KATARIINAGA PETERBURIS!

KOLMAS PÄEV - 20.08.2017.

Täna hommikul olime Katariinaga kavalamad - hommikul ärgates läksime esimese asjana sööma alla restorani. Ning rahvast oligi tunduvalt vähem! Pärast sööki oli aega küll asju kokku pakkida, silmi värvida, juukseid kammida jne. Kell üheksa pidime jälle fuajees kokku saama. Istusime bussi ja esimene sõit oli Kaasani katedraali juurde. Õues oli natukene pilves ja sompus. Tibas isegi vihma.

Kaasani katedraal ehitati 1811-ndal aastal vene õigeusus väärtusliku imettegeva ikooni "Kaasani Jumalaema" jaoks üksnes. Pärast Oktoobrirevolutsiooni läks ikoon ateistidest nõukogude võimukandjate valdusse. Mitu aastat hiljem ilmus see USA-s New York´is välja uuesti. Nüüdseks on ikoon paigutatud tagasi kirikusse, kus oli tema algne koht. Kaasani katedraali juurde on maetud feldmarssal Kutuzov (1745-1813), kelle täisnimi on muuseas Mihhail Illarionovitś Goleniśtśev-Kutuzov Smolenski. Kutuzov suri Napoleoni vastu võideldes Sileesias ning tema põrm toodi Peterburi. Pärast Kutuzovi surma ja mahamatmist levisid kuulujutud nagu oleks kuulus väepealik käskinud oma südame matta vene vägede juurde Sileesias. 4-ndal septembril 1933 andis linna keskkomitee sekretär Sergei Kirov kuulujuttude kontrollimiseks korralduse Kutuzovi haud Kaasani katedraalis, mis selleks hetkel oli muudetud Religooni ajaloo muuseumiks, avada. Komisjon tuvastas kivist sarkofaagi avades kehast eraldi säilitatud arvatava südame jäänused, mis peale haud suleti uuesti.

Kirik seestpoolt on muidugi väga ilus. Kuid pean ausalt ütlema, et eile nähtud Iisaku katedraali ja Lunastaja kirikuga ei andnud võrreldagi. Ega alati ei pea muidugi võrdlema. Oma tagasihoidlikkuses oli Kaasani katedraalilgi oma ilu. Väljastpoolt vaadates jättis kirik väga võimsa, despootliku, range ja natukene isegi ähvardava ja sünge kantsi mulje. Sisenedes sellesse meeletusse hoonesse jäi mulje aga kui väga helgest, õhulisest, valgusküllasest ja avarast hoonest. Nagu öö ja päev erinesid hoone välimus ja sisemus! Ostsin mõned mesilasvaha küünlad. Süütasin need põlema ja panin selleks ette nähtud alusele. Mulle nii meeldivad need kõikjal üle maailma müüdavad päris ehtsast mesilasvahast küünlad! Need on nii üdini "päris" asjad! Enne põlema süütamist hoian neid jupp aega käes, et sügavalt sisse hingata seda mulle lausa teraapiana mõjuvat lõhna. Ma mõistan sajaprotsendiliselt oma lapsi, kes väiksena kippusid kõik sellised kodus olevad küünlad ära sööma.

Jalutasin natukene aega ümber kiriku veel. Kahjuks on need võimsad katedraalid nii suured, et väga keeruline, kui pea võimatu, on neid korralikult pildile saada. Ei saa lihtsalt piisavalt kaugele jalutada, et mõni muu hoone segama ei hakkaks vaadet. Avarust, rohkem avarust oleks taoliste hoonete ümber vaja! Varsti pidime bussi ka uuesti minema. Meie järgmine peatus oli taas kirik. Sellel korral nüüd 1860 valminud Jaani kirik Dekabristide tänaval. Täitsa eestlaste luteri kirik keset Peterburi linna. Jaani kirik ei ole absoluutselt kogu aeg avatud. Kuna aga meie grupist osad inimesed avaldasid soovi seda külastada, siis organiseeriti see meile. Saime sisse, vaatasime ringi ning natukene ka räägiti meile kiriku tekkeloost, ajaloost, restaureerimisest ja tänapäevast. Jaani kirik on Peterburis päris populaarne kontserdisaal tänasel päeval.

Jaani kirik on eestlastele läbi aegade väga tähtis olnud. Seal on töötanud näiteks Jakob Hurt, Villem Reiman, Mihkel Lüdig ja Rudolf Tobias. 1917-ndal revolutsioonisel aastal kogunes Jaani kiriku juurde umbes 40 000 eestlast, kes läksid sinimustvalgete lippudega rongkäigule. 1930-ndal aastal kirik võõrandati, torn eemaldati ning ehitati vahelaed. Nõukogude ajal ajal oli hoones mitmeid asutusi. Viimasena tegutses seal Leningradi Ehitustrust, pärast mille väljakolimist jäi hoone lihtsalt lagunema. Oma esialgse välimuse sai kirik tagasi 2010-ndal aastal põhjaliku renoveerimise käigus.

Kui olime aga kõik jälle kokku kogunenud ja bussis olemas, võtsime suuna Peterburist välja. Meile antud aeg siin linnas oli otsa saanud. Nüüd ootas meid Tsarskoje Selo. Tsarskoje Selo suurepärased paleed ja aiad rajas Katariina I kui pelgupaiga maale. Kuid siiski oli see Jelisaveta, kes alustas ulatuslikke ja suurejoonelisi ehitustöid nendes valdustes, tellides pillava lossi ehituse. Keiserliku lossi lõi Bartolomeo Rastrelli (1700-1771). Venemaa kõige kuulsam arhitekt, kes oli küll päritolult itaallane (ja sündinud hoopis Pariisis!), kuid Venemaa teenistuses. Rastrelli pärand Venemaal ja mujalgi on tohutu: Talvepalee, Peterhofi suure palee uuendamine ja laiendamine, Tsarskoje Selo loss, Smolnõi peakirik, Vorontsovi palee, Stroganovi palee, Jelgava loss, Rundale loss, Andrease kirik Kiievis ning üldse mitte tähtsusetu Ahja mõis. Hiljem kujundas Tsarskoje Selo lossi siiski Katariina Suure palvel ümber, kuna tema pidas Rastrellit vanamoodsaks, Śoti arhitekt Charles Cameron. 18. sajandil loodud iluaiad olid esimesed omataolised Venemaal. II maailmasõja ajal sai loss ja kogu kompleks ulatuslikke kahjustusi ning restaureerimistööd kestavad kohati tänaseni.

Sõja ajal läks kaduma ka Tsarskoje Selo lossis asunud kuulus, isegi kaheksandaks maailmaimeks nimetatud Merevaigutuba. Preisimaal valmistatud toa merevaigust paneelid kingiti Peeter Suurele 1716-ndal aastal. Sõja ajal 1941-sel aastal pakiti tuba kastidesse koos teiste kunstiväärtustega ja viidi Köningsbergi. Sealt läksid jäljed laiema avalikkuse jaoks kaduma, millest ongi tekkinud tohutult oletusi ja kuulujutte. Kuid tegelikkuses viidi 27 kasti pakitud Merevaigutuba pommitamise hirmus Königsbergist Göttingeni kaevandusse, kus need 1945-ndal aastal plahvatuse käigus hävisid. 1979-ndal aastal alustati vanade säilinud fotode põhjal toa renoveerimist. Kuna tegemist oli loomulikult must-valgete fotodega, siis võib ette kujutada kui suur ja aeganõudev töö see oli. Ning tõesti: selleks kulus tervelt 24 aastat! Ja seistes ise Merevaigutoas võib öelda küll, et tegemist on imega.

Tsarskoje Selo Katariina palees on mida vaadata. Kohati võtab see kuld ja kard lausa silme eest kirjuks. Kulda on nii palju, et enam ei oska imestada isegi. Peterburi uhkemates kirikutes on kulunud näiteks kaunistusteks lausa 7 kilo kulda. Samas saime siin kogeda ka mitte kõige paremat suhtumist. On arusaadav, et see on üks Venemaa kõige külastatavaimaid paiku, kuid giidid peaks oma tüdimust siiski suutma paremini varjata. Siin ei tohi ekskursioone teha iga giid. Vaid ainult muuseumi enda või siis spetsiaalse litsentsiga giidid. Kasutatakse audiogiide, mida siis opereerib muuseumi töötaja vastavalt liikumise kiirusele. Meie giid aga oli nii tüdinenud, et jättis osa teksti vahele ning katkestas jutu aeg-ajalt poolelt sõnalt. Mingi aja pärast hakati siiski protestima. Rohkem ei julgenud tüdinud noormees seda enam teha ja lonkis meiega truult lõpuni siiski välja. Kannataja Kristuse ilmel.

Ekskursiooni lõppedes läksime Katariinaga ja Mareti ja Riinaga kohvikusse sööma. Suppi. Hea supp oli! Aga head kohvi ja kakaod pole me siin väga saanud. Kohvikutes kasutatakse enamuses mingeid lahustuvaid pakikesi. Mille kohta "hea" ei saa kuidagi öelda. Pigem ikka kehvakene. Aga kõht täis ootas meid jällegi buss. Pidime alustama tagasiteed. Minul oli jälle uni bussis. Ma olen ikka maailma parim bussireisija: suudan ilmselt igasuguses olekus ja asendis magada. Aastaid tagasi oli see veel parem muidugi. Siis suutsin ka käsu peale magada! Nüüd oligi meil ees veel ainult kojusõit.

Enne piiri tegime siiski peatuse ühes supermarketis. Paljudel oli soov minna apteeki. Kaasa arvatud minul. Sõbranna oli palunud osta paar pakki analgiini, mis on Venemaal retseptita saadaval. Igaks juhuks ostsime Katariinaga siis endale koju ka mõned karbid. Nii igaks juhuks. Piiril läks jälle paar tundi. Mõned tunnid veel Narvast sõitu Tallinna poole. Jõelähtme tanklas tuli meie seltskond bussilt maha. Auto oli meil ilusasti vastas. Meie Katariinaga jõudsime koju umbes kell 12 öösel olles jätnud seljataha ühe väga mõnusa ja toreda ja mis peamine - väga hariva reisi! Ja täitus ka Katariina suur soov käia ära Venemaal.

Raha kulus meil täna lõunasöögile 600,0 rubla, Jaani kirikusse annetuseks 100,0 rubla, poes ja apteegis 1100,0 rubla. Reisi maksumus oli kahe peale kokku 420,0 eurot. Juurde tuli viisa maksumus 130,0 eurot kahele. Kõik kokku läks meil maksma 750,0 eurot kahele.