KATARIINAGA PETERBURIS!

TEINE PÄEV - 19.08.2017.

Kell kaheksa läksime restorani hommikust sööma. Issakene, kus seal oli rahvast! Kõigepealt jalutasime mitu ringi söögisaalis, et leida mõni vaba laud. Lõpuks see siiski õnnestus. Tundub, et oleme sattunud ööbima tõeliselt populaarsesse hotelli. Käisime Katariinaga korda-mööda toitu võtmas. Rahvast oli nii paksult, et meie ülejäänud kolme daami õnnestus hommikusöögil ainult vilksamini näha. Kell üheksa saime kogu grupiga all fuajees kokku, et alustada oma teise päevaga Peterburis. Natukene oli vaja giidile maksta raha veel juurde kõikide reisil külastatavate kohtade piletite eest. Siis peaks olema kõik tasa. Aga kuna maksjaid oli palju ja arvutamist ka väga palju jäime ajahätta. Meieni järjekord ei jõudnudki. Pidime bussi minema.

Palusin Katariinal võtta minu asjad ka bussi kaasa ja jooksin ise kiiresti korra veel pangaautomaadi juurde, et natukene raha välja võtta. Seekord olime tulnud reisile nii, et mul oli kaasas küll eurosid, kuid rublasid mitte ühtegi. Musta mere äärest tulles olime kaks päeva kodus, kus jõudsime enne järgmist reisi teha ära hädapärased tööd nagu muruniitmine näiteks. Polnud aega raha vahetamise peale mõeldagi. Esimese raha sain õnneks eile kohe pärast piiri bensiinijaamas välja võtta. Bussi tagasi jõudes avastasin (õnneks kohe!), et Katariina polnud fotoaparaati võtnud fuajee diivani pealt kaasa. Tormasin hotelli tagasi. Seal diivani peal ei olnud seda. Igaks juhuks käisin restoranis vaatamas lauda kus istusime. Seal polnud ka. Küsisin administraatori käest, et äkki on vastuvõttu toodud. Tütarlaps hakkas kuskilt kastist otsima. Aga siis nägin juba riiulil ise tuttavat fotokat. Sellelgi reisil vedas meil!

Bussi tagasi ei jõudnudki viimasena - paar eakamat prouat seiklesid veel kuskil ringi. Nendegi kohale jõudes sõitsime alustuseks Smolnõi kloostri juurde. Klooster rajati 1748-ndal aastal tsaarinna Jelizaveta poolt, kes kavatses siin veeta oma elu lõpuaastad. Kuid kahjuks suri ta enne kloostri valmimist. Kui võimule tuli Katariina Suur muudeti klooster Venemaa esimeseks tütarlastekooliks. Kõige suuremaks vaatamisväärsuseks kloostri juures on rabav 19-ndast sajandist pärinev katedraal oma kuplitega, mille tippe kroonivad kullatud kerad.

Järgmisena läksime Ermitaaži. Selle, ühe maailma kuulsaima ja parima muusemi puhul on tegemist arhitektuurilise kompleksiga, mis koosneb viiest 18-19-ndal sajandil ehitatud hoonest. Talvepalee, Väike Ermitaaž, Suur Ermitaaž, Uus Ermitaaž ja Ermitaaži teater. Jelizaveta Petrovnale residentsiks ehitatud Talvepalee valmis alles pärast tsaarinna surma ja muuseumi rajajaks sai Katariina Suur. Õukonnamelust pääsemiseks lasi ta 1764 ehitada Talvepalee kõrvale pisema pelgupaiga, millest tulenes ka nimi Väike Ermitaaž.

Piletisaba ei olnudki kaks kilomeetrit. Saime umbes 15 minutiga sisse. Kotist kästi eemaldada minul veepudel. Samas, Katariina veepudeli kohta ei öelnud keegi midagi. No vähemalt jäi meile alles üks pudel vett. Võtsin maja plaani ja asusime uurima. Õnneks oli meie giid taibanud enne kui muuseumisse läksime öelda, et minu lemmikud impressionistid, kelle pärast ma paljuski siia tulin, on teisaldatud muuseumi uutesse ruumidesse (viimastel aastatel on muuseum laienenud Paleeväljakul asuvasse Kindralstaabi hoonesse). Vastasel juhul ma ilmselt oleksingi jäänud neid otsima.

Käisime läbi Talvepalee osa ja Väikese ja Vana Ermitaaži, mis ehitatudki muuseumiks aastatel 1771-1887, et mahutada Katariina Suure pidevalt kasvavat maalikogu. Katariina Suur omandas Berliinist umbes 250 hollandi ja flaami kunstniku teost ning 1769-ndal aastal Dresdenist umbes 600 maali. 1852 avas Nikolai II selle avaliku muuseumina. Sajandite jooksul on lisandunud hulgaliselt kunstiteoseid kogu maailmast ning nüüd on muuseumis ligi kolm miljonit eksponaati kiviajast nüüdisajani. Ermitaaž võib uhkeldada muide maailma suurima maalikoguga. Kõike me muidugi põhjalikult vaadata ei oleks jõudnud ega jaksanud. Vaatasime ära Ermitaaži vaieldamatud pärlid Rembrandti, Rubensi, Leonardo da Vinci. Kuigi mõnes saalis ei saagi aru, mida siis rohkem imetleda - kas maale või interjööri?

Ning siis suundusime Kindralstaabi hoonesse. Tegemist on kusjuures väga lahedalt ja oskuslikult renoveeritud hoonega. Juba hoone ise jättis mulle unustamatu mulje. Rääkimata siis eksponaatidest! Esimese tähelepanu vääriva eksponaadina jäi mulle aga silma hoopis Peeter Suure keep ja müts, mida ta olevat kandnud Poltaava lahingus. Ronides lõpuks, enam nüüd ei mäletagi, kas kolmandale või neljandale korrusele, jõudsime lõpuks selleni, mida mina kõige rohkem näha soovisin. Saalide kaupa võisin imetleda oma lemmikuid: Cezanne, Degas, Gauguin, Matisse, Monet, Picasso, Renoir, van Gogh jne-jne. See on täiesti uskumatu milline maalikogu! Tahes-tahtmata tekib küsimus, et kust on see kõik kokku varastatud? Teise Maailmasõja tulemus ilmselt.

Pärast sellist kogust kunsti olin mina kui seitsmendas taevas ja Katariina täiesti oimetu. Saime Paleeväljakul kokku kahe meie seltsilise Mareti ja Riinaga ja suundusime sööma lõunat. Valisime venelaste kiirsöögikoha, kus hamburgeri asemel sai pliine ja friikate asemel vareenikuid. Road viisid keele alla! Juurde sai Katariina meie eelmiselt reisilt meeldima hakanud külma kalja Coca-cola asemel ja täisealised õlut. Pärast lõunat suundusid teised suveniiripoodi, meie Katariinaga aga kasutasime veel ära natukest vaba aega ja läksime Iisaku katedraali vaatama.

Algselt lasi Peeter Suur ehitada samanimelise väiksema kiriku, kuid see hävis 1710-ndal aastal, peagi pärast valmimist üleujutustes. Praegune katedraal avati 1858. Ehitus kestis 40 aastat ning oli oma ulatuselt seninägematu omas ajas. Vene ajal oli kirik kasutusel ateismi muuseumina. Iisaku katedraal on suurim kirik Venemaal ning on siiani ametlikult muuseum: seal asub kollektsioon 19. sajandi kunstist. Ülevalt tornist avaneb hingemattev vaade Peterburi linnale. Talvepalee, Paleeväljak ning nende ümbrus on kui peo peal. Uuesti Paleeväljakul Talvepalee ees pidime tagasi olema 15:30. Ehk siis meil oli umbes 15 minutit. Päris kiire jalutamine oli! Aga täpselt kell pool neli sisenesime me bussi.

Ja kirikutega jätkasime: järgmine oli Lunastaja kirik. Kirik on ehitatud mälestusmärgina kohale, kus mõrvati Aleksander II 1881-sel aastal. Seal on 7000 ruutmeetrit mosaiike! Need on uskumatud! Eemalt vaadates ei tuleks selle pealegi, et tegemist mosaiigiga. Jätab mulje meisterlikust maalist. Nii väikestest killukestest, kasutatud on suurt valikut erinevaid materjale sealhulgas jaspist, porfüüri ja itaalia marmorit, on kõiki seinu ja lagesid katvad mustrid kokku pandud. Mosaiigid katavad kirikut nii seest kui osaliselt väljast. Kirik on enneolematult värvikirev. Aknaraamid on välja raiutud kusjuures Eestist toodud marmorist (Saaremaa dolomiit)! Lunastaja kirikut ei ole kunagi kasutatud päris töötava kirikuna. Seal pole peetud ühtegi usutseremooniat - ei ühtki laulatust ega ristimist ega muud taolist protsessiooni. Enne revolutsiooni peeti seal siiski mõned jutlused. Hoone on projekteeritud Alfred Parlandi poolt ning ehitus lõpetati 1907. 90-ndatel kirik restaureeriti ja avati 1997 uuesti külastajatele. Kiriku peatorn on 81 meetri kõrgune. Minul jättis see seni nähtud kirikutest küll ühe parima mulje.

Täna jõudsime veel ka Peeter Pauli kindlusesse, mis algselt pärineb 1703-ndast aastast. Ehitamist alustati kaitseks Rootsi vastu Põhjasõjas, kuid kindluse valmides olid rootslased juba tagasi löödud. Jäänud ilma kavandatud otstarbest anti see üle kohalikule garnisonile. Koosnedes suurejoonelisest katedraalist, niisketest pimedatest vangikongidest, populaarsest rannast ja imelisest baroksest arhitektuurist on tegemist omamoodi vastuolulise imega keset linnasüdant. Elegantne barokne katedraal oli Peeter Suure sihilik katse tuua Venemaale värskeid tuuli ja heita kõrvale senine traditsiooniline Vene kirikuarhitektuur. Katedraali on maetud läbi ajaloo Vene tsaariperekondi. Oma viimase puhkepaiga on seal leidnud nüüdseks ka Vene viimane tsaar Nikolai II ja tema perekond. Ning sellised ajaloolised suurkujud nagu Peeter I, Jelizaveta Petrovna, Katariina Suur, Peeter III ja nii edasi ...

Jalutasime ka läbi vanglaruumide milledeks kasutati Trubetskoi bastioni pimedaid konge. Esimene vang nendes oli Aleksei, keda tema isa Peeter Suur, süüdistas riigireetmises ning kes hukati 1718-ndal aastal. Peeter Suure kuju vaatasime, millega kuju looja Mihhail Semjakin, tekitas suurt poleemikat avamisel 1991. Skulptor soovis kujutada Peeter Suure suurt alter ego´t. Peterburi rajajat on näidatud enneolematult väikese pea ja pikkade sõrmedega. Samas olidki Peeter I näiteks ebaloomulikult väikesed jalad võrreldes tema väga suure kehaga (tal oli pikkust 2 meetrit ja 3 sentimeetrit!). Kuid tema jalanumber olevat olnud 36-37. Et varjata ebaharilikult väikest jalga kandis Vene tsaar kahtesid saapaid. 

Sellega aga tänase pika ja enneolematult huvitava päeva ka lõpetasime. Meie giid Ervin on ikka väga tubli! Millised on tema teadmised Vene tsaaridest ja kogu õukonnast! Saime nautida tema jutustusi terve päeva vältel. Lõpuks natukene seitse läbi sõitsime hotelli, kus saime rahaasjadki giidiga korda ajada. Pidin maksma juurde ainult 100 rubla. Olles päris väsinud tänasest päevast ei viitsinud meie seltskonnast keegi minna tänagi linna peale otsima mingit söögikohta. Enamus ülejäänud grupist läks nautima restorani vene õhtut. See meid aga ei tõmmanud kuidagi. Tundus oma esinejatega olevat kuidagi liiga palagan ja lärmakas. Ja 25 eurot (mul siis kahe peale kokku veel topelt summa) ei raatsinud ka maksta selle eest. Eelistasime natukene rahulikumat ajaveetmist. Kuna hotellis olid väga head söögid, siis otsustasime ka täna minna õhtust sööma hotelli restorani. Pärast sööki istusime veidi baaris ja jõime klaasikese veini. Siis tuli minna veel hotelli läheduses olevasse poodi kommi koju kaasa ostma. Venemaa kommid on ju tuntud oma headuse poolest! Aga valimine nende kõikide hulgast osutus oodatust keerulisemaks. Jändasime sellega seal poes ikka jupp aega. Kui kassasse maksma läksime arvas müüja, et ilmselt on head kommid, neid pidavat kõik ostma. No seda oli hea teada! Tagantjärele võin öelda, et olid tõesti imehead kommid. Ja siis läks tõesti igaüks oma tuppa lugema ja magama.

Raha kulutasime täna 100,0 giidile muuseumipiletiteks + veel 60,0 eurot homseks Tsarskoje Selo külastuseks; lõunasöök 700,0 rubla; õhtusöök 1300,0 rubla, 350,0 rubla baaris; poes 280,0 rubla kommidele, Ermitaaži piletid 700,0 (need ostsime ise) ja Iisaku katedraal 300,0 rubla.