AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

NELJATEISTKÜMNES PÄEV - 15.08.2017.

Täna ärkasime väga aktiivse tegevuse peale meie vahetus naabruses. Koht, kus ööbisime, osutus väga populaarseks poolakate seas. Kuskile teel olevate poolakate seas siis. Vaevalt keegi sõitis kodust hommikust sööma kiirtee äärde. Pakkisime meiegi oma telgi kokku ja tegime hommikusöögi. Nüüd ei olnud meil muud, kui otse ja nii kiiresti kui vähegi jaksab, koju sõita. Algamas oli meie reisi kõige viimane etapp. Eile öösel sõites ja kaarti uurides olin teinud otsuse, et rohkem me ei plaani ööbida ega telki üles panna. Aitab küll! Praegusest ööbimiskohast oli meil koju umbes 1200 kilomeetrit. Kui sõitmisest puhkust vaja, siis tukume autos lihtsalt natukene. Pärast hommikusööki ei viitsinud isegi nõusid pesta enam. Et las lähevad kodus masinasse.

Kontrollisime üle, kas meie navigaator on meile ikka jätkuvalt kõige otsema ja kiirema tee välja valinud. Üleeile Sigishoarast Ukraina piiri äärde sõitu alustades olime temaga kohe täitsa hädas. Kui üritasime võimalikult otsest teed valida, siis juhatas ta meid kuskile pärapõrgusse, mingite auklite kruusateede vahele. Pärast mitmekordset üritamist loobusime ja ühe nendest kruusateedest pidime siiski läbima. Keskmise kiirusega 20 kilomeetrit tunnis. Samas nägime me just sellel teel kõige ilusamaid ja uhkemaid väravaid. Rumeenlastel on lausa rahvuslik hobi ehitada ja kaunistada aiaväravaid. Kõigepealt nikerdatakse need puidust. Siis, nüüd tuleb erinevus esile lausa piirkonniti, kas lakitakse või värvitakse. Aga kahtlustasin siiski, et aparaat on jätnud endale mällu kuidagimoodi, et meie sõidamegi ainult neid kõige viletsamaid, väiksemaid ja käänulisemaid sik-sakke pidi. Valgevene näitel ma mõtlen, kus vältisime tõesti tasulisi ja kõige otsemaid kiirteid. Kuid nüüd edasi oli meil peaaegu nagu joonlauaga tõmmatud joon Tallinnasse välja.

Läbi Poola idanurga sõites avaldas Karl imestust, et miks me siin pikemalt aega ei veeda ja ainult läbi sõidame? Tema arvates osutus just Poola meie reisi jooksul läbitud maadest kõige ilusamaks. Ja Karl oleks siin veetnud kõvasti rohkem aega. Eks siis pea kunagi plaani võtma! Algse plaani kohaselt ei pidanud me selle reisi jooksul üldse Poolasse sattuma. Kuid avastades, et viisad, mille meie saame, on nö eraviisad, mille kasutustingimuste hulka kuulub ainult ühekordne sisenemine riiki, siis lihtsalt ei olnud meil muud varianti, kui tulla tagasi Poola kaudu, sest Valgevenesse meid ei oleks enam sama viisaga teist korda lastud. Nii tuligi plaan ringi teha juba enne teele asumist ja Valgevenes jäi meil külastamata Brest.

Üldiselt siiski saime me üllatuslikult kogu oma reisikava ja marsruudi teoks teha. Käigu pealt muutsime ainult mõne riigi külastuse järjekorda (sõitsime Moldova läbi lõuna poole sõites, mitte pärast tagasi tulles nagu algselt plaanis oli), sattusime kogemata kombel Transnistriasse ning jätsime välja Sofia (selle asemel sõitsime pikemalt ringi Bulgaaria põhjaosas). Õnn oli meie poolel kogu aeg: vaatamata minu rumalusele olid meil need õnnetud autodokumendid kaasas; vaatamata pidevatele ähvardustele ei õnnestunud meil maksta mitte ühtegi trahvi piiridel (isegi mitte parkimistrahvi me ei saanud, kuigi kõikidel eelmistel reisidel on meil see vähemalt õnnestunud saada); meie auto pidas kogu reisi vapralt vastu ja aku ütles lõplikult üles alles kodus tagasi olles.

Kui nüüd küsida, ja kindlasti tekib see küsimus, et milline riik meile kõige parema mulje jättis, siis Rumeenia. See oli kuidagi kõige armsam, seal olid kõige armsamad väikesed külakesed, majad ja muuseumid, kõige ilusam maastik ja loodus jne. Valgevene oli kõige odavam. Ukrainas oli kõige rohkem päevalilli ja Odessas kõige kuumem. Transnistrias veetsime kõige vähem aega. Moldovas olid kõige viletsamad teed, aga selle eest head viinamarjad. Rumeenia jättis siis kõige meeldivama mulje ning sinna sooviks kunagi kindlasti tagasi minna. Bulgaarias oli kõige rohkem kultuuri. Sinnagi peaks minema kunagi veel korra, et käia siiski ära Sofias ja nendes kohtades, mis nüüd vaatamata jäid. Kui teistest riikidest lahkusime tundega, et enamus maast sai läbi sõidetud/vaadatud, siis Bulgaarias tekkis küll tunne, et me ei jõua iialgi kogu selle meeletu koguse kultuuri, kunsti ja ajalooga tutvuda nii põhjalikult kui sooviks.

Nüüd Tallinna poole sõites läbi Poola, Leedu ja Läti ning lõpuks ka Eesti, käisime korra pärast lõunat söömas. Tegime mõned tualetipeatused. Tankisime kaks korda, viimane neist juba Pärnus. Ning koju jõudsime umbes kell kolm öösel. Ah jaa, päriselt me trahvist siiski kogu reisi jooksul ei pääsenud. Pärnu maanteel kodu poole kihutades õnnestus meil öösel saada üks trahv ikkagi - kiiruse ületamise eest. Olime järjest autos olnud hommikul kella kümnest peale kuni siis koju jõudmiseni välja, see teeb siis umbes 17 tundi. Läbisime selle ajaga 1200 kilomeetrit. Enne pole ma mitte kunagi nii pikalt ja palju järjest sõitnud. Aga kuskile ööbima ei tahtnud me enam jääda ja nii see läks.

Nüüd kogu reisi kokku võttes sõitsime me maha 6189 kilomeetrit. See on ka meie autoreiside rekord! Raha kulus meil kogu reisi peale 1360,0 eurot. Ühe inimese kohta läks reis maksma 340,0 eurot. Kindlasti oleks saanud väga palju odavamalt veel. Aga kuna need maad olid niigi väga odavad, siis ei saa öelda, et me just koonerdanud oleksime! Seal sees on kaasa ostetud toit 90,0 eurot, mida jäi palju järgi, kuna käisime kõvasti väljas söömas ja ööbisime hotellides, mida polnud ette nähtud. 183,0 eurot kulus fotodele ja Valgevene viisadele ja kohustuslikule kindlustusele. Pidime tegema kiirviisad, kuna minul ja Katariinal oli vaja enne Musta mere äärde sõitmist saada passi veel Venemaa viisad. Muidu poleks ajaliselt jõudnud lihtsalt. Nimelt Musta mere äärest tulles ootas meid koos Katariinaga paari päeva pärast Peterburg.

Igal juhul soovitan mina kõigil huvilistel nendesse riikidesse sõita. Ning ei maksa peljata neid hirmu tekitavaid piire, teid, liiklust jne. Piiridel mõtlesin küll tõesti iga kord, et jumal tänatud, et ma vene keelt räägin. Pole see küll hea, aga hakkama sain. Valgevene piirivalvurid näiteks ei rääkinud inglise keelt. Kuid ka ilma vene keeleta tuleb toime. Natukene peale hakkamist ja külma närvi läheb ainult vaja. Kõik muud hirmu- ja õudusjutud, millega enne teele asumist kokku puutusin, jätsin tähele panemata ega võtnud neid tõsiselt. Mitte kordagi reisi jooksul ei tekkinud meil tunnet, et oleksime kuidagi ohustatud. Isegi siis mitte, kui olime sattunud oma navigaatori juhtimisel tõesti kuskile jumalast hüljatud paika taas. Ja jutud selle piirkonna suurlinnade kohutavast liiklusest on ka kõvasti liialdatud. Minul ei tekkinud mitte ühtegi ebameeldivat, ohtlikku ega ka mitte piinlikku situatsiooni mitte üheski suurlinnas. Tähelepanelik tuleb muidugi olla. Kuid see on liikluses niigi elementaarne. Mina arvan igal juhul, et see piirkond väärib avastamist, tutvumist ja ringi seiklemist!