NÄDAL MALTAL!

SEITSMES PÄEV - 30.06.2019.

Täna ei olnud meil enam mitte ühtegi plaani peale randa mineku. Meie korteri lähedal oli meil täitsa oma väike liivarannake, mis on Malta puhul haruldane nähtus. Liivarandasid on siin väga vähe. Sõime pikalt hommikust. Siis pakkisime enamus asju kokku. Olime eile saanud loa olla korteris õhtuni, kuni peame hakkama lennujaama liikuma. Päevitusriided selga ja jalutasime randa. Vaatamata imepisikesele ruumile leidsime me siiski ilusasti koha kuumal liival. Täna oli väljas väga kõva tuul ja sellest tulenevalt meeletud lained, mis tõi kohe meelde Malta rannikul valitseva ohtlikkuse nendes tingimustes. Nii mitmestki allikast sain enne reisi lugeda, kui ettearvamatud võivad olla tugeva tuule korral lained.

Eks siis tuleb olla lihtsalt ettevaatlik. Päevitasime. Enne määrisin ennast korralikult päevituskreemiga kokku. Tavaliselt ma seda küll ei tee, sest kodus tööd tehes saan ma vähemalt Eesti päikese suhtes immuunseks juba maikuuks. Aga Vahemere päike on hoopis midagi muud! Nii ma arvasin! Aga õhtul, kui avastasin, et ma nagu polekski rannas käinud, tundus täitsa vale otsusena.  Mul oli korralikult raamat kaasas, kuid kuidagi lugemise soonele ei sattunud. Unelesin niisama, vahtisin ringi, rääkisime Liisuga, käisime ujumas. Liisu ei tahtnud üksi minna (ilmselt minu enda poolt ära hirmutatud!)  ja ka minul oli julgem tunne minna temaga koos. Kellegi päästjat minust küll pole. Ilmselt lõppeks see mõlema uppumisega. Maltal ujudes tasub järgida tungivaid soovitusi mitte minna ujuma paljajalu - see on hea soovitus!

Kokku veetsime rannas kolm-neli tundi. Paar korda käisime ujumas. Lõpuks sai Eliisabetil täielikult kõrini ja minul läks kõht tühjaks. Pakkisime oma kolu kokku ja suundusime veel viimaseid kingitusi ostma. Eliisabetil oli vaja sõbrannadele nänni osta, Karlile oli kingitus puudu ja Eliisabet soovis endale ka kõrvarõngaid lisaks juba saadud sõrmusele. Karlile ostsime hõbedast Malta risti. Ja siis sööma! Natukene vara küll, aga saime õhtusöögi asemel hilise lõunasöögi. Ning lapse palvel sõime me täna MacDonaldsis. Oma viimase söömaaja Maltal! Täna ma ei võtnud fotoaparaati kaasa. Seega kõik pildid on laenatud kokku eelnevatest päevadest.

Tegelikult on Malta rahvusroog jänes. Seda valmistatakse väga traditsioonilisel viisil ning paljudes restoranides pakutakse jänesepraadi. Minu poolt jäi see maitsmata, sest jäneseliha pole just minu lemmik. Teine asi, mida Maltal peab kindlasti proovima, on kohalikud värsked mereannid. Neid me sõime! No ja siis kolmandana tuleks kindlasti süüa tänaval müüdavaid pirukaid ehk pastizzi´sid. Neid proovisime Vallettas. Väga erilist midagi ei olnud, kuigi me vist ei ostnud neid päris õigeid. Jookidest peab kindlasti proovima Kinnie´t. Kohalik õlu Cisk on täiesti joodav. See võis muidugi tuleneda kuumast ilmast. Ning Malta kohalik kerge roosa vein on kuumal päeval väga hea näiteks suure taldrikutäie mereandide juurde.

Oleme siin Maltal saanud kinnituse peaaegu kõigile arvamustele selle riigi kohta. Maltalaste sõbralikkuse kohta oleme vankumatuid tõendeid kogunud iga päev. Kõige kauemaks (vist igavesti!) jääb meelde ja pani mõtlema meie endi käitumise ning suhtumise peale teistesse inimestesse, aga üks õhtupoolik meie jäätisekokteili kohvikus. Igasuguseid tänavamüüjaid on kõikides lõunapoolsetes riikides nii hulgaliselt, et ma tavaliselt ei pane neid tähelegi. Olen õppinud, arglikult viisakatest kuni äärmuslikult pealetükkivate pakkumisteni, neist mööda vaatama. Tavaliselt aetakse kõikidest kohvikutest jms kohtadest nad minema, et nad ei tülitaks kliente. Üks mustanahaline päikeseprille müüv meesterahvas oli mitmel päeval mulle silma hakanud kaldapromenaadil ringi liikudes. Pakkus meilegi päikeseprille. Nüüd tuli ta kohvikusse. Natukese aja pärast läks ettekandja temaga rääkima. Olin raudkindel, et ta palub mehel otsemaid kohviku territooriumilt lahkuda. Jaa, nii oleks läinud kõikides teistes riikides! Aga mitte Maltal. Maltal küsis ettekandja hoolivalt ja sõbralikult:"Kas Te sooviksite klaasi vett juua?" Ja tõi klaasi külma vett.

Otsides põhjust või seletust maltalaste sõbralikkusele, lahkusele ja hoolimisele ligimese suhtes peab ilmselt minema tagasi väga kaugele ajalukku. Maltalased on rahvas, kes on pidanud läbi aegade väga palju kannatama. Tulenevalt nende ideaalsest asukohast keset Vahemerd on neid üritanud järjekindlalt vallutada paljud suurvõimud. Varaseimad leitud inimasustuse jäljed pärinevad Maltal aastast 5200 eKr. Arvatakse, et tegemist oli Sitsiialiast pärit küttide või maaharijatega. Nende süüks aetakse kääbusjõehobude ja -elevantide väljasuremine. Esimesed teadaolevad asukad olid samuti maaviljelejad ja karjakasvatajad sikanid. 3. aastatuhandel eKr Maltal toiminud kultuur püstitaski vaadatud megaliidid Hagar Qim´i ja Mnajdra ning Ggantija (Gozol, kus meie ei käinud).

Umbes 2500 aasta paiku eKr oli Malta mõne sajandi vältel asustamata. Järgmised asukad kuulusid dolmenite ehitajate hulka. Foiniiklased rajasid umbes 1000. aastal eKr Maltale oma asunduse Mdina linnaga eesotsas. 700. aastal eKr rajasid kreeklased siia oma koloonia. 332 eKr sattus Malta kartaagolaste ülemvõimu alla. Puunia sõdade ajal käis Malta roomlaste ja kartaagolaste käes käest-kätte. Lõplikult said roomlased Malta siiski enda valdusesse. 1. sajandil sattus Maltale laevahuku tagajärjel apostel Paulus, kes viibis väidetavalt siin kolm kuud. 533. aastal vallutas Bütsants Malta. 870. aastal araablased. 11. sajandil asustati Maltale moslemid. 1091. aastal vallutasid saare normannid, kes muutsid Malta Sitsiilia kuningriigi osaks. Hiljem kuulus Malta Saksa-Rooma keisririiki. 1249 sätestas keiser Friedrich II, et Maltal elavad moslemid peavad vastu võtma ristiusu või nad aetakse saarelt minema. Järgnes jälle periood mitmete erinevate valitsejatega kuni 1530. aastal anti piirkond Malta ordule. Järgnevatel sajanditel löödi tagasi mitmeid osmanite rünnakuid. Malta käis käest kätte nüüd prantslaste ja inglaste vahel. 1798 vallutas Napoleon Malta. Lõpuks 1814. aastal sai Malta Briti impeeriumi osaks. Malta Vabariik kuulutati välja 13. detsembril 1974. aastal.

No nii, ülevaade Malta ajaloost. Kirju. Meie aga läksime korterisse tagasi. Natukene magasime, sest ees ootas magamata öö. Käisime pesemas veel. Saime nautida sooja vett, mida meil pea terve nädala polnud. Kell üheksa pakkisime oma viimased asjad kokku, võtsime külmikust varem valmis tehtud võileivad ja lahkusime meile nädalaks koduks olnud korterist. Võtmed jätsime Sarah´le tänavale postkasti. Jalutasime bussile. Loomulikult sattusime bussile, millega sõitsime hüvastijätuks läbi peaaegu kogu saare. Nüüd oli õues aga pime ning ega me midagi ei näinud. Lennujaam oli lõpppeatus. Mahaminekuga ei saanud igal juhul eksida.

Lennujaama jõudes selgus, et meie lend oli edasi lükatud. Saime veel kauem oodata. Sõime ära oma võileivad. Kui lõpuks lennukisse saime tundus hea mõte magada. Kuigi ega see väga lihtne polnud. Mina isegi tukastasin mingi aja. Eliisabet ei saanud üldse magada. Tagasisõit läks meil Riia kaudu. Igal juhul hommikul kell üheksa olime Tallinnas. Magamata ja natukene väsinud. Täna kulutasime me raha lõunasöögile 13, kingitustele 43 ja bussisõidule 4 eurot. Kokku siis 60 eurot. Ja kogu reisil kokku 437 eurot, lisaks juurde majutus 260 eurot ja lennukipiletid 300 eurot. See teeb siis ühe inimese reisi hinnaks 498 eurot. Huvi pärast arvestasin kokku summa, mis kulutasime bussisõidule - 64 eurot. Bussikaardiga oleksime saanud 36 euroga hakkama. Õnneks pole vahe suurem: ausalt öelda kartsin mitmekordselt suuremat vahet.

Ja rõõmuga võin nentida, et järgmist reisi pole vaja pikalt oodata: juuli viimase nädala veedan Marikaga Venemaal, Karjalas.

NÄDAL MALTAL!

TEINE PÄEV - 25.06.2019.

Tänaseks päevaks valis Eliisabet Malta pealinna Valletta külastuse. Valletta on UNESCO kaitse all olev kindluslinn, mille rajasid 16. sajandil Püha Johannese ordu rüütlid. Enamik hoonetest, mis linna rajamise esimese paarikümne aasta käigus ehitati, on tänaseni alles. Seega ongi Valletta tervenisti nagu üks suur muuseum. Samuti on säilinud kõik kaitsemüürid, vallid ja nooleavad. Mis iseenesest on ime arvestades II maailmasõja Malta lauspommitamist. Ruumi säästmiseks on majad ehitatud korrapärastesse ridadesse, tänavad on kitsad ning sellepärast napibki linnas rohelust. Maju kaunistavad aga imelised värvilised puidust rõdud.

Kaheksast ajasime ennast üles. Keetsin kohvivee - vilega kann töötab väga korralikult. Sõime hommikust. Eliisabet uuris netist järgi meile vajaliku bussinumbri ja -peatuse. Õue astudes saime näkku kuuma õhu pahvaku. Eliisabet ei saa nuriseda - peaks olema piisavalt soe koht isegi tema jaoks! Bussisõit Vallettasse võttis umbes tunnikese. Mitte kõige otsemat teed ei sõitnud see buss sinna. Vaatamata pikkadele ringidele, mis Malta bussid teevad, on ometi ühistransport siin kõige mõistlikum liikumise viis. Maltal on väga palju elanikke väikesel maa-alal, mis tähendab, et autosid on siin ilmselgelt liiga palju. Parkimine on üks suuremaid probleeme. Seega on mõistlik mitte autode hulka veelgi suurendada. Liiklus on vasakpoolne kuid üldiselt aeglane - suurim lubatud kiirus riigis on 65 km/h. Linnades ainult 35 km/h.

Valletta bussijaam asub täitsa linna südames Triitonite purskkaevu kõrval. Jalutades üle kunagise vallikraavi linnaväravast sisse olime kohe Malta parlamendihoone kõrval. Uskudes meie raamatut, siis on Vallettas kõik vaatamisväärsused üksteisest paari sammu kaugusel. Pole ka ime, sest Valletta ühest otsast teise on umbes kaks kilomeetrit. Otsustasime võttagi Vallettaga tutvumise ette täpselt raamatus kirjeldatud marsruudi järgi! Sellist asja polnud ma kunagi varem teinud, kuid siin toimis see suurepäraselt. Raamat käes alustasimegi uudistamist juba nimetatud parlamendihoone juurest. Ja tõesti mõne sammu pärast olime teater Rjal´i juures, sealt paar sammu ja oli Malta Rahvusmuuseum.

Muuseumi hoone on ehitatud 1574. aastal Provence´i rüütli poolt. Kunagine palee koondab nüüd endas suurima ja väärtuslikuma valiku Malta ajaloo väljapanekutest. Kõige kuulsam ese on vaieldamatult Sleeping Lady ehk väike lamava naise kuju neoliitikumi perioodist, mis leitud Hypogeum´i (samuti meie plaanis!) maa-alusest kompleksist. Muuseum on muidugi suhteliselt väikene ning pikalt seal ei lähe. Jälle paar sammu ja paremat kätt jäi St John´i katedraal, mis on kõige tuntum oma kogu kiriku põrandat katvate kivist mosaiikidest imeilusate hauaplaatide poolest, mille alla on maetud umbes 400 Malta ordu rüütlit. Kuigi väga seda ilusat põrandat näha ei saa - millegipärast on enamus sellest kaetud vaipadega.

St John´i katedraal on ehitatud ajavahemikus 1572-1577. 1941. aastal II maailmasõja käigus, kui sakslased oma liitlastega pommitasid vahetpidamata ja järjekindlalt Maltat, sai kirik kõvasti kahjustada, pääsedes vaevu täielikust hävingust. Pääsesid õnneks kõik kunstiväärtused, sealhulgas kiriku kõige kuulsam maal, Garavaggio Ristija Johannese pea maha raiumine. Katedraal on täielikult taastatud, viimane suurem restaureerimine oli selle aastatuhande alguses. Malta on väga usklik riik. Kogu riigi peale kokku on umbes 500 kirikut, mis on meeletu arv nii väikese maa-ala kohta.

Järgmine teele jääv uhke hoone oli Justiitsministeerium. Siis Grand Master´s Palace. Palee ehitati (16. ja 18. sajandi vahel) Maltat valitsenud Püha Johannese ordu suursaadiku paleena. Hiljem oli hoone Malta kuberneri palee ning hetkel Malta presidendi kantselei. Enamus hoonest on avatud muuseumina. Meie külastuse ajal olid osad ruumid suletud remondi tõttu. Ja nii uskumatu, kui see ka tundub, sellepärast oli alandatud piletihinda! Selles palees asub asjatundjate hinnangul Malta kõige kaunim ruum - troonisaal, mida kasutatakse siiani Malta presidendi ametlike ning pidulike vastuvõttude puhul. Algselt toimusid saalis ordu tähtsad ärikõnelused ja vastuvõtud.

Pärast kogu seda meeletut kogust kultuuri, kunsti ja ajalugu vajas Eliisabet nüüd väikest turgutust. Leidsime selle ühes väikeses armsas vanas majas asuvas kohvikus. Eliisabet kosutas ennast jäätisekokteiliga ja mina pisikese külma kohaliku Cisk´i õllega. Pärast kohvikut jalutasime Valletta peatänavale ehk Republic Street´ile tagasi ja jätkasime oma ringkäiku. Teele jäid Malta kuulsate hõbedaseppade poed. Astusime paari sisse. Väga pikalt neis ei peatunud, sest eile õhtul Buggibas ringi jalutades leidsime kümneid hõbedapoode meie hotelli lähedal, kus hinnadki odavamad.

Nüüd tegime siiski möönduse raamatu järgi käimises ja külastasime Casa Rocca Piccola´t, mis jättis mulle kõige parema mulje ja elamuse Vallettast ja tänasest päevast üldse! Selle meeletult uhke häärberi puhul on tegemist 16. sajandist pärit rikka de Piro´de perekonna elamuga. Lisaks Valletta majale kuulub neile häärber Mdinas. Aadlisuguvõsa on majas pidevalt ise elanud, alles hiljuti avati see külastajatele muuseumina. Markii Nicholas de Piro oli esimene Malta aristokraatidest, kes avas oma maja avalikkusele. Seinu kaunistavad maalid ja fotod perekonnaliikmetest, väljasõitudest ning tähtpäevadest. Kõikjal on tunda, et tegemist on pigem hubase kodu kui range muuseumiga. Majas saab ringi liikuda ainult giidiga, üksinda kedagi kuskile hulkuma ei lubata. Mis on ka arusaadav. Majas olevatel asjadel on meeletu väärtus! Mitte niivõrd rahaline kui just emotsionaalne. Kõik siin hoones kätkeb ühe perekonna lugu läbi sajandite. Ükski ese pole pelgalt tuim muuseumi eksponaat. Iga asi siin majas on kuulunud kellelegi konkreetsele pereliikmele, igal esemel on de Piro´de perekonna jaoks rääkida kindel lugu, mis loobki kõikidele nendele asjadele hindamatu väärtuse.

Käisime läbi siseõue, söögisaali, külaliste toa, kaminasaali, raamatukogu, magamistoa jne. Tegemist on täiesti fantastilise kohaga! Raamatukogusse on koondatud kogu perekonna arhiiv läbi sajandite. Pikad rivid riiuleid on täidetud esimestest käsistsi köidetud ja kirjutatud paberist paksudest pleekinud kaustadest kuni kaasaegsete dokumentide kaustadeni. Pere ajalugu on väga kõrgel tasemel uuritud, talletatud ja nüüd eksponeeritud. Kindlasti aitab sellele kaasa asjaolu, et Nicholas de Piro on ise ajaloolane ning uurinud põhjalikult nii oma suguvõsa, Malta aristokraatia kui kogu Malta ajalugu. Ta on kirjutanud palju raamatuid Malta ajaloost.

Viimasena viis giid meid keldrisse. Saime teada, et Valletta majadel on enamusel maja all mitme kordsed keldrid. Maja ehituse jaoks vaja minev kivi lõigati välja maja alt, kuhu siis tekkisidki keldrid. Enamus saarest koosneb liivakivist, mida on kerge töödelda ja lõigata. Keldrite eesmärk oli aga natukene teine kui meie oleme harjunud. Majade alla rajati tegelikult veereservuaarid. Kuna mageda vee piisav kogumine on maltalaste jaoks alati olnud probleem, siis lahendati see suurte hoidlatega, kuhu koguti vihmavesi. Tänapäevalgi kogub Malta suure osa oma magedast veest maa-alustesse reservuaaridesse. Enam küll mitte vihmavett. Mage vesi saadakse mereveest soola eemaldamise teel. Keldrid pakkusid alati elanikele põgenemisteed rünnakute korral. De Pirod´de keldrist on neli erinevat väljapääsu. Need samad keldrid päästsid II maailmasõja suure pommitamise käigus paljude maltalaste elud. Hitler lasi Maltat järjekindlat kaks aastat pommitada, lootes sellega alistada tollal Inglismaa alla kuuluva saareriigi, et saada oma valdusse strateegiline koht sõjalaevastiku jaoks Vahemerel. Keskmiselt oli Vallettas 50 pommirünnakut päevas! Majade keldrid muudeti pommivarjenditeks. Ning õigus lähimasse keldrisse varjuda oli kõigil rünnaku hetkel tänaval viibijatel.

Nüüd jõudsime otsapidi mere äärde Fort Elmo kindluse juurde, milles praegu asub sõjamuuseum. Sinna me sisse ei hakanud minema. Jalutasime tiiru ümber kindluse, mööda vana kindlusemüüri ning ronisime kellatorni. Igal päeval kell 12.00 lüüakse kella. Oma kõrvakuulmise huvides on siis mõistlik kellatornist kaugemale hoida. Edasi jalutasime sadamasse, kust väljuvad laevad Sliemasse. Meie raamatu järgi oli soovitatud küll saabuda Vallettasse laevaga Sliemast unustamatu vaate tõttu. Ning seda teed saabudes pidavat kohe kõik mõistma, miks rajasid rüütlid kunagi oma pealinna just sellesse kohta.

No oli ilus vaade tõesti! Sliema on pisikene linn (no Maltal on tegelikult kõik linnad pisikesed!) Valletta külje all. Sealt oli meil plaan minna Buggiba bussile. See andis ka lootust saada võimalikult otseteed sõitvale bussile. Vallettast väljuvad bussid sõidavad kõik veel kuskilt läbi. Mõnikord teisest saare otsast. Sliema puhul on tegemist kohaga, kust igalt nurgalt võib leida mõne ööklubi või baari. Kui tahta tutvuda Malta ööeluga, siis Sliema on selleks kõige õigem koht. Jõudes laevalt maha põhimõtteliselt ootas meid juba ees õige buss. Saime bussile ja isegi istuma, mis on siinse suure rahvaarvu puhul täitsa haruldane. Bussid on tihti ülerahvastatud. Aga samas ei midagi erinevat Tallinna bussidest.

Tee peal olid väga ilusad vaated. Kohati nägime isegi natukene tühja maad. Mis polnud täis ehitatud. Seda Maltal väga tihti ei näe. Natukene naljakad olid agaavide õied. Eemalt vaadates nägid välja täpselt nagu meie männid. Buggibasse jõudes käisime poes ja ostsime Eliisabetile uued päevitusriided. Õhtust sõime Eliisabeti soovil MacDonaldsis. Hotelli jõudes meil sooja vett ikka ei olnud. Kirjutasin Sarah´le. Lubas saata abikaasa uurima. Abikaasa tuli ja uuris, aga tundus, et boilerist ja elektrist teab ta veel vähem kui mina. Vabandas ja lubas saata homme kellegi targema. Täna siis leppisime veel jahutava duśśiga. 

Raha kulus täna bussisõidule 8, Rahvusmuuseum 8, St Johni katedraal 14, Grand Master Palee 11, kohvik 7, Casa Rocca Piccola 5, praamipiletid 3, õhtusöök 13 ja Liisu päevitusriided 18 eurot. Kokku 87 eurot. Hinnad on Maltal suhteliselt sarnased Eesti hindadele. Kohvikutes on kohv ainult väga odav - latte keskmiselt 1,5 eurot. Bussisõit on samuti odavam. Ja taksogi.

NÄDAL MALTAL!

VIIES PÄEV - 28.06.2019.

Stabiilselt ärkame igal hommikul kell kaheksa. Eliisabet oli täna isegi enne mind üleval. Tänane plaan viis meid hommikul jälle Vallettasse, et istuda seal ümber bussile, mis viiks meid vanadesse templitesse Hagar Qim´i ja Mnajdrasse. Ostsime Valletta bussijaamast suure pudeli vett kaasa. Meie korteri perenaise varutud vee olime suutnud juba ära juua. Väike segadus oli taas õige bussi leidmisega. Täna me ei teadnud täpset linna või küla, kuhu pidime sõitma. Aga leidsime siiski õige! Ootama pidime päris tükk aega. Lõpuks bussi peal saime sõita päris tükk aega. Malta on küll väga väike, aga bussiga saab siin sõita uhkesti, sest need ei lähe kunagi otse mitte kuhugi. Alati sõidetakse igaks juhuks poolele saarele tiir peale. Aga mis seal ikka: nii näebki rohkem!

Võõras kohas on alati loterii õiges peatuses maha saamine - täna meil ei vedanud. Sõitsime mööda ja olime ühtäkki hoopis külakeses, kus asub Sinine grott, samuti üks turistide hulgas armastatud vaatamisväärsus. Aga mitte meie jaoks! Meil, õigemini minul, Eliisabet pole sugugi vaimustatud erinevas lagunemisastmes kivihunnikute vaatamisest, oli kindel plaan tutvuda Malta vanade templikompleksidega. Väikesest mereäärsest poest ostsin endale kübara, sest eilne rannas päevitamine oli põletanud ära minu otsaesise, mis oli nüüd päikese käes väga valus. Uue ilusa kübaraga oli uhke ja hää astuda lõõskavas päikeses mööda maanteed üles mäkke meie sihtkoha poole tagasi. Saime näha taas tavalist Maltat väljaspool linna. Põllud, kiviaiad, vaated merele. Imeline! Maltal on kõige väiksemadki põllulapikesed ääristatud kivimüüriga erosiooni kaitseks, et säilitada ja hoida seda imeväikest kogust pinnast ja mulda, mis siin üldse leidub.

Pool tunnike jalutamist ja olimegi Hagar Qim´i (kummardavad kivid) juures tagasi. Kõik Malta megaliitsed templid kuuluvad ühtede maailma vanimate religioossete komplekside hulka ning on UNESCO kaitse all. 1647. aastal kirjutas Malta ajaloolane Giacomo Abela, et Hagar Qim´i varemed on vankumatud tõendid selle kohta, et esimesed maltalased olid hiiglased. Ega ei imesta üldse - raskeim kiviblokk templis kaalub 20 tonni. Hiiglastega pole ilmselt siiski tegu. On leitud ümmargused kivikuulid, mille abil arvatakse olevat meeletult suured kiviblokid kohale veeretatud.  Templi arhitektuur viitab viljakustemplile, aga nagu ikka, on need kõik vaid oletused. Siit on leitud korpulentseid naisekujukesi, mis on väga iseloomulikud Maltale, meenutades kasvõi Hypogeumist leitud Sleeping Lady´t. Enamus leide, mis pole just ehitise osad, on Valletta arheoloogia muuseumis. Templi põhiosa on ehitatud aastatel 3600-3200 eKr, kuid mõned osad on tunduvalt vanemad. Aastatuhandete jooksul on tempel kannatanud mereäärseid ilmastikutingimusi, hõõrdumist ja kõrvetavat päikest. Kaitseks kõige selle eest on kompleks nüüdseks kaetud suure heleda kangaga, mis on kinnitatud templi kohale ehitatud metallist karkassile.

Malta megaliitsete ehituste (samuti Hypogeumi) juures on huvitav asjaolu nende akustika. Sellist asja pole ma varem kuskil kohanud. Templid on projekteeritud ja ehitatud nii, et teatud avade kaudu on võimalik tekitada templi sisemusse salapäraseid ja võimsaid helisid, mis kindlasti tolleaegsetes inimestes tekitasid aukartust ja pühadust. Templi suured ruumid ja kõrged laed võimendasid ja moonutasid kõiki helisid. Hypogeumiga sarnane on ka ehitusel lähtumine  pööripäevadest. Samuti arvatakse, et Malta templites on asunud kunagi oraaklid. Sarnased templid on Tarxien, mis asub Paolas Hypogeumi läheduses ning Mnajdra, mis on viis sada meetrit Hagar Qim´ist mere poole.

Hagar Qim´i ümber on pinnasesse ehk siis kivisse, sest muud pinnast saarel praktiliselt polegi, kaevatud vee kogumiseks kanalid, mis suunavad vihmavee mitmesse maa-alusesse reservuaari. Mageda vee varumine on Maltal olnud läbi aegade paras väljakutse. Enne templite juurde minekut saime vaadata 4D filmi templite ajaloost Maltal. Film oli illustratiivne ning tasus vaadata ja natukene vihma sadas tõesti kinosaalis! Alustasime Hagar Qim´ist ja liikusime edasi Mnajdra templi juurde, mis on natukene väiksem ning rohkem kahjustunud, samas vanem võrreldes Hagar Qim´iga. Üldiselt on need templid siiski kõik suhteliselt sarnased. Seda rohkem tänapäeval, kus neist alles on jäänud põhimõtteliselt ainult müürid. Mnajdra tempel on samuti kaetud meeletult suure kangaga meenutades hiiglaslikku vihmavarju.

Olles vaadanud üle ka Mnajdra templi jalutasin mina veel mere ääres. Eliisabet läks tagasi külastuskeskusesse. Kõrgelt kaljult avanes imeline vaade Malta kõige väiksemale saarele ning kunagise Malta kuberneri mälestusmärgile, kes hukkus tormis Malta ja Filfla vahel. All rannikul paistis silma veel üks Maltale nii iseloomulik auguga kaljumürakas. Vaade oli muidugi fantastiline. Keegi võiks panna sinna kaljuäärele ka mõned pingid istumiseks ja vaate nautimiseks. Siis oleks tegemist vist tõesti paradiisiga. Eriti hea, kui pinkide kohale paigutataks sama päikest varjutav kangas nagu templitel.

Kuid meie soovisime sõita edasi Mdinasse ja meie õnneks läheb siit sinna ka buss otse. Ei pea sõitma uuesti Vallettasse. Seda bussi pidime muidugi jupp aega ootama. Lõpuks ta siiski tuli. Sõitsime pikalt mööda ilusat kõrget rannikut. Siin paiknevad ühed Malta ilusamad rannikuvaated - Dingli kaljud. Terrassidena paiknevatel kaljudel peeti kunagi põldu. Rahvast oli kaljuäärel jalutamas palju, kuid on keelatud ronida kaljuäärelt alla - piirkond kuulub eraomanikule. Meie imetlesime bussiaknast kogu seda hämmastavat ilu.

Meie eesmärk oli täna külastada veel Mdinat - ühte Malta väikseimat linna (kõigest 370 elanikku!). See linn on nii väike, et bussid sinna ei sõida. Bussiga saime Mdina külje all paiknevasse Rabati. Üle kahte linna ühendava silla sisenesime Mdinasse ning sattusime täiesti teise maailma. Nagu muinasjutt! Kui Malta puhul on tegemist imega, siis ongi see ime just Mdina! Autosid linnas ei ole peale mõne üksiku kohaliku elaniku sõiduriista. Oeh, ma loodan, et siinsed elanikud ikka mõistavad, et nad elavad paradiisis. Mdina on olnud läbi aegade koduks Malta nooblimale elanikkonnale, kus kinnisvara pärandub põlvest-põlve edasi, samas kõrvalasuv Rabat on töölislinn.

Ainukese miinusena võibki välja tuua iga päev linna külastavad turistid. Kuid usun, et kohalikud mõistavad, miks nende elukeskkonda tahavad inimesed kogu maailmast tulla vaatama ja uudistama. Mina olin igal juhul vaimustunud sellest kohast!!! Ma pole kunagi varem jalutanud mööda linna tänavaid, kus iga samm tekitab tunde, et ma olen sattunud ajas tagasi mitu sada aastat. Et aeg oleks jäänud justkui seisma. Kõik on Mdinas nii ehe ja originaalne. Samas ei ole mitte millegagi üle pakutud. Mdinat nimetatakse ka "vaikseks linnaks". Ning see nimi on täiesti õigustatud. Vaatamata suurele turistide hulgale, on linn meeldivalt vaikne, tasane ning meie külastuse ajal mõnusalt pärastlõunaselt unine ning rauge. Tegelikult on see nimi tulnud siiski Mdina languse perioodist pärast pealinna staatuse kaotamist, kui linn langes päris pikaks ajaks unustuse hõlma. Mdina taastas oma tähtsuse Malta linnade seas alles 18. sajandil olles aadlike ning religioossete ametivõimude keskuseks. Linn on kantud ka UNESCO esialgsesse nimekirja.

Mdina on asutatud 8. sajandil eKr ning on olnud sellest ajast kuni keskajani Malta pealinn. 1530. aastal, kui Maltale saabus Püha Johannese ordu, sai pealinnaks Birgu Valletta külje all. Aegade jooksul on Mdina olnud suurem, kuid tänaseks päevaks on linn tõmbunud tagasi oma esialgsetesse kindluslinna piiridesse, paiknedes hetkel tõesti ainult linnamüüride vahel. Mdina on kuulus ka oma klaasimeistrite poolest. Esimese asjana astusimegi sisse ühte klaasistuudiosse ja imetlesime kogu seda kunsti. Väga kaunis tõesti! Kuid klaas on teadupärast ikkagi klaas ja seega väga õrn ja juba ainuüksi sellepärast ei sobi kokku minuga. Ja ega ma seal poes ennast väga mugavalt ei tundnud - kuidagi ei saanud lahti mõttest - nagu elevant portselanipoes.

Mdina on püsinud peaaegu muutumatuna 1746. aastast peale, mil ehitati Despuig´i bastion, viimane suurem täiendus linnas. Linnas pole eriti poode, restorane ega muid avalikke asutusi. On paar kohvikut, mõned muuseumid, poed ja kirikud. Enamus maju ning kunagisi paleesid on siiani kasutusel eluruumidena. Ilmselt ongi see põhjuseks, miks on Mdina nii meeldiv ja rahulik. See on paik, kus reaalselt elatakse, kus asuvad inimeste kodud. Astusime sisse karmeliitide kirikusse. Kuna ka kirikute ohjeldamatu külastamine pole just Eliisabeti lemmiktegevus, siis piirdumisegi vaid selle ühega täna.

Jalutasime pikalt Mdina kitsastel tänavatel, mina ahhetamas ja ohhetamas iga maja, iga fassaadi ja iga kujukese ees! Eliisabetil sai varsti mõõt täis, et mis selles linnas siis nii imelist on!? Kõik on imeline. Sellele väikesele virisemisele vaatamata suutsin ma teda vedada veel pikalt mööda linna kõrvalisi tänavaid ning sopikesi. Vaateplatvormilt imetlesime vaadet alla saarele. Andes lõpuks järele lapse soovile sõita Bugibbasse tagasi lahkusime Mdinast. Mina ilmselt oleks võinud veel pikalt hulkuda selle vapustava linna tänavatel, kuigi jah, kõik tänavad said juba läbi käidud.

Ja jälle pidin tunnistama heaks käigu pealt tulnud mõtte külastada templitest tulles veel täna Mdinat. Minu algne mõte oli käia ühel päeval nendes kaksiklinnades - Mdinas ja Rabatis. Kuid tervet päeva poleks meil läinud mitte mingil juhul Hagar Qim´is ja Mnajdras (kes võtab plaani külastada ka Sinist Grotti, siis tasub arvestada tõesti nendele kohtadele terve päev, kuid meie piirdusime ainult templitega), mistõttu tunduski hea mõttena veeta teine pool päeva Mdinas. Ja pärastlõunasel ajal oli seal vähe inimesi. Nüüd liikusime aga taas bussipeatusesse, kus istusime meie Bugibba bussile ja sõitsime kodulinna.

Bugibbas läksime taas juba meie armsaks saanud kohvikusse ning tellisime jäätisekokteili Eliisabetile ja mulle jääkohvi, mis maitses lausa suurepäraselt. Tunnikese istusime ja lugesime. Siis käisime toidupoes. Meil oli vaja täiendada oma hommikusöögi varusid. Ostsin korterisse õhtuks kaasa ühe Kinnie. Kinnie on ainulaadne jook, mida tehakse vaid Maltal. Looduslikest taimeekstraktidest valmistatud jooki nimetatakse kohalikuks Coca-Colaks. On aga viimasest kordi parem! Ja mis kõige meeldivam - Kinnie ei sisalda grammigi lisatud suhkrut. Eliisabet millegipärast ei olnud väga vaimustatud sellest joogist. Mina aga küll.

Viisime toidukoti oma elamisse ära ja saime hetke hinge tõmmata, siis läksime õhtust sööma. Täna õhtustasime nuudlirestoranis. Olime sealt iga õhtu mööda jalutanud, kuid alati oli see suletud, erinevalt tänasest. Kasutasime sellist harukordset võimalust kohe ära ja tellisime kumbki endale kausitäie nuudleid. Sõin ja sõin seal neid nuudleid ja midagi tundus väga valesti. Maitse polnud isegi ootuspärane. Lõpuks jagasin ära - ma olen harjunud hiina toitu sööma pulkadega kahvli asemel. Palusin endale nüüdki söögipulgad ja toidule lisandus kohe oivaline mekk. Pärast sööki jalutasime veel natukene linna peal. Meie linnake asub St Pauli lahe ääres, mis on tõesti väga ilus koht. Mere ääres jalutamise kohti Maltal jagub - rannajoone pikkus on kokku 197 kilomeetrit. Riigi puhul, mille pindala on vaid 316 ruutkilomeetrit on seda päris palju.

Nime on saanud laht legendi järgi, kui I sajandil apostel Paulus olevat jäänud merehätta Malta lähedal ja randunud siin. Paulus olevat veetnud saarel kolm kuud. Sellest sündmusest saigi nimi St Pauli lahele. Ning mitte ainult sellele! Maltal on St Pauli lahele lisaks veel samanimeline saar, lugematul hulgal tänavaid (ja kui ühes linnas ei saa olla mitut samanimelist tänavat, aga nimi on ikkagi nii-nii tähtis, siis lisatakse lõppu tänava asemele erinevaid liiteid nagu nurk, puiestee, tee, allee jne-jne), väljakuid, kirikuid. St Pauli nime kannavad poed, juuksuriärid, pirukad ja kalaroad. See on vaieldamatult kõige enim kasutuses olev nimi Maltal. Meiegi elasime St Pauli nurgal. Ning seda võib panna ükskõik kellele või millele. Ma pole küll kindel, kuid ilmselt on enamus lapsi Maltal ka Paulid.

Raha kulus meil täna bussisõiduks 14, templitele 15, minu kübar maksis 9, kokteilid ja jääkohv 5, toidupoes 15 ja õhtusöök 17 eurot. Lisaks ostsime Eliisabetile 3 euro eest nokamütsi ja Katariinale kingituseks imelisest Malta käsitöö hõbedast filigraanse ehtekomplekti, mis maksis 79 eurot. Kokku siis 157 eurot.

NÄDAL MALTAL!

ESIMENE PÄEV - 24.06.2019.

Maltale otsustasime sõita Eliisabetiga juba jaanuarikuus. Siis ostsin ära lennukipiletid. Vaadates kohta, kuhu võiksime reisida, jäi Malta sõelale eelkõige oma sooja kliima tõttu. Eliisabet nimelt on keeldunud minemast mõnda külma kohta. Karjala ja Solovetsi saared, mida samuti pakkusin talle ühe sihtkohana, ei tulnud tema puhul kõne allagi. Niisiis - Malta! Pisikene riigikene Euroopas. Suur kivi keset Vahemerd. Väike vapper riik läbi ajaloo. Ekstreemselt abivalmis ja sõbralik rahvas. Paradiis. Kõik need laused käivad Malta kohta ja kas need kõik ka paika peavad, seda lootsimegi Maltal veedetud nädalaga teada saada. Oma reisi alustasime mõnes mõttes juba eelmisel õhtul, kui tulime lennujaamale lähemale ehk siis Tallinna ööbima.

Hommikul pidime hakkame kell 4.15 lennujaama liikuma. Seega tundus kõige kindlam variant tellida takso õhtul ära. Eriti jaanilaupäeva õhtul. Kuid ega see nii kerge ei olnudki! Selgus, et kaks Eesti suurimat ja samas rahaahneimat taksofirmat, nimelt Tallink ja Tulika, olid võtnud nõuks mitte tellimusi hommikuks ette võtta. Küsimuse peale miks, põhjendati seda sellega, et neil on ööseks vähe autosid väljas!? Äärmiselt jabur põhjendus jaanilaupäeva ööseks. Selleks õhtuks ja ööks panevad kõik firmad enamuse oma autodest välja, et kõikidelt nendelt purjakil tegelastelt, kes jaanilaupäeva öösel linna peal ringi hulguvad ja koju igatsevad, võimalikult palju raha ära võtta. Ning tellimusi ei taheta ette võtta ega autosid nende alla kinni panna samuti lihtsalt suurest rahaahnusest. Sest loomulikult saab suurema summa raha välja pressida vaestelt nokastanud tegelastelt kui ontlikelt lennujaama sõitjatelt. Nõme pole aga mitte see, et nii tehakse, iga ettevõtte kohus ongi eelkõige mõelda oma kasumi ning sellest tulenevalt kaudselt oma töötajate heaolu peale, vaid see, et ei öeldagi otse ja ausalt välja, kuidas asjad on. Selle asemel keerutatakse ja mõeldakse välja mingeid äärmiselt totraid ning jaburaid vabandusi, mis mingil viisil ei päde.

Lõpuks saime aga ilusasti kaubale Eliisabeti soovitatud Bongo taksoga. Ja ma pean ütlema, et meie ööbimise kohast Tallinnas ei ole ma mitte kunagi varem nii odavalt sõitnud Tallinna Lennujaama. Ja õigel ajal me seal kohal olime. Saime kätte oma pardakaardid, pagasi ära antud ja turvakontrollist läbi. Ostsime hommikusöögiks wrapid ja mina endale tassi kohvi. Alati enne Tallinnast lennukile minekut käin ma läbi raamaturiiuli juurest ja võtan sealt kaasa mõne raamatu lugemiseks. Täna võtsin isegi kaks - üks oli sobivalt Maltast. Selle jõudsin ootamise aja jooksul läbi lugeda ja jätsin selle meie värava juurde pingile. Vabandust sellise lohakuse pärast: kuid kaasa polnud mõtet vedada juba läbi loetud raamatut ja õigesse kohta tagasi viimiseks ei jätkunud aega.

Sõitsime läbi Brüsseli. Eliisabet sai uhkustada, sest tõesti olin mina Brüsseli lennujaamas esimest korda, aga tema oli isaga Keeniasse sõites seal juba viibinud. Ning kell 12 maandusimegi Maltal. Meie hotelli perenaine oli palunud anda meil teada, kui lennujaamast liikuma hakkame. Et siis ta teab, millal me jõuame. Mina ajasin muidugi segamini ja saatsin sõnumi juba siis, kui me lennujaama saabusime. Natukene läks meil aga siiski aega info kogumise peale: mis buss ja kust ja kuidas piletitega? See info käes otsisime õige bussipeatuse üles. Taksoga on lennujaamast enam-vähem igale poole 20 eurot. Varsti saimegi bussi peale. Piletid ostetud. Maltal kusjuures on bussist ostes pilet odavam kui Tallinnas. Ja ühe piletiga saab sõita 2 tundi (selle avastasime muidugi alles teise päeva õhtul!) ning kogu saare ulatuses. Pole vahet, kui kaugele sõidad: pilet on ikka ainult 2 eurot.

Buss tegi meile juba täieliku ekskursiooni Maltal. Nimelt sõitsime kogu saare keskosa ilusasti mitmekordse diagonaaliga läbi. Aga lõpuks hakkasime ometi lähenema meie hotelli asukohale - Buggibale. Olin valinud selle asukoha peamiselt hinna tõttu, mis oli üks normaalseimaid, mis Bookingust otsides leida. Uurisime paarilt bussisõitjalt, millises peatuses me täpsemalt väljuma peaksime. Eriti keegi ei teadnud, kuid Maltal ei jää asi sinnapaika. Maltal on äärmiselt sõbralikud ja abivalmid inimesed. Nemad aitavad alati lõpuni. Ühele arvamusele Malta kohta saime kinnituse niisiis juba esimese bussisõiduga. Ehk siis üks kohalikest, kes ei osanud ise meid aidata, hakkas uurima edasi teiste käest, kuni bussijuhini välja, kus me peaks väljuma. Ühise arutelu otsusena saadeti meid rõõmsalt mingis peatuses maha ja näidati edasine suund kätte. Hiljem selgus, et peatus oli sobilik. Lihtsalt oleksime pidanud minema vastupidiselt näidatud suunale.

Jalutasime natukene. Ühtki tuttavat tänavanime ei näinud. Niisama otsima hakata tundus mõttetu. Astusime sisse tee peale jäävasse jäätisekohvikusse. Sealt saime jahutavad jäätised ja interneti, mis ütles meile, et meie soovitud sihtmärgini on jalutada 3 minutit. Samal hetkel helistas meie hotelli perenaine Sarah ja uuris kaugel me oleme. Saime uhkelt kinnitada, et kolme minuti pärast oleme kohal! Samas saime teada, et meil ei olegi hotell vaid korter hoopis. No nii lihtne see tegelikkuses siiski ei olnud. Koht, kus me nimetatud aja pärast kohal olime, polnud sugugi õige. Helistasin tagasi Sarah´le. Ta ei võtnud telefoni. Jalutasime natukene edasi jõudes juuksuriärini. Küsisime sealt otsitavat aadressi. Ei teadnud keegi sellist. Helistati sõbrale. Sõber tuli kohale lausa joostes. Uuris, puuris, pingutas ja mõtles. Ei meenunud.

Siis helistas Sarah ise uuesti. Andsin telefoni juuksurile. Ka temale ei suutnud Sarah oma korteri asukohta selgitada. Juuksur andis telefoni sõbrale. Lõpuks lepiti kokku, et kohtume mõlemale teada oleva pagaritöökoja ees. Juuksuri sõber toppis meid Eliisabetiga auto peale ja sõidutas kokkulepitud kohta. Sarah pidi siis tulema meile sinna järele. Nii me lõpuks kohtusimegi! Ja jõudes meie Malta elukohta selgus kogu selle segaduse ilmne põhjus - tegemist oli tõesti samade tänavanimedega erinevas linnaosas lihtsalt. Saime teada, et meie korter on küll neljandal korrusel, aga kuna lifti selle korruse nupp ei tööta, siis tuleb sõita kolmandale ja sealt edasi jala minna. Väikeseks vahelepõikeks pean ütlema, et ega me lifti eriti ei kasutanud. Natukene ronimist tundus ära kuluvat.

Kuid korter oli väga ilus ja kena. Saime oma toa kätte. Tegemist korteriga, kus kaks magamistuba, köök ning kaks vannituba. Mõlemale toale oma. Peale meie oli siin ööbimas veel itaalia abielupaar. Sarah sõnas nagu vabandavalt, et tegemist on väga vaiksete inimestega. Eliisabet muidugi ei saanud nõustuda sellega - tema arvates ei käi lihtsalt kokku vaikus ja itaallased. Sarah andis meile väikesed juhised korteri ja selles leiduva kohta. Jõudes aga ahjuni selgus, et ta kõigepealt peab lugema ise kasutusjuhendi läbi ja tegema endale asjad selgeks, siis saab meile selgitada. Arvasime, et juhul, kui soovime üldse ahju kasutada, siis saame juhendiga isegi hakkama.

Natukene vedelesime ja puhkasime, siis läksime linna peale jalutama. Minu soov oli kõigepealt minna vanade Rooma ajast pärit soola aurutamise vannide juurde. Need olid ainult kümme minutit jalutada meie asupaigast. Istusime seal natukene jalad vees. Väga mõnus! Soe, soe vesi, aega oli. Kuskile polnud kiiret. Praegusel ajal kasutavad inimesed neid kohtasid (neid, mis pole enam kasutuses muidugi mõista), mida on Maltal kümneid, rannana. Maltal on küll väga pikk rannajoon kõikide oma saarte peale kokku, kuid randadega on neil väga keeruline. Enamus rannikust on kõrge ja järsk, ometi meeletult ilus, kalju. Malta koosneb kolmest suuremast saarest - umbes Muhumaa suurune Malta, kõvasti väiksem Gozo ja umbes 3 ruutkilomeetrine Comino ning siis veel hulk väga väikeseid saarekesi. Enamus Malta üle 500 000 elanikust elab Malta saarel. Natukene Gozol ja üks farmer Cominol. See oleks sama, kui kogu Tallinn peaks mahtuma ära Muhu saarele! Seetõttu ongi maa siin väga hinnas. Lihtsalt vaba maatükki Maltalt ei leia. Mis ei ole ehitiste all on vallutatud põllumajanduse poolt. Metsa saarel ei ole. Rohelust on siiski üsna piisavalt. Kaktused, agaavid, puid on palju liike. Viinamarjaistandusi päris palju.

Jalutasime mere ääres ringi. Inimesi on Maltal tõesti palju. Aga siin kuidagi hajuvad nad laiali. Ei ole sugugi kogu aeg sellist küünarnukitunnet teistega. Mis on aga keeruline, on vahe tegemine, kohalike maltalaste ja välismaalaste vahel. Nahavärvuselt on maltalasi valgest mustani. Meie reisi lõpuni tegelikult ei hakanud mina sellest aru saama. Väga lõbusa asjana avastasime Malta jalakäijate ülekäigurajad, mis on lõbusalt vikerkaarevärvilised. Malta linnad asuvad nii tihedalt koos, et võõral on suhteliselt keeruline saada aru, kus üks lõpeb ja teine algab. Bussiga sõites on keerulisele asjale nutikas lahendus leitud. Nimelt on bussipeatusel esimese nimena kirjas linna nimi ja alles siis peatuse nimi. Nii saad kohe teada, kus linnas nimetatud peatus asub. Või kus ise asud parasjagu.

Meie elasime Buggibas, mis on väike linnake rannikul. Suhteliselt rahulik koht. Siit pole mõtet otsida ööklubisid ega meeletut ööelu. Pigem selline vaikne ja natukene uimane rannikulinnake. Mis sobis meile imehästi. Väikese jalutuskäigu kaugusel oli hunnikus erinevaid söögikohtasid, poode, bussipeatused olid lähedal. Oma liivaranna ribakene, mis on Maltal eriti haruldane. Samas suhteliselt keset Maltat, et igale poole on hea liikuda. Üldse soovitatakse Maltal kasutada ühistransporti. See on suhteliselt odav, loogiline ja liigub väga tihedalt. Paljudesse kohtadesse pääseb otse Buggibast. Kuhu mitte, siis sinna saab läbi pealinna Valletta.

Kõhud olid meil juba suhteliselt tühjaks läinud. Olime senimaani hommikuse Tallinna lennujaama söögiga vastu pidanud. Suundusime ühte ilusa vaatega restorani mereäärsel promenaadil. Vaade oli tõesti imeline. Eliisabetil oli vastupandamatu soov süüa pitsat. Mina tellisin endale mereannipasta. Koos kuhja krevettidega. Nendega ei oldud koonerdatud. Poole portsjoni. Mis oli väga hea otsus, sest täis portsuga poleks ma suutnud küll hakkama saada. Eliisabeti pitsat pidin aitama veel süüa. Kõhud täis, maksin arve ja suundusime toidupoodi. Meil oli ju korteris uhke köök ja olime otsustanud hommikusöögid valmistada seal ise.

Kahjuks pidime piirduma siiski ainult võileibadega. Oli meil küll uhke gaasipliit ja veel uhkem ahi, mida isegi perenaine ei osanud kasutada, kuid puudusid igasugused nõud, mis kindlasti on abiks söögi valmistamisel. Ainukesed asjad, mis olime päeval suure pööramise ja tuulamise tulemusena leidnud, olid kaks potikaant ja vilega veekann. Kohvi-teed sai valmistada. Sööginõud ja -riistad õnneks olid olemas. Ostsime poest võileivamaterjali. Alati võõral maal on see omajagu keeruline, et leida endale harjumuspäraseid tooteid. Euroopa Liidu sees on see siiski kordades lihtsam võrreldes näiteks Hiinaga. Maltal õnnestus meil erinevalt Hiinast tabada esimese korraga piim. Hiinas õnnestus meil tuua poest ära piim kolmandal katsel. Tagasi koju. Naljakas, siin tuli kuidagi iseenesest meie ööbimispaigale nimetuseks "kodu". Selline mõnus kodune koht. Kahjuks polnud sooja vett.

Raha kulutasime täna bussisõidule 4, õhtusöögile 15, postkaarid-margid 4 ja poes 16 eurot. Kokku 39 eurot.