NÄDAL MALTAL!

ESIMENE PÄEV - 24.06.2019.

Maltale otsustasime sõita Eliisabetiga juba jaanuarikuus. Siis ostsin ära lennukipiletid. Vaadates kohta, kuhu võiksime reisida, jäi Malta sõelale eelkõige oma sooja kliima tõttu. Eliisabet nimelt on keeldunud minemast mõnda külma kohta. Karjala ja Solovetsi saared, mida samuti pakkusin talle ühe sihtkohana, ei tulnud tema puhul kõne allagi. Niisiis - Malta! Pisikene riigikene Euroopas. Suur kivi keset Vahemerd. Väike vapper riik läbi ajaloo. Ekstreemselt abivalmis ja sõbralik rahvas. Paradiis. Kõik need laused käivad Malta kohta ja kas need kõik ka paika peavad, seda lootsimegi Maltal veedetud nädalaga teada saada. Oma reisi alustasime mõnes mõttes juba eelmisel õhtul, kui tulime lennujaamale lähemale ehk siis Tallinna ööbima.

Hommikul pidime hakkame kell 4.15 lennujaama liikuma. Seega tundus kõige kindlam variant tellida takso õhtul ära. Eriti jaanilaupäeva õhtul. Kuid ega see nii kerge ei olnudki! Selgus, et kaks Eesti suurimat ja samas rahaahneimat taksofirmat, nimelt Tallink ja Tulika, olid võtnud nõuks mitte tellimusi hommikuks ette võtta. Küsimuse peale miks, põhjendati seda sellega, et neil on ööseks vähe autosid väljas!? Äärmiselt jabur põhjendus jaanilaupäeva ööseks. Selleks õhtuks ja ööks panevad kõik firmad enamuse oma autodest välja, et kõikidelt nendelt purjakil tegelastelt, kes jaanilaupäeva öösel linna peal ringi hulguvad ja koju igatsevad, võimalikult palju raha ära võtta. Ning tellimusi ei taheta ette võtta ega autosid nende alla kinni panna samuti lihtsalt suurest rahaahnusest. Sest loomulikult saab suurema summa raha välja pressida vaestelt nokastanud tegelastelt kui ontlikelt lennujaama sõitjatelt. Nõme pole aga mitte see, et nii tehakse, iga ettevõtte kohus ongi eelkõige mõelda oma kasumi ning sellest tulenevalt kaudselt oma töötajate heaolu peale, vaid see, et ei öeldagi otse ja ausalt välja, kuidas asjad on. Selle asemel keerutatakse ja mõeldakse välja mingeid äärmiselt totraid ning jaburaid vabandusi, mis mingil viisil ei päde.

Lõpuks saime aga ilusasti kaubale Eliisabeti soovitatud Bongo taksoga. Ja ma pean ütlema, et meie ööbimise kohast Tallinnas ei ole ma mitte kunagi varem nii odavalt sõitnud Tallinna Lennujaama. Ja õigel ajal me seal kohal olime. Saime kätte oma pardakaardid, pagasi ära antud ja turvakontrollist läbi. Ostsime hommikusöögiks wrapid ja mina endale tassi kohvi. Alati enne Tallinnast lennukile minekut käin ma läbi raamaturiiuli juurest ja võtan sealt kaasa mõne raamatu lugemiseks. Täna võtsin isegi kaks - üks oli sobivalt Maltast. Selle jõudsin ootamise aja jooksul läbi lugeda ja jätsin selle meie värava juurde pingile. Vabandust sellise lohakuse pärast: kuid kaasa polnud mõtet vedada juba läbi loetud raamatut ja õigesse kohta tagasi viimiseks ei jätkunud aega.

Sõitsime läbi Brüsseli. Eliisabet sai uhkustada, sest tõesti olin mina Brüsseli lennujaamas esimest korda, aga tema oli isaga Keeniasse sõites seal juba viibinud. Ning kell 12 maandusimegi Maltal. Meie hotelli perenaine oli palunud anda meil teada, kui lennujaamast liikuma hakkame. Et siis ta teab, millal me jõuame. Mina ajasin muidugi segamini ja saatsin sõnumi juba siis, kui me lennujaama saabusime. Natukene läks meil aga siiski aega info kogumise peale: mis buss ja kust ja kuidas piletitega? See info käes otsisime õige bussipeatuse üles. Taksoga on lennujaamast enam-vähem igale poole 20 eurot. Varsti saimegi bussi peale. Piletid ostetud. Maltal kusjuures on bussist ostes pilet odavam kui Tallinnas. Ja ühe piletiga saab sõita 2 tundi (selle avastasime muidugi alles teise päeva õhtul!) ning kogu saare ulatuses. Pole vahet, kui kaugele sõidad: pilet on ikka ainult 2 eurot.

Buss tegi meile juba täieliku ekskursiooni Maltal. Nimelt sõitsime kogu saare keskosa ilusasti mitmekordse diagonaaliga läbi. Aga lõpuks hakkasime ometi lähenema meie hotelli asukohale - Buggibale. Olin valinud selle asukoha peamiselt hinna tõttu, mis oli üks normaalseimaid, mis Bookingust otsides leida. Uurisime paarilt bussisõitjalt, millises peatuses me täpsemalt väljuma peaksime. Eriti keegi ei teadnud, kuid Maltal ei jää asi sinnapaika. Maltal on äärmiselt sõbralikud ja abivalmid inimesed. Nemad aitavad alati lõpuni. Ühele arvamusele Malta kohta saime kinnituse niisiis juba esimese bussisõiduga. Ehk siis üks kohalikest, kes ei osanud ise meid aidata, hakkas uurima edasi teiste käest, kuni bussijuhini välja, kus me peaks väljuma. Ühise arutelu otsusena saadeti meid rõõmsalt mingis peatuses maha ja näidati edasine suund kätte. Hiljem selgus, et peatus oli sobilik. Lihtsalt oleksime pidanud minema vastupidiselt näidatud suunale.

Jalutasime natukene. Ühtki tuttavat tänavanime ei näinud. Niisama otsima hakata tundus mõttetu. Astusime sisse tee peale jäävasse jäätisekohvikusse. Sealt saime jahutavad jäätised ja interneti, mis ütles meile, et meie soovitud sihtmärgini on jalutada 3 minutit. Samal hetkel helistas meie hotelli perenaine Sarah ja uuris kaugel me oleme. Saime uhkelt kinnitada, et kolme minuti pärast oleme kohal! Samas saime teada, et meil ei olegi hotell vaid korter hoopis. No nii lihtne see tegelikkuses siiski ei olnud. Koht, kus me nimetatud aja pärast kohal olime, polnud sugugi õige. Helistasin tagasi Sarah´le. Ta ei võtnud telefoni. Jalutasime natukene edasi jõudes juuksuriärini. Küsisime sealt otsitavat aadressi. Ei teadnud keegi sellist. Helistati sõbrale. Sõber tuli kohale lausa joostes. Uuris, puuris, pingutas ja mõtles. Ei meenunud.

Siis helistas Sarah ise uuesti. Andsin telefoni juuksurile. Ka temale ei suutnud Sarah oma korteri asukohta selgitada. Juuksur andis telefoni sõbrale. Lõpuks lepiti kokku, et kohtume mõlemale teada oleva pagaritöökoja ees. Juuksuri sõber toppis meid Eliisabetiga auto peale ja sõidutas kokkulepitud kohta. Sarah pidi siis tulema meile sinna järele. Nii me lõpuks kohtusimegi! Ja jõudes meie Malta elukohta selgus kogu selle segaduse ilmne põhjus - tegemist oli tõesti samade tänavanimedega erinevas linnaosas lihtsalt. Saime teada, et meie korter on küll neljandal korrusel, aga kuna lifti selle korruse nupp ei tööta, siis tuleb sõita kolmandale ja sealt edasi jala minna. Väikeseks vahelepõikeks pean ütlema, et ega me lifti eriti ei kasutanud. Natukene ronimist tundus ära kuluvat.

Kuid korter oli väga ilus ja kena. Saime oma toa kätte. Tegemist korteriga, kus kaks magamistuba, köök ning kaks vannituba. Mõlemale toale oma. Peale meie oli siin ööbimas veel itaalia abielupaar. Sarah sõnas nagu vabandavalt, et tegemist on väga vaiksete inimestega. Eliisabet muidugi ei saanud nõustuda sellega - tema arvates ei käi lihtsalt kokku vaikus ja itaallased. Sarah andis meile väikesed juhised korteri ja selles leiduva kohta. Jõudes aga ahjuni selgus, et ta kõigepealt peab lugema ise kasutusjuhendi läbi ja tegema endale asjad selgeks, siis saab meile selgitada. Arvasime, et juhul, kui soovime üldse ahju kasutada, siis saame juhendiga isegi hakkama.

Natukene vedelesime ja puhkasime, siis läksime linna peale jalutama. Minu soov oli kõigepealt minna vanade Rooma ajast pärit soola aurutamise vannide juurde. Need olid ainult kümme minutit jalutada meie asupaigast. Istusime seal natukene jalad vees. Väga mõnus! Soe, soe vesi, aega oli. Kuskile polnud kiiret. Praegusel ajal kasutavad inimesed neid kohtasid (neid, mis pole enam kasutuses muidugi mõista), mida on Maltal kümneid, rannana. Maltal on küll väga pikk rannajoon kõikide oma saarte peale kokku, kuid randadega on neil väga keeruline. Enamus rannikust on kõrge ja järsk, ometi meeletult ilus, kalju. Malta koosneb kolmest suuremast saarest - umbes Muhumaa suurune Malta, kõvasti väiksem Gozo ja umbes 3 ruutkilomeetrine Comino ning siis veel hulk väga väikeseid saarekesi. Enamus Malta üle 500 000 elanikust elab Malta saarel. Natukene Gozol ja üks farmer Cominol. See oleks sama, kui kogu Tallinn peaks mahtuma ära Muhu saarele! Seetõttu ongi maa siin väga hinnas. Lihtsalt vaba maatükki Maltalt ei leia. Mis ei ole ehitiste all on vallutatud põllumajanduse poolt. Metsa saarel ei ole. Rohelust on siiski üsna piisavalt. Kaktused, agaavid, puid on palju liike. Viinamarjaistandusi päris palju.

Jalutasime mere ääres ringi. Inimesi on Maltal tõesti palju. Aga siin kuidagi hajuvad nad laiali. Ei ole sugugi kogu aeg sellist küünarnukitunnet teistega. Mis on aga keeruline, on vahe tegemine, kohalike maltalaste ja välismaalaste vahel. Nahavärvuselt on maltalasi valgest mustani. Meie reisi lõpuni tegelikult ei hakanud mina sellest aru saama. Väga lõbusa asjana avastasime Malta jalakäijate ülekäigurajad, mis on lõbusalt vikerkaarevärvilised. Malta linnad asuvad nii tihedalt koos, et võõral on suhteliselt keeruline saada aru, kus üks lõpeb ja teine algab. Bussiga sõites on keerulisele asjale nutikas lahendus leitud. Nimelt on bussipeatusel esimese nimena kirjas linna nimi ja alles siis peatuse nimi. Nii saad kohe teada, kus linnas nimetatud peatus asub. Või kus ise asud parasjagu.

Meie elasime Buggibas, mis on väike linnake rannikul. Suhteliselt rahulik koht. Siit pole mõtet otsida ööklubisid ega meeletut ööelu. Pigem selline vaikne ja natukene uimane rannikulinnake. Mis sobis meile imehästi. Väikese jalutuskäigu kaugusel oli hunnikus erinevaid söögikohtasid, poode, bussipeatused olid lähedal. Oma liivaranna ribakene, mis on Maltal eriti haruldane. Samas suhteliselt keset Maltat, et igale poole on hea liikuda. Üldse soovitatakse Maltal kasutada ühistransporti. See on suhteliselt odav, loogiline ja liigub väga tihedalt. Paljudesse kohtadesse pääseb otse Buggibast. Kuhu mitte, siis sinna saab läbi pealinna Valletta.

Kõhud olid meil juba suhteliselt tühjaks läinud. Olime senimaani hommikuse Tallinna lennujaama söögiga vastu pidanud. Suundusime ühte ilusa vaatega restorani mereäärsel promenaadil. Vaade oli tõesti imeline. Eliisabetil oli vastupandamatu soov süüa pitsat. Mina tellisin endale mereannipasta. Koos kuhja krevettidega. Nendega ei oldud koonerdatud. Poole portsjoni. Mis oli väga hea otsus, sest täis portsuga poleks ma suutnud küll hakkama saada. Eliisabeti pitsat pidin aitama veel süüa. Kõhud täis, maksin arve ja suundusime toidupoodi. Meil oli ju korteris uhke köök ja olime otsustanud hommikusöögid valmistada seal ise.

Kahjuks pidime piirduma siiski ainult võileibadega. Oli meil küll uhke gaasipliit ja veel uhkem ahi, mida isegi perenaine ei osanud kasutada, kuid puudusid igasugused nõud, mis kindlasti on abiks söögi valmistamisel. Ainukesed asjad, mis olime päeval suure pööramise ja tuulamise tulemusena leidnud, olid kaks potikaant ja vilega veekann. Kohvi-teed sai valmistada. Sööginõud ja -riistad õnneks olid olemas. Ostsime poest võileivamaterjali. Alati võõral maal on see omajagu keeruline, et leida endale harjumuspäraseid tooteid. Euroopa Liidu sees on see siiski kordades lihtsam võrreldes näiteks Hiinaga. Maltal õnnestus meil erinevalt Hiinast tabada esimese korraga piim. Hiinas õnnestus meil tuua poest ära piim kolmandal katsel. Tagasi koju. Naljakas, siin tuli kuidagi iseenesest meie ööbimispaigale nimetuseks "kodu". Selline mõnus kodune koht. Kahjuks polnud sooja vett.

Raha kulutasime täna bussisõidule 4, õhtusöögile 15, postkaarid-margid 4 ja poes 16 eurot. Kokku 39 eurot.