NÄDAL MALTAL!

KOLMAS PÄEV - 26.06.2019.

Tänane päev oli meil juba veebruarikuus ära planeeritud. Nimelt Hypogeumi külastus. Kuna selle puhul on tegemist nii haruldase UNESCO kaitse all oleva kohaga, et päevane külastajate hulk on objekti säilitamise huvides piiratud 80 inimese peale, siis tulebki suveperioodiks osta umbes pool aastat piletid ette. Ning õnneliku juhuse kokkulangemise tõttu sattusin mina just veebruaris lugema reisikirja, kus seda mainitud oli. Nüüd olimegi uhked ja õnnelikud piletiomanikud! Bussiga saime jälle Vallettasse. Meie üllatuseks küsiti täna aga bussipileti eest 3 eurot. Saime aru, et tegemist mingi kiirliiniga. Sõitis tõesti natukene otsemat teed Vallettasse. Mis oli aga tobe, oli see, et seda kallimat piletit ei saanud kasutada järgmiseks sõiduks! See kehtis ainult selles bussis. Vallettast sõitsime kohe edasi teise bussiga Paolasse, kus asubki Hypogeum. Natukene pidime uurima neid õigeid liine, sest infost öeldi meile alguses vale bussinumber ja siis ka vale post, mille juurest buss väljub. Üldse tasub Maltal kindluse mõttes  saadud informatsioon üle kontrollida. See ei pruugi alati tõeseks osutuda.

Igaks juhuks hakatakse ikka alati natukene varem minema. Nii meiegi. Pidime olema kell 11 kohal. Tegelikult olime aga juba veerand üksteist õiges kohas. Jalutasime siis Paolas ringi. Liisu soov oli leida mõni kohvik, kus aega parajaks teha. Kuid selles suunas, kuhu meie läksime, polnud mitte ühtegi kohvikut tema suureks pettumuseks. Tiiruga jõudsime Hypogeumi juurde tagasi. Läksime sisse ja ootasime oma ekskursiooni algust. Kõik asjad, kaasa arvatud fotoaparaat, tuli meil jätta enne maa alla minekut hoiukappi. Seega ei saanud ma seal teha mitte ühtegi fotot ja need, mis on siin, on lihtsalt interneti avarustest laenatud.

Oma nime on Hypogeum saanud kreeka keelest ja tähendab maa-alust. Tegemist on 1902. aastal ehitustööde käigus avastatud nekropoliga, mis on vanem Egiptuse püramiididest. Hypogeum on Maltal asuvatest megaliitidest kõige paremini säilinud. Ehitatud 3300-3000 eKr ning arvatakse olnud olevat kunagi nii pühakoda kui matusepaik. Arheoloogid on leidnud siit üle 7000 inimese säilmed. Esimeste uurimistööde käigus puhastati ruumide sisemus säilmetest, prahist jmt. Kahjuks dokumenteeriti paljud leiud puudulikult, palju luid visati lihtsalt ära. Lisaks kadus esialgne uuringu raport. Hypogeum avati esmakordselt külastatajatele juba 1908. aastal kui uurimistööd kohati veel kestsid. Hypogeum on ehitatud keerulise süsteemi järgi - hoolikalt on plaanitud kambrite süsteem ning valgust sisse laskvate avade paiknemine - talvisel pööripäeval on selle tulemusena valgustatud üks pühamatest maa-alustest kambritest. Osade ruumide lagedele on maalitud punase ookriga keerulisi spiraale ja ornamente. Need muidugi väga hästi ei ole säilinud. Hypogeum paikneb kolmel tasandil, mis arvatakse olevat kaevatud erinevatel aegadel pehme liivakivi sisse, millest koosneb kogu Malta saarestik.

1991. aastal ala suleti halva seisundi tõttu, milles otseselt oli süüdi meeletu külastajate hulk. Hypogeum jäi suletuks kümneks aastaks, mille jooksul läbis väga põhjaliku restaureerimise ning likvideeriti alates muuseumi avamisest peale tekkinud kahjud. Paar aastat tagasi avati Hypogeum uuesti pärast väga kaasaegsete jälgimis- ja säilitusseadmete paigaldamist. Sellest tulenebki otsus, et Hypogeumi lubatakse igas tunnis korraga ainult 8 inimest. Päevas 80. Kuulus on Hypogeum ka sealt leitud kujukese - Sleeping Lady poolest, mis asub Vallettas Rahvusmuuseumis. Maltalased peavad Hypogeumi täiesti ainulaadseks nähtuseks - kogu maailmas ei pidavat midagi sarnast olema. Eks see teaduslik lähenemine on üks asi. Pean siiski ütlema, et hiljuti kolasin Aleksandrias suhteliselt sarnases maa-aluses nekropolis. Ainult kordades suuremas.

Malta ajalugu on väga kirju. Arvatakse, et esimesed asukad tulid siia meritsi Sitsiaaliast sealsete hõimudevahelise tüli käigus ja nagu ikka pidid kaotajad lahkuma. Nende rajatud on Malta pronksiaegne kultuur, mille tulemuseks on ka Hypogeum ning hulgaliselt megaliitidest (väga suurtest kiviplokkidest) templeid, mida mõnda meiegi plaanime uudistada. Üks tempel, Tarxien, asub Paoloski, aga meil seda polnud plaanis külastada. Kõik need Malta templid on UNESCO nimistus. Hypogeumist lahkudes teise suunda komistasime kohe armsa kohviku peale. Istusime korraks jäätisekokteilide seltsis. Siis läksime järgmise bussi peale, mis sõidutas meid edasi väikesesse kalurikülla Marsaxlokk´i.

Maltalased ise nimetavad seda küll külaks. Kuid Eliisabet on täiesti teisel arvamusel. Tema arusaamise kohaselt peab küla olema selline mõnekümne hajali puust majakesega romantiline paigake keset niitusid ja metsi. Malta külad ei erine aga mitte millegi poolest linnadest. Samamoodi kitsad tänavad (no Marsaxlokk´is on neid tõesti vaid mõni!) tihedalt täis kokku ehitatud maju. Põhjus, miks see külakene on nii populaarseks ja kuulsaks saanud, on nende ühtedes toonides värvitud kaluripaadid. Terve väike sadamakai on täis imeilusaid värvilisi paate. Maltalased ise peavad seda jälle ainuomaseks Maltale, kuid sarnaseid värvilisi paate olen hiljuti kohanud jälle Aleksandrias.

Imetlesime jupp aega neid paadikesi. Kaldal pakuvad mitmed kohalikud paadisõite. Lähedal paikneb St Peteri looduslik bassein. Enamus teeb tiire sinna. Mõned olid lisanud veel vaatamisväärsusi. Hinnad algasid 5 eurost tund aega, mis mulle tundus väga odav. Eliisabet lõi äkki kõhklema, et ei tea, kas neil ikka päästevestid on ja nii väikesed paadid jne. Minu 8 aastat kaks korda nädalas ujumistrennis käinud väga hea ujumisoskusega laps! Olin hämmeldunud. Oma ujumisoskuse tõttu oleksin pigem mina pidanud kõhklema. Marsaxlokk´ist kahe kilomeetri kaugusel pidid olema Ghar Dalami koopad ja koopamuuseum. Parema meelega läheks Liisu sinna. Mõeldud-tehtud. Liisu otsis neti ja marsruudi Googlist üles ning asusime teele.

Esialgu läks kõik väga hästi. Jalutasime külast välja, mis tõesti osutus tegelikult väikeseks. Siis oli meil õnn näha isegi natukene tühja maad ja põlde. Päevalilli, kõrvitsaid, viinamarjasid ning kapsaid-porgandeid ikka kasvatakse Maltal. Kuigi tulenevalt vaba maa vähesusest, natukene rohkem on seda Gozo saarel, kus ongi enamus riigi põllumajandusest, suudab Malta kasvatada ise vaid 20% vajaminevast toidust. Välja arvatud kartul. Aga sellest hiljem. Jalutasime järjest edasi. Kuigi lõpuks kulgesime pisikest jalgrada mööda kahe kiviaia vahel. Tükk aega tundus tee juba imelik. No ja nii ta lõpuks lõppeski väikese lukus väravaga kellegi hoovi ees.

Nüüd ei jäänud meil küll mitte midagi muud üle, kui keerata ringi ja tulla sama teed Marsaxlokk´i tagasi. Uuesti bussiga minekut ei hakanud proovima. Kuna üks üritus ebaõnnestus, siis võtsime küll kohe teise ette ja valisime omale paadisõidu. Kõige odavamat siiski ei võtnud. Meie sõit läks maksma 10 eurot nägu. Paadimees oli tore. Meie paat oli suhteliselt suur ja uhke. Värviline! Ning selga saime korralikud päästevestid Liisu rõõmuks. Päike kõrvetas halastamatult, kuid merel oli meeldivalt jahutav tuul nii, et kokkuvõttes oli sõit päris nauditav. Marsaxlokk´i kõrval asub Malta elektrijaam, mis töötab minu imestuseks gaasiga. Kahest meeletult suurest gaasitankerist sõitsime mööda.

Soolaväljadest, mida alguses muidugi paadimees ilusate fotodega reklaamis, sõitsime samuti mööda. Aga kuna nende puhul on tegemist kasutuses olevatega, siis loomulikult oli nendele minek keelatud. Delimara poolsaare ümber sõitsime ringi. Tegemist on väga ilusate vaadetega Marsaxlokk´i ümbruses. Maltal kaljusel rannikul on palju nii öelda auke, mida meri aastatuhandete jooksul pehmesse liivakivisse uuristanud. Paljud on neist suured vaatamisväärsused. Kõige kuulsam, Gozol asuv, kukkus kahjuks mõned aastad tagasi kokku. Meie lõplik eesmärk käesoleval paadituuril oli aga St Peteri bassein. Kuigi see vähemalt mulle erilist muljet ei jätnud. Rahvast oli seal rannas ja ujumas ja niisama aega veetmas meeletult muidugi.

Oma tiiruga merelt tagasi tulles saime imetleda veel kõrgemal kaljul paiknevat Marsaxlokk´i kindlust. Siis olimegi sadamas tagasi. Jalutasime veel natukene ringi. Kui saabuda siia hommikul vara võib jälgida kohalike kalameeste vilgast tööd, kes sellel ajal saabuvad just merelt kalapüügiretkedelt. Siin samas sadamas saak sorteeritakse ning müüakse enamuses maha kohalikele restoranipidajatele. Teine põhjus, miks turistid tulevad Marsaxlokk´i, ongi need samad suurepärased mereannirestoranid. Suvisel ehk turismi kõrghooajal tulevad suured külastajate hordid hommikul kohale, imetlevad värvilisi merelt saabuvaid kalapaate, teevad väikese paadisõidu merel, need, kes leiavad üles, külastavad koopaid ja sealset muuseumi, osad käivad ära ka St Peteri basseini juures ning lõpetavad oma tuuri kail mõnes restoranis.

Meie, kes me saabusime alles lõunaks, ei näinud muidugi kalameeste tegevust eriti. Saabudes oli jäänud veel üks hilinenud paadikene, kes sorteeris oma võrke. Ühe kaldale tõmmatud paadi külje all päikese varjus leidsime veel võrke parandava vanamehe. Selleks hetkeks olid kõik turistid koondunud restoranidesse lõunat sööma. Hoolimata Eliisabeti vastuväidetest ning argumentidest, miks ei kõlba igasugu molluskid ja kahekasajalad süüa, otsustasin ma just nimelt kõikide turistide moodi siin süüa hilist lõunat või siis varast õhtusööki. Sest mina armastan neid söögikõlbmatuid molluskeid just üle kõige.

Uurisime erinevate restoranid menüüsid ja pakkumisi. Ühe restorani nimi, "Kolm õde", tundus kuidagi tuttav olevat. Ning seda mitte Tallinnas asuva samanimelise hotelli tõttu. Uurides oma raamatut avastasin, et just seda restorani oli seal kiidetud. Pakkumises oli kompleksmenüü kahele, mis sisaldas kolme sorti kalafileed, kalmaare, kaheksajalgu, hiidkrevette ja merekarpe. Lisaks juurde kohalik värske ahjukartul, salat ja erinevad kastmed. Kartulit kasvatatakse Maltal kusjuures päris palju ja üllatavalt jätkub seda ka riigist välja vedamiseks - 80% saagist eksporditakse. Üks põhjuseid on kindlasti see, et Malta sooja kliima tõttu saadakse vähemalt kaks saaki aastas.

Eliisabet küll natukene nurises, aga erinevalt muudest molluskitest sööb kala temagi väga hea meelega. Ja kõik need molluskid viisid keele alla! Ning kartul oli samuti tõeline hõrgutis. Tellisin prooviks kohalikku roosat veini, mis osutus vastu ootusi väga heaks kergeks kuivaks veiniks. Juues seal kaldal imelise vaatega jääkülma veini tundus tõesti, et tegemist on paradiisiga. Seega sai kinnitust jälle üks arvamus Malta kohta. Olles lõpuks meiegi oma kõhud täis saanud avastasime, et külakene on kuidagi väga vaikseks ja tühjaks jäänud. Ning tõesti enamus rahvahulkadest olid lahkunud ja Marsaxlokk uneles oma vaikses pärastlõunases tempos. Tundus nüüd kohe täiesti inimtühi. Kuid seda paradiislikum!

Jalutasime tiiru linna keskväljakul kiriku juures ja siis suundusime meiegi bussipeatusesse bussi ootama, mis meid Vallettasse tagasi viiks. Nüüd pidime ootama tükk aega. Vist isegi ligi tunnikese. Samas oli saabuv buss jälle meeldivalt tühi ja saime mõnusasti istuma. Vallettas istusime kohe ümber Buggibasse minevale bussile ning saime kasutada kenasti juba olemasolevaid bussipileteid. Maltal kehtivad piletid kaks tundi. Välja arvatud siis meie hommikune Valletta buss, mille piletihind oli kolm eurot. Enamus kordadest sõitsime Buggibasse läbi Mosta. Kuna olime seal juba nii korduvalt bussiga ringi tiirutanud, siis eraldi sinna linna ei plaaninud me minna.

Mosta on kuulus oma katedraali (ehitatud 1833-1860) poolest, mis on Euroopa suurim kuppelkirik. Ehitusel oli eeskujuks Rooma Pantheon. Teine põhjus, miks maltalased ise Mosta kirikut väga armastavad, on jälle II maailmasõja suur pommitamine: 9. aprillil 1942 pommitas Luftwaffe Mostat. 16.40, kui kirikus toimus parajasti jumalateenistus ning koos oli üle 300 inimese, langes kirikule pommid, mis ei plahvatanud. Üks läbi kupli kirikusse kukkunud plahvatamata pomm evakueeriti kiiresti merre ning lasti seal ohutult õhku. Kohalik rahvas on tõlgendanud seda imena, mille kõikvõimas Jumal on lasknud saada osaks Malta elanikele, nende suure kangelaslikkuse eest II maailmasõja pommitamiste ajal.

Buggibasse jõudes ei soovinud meist rohkem enam süüa küll kumbki. Aga palavas kliimas läheb alati hästi näiteks jäätisekokteil. Leidsimegi ühe kohviku Buggiba peaväljakul, kus neid suurepäraseid kokteile müüakse. Mina võtsin maasika oma ja Eliisabet piparmündi-śokolaadi. Olid tõesti suurepärased! Jalutasime koju. Seal oli meie korteri perenaine näitamas kellelegi tuba. Itaallased olid järelikult lahkunud. Kuid sooja vett meil täna ikka ei olnud - remondimees polevat aega leidnud. Tuli käia jälle karastava veega pesemas. Malta kliimas on see isegi talutav. Eestis ei tuleks selline asi kõne allagi ilmselt. Meie külm vesi on ikka jääkülm. Neil selline leige.

Raha kulus täna bussipiletid 18 (kohutavalt palju!), Hypogeumi ette ostetud piletid 55, kohvikus 5, paadisõit 20, lõunasöök 38 ja jäätisekokteilid 6 eurot. Kokku 142 eurot. Täna oli päris kallis päev!