INDONEESIA - KUUES PÄEV!

KUUES PÄEV - 20.12.2019!

Lombok erineb päris kõvasti varem külastatud Nusa saartest. Kõige suurem erinevus on muidugi juba mainitud usk - siin on islam. Hommikul ärkasime ilusasti palvelatest kostva kutsungi peale. Iseenesest mulle see laulmine päris meeldib. Kas ta just peab olema hommikul kell kuus esimest korda ja nii korduvalt läbi päeva kuni hilise õhtuni välja, on iseasi. Eriti hull on see, et kogu küla koerad uluvad meelt heites kaasa! Kuid ka loodus on siin teistsugune. Senaru on mäe jalamil. Seega kõrgemal rannikualadega võrreldes ja seepärast pole siin nii kuum. Eile õhtul väljas katuseterrassil istudes tõmbasin lausa rätiku õlgadele. Loodus on Rinjani mäe ümbruses lopsakam kui seni nähtu Indoneesias. Samas rannikul on jälle kuivem.

Täna oli meil plaanis minna koskesid vaatama. Lomboki saare kaks kõige ilusamat ja suuremat koske asuvad just Senarus. Hommikust sõime imeilusa vaatega terrassil! Vaade oli Rinjani vulkaanile, mis hommikul vara oli veel pilvedest vaba ja kenasti näha. Mägedes läheb ilm tavaliselt lõunast juba kehvaks, kui pilved hakkavad tippude ümber kogunema. Hotelliomanik pakkus meile giidi teejuhiks koskede juurde. Olime natukene hämmelduses: sinna on jalutada ainult mõned kilomeetrid, milleks giidi vaja? Ütlesime, et saame ilusasti ise hakkama. Kui minemas olime pakuti igaks juhuks veel korra. Naeratasime ja jalutasime edasi.

Aga sama pakkumist saime iga 100 meetri tagant. Või isegi tihemini. Prooviti igasuguseid argumente: me ei leidvat ise õiget rada, kaart polevat täpne, seal on ahvid, rada on keeruline ja raske, sild on katki ja üleüldse "kõik alati käivad giidiga". Me olime järjekindlad ja tugevad ja ei lasknud ennast pehmeks rääkida! Täiesti suvalise koha peal küsiti "koskede külastamise tasu"! Aga kuna teadsime, et see tõesti maksab natukene (alla euro inimese kohta), siis ei tundunud see isegi imelik. Ja no tõesti, rada oli suur ja lai, ohutu (ahvide peletamiseks võtsin igaks juhuks küll kaika kätte, kuid kasutada vaja polnud, sest siinsed ahvid on suhteliselt arglikud), isegi tähistatud kohati, katkine sild tähendas väikest auku sillas, millest on võimeline üle astuma ka paariaastane laps. Esimese kose, Tiu Kelep´i, juurde jalutasime umbes tund aega. Meile oli soovitatud minna mitte kõige otsemat rada, vaid valida rada ilusate vaadetega riisipõldudele. Vaated olid ilusad! Kuid kahjuks vaadeldavad ikkagi ainult kõrgemal ehk külaga ühel tasandil. Rada mööda allapoole jõudes kadusid ilusad vaated kõik metsa sisse. Kose juures oli isegi üks naisterahvas, kes väikest müügiletti pidas. Oli tagasihoidlik, ei surunud oma kaupa peale. Ütles ainult "tere". Koskede juures on väga hea käia. Tavaliselt pritsib vett igas kaares väga kaugele. Selline peenikene uduvihm, mis värskendab mõnusalt.

Tiu Kelep´i kosk oli päris kõrge. Aga natukene kitsam, kui järgmine, Sendang Gile kosk. Teise koseni oli umbes pool tunnikest mööda jõe äärt veel jalutada. Midagi ohtlikku me ei näinud, rada oli väga nähtav ja leitav, katkine sild osutus üle ootuste terveks jne. Samas olime me ainukesed, kes olid söandanud tulla siia ilma giidita. Rahvast oli küll vähe - peale meie veel vaid paar väikest seltskonda. Kusjuures tuntum on esimene kosk. Aga ilusam, võimsam ja suursugusem teine. Natukene pikem matk tagumise kose juurde tasus ennast kuhjaga ära. Kosed üle vaadatud, ilusad pildid tehtud, hakkasime tagasi tulema. Nüüd valisime teise tee ja saime ronida mööda järsku treppi üles. Külla tagasi jõudsime kõvasti üleval pool meie hotelli asukohta. Hakkasime alla jalutama külatänavat mööda. Meie olime eile siin Eveliniga juba jalutanud. Simmo aga esimest korda.

Tunnikese ajasime taga ühte õnnetut koerakest. No mitte, et me teda oleks just taga ajanud, aga üritasime teda enda juurde meelitada, et proovida ta vabastada pähe kinni jäänud plastpurgist. Aga kõikidele meie meelitustele ja kutsumistele vaatamata, pelgas ta meid kohutavalt. Iga meie lähemale mindud sammu peale jooksis kaugemale. Mööda karjakoplit väga palju talle järele ei söandanud minna, sest siis oleks me peletanud ta külast veel kaugemale. Ning seega ka igasugusest võimalikust abist. Kuigi kohalikel on loomadesse hoopis teistsugune suhtumine ja nendelt abi loota ühel õnnetus seisus loomal pole vist mõtet. Eriti juhul, kui see loom inimesele otsest tulu ei too. Meie püüdlusi näinud rolleril mööda sõitev kohalike noormeeste seltskond igal juhul naeris kõht kõveras ja näitas lausa näpuga. Aru me täpselt ei saanud, kas naerdi meid või kohalike endi lohakuse ja hoolimatuse tõttu (prügi kukub suvalises kohas lihtsalt käest!) abitus olukorras oleva looma üle. Meie üle naermine oleks parem variant - meie elame selle üle ja võib-olla kohalike vaatest olimegi totakad heaoluühiskonnast pärit välismaalased, kes koerale kaasa tunnevad. Aga looma üle naermine sellises situatsioonis oleks lihtsalt julmus ja rumalus.

Olime mõelnud pikalt mäkke minemise erinevatele võimalustele, aegadele ja variantidele. Ainukene, milles olime kindlad, oli see, et hinna poolest sobib meile ainult ühepäevane matk. Korraks mõtlesime üldse omal käel minekule. See oleks olnud võimalik ainult ilma ööbimiseta ehk ühepäevase variandina. Öösel aga poleks tundmatus džunglis ekslemine olnud mõeldav. Seega ikkagi organiseeritult. Nüüd olime dilemma ees, kas teeme seda täna öösel või homme? Ja kas me valime kõige odavama variandi või usaldusväärsema? Kõige odavam tundus natukene kahtlane. Mingi aja pärast olime kõik ühel meelel, et see pole vast hea valik. Ja nii oligi välistamise meetodil meil selgus käes! Sõelale jäi seega 550 000 pakkumine. Selle pakkuja restoran jäi meile tee peale. Lootsime, et eile meiega rääkinud meesterahvas on seal ja me ta ära tunneme. Ikka on meil veel see häda kallal, et kõik kohalikud tunduvad nii ühte nägu olevat! Kuigi proovime ikka areneda.

Tundsime õige koha ära ja omanik oli kohal ning tundis meid ise ära. Pakkumise koha pealt mälu nii hea ei olnud - aga pärast väikest värskendust tuli eile meile pakutud hind ikkagi meelde. Rääkisime asjad läbi, maksime ära poole rahast (olime õppimisvõimelised, ettevaatlikud ja kahtlevad!), meie passidest tehti rahvuspargi lubade tarvis fotod ja tutvusime meie teejuhiga. Selgus, et see polegi sama meesterahvas ise. Nüüd oli meil vaja veel pealampe! Kolme peale oli meil millegipärast ainult üks lamp kaasa võetud. Vot Sulle ettenägelikkust! Vajasime kahte veel. Saime need laenata. Giid pidi tulema meile hotelli järele kell 00.30 öösel.

Nüüd läksime lõunat sööma. Valisime meie hotellist allapoole jääva imelise vaatega restorani, kust paistis pikalt kätte teerada, mida mööda koskede juurde läksime hommikul ja riisipõllud. Nautisime imelist vaadet kõrgel terrassil, maitsvaid smuutisid ja head sööki. Äkki jäi mulle teerajal silma mingi imelik liikumine. Vaatasin, imestusest silmad punnis, ikka tükk aega, kuni oma silmi uskusin - tulidki kaks väga suurt varaani mööda teed meie poole. Aeglaselt ja kohmakalt. Aga järjekindlalt. Esimene oli natukene väiksem ja seetõttu ka vilkam ja kadus lähemale jõudes ruttu põõsastesse. Teine oli aga ikka väga suur! Ilma sabata umbes meetri pikkune ja saba oli teist sama palju juurde. Kui mitte rohkem! Loivas aeglaselt ja pikaldaselt ning oli väga uudishimulik. Kuna me ikkagi olime päris kaugel, siis eriti head fotot ei saanud.

Pärast lõunasööki jalutasime veel natukene ringi. Prügi ja sodi vedeleb siin tõesti meeletult. Kose juurest treppidest üles ronides, need olid hiljuti valatud, olid tühjad tsemendikotid visatud lihtsalt tee kõrvale metsa alla. Ja mitte jõupaberist kotid, nagu Eestis kasutatakse, vaid plastikust. Siis pikutasime, et puhata ööseks ette. Sõime suhteliselt vara õhtust hotelli katusel jälle, pakkisime ees ootavaks katsumuseks matkakotid ja läksime magama. Umbes kolm tundi jäi tõusmiseni. Raha kulus täna koskede pilet 10 000, lõunasöök 50 000, õhtusöök 25 000, hotell kaks ööd 250 000, matk 550 000 ruupiat. Kokku 885 000 ruupiat.

Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !

INDONEESIA - VIIES PÄEV!

VIIES PÄEV - 19.12.2019!

Hommikusöögile minnes polnud täna mitte ühtegi hingelist kuskil näha. Jalutasin natukene aega. Lõpuks ilmus väga unise näoga meesterahvas ja uuris, kas soovime hommikusööki? Loomulikult! Tegin tähtsa näo ja teatasin, et meil on täna õigus saada nii palju pannkooke (tavaliselt oli see arv piiratud rangelt ühega), kui me iganes soovime, kompenseerimaks üle-eelmise õhtu ja öö elektrikatkestust. Selle peale tegi meesterahvas imestunud näo ja avas juba suu vastu vaidlemiseks. Ennetasin selle eos, lisades juurde, et hotelliomanik ise lubas meile seda! Selle peale läksid mehe silmad veel suuremaks ja suu vajus kohe päris lahti! Pomises ainult hämmeldunult, et tema on ju hotelli omanik.

Selleks ajaks oli Evelingi toast välja jõudnud ja näitas tänasele hotelliomanikule fotot eilsest, et oleks selgus majas, kes meile neid kooke ikkagi lubas. Selle peale pani mees klõpsti suu kinni ja küsis palju me neid kooke soovime? Natukese aja pärast tuli ta löödult tagasi ja vabandas, et jahu pole. Loomulikult soovisime me siis omletti kahest munast (tavaliselt tehakse ikka ainult ühest!). Veel löödumalt läks mees kööki tagasi. Korraga jääda ilma kuuest munast ei tulnud hotelli kasumile ilmselgelt kasuks. Paari minuti pärast tuli koos mitme kilo jahuga kohale eilnegi hotelliomanik, kelle foto väidetava hotelliomaniku madalamaks kui muru muutis. Jaa, ega oma naiste ees muutuvad lõvist araks hiirekeseks osad Indoneesiagi mehed. Kokkuvõtteks saime me siiski oma pannkoogid!

Täna ootas meid ees taas uus saar - Lombok. Lombok on üks saar Sunda saartest. Sama suur kui Bali. Indoneesia hõlmabki suurema osa Indohiina poolsaare ning Austraalia vahele jäävatest saartest. Kui Nusa saartel, kus olime seni olnud, oli valdav usund hinduism, siis Lombok on tüüpiline Indoneesia ehk moslemisaar. Moslemite arvukuselt on Indoneesia kusjuures maailmas esikohal! Ma pean ütlema, et see oli muidugi harjumatu - siinses hoopis teises kultuuriruumis ja lausa pillavas looduses mina ei kujuta kuidagi ette islamit. See tundub nii võõras ja sobimatu siia. Islam seostub ikka pigem kõrbega. Selle ohtlikkuse, kalkuse ja ebasõbralikkusega. Isegi silmakirjalikkusega - päeval lõõmab kõrvetav päike, aga öösel tahab külm ära võtta. Indoneesias pole islam üldse mitte omas elemendis võrreldes budismi või hinduismiga. Kõik on kuidagi kammitsetum, rusuvam ja kurvem. Puudu jääb Aasia riikides nii pulbitsevast rõõmust.

Eriti kurb on kuumas ja niiskes kliimas vaadata neid musta, pealaest jalatallani kinni mässitud naisi. Eriti noori tüdrukuid, peaaegu lapsi, kellede puhul see takistab kõvasti nende mugavust ja liikumisvabadust. Imestasingi, et siin kannavad pearätte ning maani lohvakaid ürpe juba väga väikesed tüdrukud! Aga meie sõitsime hommikul kõigepealt sadamasse. 8.15 tuli meile kohalik kastiautokene järele (see käis pileti hinna sisse!). Sadamas saime pool tunnikest oodata paati, mis viis meid nö vahesadamasse, vette ehitatud platvormile, kus ootasime suurt laeva. Nusa saarte vahel oleva madala veeseisu tõttu ei saa enamus laevu saartele lähedale sõita. Seal oodates mõistsin, et mul on oma rollerisõidu õppimisega ikka väga hästi läinud, nähes üleni sidemetesse mässitud noormeest, kes nägi välja nagu muumia. Ilmselgelt oli temagi rolleriga sõitnud!

Varsti ronisime laeva peale. Sõit Lombokile võttis aega neli tundi. Meie sihtmärk sellel saarel oli pisikene Senaru külakene, kuna see paikneb Rinjani vulkaani jalamil. Rinjani vulkaan oli aga meie suurim eesmärk Lombokil. Lootsime, et see suur laev, mis pidi olema veel kiirlaev, sõidab otse Lombokile. Kuid asjatu lootus! Kõigepealt sõitsime hoopis teise suunda ehk tagasi Balile, siis võtsime alles suuna Lombokile ja siis sõitsime kõik Gili saared enne Lombokit läbi. Lõpuks jõudsime oma sihtmärgini Bangsali sadamasse. Jalutasime sadamast kaugemale kole tüütutest takso, bussi, rolleri ning hotellide ja mis iganes pakkujatest.

Tõstsime oma seljakotid ühes restoranis korra seljast maha, et uurida transpordi võimalusi Senarusse. Selgus, et see restoran just seda pakubki! Kauplesime kõvasti. Lõpuks suutsime leppida kokku hinnas, mis sobis meile kolme peale. Istusime autosse. Ja kuidas meil jälle vedas - olime jõudnud just autosse ronida, kui tuli meeletult tugev paduvihm. Sõit Senarusse kestis paar tundi. Autojuht pani meid kella kolme ajal maha hotelli juurde, mille olime hommikul välja vaadanud. See muidugi ei sobinud meile hästi - liiga kallis (300 000 ruupiat öö)! Jalutasime paarsada meetrit tagasi ja leidsimegi meile sobiva hinnaga (125 000) väga armsa pererahvaga toreda koha. Neli hotellituba asus koos väikeses ehitises. Iga toa ees jälle katusealune terrass.

Simmol oli aeg hakata tööd tegema. Kõht oli meil aga tühi. Kuna jälle tuli meeletu paduvihm, siis polnud mõeldav meil kuskile jalutama hakata. Meie hotell pakkus samuti süüa. Liikusime räästa alust pidi teisele poole maja, kust saime menüüd uurida. Selle hetkega olime aga läbimärjad juba. Tellisime söögid (väga odav koht!) ja läksime minu toa terrassile neid ootama. Restoran oli muidu hotelli katusel, aga vihmaga poleks seal olnud kõige mugavam. Meie tubade ees oli väikene ürdiaed, kuhu õige pea tuli perenaine meie lõunasöökide jaoks varusid täiendama. Vihma muudkui sadas. Olime tellinud Eveliniga ka kohvi. Kohv toodi imearmsates kaanega tassikestes. Et ei jahtuks nii kiiresti. Kuigi siin kuumas kliimas pole see probleem. Söögid tõi kohale väga armas perenaine ning need olid imemaitsvad!

Pärast lõunasööki puhkasime hetke. Siis läksime Eveliniga küla peale jalutama. Eks see küla oligi põhimõtteliselt üks tänav, mis kulges päris järsul Rinjani vulkaani jalamil. Evelinil oli vaja pesu pessu viia. Otsisime siis pesumaja. Selleks pidime jalutama mäest alla päris tükk maad. Samal ajal uurisime kohalikest turismibüroodest hindasid mägimatkale Rinjani vulkaani kraatrile. Enamus küsisid ikka meeletut raha. Summad algasid pea 1,6 miljonist inimese kohta kahe päevase matka eest. Nii palju meie ei soovinud maksta. Kui olime leidnud pesumaja, jalutasime teisele poole tagasi. Nüüd ülesmäge. Käisime veel turismifirmasid läbi. Või no, mis firmasid, siin on tänava ääres igas teises majas restoran, pood, bensiinijaam ja turismibüroo.

Mingi aja pärast uurisime ühepäevase matka hinda. Enne reisi infot kogudes olime leidnud paar fakti selle kohta, et mõned inimesed on teinud selle matka ära ühe päevaga. Nüüd muutus hind meile kohe palju vastuvõetavamaks. Jalutasime peaaegu Rinjani looduspargi alguseni. Kuna hakkas aga hämarduma, siis kaugemale ei läinud. Jätsime meelde kõige odavama (320 000) ja kõige usaldusväärsemana tundunud pakkumise (550 000) ühepäevaseks matkaks. Jalutasime hotelli tagasi, et saaksime arutada neid variante kõik omavahel. Otsustamise lükkasime aga hommikuks edasi. Ikka öeldakse ju, et õhtu on hommikust targem.

Kuna Simmo õhtust süüa ei soovinud läksime Eveliniga hiljem kahekesi otsima mõnda toredat kohta õhtustamiseks. Kuid ilmselt olime jätnud selle natukene hilja peale, kell oli kaheksa läbi ja kõik kohad olid suletud. Muud ei jäänud meil üle, kui jalutada hotelli tagasi lootes, et pererahvas pole veel magama läinud ja, et meie ei peaks tühja kõhuga magama minema. Loomulikult meil vedas ja saime hotelli katusel süüa imelises kuupaistes ühe parima söömaaja kogu Indoneesias oldud aja jooksul! Ja minu õhtusöök maksis ainult kaks eurot! Sõin indoneesia traditsioonilist sööki, mis oma olemusest oli supp. Kookosepiima ja juurviljadega ja jumalikult vürtsitatult!

Indoneesia köök on piirkonniti küll erinev, olles oma põhimõjutused saanud Hiinast ja Hollandist, olles pikalt viimase koloonia, põhitoiduaineks on aga ikkagi riis. Nagu kogu Aasias! Riisi serveeritakse juurviljade ja lihaga (põhiline on kana). Erinevalt Vietnami ja Tai toitudest segatakse siin kokku vähem erinevaid toidu- ja maitseaineid. Sellest tulenevalt on toidud ning maitsed lihtsamad, samas seda puhtamad. Kuna enamus riigist on islamistlik, siis sealiha süüaksegi ainult Bali saare piirkonnas, kus meiegi ringi rändame. Ülejäänud riigis peab leppima mereandide ja kanalihaga. Indoneesia roogadest tuntuim ongi ayam goreng ehk küpsetatud kana. Maitseb hästi! Teine peaaegu sama populaarne söök on sate - lihavardad tśilli- või maapähklikastmega. Just neid sõime täna lõunaks ja maitsesid samuti suurepäraselt!

Lugesime söögi juurde natukene infot Rinjani vulkaani kohta. Justkui selle illustreerimiseks sähvisid mäe tipus välgud. Hotelli omanik tõi meile maitsmiseks söögi peale kohaliku veini moodi joogi, mis tehtud kookosemahlast. Väga hullusti ei maitsenudki. Võrreldes näiteks Aafrika banaaniõllega lausa delikatess! Siis tuppa - käisin pesemas, kirjutasin ja lugesin. Minu toa tualetiski oli tänase vihmaga kõvasti sadanud. Põrandale oli moodustunud väike järv. Kuna toakatus siiski pidas ei teinud ma sellest mingit numbrit. Raha kulus täna eelmiste päevade rollerirendi eest 140 000, takso Senarusse 100 000, lõunasöök 35 000, õhtusöök 30 000 ja vesi 15 000 ruupiat. Kokku 320 000 ruupiat.

Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !

INDONEESIA - NELJAS PÄEV!

NELJAS PÄEV - 18.12.2019!

Täna hommikul ärkasin jubeda palavuse tõttu: õhtul läks ju elekter ära ja konditsioneer elektrita teadupärast ei tööta. Kella kaheksa ajal sõime hommikust. Tänane hommikusöök oli aga kõvasti kehvem kui eelmisel saarel ja hotellis. Pärast sööki sõitsime oma rolleritega sadama juurde uuesti. Tankisin. Evelin ja Simmo vahetasid raha. Ostsime ära laevapiletid homseks Lomboki saarele. Nusa saared koosnevad kolmest saarest: Penida, Lembongani ja Ceningani saarest. Penidalt tulime eile, Lembonganil ööbime ja nüüd plaanisime sõita läbi ka Ceningani saare. Penida on siis kõige suurem saar, Lembongan keskmine ja Ceningan kõige tillukesem!

Kaks viimast on omavahel ühendatud kollase sillaga. Ja see kõige tillukesem on tõesti väga väike! Rolleriga teeb Ceningani saarele umbes 10-15 minutiga tiiru peale. Autod ei ole kahel väiksemal Lembongani ja Ceningani saarel üle-üldse lubatud! Ainukeseks liiklusvahendiks on jalgrattad, rollerid või siis turistide vedamiseks mõeldud spetsiaalsed pisikesed kahe pingikesega kastiautod. Need viimased on nendest kaksiksaartest siiski vaid suuremal ehk Lembonganil. Ceninganil pole sedagi. Sõitsime läbi mõned ilusa vaatega kohad. Esimesest väga midagi ei näinud (ilmselt segas mõõn) ja teise puhul ei leidnud esialgu ookeani vaateni viivat jalgrada üles. Vaated muidugi olid tõesti ilusad!

Imetlesime Blue Lagooni ja sõitsime siis Secret Beachi randa. Tõeline salajane rand oli see küll: hästi peidetud! Tee oli väga järsk. Jätsime rollerid alla minnes poolele teele ja jalutasime kuni jõudsime pisikese laguunini kõrgete kaljude vahel. Vaate varjasid küll hotell ja baar. Baaris asus aga kauni ookeanivaatega bassein. Selleks, et ka meil lubataks basseinimõnusid nautida, ostsime baarist jäätisekokteilid. Need küll suuremad asjad ei olnud, olles liiga magusad ja liiga piimased, kuid basseinis vedelemise lunastusena ajasid asja ära. Vette minnes sain aru, et bassein küll, aga täidetud ikkagi ookeaniveega - haavad minu jalgadel reageerisid koheselt soolase merevee peale kipitusega. Samas ongi see mõistlikum ja ohutum, kuna soolane merevesi tapab ära suure osa igasugustest pisikutest ja mikroorganismidest. Seetõttu olengi ujumas käinud mõned korrad vaatamata oma katkisele jalale. Et haavu desinfitseerida. Kuumas kliimas paranevad haavad kehvasti. Olen seda juba kogenud. Eestis oleks sarnased haavad olnud kaetud kõva koorikuga järgmiseks päevaks ja kolmandal-neljandal päeval oleks asi korras olnud. Indoneesias paranesid mul haavad enam-vähem ära alles reisi lõpuks. Kaasa ei aidanud muidugi ka see, et olin sunnitud aeg-ajalt vältimaks hõõruvaid rihmikuid käima saabastega.

Vedelesime basseinis ja lamamistoolides umbes tunnikese. Peale meie oli siin lõõgastumas veel kaks venelasest meesterahvast ning noormees ja neiu meiega samast hotellist. Varsti sõitsime tagasi Lembongani saarele. Minu rollerisõidu oskused saavad muidugi iga päevaga paremaks. Täna tegin korra uuesti kaljuseinaga väikese kokkupõrke, tõesti väga väikese ratast ringi pöörates, aga seda seetõttu, et ei osanud arvestada veel rolleri pööramis- või manööverdamisraadiust. Mingitel hetkedel tundub, et see on väga hea, aga seal samas mingis teises situatsioonis, et ikka vist ei ole ka eriti hea. Õnneks sellel korral ei juhtunud ei ratta ega minuga mitte midagi. 

Üle kollase silla Lembonganile tagasi jõudes sõitsime esmalt Devil Tears´i. See on koht, kus ühel pool väikest poolsaare tippu on äärmiselt rahulik meri ja teisel pool siis kõrged lained pekslemas vastu kaljusid. Massiivsed lained, mis murduvad paekaldal asuval kitsal orval, jätavad mulje dramaatilisest ja halastamatust loodusjõust. Efekti lisab veelgi kõva müra! Seda looduse jõudemonstratsiooni tulevadki sajad inimesed iga päev imetlema. Pean aga ausalt tunnistama, et kas tänu mõõnale või meie lihtsalt halvale õnnele, ei õnnestunud meil päris nii suurejoonelist vaatepilti näha! Saime lihtsalt aimu, millega tegemist.

Et seal mõnikord on tegemist siiski kuratlike ja ohtlike lainetega, tõestab hiljutine (pärast meie reisi!) surmaga lõppenud õnnetus hiina turistiga, kelle laine lihtsalt kaldalt minema viis, kui too oli pildistamise käigus roninud liiga kalda lähedale. Devil Tears on tuntud ka oma looduslike basseinide poolest. Kalda ääres on kaljusse tekkinud pidevate lainete kulutamise tagajärjel süvendid, mis nüüd püsivadki kogu aeg veega täidetuna. Siin kohtasime esimest korda oma Indoneesia reisi jooksul ka päris palju turiste. Enamus loomulikult Hiinast. Meil hakkas kõht tühjaks minema - seega läksime lõunat sööma.

Pärast lõunasööki läksime tagasi hotelli kella kolmeks. Simmo hakkas tööle. Meie Eveliniga vaatasime edasi järgmiste päevade plaane natukene. Jõudsin pesta veel pesu. Hotellitubades on siin igal pool ilusad bambusest pesukuivatusrestid. Tõstsin selle toa ette terrassile ja panin puhta pesu sinna kuivama. Natukene kõhklesin, et ei tea, kas päevitusriideid on sobilik siin kõigile vaatamiseks välja riputada. Aga teiste tubade ette piiludes oli neid mujalgi näha. Rohkem ei muretsenud sellise asja pärast! Hotellitoad on siin suhteliselt sarnased igal pool - meie tänane hotell oli äravahetamiseni sarnane Nusa Penida omaga.

Kella viie ajal oli meil plaan minna Mushroom Bay´sse ujuma ja pärast Sunset Point´i päikeseloojangut vaatama.  Mushroom Bay rannas tegime korraks peatuse juba eile mangroovimetsa sõites. Kui me lõpuks saime rollerid pargitud ja randa jõudsime oli vastupandamatu ujumise soov aga kadunud! Rand oli küll natukene kivine, kuid samas ujumiseks loodud - ei mingeid ohtlikke kaljusid ega laineid! Kõikidele neile boonustele vaatamata meist hetkel vette minejaid ei olnud. Küll nautisid aga mõnusat õhtut kohalikud lapsed. Eriti armsad olid kaks pisikest põnni, kes järjekindlalt harjutasid surfamist! Täpselt ei saanud küll aru millega. Mingi laua moodi asi neil ikka oli, millel üks istus peal ja mida teine üritas esimese õpetussõnade ja ergutus- ning rõõmuhõisete saatel vette lükata.

Lembonganil pidi olema kohustuslik imetleda päikeseloojangut. Päikesetõuski olevat siin ilus, aga nii vara me vist ei jaksa ärgata ühelgi hommikul. Päike tõuseb nimelt kella kuue ajal. Ja loojub kuue-seitsme vahel. Parimasse päikeseloojangu imetlemise kohta saarel oli meil alguses plaan sõita rolleriga, kuid rannaäärt mööda oli nii mõnus jalutada, et otsustasimegi hoopis jalutuskäigu kasuks. Korjasime molluskite karpe ja kive ranna äärest. Jõudes piisavalt õigesse kohta imeliseks päikeseloojanguks istusime liivale ja nautisime rahu ning vaikust. Lained loksusid vaikselt, tulevased meistersurfajad tegid väsimatult trenni ja linnud laulsid.

Päikese loojumiseni saime tunnikese nautida maapealset paradiisi. Päikeseloojang ise oli tõesti vaatamist väärt. Siis jalutasime lühimat teed pidi õhtusöögikohani jätteski rollerid teise ranna otsa. Täna õhtuks leidsime väga odava ja hea söögikoha. Imeheale söögile saime boonusena veel peale tasuta magustoidu - küpsetatud banaanid draakonivilja smuuti ja śokolaadiga. Maitses fantastiliselt! Söögid on Indoneesias (tegelikult kogu Aasias) tõesti meeletult head. Üks põhjus, mis mind nii tihti ja kogu aeg siia tagasi veab, (lisaks odavusele - mujal maailmas on lihtsalt liiga kallis reisida!), on kindlasti aasia köök. Kõik need vürtsid, maitseained, köögiviljad, milledel ei tee vahet, kas tegu köögi- või puuviljaga, maailma parimatel viisidel valmistatud erinevad lihad jne-jne. Hiinas eelmisel aastal ei saanud me mõnikord isegi aru, kas tegemist on taimse või loomse ollusega! Kõik oli aga lihtsalt suurepärane!!!

Pärast sööki saime meeldiva jalutuskäigu tagasi rollerite juurde. Naljakas on see, et kohalikud ja üldse kogu Aasia, nimetab neid skuutriteks. Mina, kes ma aeg-ajalt olen liialt kinni oma harjumustes ja traditsioonides, pidin läbi tegema ikka mitmeid reise Aasiasse, kuni suutsin lahti lasta vanast harjumusest ja hakkasin aktsepteerima kohalike harjumust. Et siis suuta öelda vabalt välja "skuuter". Hotelli köögi külmkapis ootas meid aga eilsest veel üks "Prost", mis maitses enne magama minemist hästi. Igaüks sai tassitäie. Klaase siin teadupärast ei armastata tubadesse panna klientidele. Veab, kui on kohvitassidki.

Raha kulutasin täna ette ostetud laevapiletile 400 000, joogivesi 10 000, jäätisekokteil 42 000, maksin kamba peale ostetud õlled Evelinile ära 36 000, lõunasöök 50 000 ja õhtusöök 50 000 ruupiat. Kokku 588 000 ruupiat. Hinnad on siin suhteliselt odavad. Meie söögid on jäänud nii umbes kahe kuni nelja euro vahele kord. Kaheliitrine pudel vett maksab keskmiselt 50-70 senti. Mõnedes hotellides antakse tasuta ka. Ning just siin, Lembonganil, restoranis, kus mitmeid kordi käisime, täideti tasuta joogivee pudeleid. Rolleri saab üheks päevaks väikese tingimise peale samuti kolme-nelja euro eest. Täna öösel oli jälle äike. Elekter siiski ära ei läinud erinevalt eilsest.

Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !

INDONEESIA - KOLMAS PÄEV!

KOLMAS PÄEV - 17.12.2019!

Ärkasime kella seitsme ajal, sõime hommikust, tasusime ära hotelliarved. Natukene sain kaubelda oma toa hinnaga. Aasias on suhteliselt odav ringi reisida. Ning eriti odav on teha seda siis, kui seltskonnas paarisarv inimesi. Meid sellel korral aga kolm ja kahjuks ei ole neil sellist mõistet nagu "ühene tuba"! Ehk mina pidin olles üksi toas maksma toa eest sama hinna (keskmiselt 8-9 eurot öö eest), mis maksid Evelin ja Simmo kahe peale. Enamuses kohtades sain tingida, rõhudes sellele, et ma söön vähem, kasutan vett vähem ja üleüldse olen ainult üksi toas, hinna alla selle võrra, et sain tasuta hommikusöögi. Hämmastas mind ka see, et sellise odava hinna eest olid meil väga kaunid ja mugavad hotellid. Kohe päriselt! Tais on võimalik leida muidugi veel odavamaid (Põhja-Tais) hotelle, aga nende tase on tunduvalt kehvem.

Asjad koos jalutasime sadamasse. Läksime kella üheksase laeva peale. Järgmine avastamist ootav saar oli Nusa Lembongan. Sõit võttis umbes 30 minutit. Kuna oli mõõn, tuli viimane osa saareni sõita väga aeglaselt mõne meetri laiust sügavamat, ilmselt süvendatud, kanalit mööda. Mingit paadisilda siin tihtipeale sadamates ei ole, paadist tuleb lihtsalt ronida välja põlvini vette ja jalutada ise kaldani. Õnneks on see siin kliimas väga mõnus! Meie välja valitud hotellini oli kolm kilomeetrit jalutada. Selleks kulus pool tunnikest. Hotellis kauplesin jälle natukene hinna üle - ka siin õnnestus saada mul hommikusöök nö tasuta. Hotelli pidaja lubas meile rollerid organiseerida, sest loomulikult soovisime sedagi saart kohe avastama minna. Panime asjad tuppa, rollerid saabusid samuti suhteliselt kiiresti. Uurisin veel teede seisukorra kohta saarel - pidid olema tunduvalt paremad Nusa Penidaga võrreldes. Ja tasasemad! Ei ühtki mäge, ainult mõned künkad. Seetõttu arvasin, et pole hullu ja pean ikka rolleriga lõplikult sõbraks saama!

Nusa Lembongan on muidugi kõvasti väiksem saar Penidaga võrreldes. Kõige kuulsam on saar oma rahuliku ja natukene unise elutempo poolest. Saare ümbruses ookeanis kasvatatakse päris palju vetikaid söömiseks. Päris kuulsad on mangroovimetsad, mis saare ühes otsas laiuvad. Neid plaanisimegi esimesena imetlema minna. Olin aga sunnitud jalga panema matkasaapad. Täiesti valed jalanõud siin kliimas, aga kuna mu rihmikud olid hõõruma hakanud, siis ei jäänud muud üle. Saabas jälle oli väga halb valik arvestades mu vasakul jalad olevaid haavu, mis jäid nüüd sellises kuumuses saapa sisse ja ei plaaninudki paranema hakata. Rolleri kätte saanud, sõitsin hotellist esimesena tänavale, kuna mul kulub ikkagi kõvasti rohkem aega igasuguste manööverduste peale võrreldes oskaja sõitjaga. Seal oli selline auklik-künklik tee (õigemini nagu polnudki teed!). Eks ma ikka suhteliselt koba olen just aeglaselt sõites halva tee ja erinevate manöövrite puhul. Suures ähmis unustasin muidugi kiivri maha. Pidin sellele siis järele minema.

Rolleri juhtimine sujus päris ilusasti juba korralikul teel. Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult mulle väga meeldib igasuguste sõiduriistade roolis olla - mulle meeldib sõita jalgratta ja autoga. Ja nüüd ka rolleriga tuleb välja. Ning igal juhul on parem olla rolleri roolis võrreldes kaasreisija positsiooniga, kus selg jääb haigeks, tagumik hakkab valutama, hirmus on ka, sest üldse mitte ei kontrolli olukorda. Tasapisi sain aru, et see asi hakkab mulle väga-väga meeldima! Väikese peatuse tegime tõelises paradiisirannas! Nii hele-helesinise veega randa pole mina veel näinud oma elus. Aga kuna oli parasjagu ikka veel mõõn, siis ujuda seal väga ei saanud - kivine. 

Nusa Lembongan on tõesti väga pisikene saar. Selle teise otsa sõitmine võttis aega 20 minutit. Jalutasime mangroovimetsa äärt pidi. Need on mudased ja soolased soised metsad. Soolasus tuleb sellest, et tõusu ajal ujutatakse metsad ookeaniveega üle. Mangroovipuudele on iseloomulikud õhujuured, millede abil puud mõõna ajal õhust hapnikku saavad. Mangroovimetsade säilitamine on kogu maailmas äärmiselt oluline kaitse tõttu, mida nad rannikualadel pakuvad erosiooni vastu. Loomulikult pakuti meile seal erinevaid paadisõite, sup-laudade ja muude vee peal püsimise asjade laenutust. Nendest aga loobusime. Jalutasime hoopis ookeani äärde, kust leidsime varjus imelise koha vaatega pisikesele mangroovisalule. Istusime seal natukene aega.

Lõpuks läks kõht tühjaks! Sõitsime saare keskossa tagasi, kus söögikohad. Lõunatasime. Tellisime smuutikausid. Need on siin piirkonnas väga levinud! Puidust kausi sisse on pandud soovitud puuviljast (mina tellisin mango) smuuti, sinna lisatud igasugu pähkleid ja seemneid, müslit natukene ning tükeldatud puuvilju. Maitseb jumalikult! Rääkimata sellest, et tegemist väga tervisliku söögiga. Tagasiteel hotelli sõitsime läbi veel Dream Beachi rannast lootuses, et äkki saame korra ujumas käia. Hästi see ei õnnestunud. Koorisime ennast küll riidest lahti ja plaanisime vette minna, aga siis tuli üks hiiglaslik laine, mis meid lihtsalt pikali paiskas ja märjaks tegi. Sellest meile piisas kah: rohkem üritada tundus juba ohtlik.

Käisime hoopis hotellis pesemas. Natukese aja pärast läksime Eveliniga linna peale. Simmo jäi tööd tegema. Meil oli vaja aga käia mööda turismifirmasid ja laevafirmade kontoreid ning uurida laevapiletite hindasid Lomboki saarele. Lombok siis meie järgmine sihtkoht, kuhu plaanisime minna üle-homme. Hotelli omanik pakkus meile pileteid hinnaga 475 000 (õige hind olevat 550 tuhat) ruupiat, mis tema sõnul pidi olema absoluutselt kõige odavam hind kogu saarel. Ega me hästi ei uskunud seda juttu! Ja õigesti tegime. Laevafirmad pakkusid kõik 400 000 eest pileteid. Jalutasime kokku paar tunnikest. Siis läksime hotelli tagasi. Meie hotelli tee ääres laius meeletu prügimägi. Ühelt poolt on see muidugi hea, see näitab, et vähemalt mingi osa prügi kogutakse ikkagi kokku. Aga kas see just keset linna mägedena peab kõrguma on teine asi. Minu toas oli isegi veekeedukann ja kohv. Keetsime kohvi ning mõnulesime terrassil. Siin on hotellid suhteliselt sarnased: meeletult suured voodid toas, WC ja duśśiruum ning lükandustega toa ees mööbliga terrass-rõdu.

Kella kaheksa ajal läksime õhtust sööma ja nii sain ka pimedas sõidu kogemuse. Sest kella kaheksa ajal on siin juba kottpime. Söömast tulles käisime poest läbi ja ostsime paar õlut kamba peale. Oma lemmiku, "Prosti", leidmiseks pidime mitu poodi läbi käima. Aga lõpuks saime! Natukene maad enne hotelli mäest üles sõites suri minu roller välja. Ja rohkem käima ei läinud. No selge - bensiin otsas! Hotellist hommikul seda laenutades näitasin hotelli omanikule bensiininäidikut, et paak tühi. Selle peale öeldi mulle, et ah, ära seda vaata, see ei tööta! Ja kuna siin tõesti igal teisel rolleril mitte ükski näidik ei tööta, siis tundus, et nii võibki olla. Aga võta näpust: lihtsalt valetas! Jätsin siis rolleri tee äärde ja jalutasin edasi.

Simmo ja Evelin sõitsid edasi. Natukese aja pärast tuli Simmo tagasi. Ta oli vahepeal leidnud bensiini müüva poe tee äärest, võtnud sealt liitri bensiini, mida müüaksegi siin näiteks liitristes plastpudelites, jätnud Evelini panti (raha neil ei olnud, sest nende rahakott oli minu seljakotis) ja tuli mulle tooma seda. Sõitsime siis tagasi minu rolleri juurde. Poe juurde jõudes sain Evelini pantvangist vabastada. Õhtul, kui toas päevast kokkuvõtet kirjutasin, läks elekter ära. Ilmselt äikese tõttu. Äikest on siin kliimas kõvasti. Lõpuni kirjutasin siis taskulambi valgel. Raha kulutasin täna 300 000 Penida saare hotellile, 50 000 laevapilet, 250 000 tänane ja homne hotell, lõunasöök 55 000, õhtusöök 35 000 ja bensiin 12 000 ruupiat. Kokku 702 000 ruupiat.

Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !

INDONEESIA - TEINE PÄEV!

TEINE PÄEV - 16.12.2019!

Kuna täna ootas meid ees veel hullem tee eilsega võrreldes, siis uurisime sobiva liiklemisvahendi leidmiseks ka takso variante. Enamus pakkujatest küsisid liiga kõrget hinda, mis isegi kolme peale maksmisel oleks ületanud meie eelarve võimalused. Kaubale saime ühe taksojuhiga, kes oli meid nõus sõidutama meile sobiva summa eest ning viima meid soovitud kohtadesse. Hinnas kokku leppinud, istusime autosse  ja alustasime sõitu. Tee ei olnud tõesti kõige parem! Käänuline tee üles mäkke, kitsas ja suhteliselt suure liiklusega. Ei ole just algaja rollerijuhi tee. Esimene koht, kuhu palusime end viia, oli nüüd eilsega võrreldes teises suunas saare teises otsas ookeani kaldal asuv Peguyangani kosk. Kosk on kohalike hinduistide seas püha koht ning sinna on rajatud tempel.

Kohale jõudes jätsime autojuhi ootama ning hakkasime alla ronima. Enne alla ronimist pidime aga ennast jälle kombekalt riietama. Tuleb kanda sarongi! Indoneesias on hämmastav see, et naistel ei pruugi piisata näiteks sellest, kui Sul on seljas pikk seelik. Selle peale tuleb veel siduda sarong. Sarong on suur rätik, mida seelikuna ümberseotuna kannavad nii mehed kui naised. Kaetud peavad olema ka õlad ja pikad juuksed ei tohi olla lahtiselt. Täiesti arusaamatu oligi minu jaoks ühes templis ette tulnud situatsioon, kus kohalik templi kombluspolitsei rabas mul õlgade ümber oleva rätiku ning käskis selle siduda juba niigi peaaegu maani oleva seeliku (ei olnud läbipaistev seelik!) peale. Imestasin, mis ma imestasin, aga käsk on vanem kui meie ja ega ma poleks tahtnud, et templist välja visatud saan. Samas, erinevalt näiteks vene õigeusu kirikust, ei pea naised pead katma.

Tänagi tuli meil kõrgelt kaldapealselt alla ronida. Kuid nüüd oli see kordades suurem väljakutse, sest kõrgust oli kõvasti rohkem. Õnneks olid olemas täiesti talutavas seisus trepid. Eilseid kaljusse raiutuid ebaühtlaseid ning piireteta astmeid mööda ei oleks tahtnud nii pikalt küll turnida seal maa ja taeva vahel. Aga allaminek võttis päris tükk aega. Ohates saime vaid mõelda sellele, et peame pärast siit ka üles ronima selles tohutus kuumuses. Olin täna pannud jalga pikad püksid varjamaks oma ööga potisiniseks muutunud jalga (vaatepilt polnud kena tõesti - jalg oli natukene ülalt poolt põlve kuni varvasteni päris koledalt sinine) ja nüüd olin sunnitud pükste peale veel siduma rätiku. Kuid vaated olid muidugi jälle fantastiliselt ilusad! Ronimise vahepeal või siis ettekäändeks hingetõmbepausile pidime ikka mõned fotod ka tegema.

Kui jõudsime alla, mitte küll päris ookeanikaldale (nii alla polnud võimalik saada), avanes meile imeline pilt helesinisele ookeanile. Tempel oli rajatud ookeani kohal rippuvale kaljueendile, millelt ülevalt poolt voolas alla kosk. Kosk moodustas mõnusa väikese basseini, kus sai ujumas käia. Algselt võis bassein olla isegi loodusliku tekkega. Ilmselt selle suurendamiseks, et saaks ka ujumiseks kasutada, oligi ehitatud mere poole ette väike sein. Loomulikult soovisime me sinna basseini minna! Koorisime ennast riidest lahti ja sulpsasime sisse. Korraks tekkis küll lühis selles mõttes, et tegemist kirjade järgi nagu templiga ja meie riietus ilusasti üle kontrollitud, et kuidas siis nüüd hoopis bikiinid võiksid sobida!? Aga kuna meile üleval teekonda alustades oli veel tuletatud meelde, et all saab ujuda, siis ilmselt on siin mingi klausel, mis seda kõike lubab, aga millest meie lihtsalt aru ei saa. Basseini juurde jõudes suples seal enne meid paar kohalikku - samuti bikiinides! Seega ei olnud tegemist ka üldtuntud tõega, et basseini minnakse kõigi riietega, mis parajasti seljas juhtuvad olema. 

Mõnulesime basseinis ja nautisime vaadet tükk aega - tore jahutus siinses kuumas kliimas. Lõpuks ronisime ikka välja. Panime riidesse ja hakkasime üles tagasi ronima. Valmistusime tohutuks pingutuseks! Tegelikult tundus, et olime alla kauem tulnud. Eks märjad riided seljas aitasid hoida kõige hullema kuumuse eemale. Otsisime oma valget autot, ega alati ju täpselt ei mäleta, milline see õige just oli. Üllatav on see, et Indoneesias on enamus autosid valged. Umbes kolm neljandikku kõikidest autodest. Otsisime küll, aga ei leidnud me seda õiget valget. Ka juhti mitte. Ootasime, mõeldes, et äkki läks vahepeal kuskile. Kuigi see ei tundunud mõistliku vabandusena. Miks ta oleks pidanud minema, teadmata, kaua meil aega läheb?

Üks teine kohalik autojuht tuli uurima, mida me ootame? Mis me ikka öelda oskasime - oma kadunud autojuhti. Jäime kahtlema, et äkki lasigi jalga? Kohalik arvas aga, et kindlasti mitte. Kui ikka oli kokku lepitud, et ootab siin, siis kindlasti tuleb. Parkla valvur tõi meile suure pudeli külma vett! Olime hämmingus ja üllatunud sellisest hoolitsusest. Ootasime veel tunnikese. No ei tulnud! Nüüd hakkas meiega juttu teinud autojuhtki kahtlema. Küsis, kui palju me maksime? Summat kuuldes oli veendunud, et meie petmine plaaniti juba ette. Nii odavalt keegi tavaliselt siia ei sõida. Ja millegipärast olime maksnud kogu summa korraga ära. Hakkasime mõtlema, mis variandid meil on? Polnud ühtegi! Pöördusime selle sama, juba meiega juttu teinud, autojuhi poole. Meile üllatuseks oli ta nõus meid viima sadamasse ära, kui tema perekond templist tagasi jõuab. Tasuta!!!

See oli midagi erakordset! Mees põhjendas seda sellega, et on Indias korra samas olukorras ise olnud ja väga tänulik ühele kohalikule indialasele, kes sarnases situatsioonis teda lahkelt abistas. Erakordne oli seegi, et me olime nii rumalalt üldse sellise pettuse ohvriks langenud! Meie, kes me oleme pool maailma läbi rännanud ja kellega pole kunagi mitte midagi sellist juhtunud! Aga eks ükskord on ikka esimene kord! Nüüd oli siis meie kord kätte jõudnud. Proovisime võtta asja optimistlikult kuid sant tunne jäi ikka. Autojuht aga kinnitas meile korduvalt, et küll karma karistab meie petjat! Ei tea, äkki tõesti. Ootasime veel kõvasti üle tunni. Kuigi nüüd oli see eesmärgistatud tegevus ja läks kiiremini. Rääkisime autojuhiga juttu. Meesterahvas osutus väga targaks ja intelligentseks inimeseks, kes reisinud palju nii Aasias kui Euroopa suurlinnades.

Saime indoneeslaste mõtlemise ja ellu suhtumise kohta päris palju targemaks. Üks suur teema, mis meesterahvale endale korda läks ja puudutas, oli loodushoid ja jäätmemajandus tema enda kodumaal. Tõsi, Indoneesias on must, prügi vedeleb absoluutselt igal pool. Seda ei koristata. Kohalikel ei tule mitte kunagi pähegi, et ta võiks nt veepudelit mitte maha visata. Justkui kogu selle suhtumise illustreerimiseks lendas meie kõrvalt puu otsast alla 3 jäätisepaberit. Kohalikud lapsed olid hetk tagasi õndsa näoga koos jäätistega puu otsa roninud. Neile pole mitte kunagi nende elu jooksul isegi mainitud ega õpetatud, et oleks olemas teistsugunegi viis prahiga ringi käimiseks. Mees on levitanud sõnumit, sest tundub, et see on ainukene viis, kuidas see võiks kohalikke puudutada, öeldes, et teile ei tule varsti siia mitte ükski turist! Turistid ei tule mustuse ja kõikjal vedeleva rämpsu sisse. Nad tahavad puhast keskkonda ja loodust!

Loodame, et see sõnum jõuab ükskord kohalike teadvusse. Viis, kuidas seda juurutatakse on kohati küll imelik meie arvates. Indoneeslastel on kombeks suurtes kogukonnahoonetes traditsiooniliselt kokku saada. Nö külakoosolekutel peavad kõik tooma teatud hulga prügi (esmajoones plastikut) külavanemale. Kes ei too, see maksab trahvi. Sama süsteemi juurutab autojuht oma laste ja lastelaste peal. Trahvi ei pea küll maksma. Plastikut kogunud lastele maksab ta hoopis ise või siis ostab neile jäätist. Loodetavasti ei lenda need jäätisepaberid omakorda tagantkätt uuesti maha. Aga kokkuvõttes saime ülevaatliku loengu indoneesia jumalatest, austusest puude vastu (kahjuks pole see küll kõigi elanike ühesugune suhtumine) ja nimede süsteemist. Indoneesias võib nime järgi öelda mitmes laps antud isik perekonnas on. Meid aidanud meesterahva nimi oli Ketut ehk pere neljas laps. Esmasündinu on alati Wayan, teine Made ja kolmas Nyoman. Vahet pole kas poeg või tütar. Seega võib kogu pere kanda näiteks ühte ja sama nime!

Kui lõpuks autojuhi kogu kaaskond oli alt templi juurest üles jõudnud, hinge tõmmanud ja kõhu täis söönud, saime liikuma hakata. Meie koht oli suure džiibi kastis. Enne sõitma hakkamist kohtusime veel nelja eestlasega, kes saabusid just taksoga. Saime päris meeleoluka sõidu mööda kitsaid mägiteid. Kohalike imestavad pilgud pealekauba - tavaliselt turistid siin auto kastis ei sõida. Peatus tehti järgmise templi juures, kus autojuhi perekond jätkas oma jumalatele ohverdamise rituaale, meie saime nüüd aga autosse sisse istuda ning sõita edasi sadamasse. Kui mõne asjaga meil selle reisi jooksul juhtuski äpardusi, siis üks asi, millega meil alati vedas, oli ilm! Viis minutit pärast meie autosse istumist tuli äärmiselt korralik paduvihm. Autojuht pani meid meie tänuavalduste saatel sadama juures maha ja sõitis ise tagasi oma perekonna juurde. 

Tegime hilise lõuna ning Simmo kiirustas hotelli tööle esmaspäevase päeva puhul. Tal oli Aasias ringi seigeldes saanud puhkus läbi ja nüüd tuli tööpäevadel teha alates kella kolmest tööd. Ajavahe Eestiga siis kuus tundi. Täna jäime ootamatute asjaolude tõttu muidugi hiljaks. Meie Eveliniga otsisime üles ATM-i, mul oli vaja raha välja võtta (sain oma esimese miljoni!), et hommikul hotelli arve tasuda ning suundusime siis sadamasse, et uurida homseks laevapiletite hindasid. Homme plaan liikuda edasi järgmisele saarele - Nusa Lembonganile. Esimesest sadamast saadeti meid teise ja teisest kolmandasse. Lõpuks olimegi õiges, kust saime teada laeva väljumise kellaaja ja piletihinna. Nüüd jalutasime meiegi hotelli tagasi. Saime natukene hinge tõmmata, pesta ja palavusest toibuda.

Õhtust läksime sööma samasse kohta, kus lõunatasimegi, heade söökide pärast. Hiljem hotelli tagasi jalutades käisime poest läbi ja ostsime kolme peale kaks suurt õlut. Siin ei müüda meile harjumuspäraselt 0,5 liitrist õlut. On ainult 0,3 liitrine ja siis juba liitrine. Kusjuures: parim kohalik õlu kannab nime "Prost"! Pärast tänaseid seiklusi kulusid õlled marjaks ära. Hotelli ees olid meil mõlemal toal sellised toredad rõdud või terrassid, mis lausa kutsusid just õhtul istuma, kui pole enam nii kuum. Raha kulutasin täna õnnetult lõppenud taksosõidule 150 000, lõunale 41 000 ja õhtusöögile 30 000 ruupiat. Kokku 221 000 ruupiat. Igal juhul oli tänane päev hea õppetund meile, et ei tohi kunagi maksta ära ikkagi kogu raha. See, et meid varasemalt pole kunagi petetud, on olnud lihtsalt meie õnn. Lõpuks läks kõik siiski ju hästi - me ei pidanud isegi tagasisõiduks raha juurde maksma. Kahju on vaid sellest, et nägemata jäi üks plaanis olnud tempel.

Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !