Thursday, September 21, 2017


KATARIINAGA PETERBURIS!

ESIMENE PÄEV - 18.08.2017.

Äratus oli täna minul ja Katariinal 4:30. 5:15 pidime olema Aruküla mõisa ees, et jõuda ilusasti "Estonia" juurde kell 6:00 Peterburi väljuva bussi peale. Süüa me hommikul loomulikult nii vara ei jõudnud ega soovinud. Bussis tegime kõigepealt Katariinaga tagasihoidliku hommikusöögi. Lahke naabrinaine oli meile pannud kaasa eilselt sünnipäevalt salatit, arvates juba ette, et ega me nii vara hommikul ei viitsi midagi valmistama hakata. Kohvi olin topsiga kaasa teinud endale. Siis tuli minul vastupandamatu soov jätkata pooleli jäänud und. Ärkasin piiril. Võrreldes paari päeva eest naastud Musta mere äärsete riikide piirikogemusega, läks Vene-Eesti piiril kõik ludinal. Ainult kaks ja pool tundi! 

Peterburi sõitmise soov tekkis meil väga äkki kevadel mõnede töökaaslastega. Mõeldud-tehtud! Antud juhul käis see isegi vastupidi: et tehtud-mõeldud. Otsisime netist välja esimese sobiliku reisi, mida täitsa juhuslikult pakkus taas kord Germalo. Nendega käisin ka Islandil eelmisel suvel ning jäin väga rahule. Nii oligi meie väikeses seltskonnas (mis oli osa tervest bussitäiest) Riina, Maret, Reet, Katariina ja mina. Käisin esimest korda Peterburis siis, kui tegemist oli veel Leningradiga. Olin 12-aastane ja juba toona lummas mind see linn oma kanalite, sildade ja muuseumide kulla ja säraga. Ega ma tookord ei teadnud mitte midagi nimedest, koolkondadest, selle võrratu linna asutamise loost, keiserlikust perekonnast ega Venemaa võimsusest ja hiilgusest. Ning äkki olin puhta lehena sattunud Talvepalee ühte uskumatult võrratusse maalisaali. Seisin seal õhku ahmides ühe maali ees igaviku. Et niiii ilus! Siis vedas isa mind järgmise ette. Ja nii jõudsin ma kohe päris mitut maali imetleda selle poole päeva jooksul, mis Ermitaažis veetsime.


Nende kahe käimise vahele on jäänud nii mõnedki põgusad külastused, mis on aga kõik olnud lihtsalt läbisõitmised. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, läksin ma aga Peterburi hoopis teise pagasiga. Olles aastatega omandanud tohutud teadmised võrreldes esimese käiguga. Kindlasti aitavad need mul teha häid valikuid ning keskenduda sellele, mida ma soovin näha ja mis mind tõeliselt huvitab. No Katariina loomulikult peab leppima minu valikutega. Esimesena suundusime aga hoopis Peterhofi. Piletite ostmisel tekkis väike segadus. Katariinat ei lastud algul sisse. Meie giid oli võtnud kõigile koolilastele tasuta piletid. Unustas aga ütlemata, et selle jaoks peab olema alla 16-aastane. Ning tasuta piletiga saab sisse ainult ühest väravast. Nii ta siis sinna väravate vahele jäigi. Küsimise peale ütles oma vanuse, tehes ennast niigi aastakese võrra nooremaks, kuid sellest ei piisanud. Oleks pidanud kaks aastat nooremaks valetama. Kuid sai uue pileti ja sisse me saime.

Peterhofi loss on ehitatud Soome lahe kaldale - Peeter I esitas tellimuse 1714-ndal aastal. Tema kavatsus oli, et ehitatav loss sarnaneks ja isegi võistleks Prantsumaal asuva Versailles´i lossiga. Suurt lossi (1714-1721), mille algne arhitekt oli Jean Baptiste Le Blond, muutis Jelizaveta valitsemisajal Talvepalee arhitekt Rastrelli, kes lisas omapäraseid barokseid detaile. Kompleks koosneb ekstravagantsest kogumist lossidest, maailmakuulsast purskkaevude süsteemist (siin on üle 100 purskkaevu), kaskaadidest ja parkidest ning iluaedadest. Tsaariperekonna jaoks oli Peterhof suvepalee. Lihtsamalt öeldes siis suvila. Uhke küll!

II Maailmasõja ajal sai Peterhof kõvasti kannatada. Kolm aastat asus siin Leningradi blokaadi ajal Saksa armee, kes põletas Suure lossi ning kahjustas ulatuslikult teisigi hooneid. Suurest paleest olid järel ainult seinad ja kõik oli mattunud rusuhunnikutesse. Tänu Punaarmee inseneridele ning vähemalt 1000-le vabatahtlikule taastati Peterhof aga väga kiiresti (ning ühtlasi muudeti aastal 1944 saksapärane nimi Peterhof Petrodvoretsiks, mis püsis kuni 1990-nda aastani) - 1945 avati külastajatele juba pargi osa ning 1952 ka hooned. Lossides sees me ei käinud. Jalutasime läbi pargid, imetlesime purskkaeve ja kaskaade ning tegime väikese püstijala lõuna.

Siis sõitsime päriselt Peterburi! Esimest korda nägin ka Peterburi mitte kõige ilusamat poolt - sõitsime läbi suhteliselt mahajäetud linnaosa alustuseks. Tühjad ja lõhutud majad. Inimesi väga polnud liikumas. Tundus nagu mingi geto olevat! Ees ootas meid aga laevaga ehk jõebussiga sõit. Alguses hoiatati küll, et hirmus külm hakkab väljas istudes. Kuid ilmadega vedas meil jälle. Võttes fliisid ümber oli ka õhtul jõgede ja kanalite peal mõnusalt soe vaatamata kõvasti puhuvale tuulele. Mõned sillad oli nii madalad, et kapten käis isiklikult kontrollimas väljas, et meist kõik hoiaksid oma pead all rääkimata sellest, et keegi püsti seisaks. See oli täiesti keelatud! Giid Ervin Org jutustas meile peaaegu igast majast, millest mööda sõitsime, oma loo. Uskumatu, kui palju teadmisi ja kui põhjalikud võivad need olla ühest linnast!

Sõitsime pikalt mööda Gribojedovi kanalit, mis laiub kesklinnas lausa viie kilomeetri ulatuses ning mida ületab 21 silda. Kanal ehitati 1739-ndal aastal, et vedada Heinaturult kaupa, ning sai nime Vene näitekirjaniku ja diplomaadi Aleksander Gribojedovi järgi. Läbisime osaliselt Moika ja Fontanka jõgesid. Imetlesime Maria teatri imeilusat hoonet. Teatrile on ehitatud juurdeehitus teisele poole kanalit: uus ja vana hoone on ühendatud galeriiga. Peterburi veeteed on oluliselt kiiremad autoteedega võrreldes. Mööda tänavaid jooksis meiega kaasa umbes 10-12 aastane poisike, kes igalt sillalt meile rõõmsalt lehvitas. Eks ta tegi seda loomulikult raha pärast, et turiste lõbustada, aga iseenesest oli ta väga armas ja tagasihoidlik ja ilmselgelt pidi olema äärmiselt heas vormis. Sest kokku tuli tal joosta üle kaheksa kilomeetri. Teadis meie giid rääkida. Ja ta pidi seda tihti tegema. Natukene raha sai ta meie grupiltki ja oli tänulik selle eest.

Laeva pealt maha tulles suundusime bussi tagasi. Sõitsime natukene veel mööda linna ringi ja siis jõudsimegi meie hotelli. Hotell oli tore ja uhke. Väga suur. Azimut oli nimi. Meie tuba Katariinaga asus seitsmendal korrusel. Kuid korruseid oli veel mitu. Õhtusööki meil reisi hinna sees polnud ette nähtud, seega pidime leidma ise endale võimaluse kõht täis saada. Korraks mõtlesime minna linna peale otsima mõnda mõnusat söögikohta, aga väsimus ja laiskus said võitu. Ning nii mõnus oli nautida hea hotelli mugavusi. Seega otsustasime süüa hotelli buffee lauas. See oli suhteliselt odav ja söögid olid tõesti väga head. Olles kõhu liigagi täis puginud, sest kui rootsi laud, kus sööd palju tahad, kipub inimene ikka ahneks minema ja liialdama, läksime igaüks oma tuppa. Mina lugesin. Katariina luges samuti. Mulle nii meeldivad need õhtud erinevates hotellides. See on parim puhkus! Sest lihtsalt ei ole võimalik äkki püsti karata ja koristama hakata, ei saa muretseda pesemata nõude ja triikimata pesu, niitmata muru, rohimata peenarde ja tuhande muu asja pärast, mis kodus ei lase rahulikult diivanil lugeda, vaid sunnib niitma, pesema, koristama ja kraamima lõputult.

Raha kulus meil täna 750,0 rubla minu Peterhofi piletile. Katariina eest giid siiski ei küsinud piletiraha. 700,0 rubla eest sõime lõunaks lõhe-wrappe, mis olid uskumatult head. Ning õhtusöök kahele hotellis 1300,0 rubla. Giidile maksin ette ära 3000,0 rubla. Hiljem siis saab tasaarveldada. Ja kui imeline võrreldes just lõppenud eelmise reisiga - ma ei pidanud roolis olema!

No comments:

Post a Comment