Tuesday, August 17, 2021

AUTOREIS BALKANIMAADESSE! KUUES PÄEV!

KUUES PÄEV - 23. juuli 2021!

Ärkasime hommikul 5.00. Tundus kohutavalt vara! Asjad olid õnneks õhtul juba pakitud. Tegin vaid termostassi endale tee peale kohvi kaasa. Varasele tunnile vaatamata oli õues juba väga soe. Ees ootas meid taas Horvaatia - kolmas kord selle reisi jooksul. Ja viimane. Korraks sõitsime siiski natukene maad teises suunas, et vaadata Radimlja vanasid haudasid. Radimlja surnuaed asub Stolacist kolme kilomeetri kaugusel ning selle puhul on tegemist ühe Bosnia ja Hertsegoviina väärtuslikuima mälestisega keskajast. Suurem osa hauakividest pärineb 1480. aastast kuni 16. sajandi alguseni, mil islami aktsepteerimise, senise hõimukorralduse lagunemise ja ühiskondlike sündmuste tõttu lõppes nekropoli laienemine.

Ligi pooled haudadest on kaunistatud bareljeefiga, graveeringu või nende kombinatsiooniga. Parimad näited on sotsiaalsele eliidile kuulunud kõrged nö postamendiga kivist sarkofaagid. Paljudel haudadel on kujutatud inimesi näiteks erinevates jahi- ja rüütliturniiride stseenides. Samuti on omavahel põimunud kristlikud ja paganlikud ideed, religioossed ja kunstilised lähenemised. Minu arust on need hauakivid aga lihtsalt väga võimsad ja fantastiliselt ilusad! Saan aru, et praegusel ajal, kui inimesi maailmas juba ammu liiga palju, ei ole absoluutselt mõistlik enam selliseid asju teha. Aga mind neid imetlemast ja tundmast ennast hästi just vanades ehitistes, olgu need siis majad, kirikud või surnuaiad, ei saa ometi keegi takistada ega seda pahaks panna.

Radimljast edasi suundusime järgmise pärli - Dubrovniku poole. Enne piiri tankisime veel, sest bensiin on Bosnias odavam Horvaatiaga võrreldes. Piiril läks kiiresti. Meie vaktsineerimise pabereid ei soovinud keegi vaadata. Kahe tunniga olime kohal. Dubrovnik oligi meie varase äratuse põhjus, et jõuda linna hommikusel ajal ja ennetada suurt turistide tungi. Olles juba kogenud, kui keeruline on sellistes kohtades parkimiskoha leidmine ning meeles Trogiri hotelli perenaise hoiatus, et Dubrovnikus pole tõesti mitte ühtegi vaba kohta autole leida, olime vaadanud endile ette kaks potensiaalset parklat, kus pidi alati olema mõni vaba koht. Esimeses õnneks selle ühe koha tõesti leidsime! Parkisime auto ära ja suundusime vanalinna poole. Kuna hommikust me söönud ei olnud, siis vaatasime nüüd ringi, kus ja mida saaks süüa.

Kohalike soovituste peale leidsime ühe võileivaputka, mille toodang viis tõesti keele alla! Natukene veel jalutamist ja sisenesimegi läbi võimsa linnavärava Dubrovniku vanalinna, mille võimas linnamüür on peaaegu täies ulatuses säilinud. Linna ajalugu ulatub tõenäoliselt tagasi 7. sajandisse, mil Epidaurumi põgenikud rajasid siia Ragusa nimelise linna, mis oli alguses Bütsantsi, hiljem Veneetsia kaitse all. 14. kuni 19. sajandini oli linn iseseisev vabariik. Linna tollane õitseng põhines merekaubandusel vähendades läbi konkurentsi pakkumise Veneetsia ainuvõimu piirkonnas. 1667. aastal linn peaaegu hävis maavärina tõttu. Napoleoni sõdade ajal vallutasid linna prantslased ja Ragusa vabariik likvideeriti. Sealt edasi on Dubrovnik käinud läbi suhtelistelt sarnase tee Bosnia ja Hertsegoviinaga käies käest kätte ümberkaudsete suurte riikide vahel. Samuti on linna mitmeid kordi ostetud ja müüdud.

1991. aastal, Horvaatia vabadussõja ajal (Balkanimaades oli NSVLu lagunedes 90ndatel mitmeid sõdasid), piiras Dubrovnikut 7 kuud Jugoslaavia rahvavägi. Linn sai kõvasti kannatada pommitamise läbi. Õnneks on linn UNESCO abiga, mille nimistus see ka on, kiiresti ja algupäraselt taastatud ning tõusnud taas üheks Vahemere pärliks ja populaarseimaks turismi sihtkohaks. Nimed Dubrovnik ja Ragusa on eksisteerinud koos samal ajal sajandeid. Ragusa, mis on dokumenteeritud erinevates vormides vähemalt 10. sajandist alates, jäi kuni 1808. aastani Ragusa Vabariigi ametlikuks nimeks. Dubrovnik registreeriti esmakordselt 12. sajandi lõpus ja sai laialt levinuks 16. sajandi lõpus või 17. sajandi alguses. Dubrovniku nimi tähendab tammepuitu.

Ragusa nime tähenduse seletamisega on mindud aegade jooksul nii peensustesse ja üksteisega vastuolus olevate teooriateni, et seda teemat pole mina suutnud endale selgeks teha. Keeleteadlased ja ajaloolased pole isegi selles ühel meelel, millisest keelest peaks tähendusi ja seoseid otsima! Igal juhul on Dubrovniku puhul tegemist ajalooliselt vägeva linnaga. Samuti väga uuendusmeelse ja modernse linnaga - vabariigi aegadel (see oli see, mis eksisteeris 14.-19. sajandini!) võeti varakult kasutusele tänapäevased seadused ja institutsioonid: meditsiiniteenus 1301, 1317 avati esimene apteek (töötab siiani!), vaestemaja avati 1347, esimene karantiinihaigla (Lazarete) 1377, orjakaubandus kaotati 1418, lastekodu avati 1432 ja 1438 aastal ehitati veevarustussüsteem seniste tsisternide asemele. Meie aga sellel hetkel, kui linnatänavatel jalutasime, ei hoolinud ei linna kuulsusrikkusest ega vägevast minevikust: nautisime vaid Dubrovniku, selle tõeliselt erilise linna, olevikku ja õhustikku. Seda linna tegelikult ei oskagi kirjeldada! Kui enne linnaga tutvumist pelgasin minagi meeletuid turistide horde, mis on vallutanud linna just tipphooajal, siis tegelikkuses piisas vaid astuda peatänavalt mõni samm kõrvale ja leidsime ennast täiesti inimtühjalt jahedalt tänavalt. Võib-olla, et isegi mitte tänavalt vaid pigem trepilt, kus linnaelanikud hoole ja armastusega kuhjanud kõikvõimalike õitsvate taimedega potte.

Dubrovniku puhul ei pruugigi aru saada, kas asud endiselt linnatänaval või mõnusas privaatses sisehoovis!? Pean tõdema, et nüüdsest on linn kindlalt minu armastatuimate linnade hulgas. Ja üldse mitte viimaste seas... Lõpuni kirjeldada ma aga Dubrovnikut ikkagi ei oska - see on linn, mida peab igaüks ise nägema ja kogema. Ah jaa, ja veel üks huvitav fakt selle fantastilise linna kohta: 16. sajandil oli Dubrovnikul ka oma koloonia Marokos Fesis. Ning Dubrovnikut peetakse ka Horvaatia kirjanduse hälliks. Nüüd sai küll juba kaks, aga seda jada võiks jätkata lõputult. Olles lõpuks ahminud sisse piisavalt selle linna hõngu jalutasime auto juurde tagasi. Teelt ostsime kaasa veel pirukaid randa kaasa võtmiseks.

Sest meie järgmiseks sihtkohaks oli Pasjaća rand, mille puhul on tegemist väga pisikese liiva- ja kruusaribaga ning mida on nimetatud ka Euroopa ilusaimaks rannaks. Enne tegime siiski tee ääres pildistamise peatuse ja vaatasime korraks tagasi Dubrovnikule. Juurdepääs Pasjaća randa on aga üpris suur väljakutse! See ongi põhjus, miks sinna inimesed siiski ära mahuvad. Kõigepealt on sinna autoga keeruline ligi pääseda. Parklani viib viimase kilomeetri väga kitsas ja järsk tee, millel asfalt kohati puudu, tekitades sellega sügavaid ja teravaid teeääri. Samuti ei mahu enamus ulatuses kaks autot mööda sõitma üksteisest. Sobiva parkimiskoha leidmise teeb keeruliseks veel seegi, et natukene madalama autoga kui maastur, võivad kõik need väljaulatuvad kaljunukid ja katkised, justkui ära lõigatud servaga, asfaldiääred jne, väiksemagi ettevaatamatuse puhul autot lõhkuda.

Aga sinna me õnnelikult jõudsime ja saime ka enam-vähem sileda parkimiskoha. Siis tuli hakata mööda kaljust treppi alla randa laskuma. Väidetavalt on trepi kaljusse raiunud kohalikud elanikud, et rajada endale juurdepääs merele. Enamus rajast on trepp, kuid kohati on peetud vajalikuks minna otse läbi kalju tunneli näol. Lõpuks alla randa jõudes oli olukord igal juhul parem võrreldes ilusa rannailma aegse Pirita rannaga. Seda siis inimeste suhtes. Vaevata leidsime endale sobiva koha... siiski esialgu sobiva. Mõtlesime, et eriti kena oleks mõnus koht varjus, ja seetõttu läksimegi kaljueendi alla, mis moodustas varjulise ja avara koopa. Aga natukene mõtiskledes seal ja vaadates suuri, suhteliselt lahtisena rippuvaid kaljurahne pea kohal, hakkas natukene kõhe. Ja kolisime päikese kätte.

Ujusime, sõime ära pirukad (mmm, tõeliselt head!) ja lugesime. Paar tundi oli täitsa mõnus. Siis korjasime oma kompsud kokku ja hakkasime, nüüd trepist üles, tagasi auto juurde minema. Siinse kohutava kuumusega (38 kraadi) ei olnudki see väga lihtne. Aga meid ootas konditsioneeritud auto! Nüüd suundusime juba kolmanda Balkaniriigi poole meie reisil - Montenegro. Aga enne sinna jõudmist tuli meil läbida need otsustavad 1000 meetrit. Ja loomulikult nüüd tulid meile poolel teel vastu lausa kaks autot üksteise sabas. Seegi on jälle õppimise koht siinsetel teedel - kunagi ei maksa nii kitsastes kohtades sõita teise auto sabas. Nende vabanduseks - nemadki olid turistid! Igal juhul oli neil kahel autol manööverdamine veel kordades raskem: kui ühe auto jaoks oli kenasti nende teepoolel tasku, siis teine auto, mis osutus veel bussiks, ei mahtunud kuskile ära ja pidi ikka jupp maad tagurdama.

Saime õnnelikult suurele teele teadmata, et ees ootamas veelgi suuremad väljakutsed! Piiril oli üllatavalt pikk järjekord Horvaatiast väljumiseks. Montenegro poolel sujus kõik kiiresti. Piirivalvur vaatas vaid meie passe ja saatis meid laia naeratuse ja "chiao" saatel lõbusalt teele. Sõitsime sellisesse linna nagu Perast. Tegemist on väikese sadamalinnaga, mis oma tekkimise alguses 13.-14. sajandil oli vaid pisikene kaluriküla. Parkisime auto enne vanalinna, mis põhimõtteliselt koosnebki ühest mööda kai äärt kulgevast tänavast. Kõige tuntum on Perast aga hoopis kahe ligiduses paikneva pisikese saare, St George ja Our Lady of the Rocks tõttu, milledel esimesel paikneb klooster ja teisel kirik.

Our Lady of the Rock´i puhul on tegemist kunstliku saarega, mis on tekkinud kivimüürist ja vanadest kividega lastitud arestitud ja uppunud laevadest. Kirik on saare vähestest hoonetest suurim. Legendi järgi on saare loonud aga meremehed sajandite jooksul, kes leides praeguse saare lähedalt kaljult 22. juulil 1452 ikooni Madonna ja lapsega, panid naastes edukalt reisilt iga kord merre ühe kivi. Aegade jooksul tõusiski merest saar. Kivide merre panemise komme on elus kusjuures veel tänapäevalgi - igal aastal 22. juuli päikeseloojangul lähevad kohalikud paatidega saare juurde ning lisavad sinna kive. Nii laieneb saare pind pidevalt.

Kuna Perastis asus 18. sajandil üks Euroopa parimaid merekoole saatis Peeter I näiteks siia õppima oma silmapaistvaid meremehi. Meie tegime siin imelises ja idüllilises linnakeses õhtusöögi. Istusime kai ääres restoranis ja nautisime 6 euro eest suurt kausitäit merekarpe! Ööbimiseks olime vaadanud välja ühe kämpingu Perasti vastas asuval poolsaarekesel. Olles natukene veel jalutanud linna peal hakkasimegi sinna poole sõitma. Tee oli aga oi-oi-oi-oi missugune! Esialgu tekitas kõhedust sõita meeletult kitsal teel kai äärt mööda, kus merepoolsel küljel puuduvad igasugused piirded. Ja võta siis koomale, kui kitsal teel, kaks autot ei mahu mööda üksteisest. Aga inimene pidavat harjuma kõigega! Kämpingu leidmine oli nagu ikka parasjagu keeruline.

Ja olles selle üles leidnud selgus, et meie jaoks kohta polegi. Oleksime võinud muidugi aimata seda ette, ikkagi tipphooaeg, ja teha broneeringu eile õhtul, aga kuidagi polnud me kindlad kuhu ja kuidas me täpselt õhtuks jõuame. Teha polnud  midagi ja tuli meil otsida uus koht. Läksime esimese poe juurde, kus oli vaba parkimiskoht. Eliisabet ja Katariina leidsid sealt wifi ja jäid ööbimiskohtasid otsima, meie Eveliniga läksime poodi vett ostma. Lisaks soovisime osta mõlemad õhtuks ühe õlle endale. Ja kui me nende kahe õllepudeliga siis järjekorras seisime, ütles meile meie taga olev naisterahvas, et me ei saa neid õllesid osta. Meie äärmiselt hämmeldunud nägusid vaadates, ilmselt võib öelda, et lausa jahmunud ja rumalaid, seletas abivalmis naisterahvas, et saame osta õlle vaid juhul, kui toome poodi tühja õllepudeli vastu! Loomulikult ei olnud meil seda tühja pudelit kuskilt võtta!

Löödult panime need pudelid siis külmikusse tagasi. Seda tehes jäid mulle silma õllepurgid. Kiire küsimus samale naisterahvale: jah, neid me saame osta. Ostud tehtud vaatasime üle ööbimise kohad, mis tüdrukud olid leidnud. Ega valikut eriti polnud: helistasin lähedal olevas Kotoris asuvasse hostelisse, kus oli pakkuda dormis 4 kohta. Broneerisin need ära, sain kinnituse, et nad garanteerivad koha meie vaprale sõiduriistale ja asusime sinna poole teele. Ma olen erinevates riikides olnud roolis väga palju, aga sellist situatsiooni, mis meil Kotoris ette tuli, pole isegi mina veel kogenud! Meie hostel asus ummiktänavas, sinna saamiseks pidime tegema vasakpöörde, mida sooritas ka meie ees olev autojuht... aga poolel teel mõtles ringi. Kas hakkas silma tupiku märk vmt, igal juhul keeras ta ennast risti keset meie jaoks vajalikku tee otsa ja jäi sinna seisma. Kõige tipuks ta lihtsalt parkis oma auto sinna ja lahkus!!! Vot, see on ikka tase. No loomulikult oleksin mina pidanud selle peale signaali põhja vajutama ja igaks juhuks veel aknast sõimama, aga no pole tagasihoidlikul eestlasel seda vajalikku temperamenti. Egas midagi, tuli üritada seal ringi keerata ja saada tagasi õigesse suunavööndisse, sest olime ju põiki vastassuunavööndis pärast oma pooleli jäänud manöövrit. Katariina ja Eliisabet läksid autost välja, et hostel jalgsi üles otsida, meie Eveliniga üritasime kuidagi ringiga tagasi jõuda samasse kohta.

See võttis oma pool tundi aega, sest kui ma kuskil olen ummikuid kohanud, siis just siin, Kotoris. Põhimõtteliselt autod lihtsalt seisid. Kuidagi me siiski saime liikuma õigesse suunda ja tüdrukute käest kinnituse, et tee blokeerinud geenius on lahkunud. Lõpuks jõudsime hosteli juurde, kus Katariina ja Eliisabet valvasid meile määratud parkimiskohta. Vedasime oma asjad tuppa, kus koos meiega ööbis kokku umbes 15 inimest. Ennetades tänaõhtuse saaga jätkumist, broneerisime homme õhtuks ööbimise Albaaniasse. Kiire pesemine ja magama. Kusjuures vaatamata tingimustele magasime me üllatavalt hästi. Evelin pidi küll ühele öösel saabunud seltskonnale märkuse tegema, mille peale aga nemadki taltusid kohe.

Sõitsime täna 220 kilomeetrit. Tundub küll vähe, aga milliseid väljakutseid see pakkus! Raha kulus 20 eurot Dubrovnikus, 3,5 parkimine Dubrovnikus, 5 parkimine Perastis, õhtusöök 35, bensiin 30 ja hostel 27 eurot. Kokku 120,5 eurot.

No comments:

Post a Comment