Friday, September 15, 2017


AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

KOLMETEISTKÜMNES PÄEV - 14.08.2017.

Uskumatu, aga suutsime autos magada kella üheksani hommikul, panemata midagi tähele, mis meie ümber toimus. Sõime, vahetasime riided ning sõitsime lähimasse bensukasse. Õues oli külm. Hakkasin juba õudusega mõtlema, et kas nüüd nii külm edasi ongi kogu aeg. Otsisin auto pagasiruumi põhjast välja oma paksu jope tuulekaitseks. Pärastpoole läks õnneks siiski uuesti soojaks. Bensukast ostsin kohvi ja saiakesi tee peale maiustamiseks. Sõitsime edasi Lvivi poole. Lviv oli meie viimane plaanitud pikem peatuspunkt. Sealt edasi oli tulemas ainult kojusõit. Nii kiiresti ja sellise tempoga, kui mina siis sõita suudan. Polnudki ette mõelnud selle peale, et mitu ööd meil veel kulub. Ilmselt kaks.

Ja no see sõit võtab ikka parasjagu aega. Uni kippus ka kallale. Eriti kui vaadates meie tagumist pinki, kes on ilmselt 24 tundi järjest ainult maganud. Õnneks on Katariina teine vapper, pühendudes hoolega oma navigaatori tööle. Ma pean ütlema, et temast on saanud aastate ja kõigi meie autoreisidega väga hea kaardilugeja, keda võib alati usaldada. Isegi nendel jumalast hüljatud kruusateedel kottpimedas on olnud temaga koos hea ja julge sõita. Esimestel sõitudel pidi teda natukene küll treenima, kui ta andis juhiseid stiilis "no ma nüüd ei tea, varsti vist peaks hakkama keerama kuskile, vist vasakule, ei ikka paremale, oi ikka vasakule oleks pidanud keerama vist". Saades roolis olles sellises vormis juhiseid jookseb ilmselt igaühel varsti juhe kokku. Aga üsna varsti õppis Katariina ära, et piisab kas "vasakule" või "paremale". Koostöö on läinud aina paremaks! Täna muutsid meie sõidu Lvivi muidugi kõvasti aeglasemaks kõik need ohtrad teetööd, mis meie teele jäid.

Kui lõpuks Lvivi jõudsime parkisime auto kesklinna ning läksime linna peale. Lviv oli vana Galiitsia keskuseks. Galiitsia-Volõõnia vürstiriigi vürst Danilo Romanovitś rajas oma pojale, kelle nimi oli Lev (idaslaavi keeles "lõvi"), 1250-ndal aastal praeguse Lvivi kohale kindluse. Aastatel 1272-1349 oligi Lviv Galiitsia-Volõõnia vürstiriigi pealinn. Linnaõigused sai Lviv 1356-ndal aastal. 1569 kuni 1772 oli Lviv Rzeczpospolita Ruteenia vojevoodkonna pealinn.

1772 läks linn Habsburgide Austria-Ungari valdusse. Pärast I Maailmasõda ja Nõukogude Liidu-Poola sõda liideti Lviv ja Lvivi vojevoodkond taas Poola riigiga. Vastavalt Saksamaa nn Kolmanda Riigi ja NSVL vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktile tungisid Nõukogude Liidu väed 17.09.1939 Poola territooriumile, hõivates Lääne-Ukraina 8 piirkonda (Rivne, Ivano-Frankivski, Lvivi, Volõõnia, Tśernivsti, Ternopili, Taga-Karpaatia ja Žitomõri oblast), mis olid läinud Poola riigi koosseisu pärast 1920-ndat aastat. 22-sel septembril vallutas Punaarmee Bialystoki, Bresti ja Lwowi, mille ründamist olid Saksva väed alustanud nädal varem. NSV Liidu ja lääneliitlaste poolt sõlmitud Jalta konverentsi otsuste tulemusega kinnitati ka NSV Liidu poolt 1939-ndal aastal vallutatud Lvivi liitmine Nõukogude Liiduga. Ukraina NSV koosseisu siis. Linna poolakatest elanikkond sunniti lahkuma Poola Rahvavabariiki. 1944-nda aasta novembris teostatud rahvaloendusel oli linna sõjajärgsest elanikkonnast (kokku umbes 100 000 elanikku) 67% poolakaid ja 26,4% ukrainlasi. 2001-se aasta rahvaloenduse andmetel oli Lvivi 750 000-ndest elanikust 88% ukrainlased, 9% venelased ja 1% poolakad.

Kusjuures 1661-sel aastal rajatud Lvivi Ülikool on Ukraina vanim. Veel tänapäevalgi on Lvivi puhul tegemist kõige olulisema kultuurikeskusega Ukrainas. Lvivi vanalinn on UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud. Linn on väga kena. Tegemist on äärmiselt euroopaliku linnaga, mis täis pikitud kenasid kohvikuid, suvisel ajal enamik neist tänavale kolinud. Ronisime alustuseks linna kõige kõrgema künka otsa. Kõigepealt lähenesime vanale kindluse kohale ühelt poolt. Tundus natukene vale lähenemisnurk. Selline inimtühi. Peaaegu üles jõudnuna tulime tagasi. Siis lähenesime teisest küljest. Saime kõvasti veel ronida ja üleval me olimegi kõva tuule meelevallas. Pärast selgus loomulikult, et ka teiselt poolt, kust oma retke alustasime, oleks siiski üles saanud. Aga vaade alla linnale oli tõesti lummav! Tegime üleval mõned pildid. Ja siis alla tagasi.

Meie kõige suurem soov oli leida nüüd Lvivis mõni väga mõnus kohvik. Mis oli meil eile Sigishoaras leidmata jäänud. Jalutasime mööda linna, käisime sees paaris kirikus. Leidsime postkaardi muuseumi, kus oli eksponeeritud maailma kõige suurem kogu Lvivist trükitud postkaarte. Siit ei puudunud isegi need natukene tobedad tänavakunstnikud-veiderdajad-esinejad. Tõesti on Lviv muutunud väga euroopalikuks, kui selline rahvas juba platsis on. Eelnevates riikides me sellist nähtust ei kohanud. Tutvusime tänavakaubandusega. Ka sellest olen kogu reisi jooksul seni püüdnud eemale hoida. Et mitte kulutada niigi väärtuslikku aega nii tühise asja peale. Aga siin ja praegu, oli väga mõnus jalutada vanalinna tänavatel nende lettide vahel ning ilusaid asju uurida. Ah, ilmselt on see ikka see naiselik edevus ja armastus ilusate asjade vastu!

Kuid lõpuks leidsime siit linnast väga mõnusa väikese restorani, kus pakuti kohalikke ehk siis Ukraina sööke. Tellisime suure poti pelmeene seente ja lihaga. Ning loomulikult seda imehead kalja jälle! Natukese aja pärast tuli kelner ja teatas, et seente ja lihaga pelmeene ei ole. Soovitas asenduseks seente ja kartulipüreega. Tellisime siis need. Veel natukese aja pärast tuli ta meile ütlema, et neid ka ikka ei ole. Lõpuks jäidki järgi ainult ühed pelmeenid - kartulipüreega. No mis seal ikka, pidime nendega siis leppima. Kui meie potitäis kartulipelmeene kohale jõudis, olime aga õnnega koos - nii häid pelmeene polnud minagi oma elu sees veel söönud. Rääkimata lastest. Õnneks oli neid ka suur potitäis. Nii, et  saime kõhud korralikult täis vitsutada. Eilse, minu arust väga vastiku õhtusöögiga, ei andnud võrreldagi.

Õhtusöök söödud, nautisime veel natukene seda mõnusat mitte-midagi-tegemist. Et on aega istuda. Ja kuskile ei pea minema ega ole ühtegi kohustust. Aga no, kui nüüd maa peale tagasi tulla, siis tegelikult oli meil ammu aeg juba liikuma hakata. Nüüd olime aga sellise probleemi ees, mida polnud meil varem ette tulnud: meil polnud aimugi, kus võiks asuda meie auto? Olime jalutanud linna peal kilomeetreid. Kordagi polnud me mõelnud sellele kuidas auto juurde naasta. Ainuke asi, mis oli mulle meelde jäänud, et alustasime oma tutvumist linnaga mingist L-tähe nimelisest tänavast. Kuna mul polnud täpselt tänavanimi meeles, polnud kasu ka kaardist ega navigaatorist. Üks variant oli minna tagasi sinna künka juurde, mille otsa ronisime, sealt oleksime osanud minna tagasi autoni. Kuid see oli ikka oma viis kilomeetrit. Kuidagi ei viitsinud seda jalutuskäiku enam ette võtta. Mõtlesime natukene. Konsulteerisin Karliga. Kui meie parima suunatajuga liikmega. Jõudsime temaga ühisele arvamusele, kus suunas meie kallis sõiduriist peaks asuma. Ühel meelel olime veel selleski, et ta peaks olema meile suhteliselt lähedal, kuna olime vanalinnas ringi liikudes teinud kaare. Ja ilmselt olime lähenenud autole kaarega lihtsalt teiselt poolt. Tüdrukud meil selles osas oma arvamust muidugi ei avaldanud. Nendel polnud tavaliselt kunagi aimu, kus me oleme, kuhu liigume ja kas õiges suunas siis või mitte. Välja arvatud muidugi need hetked, kui Katariina juhindus oma aparaadi järgi.

Aga mõeldud-tehtud ja proovisime Karliga välja valitud suunda. Ja imede ime! Viie minuti pärast olime me sellel L-tähega tänaval ja sealt oli autoni veel kolm minutit jalutada. Ime oli ka see, et me polnud saanud parkimistrahvi, kuigi parkisime tasulises parkimisalas selle eest maksmata. Sest loomulikult ei leidnud me parkimist alustades ühtegi parkmisautomaati ega üldse juhist parkimise kohta. Ja käimagi läks meie auto ilusasti.

Nüüd ootas meid ees aga pikk sõit koju tagasi. Rohkem ei olnud meil plaanis mitte midagi vaadata, mitte millegagi tutvuda ega mitte kuskil peatuda pikemalt. Esimesena võtsime suuna Ukraina-Poola piiri poole. Tankisime veel enne. Eeldasin, et Ukrainas on bensiin odavam võrreldes Poolaga. Piirile jõudes tuli mul meelde, et ka Ukrainas tegelikult kirjade järgi oli teemaks. Mina polnud aga sellepärast eriti muretsenud ega otsinud mingit kohta ise, kus ma seda tasuda saaks. Kuid nüüd ei hakanud ma ka enne piiri sekeldama ega otsima kohta ise, kus ja kas, saaks seda teha. Ja parem oligi. Sest keegi ei küsinud mu käest seda ega tundnud absoluutselt huvi, kas ma olen seda tasunud või mitte.

Ukraina piiril kohtusime ühe sellise mitte kõige sõbralikuma piirivalvuriga. Sõites sellest esmasest kontrollist mööda, kust jõudis alles selle põhikontrollini, ei pannud ma tähele, millisesse ritta minu ees sõitev auto täpselt rivistus. Ja kuna sildi ees, kus oli plaan piltlikult kirjas, seisis buss, nii et silt välja ei paistnud, selguski üsna pea, et olin vales reas. Piirivalvur tuli mulle kohe seda väga ebaviisakal moel selgeks tegema. Tänitades nagu mõni vana turumutt! Ega ma väga ei viitsinud tema jauramist kuulata keset ööd. Ütlesin, mis mul öelda oli selgituseks ning sellega ka piirdusin. Aga tundus, et see kohe eriti talle ei meeldinud. Ühesõnaga suutis ta käia ja jaurata kogu selle järjekorras seismise aja, et kuidas ma ikka vales reas saan olla. Lõpuks saatsin ta lihtsalt Kuu peale, mõttes muidugi, ja isegi ei kuulanud enam.

Kui jõudsime Poola piirini suutsin ma piirivalvureid jälle teistpidi lõbustada. Kui kõigi meie passid nende käes olid, ei suutnud nad naeru pidada. Küsisid minu käest, et kas on minu lapsed? Jah, on küll. Siis uurisid millisest piiripunktist me Ukrainasse sisenesime? Tulime Rumeeniast. Uurisid ja uurisid neid passis olevaid templeid. Lugesid sealt mingi sõnumi välja. Üks piirivalvuritest seletas mulle nende hea tuju põhjust vene keeles. Kuid millegipärast sattusid just sellesse lausesse kõik mulle võõrad sõnad. Palusin tal inglise keeles seletada. Aga tema inglise keeles ei oskavat seda seletada mulle kahjuks. Proovis uuesti vene keeles. No ei saanud mina aru! Nii nad minust sinna südamest naerma jäid. Aga olen jah, kuulnud ka varem, et piirivalvuritel on kombeks passitemplite kaudu edastada mingeid sõnumeid üksteisele.

Meie aga olime Poolas. Sõitsime natukene üle tunni veel edasi, kuni leidsime ühe pinkide ja laudade ja lausa tualetiga puhkekoha. Panime sinna kohe oma telgi üles, tegime kiire õhtu-, või siis pigem öösöögi ja lugema ja siis magama. Väga mõnus seal muidugi ei olnud, sest kõrval oli kohe kiirtee. Kuid natukene saime siiski magada.

Raha kulutasime täna ilusatele asjadele Lvivis umbes 10,0 eurot, söömine 13,0 eurot ja bensiin 40,0 eurot. Sõitsime maha 500 kilomeetrit. 

No comments:

Post a Comment