AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 12.08.2017.

Hommikul oli väga mõnus ärgata. Esimene öö reisi jooksul, kus ei olnud palav magada. Eliisabetil oli isegi natukene jahe hakanud ning ta olla sunnitud öösel teki peale võtma. Läksime hotelli restorani hommikust sööma. Siin oli väga hea kohv! Vist isegi parim, mida olin selle reisi jooksul saanud. No olgu peale, Odessas hotellis oli ka väga hea kohv, kui maksid natukene juurde.

Pakkisime oma asjad kokku, jätsime hüvasti ja kohtusime taas oma autoga, mis tänagi ilusasti käivitus. Eliisabet arvas, et tal on närvid täitsa läbi juba. Auto pärast. Vaene laps. Ja mina arvasin, et sellised asjad rohkem minu asi muretseda. Tegime Ruses veel ühe tiiru. Selle linna puhul on tegemist kunagise Bulgaaria rikkaima linnaga. Rusel on oma 19.sajandi linnahoonete ja art nouveau villadega Doonau sadamalinnana tugev keskeuroopalik hõng. Linn on palju tänu võlgu 1864-1868 valitsenud kubernerile. See valgustatud Türgi administraator tegi Türgi garnisonilinnast moodsa Euroopa linna. Pärast rahvusliku ärkamisaega Türgi ikke alt vabanemist suurenesid lääne investeeringud ja Rusest saigi Bulgaaria rikkaim linn.

Nüüd aga sõitsime natukene tagasi, et külastada Ivanovo kaljukirikuid. Ivanovo külla juhatas meid ilusasti Katariina koostöös oma navigaatoriga, kuid sealt edasi pidime natukene ekslema. Küsisime kohalikult rahvalt poe ukse taga. Ega mujal polnud inimesi nähagi. Pärast väikest omavahelist vaidlust suutsid prouad jõuda ühisele seisukohale, et kuhu poole me siis peaksime sõitma. Tundus küll väga kahtlane selline juhatus, kuid ega meil paremat polnud. Aga kohale me jõudsime. Sest sõites juhatatud suunas (mis osutus tõesti õigeks!) leidsime tee ääres lõpuks tõesti ka väikese ja üleni roostes sildi, mis soovitud kohale osutas.

Ruse, kus ööbisime, ongi justkui sissepääs Rusenski Lomi väänlevasse kanjonisse, kus keskaja mungad muutsid Ivanovo lähistel asuvad koopad unikaalsete kaljusse raiutud kloostrite kogumikuks. Kokku on piirkonnas seitse väikest kaljukloostrit-kirikut. Hetkel on avatud uudistamiseks neist ainult üks - Püha Neitsi Kaljukirik. Ülejäänud kirikud pidid olema ohtlikus seisus (ilmselt siis varisemisohtlikud), seega nendesse inimesi ei lubata. Aga see, mida lähedalt vaadata saime, oli täiesti imeline oma värviliste freskodega. Kogu kiriku seinad ja lagi on 13.-14. sajandil maalitud täis Uue Testamendi freskodega tundmatu kunstniku poolt. Ivanovo kloostrites elas 14.sajandil suur munkade kogukond.  Midagi taolist olen näinud Küprosel Troodose kloostrites. Kes neid näinud, kujutab ette, millest jutt. Troodose kloostrid pole siiski kaljusse raiutud, vaid tavalisel viisil ehitatud kivikloostrid. Tänasel päeval on aga mõlemad kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Jalutasime kanjonis natukene ka ringi. Karl ei suutnud muidugi jätta ronimata ühelgi kaljunukil ega eendil. Mul oli ilmselt lihtsam leppida sellega. Sain ise ka paar väga head pilti temast. Lõpuks alla parkimisplatsile tagasi jõudes võtsime suuna Bukaresti ehk siis uuesti Rumeenia poole. Piirile jõudes läks kõik kiirelt. Kuna Bulgaariaski on teemaks, aga mina polnud seda riiki sisenedes jälle maksnud, siis pidasin piirijärjekorras ühe politseiniku kinni ja küsisin, et kui ma pole seda riiki tulles maksnud, siis kus ma saaksin nüüd seda teha? Politseinik imestas, kergitas kulme ja arvas, et ei, ega nüüd ei saagi, ikka trahv tuleb selle eest. Mina ikka ajasin oma jonni, et ei mingit trahvi, mulle öeldi, et pean lihtsalt riigist väljudes piiril ära maksma. Politseinik andis alla lõpuks, palus mul auto korraks järjekorrast eemale sõita ja minna umbes 100 meetrit tagasi jalgsi ning seal üks putka, kus saan maksta. Maksin ära, võtsime uuesti järjekorda ning kõik oli korras!

Uuesti ületasime Doonau, nüüd küll silla abil, ja olimegi Rumeenias tagasi. Bukarestis olime lõuna ajal. Parkisime auto. Autost väljudes jäin vaatama, kuidas siin parkimisega lood. Otsisin kas mingit silti või parkimisautomaati. Hetkega oli minu kõrval aga meesterahvas, kes küsis, kui kaua soovime parkida? Arvestasime ikka mitme tunniga. Ruttu sai tasutud. Sain kviitungi ja parkimispileti armatuurile panekuks. Karl on meil oma sõnul terve reisi aja totaalselt näljahäda pidanud kannatama. Läksime siis nüüd alustuseks lõunat sööma, et Karl saaks vähemalt täna kõhu täis. Ega meil siin muud valida polnud väga - MacDonalds jäi teele ette. Läksime sinna. Ostsin kõigile suured eined. Karl kusjuures sõi ära minu kartulid, Eliisabeti kartulid, jõi ära kõik järgijäänud joogid ja sõi veel jäätise ka peale. Ja tunni aja pärast oli ta uuesti näljane! Loobusime teda söötmast. Kõhtu täis nagunii ei saa kunagi.

Aga siis läksime vaatama Bukaresti Parlamendipaleed Casa Popurului´d, mis on USA Pentagoni järel suuruselt teine hoone maailmas. Ning tõesti on tegemist tohutu hoonega. Hoone pindala on 350 000 ruutmeetrit ning seal on üle 1000 ruumi. Sellele ringi peale tegemine võttis ikka paraja aja. Aga kuna tegemist oli laupäevaga, siis oli kogu hoone täitsa nagu välja surnud. Tegelikult võib isegi terve linna kohta seda öelda. Suve aeg muidugi, peaaegu 40 kraadi kuuma, võib-olla oli kogu linnarahvas ka maal suvitamas. Vanalinna osas turiste muidugi leidus. Kuid Parlamendihoone on vaatamata oma kolossaalsetele mõõtmetele ja võimsusele väga ilus hoone. Ta ei mõju kuidagi rusuvalt, kuigi tulenevalt oma suurusest, võiks see kergesti juhtuda. Hoone ümber on jäetud piisavalt ruumi. Parlamendi territoorium on ümbritsetud päris suure pargialaga. Lisaks on hoone ees veel üks Bukaresti suurimaid parke. Parlamendipaleele (ning tõesti on tegemist rohkem palee kui niisama hoonega) on jäetud piisavalt ruumi hoone mõjule pääsemiseks. Kui taoline hoone oles surutud teiste majade vahele võiks üldmulje olla väga rusuv.

Rumeenia pealinn on vaatamata oma suurusele erakordselt roheline linn, ümbritsetud parkidest ja järvedest. Laiad varju pakkuvad tänavad, hubased Belle Epoque stiilis hooned, kuulus triumfikaar ja prantslaste poolt 19.sajandil ehitatud ja taastatud hooned, on põhjus, mis Bukaresti tihti ka väikeseks Pariisiks kutsutakse. Jälle selline võimas ning uhke linn. Suursugune. Need meeletult laiad tänavad ja prospektid. Kolossaalsed hooned. Ja ikka ja jälle ma pean imestama, et on võimalik (Tallinna puhul olen lootuse kaotanud juba) kujundada linna ühtse tervikuna. Et kogu linn oleks harmooniline, et inimesed tunneksid ennast seal hästi, et autoga liikleja tunneks ennast hästi. Kuid linna kõige kuulsam ehitis on siiski Ateneul Roman, mis ehitati samuti 19.sajandi lõpus ja on praegu Bukaresti tähtsaim kontserdisaal. Hoone interjöör on imeilus. Akustika osas on selle Rumeenia uhkusega võrreldav võib-olla vaid Milano La Scala teater. Väga palju hooneid on hetkel muidugi renoveerimisel.

Bukarestist lahkudes võtsime suuna Transilvaaniasse. Kuna terve meie reisi jooksul on olnud teede ääres väga palju tanklaid, siis ei muretsenud ma kordagi sellepärast, et peaks näiteks kohe Bukarestis tankima. Mõtlesin vastupidi, et sõidame linnast välja, siis rahulikum ja aega tankida küll. Aga võta näpust! Linnast välja Brani poole sõites, sattusime me nii uhkele kiirteele, kus isegi tanklaid ei olnud. Isegi ühtegi mahasõitu ei olnud 50 kilomeetri ulatuses. Kui esimene tuli, siis keerasime kohe sisse ja üritasime tanklat leida. Küsisin teetöölistelt juhatust. Üks neist hakkas energiliselt seletama, kuhu peaks sõitma. Siis tuli lähemale üks tagasihoidlik noormees, kes küsis, kas ma inglise keelt räägin? Vastasin, et räägin küll. Ühe lausega juhatas ta meid väga täpselt kõige lähema tanklani. Saime lõpuks paagi täis ja lastele jäätist. Kiirteele tagasi sõites, möödusime meile teed juhatanud seltskonnast uuesti, saime neile ilusasti tänutäheks lehvitada.

Varsti keerasime kiirteelt ära Transilvaania mägedesse. Ja kus nüüd tulid alles vaated! Täiesti uskumatult ilus on Rumeenia see osa. Need väikesed mägikülad ja need imearmsad majad nendes. Kogu seda meeletut ilu enda ümber imetledes olime täiesti märkamatult sattunud ummikusse. Tundus, et kogu Rumeenia on nädalavahetuse puhul tulnud samuti nautima mägede karget õhku ja neid lummavaid vaateid. Alguses liikusime lihtsalt väga aeglaselt. Siis päris seisime. Nii möödus mitu tundi. Et seisad ja siis mõned meetrid vahepeal liigud ja siis jälle seisad. Minul sai üsna varsti kõrini. Kui jõudsime Bustenis ühe motellini teosammul pöörasin sisse. Hind sobis meile - toa eest umbes 30 eurot. Võrreldes meie eelmiste ööbimiskohtadega võib tunduda muidugi kallis, aga siin peab arvestama sellega, et tegemist kõrghooajaga siiski. Ning vaadates neid rahvaste rändamisi, võiksid hotelliomanikud ka mitu korda kõrgemat hinda küsida. Karli jaoks tegid motelli äärmiselt meeldivaks kolm seal elavat imearmast kassipoega.

Restorani sööma küll ei hakanud me minema. Seda enam, et enamus meie kaasa võetud sööki oli ju söömata, kuna nii tihedalt väljas söömas käisime. Täna otsustasime ikkagi ise süüa teha. Võtsime autost oma vajaliku nodi kõik kaasa ning vedasime tuppa. Rõdu oli meil ilusasti olemas. Aga kuna naabertoa rahvas terve õhtu koos väikese veiniga rõdul imelist vaadet mägedele nautis, et hakanud me nende silma all seal oma priimusega keetma. Karl pani siis priimuse vannituppa üles. Seal kivipõrand ja hea ohutu. Tegi uksed ka kõik lahti. Midagi taolist pole ma ausalt öelda veel mitte kunagi teinud. Kuid saime oma söögi tehtud ja söödud. Lugesime. Ja Eliisabet varsti norises juba vaikselt meil kõrval.

Raha kulutasime täna Bulgaaria piiril makstud teemaks 10,0 eurot (kuigi kviitungi sain millegipärast 15-le eurole) ja Doonau ületustasu 2,0 eurot, lõunasöök 68,0, bensiin 224,0, motell 150,0 ja parkimine Bukarestis 7,0 leud. Sõitsime 288 kilomeetrit.