AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

KÜMNES PÄEV - 11.08.2017.

Hommikul ärkasime jälle venelaste kisa peale. Seekord laste. Ilmselt täiskasvanud hommikul enam ei jaksanud lärmata. Ajasime siis ennastki üles ja tegime oma hommikuse pudru. Pärast läksime randa veel. Ning avastasime, et siin rannas oli täiesti must liiv. Öösel pimedas mere ääres käies polnud seda tähelegi pannud. Küll aga imestasin, et keegi oli mullaste jalgadega pesemisruumi ära määrinud. Nüüd sain siis aru, et see oli hoopis liiv, mitte muld.

Käisime ujumas. On ikka mõnus meri küll! Soe. Puhas. Ja mina ei saa aru, miks ta must on? Ei ole ju must! Hea küll - liiv on mõnes kohas must. Aga need kohad, kus meie oleme Musta mere ääres käinud, on ta olnud igal pool väga ilus helesinine. Ja väga puhas ning läbipaistev ka sügavas vees. Pikalt ei suutnud ma küll seal rannas olla mõeldes pidevalt sellele, kas auto läheb käima või siis ei lähe mitte. Niiviisi närvitsemine pole üldse minu moodi. Sestap tunduski mõistlikum, et see tõehetk rutem tuleks. Ajasin lapsed veest välja ja läksime katsetama. Ja meie tubli auto läks käima! Natukene uurisime kaarti enne sõitma hakkamist. 

Probleemide tõttu autoga olime teinud oma esialgse teekonna natukene jälle ringi. Mõtlesime ära jätta Sofia, Bulgaaria pealinna. Olime neid suurlinnasid pidi tiirutanud juba küll ja küll. Ning ees ootas veel Bukarest. No ja, ei tundunud mulle väga ahvatlev hakata tiirutama sellise poolpiduse autoga veel mingis ummikutes (kuigi pean ütlema, et kõik suurlinnad olid meil siiani möödunud suhteliselt ummikuvabalt!) suurlinnas. Etteruttavalt veel nii palju, et rääkides hiljem tuttavatega, kes Sofias käinud, avaldasid nad arvamust, et me ei kaotanud sellega mitte midagi. Sõites rohkem maapiirkondades ringi ja väikestes külades, olla meie elamused kindlasti suuremad. See lohutas hästi! Muidu jäävad käimata kohad ikka hinge kripeldama.

Meie aga võtsime suuna nüüd hoopis Kazanlaki poole. Valikus oli kaks vana ja iidset kohta: Plovdiv või Kazanlak. Valisime Kazanlaki, kuna see on kogu Bulgaaria roosiõlitööstuse keskus. Samuti kunagiste traaklaste asundusala keskus, mida tänapäeval tuntakse Traakia kuningate oruna. Kazanlaki ümbruses on org täis tipitud Traakia haudu, mis pärit 5.-3.sajandist eKr. Paljudest neist on leitud suurepäraseid seinamaale ja haruldasi kuld- ja hõbeesemeid, mida nüüd saab näha Iskra ajaloomuuseumis Kazanlakis. Meie uurisime lähemalt linnas sees asuvat Kazanlaki hauda. Algses hauas olevad peened freskod andsid aimu Traakia rituaalidest, kuid haud ise on vaatajatele suletud. Näha saab originaali vahetusse lähedusse ehitatud koopiat. Freskod olid muidugi muljetavaldad. Kuid see, kuidas nad vahtplastist, hermeetikust ja muust odavast pahnast kokku klopsitud, ei kannatanud kriitikat.

Üritasime leida ka väikest Bulgaaria linnakodaniku majamuuseumi, kuid sellega me ei saanud hakkama kahjuks. Kaart meil oli. Kaardist polnud aga abi, sest tänavatel puudusid sildid tänavanimega. Küsisime paari kohaliku käest. Nemad ei teadnud sellist muuseumi. Siis üritasime küsida seda tänavat, kus see peaks asuma. Aga tulemus sama! Ka tänavanimesid ei tea kohalikud isegi, kuna neid pole lihtsalt tänavatel kirjas!!! Üks naisterahvas kurtis väga kurvalt, et ta tunneb ka ise neist kohutavalt puudust. Uskumatu! Ja inimesed lasevadki asjal nii olla, tegemata midagi olukorra parandamiseks. Kannatavad lihtsalt.

Aga üles leidsime (sest sinna juhatasid turistidele mõeldud viidad) Kulata etnograafiakompleksi. Seal on restaureeritud ilusasti 19.sajandi roosikasvataja talu ja linnaelamu. Muusemis võttis meid vastu väga tore naisterahvas, kes pani meid kõigepealt puude vilusse istuma (mis oli õnnistuseks, sest õues valitses umbes 40 kraadine kuumus), laotas lauale rahvusmustrites lina ning kandis meie ette kandiku roosimoosi ja roosilikööriga. Moos lastele ja liköör minule. Jook oli jääkülm ning fantastiliselt maitsev! Muuseum ise väga suur ei olnud ja saime selle umbes poole tunniga läbi vaadatud.

Edasi orienteerusime Eliisabeti kindlakäelisel juhtimisel roosimuuseumisse. Sinna minna oli nimelt tema kindel tahtmine ja soov. Jalutasime sinna päris pikalt, aga õnneks sildid ikka näitasid teed meile. Kohale jõudes oli kõige õnnelikum aga hoopis Katariina, kes oli meil kõige rohkem hädas suure kuumusega. Nimelt oli roosimuuseum varustatud konditsioneeriga ja meeldivalt jahe. Ehk siis sellesse muuseumisse sisenesid lapsed väga suure rõõmuga ja uurisid kõike kohe väga põhjalikult. Nõnda siis kulus meil siin natukene kauem aega kui eelnevalt külastatud kohtades. Muuseumis oli loomulikult ka roosiõlitoodete müügilett, millest me ei suutnud ostmata mööduda. Ostsime mõned kingitused siitki. Samuti ostsin juurde roosilikööri, mida olin just maitsta saanud. Nesebarist olin ühe pudeli ostnud, aga siis puudus mul selle sisust igasugune ettekujutus. Nüüd olin kindel selles vähemalt, et tegemist hea asjaga.

Edasi jäi meil ainult jalutada auto juurde tagasi. Oleks võinud veel külastada Iskra ajaloomuuseumi, aga tundsime kõik, et selleks päevaks hakkas aitama igasugustest vaatamisväärsustest. Ja auto läks jälle käima ilusasti. Sõitsime edasi põhja poole ehk siis kaarti mööda Bulgaariat pidi üles. Ruse poole. Teele jäid meile veel mõned Traakia kuningate hauad. Kazanlakist kagusse jääv Tundža org oli 4.sajandil eKr võimsa ordüüside hõimu valitseja Seuthes III aegse pealinna Seuthopolise elanike jaoks püha paik. Siia orgu maeti keerukatesse kivihaudadesse mitmed Traakia kuningad ja aadlikud, hauad suleti isoleerkihiga ja kaeti mullaga. Nende ilmselt rituaali- ja ohvripaikadena kasutatud kalmuküngaste väljakaevamine on heitnud veidi valgust Traakia tavadele. Lahti on kaevatud umbes 15 kalmet. Osad neist kõrguvad tõesti täiesti tee ääres.

Bulgaariagi on tegelikult oma imelise looduse poolest väga maaliline. Asustus on siiski tihedam kui Eestis, mis on ka arusaadav, kuna rahvast on kõvasti rohkem. Bulgaarias on 7,3 miljonit elanikku jaotunud umbes 111 000 ruutkilomeetri peale. Meil Eestis siin maad küll üle kahe korra vähem, kuid rahvast ainult veidi üle miljoni. Elame ikka lahedalt! Bulgaariast on leitud kusjuures maailma vanim aare - Varna linna lähedalt matmispaigast välja kaevatud esemed

pärinevad 4.aastatuhandest eKr. Matmispaik on vanem kui Mesopotaamia ja Vana-Egiptuse omad. Algselt elasid siinsetel aladel traaklased, hiljem pärslased, kreeklased ja roomlased. Bulgaarias ringi sõites on ajalugu ja iidset kultuuri võimalik kohata igal sammul. Kahju ainult, et kõike ei jõua mitte kunagi ära vaadata, ning alati peab valima.

Rusesse jõudsime pimedas. Ees ootas meid meie igaõhtune saaga - leida öömaja. Sõitsime mööda paarist hotellist. Mõtlesin, et pean korra kinni ja lähen uurin hinda. Tuldud teed tagasi sõites ei leidnud aga üles enam esialgu sellist odavamana tundunud hotelli. Pidasin siis kinni päris kesklinnas peatänava ääres oleva kõvasti uhkema hotelli ees. Mõtlesime, et see kindlasti küll kallis, aga siis kasutame oma tavalist taktikat, et otsime hoopis kämpingut ja küsime selle kohta infot. Väga armas ja tore ning abivalmis administraator oli hotellis. Ning ei olnudki väga kallis see hotell. Naisterahvas pakkus meile tuba koos hommikusöögiga neljale 46 euro eest. Alguses sain küll aru, et umbes 100 eurot, seda pidasin ikkagi kalliks, aga siis selgus, et see hind oli Bulgaaria rahas hoopis. Kuna olime ka parajalt väsinud ja kell piisavalt palju juba, otsustasime siia jääda. Läksime ainult nii palju veel välja, et parkisime oma auto ringi, võtsime asjad autost ja marssisime rõõmsalt hotelli tagasi.

Maksin toa eest ära. Hotellis oli ka restoran. Kuna meil süüa oli vaja õhtust, siis uurisin kaua restoran lahti on. Selgus, et süüa saab tellida veel ainult pool tundi. Pidime ruttu otsustama, kas sööme siin või siis otsime linna peal veel tükk aega sobivat ja meeldivat kohta. Hotelli restoran tundus mugavam ja ei olnud kallis ka. Viisime oma kodinad tuppa ära, tegemist oli lausa nii uhke hotelliga, kus portjee olemas, kes pakkus appi ennast meie asju tassima. Kuid see teenus mulle väga ei istu. Ma enda asju jaksan ikka ise kanda ja kui ei jaksa, siis on ilmselgelt liiga palju ebavajalikku nodi kaasa veetud. Selle kümne minutiga, mis kulus meil auto parkimiseks, maksmiseks, mõne lause vahetamiseks administraatoriga ja teisele korrusele tuppa minekuks, oli hotelli toateenija jõudnud juba teha valmis diivanile uhke voodi Karlile ja Eliisabetile. Väga luksuslik tuba oli meil. Isegi konditsioneer oli olemas. 

Läksime kohe alla tagasi sööma. Lapsed sõid pastat, mina salatit. Tellisin endale ka ühe õlle, mis maitses väga hästi. Kaua ei suutnud me küll restoranis istuda, sest seegi ruum oli väga kõvasti konditsioneeritud. Ma ei kannata neid liiga külmaks tehtud ruume, kus kogu aeg puhub midagi. Minu ühed kõige jubedamad külmetamised ei ole olnud talvel Eestis ega Lapimaal, vaid näiteks Havaiil Honolulu lennujaamas. Sealsed elanikud arvavad millegipärast, et turistidele meeldivad need külmkapid. Mulle küll ei meeldi! Toas oli palju meeldivam, seal reguleerisime oma kliimaseadme 24 kraadi peale, mis oli ikka tunduvalt parem, kui õues olev temperatuur, kuid samas mitte liiga kolossaalne vahe kahe erineva temperatuuri vahel. Natukene lugesime oma reisiraamatut. Aga mitmel õhtul järjest on näiteks Eliisabet norsates maganud juba enne jutu lõppemist. Oleks kodus ka nii.

Raha kulus täna muuseumides 36,0, poes 7,12 (Jah, jäätis loomulikult!), roosiõli nänn 38,0, hotell Ruses 90,0, õhtusöök 30,0 ja tee peal bensiin 80,0 Bulgaaria raha. Sõitsime 439 kilomeetrit.