BELGRAD - ESIMENE PÄEV

ESIMENE PÄEV - 16. oktoober 2026

Mõte minna Belgradi poleks mulle tulnud ilmselt mitte kunagi, kui poleks olnud meie autoreisi Balkanimaadesse. Aja kokkuhoidmiseks ei käinud me toona eriti pealinnades ning nüüd olengi võtnud ette just need. Eelmisel suvel käisime Eliisabetiga Sofias, sügisel käisin täiesti üksinda Ljubljanas ja nüüd olime otsustanud Marikaga veeta pika nädalavahetuse just Serbia pealinnas. Nii saimegi reede hommikul õige vara, kell 6.45, Tallinna lennujaamas kokku, et alustada lendu Belgradi. Üle aastate pääsesin Tallinnas turvakontrollist läbi igasuguste lisakontrollide ja sekeldusteta!!! Tavaliselt saan ma alati põhjaliku viirusekontrolli vmt, pagasikontrolli või vähemalt lõhkeaine kontrolli osaliseks. Viimati Tallinnast lennuki peale minnes otsiti isegi mu raamatud leht lehe haaval läbi! Aga sellel korral mitte midagi! Mitte keegi ei tundnud minu vastu mitte mingisugust huvi!!! Rääkimata kõrgendatud huvist. Samas muidugi mugav - ei mingit lisa sehkendamist.

Sõime lennujaamas hommikusöögi. Meie reis kulges läbi Riia. Belgradis maandusime kella ühe ajal. Passikontroll. Linna pidime saama bussiga number 72. See oli suhteliselt ainukene eeltöö, mille jõudsin enne reisi teha. Olen tavaliselt oma reise planeerides ja ette valmistades väga hoolikas ja põhjalik. Aga sellel korral jäin ajahätta, ja nii ta läks... Aga transpordi lennujaamast kesklinna olin jõudnud üle vaadata. Astusime bussi. Lootsime, et pileti saab osta bussist, aga bussijuht ei tahtnud meile seda müüa, väites, et see on tasuta. No tasuta, siis tasuta, seda parem. Hiljem tegime kindlaks, et Belgradis ongi ühistransport tasuda. Ja mitte ainult linnakodanikele Tallinna näitel vaid kõigile. Olen kindel, et pileti ostmise ja kontrollimise süsteemi üleval pidamise kulusid ei tee tasa üksikutele väljastpool linna tulijatele ja turistidele müüdavatest piletitest saadav tulu.

Buss viis meid kesklinnas turu juurde, kust oli veel umbes kilomeeter jalutada meie hotellini. Selle osa teest orienteerusime Marika telefoni abil - tema oli ostnud endale elektroonilise SIMkaardi interneti kasutamiseks. Hotelli otsimine võttis natukene aega. Leidsime küll kiiresti õige numbriga maja, aga mitte sissepääsu hotelli. Tegemist oli meeletu suure ja pika sisehooviga, kus paiknes väga erinevaid asutusi: teater, tantsukool, turismifirma, mitmeid advokaadibüroosid jne-jne. Aga meile vajalikku hotelli mitte! Lõpuks avastasime, et siiski oli täitsa olemas, lihtsalt silt oli maha kulunud ning nimi oli teine võrreldes Booking`us broneerituga. Läksime sisse. Uhke kahepoolse keerdtrepiga fuajee muidugi tundus tuttav piltidelt. Ilmselt ikkagi tegemist õige kohaga.

Mitte kedagi näha ega kuulda ei olnud. Ootasime tükk aega. Andsime kella. Ikka mitte kedagi. Nüüd oli küll hääli, päris valjuhäälset jutuajamist, lõpuks kuulda. Aga ikka pidime veel tükk aega ootama kuni üks proua meie juurde tuli. Vabandas, täitsime ankeedi ja saime toavõtme, mille kohe küll ringi vahetasime, sest olime broneerinud kahe voodiga toa, aga saime ühega. Vahetasime teise toa vastu. Administaator küll arvas, et algne tuba on võib-olla mugavam, kindlasti suurem, aga valisime ikkagi kahe eraldi voodiga toa. Mahtusime sinna ära küll! Tuba oli iseenesest väga ilus. Võiks öelda, et isegi päris uhke. Aknast vaadet ainult ei olnud - umbes poole meetri kaugusel oli teise maja sein.

Meenutas mulle kunagist Odessa hotelli, kus samuti rohkem kui saja-aastases majas uhked punase vaibaga kaetud keerdtrepid, kõrged laed ja kristalllühtrid. Ainult selle erinevusega, et Odessas oli see kõik autentne ja päriselt vana, siin siiski mitte. Aga ilus oli sellegipoolest! Tõmbasime hetke hinge ja pakkisime kotid lahti. Toas olid meile olemas sussid ja üks hommikumantel. Küsisime ühe juurde. Siis läksime otsima mõnda toredat kohvikut või söögikohta. Mõtlesime natukene süüa ja siis minna juba Belgradiga tutvuma. Suhteliselt hotelli lähedalt ühe sellise kohviku ka leidsime. Menüüst jäi mulle kohe silma porgandisupp! Sellist sööki ei olnud mina mitte kunagi varem söönud ja seetõttu just selle tellisingi. Supp maitses kusjuures imehästi - oli maitsestatud värske koriandri ja toorjuustuga. Kõhtu täitis ka hästi. Siit edasi jalutasime Nikola Tesla muuseumi juurde.

Kell kuus pidi olema inglisekeelne ekskursioon, millele soovisimegi minna. Päris pikk järjekord oli juba, aga võtsime sappa. Palju inimesi siiski lasti korraga sisse. Järjekord jõudis ka meieni. Nii, et me oleksima sisse saanud, aga siis ilmnes juba järgmine probleem: pileti eest tasuda sai ainult sularahas ning kohalikus valuutas! Sellega me polnud arvestanud. Sest enamus kohtades saab Belgradis maksta kaardiga ja kus ei saa, seal võetakse eurosid vastu. Aga mitte siin! Nii ei jäänudki meil muud üle, kui tulla ära. Otsustasime proovida uuesti homme hommikul. Õige pea leidsime küll nii valuutavahetuse kui ka ATMi, aga ei viitsinud enam tagasi minna. Otsustasime niisama jalutades linnaga tutvust teha. Läksime meie hotellile lähimasse suurde Tašmajdani parki.

Pargis asub ka üks Belgradi suurimaid ja olulisemaid kirikuid Püha Markuse katedraal. Evangelist Markusele pühendatud kirik paikneb Rahvusassamblee hoone lähedal ning seda peetakse üheks serbia-bütsantsi stiili kauneimaks ehitiseks maailmas. Kiriku välisilme meenutab Gracanica kloostrit, mille eeskujul see ongi rajatud. Püha Markuse kirik on Serbia suuruselt teine kirik Püha Sava kiriku järel. Mis meid aga hämmastas oli see, et kiriku taga, vahetus läheduses, no see tõesti oli täiesti kõrval, paiknes hiljuti ehitatud Vene õigeusu kirik. Ilmselt Venemaa kingitus oma sõpradele Serbias. Püha Markuse kirikul ei ole tegelikult väga õnnelik saatus olnud. Esmane puukirik ehitati siia 1835. aastal. Esimese maailmasõja käigus hävitati kirik Austria vägede poolt, kuid taastati väga kiiresti, juba aastal 1917. Teise maailmasõja käigus, 1941. aasta palmipuudepühal, sai kirik Saksamaa korraldatud pommirünnakus Belgradile rängalt kannatada. Varemed koristati 1942.

Praegust uut kirikut plaaniti ehitada tegelikult juba 20. sajandi algusaastatest peale - jumalateenistusteks vajati lihtsalt suuremat kirikut. Ehitust alustati juba 1931. Uue sõja algus takistas aga kiriku lõplikku valmimist. Jumalateenistusi peeti kiriku eeskojas juba sõja ajal, sest enam ei olnud ju ka vana kirikut. Kirik pühitseti lõpuks 1948. aastal, kuid on siiski veel tänaseni täielikult lõpetamata, eriti siseviimistluse osas. Ning tõesti - nii tagasihoidliku, lausa askeetliku, interjööriga kirikut ei ole ma ammu näinud. Astusime korra sisse ka ajaloomuuseumi. Väga võimas hoone! Muuseumiga põhjalikumalt me siiski tutvuma ei hakanud. Sulgemiseni oli jäänud vaid pool tunnikest. Mõtlesime, et kui aega jääb, siis tuleme siia mõnel järgneval päeval tagasi. Jalutasime muuseumi juurest veel edasi. Belgrad on väga huvitav linn! Siin on fantastilisi (seda nii positiivse kui negatiivse poole pealt) arhitektuurilisi pärle! Palju on meile nii tuttavast nõukogude ajast pärit ehitisi. Mõned pärlid on ehitatud juba enne maailmasõdu. Ja loomulikult on siis tänapäevane moodne arhitektuur.

Kogu selle virr-varri juures on kõige hämmastavam see, et kõik see kõlab omavahel kuidagi kokku! Isegi mitte kuidagi vaid hästi!!! Kõige koledam majagi võib olla mingi nurga alt vaadatuna või mingis koosluses ümbritsevaga väga ilus. Meie eesmärk oli nüüd aga leida mõni armas pubi või kohvik, kus juua klaas veini. Kõhud meil tühjad ei olnud - lõunaks söödud supp täitis veel endiselt küllaldaselt kõhtu. Väga kaua sobivat kohta otsima ei pidanud. Astusime sisse ja istusime. Lisaks veinile tellisime siiski väikese magusa ampsu šokolaadikoogi näol. Vein oli joodav, kook täitsa hea. Ainukene häiriv asjaolu oli kõrvallauas istuv ahelsuitsetajast naisterahvas. Jah, lugesite õigesti: Serbias on endiselt avalikes kohtades, kohvikutes, restoranides, rääkimata baaridest, suitsetamine lubatud ja vägagi soositud. Kõrvallaua naisterahvas oli õhtust söömas oma väikese tütrega, kelle kõrval ta vahet pidamata tossas. Selle kannatasime kuidagi ära, aga kui neid tossajaid järjest juurde lisandus, enam mitte.

Seega, tuli edasi liikuda! Hotelli poole tagasi jalutasime nüüd juba pimedas. Imetlesime kenasti valgustatud hooneid: parlament, ajaloomuuseum, Markuse katedraal, Serbia postiteenistuse maja - kõik need jäid meie ööbimise kohast umbes 10 minutilise jalutuskäigu kaugusele. Õues oli soojem Eestiga võrreldes. Samas ei olnud sugugi nii soe kui mina olin arvanud - jope pidi siiski seljas olema ja päris tihti vedasin kaitseks külma tuule eest pähe ka kapuutsi. Sellega oli muidugi vaateväli väga piiratud, mistõttu oli mul üks lõputu jamamine: kapuuts pähe ja jälle peast ära jne-jne. Riiklikud hooned, millest õhtul pimedas veel mööda kõndisime, olid väga kenasti valgustatud. Ja alati on nii, et pimedas näevad kõik asjad välja teistsugused kui päevavalguses. Hotelli jõudes jõime enne magamaminekut veel tassikese teed.

Raha kulutasin täna 12 eurot Tallinna lennujaamas hommikusöögile, 8 eurot lõunasöögile, 9 eurot õhtusele koogi ja veinile ja lisaks mõned eurod poes, mis teeb seega siis kokku umbes 30 eurot.

KUNGSLEDENI MATKARADA - KAHEKSAS JA ÜHEKSAS PÄEV

KAHEKSAS JA ÜHEKSAS PÄEV - 6. ja 7. august 2026

Täna hommikul oli imeline ärkamine: see vaade, mis meile avanes, oli täiesti fantastiline! Päike säras kõrgel taevas. Olin maganud küll jälle halvasti, aga ilus hommik viis kõik möödunud hädad meelest. Õhk oli mägiselt meeldivalt karge. Panime riidesse, tegime hommikusöögi, pakkisime kokku telgi. Ning saime pikalt imetleda põhjapõtra, kes otsis meie lähedal jõe ületamiseks parimat kohta. Ilmselt olime oma laagri seadnud üles just tema harjumuspärasele käiguteele. Täna tõotas tulla nii palav ilm, et julgesin lausa lühikesed püksid jalga panna. Õhtul laagrisse jäädes olime tulnud ette nähtud rajalt kõrvale jõe äärde. Nüüd oli meil valida, kas jalutada kohe rajale tagasi või liikuda ikka edasi ning proovida ristuda õige rajaga kunagi hiljem. Valisime teise tee, mis tundus meile olevat otsem ning seega mõistlikum. Päris metsikult me mööda maastiku siiski ei käinud: õige pea saime seada sammud mootorsaani rajale. Mingi aja pärast viis see rada meid jälle tagasi matkarajale.

Jalad on küll tänaseks, viiendaks päevaks, konstantselt valusad. Plaastreid ei ole igaks juhuks maha võtnud! Aga etteruttavalt võin öelda, et kaks kuud hiljem tuligi see imelikult käitunud varbaküüs maha. Minu puhul ikka häda selles, et lihtsalt liiga vanad saapad - vooder on läbi kulunud, millest tulenevalt on jala all tunda igasugused imelikud konarused saapa sisemusest, mis tekitavadki hõõrumist. Koju tagasi jõudes ostan kindlasti kohe uued saapad!!! Aga noh, seda olen ma ennegi lubanud! Katariina on käinud jõkke kukkumise päevast alates hoopis botastega ning saapaid kuivatanud seljakoti külge seotuna. Ega päris kuivad veel siiski ei ole. Aga botastega pidi olema täitsa normaalne käia. Vaatamata valutavatele jalgadele läks tänane teekond siiski päris kiiresti. Eelnevate päevadega võrreldes muutus ümbritsevate mägede kõrgus - võis aimata, et meist mitte kaugel kerkivad uhkelt Rootsimaa kõrgeimad tipud. Kui päris matkarajale tagasi olime jõudnud avastasime õige pea, et oleme Kebnekaise mägilaagrile juba õige lähedal - vastutulev matkajate hulk läks väga suureks! Need olid siis enamuses kerge koti ja kiire sammuga tippu minejad.

Meie jätkasime teed aga Kebnekaise Fjällstationi poole. Järjest tihedamalt paiknevad telgid, aina rohkem inimesi ning kulutatud ning kurnatud loodus andsid iga hetkega märku, et oleme lähedale jõudnud. Enne ametlikku laagriterritooriumi oli kogu ala tihedalt telkidega kaetud vähemalt poole kilomeetri ulatuses mõlemal pool rada. Ma vist ei olegi kunagi nii tihedalt telke täis topitud mägilaagrit näinud. Meie aga siin keskuses väga pikalt ei peatunud - saime visata ära prügi, mida olime seni esimesest päevast peale kaasas kandnud. Siin on kord, et oma prügi tuleb kõik ise kaasa vedada, seepärast ei olnud üheski varasemas keskuses ka prügikaste. Paar päeva tagasi õnnestus vabaneda vaid ühest tühjast gaasiballoonist. Huvitaval kombel nende jaoks oli siiski mitmes keskuses eraldi kogumiskast. Karl ostis endale kohvikust ühe Coca-cola. Käisime tualetis. Ning hakkasime õige pea uuesti edasi liikuma. Meil oli Nikkaluoktasse minna veel 19 kilomeetrit! Kusjuures: kui enam üldse ei jaksa, siis siit on tegelikult võimalik minna edasi ka helikopteriga!

Samuti oli võimalus osa teest sõita paadiga ning seda võimalust olime otsustanud täna kindlasti kasutada. Kebnekaise keskusest paadisadamani oli veel 8 kilomeetrit ning edasi pidimegi sõitma paadiga. Vähemalt meie arvates! See 8 kilomeetrit läks päris kiiresti. Rada oli nüüd küll jõudnud juba uuesti madala metsa piirkonda ehk olime laskunud päris kõvasti. Suure osa ajast ronisime mäest alla mööda suuri kive. See niigi valutavatele ja kurnatud jalgadele muidugi kasuks ei tulnud. Rahvast tuli meile meeletult palju vastu! Kuna olime alustanud rada teistpidi ehk Abiskost, siis ei olnud me ausalt öelda harjunud selliste matkajate hordidega. Lõpuks olime päris väsinud kõigile naeratamast, kõiki tervitamast ning iga laudtee otsas ootamast hetke, kui tekib sinul võimalus edasi minna. Nelja kilomeetri peal tegime puhkepausi. 8 kilomeetrit möödus kuidagi väga ruttu ning enestelegi ootamatult olime paadisadamas rohkem kui tund aega plaanitust varem.

Paat läks järjest laiemaks muutuva jõe kaldalt, mis oli imeilus koht! Kella kolmese paadi asemel jõudsime kahesele. Korra mõtlesime, et äkki võtame rahulikult ja teeme lõuna enne paadileminekut, aga siis otsustasime, et teeme seda pärast paadisõitu Nikkaluoktas. Et siis ei pea pärast enam kõndima vaid olemegi matkaga õnnelikult ühele poole saanud. Paadimehe käest saime telefoniga kenasti ja kiirelt pileti osta, maksis 46 eurot. Ja vot, nüüd siit paadist avanesid Kebnekaisele ja teistele ümbritsevatele tippudele need kõige ilusamad vaated. Sõitsime päris pikalt jõe lookeid mööda. Ühel hetkel juhtis paadimees, aga paadinina otse kaldasse ja rääkis meile midagi rootsi keeles, millest me küll mitte midagi aru ei saanud! Karl üritas paati kinnitada, see polnud õige tegevus. Lõpuks saime aru ühest sõnast ehk seljakotid. Pidime võtma oma seljakotid ja paadist lahkuma!!! Mingit asustust küll läheduses näha ei olnud. Aga kuulasime sõna! Õige pea selgus, et pidime istuma ümber teisele ja suuremale paadile.

Pidime vaid kitsast, pikalt jõkke ulatuvat, neeme pidi jalutama teisele poole ja seal oli juba päris korralik paadisild. Ootasime järgmist paati. Mis tuligi suhteliselt ruttu - mingi kümne minuti pärast. Ja no rahvast tuli sealt paadi pealt maha ikka hulgim. Meid, kes me asemele läksime, oli see eest suhteliselt vähe. Meie neljakesi, kaks vana sõpra, üks noorpaar. Kui eelmise paadi juht oli meil olnud väga vana mees, siis nüüd, peaaegu juba nagu väikest laeva, juhtis vastupidiselt minu hinnangul vaevu 15-16aastane noormees. Aga vabalt võisin ka oma arvamusega täiesti mööda panna. Paadisõit mööda jõge mägedest eemale oli väga ilus. Ja otse loomulikult tegi tänase päeva kilometraaži lühemaks. Vastasel juhul oleks meil ainult Kebnekaise Fjällstationist juba 19 kilomeetrit olnud käia. Aga me ju alustasime oma päeva veel kaugemalt. Sõitsime umbes 20 minutit. Siis olime kohal.

Ja see rahvamass, mis siin ringi liikus oli meile, kui eestlastele, väga tuttav. Iga paari aasta tagant koguneme ju Tallinnasse lauluväljakule ja suudame sama suure hulga rahvast korraga ühte kohta tekitada. Meie arvates olime nüüd Nikkaluoktas ning meie matk lõppenud! Hakkasime otsima rahulikumat kohta, kus priimus üles panna ja nuudleid keeta. Aga siis jäi meile silma silt - Nikkaluokta 6 kilomeetrit. Olime kergelt öeldes hämmeldunud. Karl uuris oma matkaäppi ja tõsi ta oli... Ehk ei mingit sööki: selle asemel hoopis 6 kilomeetrit kiirmarssi nüüdseks juba paistes ja valutavate jalgadega. Sest meil oli vaja hiljemalt 1,5 tunni pärast olla kohal. 16.50 pidi sealt väljuma buss Kirunasse ja kui me sellele ei oleks jõudnud, siis järgmine läheks alles homme õhtul. Hakkasime astuma. Mina käisin enne veel tualetis. Teised hakkasid ees minema, aga jõudsin neile õige pea järele. Tempo oli meil selline pooljoostes kiirkõnd. Ei teadnud ju ette, milline see maastik on. Aga rada oli hea!

Ning isegi imestasime, et natukene rohkem kui tunni aja pärast olime me Nikkaluoktas kohal. Osa meie seltskonda oli muidugi tige kui pahur herilane. Bussi väljumiseni oli tund aega ja teadupärast teeb just tühi kõht tigedaks. Seega kasutasime nüüd seda aega mõistlikult ning keetsime lõpuks ära need nuudlid. Kõht sai täis, õige buss tuli ning ronisime bussi. Nüüd oli meil natukene rohkem kui tund aega Kirunasse sõita. Meil oli plaan, no unistus, et me leiame mõne imetoreda kaunil jõekaldal asuva pisikese saunaga majakese, kus saame matka viie päeva mustuse ja väsimuse kõik maha pesta. Ja siis teeme head sööki ja naudime sauna ja imelist suvist põhjamaa loodust. Noo, selline tüüpiline reklaampildikene kui kõne all Rootsi või Soome. Reaalsuses oli meil aga põhiliselt võõrtöölistest ehitajaid võõrustav meesterahvast majaomanikuga (meie loos tähendab see seda, et oli väga must) maja Kiruna äärelinnas mitte just kõige viisakamas piirkonnas.

Aga mõnes mõttes saime kõik, millest olime unistanud - Katariina tegi meile imelise pasta bolognese, me saime ennast pesta saunas puhtaks ning tee juurde saime maiustuseks veel imelisi karvatuuste. No, tegelikult kaneelisaiu. Lihtsalt minu esimene autoreis lastega oli läbi Soome Põhja-Jäämere äärde ning nende nimetus äärmiselt meeldivate saiakeste kohta tuletati tol hetkel soomekeelse nime järgi, mis tõesti meenutas karvatuusti. Pikalt ei venitanud - hommikul pidime suhteliselt vara liikuma hakkama. Katariina ja Karl olid ühes toas, meie Eliisabetiga teises. Ja mina magasin ka nüüd väga halvasti - kogu öö oli selline tunne, et ma  ei saa hästi hingata. Ilmselt pingutava matka järelmõjud või lihtsalt ei sobinud see maja mulle. Kella olime pannud helisema kella kaheksaks. Paar päeva tagasi, kui jõudsime taas internetti, olime ostnud ära laevapiletid ning koju sõita plaanisime läbi Helsinki.

Ärkasime õigel ajal, kiire hommikusöök. Tee peal aga tundus meile see sõiduaeg kuidagi väga pikk: lihtsalt mingil hetkel lisandus suvaliselt tund aega juurde. Me olime unustanud ära, et Soome ja Rootsi ei ole alati ühes ja samas ajas. Ehk tund meie plaanitavast sõiduajast kadus kui võluväel. Laevale jõudmine (viimasele Helsinkist õhtul Tallinnase väljuvale laevale)  muutus järjest kahtlasemaks. Katariina, kes oli broneerinud laevapiletid, ootas telefon käes, et kas siis tühistab juba olemasolevad piletid või ikkagi vähemalt üritame laevale jõuda. Kuna tühistada saab pileteid hiljemalt tund aega enne laeva väljumist, siis ootasime otsustamisega viimase hetkeni. Laevale me jõudsime igal juhul ning poole öö ajal olime kenasti juba kodus!

Raha kulutasin viimasel matkapäeval paadisõidule 46 eurot, bussisõidule 46 eurot, poes 60 eurot ja selle halva ööbimise koha eest maksime igaüks lausa 50 eurot. Kokku 202 eurot. Ja Helsinkisse sõidu päeval kulutasin bensiinile 60 eurot (muuseas ka bensiin oli Rootsis kõvasti odavam Eestiga võrreldes), 9 eurot lõunasöögile ja 10 eurot õhtusöögile laevas ning seega kokku 79 eurot. Kogu matka peale kokku kulus umbes 560 eurot jooksvateks kuludeks. Juurde siis veel laevapiletid Rootsi ja laevapiletid Helsinkist Tallinna - kogu kamba peale kokku umbes 400 eurot. Viimasel matkapäeval käisime laagripaigast Kebnekaise Fjällstationini 11 kilomeetrit, sealt edasi paadisadamani 8 kilomeetrit ning siis sealt edasi veel ootamatud 6 kilomeetrit ning seega kokku 25 kilomeetrit. Ja juurde veel paadisõit. See on nii enam-vähem arvestus ega pruugi olla just täpseim.

Kokkuvõtteks saan öelda, et meie eesmärk teha Kungsledeni matk Abiskost Nikkaluoktosse ära viie päevaga on igati tehtav. Kui soovida kindlasti käia ära ka Rootsi kõrgeimas tipus Kebnekaisel, oleks siiski hea varuda üks päev juurde. Ja kui tahta võtta rahulikult ning rohkem nautida, siis tasub mõelda ikkagi nii öelda soovitatud variandi peale ja varuda vähemalt seitse päeva puhtalt matkamise jaoks. Ning tipu vallutamise päev eraldi juurde. Ja minu lastega võib iga kell minna luurele! Nendega on tore ja lõbus, nad on äärmiselt abivalmid, hoolivad ja toredad matka- ja reisikaaslased. Ja nagu Karl tõdes: võime minna kõik koos matkale küll ka tulevikus: kõik jaksavad ja saavad hakkama!

KUNGSLEDENI MATKARADA - SEITSMES PÄEV

SEITSMES PÄEV - 5. august 2026

Täna ärkasime kell 6.00. No tegelikult olime sunnitud seda tegema: eile võttis meil hommikune toimetamine aega kaks tundi ning pidime edaspidi arvestama sellega. Täna palju pikem päev ees ootamas ning seega pidimegi veel varem ärkama. Karl on meile korraliku sõjaväelise distsipliini paika pannud. Väga külm oli õues! Öösel ei saanud keegi eriti hästi ka magada - kõigil oli olnud külm! Peale minu: minul oli lihtsalt kitsas ja ebamugav, aga külm tõesti ei olnud. Toppisin ennast riidesse, kuigi oli tunne, et olin vahetult enne kella helisemist alles uinunud. Tegime Karliga söögi. Tüdrukud mässasid jälle telgiga. Pakkisime asjad. Karl oli eile õhtul juba öelnud, et telgivaiad pean andma täna tema kotti! Tõsi, see küll kõige raskem osa telgist, aga no küll ma oleks jaksanud neid edasi ka tassida, aga Karl oli väga veendunud ja nii need tema kotti rändasidki. Kusjuures kõvasti kergemaks muutus kott - uskumatult rasked need vaiad ikka!

Oli ikka jube külm! Läksime keskuse juurde jälle üle nende nelja silla. Seal käisime tualetis ja teele! Aga üsna varsti tuli päike välja ja läks mõnusalt soojaks. Kilomeetrid läksid täna väga kiiresti: justkui märkamatult möödusid esimesed kümme kilomeetrit. Täna oleme oma senisel teel kohanud päris palju koertega matkajaid. Nii perekondi kui üksikuid inimesi. Koerad on alati väga rõõmsad ja aktiivsed olnud. Millest mina teen küll järelduse, et need koerad naudivad matkamist peremehega võrdsel määral. Umbes kolm kilomeetrit enne Singit, mis oli meie tänast marsruuti arvestades umbes poole tee peal, näitas silt, et Kebnekaise Fjällstationi ehk mäelaagrini on 14 kilomeetrit. Kui meil oleks kindel plaan vallutada ka Rootsi kõrgeim mäetipp Kebnekaise, siis oleks meil olnud nüüd siit ära keerates umbes 4-5 kilomeetrit lühem tee ning me oleks seda ka teinud.

Aga viie päeva sisse nii või teisiti Kebnekaise kahjuks hästi ei mahu. Meie võimalus läks vett vedama juba esimese päevaga, kui eksisime valele rajale. Mul oli plaan, et käime esimesel päeval umbes 5 kilomeetrit rohkem ja mõnelt järgnevalt pigistame äkki veel mõne lisakilomeetri välja, et lühendada just tänase päeva teekonda. See oleks andnud võimaluse Kebnekaisele jõuda. Jaa, polnud probleemi käia 5 kilomeetrit esimesel päeval rohkem: sellega saime suurepäraselt hakkama! Aga me käisime seda ju täiesti vales suunas. Täna saime nüüd reaalselt aru, et Kebnekaisele minek pole lihtsalt võimalik! See otsus andis meile võimaluse tänast päeva võtta rahulikumalt ning 27 kilomeetri asemel käia natukene vähem. Ja mäe jaoks oleks meil olnud ikkagi vaja juurde ühte lisapäeva!

Olime plaaninud oma marsruudi nende matkajate info järgi, kes olid ise teinud raja viie päevaga läbi. Lugesin erinevaid blogisid ning nõuandeid. Neid oli seinast seina: oli neid, kes selle idee kui tegelikkuses hullumeelse lõpptulemusena maha laitsid. Aga oli ka neid, kellel läks natukene paremini ja seetõttu leidsid, et täiesti tehtav. Aga jah, Kebnekaise ei mahtunud viie päeva sisse kahjuks eriti kellelgi. Ning seetõttu läksime edasi pikemat rada pidi, mis viis meid edasi läbi Singi. Olime pannud oma plaani paika päevade kaupa. Esimene päev Abiskost Abiskojauresse 14 kilomeetrit. Abiskojaurest Alesjauresse 21 kilomeetrit. Alesjaurest Sälkasse 25 kilomeetrit, Sälkast Singisse Kebnekaise lähedale 27 kilomeetrit umbes. Ja Kebnekaisest Nikkaluoktasse 19 kilomeetrit!

Kui teha matk seitsme päevaga, siis oleks jagatud meie kolmas ja neljas ehk kaks kõige pikemat päeva kaheks päevaks. Senini olime kenasti meile eeskujuks olnud graafikus püsinud. Aga mitte selles ajakavas, mille olime ise endile eesmärgiks seadnud - liikuda esimestel päevadel kaugemale.Ega ilm polnud seda ka kuidagi soosinud. Täna oli meil ilmaga ikka äärmiselt vedanud! Vot selliselt ongi mägedes matkamine tavaliselt minu kujutlustes - sest õnneks on seni alati kingitud mulle suhteliselt head ilma mägedes käimise ajaks. Singisse jõudes tegime lõunapeatuse. Täna tegime siis korraliku lõuna kõigile ehk keetsime kiirnuudleid. Maitses päris hästi.

No ja pärast lõunat läks ilm alles ilusaks! Lausa palav hakkas! Umbes tund aega ronisime mäest üles selleks, et jõuda järgmisesse orgu. Mäest üles rühkimine on ikka natukene väsitav. Ning see oli ilmselt ka meie kogu matka kõige palavam hetk. Juba eemalt paistsid kaugel orupõhjas asuvad imelised järved. Kogu tee mäkke olime näinud eespool lendamas edasi-tagasi mingeid suuri pakke vedavat helikopterit. Neid võis olla isegi mitu, sest ega me nii kaugelt neil vahet poleks teinud. Kui jõudsime kõrgema koha peale nägime ka põhjust: väga suur ja uhke telklaager oli mäeküljele püsti pandud. Eemalt ühte eriti ilusat järve nähes läks Karl pika sammu ja kiire tempoga meil eest ära. Suundus otse järve poole ja natukese aja pärast nägime teda juba ujumas. Kuna tema meid ootamas ei näinud ja arvas, et me veel kaugel, siis nautis ta pikalt ujumist. 

Lõpuks meid märgates andis märku edasi minna. Kuna olime saanud ka lausa paarkümmend minutit mõnusa päikese käes lesida, siis läksime hea meelega edasi. Karl jõudis meile varsti järele: on ikka uskumatu jõud! Siis tegime peatuse. Jalad oli päris väsinud ja paistes, palav oli... nagu ikka pole inimene kunagi rahul... Peatuse jooksul avastasime, et oleme jõudnud tagasi interneti levialasse. Aeglane, aga oli siiski olemas. Sellest olime eemal olnud esimese matkapäeva lõunast alates. Imehea ja rahulik oli olla! Aga samas saime nüüd vaadata täpsemalt kaarti. Meie plaanide järgi oleks me võinud suhteliselt kohe laagrisse jääda. See ahvatles väga - veel oli toredaid päikeselisi järvekaldaid! Aga otsustasime, põhiliselt Karli õhutusel, käia siiski ära ka mingi osa sellest teest, mille natukene varem olime mõelnud just homsele päevale lükata. Aga mõtlesime minna edasi veel umbes 5 kilomeetrit.

Tegelikkuses käisime siiski 4. Leidsime jõe kaldal imeilusa koha telkimiseks. Aga kui meie lõpuks suutsime laagrikoha välja valida, läks päike muidugi kohe mäe taha peitu, aga hiljem tuli ta sealt uuesti välja. Sest eriti ta siin ei loojugi praegusel ajal - polaarpäev! Öö läbi on tegelikult valge olnud. Panime telgi püsti, tegime süüa ja keetsime teed. Täna saime nüüd lõpuks nautida seda mõnusat õhtut pärast väsitavat päeva. Kõikidel eelmistel õhtutel on see lõputu vihm meid sundinud väga kiiresti vaid söögi tegema ning pugema esimesel võimalusel telki peitu, et mitte väga märjaks saada. Täna oli nüüd vaieldamatult meie parim telkimise koht - kilomeetrite kauguses meie ümber mitte ühtegi inimest  - vaid imelised vaated!

Kella seitsmest istusime kõik juba telgi ukse ees, sõime šokolaadiküpsiseid ja jõime kuuma teed väikese Vana Tallinaga imetledes ümbritsevaid mäetippe - mis võiks veel parem olla!? Saime nautida esimest korda neid mõnusid, mis on vaieldamatult iga matka üks kõige olusisemaid osasid - õhtuseid laagreid lõkke ääres. Olgu peale - lõket meil ei olnud, piirdusime priimusega, aga kõik muu oli olemas. Enne magama jäämist jõudsime pikalt veel jutustada. Tänane päev oma päikesepaiste ja soojusega oli olnud eelmiste päevadega võrreldes ikka täiesti teistsugune. Homme ootas meid ees viimane matkapäev. Meil oli ees väga palju kilomeetreid mida kõndida. Samas pidime olema hiljemalt 16.30 Nikkaluoktas. 16.50 läheb sealt buss Kirunasse ning kui sellest maha jääme, siis tuleb üks päev oodata järgmist.

Täna käisime maha natukene üle 20 kilomeetri. 

KUNGSLEDENI MATKARADA - KUUES PÄEV

KUUES PÄEV - 4. august 2026

Kuna eile hommikul olime ärganud väga hilja, siis võttis Karl nüüd ohjad enda kätte ja teatas, et nii see küll kuskile ei kõlba ja pani meile eile õhtul hommikuks äratuse kella poole kaheksaks. Täna on meil ka päris pikk maa ees ootamas - 25 kilomeetrit. Plaanisime kell 9.00 saada liikuma. Täna hommikul saime uskumatu vedamise osalisteks ehk vihma ei sadanud: hommikused toimetused möödusid täiesti vihmavabalt! Saime pakkida kokku kuiva telgi. Hommikusöök koosnes meil nagu ikka pudrust maasikamoosiga ning vastavalt soovile kohvist või teest. Karl ja mina ehk siis köögitoimkond eelistab kohvi ning telgi meeskond, õigemini naiskond, on teejoojad. Aga liikuma ei saanud me ikkagi enne kui ükskord pool kümme. Mis tähendab, et kogu ärkamise, riietumise, söögitegemise ja asjade pakkimise protseduur võtab meil hommikul aega ei rohkem ega vähem kui kaks tundi. Sellega peame siis arvestama.

Täna oli meil erakordselt tore matkapäev eelmistega võrreldes, sest päris arvestatava osa päevast saime matkata vihmata. Isegi päike näitas ennast veidikene. Ja kuidagi, kas tänu päikesele või oligi see nii, olid tänased vaated veel eriti imeliselt kaunid!!! Teekond oli muidugi pikk ning üritasime püsida tempos. Et õhtul ka mitte väga hilja peale jääda. Need pikad päevateekonnad tulid tegelikult sellest, et meil oli kamba peale ühise aja leidmine keset suve keeruline ja aega nappis. Mistõttu olime olukorras, kus pidime tegema seitsmepäevase matkaraja viie päevaga. See on igati tehtav, palju matkajaid on teinud seda enne meid ja saavad tegema ka pärast. Lihtsalt vahe on selles, et kui teed viie päevaga, siis ongi selline sportmatk, millega meie just hetkel maadleme. Pikema ajaga saad rohkem naudiskleda. Aga samas, kui vaadata neid eelmisi matkapäevi, kus ainult lakkamatu vihm, tahadki võib-olla just kiiremini edasi saada ja teedki peatused võimalikult lühikesed.

Täna ja ka tegelikult eelmistel päevadel, oleme kohanud palju üksikuid matkajaid. Ma ikka imetlen neid, kes tõesti matkale tuleku viitsivad üksi ette võtta. Kogu selles vihmas ja raskuses taluda seda veel üksi! Viimases ööbimiskohas oli meie kõrval veel kaks telki - kummaski üksik matkaja. Samas saan ikka aru, et tegelikult on selles palju väga toredat ja head. Kasvõi aeg iseenda mõtete mõtlemiseks ning mingite küsimuste analüüsimiseks. Igapäevases kiires elus kipub just selle jaoks jääma alati liiga vähe aega. Muudkui astud ja astud... see on selline hea monotoonne tegevus, mis jätab palju vaba aega ja võimalusi ajule töötamiseks. Ning hea võimalus leida uusi tuttavaid-sõpru. Kui oled üksi, siis ikka suhtled rohkem teiste matkaseltskondadega võrreldes sellega, kui juba ise seltskonnaga tulles. Omas toredas ja tuntud seltskonnas tavaliselt hoidutaksegi rohkem omaette.

Tee tundus täna võimatult pikk! Ja väsitav. Kotid olid ka just täna kuidagi raskemad kui varasemalt. Kuigi tegelikult polnud need eriti rasked midagi - meil ju lühikene matk. Ainult viis päeva! Rasked on need tõesti kui 2-3 nädalane matk ja peab nii söögi kui ka telgi kaasa tassima. Ilmselt olime siis meie täna lihtsalt viletsamad. Välja arvatud muidugi Karl: tema käis kord ees ja kord taga uurides aeg-ajalt kas me ikka jaksame. Aga no matkal on ju teada, et ega mingit teist varianti ei ole! Minu üks kand oli ikka katki hõõrutud, aga plaasterdasin hommikul veel teibiga kõvasti kinni selle koha ja käia on täiesti normaalne. Eriti tunda ei anna. Tavaliselt alles õhtupoole, kui pikk päev juba selja taga. Lõunaks keetsime täna ka kuuma teed juustu ja küpsiste juurde. Ning pidasime maha pika arutelu teemal, miks meil polnud plaanis korralikku sooja lõunasööki keeta!? Menüü tegime mina ja Katariina, ka poes asju ostmas käisime meie. Ei tulnud üldse selle pealegi, et võiks olla kuidagi teisiti.

Aga mõistsime, et Karl sellise kesise toitmisega meil lõpuni välja ei vea. Õnneks olime suure varuga võtnud kaasa kiirnuudleid. Üheks korraks olid need menüüs õhtusöögiks ja üks kord igaks juhuks varuna ettenägematuteks olukordadeks kaasas. See "igaks juhuks" ning "ettenägematu olukord" oligi meil nüüd käes ja läkski käiku lõunasöökideks.  Põhiliselt Karlile, aga oli ka liitujaid. Õhtuks oli plaanis jõuda Sälkasesse. Aga see tee sinna tundus ikka nii pikk ja vaevarikas! Ning kui hommikupoole oli olnud kohati päris ilus ilm ning olime isegi päikest näinud, siis õhtupoole oli jälle lakkamatu vihmasadu. Olime kõik, peale Karli, ilmselt väsinud ja natukene tüdinud sellest lõputust vihmast. Jalad valutasid. Olin talvel kindlalt plaaninud osta endale suveks uued matkasaapad! Aga no, ikka mõtlesin, et vast kestavad veel selle ühe matka, kuigi saapad on peaaegu sama vanad kui Eliisabet. Ja eks nüüd see andis tunda jalgades.

Kui lõpuks Sälgas olime tundus olukord päris trööstitu: lakkamatu vihm, valutavad ja väsinud jalad, märjad riided ja lõputu niiskus. Ees ootas aga veel telgi üles panemine, söögi tegemine jne. Seda oleme siiski kogenud, et kõik need asjad on mõistlik laagrisse jõudes viivitamatult ära teha, sest hiljem läheb veel hullemaks. Nii ka nüüd: panime telgi kõik koos üles. Käed oli külmunud ja kanged. Üks asi, mille kaasavõtmisele ma tõesti mõelda ei osanud, on kindad. Kõigile käisin küll peale ja kontrollisin, et kas on pakitud kaasa müts ja sall. Mütsi puhul selgus, et kellelgi polnudki võtta kodust sobivat mütsi. Said siis kõik minu varudest selle. No ja siis oli mul igal öösel telgis kolm roosat peanuppu! Ise ka imestasin, et kuidas on mulle sattunud kolm erkroosat mütsi!? Aga telgi saime püsti. Loopisime magamise tarvikud kiiresti sisse. Katariina ja Eliisabet jäid voodeid tegema. Karl puges ka telki sooja korraks.

Täna olime pannud oma telgi samuti nö tasuta laagriplatsile. Siin oli see enne ametlikku hoonetekompleksi. Jõgi jäi piiriks vahele. Läksin tualetti, päris tüütult pidi selleks ületama neli silda, kõik üle hargnevate jõeharude. Tagasiteel võtsin jõest kaasa õhtusöögi valmistamiseks vee. Karl puges ka telgist välja mind abistama. Täna oli õhtusöögiks kartulipuder. Isegi võid oli meil veel alles sinna sisse panemiseks. See söök on lihtne valmistada - pakkide sisu tuleb vaid keeva vee sisse valada. Keeruline on ainult veekogust arvestada. Täna paningi sellega mööda ehk puder jäi natukene liiga vedel. Aga maitset see halvemaks ei teinud ning söök maitses lausa suurepäraselt. Tühi kõht pidi ikka kõikse parem kokk olema! Söömiseks pugesime ka meie Karliga telki. Õues oli läinud väga külmaks. Sõime, pärast sööki tegime veel teed halvaa juurde. Saame priimust kasutada ka telgi ääre all. Ei pidanud keegi enam päris väljas passima sellepärast. Enne magamaminekut riideid vahetades, soe pesu ja soojad sokid selga ning käimise riided kokkukeeratult pea alla padjaks, jäin vaatama oma varbaid: kuidagi väga kummaline nägi välja minu ühe jala teine varvas. Küünevalli ääres oli kummaline lillakas joon.

Valus ei olnud samas, ainult natukene hell. Tean küll, et varbaküünte mahatulek matka käigus on suhteliselt tavaline nähtus. Minuga pole seda lihtsalt varem mitte kunagi juhtunud. Ilmselt seetõttu ma ei saanudki aru kohe alguses millega tegemist. Ja ka see, et kuidagi on minusse juurdunud teadmine, et selline asi on kohutavalt valus ning piinarikas - aga mina ei tundud eriti midagi. Teisel jalal oli sama asi, aga väga kergelt ning tunda polnud midagi. Aga mõnikord on parem olukorda eirata: võtsin jälle elupäästva teibi ning teipisin mõlemad varbad küüne koha pealt kõvasti ja mitmekordselt kinni. Et äkki juhtub nii, et kui ma nüüd rohkem seda ei näe, siis justkui polegi midagi juhtunud. Etteruttavalt võin öelda, et see toimis! Käimist juhtunu mul segama ei hakanud ja teipi enne matka lõppu igaks juhuks lahti ei võtnud. Uni tuli õige kiiresti. Käinud olime täna 25 kilomeetrit.

KUNGSLEDENI MATKARADA - VIIES PÄEV

VIIES PÄEV - 3. august 2026

Ärkasime umbes pool üheksa. Matka olukorras on see totaalne sissemagamine! Eliisabetil oli öösel palju ebameeldivaid seiklusi olnud. Alustuseks selgus, et tema madrats oli õhust tühjaks läinud. Ja kuna tal oli selline mitte paksust materjalist vaid rohkem nagu kile moodi madrats, siis õhu puudumisel selle sees, oli ta kohe külma maapinna vastas. Puhus madratsi täis ja läks WCsse. Keegi meist seda minekut ei kuulnud ega pannud tähele. Küll aga tagasitulekut. Ärkasin selle peale, et keegi üritas meie telki tungida. Ja kuna ma polnud kuulnud, et keegi meist oleks välja läinud, siis ehmatasin päris kõvasti. Aga kui ukse vahelt ilmus tuttav peanupp, panin pea tagasi padjale (kokkukägardatud riided siis) ja magasin edasi. Karliga aga nii lihtsalt ei läinud. Tema arvas samuti, et keegi võõras tungib meie elamisse. Ning kogenud kaitseväelasena ei hakanud ta ootama ega juurdlema kellega tegu vaid tegutses viivitamatult karates püsti, et meid loomulikult kaitsta ootamatu ja ohtliku vaenlase eest. Selle peale ehmatas muidugi omakorda Eliisabet!

No ja nii me siis kõik ehmatasime seal korda mööda välja arvatud Katariina; kes polnud samuti kuulnud Eliisabeti lahkumist, küll sarnaselt teistelegi tagasitulekut - aga ei olnud viitsinud isegi silmi lahti teha! Sest no olgem ausad, kes see võõras ikka meie telki tahaks tulla!!? Kõik peale Eliisabeti said nüüd uuesti rahulikult magama jääda. Eliisabeti madrats läks aga jälle tühjaks. Olles seda juba mitu korda täis puhunud, sai ta lõplikult aru, et see madrats on katki ja selles ei seisagi õhk sees ega hakkagi seda mitte kunagi tegema! Vaatamata tema ponnistustele. No siis oli muidugi kehv taipamise hetk... külm, kõva, unine ja magada ei saa. Ning lisaks kõigele magavad ülejäänud kolm mõnusat ja õiglast und. See tema trööstitu olukord tundus talle endale nii haletsusväärne, et lausa nutt tuli peale. Mis iseenesest oli jälle hea, sest selle peale ärkas Karl uuesti üles ja kutsus väikese õekese enda madratsi peale magama. Kuidagi said nad seal kahekesi ühe madratsi peal selle ööga siiski hakkama. 

Öised seiklused ja kaeblemise nende üle ära kuulanud, läksin hommikusööki tegema. Matkajaid oli päris palju juba liikvel. Suur osa oli ka juba edasi liikunud - meie olime lihtsalt nii hilised. Katariina ja Eliisabet jäid telki kokku panema, mis oli nüüd vastikult märg (pool ööd oli vihma sadanud) ja must - telk asus mändide all ning kõik need märjad männiokkad olid meie telgi külge kleepunud. Märg telk on aga raske! Meil pole eriti korralikku alumiiniumvaiadega (väga kerged!) matkatelki, mis oleks ka seljas kerge tassida. Seepärast olime jaganud telgi neljaks erinevaks osaks: telgikate, telk ise, suured vaiad ja väikesed vaiad. Minu käes olid suured vaiad. Eliisabetil väikesed. Nende kaal muidugi märjaks saades ei muutu erinevalt kangast osadest. Katariina ja Karl said enda kätte telgi sisu ning katte. 

Hommikusöögiks oli kaerahelbepuder maasikamoosiga. Moosi olime võtnud eile siitsamast köögist maha jäetud toiduainetekastist. Oma kodust kaasavõetud moosi olime kaotanud kuskile ära (paar kuud hiljem tuli see välja Kristi ja Ove juurest: olime selle sinna unustanud!). Kõhud täis söödud koristasime natukene kööki. Siin on sellised vesi õues/solk toas tüüpi köögid. Ehk ei ole vett ega kanalisatsiooni. Vesi tuuakse otse jõest õue peale veetud vooliku kaudu. Karl tõi vett ja viis välja solgiämbri, mina pesin nõud. Pakkisime kotid kokku ja tuligi hakata liikuma. Jätkuvalt saime kõvasti vihma päeva jooksul. Aga vaated hakkasid muutuma järjest ilusamaks: mets ja puud kadusid ära ning avarust tuli aina juurde. Mäed meenutasid üha enam mägesid! Vihmajoped püsisid täna stabiilselt seljas. Tuul oli ka kõvem eilsega võrreldes. Eliisabet sai täna endale jopele peale veel Ove käest laenatud vihmakeebi.

Päris palju on siin rajal vaja ületada jõgesid. Suurematest lähevad üle rippsillad. Sellised kolisevad ja kõikuvad, aga loomulikult igati turvalised. Aga on ka lihtsalt koolmekohtasid, millest tuleb niisama üle suuremate kivide minna. No ja vot täna juhtus ühe jõe juures selline asi, et Katariina kukkus kogu täiega sisse! Meie Eliisabetiga läksime ees, siis hakkas Katariina üle tulema ja Karl ootas siis meie üle minekut. Katariina jäi aga midagi vaatama, kaotas tasakaalu ning siis juba raske kott tegi kõik ülejäänu ehk tõmbaski ta vette pikali. Ning Karl sai selle kõik kenasti filmilindile jäädvustatud! Igaks juhuks pean siiski mainima, et see viimane tuli täiesti juhuslikult - ta ei teinud seda meelega. Karl ootas kuni saab meie järel hakata üle jõe tulema ja pani samal ajal oma GoPro kaamerat tööle. Ja sai tööle selle just täpselt sellel hetkel kui asi põnevaks läks. Aga kui Karl aru sai, mis toimus, aitas ta Katariina muidugi kohe püsti.

Tegime nüüd väikese peatuse, et õnnetuse tagajärgi likvideerida. Kuid Katariina ei olnudki huvitatud riiete vahetamisest: väitis hoopis, et siis need jäävadki märjaks. Mis iseenesest on täiesti tõsi - üks laps on vähemalt mõne kuuldud matkatarkuse ka meelde jätnud. Seljas kuivavad märjad riided tõesti kõige paremini. Seal juures peab muidugi meelest pidama, et samas on oht ka külmetuda. Näiteks kui liiga kauaks seisma jääda. Katariina valas vaid saabastest suurema vee välja, väänas sokid ja püksisääred kuivemaks  ja marssisime nüüd veelgi vapramalt edasi. Õnneks oli tõesti paar tundi vihmavaba. Ja Katariina matkapüksid olid tegelikult natukene rohkem kui tunniga peaaegu täiesti kuivad. Saabastega küll nii hästi ei läinud - need said päris kuivaks alles matka lõpuks. Lõunapeatus oli täna ka päris kiire, sest vihm ei teinud olemist sugugi mugavaks. Sõime oma vorsti, pähklid ja šokolaadid kiiresti ära ja vantsisime edasi.

See lõputu vihm hakkas natukene juba tüütama, aga ega teha polnud loomulikult mitte midagi. Õnneks olid minu riided igati vihmakindlad. Olin ostnud eesootavale matkale mõeldes kevadel just uue matkajope, mis osutus nüüd siinsetes karmides tingimustes igati heaks. Pärast lõunat ootas meid ka väike mäkke ronimine. Nimelt tuli meil ületada üks pisikene kuru. Enne seda leidsid Karl ja Eliisabet päris suure lumehange. Loomulikult oli vaja selle otsa ronida ja natukene lumesõda mängida. Mina jalutasin vaikselt edasi. Lastel pole probleemi mulle järele jõudmisega. Kurul oli väike hütt, seal kõrval WC. Ja mõned inimesed. Täna suudame erinevaid nägusid juba rajal eristada. On tekkinud seltskonnad, kes liiguvad meiega enam-vähem samas tempos ja kelledest mitmeid kordi päeva jooksul möödume või mööduvad nemad meist.

Täna pidi meie teekond olema kõvasti pikem eilsega võrreldes. Eile käisime aga asjata umbes 5 kilomeetrit veel lisaks, mistõttu see vahe lõppkokkuvõttes nii suureks ei osutunudki. Täna oli aga meie päris õige marsruut 22 kilomeetrit. Pikalt jalutasime mööda järve kallast, kust iseenesest oleks saanud mõned kilomeetrid lõigata kasutades paati. Paadisilla juures oli lipuvarras, milles rippuva valge lipu pidi heiskama, et teisel pool järve viibiv paadimees näeks, et on huvilisi paadisõitjad. Meie paadiga siiski ei plaaninud sõita, see oli ka päris kallis, sest tahtsime raja siiski päris ise läbi teha. Aga tänase päeva kõige suurema vihmasaju ajaks saime varjuda paadisilla kõrval oleva ootepaviljoni katuse alla. Paat pidi minema kell viis ning huvilisi siiski kogunes päris mitmeid. Aga me ei olnud ainukesed, kes oma jalgu kasutasid lõpuni välja. Üks isa oma kolme pojaga marssis samuti vapralt edasi. 

Kui suurem vihm möödas oli ning tekkis pisikene auk vihmasajus liikusime kohe edasi. Rada läks mööda järve kallast, kord lähemalt, kord kaugemalt, aga alles umbes tunni aja pärast nägime paati, mis sõitis ootajatele järele. Neil tuli seal külmetades ikka päris kaua oodata. Järve äärt mööda jalutamine oli aga väga kaunis - mingil hetkel jalutasime täiesti vee äärt mööda rannakividel. Alesjaure hüttide juures plaanisime ööbida. Viimane osa teest oli juba päris väsitav. Kui päeval olime kohati isegi natukene päikest näinud, siis õhtupoolikul oli vihm aina tugevamaks läinud. Käisime majade juurest läbi, et veenduda: nendes ööbimine on endiselt väga kallis. Nõnda jalutasime edasi, ronisime järskudest kaljudest alla jõe äärde, sealt üle silla ning esimese sileda platsini jõekäänakul. Seal oli paar telki juba ees, ühe naisterahva käest saime info, et siin pool jõge võib tasuta telkida ning üle jõe majade juures võib käia ka tualetis.

Karl pani priimuse üles, otsisime välja õhtusöögi asjad. Menüü oli meil kenasti kirja pandud päevade ja söögikordade kaupa. Igaüks pidi teadma ise ainult seda, mis asjad tema kotis on. Aga vihm oli jäänud üle natukene enne seda kui laagrisse jõudsime!!! Tüdrukud said kuivas telgi üles panna. See on juba asi, mille üle õnnelik olla. Tegime süüa, tüdrukud tegid telki magamisasemed valmis. Eliisabeti katkise madratsi asemel pidime sättima nüüd alles jäänud kolm madratsit põiki üle telgi. Katkise panime jalgade otsa. Parem ikka kui mitte midagi! Kõht täis, pesime hambad, pidime ronima korra veel üle silla ja mäest üles, et WCs käia. Sealt tulles pugesimegi telki ära, natukene saime jutustada, aga siis sättisime magama. Eliisabet saab täna öösel loodetavasti paremini magada. Eile öösel olid külmetanud kõik peale minu. Mul oli seljas villane meriinopesu. Uue magamiskoti ostsin paar päeva enne matka. Küll mitte talvise. Mugavus +9 kraadi. Aga eile öösel oli mul pigem palav, igal juhul kindlasti mitte külm. Eks näis, kuidas nüüd!

Käisime täna maha 22 kilomeetrit!

KUNGSLEDENI MATKARADA - NELJAS PÄEV

NELJAS PÄEV - 2. august 2026

Äratus kell 8.00. Tegime köögis kiired kohvid, haarasime kaasa õhtul valmis tehtud võileivad. Kusjuures võileivamaterjali valikus oli ka meie poolt palavalt armastatud lapi leib. Peale meie oli siin veel üks perekond ööbimas. Rääkisime köögis natukene juttu: nemadki olid minemas Kungsledeni rajale matkama. Täna panime siis kohe päris matkariided selga, saapad jalga ja pakkisime lõplikult matkaasjad seljakotti. Muud asjad jäävad autosse. Tassisime kotid autosse ning asusime teele Kiruna rongijaama. Kohale jõudes avastasime, et parklas võib auto parkida tasuta 7 päeva. See sobis meile ideaalselt! Vinnasime kotid selga ja jalutasime perroonile. Jaa, no nüüd oli tõesti nii, et järgmised viis päeva tassime me kogu oma elamist ja vara seljas. Rong tuli õige varsti. Matkajaid oli terve perroon täis. 

Läksime rongi, istusime maha, piletid ostsime juba rongis, aga siiski internetist. Kusjuures oli ka piletikontroll. Tema käest sai muidugi ka pileteid osta. Mina sõin ära ühe oma võileibadest. Teised olid enda omad osaliselt juba varem ära söönud. Sõitsime umbes 40 minutit Abisko Turistiko peatusesse. See siis pidi olema lähemal matkaraja algusele võrreldes lihtsalt Abisko peatusega. Enamus reisijaid tuli meiega koos rongilt maha. Rong iseenesest sõitis veel pikalt edasi - Stockholmi ja Narviku vahel sõitis see rong. Alati, kui päris täpselt ei tea, kuidas asjad käivad, saab jälgida masside liikumist. Ja mass suundus rongilt maha tulles bussipeatusesse. Nii meiegi. Ilmselt peeti matkajaid natukene laiskadeks, et nad ei suuda enne päris matka natukene, no nii paar kilomeetrit, veel jala käia. Igal juhul viis see buss, mida nüüd ka meie ootasime, Abisko matkakeskusesse, kust siis algasidki need päris matkarajad. Sättisime veel kotte. Korra jäin mõtlema, et peaks keskusest võtma raja kaardi. Aga no, lapsed arvasid, et ei viitsi!

Leidsime Kungsledeni raja alguse väga kergelt: oli vaevutud lausa uhke väravalaadne moodustis selle tähistamiseks ehitada. Ilm oli pilves. Hakkasime astuma. Inimesi liikumas oli, samas tundus kuidagi vähe. Vihma hakkas sadama, siis jäi järele. Oli palav. Nii jamasime nende riietega kohe teekonna alguses ikka mitmeid kordi. Matka esimesed sammud on ju tavaliselt kerged ja lihtsalt - nii astusime meiegi päris kiiresti ja eriti süvenemata sellesse, et kuhu. Olime paar kilomeetrit käinud, kui hakkasin siiski kahtlema, et kas oleme ikka õigel teel: ükski silt ei näidanud meie tänase päeva eesmärgi ehk Abiskojauri poole. Aga ikkagi läksime veel jupp maad edasi. Mingil hetkel tegime siiski peatuse ning Karl pani tööle oma matkaäpi, mis näitabki just matkaradasid.

See siis näitas, et me liigume küll õiges suunas, aga mitte õiget rada pidi. Nüüd oleks kulunud ära kaart, millest loobusime. Päris raja alguses oli paar kaarti maas vedelenud - isegi neid me polnud taibanud üles korjata! Iseenesest oleks saanud liikuda ka lihtsalt mööda loodust eesmärgi suunas, aga kuna võõrast maastikku ju ei tunne, tundus turvalisem olevat minna siiski mööda ettenähtud teed. Seda enam, et vahele jäi jõgi, mille ületamine selleks mitte ette nähtud kohas ei pruugi õnnestuda. Seega keerasime tagasi. Parem nüüd kui hiljem! Vihma hakkas uuesti, seekord päris kõvasti, sadama. Aga nüüd olime vähemalt õigel rajal. Ronisime kõrgel jõe kohal. Imelised vaated ning ka vihm jäi õige pea järele. Nüüd õnnestus meil isegi ülejäänud päev enam-vähem vihmata matkata. Päris mõnus oli! Ühe astangu äärel kõndides kuulsin mingit rabistamist põõsas ning korraga tõusis sealt õudse laperdamise saatel õhku mingi kanalaadne lind. Täpsemat nime me kahjuks talle anda ei osanud.

Mitu korda päeva jooksul saime väikese vihmasabina. Tuli vihmajope jälle selga toppida ja kui vihma ei sadanud hakkas kohe hirmus palav. Nii me siis sahmisime pidevalt nende riietega - selga ja siis jälle seljast ära. Lõuna ajal tegime natukene pikema peatuse. Üks kand tundus mul natukene hell. Võtsin jala lahti: oligi tekkinud juba väike vill. Õnneks ei olnud veel katki läinud. Otsisin kotist välja teibirulli ning teipisin kanna kõvasti kinni. Teise jalaga tundus kõik korras olevat. Ka Katariinal saabas hõõrus kuskilt, mistõttu tegi ta sama protseduuri läbi. Edasi minnes kuskilt rohkem ei hõõrunud ja oli täitsa hea käia, aga mida lähemale tänase päeva lõpule hakkasime jõudma, seda väsinumad olid jalad. Viimane teelõik Abiskojaurini tundus eriti pikk. Kohale jõudsime siiski päris vara - umbes kella viie ajal ning just siis hakkas uuesti kõvasti vihma sadama. Selgus, et kuna hetkel oleme Abisko looduskaitseala territooriumil, siis siin suvalises kohas telkida ei tohi. Keskuses maksis telkimine aga 30 eurot inimese kohta! See tundus küll meeletult kallis. Variant oleks olnud minna veel edasi (looduspark pidi paari kilomeetri pärast ära lõppema), aga meie seltskonnale selle idee mahamüümine ei oleks mul ilmselgelt õnnestunud. Ehk meil ei olnudki tegelikult muud valikut, kui jääda siia. Maksma minnes selgus, et alla 26aastased (kõik siis peale minu!!!) saavad siiski ainult 24 euroga hakkama. Vihmasadu läks järjest tugevamaks. Ei olnud just kõige parem hetk telgi püstitamiseks. Läksimegi alustuseks hoopis kööki süüa tegema. Kui vihm natukene vähemaks jäi läksid Katariina ja Eliisabet telki üles panema.

Õige pea hakkas aga taas sadama ning telgi püstitamine paduvihmaga meeldiv ülesanne ei olnud. Mina ja Karl tegime süüa. Meie esimesest autoreisist Põhja-Jäämere äärde aastaid tagasi (lapsed olid siis ikka päris väikesed) on meil need rollid olnud selliselt jaotunud ja kuidagi on see püsinud tänase päevani välja. Aga õhtusöögiks oli täna koorene lõhepasta! Kõlab täitsa nagu kolmetärni restoran. Ja ega ilmselt maitse ei jäänud ka alla. Lõhe tuli muidugi konservist. Koore olime eile Kirunast kaasa ostnud. Telk sai siiski üles täpselt õigel ajal, et Katariina ja Eliisabet jõudsid tagasi samal hetkel söögi valmimisega. Vihmas telgi püstitamine oli neile päris suur väljakutse olnud, eriti suhtlemise ja koostöö osa selle juures. Aga täis kõht teeb kõik asjad paremaks! Söök oli imehea! Ja saime süüa soojas ning kuivas ruumis mugavalt laua taga. Pärast sööki läksid lapsed sauna: jaa, siin oli lausa selline suurepärane asi olemas. Mina siiski ei tahtnud pärast märja peaga telki magama minna ja loobusin sellest mõnust. Kirjutasin ja lugesin hoopis köögis.

Saun oli olnud aga megahea: kuum saun, kust sai külma jõkke kohe hüpata! Lapsed olid väga rahul. Pesime hambad ja käisime veel WCs. Mina jäin oma kohmitsemisega viimaseks, koristasin köögis veel meie söögiasju ning seega asutasin ennast telkimisplatsi juurde minema teistest hiljem. Lapsed olid aga jõudnud juba hakata muretsema, et kas ma ikka leian telgi üles, kas ma üldse tean, mis värvi telk meil on jne-jne!? Poole tee peal tuligi Eliisabet mulle vastu veendumaks, et ma ikka ka õige telgini jõuan. Põhjust muretsemiseks võib-olla isegi oli, sest meie telk tegelikult asuski kõvasti kaugemal sellest kohast, mis meile alguses ette näidati. Ronisime kõik telki, sättisime ennast magamiskottidesse, vestlesime veel natukene ja siis jäimegi magama. Või noh, vähemalt üritasime: eks telgis magamisel on mitmeid häirivaid elemente. Käisime täna maha õiget rada 14 kilomeetrit ning ekslesime veel 5 kilomeetrit. Raha kulutasin rongipiletitele 10 eurot ja ööbimisele  30 eurot, kokku siis 40 eurot.