohvik 120 bahti, õhtusöök 50 bahti, poes 50 bahti, hotell kaks ööd 350 bahti ning templites 120 bahti piletirahaks. Ja muidugi juurde 1250 bahti homse elevantide vaatamise eest.

Meie Tai reisist on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=MwiWNdi2PzI !

SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

NELJAS PÄEV - 01.11.2017.

Täna olime laisad - saime hommikul kokku alles 9:00. Sõime hommikust ning võtsime tänaseks päevakski rollerid. Nüüd oli meil plaanis minna Si Satchanalai ajalooparki. 13-ndal sajandil koondas Sukhotai kuningriik oma võimu Tai kesktasandikule, ehitades sinna oma satelliitlinnu. Neist kõige tähtsamaks kujunes Si Satchanalai. Linna varemed paiknevad Yomi jõe paremal kaldal. Tai muang´i (linna) üks parimaid näiteid rajati piki kindlaksmääratud kosmoloogilisi jooni - linnasüdames asuvaid templeid ümbritsevad müürid, jõed ja mets. Paljud ajaloolased peavad seda Tai linnaplaneeringu tipuks! Sukhotai kuningriigi õitseajal olid Si Satchanalai ja Sukhotai kaksiklinnad, mida ühendas kuninglik maantee Phra Ruang. Eesliide "phra" tähendab "püha". Eriti hästi on selline nimede süsteem välja kujunenud wat´ide puhul. Templid, mille nime alguses on Rat-, Racha- või Maha, on kuningliku perekonna poolt asutatud või sisaldavad pühi esemeid. Tihti ongi nime ees veel eesliide "phra" ehk siis "püha". Kogu Tai peale kokku on umbes 180 sellisel viisil tähtsat wat´i.

Enne teeleasumist üritasime Eveliniga leida teed apteeki. Kuid selgus, et see on lihtsalt vee all. Pärast vihmaperioodi on selline asi siin täiesti tavaline. Ringi minnes oleksime jalutanud aga mitmeid kilomeetreid rohkem. Nii pakiline see asi ka ei olnud! Asusime teele Si Satchanalai poole. Täna oli meil tunduvalt pikem sõit ees eilsega võrreldes. Umbes 60 kilomeetrit. Ja pärast peab tagasi ka sõitma. Tee sinna oli aga äärmiselt ilus ja maaliline. Tegime peatuse riisipõllu ääres jälgimaks kohalike maaharijate tööd ja imeilusa järve ääres, kus oli ka restoran. Tagasisõidul mõtlesimegi järve ääres teha lõunapeatuse.

Jõudes kohale, pidime tõdema meiegi, et Si Satchanalai on tõesti väärt nii pikka sõitu ning külastamist. Võrreldes Sukhotaiga on see kompaktsem, suurejoonelisem ning kuidagi väärikam. Mõnusama atmosfääriga. Ilmselt mängis sellises muljes oma osa seegi, et siin oli väga vähe külastajaid võrreldes eile külastatud kohtadega. Saime aeg-ajalt täiesti segamatult uhkes üksinduses tutvuda ehitistega. Si Satchanalai varemed pole nii grandioossed kui Sukhotai omad, küll aga huvitavamad. Neid ei ole nii laiaulatuslikult taastatud, samuti käib seal vähem turiste (meie jaoks just boonus, sest sellepärast me ju Põhja-Taisse tulimegi, et ei oleks väga palju rahvast!). Varemed annavad tunnistust linna kunagisest võimsusest. Oli see ju 14.-15. sajandil asekuninga linn ja tähtis kaubanduskeskus. Linna tähtsaim kaubaartikkel oli Kagu-Aasias ja Hiinas hästi tuntud keraamika.

Koos Hiina pottseppadega juurutatud uue savi põletustehnoloogiaga tõusid Si Satchanalai ja Sukhotai ümbruse pottsepatöökojad peamisteks saviesemete tootjateks kogu Kagu-Aasias. Arvatakse, et nende kõige viljakamal tegutsemisperioodil 14.-16. sajandil töötas Yomi jõe kallastel üle 200 pottsepatöökoja. Kõige kuulsamad olid peenekoelised nõud, eriti heledad sinakas-rohelised anumad. Tai muuseumides on leida väga palju tolleaegset keraamikat. Paljud näitustel eksponeeritavad saviesemed päästeti laevadelt, mis uppusid Siiami lahte, olles teel Indiasse, Hiinasse, Filipiinidele ja Indoneesiasse.

Olles Si Satchanalai´le ringi peale teinud asusime tagasi sõitma. Peatusime, nagu varem kokku lepitud, järve ääres lõunatamiseks. Koht oli tõesti imeilus! Istusime kohe järve kaldale bambusest katusealusesse. Inglise keelt siin küll personalist keegi ei rääkinud, kuid mingil moel saab hakkama alati. Sellel korral kasutasime hindadest selguse saamiseks väga lihtsat meetodit: paberit ja pliiatsit! Ehk siis teenindaja kirjutas menüüst näpuga näidatud toidu hinna meile paberile. Ning toit oli siin jumalik! Etteruttavalt võin kohe öelda, et parim söök kogu meie reisi jooksul, oli just siin. Osad meist soovisid kohvi (välja arvatud Simmo, kes ei joo kohvi). Kuid naljakal moel avastasime, et kohvi see restoran ei paku. Lõpuks süvenesime ka söögikoha nimesse ... No coffee ... no loomulikult! Ilmselt oleks pidanud see kõigile arusaadav olema. Mõned lihtsalt on pikemate juhtmetega kui mõned teised. Aga endi õigustuseks võin öelda, et istusime söögikoha nimest suhteliselt kaugel ning meieni paistis tõesti ainult viimane sõna. Esimene jäi puude varju.

Kui arve saime, avastasime, et nad olid jätnud ühe toidu arvestamata. Ehk siis tekitasid iseendale kahju. Meeletult pikk aeg kulus meil selle peale, et see neile selgeks teha. Lõpuks siiski õnnestus. Kui leiti keegi noormees, kes ikkagi mõne sõna rääkis inglise keelt. Teenindaja poiss sai temalt sõbraliku kõrvakiilu ja saadeti arvet parandama. Istusime veel natukene ja nautisime kohta. Ühel hetkel tuli üks meid teenindanud poistest ja küsis, et mida me siin teeme? Ei osanudki nagu midagi kosta. Saime küll aru, et ilmselt püüdis ta praktiseerida oma vähest inglise keele oskust. Ning see oli ainus küsimus, mille ta oskas esitada. Kuid naljakalt kohatu oli see küsimus ikkagi. Olime ju just lõpetanud lõunasöögi nende restoranis. Aga kõikidele naljakatele, mõnikord ka natukene piinlikele ning tüütutele seikadele vaatamata, on taid väga armsad, sõbralikud ja abivalmid.

Tegime järvest mõned pildid ning asusime tagasiteele. Sõit ei olnud just kõige meeldivam. Varsti läks pimedaks. Välja tulid sääsed ja maod. Sääsed ummistasid suud, silmad ja kõrvad ning maod jäid rolleri alla. Õhtul õhu jahedamaks minnes tulevad väiksemad maod (ega need suured mitmemeetrised elavad suurtest teedest ja asundustest õnneks siiski kaugemal) maanteele sooja otsima. Päeval päikese käes kuumaks köetud asfalt õhkab pärast päikeseloojangut sooja veel tükk aega. Need "väiksemadki" olid üle poole meetri pikad. Ja sellised paksud. Meie nastikud ja rästikud on nende kõrval ikka kleenukesed ja väetikesed. Sääsed häirisid kõige rohkem Simmot. Kaarlil olid prillid, mis hoidsid paksema kihi silmadest eemal ning tagaistujad said silmad kinni panna. Kuigi see tundus päris jube. Sõita siis rolleri taga silmad kinni, kui mitte midagi ei näe.

Sukhotaisse tagasi me siiski jõudsime. Võtsime suuna kohe kesklinna ööturu poole. Tais on peaaegu igas linnas komme pidada ööturgu. Tänavatoidumüüjad kogunevad oma kärudega õhtul pimeda saabudes linna peatänavale. Kohalike hulgas on see väga armastatud ja populaarne viis õhtust süüa. Meie täna rohkem vaatasime. Kaarel ostis endale roti. Tegemist siis traditsioonilise Tai magusa banaani-pannkoogiga. Roti küpsetatakse Sinu enda silme ees valmis, Sinu soovi järgi lisatakse juurde erinevaid lisandeid. Ja maitse viib keele alla! Leidsime ka ühe kohviku, kus pakuti lausa päris kohvi! Päris kohv siis kohalikus mõistes tähendab seda, et kohv on valmistatud mitte lahustuvast, vaid ikka tavalisest jahvatatud kohvipulbrist. Istusime kohvikusse maha. Tellisime kohvi ja kokteili. Kokteilide all siis mõtlesime meie siin smuutisid. Need valmistatakse kohalikust puuviljast, jogurtist (tavaliselt küll ilma jogurtita) ja jääst. Ja maitsevad samuti väga hästi. Eriti veel 30-kraadises kuumuses.

Hotelli sõites käisime jälle tanklast läbi. Andsime rattad ära, sõime natukene igaühel kaasas olevat kraami, käisime pesemas veel ja siis bussi peale. Buss muidugi jäi peaaegu tund aega hiljaks. Järgmine sihtpunkt oli Chiang Mai. Tänase öö veedame bussis jälle. Mulle need ööbussid täitsa meeldivad - saab hotelli pealt kokku hoida. Raha kulus täna minul 60,0 bahti hommikusöök, 100,0 bahti rollerirent, 100,0 bahti Si Satchanalai piletid, 100,0 bahti lõunasöök, 35,0 bahti bensiinile ning kohvikus 75,0 bahti.

Meie Tai reisist on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=MwiWNdi2PzI !

SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

KOLMAS PÄEV - 31.10.2017.

Saime hommikul kokku 8:30. Natukene vähe saime öösel küll magada, aga olemine oli sellele vaatamata mõnus. Soe. Lausa palav. Mulle nii kohutavalt meeldib alati mõnele soojale maale jõudes just see kõige esimene hetk, kui lennukist välja astud ja tunned iga keharakuga seda soojust. Meie hotellis oligi vastuvõtulaud õues. Nii soojas kliimas pole tõesti vajadust kõikide asjade jaoks maja ehitada. Hommikusöögilauad olid samuti väljas. Piisas vaid katusest nende kohal. Et kaitsta vihma ja päikese eest. Omletti süües arutasime, kuidas me saaks minna vaatama kõige paremini Sukhotai ajalooparki. Sinna oli hotellist umbes 14 kilomeetrit. Buss käis sinna. Samuti võis tuk-tuki või taksoga minna. 

Konks oli aga selles, et meie hotelli peremees oli just rääkinud meile seal samas pargis täna toimuvast õhtusest etendusest. Tegemist siis novembri täiskuu ajal aset leidva festivali Loy Krathongi pidustuste raames toimuva etendusega. Olime plaaninud festivalist osa saada Chiang Mais. Sinna suundume järgmisena, kuid ahvatlev tundus tänanegi sündmus. Loy Krathongi pühitsetakse küll üle kogu Tai, kuid kõige maagilisemalt just vanas Sukhotais, kust see olevat ka alguse saanud. Vetejumalanna Mae Kongkha auks toimuvaid pidustusi peetakse veekogude ääres. Väikesed lootosekujulised alused, mis kannavad ohverdusi jumalannale, lastakse vette, et need viiksid minema eelmise aasta patud ja tooksid tulevikus õnne. See aga algas alles kell seitse. Viimane buss tuli sealt tagasi kella viie ajal. Nii, et bussiga tagasi poleks me saanud. Jäid veel tuk-tuk ja takso. Nende hinnad oli muidugi bussipileti hindadega võrreldamatud. Siis tekkis meil mõte rentida rollerid. Meie oma hotellipidaja tegeles ka sellega. Meie seltskonnast oli rollerit juhtinud varasemalt vaid Simmo. Ja Evelin olnud kaassõitja rollis. Teistel puudusid igasugused kogemused. Me olime küll mõelnud rollerite peale reisi lõpupoole. Et kui oleme mõnes väikeses ja rahulikus kohas. Nüüd tuli aga see mõte kohe põhimõtteliselt reisi esimesel päeval. Kaarel oli aga nõus sõitmist proovima ja arvas, et saab hakkama küll, mis see siis ära ei ole! No ja rolleri tagumisel otsal istumisega saan mina enda arvates igal ajal hakkama. Vaatamata sellele, et ma seda varem kunagi teinud pole.

Otsustasime rentida rollerid! Enne liikuma hakkamist käisime meie Eveliniga korra bussijaamast läbi ning ostsime järgmise päeva õhtuks ära bussipiletid Chiang Maisse. See oli meie järgmine peatuspaik. Simmo ja Kaarel tegid rolleritega paar prooviringi. Siis ronisid kaassõitjad ka peale ja esimene peatus oli meil panga juures. Paar korda pidime muidugi kohalike käest teed küsima. Pangas vahetasime nüüd juba ülejäänud raha ära. Kurss oli seal päris soodne. Siis võtsime suuna Sukhotai ajaloopargi poole. Ma pean ütlema, et rolleritega sõit sujus meil esimesest hetkest peale väga hästi ja hakkas meeldima. Vasakpoolne liiklus ei tundunudki enam nii lõputult ebaloogiline.

UNESCO maailmapärandisse kuuluv Vana-Sukhotai linn on meenutus kunagisest Khmeeri impeeriumi kaugest eelpostist. Iidne Sukhotai kuningriik kujunes välja 13-ndal sajandil. Tänaseks maha jäetud linn on kõige paremini säilinud vaatamisväärsus Kesk-Tais. Taastamistööd on toonud esile linna hämmastava sümmeetria. Umbes 70 ruutkilomeetri suurusel maa-alal oli 40 erinevat templikompleksi. Nende keskele jäi müüriga ümbritsetud Kuningalinn, mida kaitsesid vallikraavid ja kaitsevallid. Paljude kõige olulisemate hoonete varemed paiknevadki selles siseõues. Endisaegse Sukhotai, nagu paljude teistegi Tai linnade (muang´ide), linnaplaan järgib kindlaksmääratud põhimõtteid: suurt keskset templikompleksi ümbritsevad müürid, jõgi, riisipõllud ja kaugemal metsaga kaetud mäed.

Kohale jõudes ostsime piletid endile ja jalgratastele, mis kavatsesime kohe rentida. Kuna kompleks on suur ning jalgsi selles ringi liikumine võtab aega, tundus jalgratas kõige mõistlikum lahendus. Rolleritega ajaloopargi territooriumile ei lubatud. Jalgrattaga oli seal aga äraütlemata mõnus ringi sõita! Alustasime uudistamist kohe kompleksi kõige tähtsamast kohast ehk Wat Mahathat´ist. Tegemist oli vana Sukhotai vaimse keskusega. Selle peachedi (chedi on monoliitne ehitis, mis sisaldab kas Budhha reliikviat - juukseid, luukildu jms või kuninga tuhka; wat on sageli ehitatud spetsiaalselt mõne püha chedi ümber) rajas Sukhotai esimene kuningas (umbes 1240-1270). 1340-ndatel ehitati see ümber Buddha säilmete hoiukohaks. Järgmised kuningad lisasid kompleksile uusi hooneid: kui see 16-ndal sajandil lõpuks hüljati, oli seal juba umbes 200 chedi´t, samuti arvukalt wihan´eid (koosolekusaal) ja mondtop´e (ruudukujulise põhjaga ehitis, mille tipus on kas torn või ristikujuline katus, selles hoitakse pühi esemeid ja tekste).

Wat tähendab taide jaoks ehitiste kogumit, mis on nii budistlik klooster, tempel kui ka kogukonnakeskus. Igal ajalooperioodil on nende arhitektuuris tehtud täiustusi ning ehitiste paigutus ja stiil erinevad märkimisväärselt. Sellegipoolest järgivad enamiku wat´ide põhiplaan ja erinevate ehitiste funktsioon kindlaid põhimõtteid. Näiteks ümbritseb Tai templeid alati müür. Tais on kokku umbes 30 000 wat´i. Jõukad elanikud toetavad pühamute ehitamist hea meelega. See on ka hea viis meriiti teenida. Meriidi teenimine kätkeb endas budistide uskumust, et head teod saavad tasutud, kas selles või järgmises elus (õnnelikum uuestisünd). Meriidi kogumine on võimalus võtta ise vastutus oma karma (saatuse) eest. Mungaks saamine või kellegi teise abistamine (rahaliselt) mungaks saamisel on meriidi kogumise kõrgeim vorm.

Uskumatult maalilised ja kaunid on kõik need ehitised. Jalutad seal iidsete kivimüüride ja -seinte vahel ja üritad ette kujutada, kuidas kunagi seal elu kulges. Mõnikord õnnestub. Mõnikord mitte. Õnneks inimesi väga palju ei olnud. Meil oli ruumi ja aega seal ringi jalutada. Sõitsime ratastega erinevate templite vahel. Mingil hetkel avastas Kaarel, et tema rattalukk on kadunud. Sõitsime tagasi selle kohani, kus ta mäletas selle viimasena olemas olevat, kuid ei leidnud me seda. Mis läinud, see läinud! Mõne tunniga saime üle vaadatud Sukhotai kompleksi müüri sisse jääva säilinud osa. Viisime rattad tagasi. Rääkides sealsele töötajale meie luku kadumise lugu, tundus see kõrvalt kuulates endalegi imelik. Muidugi, kui me oleks teinud nii, nagu meil kästi ehk siis lukustanud rattad kahe kaupa iga kord korralikult, poleks olnud võimalik olukord, kus olemas on küll võti, kuid lukk on kadunud. Tavaliselt juhtub ikka teistpidi. Lõpuks hakkasime kahtlema, et kas Kaarel ise või siis keegi teine, ajas lihtsalt rattad segamini. Ehk siis keegi võttis vale ratta. Veel segasema info jätsime selles osas, kas me tuleme tagasi ja võtame veel rattad või ei. Aga no, kui meid pole õhtuks välja ilmunud, küll siis aru saadakse, et me ei tulnud.

Edasi läksime otsima restorani, kus lõunat süüa. Umbes neljandasse, mida uurisime, istusime maha. Söök on siin super hea! Olles kõhu täis söönud, istusime rollerite selga uuesti. Sõitsime läbi osad Vana-Sukhotai südamest kaugemal olevad templid. Ühte pidi lausa taevatreppi pidi ronima. Selleks ajaks, kui pimedaks hakkab minema, pidime keskuse juurde tagasi suunduma. Pimeda hakul pidi süüdatama ajaloopargis tuled, mis siis valgustavad kogu ajaloolist linna. Päeval olime meiegi ettevalmistusi näinud õhtuseks etenduseks: templitele ja puudele paigaldati tulesid, kanalitele tõrvikuid. Sellel hetkel, kui tagasi jõudsime ning uuesti Sukhotai ajaloopargi territooriumile sisenesime, süüdatigi parasjagu paatidelt tõrvikuid.

Jalutasime pool tundi veel ringi imetledes nüüd värviliste tulede säras hoopis teistsugusena tunduvaid templeid. Peatempli juurde oli valmistatud lava. Selle ette ilusasti valgete kangastega kaetud toolid  ritta seatud. Hetkeks kõhklesime, kas me võime istuda nendele, või on tegemist tähtsate persoonide kohtadega. Aga istusime siiski. Ning ära meid keegi ei ajanud. Õige pea saime osa ühest väga võimsast, uhkest ja lahedast etendusest. Elevandid, tantsijad, mõõgavõitlejad, lauljad jne. Tegemist oli uskumatult suurejoonelise ettevõtmisega. Lugu rääkis Tai ajaloost ning võitlustest ning ülistas loomulikult Tai kuningaid. Nii palju, kui ma aru sain. Kogu selle uhke värgi lõpetas ilutulestik. Täiesti uskumatu (ja muidugi veel uskumatum on vedamine, et meie sinna sattusime!), et selline asi oli lihtsalt peaproov! Huvitav, kui võimas on siis veel järgmise päeva päris etendus?

Kui kõik oli läbi, sõitsime nüüdsesse Sukhotaisse tagasi. Käisime tankimas ja läksime hotelli. Õhtusöögiks sõime seda, mis kellelgi kotis oli. Kuskile välja sööma minna ei viitsinud hästi. Uni tuli peale. Raha kulus mul täna bussipilet 207,0 bahti, hommikusöök 75,0 bahti, 100,0 bahti rollerirent, ajaloopargi piletid 100,0 bahti, rattarent ja pilet 30,0 bahti ja lõunasöök 190,0 bahti ning bensiin 12,0 bahti.

Meie Tai reisist on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=MwiWNdi2PzI !

SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

ESIMENE JA TEINE PÄEV - 29.-30.10.2017.a.

Mõte sõita millalgi Taisse oli mul mõlkunud meeles pikalt. Nagu ilmselt ükskõik mis koha suhtes maailmas. Sest kogu maailmas ei ole vist kohta, kuhu ma ei sooviks mitte mingil juhul reisida. Tulenevalt küll hetkeliselt olukorrast (tavaliselt poliitilisest!) ei ole ma võib-olla mingil teatud ajal nõus sõitma mõnda konkreetsesse kohta. Nagu näiteks ei olnud ma nõus enam sõitma Musta mere ääres Krimmi. Kuigi meie algne plaan lastega suvise autoreisi puhul sealses piirkonnas hõlmas just suures mahus Krimmi poolsaart.

Aga see selleks! Tulles tagasi Tai juurde, siis hetkel, kui minu käest küsiti, kas ma tuleksin oktoobris-novembris Taisse, vastasin üpris kiiresti, et loomulikult tulen. Mõeldud-tehtud! Tunni aja pärast said ostetud lennukipiletid Bangkokki. Seega oli minek kindel! Mõne aja pärast lisandus algsele seltskonnale veel üks inimene. Ning oligi meid kokku neli: Evelin, Simmo, Kaarel ja mina. Etteruttavalt ütlen veel seda, et neli inimest sellise reisi jaoks on ideaalne arv!

Ja nii me siis 29-ndal oktoobril istusimegi Helsinki lennuki peale, et sealt kaudu võtta suund Taisse. Vihmaperiood seal kandis on just läbi saamas. Samas ei ole alanud veel päris turistide kõrghooaeg. Sest teisi turiste kardab üks tõeline seljakotirändur nagu kurja hunti.

Meie plaan oli uurida omal käel läbi Põhja-Tai. Asjad mahtusid meil, kellel suuremasse, kellel vähemasse, seljakotti. Bangkokki jõudsime juba järgmise päeva lõuna ajal. Vahetasime lennujaamas riided ja raha. Siis istusime takso peale, et sõita bussijaama. Esimene taksosõit oli Kaarli, kui esimest korda Aasias reisija jaoks, suur elamus. Ülevoolavalt sõbralik ja jutukas taksojuht puistas ta üle kogu oma kõne-, käte- ja miimikaosavusega. Aeg-ajalt, ilmselt oma eriti hästi õnnestunud nalja kinnituseks, Kaarli põlve patsutav, meeletult kõva häälega rääkiv ja naerev taksojuht, ei tundunud just äärmiselt tagasihoidlike ja vaiksete taide moodi olevat. Ilmselt segatud veri! Väga mitmekordselt.

Taksoga sõites tuleb siin alati enne sõitma hakkamist hind kokku leppida kindlalt. Meie pakkusime taksojuhile 400,0 bahti. See ei sobinud: tahtis 500,0 bahti. Vaidlesime, mis me vaidlesime, lõpuks ütlesime, et siis sõidame täpselt taksomeetri järgi. Sellega oli ta nõus. Sõidu lõppedes tuli koos teemaksudega 380,0. Ehk siis oleks olnud mõistlikum olla algusest peale meie pakkumisega nõus. Kakskümmend bahti on muidugi äärmiselt väike raha. Umbes viiskümmend senti.

Bussijaamas selgus, et Sukhotaisse ei lähegi siiski kohe bussi, nagu me lootsime. Pidime ootama päris mitu tundi. Ostsime piletid kõige varasemale väljuvale bussile. Käisime söömas bussijaama sööklas. Tegime niisama aega parajaks. Õues murul istudes jooksid sellised kassimõõtu rotid ümberringi ... puu otsas karjusid linnud. Lindudel on siin kombeks tegutseda väga suurtes parvedes. 

Bussi peale saades lõpuks olime päris õnnelikud. Kuna väljas oli kottpime ja bussis siin kandis ka pimedal ajal valgustust pole võimalik ise reguleerida (bussi sõites kustutatakse korralikult aga kõik tuled ära), siis polegi muud teha kui magada. Magasime siis Sukhotaini välja. Kohale jõudes kella kolme ajal öösel oli meil umbes minut jalutada hotellini. Seal saime lõpuks pessu ja uuesti magama.

Kuna need esimesed kaks päeva kulusid ainult transpordi peale, siis tuleb välja, et nendest päevadest on mul ainult üks foto: Bangkoki bussijaamas tehtud pilt Evelinist. Aga mulle tohutult meeldib jäädvustada igast külastatud riigist erinevaid mustreid. Mis iganes neid moodustavad: põrandaplaadid, mosaiigid, freskod, punutised, turuväljapanekud jne-jne. Seega on mul nüüd hea võimalus kasutada Tai reisi jooksul kogunenud mustreid siin. Enamuse piltide puhul on tegemist Tai templite seinamaalingutega. Need olid imelised!

Esimese kahe päeva jooksul kulus mul raha 95,0 bahti taksole, 40,0 bahti söögile bussijaamas, 310,0 bahti bussipiletile ning 125,0 bahti ööbimisele Sukhotais. Kurss on 1 euro 38 bahti.

Meie Tai reisist on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=MwiWNdi2PzI !

KATARIINAGA PETERBURIS!

KOLMAS PÄEV - 20.08.2017.

Täna hommikul olime Katariinaga kavalamad - hommikul ärgates läksime esimese asjana sööma alla restorani. Ning rahvast oligi tunduvalt vähem! Pärast sööki oli aega küll asju kokku pakkida, silmi värvida, juukseid kammida jne. Kell üheksa pidime jälle fuajees kokku saama. Istusime bussi ja esimene sõit oli Kaasani katedraali juurde. Õues oli natukene pilves ja sompus. Tibas isegi vihma.

Kaasani katedraal ehitati 1811-ndal aastal vene õigeusus väärtusliku imettegeva ikooni "Kaasani Jumalaema" jaoks üksnes. Pärast Oktoobrirevolutsiooni läks ikoon ateistidest nõukogude võimukandjate valdusse. Mitu aastat hiljem ilmus see USA-s New York´is välja uuesti. Nüüdseks on ikoon paigutatud tagasi kirikusse, kus oli tema algne koht. Kaasani katedraali juurde on maetud feldmarssal Kutuzov (1745-1813), kelle täisnimi on muuseas Mihhail Illarionovitś Goleniśtśev-Kutuzov Smolenski. Kutuzov suri Napoleoni vastu võideldes Sileesias ning tema põrm toodi Peterburi. Pärast Kutuzovi surma ja mahamatmist levisid kuulujutud nagu oleks kuulus väepealik käskinud oma südame matta vene vägede juurde Sileesias. 4-ndal septembril 1933 andis linna keskkomitee sekretär Sergei Kirov kuulujuttude kontrollimiseks korralduse Kutuzovi haud Kaasani katedraalis, mis selleks hetkel oli muudetud Religooni ajaloo muuseumiks, avada. Komisjon tuvastas kivist sarkofaagi avades kehast eraldi säilitatud arvatava südame jäänused, mis peale haud suleti uuesti.

Kirik seestpoolt on muidugi väga ilus. Kuid pean ausalt ütlema, et eile nähtud Iisaku katedraali ja Lunastaja kirikuga ei andnud võrreldagi. Ega alati ei pea muidugi võrdlema. Oma tagasihoidlikkuses oli Kaasani katedraalilgi oma ilu. Väljastpoolt vaadates jättis kirik väga võimsa, despootliku, range ja natukene isegi ähvardava ja sünge kantsi mulje. Sisenedes sellesse meeletusse hoonesse jäi mulje aga kui väga helgest, õhulisest, valgusküllasest ja avarast hoonest. Nagu öö ja päev erinesid hoone välimus ja sisemus! Ostsin mõned mesilasvaha küünlad. Süütasin need põlema ja panin selleks ette nähtud alusele. Mulle nii meeldivad need kõikjal üle maailma müüdavad päris ehtsast mesilasvahast küünlad! Need on nii üdini "päris" asjad! Enne põlema süütamist hoian neid jupp aega käes, et sügavalt sisse hingata seda mulle lausa teraapiana mõjuvat lõhna. Ma mõistan sajaprotsendiliselt oma lapsi, kes väiksena kippusid kõik sellised kodus olevad küünlad ära sööma.

Jalutasin natukene aega ümber kiriku veel. Kahjuks on need võimsad katedraalid nii suured, et väga keeruline, kui pea võimatu, on neid korralikult pildile saada. Ei saa lihtsalt piisavalt kaugele jalutada, et mõni muu hoone segama ei hakkaks vaadet. Avarust, rohkem avarust oleks taoliste hoonete ümber vaja! Varsti pidime bussi ka uuesti minema. Meie järgmine peatus oli taas kirik. Sellel korral nüüd 1860 valminud Jaani kirik Dekabristide tänaval. Täitsa eestlaste luteri kirik keset Peterburi linna. Jaani kirik ei ole absoluutselt kogu aeg avatud. Kuna aga meie grupist osad inimesed avaldasid soovi seda külastada, siis organiseeriti see meile. Saime sisse, vaatasime ringi ning natukene ka räägiti meile kiriku tekkeloost, ajaloost, restaureerimisest ja tänapäevast. Jaani kirik on Peterburis päris populaarne kontserdisaal tänasel päeval.

Jaani kirik on eestlastele läbi aegade väga tähtis olnud. Seal on töötanud näiteks Jakob Hurt, Villem Reiman, Mihkel Lüdig ja Rudolf Tobias. 1917-ndal revolutsioonisel aastal kogunes Jaani kiriku juurde umbes 40 000 eestlast, kes läksid sinimustvalgete lippudega rongkäigule. 1930-ndal aastal kirik võõrandati, torn eemaldati ning ehitati vahelaed. Nõukogude ajal ajal oli hoones mitmeid asutusi. Viimasena tegutses seal Leningradi Ehitustrust, pärast mille väljakolimist jäi hoone lihtsalt lagunema. Oma esialgse välimuse sai kirik tagasi 2010-ndal aastal põhjaliku renoveerimise käigus.

Kui olime aga kõik jälle kokku kogunenud ja bussis olemas, võtsime suuna Peterburist välja. Meile antud aeg siin linnas oli otsa saanud. Nüüd ootas meid Tsarskoje Selo. Tsarskoje Selo suurepärased paleed ja aiad rajas Katariina I kui pelgupaiga maale. Kuid siiski oli see Jelisaveta, kes alustas ulatuslikke ja suurejoonelisi ehitustöid nendes valdustes, tellides pillava lossi ehituse. Keiserliku lossi lõi Bartolomeo Rastrelli (1700-1771). Venemaa kõige kuulsam arhitekt, kes oli küll päritolult itaallane (ja sündinud hoopis Pariisis!), kuid Venemaa teenistuses. Rastrelli pärand Venemaal ja mujalgi on tohutu: Talvepalee, Peterhofi suure palee uuendamine ja laiendamine, Tsarskoje Selo loss, Smolnõi peakirik, Vorontsovi palee, Stroganovi palee, Jelgava loss, Rundale loss, Andrease kirik Kiievis ning üldse mitte tähtsusetu Ahja mõis. Hiljem kujundas Tsarskoje Selo lossi siiski Katariina Suure palvel ümber, kuna tema pidas Rastrellit vanamoodsaks, Śoti arhitekt Charles Cameron. 18. sajandil loodud iluaiad olid esimesed omataolised Venemaal. II maailmasõja ajal sai loss ja kogu kompleks ulatuslikke kahjustusi ning restaureerimistööd kestavad kohati tänaseni.

Sõja ajal läks kaduma ka Tsarskoje Selo lossis asunud kuulus, isegi kaheksandaks maailmaimeks nimetatud Merevaigutuba. Preisimaal valmistatud toa merevaigust paneelid kingiti Peeter Suurele 1716-ndal aastal. Sõja ajal 1941-sel aastal pakiti tuba kastidesse koos teiste kunstiväärtustega ja viidi Köningsbergi. Sealt läksid jäljed laiema avalikkuse jaoks kaduma, millest ongi tekkinud tohutult oletusi ja kuulujutte. Kuid tegelikkuses viidi 27 kasti pakitud Merevaigutuba pommitamise hirmus Königsbergist Göttingeni kaevandusse, kus need 1945-ndal aastal plahvatuse käigus hävisid. 1979-ndal aastal alustati vanade säilinud fotode põhjal toa renoveerimist. Kuna tegemist oli loomulikult must-valgete fotodega, siis võib ette kujutada kui suur ja aeganõudev töö see oli. Ning tõesti: selleks kulus tervelt 24 aastat! Ja seistes ise Merevaigutoas võib öelda küll, et tegemist on imega.

Tsarskoje Selo Katariina palees on mida vaadata. Kohati võtab see kuld ja kard lausa silme eest kirjuks. Kulda on nii palju, et enam ei oska imestada isegi. Peterburi uhkemates kirikutes on kulunud näiteks kaunistusteks lausa 7 kilo kulda. Samas saime siin kogeda ka mitte kõige paremat suhtumist. On arusaadav, et see on üks Venemaa kõige külastatavaimaid paiku, kuid giidid peaks oma tüdimust siiski suutma paremini varjata. Siin ei tohi ekskursioone teha iga giid. Vaid ainult muuseumi enda või siis spetsiaalse litsentsiga giidid. Kasutatakse audiogiide, mida siis opereerib muuseumi töötaja vastavalt liikumise kiirusele. Meie giid aga oli nii tüdinenud, et jättis osa teksti vahele ning katkestas jutu aeg-ajalt poolelt sõnalt. Mingi aja pärast hakati siiski protestima. Rohkem ei julgenud tüdinud noormees seda enam teha ja lonkis meiega truult lõpuni siiski välja. Kannataja Kristuse ilmel.

Ekskursiooni lõppedes läksime Katariinaga ja Mareti ja Riinaga kohvikusse sööma. Suppi. Hea supp oli! Aga head kohvi ja kakaod pole me siin väga saanud. Kohvikutes kasutatakse enamuses mingeid lahustuvaid pakikesi. Mille kohta "hea" ei saa kuidagi öelda. Pigem ikka kehvakene. Aga kõht täis ootas meid jällegi buss. Pidime alustama tagasiteed. Minul oli jälle uni bussis. Ma olen ikka maailma parim bussireisija: suudan ilmselt igasuguses olekus ja asendis magada. Aastaid tagasi oli see veel parem muidugi. Siis suutsin ka käsu peale magada! Nüüd oligi meil ees veel ainult kojusõit.

Enne piiri tegime siiski peatuse ühes supermarketis. Paljudel oli soov minna apteeki. Kaasa arvatud minul. Sõbranna oli palunud osta paar pakki analgiini, mis on Venemaal retseptita saadaval. Igaks juhuks ostsime Katariinaga siis endale koju ka mõned karbid. Nii igaks juhuks. Piiril läks jälle paar tundi. Mõned tunnid veel Narvast sõitu Tallinna poole. Jõelähtme tanklas tuli meie seltskond bussilt maha. Auto oli meil ilusasti vastas. Meie Katariinaga jõudsime koju umbes kell 12 öösel olles jätnud seljataha ühe väga mõnusa ja toreda ja mis peamine - väga hariva reisi! Ja täitus ka Katariina suur soov käia ära Venemaal.

Raha kulus meil täna lõunasöögile 600,0 rubla, Jaani kirikusse annetuseks 100,0 rubla, poes ja apteegis 1100,0 rubla. Reisi maksumus oli kahe peale kokku 420,0 eurot. Juurde tuli viisa maksumus 130,0 eurot kahele. Kõik kokku läks meil maksma 750,0 eurot kahele.