AUTOREIS BALKANIMAADESSE! VIIES PÄEV!

VIIES PÄEV - 22. juuli 2021!

Kell kaheksa on kujunenud meie tavaliseks ärkamise ajaks isegi äratuseta. Pakkisime asjad kokku ja viisime autosse. Hotelli perenaisega olime kokku leppinud, et läheme hommikul Trogiriga tutvuma, aga auto jätame talle maja ette. Eile õhtul sai ta muidugi korra veel meie üle naerda: kui seletasin talle, kus meie auto asus enne hotelli ette parkimist, siis millegipärast ütlesin, et jõe ääres! Daam muidugi täpsustas kohe, et see jõgi on siiski meri! Jalutasime üle silla, mis põhimõtteliselt asus kohe meie tänava otsas, saarele, kus asub Trogiri kõige vanem linnaosa koos kindlusega. Kai ääres olidki kenasti reas restoranid. Valisime ühe välja, istusime lauda ja tellisime hommikusöögi. Söök oli hea. Eriti hea oli kohv. 1997. aastast on Trogir UNESCO nimistus oma veneetsiapärase arhitektuuri tõttu. Ei oskagi nüüd öelda, kas see linn just Veneetsiat meenutab - selle jaoks oleks vaja vist ikkagi kanaleid, gondleid jne. Aga ilus linn on küll!

Trogir on rajatud 3. sajandil eKr Kreeka kolonistide poolt, kujunes suureks sadamaks ning on aegade jooksul käinud korduvalt naabruses asuvate suurvõimude käes käest kätte. Linn asub Horvaatia suuruselt teise linna, Spliti, vahetus läheduses. Trogiri kasuks otsustasimegi just tema väiksuse tõttu. Kõhud täis, jalutasime 15. sajandil ehitatud Kamerlengo kindluse juurde, sealt edasi tegime suure tiiru saarel, millega kunagine Trogir piirduski. Maismaale laienes linn tunduvalt hiljem. Ülevaade linnast olemas oli aeg hakata edasi sõitma. Või siis tagasi. Sest ees ootab meid uuesti Bosnia. Enne Spliti tegime ühe ujumise peatuse. Keegi meist pole eriline rannas peesitaja, aga ujumas peab inimene ometi käima Aadria mere ääres viibides! Vesi osutus esimese hooga jääkülmaks! Aga kuna õues sooja kuskil 35 kraadi ringis tundus hetke pärast vesi juba kõigest meeldivalt karastav.

Läbi Spliti suundusime uuesti Bosnia piiri poole. Mägedes sõitmine on selline omaette oskus, mis siia sõitma tulles ideaalis võiks juba olemas olla, aga olgem ausad - Eestis seda õppida ja kogeda ju ei saa. Meie oma paari künkaga ei kvalifitseeru! Polnud minagi väga palju mägedes roolis olnud. Mõningane kogemus oli mitme aasta tagusest autoreisist Musta mere äärde ja Rumeenia mägedest. Kuid Balkani riikides on juba hoopis tõsisema kategooria mäed ja teed. Õnneks läksid ka need siin kõrgemaks tasa-pisi. Selleks ajaks kui jõudsime Montenegro, Albaania ja Makedoonia mägiteedele olin saanud juba päris osavaks. Või no, mis osavaks: olin omandanud kogemuse, et kunagi ei või ette teada, mis järgmise kurvi taga ootab ja sellest tulenevalt säilis alatine ettevaatus ning valmidus kiireks reageerimiseks.

Aga kahjuks ei suuda alati ka kohalikud, kes siinsete teedega harjunud ja äärmiselt osavad, kõiki asju ette näha. Meil õnnestus kahjuks ka paari õnnetust näha. Üks neist oli just täna, kui olime sisenenud taas Bosniasse ning sõitsime vaatama Kravica koskesid. Suur veoauto oli veidi aega enne meid pisikesse külla mäest laskudes liiga suurel kiirusel sisse sõitnud, polnud suutnud kurvi välja võtta ja lõpetanud teest mitu meetrit madalamal kellegi aias rattad püsti. Loodetavasti ei saanud keegi tõsisemalt viga! Õnnetusi juhtub mägiteedel aga tõesti palju: kurvilisemad ja järsemad kohad on tihedalt täis pikitud mälestusmärke õnnetustes hukkunutele. Vaated on selle eest aga mägedes imelised! Tegime mõned peatused veel Horvaatias olles ja imetlesime kõrgelt ülevalt vaateid merele.

Piiriületus läks taas väga meeldivalt ja kiirelt. Kuid suhteliselt kohe peale piiri pidas meid kinni politsei - olime sõitnud viiekümne kilomeetrise tunnikiirusega alal seitsekümmend kilomeetrit tunnis! Ei osanudki muud, kui üllatunud nägu pähe teha ja imestada isegi, et kas tõesti!? Pääsesime õnneks siiski vaid hoiatusega. Veel viimased sõnad politseinikult olid "slowly-slowly". Kogu eelneva jutu valguses pean muidugi ütlema, et sellel hetkel, kui meid kinni peeti, sõitsime täiesti tasasel maal. Ja märke kiirusepiirangutega nad teede äärde panna ei armasta. Heal juhul on märk mingi kiirusepiirangu lõppemise kohta...aga, et mis siis algab, see jääbki tihti hästi hoitud saladuseks. Eks kohalikud muidugi teavad neid saladusi... Kuid ei maksa selles asjas neid usaldada ega järgida, sest üldiselt nad igasugustest reeglitest väga kinni ei armasta pidada.

Kravica kosed asuvad karstialal Trebižati jõel. Koskede kõrgus on umbes 25 meetrit ning nende aluse järve raadius 120 meetrit. Suviti on koht armastatud pikniku- ja puhkekohaks. Rahvast oli siin tõesti päris palju. Minu jaoks esimese hooga isegi liiga palju. Koskede all järves saab ujuda. Mulle tundus aga kuidagi imelik kogu selle rahvamassiga koos sinna ujuma minna. Kuid palav ilm ja ahvatlevalt jahe vesi (vette minnes esimese hooga lausa lõikavalt külm tunduv) suutsid isegi minu ära meelitada. Ja tegelikult oli vees väga mõnus. Päris ujumisest, ja ega ma olengi väga kehv ujuja, muidugi rääkida ei saanud, selle jaoks oli pisikeses veekogus tõesti liiga palju tegevust. Hämmastaval kombel sõideti siin inimeste vahel kanuude ja paatidega ringi.

Kosed vaadatud suundusime edasi Mostari poole. Senini on Bosnia ja Hertsegoviina saanud minu lemmikriigiks siin piirkonnas. Aga kummaline on see, et riigil peaaegu puudub merepiir, kui arvata välja väike jupp Horvaatia ja Montenegro piiri läheduses. Sealgi puuduvad aga näiteks sadamad. Tegemist on pika kaljuse merre sirutuva poolsaarega. Kui reisi ette valmistasime ja Karliga koos kaarti vaatasime, pani tedagi imestama, kuidas Horvaatia on haaranud endale kogu ranniku osa Bosnia kõrvalt. Riikide loogilist paiknemist vaadates võiks ju suur osa sellest kuuluda hoopis Bosnia ja Hertsegoviinale. Erinevatest allikatest uurides oli meil eelteadmine, et Mostar on kas Bosnia ilusaim või vähemalt teine linn pingereas. Linn on ehitatud Neretva jõe äärde kanjonisse. Hetkel elavad linnas põhiliselt bosnialased, horvaadid ja serblased.

Esimest korda on linna mainitud 3. aprillil 1474, kui Dubrovniku elanikud on maininud oma erakirjas "kaht kindlust Neretva jõe silla juures". Silla otstes olevate kindluste juurde tekkis asula, mis sai 1468. aastal nimeks Köprühisar, mis türgi keeles tähendabki silla juures asuvat kindlust. Tollal asus seal vaid 15 maja. 16. sajandi lõpuks oli Mostarist (nimi tähendab silla hoidjat) saanud aga Hertsegoviina peamine keskus. Järgnes jälle palju käest-kätte käimisi. Jugoslaavia perioodil oli Mostari puhul tegemist tähtsa tööstuskeskusega, kus toodeti boksiiti, alumiiniumitooteid, lennukeid, tubakatooteid ja veini. 1992-1995. aastatel kestnud Jugoslaavia kodusõjas sai linn tugevasti kannatada, mille jälgi võib linnas kohata siiani. Jalutasime meiegi mööda mitmetest tühjalt seisvatest ning puruks pommitatud majadest. Hävisid frantsiskaani klooster, katoliiklik katedraal, piiskopipalee, raamatukogu, 12 mośeed ning linna sümbol Stari Most ehk vana sild.

Stari Most ehitati Osmani riigi perioodil 16. sajandil Suleiman I poolt ja seda on peetud üheks osmanite kultuuri tippsaavutuseks Balkanimaades. Sild püsis pärast ehitamist tervelt 427 aastat kuni 9. novembrini 1993, mil ta siis hävitati. Sild taastati ja avati uuesti 23. juulil 2004. Silla ümbrus vanalinnas kuulub samuti UNESCO maailmapärandisse. Igal suvel juulikuu lõpus toimuvad sillalt vette hüppamise võistlused. Sellel hetkel, kui meie sillal olime, ronis parasjagu üks ujumispükstes meesterahvas silla käsipuule. Arvasime, et tahab kuulsust koguda, teenida turistidelt raha või on lihtsalt purjus. Võistlustest polnud meil tol hetkel aimugi. Aga alati võib lihtsalt olla, et teenis raha. Osadel nö hüppajatel on lausa agendid, kes turistidelt panuseid välja pressivad. Ja nii kaua, kui on turiste, kes selle eest maksavad, on ka kohalikke, kes hüppavad. Ka ilma võistluseta. Ootasime küll natukene aega, aga selle jooksul too mees oma hüpet ära ei teinud ja jalutasime edasi.

Jalutades vanalinnas avastasime järsku, et parim vaade linna kõige kuulsamale objektile ehk Stari Mosti sillale avaneb jõe ääres asuvast restoranist. Kuna olime parasjagu pikalt täna ringi jalutanud, otsustasime korraks maha istuda. Katariina ja Eliisabet tellisid omale kahe peale pitsa. Meie Eveliniga süüa ei soovinud. Tellisin jääkohvi, mis osutus kogu reisi parimaks! Mostar ongi tuntud oma fantastilise kohvi poolest. Vaade kuulsale sillale oli tõesti hea. Nautisime siis seda vaadet, sooja õhtut ja mõnusat seltskonda. Mostaris tasub kindlasti külastada Hamami muuseumi ning Kajtazi maja. Viimast peetakse kogu linna huvitavaimaks ehitiseks, mis oli kunagi haarem. Meie neid siiski ei saanud külastada, sest jõudsime siia suhteliselt hilja ja sellistel kohtadel on kahjuks kombeks ennast vara sulgeda. No vara on muidugi ka suhteline mõiste. Kella kuuest. Aga kuidagi turismi tipphooajal võiks see vähemalt kell seitse olla. Aga see on puhtalt minu isiklik arvamus.

Olime parkinud auto tasulise parkimise alasse. Samas kohalikku raha meil endiselt ei olnud, parkimisautomaat suhtles ainult kohalikus keeles ja ühtegi inimest polnud ka tegelikult näha. Jäime lootma hea õnne peale ja sellel korral oligi õnn meie poolel! Vanalinnast väljas oligi kogu linn nagu välja surnud ning siin hakkasid silma mitmed puruks pommitatud majad, mis süngetena tuletavad iga päev meelde möödunud sõja õudusi. Tänaseks olid vaatamisväärsused aga vaadatud ja võisime meie ööbimiskoha poole sõitma hakata. Olime broneerinud hotelli Stolacis. Tänu Stolaci soodsale looduslikule asukohale on linn olnud asustatud iidsetest aegadest peale. Rikkalikud jahipiirkonnad koos muude hüvedega meelitasid juba eelajaloolisi inimesi samamoodi nagu hiljem illüürlasi, roomlasi ja slaavlasi, kes kõik on jätnud siia oma jäljed.

Stolaci, tegelikult enamuse siinse piirkonna linnade puhul, on tegemist ebatavalistes oludes kujunenud asustustega. Stolac on olnud kaasatud nelja impeeriumi (Rooma, Bütsantsi, Ottomani, Austria-Ungari), kolme kuningriiki (Bosnia, Ungari, Jugoslaavia) ja kolme maailma monoteistlikku religiooni (kristlus, islam, judaism). Ning kogu sellele eklektilisusele vaatamata on tegemist harmoonilise ning sidusa linnaga. Nagu kõigi siinsete linnadega... Stolacisse jõudsime juba natukene hämaras. Tänagi ei leidnud kohe hotelli üles. Parkisime auto ära ja läksime jalgsi otsima. Selles kohas, kus pidi hotell olema, seda loomulikult ei olnud. Telefoni teel sain omaniku kätte kenasti, olime proovinud enne rääkida kohaliku poemüüjaga, kes aga väga ei rääkinud inglise keelt, kuid saime talle ulatada telefoni. Omanik sai nüüd vähemalt aru, kus meie asume, ja oskas mind telefoni teel juhatada edasi. Vastavalt juhistele leidsime hotelli nüüd päris kiiresti üles.

Eliisabetiga jalutasime auto juurde tagasi ja sõitsime auto samuti hotelli juurde, täna oli meil eriti luksuslik ööbimine - autole oli lausa koht garaažis. Ja meie hotell kujutas endast tegelikult lausa korterit - meil oli kaks tuba, köök-elutuba ja kaks vannituba. Kui olime kõik oma vajalikud asjad autost tuppa tassinud, pidi Katariina garaažiuksed sulgema. Tema kätte oli usaldatud pult. No proovis, mis ta proovis, aga kinni need uksed ei läinud. Natukese aja pärast astus meie juurde kena vanahärra koerakesega ja küsis äärmiselt viisakalt, et kas me lubaksime temal endid aidata? Loomulikult ei olnud meil selle vastu midagi. Vanahärra võttis kõigepealt puldi õiget pidi kätte ja uksed sulgusid kui võluväel! Toas tegime õhtusöögi ja homseks plaanid. Enne Mostarist lahkumist olime käinud korra läbi poest. Meil oli vaja osta võid õhtusöögi juurde. Ostsime Eveliniga kumbki ka ühe õlle. See oli nüüd imehea õhtusöögi juurde ära juua. Olen pannud tähele, et sellises tohutu palavas kliimas aitab õlu kustutada janu väga tõhusalt. Minul tekib mingil hetkel vastumeelsus vee vastu - ma ei suuda juua nii palju vett nagu peaks. Suurele vee joomisele vahele on hea juua üks väike õlu, mis kustutab koheselt selle lõputu veepuudusest tekkinud janu. Homme tuleb meil aga väga vara ärgata - plaanisime hakata sõitma juba 6.00. Sest ees ootas taas kord Horvaatia (siseneme homme sinna kolmandat korda reisi jooksul) ja Dubrovnik ning soovisime sinna jõuda võimalikult vara hommikul. Seega pärast sööki liiga pikalt üleval ei olnud.

Üks huvitav fakt veel Bosnia ja Hertsegoviina kohta - neil polegi ametlikku riigikeelt. Tänavasildid on näiteks nii kirillitsas kui ladina tähestikus. Kõik kolm kasutusel olevat keelt, bosnia, serbia ja horvaatia, on slaavi keeled ning igapäevased asjad pidavat saama probleemideta aetud. Piirkonna ajalugu ja lähiminevikku tundmata on kerge küsida, et miks nad ometi ei vali ühte keelt välja?! Kuid just nimelt selle sama ajaloo pärast, mis on nii keeruline ja vägivalda täis, et pärast viimase sõja lõppu ei olnud võimalik luua riiki eelistades üht rahvust teisele: see oleks tekitanud ilmselt uued vägivalla puhangud. Seega saigi valdavaks põhimõtteks, et kõik rahvused on võrdsed.

Sõitsime täna 170 kilomeetrit. Raha kulutasime hommikusöögile 28 eurot, jäätistele 5, poes 12, Kravica piletitele 20, baaris 12 ja hotell maksis 16 eurot. Kokku 93 eurot.