Tuesday, August 10, 2021

AUTOREIS BALKANIMAADESSE! NELJAS PÄEV!

NELJAS PÄEV - 21. juuli 2021!

Evelin ärkas 6.00. Üritasin veel magada, aga varsti tuli keegi juba kämpingusse tööle. Pelgasime natukene, et meie telk ja meie ööbimine ei meeldi neile. Tegime siis kiire äratuse, ruttu telk kokku ja asjad autosse ning ruttu minekut sealt. Peatuse tegime esimeses puhkekohas: pesime seal hambad, tegime hommikusöögi jne. Peale meie oli seal veel uskumatult palju hommikust söövaid autoreisijaid - perekondade viisi. Natukene üllatas see mind! Meie olime nii öelda natukene hädapärased ilma peale jääjad, aga tundus, et kõik muud seltskonnad olidki plaaninud oma hommikusöögi sellises kohas. Kõht täis hakkasime sõitma edasi. Täna tuli meil sõita läbi Ungari. Siin pidime maksma tanklas ka teemaksu ära. Kassapidaja küsis mitme päeva jaoks me tahame? Kui ütlesin, et paar tundi ainult, vangutas ta kahetsevalt pead ja nentis, et miinimum on 10 päeva! No jah, ta sai isegi aru, et paari tunni pärast maksame kõvasti üle. Ees ootas Horvaatia. Ja siis Bosnia ja Hertsegoviina ja siis uuesti Horvaatia.

Kõlab selline sõitmine natukene mõttetuna, aga meie jaoks on seal suur mõte sees: selle jaoks, et kõige vähem sõita, panime marsruudi paika mitte lähtudes riigipiiridest vaid kohtadest, mida tahtsime näha. Ja nii tuligi meil päris mitmes kohas ette sellist mitme riigi vahel edasi-tagasi sõitmist. Esimest korda vaadati meie vaktsineerimise tõendeid põhjalikult Horvaatia piirivalvurite poolt. Isegi nii põhjalikult, et jäi silma Eliisabeti ainult üks doos. Kui küsis selle kohta, vastasin, et jah, on ainult üks süst tal tehtud, aga kuna tegemist on lapsega, kes reisib koos oma vanemaga ja ülejäänud seltskond on kõik täielikult vaktsineeritud, siis peaks olema kõik korras. Ma ei tea isegi, kas piirivalvur oleks arvanud ise sama, igal juhul jäi ta mind uskuma. Horvaatiasse saime veel ka ID-kaartidega. Jõudes Bosnia piirile peame otsima välja passid.

Horvaatias sõitsime läbi Osijekist ja Slavonski Brodist. Viimases käisime tankimas. Olles paagi täis tankinud ja arve tasunud soovisin minna tualetti. See oli aga tasuline ja kohalikku raha meil ei olnud. Uurisin müüjalt, kas ma võiksin nii sama minna tualetti? Ei saavat! No tõesti - tõkkepuu oli ees! Küsisin uuesti, et kas ma võin lihtsalt sealt alt läbi minna? Osavõtmatu müüja kehitas lihtsalt õlgu ja ühmas, et ise teate! No eks ma siis teadsin: tualetti tahtsin ma minna ja pugesin selle tõkkepuu alt läbi. No ja nagu ema ees nii lapsed järele! Ehk siis varastasime ühe tualetis käigu. Ometi olin tasunud just päris suure kütuse arve. Palju on ka Horvaatias tasulisi teid. Nii mitmeski lõigus pidime maksma. Suund oli aga Bosnia ja Herstegoviina.

Piir läks kiiresti. 10-15 minutit. Mis pidigi olema tavaline siin kandis. Kohe tuli meelde meie Musta mere autoreis, kus kõik piiriületused võtsid aega kuskil 4-6 tundi! Praeguse koroonakriisi valguses võib küll natukene rohkem aega minna kui 15 minutit. Kuigi väga põhjalikult ei ole siiani keegi süvenenud sellesse teemasse. Bosnia ja Hertsegoviina lummas mind kohe esimesest hetkest oma maastikuga. Nii harmooniline, roheline ja ilus... Meie ajaarvamise esimestel sajanditel oli Bosnia Rooma riigi osa Illüüria provints. Rooma riigi lagunedes pretendeerisid alale Bütsants ning Rooma riigi järglased Läänes. 7. sajandil asusid siia elama slaavlased. 9. sajandil jagasid võimu Serbia ja Horvaatia kuningriik. 11. ja 12. sajandil oli Bosnia Ungari kuningriigi võimu all. Bosnia sai esimest korda iseseisvaks umbes 1200. aastal ning säilitas oma sõltumatuse aastani 1463, mil piirkonna vallutas Osmani impeerium.

Korraks saavutas piirkond uuesti iseseisvuse nüüd juba Bosnia ja Hertsegoviina nime all 19. sajandi lõpus. Lõppes see aga hoopis Austria-Ungari keisririigi alluvuses. Kõige tuntumaks on Bosnia saanud aga vast I maailmasõja ajendina, kui 1914. aastal tappis Sarajevos serbia rahvuslane Gavrilo Princip ertshertsog Franz Ferdinandi ja nagu ütles vahva sõdur Sveijk:"Nii nad tapsidki meie Ferdinandi." Pärast sõda sai Bosniast Jugoslaavia osa. II maailmasõja ajal kuulus Bosnia Horvaatia riigi koosseisu ning külma sõja ajal moodustati Tito juhtimisel kommunistlik Jugoslaavia liitriik. Nõukogude Liidu lagunedes kuulutas Bosnia 1991. aastal uuesti välja suveräänsuse. Serblased aga sellega ei leppinud ning 8. aprillil 1992 puhkes kolme osapoole (bosnialased, serblased ja horvaadid) vahel kodusõda. Karm sõda kestis vaatamata ÜRO poolsetele lepituskatsetele 3 aastat. Lõplikule rahulepingule kirjutati alla Pariisis 14. detsembril 1995. Bosnia territoorium jagati enam vähem võrdselt nüüd kahe riigi Bosnia ja Hertsegoviina ja Serbia vahel.

Sõitsime läbi Banja Lukast ja Jajcest. Pikemalt me täna Bosnias kuskil ei peatunud. Sõitsime uuesti Horvaatiasse. Meie täna õhtuseks eesmärgiks oli Trogir. Hotell oli meil siin broneeritud. Keeruline oli aga selle leidmine. Autot polnud parkida kuskile. Lõpuks läks Evelin jala otsima hotelli. Mina ülejäänutega üritasin autole kohta leida. Ega see kerge ei olnud - leidsime esimese vaba koha auto jaoks umbes kahe kilomeetri kaugusel hotelli arvatavast asukohast ja seegi oli parkimist keelava märgi all. Kui olime just autost väljunud ja hakanud hotelli poole liikuma helistas Evelin ja ütles, et hotelli juures on 2 vaba parkimiskohta. Palus sõita sisse samast tänava otsast, kust temagi läks. Igaks juhuks küsisin veel üle, et kas ta on ikka kindel? Minu hinnangul oli see tänav autoga sõitmiseks liiga kitsas. Lisaks juurde veel tänavale laienenud baarid ja elamised. Evelin oli kindel.

Istusime siis autosse tagasi ja üritasime sõita mööda nimetatud tänavat pidi. No ütleme nii, et saime seda teha umbes 100 meetrit, siis oli meil tupik ees ja meil tuli seal rollerite, toolide ja laudade ja suurte hulkade inimeste vahel tagurdada peatänavale tagasi. Esimese hooga mõtlesin küll, et see pole võimalik ja siia me jäämegi!!! Aga ega meil muud üle ei jäänud. Katariina ja Eliisabet olid abistavateks silmadeks tagapingil. Mõnest rollerist saime küll paari millimeetrise vahega mööda, aga välja me sealt saime. Õnneks leidsime nüüd siin samas lähedal ka ühe parkimiskoha. Jalutasime hotelli juurde. Vaene Evelin valvas ikka veel meile reserveeritud kohta. Hotelli perenaine hakkas naerma, kuuldes millist tänavat pidi üritasime tema maja juurde sõita, vedas mu tänavale ja näitas kätte kõrvaltänava, kust peab sõitma. No see oli juba hoopis teine asi. Lõpuks saime auto pärast kogu seda vaeva hotelli ette! Kuid ega ruumiga priisata polnud siingi, parkima pidi vastu majaseina ühte külge pidi, et mitte tänavat kinni parkida ja et ka teised autod liikuma saaksid.

Saime oma toa kätte - väga kena ja armas tuba. Lisaks oli meie käsutuses suur katuseterrass. Panime sinna oma priimuse üles ja tegime õhtusöögi. Pärast tänast päeva olime suhteliselt väsinud. Kõik käisid kiiresti pesemas ja pugesime vooditesse. Aga mulle tänane sõit läbi Bosnia ja Hertsegoviina meeldis üliväga! Täiesti minu lemmikmaastik. On olemas silmapiir ja vaade ja siis veel mäed, minu suur armastus. Ja vähe inimesi. Vähe on muidugi suhteline mõiste. Eesti on umbes sama suur pindalalt. Inimesi peaaegu kolm korda vähem. Bosnias elab 3,5 miljonit inimest. Jõudes aga täna teist korda Horvaatiasse on täiesti selge, et siinne mereäärne ala on kõvasti ülerahvastatud. Bosnias seda probleemi pole. Inimestel on ruumi olla ja hingata. 

Täna sõitsime 870 kilomeetrit. Raha kulus bensiinile (tankisime 2 korda) 99 eurot, teemaksudele 22, jäätistele 4 ja hotell Trogiris läks maksma 48 eurot. Kokku 173 eurot. Tänane hotell oli päris kallis. Aga asus ka Trogiri vanalinnas heas kohas ja oli väga armas. Hotelli perenaine oli jutukas daam ning saime temalt päris palju informatsiooni Horvaatia kohta.

No comments:

Post a Comment