KOLMAS PÄEV - 20. juuli 2021!
Ärkasime päris vara - 6.00. Hommikusöögi tegemise ja söömise kõrval panime täpsemalt paika tänase päevaplaani ja marsruudi, millises järjekorras me Slovakkias välja valitud kohtasid pidi sõidame. Varsti saabus kämpingu omanik, kes tuli ise meiega juttu tegema ja selle käigus tagasihoidlikult raha küsima. Evelin maksis nõutud summa ära. Asjad pakitud asusime teele: esimene peatus oli Orava loss. Nime järgi oleks nagu Eestis olnud! Orava loss kõrgub kaljul jõe kohal. Loss on ehitatud Ungari kuningriigi perioodil 13. sajandil ning seda peetakse üheks Slovakkia ilusaimaks lossiks (neid on muidugi palju - täna jõudsime vähemalt ühte veel!). Nagu ikka on ka Orava lossi vallutatud, see on aegade pöörises käinud käest-kätte, see on maha põlenud, seisnud pikalt hoopis tühjalt jne-jne.
Algselt ehitati loss romaani ja gooti stiilis, hiljem rekonstrueeriti see renessanssi ja neogooti stiilis. Loss oma praegusel kujul valmis 1611. aastal. Kahjuks põles see uuesti maha 1800. aastal. Sellega lõppes ka lossi kasutus eluasemena. Kuni II maailmasõjani loss lihtsalt lagunes saades lõpuks siiski riiklikuks monumendiks. Tänapäeval on Orava loss üks Slovakkia vanimaid muuseume. Kõige atraktiivsemad vaatamisväärsused on lossi kabel, rüütlite tuba ja mitmed erineva ajastu stiilis sisustatud toad. Mulle meeldis kõige rohkem uuem lossi osa oma äärmiselt õdusa ja armsa sisustusega. Sellistes kaunites aknaorvades ja sellise vaatega kohas loeks mõnuga mõnda köitvat raamatut tassikese teega. 1922. aastal filmiti lossis "Nosferatu", kus Orava loss oli Transilvaania krahv Orloki loss. Ja üldse on siin filmitud päris palju päris kuulsaid filme!
Mina ikka imestan nende kunagiste inimeste virkuse üle! Osad ruumid lossis on ehitatud nii, et ei pääsegi hoone sees ühest ruumist teise liikuma. Ja seda mitte kahe erineva hoone vahel vaid ühe hoone piires. Selleks pead minema kõigepealt õue ja siis saad minna teise tuppa. Aga kui õues on torm?! Vihm ja rahe ja lumi ja lörts?! Mugavuse peale kunagi küll eriti ei mõeldud. Loss ise on muidugi tõeliselt ilus! Ehitatud erinevatel aegadel ja justkui koosnekski kolmest erinevast osast. Kõige vanem lossiosa asub kõige kõrgemal kalju otsas - sinna andis ikka ronida. Võib vaid ette kujutada kuidas sinna ronisid kunagised daamid maani rasketes sametkleitides. Uuem loss on ülemisest natukene allpool ja sinna pääseb juba lihtsamini. Uue lossi kõrval asub kohe ka kabel, mis moodustab jällegi täiesti eraldi hoone.
Orava loss läbi uuritud sõitsime lossist eemale jõe äärde, et saada natukene kaugemalt ka kogu hoone pildile. Leidsime päris hea vaatenurga. Pildid tehtud suundusime järgmisesse kohta, milleks oli Vkolineci värviliste majadega küla. Küla asus päris kõrgel mäe otsas. Suur osa külastajatest olid jätnud auto külast päris kaugele mäe alla, kuid sealt edasi oleks olnud mitu kilomeetrit pikk rühkimine, sõitsime ikka edasi, lootes leida parkimise koha lähemal. Päris küla juures oligi piisavalt ruumi: pidime ainult mõne euro maksma selle eest. Vkolinec on pisikene suhteliselt eraldatud küla, mille esmamainimine on olnud 1376. aastal. Küla nimi on tuletatud tõenäoliselt slovakkia sõnast "vlk", mis tähendab hunti. Ilmselt on kunagi mägedes suurte metsade vahel elanud hulgaliselt neid inimeselegi ohtlikke kiskjaid.
Kõige toredam Vkolineci puhul on minu arust see, et tegemist ei ole ainult muuseumiga: see on päris küla ja inimesed elavad seal päriselt! Jah, eks neil on tulnud harjuda igapäevaste suurte uudistajate hulkadega, aga ju neil selle eest mingeid hüvesid ikka on. Kuna Vkolinec on ka UNESCO maailmapärandi nimistus, siis kindlasti saavad külaelanikud näiteks rahalist abi oma väärtuslike majade korrashoidmiseks. Kõik majad külas on nummerdatud ning külale terviklikult on antud rahvusarhitektuuri kaitseala staatus. Tegemist on märkimisväärselt puutumatu ja terviklikuna (tegemist on piirkonna kõige paremini säilinud rühma traditsiooniliste palkmajadega) säilinud Põhja-Karpaatide küla traditsioonilise näitega.
Küla koosneb rohkem kui 45 palkmajast, millest igaüks koosneb kahest või kolmest toast. Majad, millede taga paiknevad abihooned nagu tallid, laudad, kuurid jmt, paiknevad tänava ääres kitsastel kruntidel. Peale paari erandi (majad nr 16 ja 17 on muudetud muuseumiks) on kõik elumajad tänase päevani asustatud kohalike elanikega. Säilinud on ka 18. sajandist pärit puidust kellatorn ja barokne kabel/kirik. Tuntud on ka kabeli ja kooli seinamaalingud. Jalutasime küla peal ringi ning ma olin vaimustuses sellest! Elanikud ilmselt olid harjunud uudistajatega ja toimetasid rahulikult omi tegemisi. Loomulikult ei tunginud keegi otseselt ka nende hoovidesse ja majadesse sisse. Sinna, kuhu turist ei peaks oma nina toppima, olid pandud kenasti tagasihoidlikud viidad ja tõkkepuud ette.
Küla ümber on talude põllu- ja karjamaad luues väga maalilise raami sellele fantastilisele külale. Küla juured ulatuvad tagasi 10. sajandisse. Esimesed kindlalt dokumenteeritud andmed on aga 14. sajandist ja enamuses tänaseks säilinud maju on ehitatud 19. sajandil. Vkolineci puhul on tegemist kuidagi väga mõnusa õhustiku ja auraga kohaga. Siin on rahulik, vaikne. Küla enda veidi aeglasem tempo haarab ilmselt tavaliselt kiirustavaid turistegi. Enamus jalutavad vaiksetel ja suhteliselt tühjadel külatänavatel või istuvad küla paaris restoranis lõunalauas. Ei mingit tavalist turistidega kaasas käivat kära ega lärmi. Mulle see väga sobib!
Edasi viis meie tee järgmisesse maalilisse mägiasulasse - Spania Dolinasse. Tegemist on kunagise vase ja hõbeda kaevanduste juurde tekkinud külaga, mille praegune alaline elanikkond ei ületa siiski 200 elanikku. Kunagine hiilgus ja kuulsus (kaevandused suleti 1888) kaevanduspiirkonnana on põhimõtteliselt kadunud tänaseks päevaks. Kaudselt põhineb küla majandus aga ikkagi sellel: nüüd läbi turismi. Suurim vaatamisväärsus on küla kindlustatud kirik, kuhu viib keskväljakult ligi 200 astmega kaetud trepp. Katariina ja Eliisabet ei viitsinud kiriku pärast sellist teekonda ette võtta ja otsustasid hoopis kohvikusse minna. Seega asusime trepist üles rühkima Eveliniga kahekesi. Kirik on väga armas seal üleval küla kohal kõrgudes. Kahjuks suletud. Käisime ringi ümber kiriku, mille järel selgus, et me siiski ei saa päris ringi teha ja pidime tuldud teed tagasi tulema. Külas säilinud ja tänaseks rekonstrueeritud kaevurite puidust elamud on ehitatud algselt 17. ja 18. sajandil. 16. sajandist on pärit "koputaja" ehk spetsiaalne kellatorn, mis kutsus hommikuti kaevureid tööle. Küla lähedal asuvates metsades on säilinud ka vanad kaevanduskäigud ja muud tehnilised rajatised. Üks käik oli külas sees ka. Sinna piilusime sisse.
Ja kuna Slovakkia on ju kuulus oma imeliste losside poolest, siis pidime ikka veel mõnda vaatama. Kui näiteks Vkolineci puhul oli tegemist rahvusromantilise külaarhitektuuriga, siis Bojnice lossi puhul on tegemist väga imposantse kõrgaadli lossiarhitektuuriga. Bojnice loss on algselt ehitatud 12. sajandil, millest on säilinud mõningaid gooti ja renessanssi algupäraseid elemente. Loss on kuulunud pikalt Ungari kuninga perekonnale. 16. sajandil ehitati loss ringi, mis on jätkunud nii 18. kui 19. sajandil. Lõpuks tegi viimane kuulus lossiomanik krahv Janos Ferenc Palffy aastatel 1888-1910 keerulise romantilise rekonstrueerimise, mille eeskujul lõi Prantsusmaa Loire´i oru losside jäljenduse.
Pärast mitmeid omanike vahetusi ja pikki tülisid selle ümber omandas lossi riik. Alguses olid selles mitmed ametiasutused kuid pärast põlengut 1950. aastal ning sellele järgnenud rekonstrueerimist avati lossis muuseum. Bojnice ise oli aga suhteliselt kiire ja rahvast täis linnakene. Kuna jõudsime linna peaaegu õhtusel ajal ja väga pikalt ei tahtnud seal aega veeta, mõtlesime, et vaatame ainult lossi üle ja liigume edasi. Kuid lossi ümbruses oli keeruline leida parkimiskohta ja seega läks Evelin vaid kaameraga lossi juurde. Meie sõitsime nii kaua paar korda ümber lossi ja kvartali ning imetlesime erineva nurga alt avanevaid vaateid lossile. Tõeline muinasjutuloss! Pidimegi natukene aega kokku hoidma. Sest ees ootab meid veel üks imeline küla - Ćićmany.
Ćićmany küla asub kõrgel mägedes. Sõites sinna üles mäkke saime ootamatult äärmiselt kõva äikesevihma. Vihma kallas nii tugevalt, et keeruline oli sõita. Paljud autod lihtsalt seisid tee ääres. Me ikka sõitsime vapralt edasi. Kuid kõrgele mäkke ronides meeletus vihmasajus oli auto bensiinikulu väga suur...ootamatult suur ja sellega polnud me arvestanud. Hiljemalt pärast Ćićmany küla vajasime kiiresti tanklat! Meie lootus, et äike ja vihm lakkab meie külasse jõudes, osutus muidugi asjatuks. Natukene vaiksemaks oli sadu siiski jäänud. Meil oli nelja peale kaks erkpunast vihmakeepi. Tüdrukud nagunii vihmaga ei viitsinud autost välja ronida...järelikult jäid keebid mulle ja Evelinile. Ajasime need selga, võtsime fotokad ja jooksime autost välja esimese katuse alla.
Vihma ladistas endiselt lakkamatult. Jooksime katuse ääre alt räästa alla ja tagasi. Saime ikka teha mõned pildid, natukene ringi jalutada ja ülevaate külast. Jälle täiesti fantastiline koht! Tegemist taas rahvakultuuri kaitsealaga, mis loodud 1977. aastal. Küla nimi on tulnud slovakikeelsest sõnast "ćićman", mis tähendab metsameest, kes teeb töö ajal häält. Esimene viide külale pärineb aastast 1272. 1921. aastal tabas küla suur tulekahju. Küla taastati tollal väga helde riigiabiga oma esialgses väljanägemises. Kuni eelmise sajandi keskpaigani oli külaelanike põhiliseks tegevusalaks lambakasvatus. Ćićmany teevad eriliseks tema majad: väga spetsiifiliste valgete mustritega kaunistatud hooned. Samuti hoitakse au sees rahvamuusikat, rahvatantsu ja rahvariideid. Ning samuti ei ole tegemist muuseumi vaid elava külaga! Astusime sisse korra kohvikusse. Uurisime sealt igaks juhuks üle lähima tankla asukoha - põhimõtteliselt ühtis see teave paari kilomeetri raadiuses Google andmetega.
Ćiśmanist alla sõites hakkas vihm varsti ka üle jääma. Tankisime. Siis hakkasime sõitma Ungari piiri poole. Olime suhteliselt piiri ääres valinud välja ühe kämpingu. Sinna kohale jõudes selgus aga, et see suletud juba. Kõrval oli hotell, koht ise oli nagu halvas Ameerika õudusfilmis kujutatud mahajäetud tööstusmaastik, hotellis oli administraatoriks selline tõeline naisvangivalvur. Kumminui ainult puudus. Küsis aga ta selles tondilossis ööbimise ees sellise müstilise summa, et me juba põhimõtte pärast loobusime. Kuigi oleks saanud voodisse magama. Erilist hubasust see koht ei tekitanud. Otsisime linnast veel paari hotelli - ühte polnud olemas, teine oli suletud ja kolmas lõpetanud töö. Sõitsime kämpingu juurde tagasi. Seal oli parklas juba mitu majaautot parkimas. Nemad ilmselt polnud ka õigel ajal saabunud ja pidid veetma oma öö parklas. Kuigi meiega võrreldes olid nad igati paremas seisus - meil oli telk vaja püsti panna! Katariina ja Eliisabeti arvates nägi see ümbrus aga nii kummaline ja võõristav välja, et siin telgis ööbimine ehmatas nad tõsiselt ära.
Otsustasime siis sõita edasi veel. Kuigi kohe oli piir ja tegelikkuses Ungaris me ööbida ei tohtinud. Hetkel on Ungarisse sisenemine välismaalastele lubatud vaid transiidiks. Piiril polnud aga mitte hingelistki. Sõitsime edasi paari välja otsitud hotelli ja kämpingu juurde. Kõik olid suletud. See on ikka kummaline nähtus - kuidas saab hotelli näiteks sulgeda kell kaheksa õhtul??? Siis ju enamus külalisi alles saabuma hakkab! Viimases kämpingus polnud samuti hingelistki. Ruumi aga laialt ja kedagi eriti seal ööbimas polnud. Hinnakirja aga kuskil väljas ei olnud, niisama ei julgenud ka telki püsti hakata panema. Kämpingu ümbruses oli aga kena korralik muruplats. Kuna kell oli juba peaaegu üks öösel, siis pidime midagi ära otsustama. Mina kui autojuht ja ilmselt siis kõige väsinum, tegin lõpuks otsuse, et rohkem ma edasi ei sõida! Panime telgi püsti ja kobisime magama. Kõhud oli õnneks täis - olime käinud vahepeal MacDonaldsis söömas.
Sõitsime täna 501 kilomeetrit. Raha kulus 18 eurot Orava lossi piletitele, 3 eurot seal parkimisele, 8 eurot Vkolineci piletid ja parkimine, õhtusöök 18 eurot, bensiinile 30 eurot. Kokku 77 eurot.
No comments:
Post a Comment