NÄDAL MALTAL!

TEINE PÄEV - 25.06.2019.

Tänaseks päevaks valis Eliisabet Malta pealinna Valletta külastuse. Valletta on UNESCO kaitse all olev kindluslinn, mille rajasid 16. sajandil Püha Johannese ordu rüütlid. Enamik hoonetest, mis linna rajamise esimese paarikümne aasta käigus ehitati, on tänaseni alles. Seega ongi Valletta tervenisti nagu üks suur muuseum. Samuti on säilinud kõik kaitsemüürid, vallid ja nooleavad. Mis iseenesest on ime arvestades II maailmasõja Malta lauspommitamist. Ruumi säästmiseks on majad ehitatud korrapärastesse ridadesse, tänavad on kitsad ning sellepärast napibki linnas rohelust. Maju kaunistavad aga imelised värvilised puidust rõdud.

Kaheksast ajasime ennast üles. Keetsin kohvivee - vilega kann töötab väga korralikult. Sõime hommikust. Eliisabet uuris netist järgi meile vajaliku bussinumbri ja -peatuse. Õue astudes saime näkku kuuma õhu pahvaku. Eliisabet ei saa nuriseda - peaks olema piisavalt soe koht isegi tema jaoks! Bussisõit Vallettasse võttis umbes tunnikese. Mitte kõige otsemat teed ei sõitnud see buss sinna. Vaatamata pikkadele ringidele, mis Malta bussid teevad, on ometi ühistransport siin kõige mõistlikum liikumise viis. Maltal on väga palju elanikke väikesel maa-alal, mis tähendab, et autosid on siin ilmselgelt liiga palju. Parkimine on üks suuremaid probleeme. Seega on mõistlik mitte autode hulka veelgi suurendada. Liiklus on vasakpoolne kuid üldiselt aeglane - suurim lubatud kiirus riigis on 65 km/h. Linnades ainult 35 km/h.

Valletta bussijaam asub täitsa linna südames Triitonite purskkaevu kõrval. Jalutades üle kunagise vallikraavi linnaväravast sisse olime kohe Malta parlamendihoone kõrval. Uskudes meie raamatut, siis on Vallettas kõik vaatamisväärsused üksteisest paari sammu kaugusel. Pole ka ime, sest Valletta ühest otsast teise on umbes kaks kilomeetrit. Otsustasime võttagi Vallettaga tutvumise ette täpselt raamatus kirjeldatud marsruudi järgi! Sellist asja polnud ma kunagi varem teinud, kuid siin toimis see suurepäraselt. Raamat käes alustasimegi uudistamist juba nimetatud parlamendihoone juurest. Ja tõesti mõne sammu pärast olime teater Rjal´i juures, sealt paar sammu ja oli Malta Rahvusmuuseum.

Muuseumi hoone on ehitatud 1574. aastal Provence´i rüütli poolt. Kunagine palee koondab nüüd endas suurima ja väärtuslikuma valiku Malta ajaloo väljapanekutest. Kõige kuulsam ese on vaieldamatult Sleeping Lady ehk väike lamava naise kuju neoliitikumi perioodist, mis leitud Hypogeum´i (samuti meie plaanis!) maa-alusest kompleksist. Muuseum on muidugi suhteliselt väikene ning pikalt seal ei lähe. Jälle paar sammu ja paremat kätt jäi St John´i katedraal, mis on kõige tuntum oma kogu kiriku põrandat katvate kivist mosaiikidest imeilusate hauaplaatide poolest, mille alla on maetud umbes 400 Malta ordu rüütlit. Kuigi väga seda ilusat põrandat näha ei saa - millegipärast on enamus sellest kaetud vaipadega.

St John´i katedraal on ehitatud ajavahemikus 1572-1577. 1941. aastal II maailmasõja käigus, kui sakslased oma liitlastega pommitasid vahetpidamata ja järjekindlalt Maltat, sai kirik kõvasti kahjustada, pääsedes vaevu täielikust hävingust. Pääsesid õnneks kõik kunstiväärtused, sealhulgas kiriku kõige kuulsam maal, Garavaggio Ristija Johannese pea maha raiumine. Katedraal on täielikult taastatud, viimane suurem restaureerimine oli selle aastatuhande alguses. Malta on väga usklik riik. Kogu riigi peale kokku on umbes 500 kirikut, mis on meeletu arv nii väikese maa-ala kohta.

Järgmine teele jääv uhke hoone oli Justiitsministeerium. Siis Grand Master´s Palace. Palee ehitati (16. ja 18. sajandi vahel) Maltat valitsenud Püha Johannese ordu suursaadiku paleena. Hiljem oli hoone Malta kuberneri palee ning hetkel Malta presidendi kantselei. Enamus hoonest on avatud muuseumina. Meie külastuse ajal olid osad ruumid suletud remondi tõttu. Ja nii uskumatu, kui see ka tundub, sellepärast oli alandatud piletihinda! Selles palees asub asjatundjate hinnangul Malta kõige kaunim ruum - troonisaal, mida kasutatakse siiani Malta presidendi ametlike ning pidulike vastuvõttude puhul. Algselt toimusid saalis ordu tähtsad ärikõnelused ja vastuvõtud.

Pärast kogu seda meeletut kogust kultuuri, kunsti ja ajalugu vajas Eliisabet nüüd väikest turgutust. Leidsime selle ühes väikeses armsas vanas majas asuvas kohvikus. Eliisabet kosutas ennast jäätisekokteiliga ja mina pisikese külma kohaliku Cisk´i õllega. Pärast kohvikut jalutasime Valletta peatänavale ehk Republic Street´ile tagasi ja jätkasime oma ringkäiku. Teele jäid Malta kuulsate hõbedaseppade poed. Astusime paari sisse. Väga pikalt neis ei peatunud, sest eile õhtul Buggibas ringi jalutades leidsime kümneid hõbedapoode meie hotelli lähedal, kus hinnadki odavamad.

Nüüd tegime siiski möönduse raamatu järgi käimises ja külastasime Casa Rocca Piccola´t, mis jättis mulle kõige parema mulje ja elamuse Vallettast ja tänasest päevast üldse! Selle meeletult uhke häärberi puhul on tegemist 16. sajandist pärit rikka de Piro´de perekonna elamuga. Lisaks Valletta majale kuulub neile häärber Mdinas. Aadlisuguvõsa on majas pidevalt ise elanud, alles hiljuti avati see külastajatele muuseumina. Markii Nicholas de Piro oli esimene Malta aristokraatidest, kes avas oma maja avalikkusele. Seinu kaunistavad maalid ja fotod perekonnaliikmetest, väljasõitudest ning tähtpäevadest. Kõikjal on tunda, et tegemist on pigem hubase kodu kui range muuseumiga. Majas saab ringi liikuda ainult giidiga, üksinda kedagi kuskile hulkuma ei lubata. Mis on ka arusaadav. Majas olevatel asjadel on meeletu väärtus! Mitte niivõrd rahaline kui just emotsionaalne. Kõik siin hoones kätkeb ühe perekonna lugu läbi sajandite. Ükski ese pole pelgalt tuim muuseumi eksponaat. Iga asi siin majas on kuulunud kellelegi konkreetsele pereliikmele, igal esemel on de Piro´de perekonna jaoks rääkida kindel lugu, mis loobki kõikidele nendele asjadele hindamatu väärtuse.

Käisime läbi siseõue, söögisaali, külaliste toa, kaminasaali, raamatukogu, magamistoa jne. Tegemist on täiesti fantastilise kohaga! Raamatukogusse on koondatud kogu perekonna arhiiv läbi sajandite. Pikad rivid riiuleid on täidetud esimestest käsistsi köidetud ja kirjutatud paberist paksudest pleekinud kaustadest kuni kaasaegsete dokumentide kaustadeni. Pere ajalugu on väga kõrgel tasemel uuritud, talletatud ja nüüd eksponeeritud. Kindlasti aitab sellele kaasa asjaolu, et Nicholas de Piro on ise ajaloolane ning uurinud põhjalikult nii oma suguvõsa, Malta aristokraatia kui kogu Malta ajalugu. Ta on kirjutanud palju raamatuid Malta ajaloost.

Viimasena viis giid meid keldrisse. Saime teada, et Valletta majadel on enamusel maja all mitme kordsed keldrid. Maja ehituse jaoks vaja minev kivi lõigati välja maja alt, kuhu siis tekkisidki keldrid. Enamus saarest koosneb liivakivist, mida on kerge töödelda ja lõigata. Keldrite eesmärk oli aga natukene teine kui meie oleme harjunud. Majade alla rajati tegelikult veereservuaarid. Kuna mageda vee piisav kogumine on maltalaste jaoks alati olnud probleem, siis lahendati see suurte hoidlatega, kuhu koguti vihmavesi. Tänapäevalgi kogub Malta suure osa oma magedast veest maa-alustesse reservuaaridesse. Enam küll mitte vihmavett. Mage vesi saadakse mereveest soola eemaldamise teel. Keldrid pakkusid alati elanikele põgenemisteed rünnakute korral. De Pirod´de keldrist on neli erinevat väljapääsu. Need samad keldrid päästsid II maailmasõja suure pommitamise käigus paljude maltalaste elud. Hitler lasi Maltat järjekindlat kaks aastat pommitada, lootes sellega alistada tollal Inglismaa alla kuuluva saareriigi, et saada oma valdusse strateegiline koht sõjalaevastiku jaoks Vahemerel. Keskmiselt oli Vallettas 50 pommirünnakut päevas! Majade keldrid muudeti pommivarjenditeks. Ning õigus lähimasse keldrisse varjuda oli kõigil rünnaku hetkel tänaval viibijatel.

Nüüd jõudsime otsapidi mere äärde Fort Elmo kindluse juurde, milles praegu asub sõjamuuseum. Sinna me sisse ei hakanud minema. Jalutasime tiiru ümber kindluse, mööda vana kindlusemüüri ning ronisime kellatorni. Igal päeval kell 12.00 lüüakse kella. Oma kõrvakuulmise huvides on siis mõistlik kellatornist kaugemale hoida. Edasi jalutasime sadamasse, kust väljuvad laevad Sliemasse. Meie raamatu järgi oli soovitatud küll saabuda Vallettasse laevaga Sliemast unustamatu vaate tõttu. Ning seda teed saabudes pidavat kohe kõik mõistma, miks rajasid rüütlid kunagi oma pealinna just sellesse kohta.

No oli ilus vaade tõesti! Sliema on pisikene linn (no Maltal on tegelikult kõik linnad pisikesed!) Valletta külje all. Sealt oli meil plaan minna Buggiba bussile. See andis ka lootust saada võimalikult otseteed sõitvale bussile. Vallettast väljuvad bussid sõidavad kõik veel kuskilt läbi. Mõnikord teisest saare otsast. Sliema puhul on tegemist kohaga, kust igalt nurgalt võib leida mõne ööklubi või baari. Kui tahta tutvuda Malta ööeluga, siis Sliema on selleks kõige õigem koht. Jõudes laevalt maha põhimõtteliselt ootas meid juba ees õige buss. Saime bussile ja isegi istuma, mis on siinse suure rahvaarvu puhul täitsa haruldane. Bussid on tihti ülerahvastatud. Aga samas ei midagi erinevat Tallinna bussidest.

Tee peal olid väga ilusad vaated. Kohati nägime isegi natukene tühja maad. Mis polnud täis ehitatud. Seda Maltal väga tihti ei näe. Natukene naljakad olid agaavide õied. Eemalt vaadates nägid välja täpselt nagu meie männid. Buggibasse jõudes käisime poes ja ostsime Eliisabetile uued päevitusriided. Õhtust sõime Eliisabeti soovil MacDonaldsis. Hotelli jõudes meil sooja vett ikka ei olnud. Kirjutasin Sarah´le. Lubas saata abikaasa uurima. Abikaasa tuli ja uuris, aga tundus, et boilerist ja elektrist teab ta veel vähem kui mina. Vabandas ja lubas saata homme kellegi targema. Täna siis leppisime veel jahutava duśśiga. 

Raha kulus täna bussisõidule 8, Rahvusmuuseum 8, St Johni katedraal 14, Grand Master Palee 11, kohvik 7, Casa Rocca Piccola 5, praamipiletid 3, õhtusöök 13 ja Liisu päevitusriided 18 eurot. Kokku 87 eurot. Hinnad on Maltal suhteliselt sarnased Eesti hindadele. Kohvikutes on kohv ainult väga odav - latte keskmiselt 1,5 eurot. Bussisõit on samuti odavam. Ja taksogi.