Tuesday, July 16, 2019

NÄDAL MALTAL!

VIIES PÄEV - 28.06.2019.

Stabiilselt ärkame igal hommikul kell kaheksa. Eliisabet oli täna isegi enne mind üleval. Tänane plaan viis meid hommikul jälle Vallettasse, et istuda seal ümber bussile, mis viiks meid vanadesse templitesse Hagar Qim´i ja Mnajdrasse. Ostsime Valletta bussijaamast suure pudeli vett kaasa. Meie korteri perenaise varutud vee olime suutnud juba ära juua. Väike segadus oli taas õige bussi leidmisega. Täna me ei teadnud täpset linna või küla, kuhu pidime sõitma. Aga leidsime siiski õige! Ootama pidime päris tükk aega. Lõpuks bussi peal saime sõita päris tükk aega. Malta on küll väga väike, aga bussiga saab siin sõita uhkesti, sest need ei lähe kunagi otse mitte kuhugi. Alati sõidetakse igaks juhuks poolele saarele tiir peale. Aga mis seal ikka: nii näebki rohkem!

Võõras kohas on alati loterii õiges peatuses maha saamine - täna meil ei vedanud. Sõitsime mööda ja olime ühtäkki hoopis külakeses, kus asub Sinine grott, samuti üks turistide hulgas armastatud vaatamisväärsus. Aga mitte meie jaoks! Meil, õigemini minul, Eliisabet pole sugugi vaimustatud erinevas lagunemisastmes kivihunnikute vaatamisest, oli kindel plaan tutvuda Malta vanade templikompleksidega. Väikesest mereäärsest poest ostsin endale kübara, sest eilne rannas päevitamine oli põletanud ära minu otsaesise, mis oli nüüd päikese käes väga valus. Uue ilusa kübaraga oli uhke ja hää astuda lõõskavas päikeses mööda maanteed üles mäkke meie sihtkoha poole tagasi. Saime näha taas tavalist Maltat väljaspool linna. Põllud, kiviaiad, vaated merele. Imeline! Maltal on kõige väiksemadki põllulapikesed ääristatud kivimüüriga erosiooni kaitseks, et säilitada ja hoida seda imeväikest kogust pinnast ja mulda, mis siin üldse leidub.

Pool tunnike jalutamist ja olimegi Hagar Qim´i (kummardavad kivid) juures tagasi. Kõik Malta megaliitsed templid kuuluvad ühtede maailma vanimate religioossete komplekside hulka ning on UNESCO kaitse all. 1647. aastal kirjutas Malta ajaloolane Giacomo Abela, et Hagar Qim´i varemed on vankumatud tõendid selle kohta, et esimesed maltalased olid hiiglased. Ega ei imesta üldse - raskeim kiviblokk templis kaalub 20 tonni. Hiiglastega pole ilmselt siiski tegu. On leitud ümmargused kivikuulid, mille abil arvatakse olevat meeletult suured kiviblokid kohale veeretatud.  Templi arhitektuur viitab viljakustemplile, aga nagu ikka, on need kõik vaid oletused. Siit on leitud korpulentseid naisekujukesi, mis on väga iseloomulikud Maltale, meenutades kasvõi Hypogeumist leitud Sleeping Lady´t. Enamus leide, mis pole just ehitise osad, on Valletta arheoloogia muuseumis. Templi põhiosa on ehitatud aastatel 3600-3200 eKr, kuid mõned osad on tunduvalt vanemad. Aastatuhandete jooksul on tempel kannatanud mereäärseid ilmastikutingimusi, hõõrdumist ja kõrvetavat päikest. Kaitseks kõige selle eest on kompleks nüüdseks kaetud suure heleda kangaga, mis on kinnitatud templi kohale ehitatud metallist karkassile.

Malta megaliitsete ehituste (samuti Hypogeumi) juures on huvitav asjaolu nende akustika. Sellist asja pole ma varem kuskil kohanud. Templid on projekteeritud ja ehitatud nii, et teatud avade kaudu on võimalik tekitada templi sisemusse salapäraseid ja võimsaid helisid, mis kindlasti tolleaegsetes inimestes tekitasid aukartust ja pühadust. Templi suured ruumid ja kõrged laed võimendasid ja moonutasid kõiki helisid. Hypogeumiga sarnane on ka ehitusel lähtumine  pööripäevadest. Samuti arvatakse, et Malta templites on asunud kunagi oraaklid. Sarnased templid on Tarxien, mis asub Paolas Hypogeumi läheduses ning Mnajdra, mis on viis sada meetrit Hagar Qim´ist mere poole.

Hagar Qim´i ümber on pinnasesse ehk siis kivisse, sest muud pinnast saarel praktiliselt polegi, kaevatud vee kogumiseks kanalid, mis suunavad vihmavee mitmesse maa-alusesse reservuaari. Mageda vee varumine on Maltal olnud läbi aegade paras väljakutse. Enne templite juurde minekut saime vaadata 4D filmi templite ajaloost Maltal. Film oli illustratiivne ning tasus vaadata ja natukene vihma sadas tõesti kinosaalis! Alustasime Hagar Qim´ist ja liikusime edasi Mnajdra templi juurde, mis on natukene väiksem ning rohkem kahjustunud, samas vanem võrreldes Hagar Qim´iga. Üldiselt on need templid siiski kõik suhteliselt sarnased. Seda rohkem tänapäeval, kus neist alles on jäänud põhimõtteliselt ainult müürid. Mnajdra tempel on samuti kaetud meeletult suure kangaga meenutades hiiglaslikku vihmavarju.

Olles vaadanud üle ka Mnajdra templi jalutasin mina veel mere ääres. Eliisabet läks tagasi külastuskeskusesse. Kõrgelt kaljult avanes imeline vaade Malta kõige väiksemale saarele ning kunagise Malta kuberneri mälestusmärgile, kes hukkus tormis Malta ja Filfla vahel. All rannikul paistis silma veel üks Maltale nii iseloomulik auguga kaljumürakas. Vaade oli muidugi fantastiline. Keegi võiks panna sinna kaljuäärele ka mõned pingid istumiseks ja vaate nautimiseks. Siis oleks tegemist vist tõesti paradiisiga. Eriti hea, kui pinkide kohale paigutataks sama päikest varjutav kangas nagu templitel.

Kuid meie soovisime sõita edasi Mdinasse ja meie õnneks läheb siit sinna ka buss otse. Ei pea sõitma uuesti Vallettasse. Seda bussi pidime muidugi jupp aega ootama. Lõpuks ta siiski tuli. Sõitsime pikalt mööda ilusat kõrget rannikut. Siin paiknevad ühed Malta ilusamad rannikuvaated - Dingli kaljud. Terrassidena paiknevatel kaljudel peeti kunagi põldu. Rahvast oli kaljuäärel jalutamas palju, kuid on keelatud ronida kaljuäärelt alla - piirkond kuulub eraomanikule. Meie imetlesime bussiaknast kogu seda hämmastavat ilu.

Meie eesmärk oli täna külastada veel Mdinat - ühte Malta väikseimat linna (kõigest 370 elanikku!). See linn on nii väike, et bussid sinna ei sõida. Bussiga saime Mdina külje all paiknevasse Rabati. Üle kahte linna ühendava silla sisenesime Mdinasse ning sattusime täiesti teise maailma. Nagu muinasjutt! Kui Malta puhul on tegemist imega, siis ongi see ime just Mdina! Autosid linnas ei ole peale mõne üksiku kohaliku elaniku sõiduriista. Oeh, ma loodan, et siinsed elanikud ikka mõistavad, et nad elavad paradiisis. Mdina on olnud läbi aegade koduks Malta nooblimale elanikkonnale, kus kinnisvara pärandub põlvest-põlve edasi, samas kõrvalasuv Rabat on töölislinn.

Ainukese miinusena võibki välja tuua iga päev linna külastavad turistid. Kuid usun, et kohalikud mõistavad, miks nende elukeskkonda tahavad inimesed kogu maailmast tulla vaatama ja uudistama. Mina olin igal juhul vaimustunud sellest kohast!!! Ma pole kunagi varem jalutanud mööda linna tänavaid, kus iga samm tekitab tunde, et ma olen sattunud ajas tagasi mitu sada aastat. Et aeg oleks jäänud justkui seisma. Kõik on Mdinas nii ehe ja originaalne. Samas ei ole mitte millegagi üle pakutud. Mdinat nimetatakse ka "vaikseks linnaks". Ning see nimi on täiesti õigustatud. Vaatamata suurele turistide hulgale, on linn meeldivalt vaikne, tasane ning meie külastuse ajal mõnusalt pärastlõunaselt unine ning rauge. Tegelikult on see nimi tulnud siiski Mdina languse perioodist pärast pealinna staatuse kaotamist, kui linn langes päris pikaks ajaks unustuse hõlma. Mdina taastas oma tähtsuse Malta linnade seas alles 18. sajandil olles aadlike ning religioossete ametivõimude keskuseks. Linn on kantud ka UNESCO esialgsesse nimekirja.

Mdina on asutatud 8. sajandil eKr ning on olnud sellest ajast kuni keskajani Malta pealinn. 1530. aastal, kui Maltale saabus Püha Johannese ordu, sai pealinnaks Birgu Valletta külje all. Aegade jooksul on Mdina olnud suurem, kuid tänaseks päevaks on linn tõmbunud tagasi oma esialgsetesse kindluslinna piiridesse, paiknedes hetkel tõesti ainult linnamüüride vahel. Mdina on kuulus ka oma klaasimeistrite poolest. Esimese asjana astusimegi sisse ühte klaasistuudiosse ja imetlesime kogu seda kunsti. Väga kaunis tõesti! Kuid klaas on teadupärast ikkagi klaas ja seega väga õrn ja juba ainuüksi sellepärast ei sobi kokku minuga. Ja ega ma seal poes ennast väga mugavalt ei tundnud - kuidagi ei saanud lahti mõttest - nagu elevant portselanipoes.

Mdina on püsinud peaaegu muutumatuna 1746. aastast peale, mil ehitati Despuig´i bastion, viimane suurem täiendus linnas. Linnas pole eriti poode, restorane ega muid avalikke asutusi. On paar kohvikut, mõned muuseumid, poed ja kirikud. Enamus maju ning kunagisi paleesid on siiani kasutusel eluruumidena. Ilmselt ongi see põhjuseks, miks on Mdina nii meeldiv ja rahulik. See on paik, kus reaalselt elatakse, kus asuvad inimeste kodud. Astusime sisse karmeliitide kirikusse. Kuna ka kirikute ohjeldamatu külastamine pole just Eliisabeti lemmiktegevus, siis piirdumisegi vaid selle ühega täna.

Jalutasime pikalt Mdina kitsastel tänavatel, mina ahhetamas ja ohhetamas iga maja, iga fassaadi ja iga kujukese ees! Eliisabetil sai varsti mõõt täis, et mis selles linnas siis nii imelist on!? Kõik on imeline. Sellele väikesele virisemisele vaatamata suutsin ma teda vedada veel pikalt mööda linna kõrvalisi tänavaid ning sopikesi. Vaateplatvormilt imetlesime vaadet alla saarele. Andes lõpuks järele lapse soovile sõita Bugibbasse tagasi lahkusime Mdinast. Mina ilmselt oleks võinud veel pikalt hulkuda selle vapustava linna tänavatel, kuigi jah, kõik tänavad said juba läbi käidud.

Ja jälle pidin tunnistama heaks käigu pealt tulnud mõtte külastada templitest tulles veel täna Mdinat. Minu algne mõte oli käia ühel päeval nendes kaksiklinnades - Mdinas ja Rabatis. Kuid tervet päeva poleks meil läinud mitte mingil juhul Hagar Qim´is ja Mnajdras (kes võtab plaani külastada ka Sinist Grotti, siis tasub arvestada tõesti nendele kohtadele terve päev, kuid meie piirdusime ainult templitega), mistõttu tunduski hea mõttena veeta teine pool päeva Mdinas. Ja pärastlõunasel ajal oli seal vähe inimesi. Nüüd liikusime aga taas bussipeatusesse, kus istusime meie Bugibba bussile ja sõitsime kodulinna.

Bugibbas läksime taas juba meie armsaks saanud kohvikusse ning tellisime jäätisekokteili Eliisabetile ja mulle jääkohvi, mis maitses lausa suurepäraselt. Tunnikese istusime ja lugesime. Siis käisime toidupoes. Meil oli vaja täiendada oma hommikusöögi varusid. Ostsin korterisse õhtuks kaasa ühe Kinnie. Kinnie on ainulaadne jook, mida tehakse vaid Maltal. Looduslikest taimeekstraktidest valmistatud jooki nimetatakse kohalikuks Coca-Colaks. On aga viimasest kordi parem! Ja mis kõige meeldivam - Kinnie ei sisalda grammigi lisatud suhkrut. Eliisabet millegipärast ei olnud väga vaimustatud sellest joogist. Mina aga küll.

Viisime toidukoti oma elamisse ära ja saime hetke hinge tõmmata, siis läksime õhtust sööma. Täna õhtustasime nuudlirestoranis. Olime sealt iga õhtu mööda jalutanud, kuid alati oli see suletud, erinevalt tänasest. Kasutasime sellist harukordset võimalust kohe ära ja tellisime kumbki endale kausitäie nuudleid. Sõin ja sõin seal neid nuudleid ja midagi tundus väga valesti. Maitse polnud isegi ootuspärane. Lõpuks jagasin ära - ma olen harjunud hiina toitu sööma pulkadega kahvli asemel. Palusin endale nüüdki söögipulgad ja toidule lisandus kohe oivaline mekk. Pärast sööki jalutasime veel natukene linna peal. Meie linnake asub St Pauli lahe ääres, mis on tõesti väga ilus koht. Mere ääres jalutamise kohti Maltal jagub - rannajoone pikkus on kokku 197 kilomeetrit. Riigi puhul, mille pindala on vaid 316 ruutkilomeetrit on seda päris palju.

Nime on saanud laht legendi järgi, kui I sajandil apostel Paulus olevat jäänud merehätta Malta lähedal ja randunud siin. Paulus olevat veetnud saarel kolm kuud. Sellest sündmusest saigi nimi St Pauli lahele. Ning mitte ainult sellele! Maltal on St Pauli lahele lisaks veel samanimeline saar, lugematul hulgal tänavaid (ja kui ühes linnas ei saa olla mitut samanimelist tänavat, aga nimi on ikkagi nii-nii tähtis, siis lisatakse lõppu tänava asemele erinevaid liiteid nagu nurk, puiestee, tee, allee jne-jne), väljakuid, kirikuid. St Pauli nime kannavad poed, juuksuriärid, pirukad ja kalaroad. See on vaieldamatult kõige enim kasutuses olev nimi Maltal. Meiegi elasime St Pauli nurgal. Ning seda võib panna ükskõik kellele või millele. Ma pole küll kindel, kuid ilmselt on enamus lapsi Maltal ka Paulid.

Raha kulus meil täna bussisõiduks 14, templitele 15, minu kübar maksis 9, kokteilid ja jääkohv 5, toidupoes 15 ja õhtusöök 17 eurot. Lisaks ostsime Eliisabetile 3 euro eest nokamütsi ja Katariinale kingituseks imelisest Malta käsitöö hõbedast filigraanse ehtekomplekti, mis maksis 79 eurot. Kokku siis 157 eurot.

No comments:

Post a Comment