NÄDAL MALTAL!

KUUES PÄEV - 29.06.2019.

Täna magasime isegi mõni minut rohkem kui kaheksani. Hakkame vist ära harjuma. Sõime pikalt hommikust. Mulle meeldib siin just see, et on aega väga rahulikult hommikust süüa ja kohvi juua. Hypogeumi mineku hommikul ärkasime kella peale, siis Eliisabet arvas, et tuleb just kell panna varasemaks, et jääks vähemalt tund aega hommikusöögiks. Olen nõus. Meie pikad hommikud siin on tõesti mõnusad. Ees ootas meid aga eile külastatud Mdina kaksiklinn Rabat. Kunagi olid Rabat ja Mdina üks linn, kuid ajal, mil Malta oli araablaste valitsuse all tehti linnad kaheks ning väiksemaks, et neid oleks sissetungijate eest kergem kaitsta. Meie soovisime külastada just Rabati katakombe. Ning ikka ja jälle St Pauli nimelised olid meile sihiks.

Meil on hotelli, või õigemini korteriga, sest mina oma arust broneerisin küll hotelli, mis hiljem osutus lihtsalt privaatkorteriks, tõesti väga vedanud! Bussipeatus on suhteliselt lähedal, kust kogu saarele bussid väljuvad. Kohtadesse, kuhu otse nagunii ei saa, saab läbi Valletta. Kuid Rabati läheb otse buss ja sellele me nüüd suundusimegi. Katakombe on Rabatis väga palju. Minu raamatus oli vaatamisväärseks peetud neist kolme, millest mina omakorda valisin välja ühed, just need St Pauli omad, kui kõige suuremad. Väga ilusad on ka St Agatha omad, kus peale katakombide saab imetleda veel krüptigi.

Natukene otsisime bussipeatusest teed sinna. Möödusime paarist kirikust, mida parasjagu kaunistati. Täna oli 29. juuni ning maltalastel suur pidupäev mnarja, apostlite Pauluse ja Peetruse mälestuspüha. Õnneks ei seganud see meie plaane: katakombid olid avatud. Eliisabet juhtis meid kindlalt ja eksimatult kohale. St Pauli katakombid koosnevad 23 eraldi katakombist. Esimene ehk number üks on kõige suurem ja selles kõikide soppide ja käikude läbikäimine ja uurimine võttis meil ikka jupp aega. Katakombid on kaevatudki kristlaste matmiseks, kuna Maltal oli keelatud Rooma perioodil Vana-Rooma õiguse kohaselt linnadesse matmine, siis tuli see tegevus viia maa alla. St Pauli katakombid olid kasutuses kuni 4. sajandini. Maeti kahel erineval viisil: osa surnuid põletati ning hauakambritesse asetati vaid urn surnu tuhaga; suur osa surnutest (näiteks juutidel tulenevalt usulistest tõekspidamistest ei tulnud surnukehade põletamine kõne allagi) maeti tervelt. Tervete matuste puhul määriti surnukeha aromaatsete õlide ja balsamite ning meega kokku ja asetati kivisse uuristatud haua põhja. Haud kaeti pealt kiviplaadiga. Et kallil lahkunul oleks mugavam oli pea kõikides haudades kivist padi. Hauapanustena pandi kaasa kõikvõimalikke esemeid, mida võis teises ilmas vaja olla. Kahjuks on hauarüüstajad teinud puhta töö ja neist pole säilinud eriti midagi.

Haudade vahel paiknevad ümmargused kõrgendikud. Arvatakse, et nende puhul on tegemist laudadega, millele asetati piduroad. Pärast surnu sängitamist söödi neilt koos temaga viimane eine hüvastijätuks. Kuna surnuid ei maetud sellisel viisil haudadesse ükshaaval, millega meie siin oleme harjunud, vaid hulgaliselt koos suurtesse ruumidesse (kus igal surnul oli küll nö oma auk), siis pidi arvatavalt nendes valitsema mitte just kõige meeldivam aroom. Hauad suleti kiviplaatidega, kuid kindlasti polnud need hermeetiliselt suletud. Sellises situatsioonis ei oleks tahtnud katakombe külastada.

Maa all on teadupärast meeldivalt jahe kuuma kliimaga piirkondades. Seega oli Eliisabetki rahul. Loomulikult läks temal tunduvalt kiiremini kõikide käikude läbi käimine. Olles selle kõige suurema haudade ja käikude rägastiku läbi käinud tundus uskumatu, et neid on 22 tükki veel. Kuid peagi avastasime, et ülejäänud on kordades väiksemad piirdudes mõni vaid ühe või paari matmiskohaga. Kõigis me ka ei käinud: mõned oli suletud renoveerimis- või uurimistööde tõttu ja osad jätsime lihtsalt vahele. Rabati katakombe on kasutatud lisaks matmisele ka varakristlaste salajasteks kohtumispaikadeks perioodil mil neid Rooma võimude poolt veel taga kiusati.

Lahkudes lõpuks katakombidest oli peaaegu pool päeva märkamatult möödunud. Eliisabeti soovil jalutasime ringi lootes leida mõnda toredat kohvikut. Kuidagi ei leidunud sellist. Leidsime aga juhuslikult hoopis fantastilisema koha - Casa Bernardi! Eliisabetti pidi muidugi veenma kõvasti, et me ilm-tingimata peame sinna minema! Sest algselt meil polnud ju plaanis selle koha külastust. Ja argument, et plaane saab alati muuta, ei ole pädevad ühe 14 aastase puhul. Kulus nii mõnigi hetk selgitustööks ja veenmiseks ja lõpuks olime me siiski ukse taga sooviga külastada seda ainulaadset villat. Lisaks meile ootas ukse taga juba üks kanadalastest abielupaar.

Andsime kella ja meile avas ukse uskumatult soe ja tore naisterahvas, kes osutus ise villa perenaiseks Josette Magri´iks. Abielupaar Josette ja Georges Magri ostsid villa Rabati vanalinnas algselt väga kehvas seisus - majas polnud vett ega kanalisatsioonigi. Alustati hoone restaureerimisega. Põhimõtteliselt alustati nullist ning jõuti välja äärmiselt originaalilähedaselt ning hoole ja armastusega remonditud koduni. Abielupaar tegi algselt villa tõesti endale koduks. Olles aga sellise hindamatu väärtuse omandanud tekkis neil mõte ja soov jagada seda ka teistega. Nii avasidki nad oma kodu uksed kõigile huvilistele. 

Casa Bernardi puhul on tegemist 16. sajandil iidsetele Rooma varemetele ehitatud kindluselamuga. Algselt oli hoone ainulaadne keskaegne vaatetorn, mis kuulus prantsuse päritolu väga jõukale aristokraatidest perekonnale. Hiljem rikkalik mõis. Tänaseks päevaks asub maja tihedalt keset vanalinna teiste majade vahel. Praegusel kujul palee rajas Malta suurmeistri ihuarst doktor Salvatore Bernard, kelle nime kannab villa veel praegugi. Maja on küll praeguste omanike poolt rajatud endale koduks, aga juba paar aastat elavad nad siiski kõrvalmajas, mille ostsid samuti. Casa Bernard on jäänud muuseumiks.

Ning siin on, mida vaadata! Sarnaselt Vallettas külastatud de Pirode suguvõsa villaga üksi majas keegi ringi liikuda ei saa. Proua Josette tegi meile uskumatult toreda ringkäigu tutvustades kogu rikkalikku kunsti-, mööbli, ja antiigikogu. Enamus maalidest on kogunud oma elu jooksul Josette´i vanaema, kes oli suur kunstisõber. Elamu kõik aknad ja uksed ning suures osas muudki puitdetailid on kas originaalid hoone ehitamisajast või vähemalt ammuste renoveerimiste aegadest. Josette ja Georges pole vahetanud ringi ühtegi ust ega akent vaid need kõik lasknud äärmise põhjalikkusega tõelistel meistritel renoveerida. Saimegi teada, et sellise töö jaoks on parimad Malta enda meistrid, kes tunnevad kasutatud  puitu, tingimusi, milles puit asub ning on oma töös põhjalikud, kohusetundlikud ja usaldusväärsed. Mõningase muigega nentiski Josette, et ilmselt on asi tema usaldamatuses väljast poolt Maltat tulnud meistrite vastu.

Siin avanes mullegi võimalus heita pilk tänavale Malta majade ainukordsetelt rõdudelt. Need imelised puidust rõdud, mis on nii omased Maltale, on alati olnud natukene salapärased. Ning selles ongi oma tõetera. Tänaval jalutades ei või sa kunagi teada, mitu silmapaari sind mõnelt rõdult väga tähelepanelikult jälgib! Kõik emad on jälginud nendelt äärmise tähelepanuga oma vallaliste noorte tütarde kojujõudmisi, naabrite tegevusi, riidusid ja saladusigi. Lõputult palju oleks igal värvilisel rõdul pajatada inimeste tegemistest. Lõpetades väga toreda privaattuuri kohtusime all fuajees ka Georges Magriga. Tänasime südamest nii meeldiva kohtumise eest ja liikusime edasi.

Nüüd leidsime isegi ühe väikese jäätisekohviku. Mõnikord tundub, et enamus raha ongi meil siin kulunud bussisõidu ja jäätisekokteilide peale. Kokteilid joodud sõitsime bussiga Bugibbasse tagasi. Käisime läbi juveelipoest ja saime kätte Eliisabetile tellitud sõrmuse. On ikka imeilus! Ja istusime uuesti meie tavalisse kohvikusse. Jäätisekokteilidest küll loobusime. Asendasime need coca-cola ja ühe kohaliku õllega Cisk. Lugesime. Hotelli jõudes tegi Eliisabet meeldiva avastuse - lõpuks ometi oli meil soe vesi - ja läks kohe pesema. Mina kirjutasin korteri perenaisele, et uurida temalt võimaluse kohta lahkuda homme õhtul kell üheksa. Peame olema lennujaamas alles kell kaksteist öösel. Väga ebamugav oleks terve päeva liikuda ringi või otsida mingit tegevust meie kottidega. Lahkelt me Sarah´lt selle loa ka saime.

Meie õhtu lõpeb tavaliselt õhtusöögiga linna peal (täna käisime minu tungival soovil samas restoranis, kus esimesel õhtulgi sealse imelise vaate pärast St Pauli lahele) ning pärast seda väikese jalutuskäiguga. Koju tagasi jõudes käisin minagi esimest korda Maltal oldud aja jooksul sooja veega pesemas. Raha kulutasime me täna bussisõidule 8, katakombidele 7, Casa Bernadis 16, kohvikutes 11 ja õhtusöögile 19 eurot. Seega kokku 61 eurot. Bussisõidule on meil tõesti päris palju raha kulunud. Paar päeva olen mõelnud juba sellele, et ikkagi oleks meil olnud kasulikum olnud osta bussikaart (Tallinja kaart!). Kuid lennujaamas uurides selle kohta arvas teenindaja, et vahet pole. Järgmistele Malta külastajatele: loomulikult on mõistlik osta bussikaart!!! Täiskasvanu oma maksab 21 eurot ainult ja kehtib 7 päeva piiramatuks arvuks sõitudeks. Õpilase oma 15 eurot. Ning neid saab juba lennujaamast! Meie maksime mitmeid kordi rohkem tulenevalt oma viitsimatusest saadud infot kontrollida. Oleks võinud kasvõi enne reisi Tallinja kodulehe lahti võtta.