NÄDAL MALTAL!

NELJAS PÄEV - 27.06.2019.

Eliisabeti soovil magasime täna hommikul nii kaua kui vähegi soovisime. Ee, et siis sarnaselt kõikidele teistele hommikutele, umbes kella kaheksani! Rohkemaks und lihtsalt ei jätku. Palav hakkab ja õues kostev tegevus on kõik toas kuulda. Oleme küll neljandal korrusel, aga ega see ei sega. Korralikke aknaid nad siin kas ei oska või siis lihtsalt ei taha teha. Mis on aga imelik, sest suve läbi nad konditsioneerivad hoolega kõiki ruume ja talvel siis kütavad. Kui neil uksed ja aknad natukene õhukindlamad ja tihedamad oleksid läheks selle mõlema tarvis tunduvalt vähem elektrit. Ja oleks ka vaiksem. Praegu on akendel-ustel mõnedel sentimeetrised praod. Kui õues on tuul, siis ulub see läbi kogu maja ja kõikide korterite ning koridoride.

Aga tänase plaani kohaselt ootas meid ees sõit Comino saarele. Malta koosneb tegelikult mitmest saarest: kõige suuremast Maltast, natukene väiksemast Gozost, umbes kolme ruutkilomeetrisest Cominost ja siis veel hulgast väga pisikestest nö asustamata saartest. Comino põhimõtteliselt on asustatud - seal elab üks farmer, kes tegeleb saare ühel poolel põllumajandusega. Saarel on kunagisest ajast jäänud kindlus ning tuletorn. Põhjus, miks seal aga palju käiakse pole ükski neist, vaid hoopis imeline loodus ehk helesinine laguun. Malta saarest üleval pool paiknevad Gozo ja Comino on väga lähestikku üksteisele. Ja ega nad Maltastki kaugel pole. Selleks, et Cominole saada, tuli meil esmalt sõita bussiga Cirkewwa´sse. Õnneks on see koht suhteliselt lähedal Buggibale ning sinna lähevad otsebussid.

Esimese bussi peale me ei mahtunud. Pidime ootama teist. Sellega saime ilusasti sadamasse, kus väljuvad laevad nii Cozole kui ka Cominole. Natukene enne sadamat jäi mulle silma silt, kus näitas, et laevad Cominole väljuvad paremalt. Meie buss keeras aga vasakule, kus silt Gozole väljuvate laevade kohta. Arvasin, et peame jalutama tagasi bussipeatusest, kuid siis silmas Eliisabet silti, mis suunas Comino laevale. Läksime selles suunas. Selgus, et saab ka siit otse. Üks firma on klientidele asja lihtsamaks teinud, kuigi küsib selle eest natukene rohkem raha. Selle eest saab aga vähe pikema tiiru ning paat sõidab enne Cominol randumist läbi saare ümbruse kaljude piirkonna.

Kohe saimegi paadile ja asusime teele. Kiirpaat kihutas päris kenasti. Sõitsime läbi igasuguste aukudega kaljude juurest, mida imetleda ja kindluse juurest. Lõpuks sõitsime sisse kuulsasse laguuni, mille pärast enamus inimesi siin saarel üldse käib. Esialgu meile peale tõesti imelise hele-hele sinise vee ei hakanud midagi ilusat silma. Meeletu rahvamass laguuni kail ainult. Kogu iga päev saarele minev rahvamass oligi koondunud sinna kitsukesele kai äärele. No, õigemini mitte siis koondunud, vaid püsis seal meeleheitlikult, võideldes iga sentimeetrikese maa pärast. Ma olin jälle täielikus hämmingus!!! Tegemist on imelise saarega, kus saab jalutada ringi tunde, tehes näiteks tiiru ümber saare või poole saare nagu meie tegime. Sadamast kaugemal on imelisi ujumiskohti. Imelisi vaateid saart ümbritsevatest kaljudest, kindlusest, vaated Gozole. Aga inimesed keelduvad järjekindlat sammukestki kaugemale astumast punktist, kuhu nad esmalt laevalt maha astudes oma jalakese asetasid. Betoonist valatud kaile on asetatud külge-külje kõrvale imepisikest mõõtu (sest normaalmõõdus toolid võtaksid liiga palju ruumi!) rannatoolid. Ja kõik inimesed kügelevad hunnikus nendel.

Samas, kui jalutada kümme minutit kaist kaugemale, pole enam eriti ühtegi inimest ja võib nautida imelisi vaateid, vaikust ja kõike muud, mida Comino saar pakub. Kuid selle jaoks tuleb jah, minna eemale rahvamassist. Ja teiselt poolt, on see isegi võib-olla hea, et enamus turiste ei viitsi ennast sentimeetrigi võrra liigutada. Siis on ülejäänud saar kenasti inimtühi. Leidsime endale mõnusa koha, kus natukene päevitada ja ujumas käia. Maltal praktiliselt puuduvad liivarannad. Ja kui neid ongi, siis ometi ei tähenda see mugavat, mõnusat ja ohutut vette minekut. Kõik kaldad on järsud ja teravate kividega. Paljajalu ei soovitata siin üldse ujuma minna. Eliisabet läks plätudega. Nendega pole küll väga mugav, aga saab hakkama. Vesi on kohe kaldast alates väga sügav!

Mina, kui väga kesise ujumisoskusega, suplesin ainult kalda lähedal. Juba mõte sellest, et ma peaksin asuma sügavuses, kus mul enam jalad põhja ei ulata, tekitab minus hirmu. Eliisabet siiski nautis ujumist minust kordades rohkem. Päike siinsel kohal maamuna peal kõrvetab aga halastamatult. Suplus on sellisel juhul väga meeldiv värskendus. Vedelesime. Kuskil poole tunniste vahedega käisime ujumas. Nii oli päike täiesti talutav ja olemine mõnus. Eliisabeti juba Eestis ära põlenud selja määrisin ilusasti päikesekreemiga kokku. Ise arvasin, et ma juba nii pruun ennegi ja päikest sellel suvel aias töötades kõvasti saanud, et pole enam mingit vajadust ennast selle eest kaitsta. Õhtul avastasin muidugi, et minul oli päikesest põlenud otsaesine. Just juustepiir. Ilmselt olin kodus aias toimetanud alati peakattega. Nüüd seda aga polnud.

Pärast paaritunnist pikutamist jalutasime poolele saarele tiiru peale. Teisele poolele, kus elab saare ainukene püsielanik - kohalik põllumajandusega tegelev farmer, ei tihanud trügida. Kuigi teisel pool saart asub jupikene ilusat valge liivaga randa. Vaated saare keskelt Vahemerele ning tõesti nii imelisele hele-hele sinisele laguunile on fantastilised! Jalutasime kindluse vastas asuvale kõrgele kaljunukile, kust avaneb imeline vaade kindlusele endale, veel ühele laguunile ja mitmele auguga pisikesele kaljusaarele Comino kõrval. Purjekaid ja jahte oli ankrus igal pool ümber saare. Samuti ujujaid. Comino laguunis armastavad kohalikudki käia tihti aega veetmas. Päevitatakse, ujutakse ning nauditakse meeletuid vettehüppeid kaljudelt.

Cominolt on ilus vaade Gozo saarele. Hea silmanägemise puhul on täiesti eristatavad majadki. Tegin paar pilti kõrvalsaare siluetist, kuid minu fotoaparaadiga ei tulnud nad nii hea kvaliteediga, et mina ise oleksin rahul olnud. Olles oma tiiru ära jalutanud jõudsime sadamasse tagasi täpselt selleks ajaks, et jõuda poole neljasele laevale. Kirjade järgi käivad laevad kella kuueni. Kuid on soovitatud mitte viimasele paadile jätta ennast. Natukene aega pidime ootama. Meie paat, siis punaste tagasisõidu piletitega Cirkewwa´sse, tuli umbes 20 minuti pärast. Cirkewwa´sse jõudes tuli suhteliselt kohe meie buss ja saime ruttu tagasi Bugibasse. Juba tuttavas kohvikus tellisin Eliisabetile endiselt jäätisekokteili ja endale jääkohvi. Naljakas oli see, et uhke ja suur klaasitäis jääkohvi oli kaks korda odavam võrreldes jäätisekokteiliga.

Oma korterisse jõudes selgus, et sooja vett meil ikka ei ole. Seega jälle selline värkendav pesemine. Õhtust sööma läksime hotelli vahetus naabruses asuvasse nuudlirestorani. Hiina toit on alati mu suur lemmik olnud ja õnneks armastavad seda ka lapsed. Pärast sööki käisime läbi kõik meie kvartalis asuvad hõbedapoed. Eliisabet soovis endale hõbesõrmust. Leides lõpuks sellest meeletust valikust sellise, mis talle meeldis, selgus, et see on talle liiga suur. Ilmselt tema õnnetut nägu nähes pakkuski poemüüja, et kui me veel mõne päeva siin viibime, siis ta võib lasta teha Eliisabetile täpselt tema suuruses samasuguse sõrmuse. Loomulikult oli laps sellega nõus! Sõrmuse suurus määrati kindlaks ja kahe päeva pärast ehk laupäeval võime sellele järele tulla.

Õhtul sattusime oma maja koridoris lifti ühe vanadaamiga. Daam tegi kohe juttu meiega ja päris, kas me oleme koridoris mingit haisu tundnud. Pidime ausalt tunnistama, et oleme tõesti. Selline päris ebameeldiv kassipissi lõhn teise ja kolmanda korruse vahel. Söakas daam kinnitas kohe õhinaga, et on tõesti hirmus hais, aga temal pole sellega mitte mingit pistmist! Kui me juhuslikult peaks ekslikult seda arvama. Ega meil jäänudki muud üle, kui kinnitada naisterahvale, et seda me kohe kindlasti ei arva. Enne magamaminekut saime veel natukene lugeda ja mina kirjutada. Kirjutasime valmis ka ostetud postkaardid kodustele.

Raha kulus täna bussisõidule 8, paadisõidule 26, Eliisabeti sõrmusele 20, kokteilid 6. Kokku 29 eurot. Kuna asusime põhimõtteliselt asustamata saarel, siis ei kulunudki raha. Kuigi vaatamata asustuse puudumisele oli igasuguseid müügiputkasid turistidele üles seatud kümneid. Ja kohal oli ka kiirabi. Autoga kusjuures. Kuigi autoteed saarel puuduvad. Sõita siiski saab sest Comino on kaetud suhteliselt ühtlaselt ning tasaselt lihtsalt kividega. Nende vahel mõned madalad taimed.