Sunday, August 22, 2021

AUTOREIS BALKANIMAADESSE!

SEITSMES PÄEV - 24. juuli 2021

Täna magasime uskumatult kaua vaatamata ööbimisele 15ne kohalises toas. Esimesena olin üleval mina. Tõin autost hommikusöögiks vajalikud asjad. Meie hostel asus täpselt kai ääres. Hommikul askeldasid seal juba merelt tulnud kalamehed. Tegin hommikusöögi. Siis ajasin teised üles. Sõime. Auto jätsime veel hosteli juurde ja läksime Kotoriga tutvuma. Kotor asub samanimelise lahe kaldal, mis on Aadria mere rannikust kõige kaugemale ulatuv laht. Lahe põhjarannik on kogu Euroopa kõige sademeterohkem - 5000 millimeetrit aastas! Meie õnneks siiski osa sellest endale kaela ei saanud. Kotorit ümbritseb Veneetsia vabariigi ajal ehitatud linnamüür ning linnas domineerivadki sellest ajast pärit hooned. Kotori linn on osa UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvast Kotori looduslikust ja kultuuriloolisest alast. Tegemist on väga vana linnaga - esmakordselt on ajalooürikutes mainitud Kotori juba 168. aastal eKr.

Kotor on suhteliselt sarnane eile külastatud Perastiga. Suurem ainult. Kuigi vanalinnast hävis 15. aprillil 1979. aastal maavärinas pool. Ja jälle sarnane Bosnia ja Horvaatia linnadega: Kotorgi on käinud käest-kätte kõikide ümbritsevate suurvõimude vahel. Tänasel päeval on aga Kotori sümboliks kassid! Eriti mustad kassid. Linnas on tõesti väga palju kasse ja enamus on neist hästi toidetud ning tunnevad ennast linnatänavate varjulistel pooltel mõnusaid uinakuid tehes äärmiselt hästi. Ilmselgelt on nad veendunud, et kogu linn kuulubki neile. Enamus turistidele müüdavaid suveniire on samuti seotud kassidega. Mõned ostsime kaasa ka. Sest peab nentima, et meidki ei jäta kassid ükskõikseks!

Montenegro (kasutusel on olnud ka nimi Tśernogooria) ajalugu nagu kõikidel Balkani riikidel on läbi aegade olnud karm. Tegemist on pisikese riigiga (13 800 ruutkilomeetrit), kus elanikke umbes 600 000 (isegi meid, eestlasi, on pea kaks korda rohkem!). 1918-1992 kuulus Montenegro Jugoslaavia koosseisu. Viimase lagunedes moodustati Jugoslaavia Liitvabariik, mis 2003. aastal muudeti Serbia ja Montenegroks. 2006. aastal aga Montenegro iseseisvus, mis Serbiale loomulikult ei meeldinud, sest nii jäi Serbia ilma väljapääsust merele. Kõikides Balkani riikides on elanikkond väga kirju. Üheski neist riikidest ei moodusta põhirahvus väga ülekaalukat enamust. Näiteks Montenegros elab montenegrolasi vaid 43% ja tervelt 32% serblasi kogu rahvaarvust.

Ametlikeks keelteks lisaks montenegro keelele (serbia keele variant) on veel serbia, horvaadi, albaania ja bosnia keel. Sama süsteem on veel mitmes Balkani riigis. Need maad ja rahvad on olnud läbi aegade väga tihedalt omavahel seotud. See on ka ilmselt põhjus, miks nende riikide iseseisvumine on olnud 90ndatel nii keeruline, vaevarikas ja julm protsess. Montenegros on rahana kusjuures käibel euro. Balkaniriikidest on Euroopa Liidus küll ainult Horvaatia (kusjuures seal ei ole käibel euro vaid kuna!), aga euro on käibel ametlikult peale Montenegro veel Kosovos, kuid absoluutselt igas riigis on maksevahendina euro kõrvuti oma rahaga täiesti aktsepteeritav. Pean ütlema, et meie ei vahetanud raha üheski riigis peale Horvaatia, kus vahetasime natukene Dubrovniku päevaks.

Kotorist edasi sõitsime Montenegro rannikut mööda Albaania poole. Meil on reisi jooksul plaan Montenegrosse tulla veel tagasi, kuid siis põhjapoolsetesse kohtadesse. Teele jäi Skadari järv, mis paikneb osalt Montenegros ja osalt Albaanias. Skadari järv on Lõuna-Euroopa suurim. Järv on saanud nime Albaania linna Shkoderi järgi. Järve ümbruses on mõlema riigi poolel looduskaitseala. Järves tundus olevat väga palju kala. Või vähemalt oli kalamehi väga palju. Mingil ajal tegime hetkeks peatuse, et saada paremini aru sellest, kuhu peame sõitma. Siis jalutas meie autost mööda ka jahimees - saagiks lastud part kaelapidi käe otsas rippumas.

Montenegro väiksus andis kiiresti tunda - olime peagi piiril. Montenegro poolel oli päris pikk järjekord. Millegipärast esialgu ei liikunud see ka üldse edasi. Eks see vihastas albaanlasi, kes arvasid, et neil on loomulikult alati eesõigus ja kõige kiirem. See, mis siin piiril toimus, hämmastas meid ikka kõvasti! Albaanlased korraldasid paraja etenduse oma matsliku ja ebaviisaka käitumisega trügides kõikidest ette. See polnud selline lihtne vahele trügimine vaid juba kraad kangem sebimine. Ei oska isegi piisavalt õiget sõna sellise tegevuse kohta leida. Albaanlased sõitsid oma autodega järjekorra esimesse otsa ning hakkasid siis mööda esimesi autosid käima ja nõudma enda vahele laskmist. Meie olime liiga taga, 5 või 6 auto, meie neid ei huvitanud. Meie ees oli üks Horvaatia auto, kes ei tahtnud lasta neid vahele, mis oli ka arusaadav, sest neil olid lapsed autos, kes ilmselgelt olid samuti tüdinenud piiril passimisest.

See muidugi albaanlasi ei häirinud: koputasid akna peale, lärmasid, nõudsid akna alla laskmist jne-jne. Meie jaoks oli selline käitumine täiesti arusaamatu ja lubamatu! Suur osa autosid eirasid neid. Aga no leidus siiski mõni, kellel vist sellest tsirkusest kõrini sai ja lõpuks lasti nad ikkagi vahele. Sellisel viisil trügis ette vähemalt 6-7 autot. Minu jaoks ausalt öelda näitasid albaanlased ennast juba enne sinna riiki jõudmist nii halvast küljest, et enam halvemast polekski vist võimalik. Kahjuks jättis see negatiivse pitseri kogu riigile, millest on tõesti kahju, sest Albaanias on palju vaatamisväärset ja kindlasti palju ka toredaid inimesi.

Sõitsime läbi Shkoderist. Meie tänane ööbimiskoht ootas meid aga hoopis Krujes. Kruje asub vaid 20 kilomeetri kaugusel Albaania pealinnast Tiranast, mille otsustasime oma plaanidest jätta välja, kui mitte kõige kaunima linna. Tiranas on küll mõned vaatamist väärivad muuseumid, kuid üldiselt on tegemist suhteliselt ilmetu suurlinnaga. 1190. aastal sai Krujest esimene Albaania pealinn. 15. sajandil üritasid linna vallutada osmanid. Neile hakkas vastu aga Albaania rahvuskangelane Skanderbeg, kes lõi tagasi lausa kolm Ottomani impeeriumi rünnakut Krujele. Kuid kahjuks 1468. aastal Skanderbeg suri ning pärast seda, 1478. aastal, vallutasid osmanid Kruje pärast neljandat piiramist, mis lõikas Albaania neljaks sajandist lääne tsivilisatsioonist ära. Täiesti arusaadav, miks Skanderbeg on saanud Albaania rahvuskangelaseks.

Albaania nimi on tuletatud illüüria hõimu albaanide järgi, keda peetakse albaanlaste esivanemateks. Nimi kerkis esile 11. sajandil Durreses ja selle ümbruses elava illüüria hõimu nimena. Albaania albaaniakeelne nimi on aga Shqiperia. Seda seostatakse rahvusteadvuses sõnaga shqiponja (kotkas) ehk siis albaanlased tõlgendavad ise endid kui kotkaste pojad. Kahepäine kotkas on Albaania rahvuslik sümbol ning on kesksel kohal ka riigilipul ja -vapil. Üks tõlgendus on veel sõnast shqiptoj ehk kõnelema märkides seega ühe ja sama keele kõnelejate maad. Albaania on Euroopa vaeseim riik. Kuigi maavarasid on riigis palju (isegi naftat, mis katab täielikult oma riigi vajadused ja veidi jagub ka müümiseks), on Albaania ikkagi väga vaene. Suurimaks põhjuseks peetakse pärast II maailmasõda kuni 90ndateni valitsenud kommunistlikku ideoloogiat, mis  laostas kogu riigi majanduse.

Kõige suuremateks probleemideks peetakse tööpuudust, korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevust. Sealhulgas inim- ja uimastikaubandust. Tundub siin meile nii turvalises Euroopas võib-olla uskumatu, aga siin samas meie endi keskel peaaegu, toimub suures ulatuses naiste, sealhulgas laste, vahendamine prostituutideks ja orjadeks keskusega Vlores!!! Kusjuures 600 000 (riigi 2,9 miljonilisest rahvaarvust on see väga suur protsent) välismaal töötavast albaanlasest arvatakse 40 000 töötavat prostituudina. Meie proovisime vaadata siiski natukene positiivsemat poolt Albaaniast. Seega sõitsimegi Krujesse. Meie hotell pidi asuma Kruje kindluses. Sinna üles sõitmine oli jälle omaette huvitav kogemus kuna kindlus asub kõrgel mäe otsas ja tee sinna viib läbi vanalinna jalakäijate tänava! Päris mitu korda pidasime auto kinni ja uurisime kohalikelt, et kas me tõesti oleme õigel teel ja päriselt võime siit edasi sõita!? Õnneks kohalikud, vähemalt vanalinnas, teadsid hotelli kindluse tipus ja juhatasid meid meie kahtlustele vaatamata aga rõõmsalt edasi.

Nii kahtlane ja uskumatu, kui see meile ka tundus, et sellises kohas võiks üleüldse autoga sõita, sinna ülesse kindluse tippu me siiski sõitsime. Päris üles jõudes oli meie hotelli (Emiliano Rooms) omanik meil kohe vastas, juhatas meile kätte parkimiskoha (õnneks saime meie ühe tasaseima koha, kus ei pidanud autot lõhkuma, hilisematel saabujatel nii hästi ei läinud) ja toa. Tegemist oli tõesti täiesti fantastilise kohaga! Vaade kogu all laiuvale linnale ja eemal kõrguvale Kruje mäele, mille järgi on linn nimegi saanud. Asjad tuppa ära viinud läksin mina kohe uuesti välja jalutama. Tegin kindlusele tiiru peale imetledes vaateid. Kella kaheksaks olime tellinud õhtusöögi. Hotelli pidajateks on perekond kahe pojaga, kus pojad räägivad vabalt inglise keelt ja tegelevadki müügitöö ja otseselt külaliste teenindamisega, pereema valmistab ise kõik söögid järgides albaania traditsioonilist kööki ja isa tegeleb ehitus- ja remonditöödega.

Õhtusöök oli ajastatud täpselt päikeseloojanguks! Istusime seal nagu maailma katusel, nautisime hõrgutavaid rahvusroogasid ja klaasikest veini ja elu tundus imeline. Sõitsime täna 238 kilomeetrit. Raha kulutasime jäätisele 3 ja kingitustele Kotoris 12 eurot, õhtusöögile 26 ja hotellile 33 eurot. Kokku 74 eurot.

No comments:

Post a Comment