AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

KUUES PÄEV - 07.08.2017.

Hommikul ärkasime kohutava müra peale. Akna all pandi meil tänavasillutist. Ja seda juba umbes kella poole seitsmest peale. Ega magamisest ei tulnud mitte midagi välja. Ma küll panin akna kinni ja müra jäi poole vähemaks. Aga siis oli 20 minutiga tuba nii umbne, et hingata ei olnud enam midagi. Pärast natukest vähkremist tõusime lihtsalt üles ja läksime alla kohvikusse sööma. Ettekandja tuli ja küsis ilusasti, kuidas me muna soovime? Eraldi väikese lisatasu eest sai lausa päris kohvi. Muidu olid saadaval sellised pakikeste sees olevad lahustuva kohvi pakid. Kuid see tundus minu jaoks natukene selline õõvastav variant. Olen suhteliselt väike kohvijooja - üldiselt ongi see hommikune tass kohvi ka kogu päeva viimane. Seega soovin seda tõeliselt nautida! Ja masina kohv oli super hea! Kuid mina selle masinaga läbi ei saanud, seega tegi ettekandja mulle ise kohvi valmis.

Kõht täis, täitsime toas oma veepudelid külma sidruniveega. Jaa, selline luksus oli meil! Sidrun oli Eestist kaasas ja külmkapp toas. Siis läksime linnaga tutvuma. No vot, ega siin Odessas nüüd tõesti nii väga nagu vaadata polegi midagi. Siia tullakse rohkem ikka rannamõnusid nautima. Aga tegime kohustusliku ekskursiooni linna peal ära. Odessa asutati 2-sel septembril 1794 Katariina II käsul Venemaa sõjasadamana. Huvitav, kas on maailmas veel linnasid, kes võivad nii täpselt viidata linna asutamiskuupäevale? Odessa esimene linnapea oli hispaanlane Jóse de Ribas, kelle mälestuseks linna peatänav kannab siiani nime Deribassovskaja. Meie hotell asus näiteks nimetatud tänava nurgal. Aastast 1803 oli linnapeaks kuulsa Prantsuse kardinali Richelieu järglane Armand Emmanuel du Plessis de Richelieu, kes oli pärast Prantsuse revolutsiooni põgenenud oma kodumaalt.

Hea asukoha tõttu muutus Odessa kiiresti tähtsaks kaubandus- ja tööstuskeskuseks. Oma sajandaks sünnipäevaks oli Odessa tõusnud juba elanike arvult neljandaks linnaks Venemaal. Odessa suurim vaatamisväärsus on ilmselt Potjomkini trepp, mis ehitatud aastatel 1837-1841. Trepil on 192 astet. Ronisime meiegi sealt alla. Ikkagi lihtsam, kui kõik need astmed 39 kraadises kuumuses üles ronida. Iga aasta esimesel aprillil peetakse Odessas rahvusvahelist humoristide ja satiirikute festivali "Humoriina". See jätab kohati varju isegi uue aasta pidustused. Ning Odessa ise väidab end olevat ülemaailmne huumori ja naeru pealinn. Väga ilus on Odessa Ooperimaja. Kui jagataks Odessa kaunima maja tiitlit, siis mina annaks selle vastuvaidlematult just Ooperimajale.

Ega Odessas rohkem midagi väga vaadata ei olegi. Ah ja, Potjomkini trepi juures on veel Richelieu kuju ka. See kõlbab ka vaadata. Olles kõigist neist trepiastmetest alla roninud võtsime suuna ranna poole. Selles suhtes on siin linnas jälle tore, et kõik on käe-jala juures. Ja randa saab minna jala kesklinnast. Jäätisemüüja jäi meile teele ette. Ostsin siis kuumarabanduse ennetamiseks lastele jäätist. Enam seda viga ei teinud, et endale oleksin ka ostnud. Jalutasime ranna poole. Olles juba peaaegu kohal, tuli mulle üks asi meelde. Ning me suundusime hotelli või õigemini oma auto poole tagasi. Mulle meenus, et meil on autos kaks gaasiballooni. Aga väljas 40 kraadi sooja ja auto päikese käes ning seal kindlasti vähemalt 60. Kuid priimusegaasi sellisel temperatuuril kindlasti ei tohi hoida. Võib plahvatada. Ühesõnaga ei jäänud meil muud üle, kui jalutada auto juurde tagasi, võtta sealt gaasid ja viia need hotelli. Ühtlasi saime oma veepudelid uuesti täita.

Teisel katsel läksime hästi kiiresti, et rohkem midagi meelde ei tuleks. Rahvast oli rannas muidugi päris palju. Umbes nagu Pirita rand Eestis, kui juhtuvad olema need suve paar ilusat ilma. Aga Must meri on loomulikult väga-väga mõnus! Ning varbad vees, oli tegelikult meie aastaid plaanitud reisi põhieesmärk saavutatud: me olime jõudnud Musta mere äärde. Peesitasime mõned tunnid rannas. Ega me ei ole mingid korralikud rannainimesed. Tegelikult ei suuda me väga üldse rannas lesida. Pidime praegugi panema kohe eesmärgi endale - enne kell nelja me siit ei lahku. Raske oli. Aga saime siiski hakkama. Meid kõiki päästis hea raamat. Saime segamatult paar tundi lugeda. Ning ujumas käia. See oli vaieldamatult mõnus. Minna vette, kus Sa ei pea külmetama jalad krampis, on ikka äärmine luksus.

Kui me lõpuks olime oma kohustusliku aja rannas ära veetnud, asutasime end minekule. Ette jäänud putkast ostsin lastele kalja ja endale õlut. Rannast tulles sellise kohutava kuumaga külm kali ja õlu ... see on midagi nii kirjeldamatult head, et seda lihtsalt peab ise kogema. Jalutasime mõnusalt aeglaselt läbi selle suure pargi tagasi kesklinna poole. Odessas pole küll otseselt nii väga midagi vaadata, kuid tegemist on ikkagi mõnusa linnaga, kus niisamagi tore aega veeta. Ja just siis, kui Sul palju aega on. Täna meil aega oli. Sööma läksime MacDonalds´isse Karli soovil. Ma ei tea, kas me olime kõik nii näljased või mis see oli, aga söök tundus ära-ütlemata hea. Pärast sööki jalutasime veel tunnikese linna peal ja siis suundusime tagasi oma hotelli.

Nüüd oli minul hea võimalus panna paika meie edasine reis täpsemalt. Hotellis oli wifi olemas ja minul igaks juhuks arvuti kaasas. Küll töö jaoks, aga töö sai kiiresti tehtud. Alati tuleb reisidel ette mõningaid muudatusi. Olime marsruudi osas teinud juba enne teele asumist ühe muudatuse. Nimelt ei olnud meil võimalik, tulenevalt meie viisa iseloomust, siseneda teist korda Valgevenesse. Ehk me ei saanud järgida oma tagasituleku teekonna marsruudi seda osa, mis pidi meid viima uuesti Valgevenesse ja seal sõitma läbi Bresti ja Grodno. Selle asemel pidime valima uue teekonna läbi Poola hoopis. Ja teine muutus tuligi nüüd hotellis, kuna mulle tundus mõistlikum sõita Ukrainast kohe otse Moldovasse ja siis alles alla Rumeeniasse. Algse plaani järgi pidime sõitma Ukrainast otse Rumeeniasse, siis Bulgaariasse ja alles tagasi tulles minema Moldovasse. Aga neid teid ja marsruute vaadates ja võrreldes, tundus mõistlikum Ukrainast sõita otse Moldovasse. Panin ka täpselt paika kohad, kuhu Moldovas sõita ja mida seal vaadata. Seda ei jõudnud kahjuks enne reisi teha.

Mulle väga meeldib, kui reisi jooksul on mõni selline mõnus ja rahulik õhtu. Kus pole mingeid plaane ja midagi tegema ei pea. Nüüd sellel reisil oligi see teine õhtu Odessas meil sarnane. Raha kulutasime täna jäätistele 60,0, õlu ja kali 55,0, õhtusöök 308,0 ja lisahommikusöök ja kohv hotellis 72,0 grivnat. Ja ei sõitnud täna mitte ühtegi kilomeetrit.

AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

VIIES PÄEV - 06.08.2017.

Ärkasime pärast väga mõnusat ööd meie antiikvoodis ja sviidis kella kaheksa ajal. Hommikul ei hakanud hotelli numbritoas priimusel putru keetma. Leppisime võileibade ja puuviljaga. Kõht täis, sõitsime Kiievisse. Kiievi puhul on tegemist oma peaaegu kolme miljoni elanikuga (Ukrainas kokku 45 miljonit) Ukraina suurima (Euroopas kaheksas) linna ja pealinnaga. Poole tunniga olime kohal. Natukene keeruline on ainult see, et sõites elus esimest korda nendes suurlinnades, siis ei tea ju täpselt, kus on see linna täpne keskpunkt. Siiani on meil alati vedanud ja oleme koba peale mitte väga kaugele linna südamest sattunud. Õnnestus see Kiieviski! Siltide järgi oli tegemist küll tasulise parkimise alaga. Lähemalt uurides selgus aga, et peab kasutama parkimiskaarte või mingeid pileteid. Meil neid muidugi ei olnud. Polnud näha ka ühtegi automaati või putkat, kust neid saanuks osta. Egas midagi, tuli jääda jälle lootma hea õnne peale, et meile trahvi ei tehtaks. Või siis veel hullem: autot minema ei viidaks.

Orientiirina jätsime meelde, et auto asub meil Bessaraabia turu vastas. Pole küll veel kunagi ära eksinud. Aga iial ei või teada ... Üle tee nägin sellist turistidele mõeldud infosiltidega viita. Läksime üle tee, et sellega lähemalt tutvuda. Õigemini läksime tee alt. Seal oli tunnel. Tunnelis leidsin kohe väga mõnusa kohvipoekese. Lihtsalt pidin sealt endale topsiga kohvi kaasa ostma, sest täna oli kohv joomata hoopis. Kui siis tunnelist välja jõudsime, uudistasime natukene silti. Jõudsin just veenduda, et seal polnud kirjas mitte midagi, mis meid huvitaks, kui tuli üks naisterahvas ja küsis, mida me otsime? Et äkki ta saab aidata meid? Vastasin, et meil oleks vaja turismiinfopunkti. Sellest tema ei teadvat midagi. Aga kuhu me minna soovime? Ta võib juhatada. Hetkega ei tulnud mul mitte ühtegi kohta pähe. Kuigi olin teinud enne reisi põhjaliku eeltöö ja pannud kõik kirja, mis igas riigis, linnas ja paigas, näha soovime. Ainuke asi, mis kiiruga meelde tuli, oli Sophia katedraal, mis UNESCO kaitse all. Naisterahvas hakkas juhatama meile teed sinna. Siis aga mõtles ringi ja ütles, et ta parem viib meid ise sinna. Proovisin küll seletada, et küll me leiame juhatuse peale ka üles. Ja kas tal üldse aega on meie peale raisata jne. Aga tema jäi endale kindlaks. Kinnitas, et talle meeldib jalutada ja tal on aega küll. Parajasti oli ka pühapäev, temal vaba päev ja üleüldse puhkus. No egas midagi, ega ma rohkem ei vaielnud, kuna tegemist oli tõesti meeldiva naisterahvaga.

Nii saimegi maailma parima ekskursiooni! Natalja, nii oli tema nimi nagu hiljem selgus, oli oma kodulinna tõeline fänn. Terve elu siin elanud. Elas kesklinnas, kohe Bessaraabia turu vastas. Väga lähedal kohale, kus kohtusime. Jalutasime siis Sophia kiriku poole ja tema muudkui rääkis Kiievist, paikadest, kust mööda jalutasime, Ukrainast, ukrainlastest jne. Natukene jõudsime rääkida ka Eestist, eestlastest, meie kahe riigi ühisest minevikust Nõukogude Liidus. Vesteldes ja nii jalutades, tulid mulle lõpuks ka meelde need teised põhilised kohad, mida soovisin külastada. Küsisin Natalja käest, kas ta oskab meid juhatada Petserski suurkloostrisse, mis peaks asuma Kiievi südalinnast natukene eemal. Selle peale hakkas Natalja rõõmsalt naerma ja arvas, et oskab ikka. Ta nimelt töötavat seal! Seal olla palju erinevaid muuseume ja tema töötavat seal rahvariiete ja rõivaste ning kangaste muuseumis. Saime juhendid, et samast Sophia katedraali eest, kuhu vahepeal olime suures jutuhoos märkamatult jõudnud, läheb sinna buss nr 24.

Katedraali ees jättis Natalja meile oma aadressi ja telefoninumbri, et millal iganes peaksime soovima Kiievisse veel tulla, siis oleme väga oodatud tema juurde. Kirjutasin ka enda kontaktid. Tahtsime kuidagi tänada Nataljat. Raha pakkumine tundus solvav. Siis tuli meelde, et olin enne autost meile väikeseks ampsuks paki Kalevi komme kotti pannud. Nüüd kulusid need kingituseks ja tänuks imehästi ära. Natalja protestis alguses isegi kommide vastu, et tal pole midagi vaja. Muidugi pole vaja. Aga meil oli vaja midagi anda väljendamaks oma tänulikkust! Jätsime hüvasti ning meie läksime katedraali vaatama.

Sophia kirik vaadatud, püüdis meid kiriku ees kinni kostümeeritud vürst Vladimir. Loomulikult soovis ta lasta ennast lastega koos pildistada. Lausa sundis mind fotosid tegema. Tegin siis ühe klõpsu. Kohe jooksid kohale ka tädid tuvidega. Et tuvid ka pildi peale. Tegin veel mõne foto. Loomulikult soovisid nad selle eest raha saada. Aga mina ei tea, ma olen kuidagi põhimõtteliselt jäärapäine sellistes asjades. Et kui oled lihtsalt nii vastikult pealetükkiv ja ette ei ütle korrektselt, et vot üks pilt maksab nii ja nii palju, siis pole mina kohustatud väljagi tema mingitest rahaküsimistest. Vastu ootusi olid nad aga suhteliselt leebed selles osas ehk siis ei pressinud väga peale.

Jalutasime siis bussipeatusesse ootama bussi number 24. Mõtlesime, et kuna buss läheb siit kohe, siis käime Petserski Lavras ära ja pärast vaatame Kuldset väravat, mis on Kiievi sümbol ja kiievlaste jaoks väga tähtis objekt. Aga mida ei tulnud oli buss. Peale meie oli seal teisigi ootajaid, kes aja jooksul kadusid. Üks välismaalastest abielupaar tuli küsima, et kas see buss ikka tuleb. Ega mina osanud midagi öelda. Plaanis oli ilusasti kõik kirjas. Oleks pidanud käima. Natukese aja pärast tundus küll, et raiskame lihtsalt oma aega. Otsustasime jälle ringi, et jalutame tuldud teed tagasi. Ühtlasi vaatame ära kõik tee peale jäävad vaatamisväärsused: Ooperiteatri, Kuldse värava, Õpetajate maja ja siis sõidame autoga kloostri juurde.

Kiievi Kuldne värav kujutab endast vana Kiievi kindluse peaväravat, kus kaudu ainult kuningad ja kõrged ülikud linna sisse marssisid. Värav on rajatud 11-ndal sajandil. Kunagi hävitatud, kuid uuesti üles ehitatud ja nüüd ilusasti restaureeritud. Kiievi kindlustused on rajatud kunagi Jaroslav Targa juhtimisel, kellele on Kuldse värava kõrval püstitatud ka ausammas. Jaroslavi valitsemise ajal oli Kiievi linnriigi suurim õitseng. Teadupärast käis Jaroslav vallutusretkel ka Eesti alal. Tema kodanikunimi oli Juri ning vallutatud linnuse nimeks sai Jurjev. Palju segadust on Jaroslavi sargaga. Teadupärast oli tema põrm sängitatud Sophia katedraali. Sarka on avatud mõned korrad. Nõukogude ajal tehti Jaroslavi säilmete põhjal koguni tema portree. Kuid viimasel korral, 2009-ndal aastal, sarka avades tehti kindlaks, et tegemist on hoopis naisterahva säilmetega. Ühe versiooni kohaselt viisid sakslased 1943-ndal aastal Sophia katedraalist kaasa väärtuslikku ikooni ning muu hulgas ka Jaroslavi säilmed. Ikoon on hiljem tulnud välja USA-s. Ehk siis võib arvata, et kadunud säilmedki võivad asuda just seal. Aga kuidas suutis kunstnik saavutada sellise taseme, et tundmatu naisterahva säilmete põhjal teha valmis Jaroslavi büst, vot see on vene ime!

Pärast pikka jalutuskäiku linna peal jõudsime lõpuks tagasi auto juurde, mis oli ilusasti alles. Isegi trahvi polnud meile tehtud. Nüüd plaanisime autoga orienteeruda Petserski kloostri juurde. Üllatavalt kiiresti käis meil see ja ilma ühegi eksimiseta. Kiievi Petserski suurklooster on vanim vene õigeusu klooster maailmas. 1051 rajati Kiievi Dnepri-äärse kõrgendiku liivakivikoobastesse kirikud ja munkade eluruumid. Hiljem (kuni 16-nda sajandini) kasutati koopaid matmispaigana. Hetkel asub maa-alustes koobaslabürintides 123 suurepäraselt säilinud muumiat. Kusjuures, neid laipu ei ole kunagi kunstlikult mumifitseeritud. Koobastikus on looduslikult ideaalsed tingimused nende iseeneslikuks muumiateks muutumiseks. Praegu tegutseb kloostris (pool kloostri territooriumist on tegevkloostrina töös ja pool muuseumina) palju erinevaid muuseume, milles ühes siis töötab meie vahva vabatahtlik giid Natalja. Ostsime kassast piletid ja suundusime kloostri territooriumile. Ala on väga suur ning jagatakse veel ülemiseks ja alumiseks osaks. Ülemises on kolm kirikut ja alumises kaks. Kokku siis viis. Samuti on palju muid hooneid, aedasid, koopaid. Kuna niisama omapäi saab katakombidesse ainult 20 meetri kaugusele, ostsime nendesse veel eraldi tuuri giidi juhendamisel. Käisime risti-põiki mööda neid kitsaid käike. Päris jube on mõelda, kuidas kunagi elasid muust maailmast eraldust otsivad mungad kogu oma elu tillukestes kongides, kus vaevalt sai ringi pöörata ja püsti tõusta. Aga see olevat olnud nende oma soov ja tahtmine.

Muide, ühe vene bõliinade kangelase, Ilja Murometsa prototüüp veetis oma elu lõpu samuti siinses kloostris ning tema säilmeidki näidatakse aeg-ajalt külastajatele. Kokku veetsime siin kloostrikompleksis ikka päris palju tunde. Koht on mõnus ja kena. Kloostrist lahkudes hakkasime Odessa poole sõitma. Tankisime veel enne. Poolel teel Odessasse saime kogeda sellist äiket, mille sarnast isegi mina oma pika elu jooksul polnud näinud. Välkudest oli taevas valge ja vihma sadas sellise hooga, et edasi sõita oli pea võimatu. Autod seisid tee ääres, kes sõitsid, siis umbes 30-nese tunnikiirusega. Seisime ka natukene. Aga kuna aeg oli juba suht hiline, siis sõitsime varsti ikka edasi. Vihmasadu jäi ka väiksemaks.

Kella poole üheteistkümne ajal jõudsime Odessasse. Nüüd pimedas polnud meil küll õrna aimugi, kus täpsemalt võis olla see kesklinn. Leidsime ühe täitsa popi pitsarestorani. Istusime sinna maha ja sõime õhtust (õhtusöök neljale läks maksma 6,0 eurot!!!) Proovisime netist otsida mõnda hotelli või kämpingut, kuid telefonidele ei vastatud üheski kohas. Jalutasime siis nii sama natukene linna peal. Pärast 20 minutilist jalutamist leidsime hotelli, kus pakuti meile 27 euro eest tuba koos hommikusöögiga. Kui need hinnad ikka nii odavad on, siis võtsime kohe kaheks ööks! Selgus ka, et jälle juhuslikult, olime sattunud täiesti kesklinna. Meie söögikoht asus näiteks Potjomkini treppidest viie minuti kaugusel ja hotell, mille leidsime, asus Odessa jalakäijate tänava ehk peatänava nurgal. Natukene aega võttis auto toomine hotelli juurde, sest tänav hotelli ees oli pikalt üles kaevatud. Pidime siis orienteeruma suure ringiga kohale. Aga sinna me jõudsime. Saime oma toa kätte ja läksime kohe magama üles jõudes. Suutsime ainult tähele panna, et hotelli vestibüül oli väga uhke.

Raha kulus meil täna järgmiselt: kohv Kiievis 24,0; Sophia katedraal 70,0; Kuldne värav 85,0; klooster 185,0; katakombid 450,0; bensiin 800,0; õhtusöök Odessas 200,0 ning hotell kaheks ööks 1600,0 grivnat. Sõitsime 498 kilomeetrit.

AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

NELJAS PÄEV - 05.08.2017.

Saime hommikul päris vara üles ja liikuma. Lootsime, et kui varakult piiril oleme, siis saame ilusasti kiiresti üle. Ja, et Valgevenest välja saamine käib kiiremini, võrreldes riiki sisenemisega. Aga võta näpust - olime piiril poole üheksa ajal ja saime sealt liikuma 14:15 alles. Seega olime seal pea kuus tundi. Ning enamuse selle ajast seisime Valgevene poole peal lihtsalt järjekorras. Ukraina poole peal läks asi kiiresti ja ludinal. Need pikad piiriületamised olid nüüd tõesti need, millega mina polnud ette osanud arvestada. Selles mõttes siis, et aega kulus neile kohutavalt palju. Aga aeg oli meil väga täpselt planeeritud ja limiteeritud.

Jälle noriti minu rohelise kaardi kallal. Et miks ta ikkagi roheline ei ole? Aga samas ei saadud väga palju vinguda mu kallal, kuna mul oli väga kõva argument tuua: kui mind riiki sisse lasti, ju siis ikka väga vale asi pole. Ja rõhuda jälle sellele, et mina ei tea midagi. Mind lasti siia riiki ja nüüd peab mind ka välja lastama! Ega neil muud üle ei jäänud. Hoiatati kõvasti veel, et tuleb trahv. Aga siis ikka leebuti, öeldi, et nad ikka trahvi ei tee ja lasevad mul ilusasti minna. Hoiatuseks öeldi veel, et aga Ukrainas tehakse kindlasti mulle sellise asja eest trahvi. Ukrainas, kusjuures ei küsitud isegi seda palju pahandust tekitanud valget rohelist kaarti mu käest. Aga jah, ei oska mina öelda, kuidas seal piiril nii kaua aega läheb. Kõik teevad ju nagu oma tööd hästi ja korralikult. Keegi ei jokuta meelega. Lihtsalt süsteem on täiesti arulage. Selle asemel, et keegi mõistlikult vaataks kogu selle logistika ja liikumise piiripunktides üle, tundub hoopis, et asi on meelega tehtud väga tüütuks ja ebaloogiliseks. Või siis on asi puhtas rumaluses. Kuid seda ma ei taha hästi uskuda. Võtad ühest putkast mingi paberi, siis viid selle teise putkasse, siis sõidad edasi, siis pead võtma uuesti sealt esimesest putkast mingi paberi ja viima selle hoopis neljandasse jne-jne. Piirivalvurid olid tegelikult kõik väga sõbralikud ja abivalmid. Võisin tänada ennast selle eest, et mul on olemas mingigi elementaarne vene keele oskus. Ilma selleta oleksin ma ilmselt küll väga hädas olnud nendes piiripunktides. Sest inglise keelt räägivad piirivalvurid väga kehvalt.

Aga kui me lõpuks siis olime Ukrainasse sisse sõitnud, jõudis mulle kohale, et me oma plaani kohaselt täna enam Kiievisse kindlasti ei jõua. Aga Ukraina pealinnas oleks vaja olla terve päev. Sealt ei jookse paari tunniga läbi. Ning ega ei tahakski. Siis otsustasime, et sõidame rahulikult, jääme enne Kiievit ööbima ning tutvume linnaga hoopis järgmisel päeval. Rahulikult sõitmise käigus pöörasime sisse Kozeletsi, kust juba eemalt paistsid uhked kirikukuplid. No ja oli ikka uhke kirik ka! Kirikus käis parajasti jumalateenistus. Seega sisse ei hakanud trügima. Ühtegi avatud ust polnud ka näha. Aga kiriku külge olid kinnitaud uhked kõlarid, kust sai kuulata kõike sees toimuvat. Istusime natukene pargi vilus ja kuulasime laulmist. Selline väga mõnus ja uinutav. Nii nagu vene õigeusu kirikus kirikuisad kannavad piiblitekste ette. Sellise mõnusa madala ja laulva häälega. Siinsetes kirikutes (nii Valgevenes kui ka nüüd Ukrainas) on komme ehitada kellatorn kirikust eraldi. Tavaliselt asub kiriku kõrval, samuti väga uhke ehitis.

Pärast käisime ikka poes ka. Jäätist ja kalja ostmas. Nendeta ei vea kuidagi välja. Seekord ostsime ka suure nelja liitrise veepudeli. Seni olime väikeste mineraalveepudelitega hakkama saanud, mida täitsime. Kuid üks suur on lihtsam ja mugavam. Mina tavaliselt pole ostnud endale jäätist lastega koos. Aga täna oli selline tunne, et tahaks ka ikka. Valisin siis mingi jäätise endalegi. Aga kui poest väljusime ja seda sööma hakkasime, sain aru, et poleks olnud vaja siiski osta. No ei suutnud mina seda jäätist süüa! Iseenesest polnud tal vigagi. Ei olnud sugugi halb jäätis. Aga liiga magus. Lapsed siis aitasid nii palju kui enda jäätiste kõrvalt jaksasid. Ja ma pean häbiga tunnistama, et viimane jupp minu jäätisest läks prügikasti. Sellist asja pole ma varem elus kordagi teinud. Jaa, kui nüüd mõelda kõigi nende Aafrika nälgivate laste peale, siis südametunnistus piinas küll. Vene ajal ikka rõhuti söögiga pirtsutavate laste südametunnistusele vaeste nälgivate neegrilastega. Ei tea, kas mõjus ka kõigile?

Edasi sõites algasid Ukrainale nii omased imelised päevalillepõllud. Kuid kahjuks oleme me vist liiga hilja sattunud siia kanti. Kõik päevalilled olid juba ära õitsenud. Neid imelisi kuldkollaseid õielehti enam lilledel küljes ei olnud. Ja seemnedki paistsid juba täitsa valmis olevat. Aga kinni pidasime ikka korraks ja tegime mõned pildid põllu servas. Sõites nüüd Valgevenest Ukrainasse, panime isegi natukene tähele, et maastik on muutunud. Rohkem kumeramaks läinud. Valgevene oli väga tasane maa. Umbes nagu Eestigi. Aga Ukrainas on tulnud juba natukene kõrguseid juurde. Kõik need meeletud päevalille- ja maisipõllud vaheldumas väikeste külade ja nüüdseks juba kuldkollaste viljapõldudega on väga maalilised. Vili oli enamuses juba koristatud. Päevalilled ja mais veel mitte. Ja päris palavaks on hakanud minema. Või siis õigemini mõnusalt soojaks.

Kui meil oli Kiievini jäänud veel vaid mõnikümmend kilomeetrit, hakkas tunduma, et nagu enam ei leiagi mõnusat rahulikku telkimiskohta tee ääres. Mingil ajal jäi väike hotell tee ääres mulle silma. Pidasime igaks juhuks kinni ja käisime hinda küsimas. Olin küll veendunud, et hotellis ööbimist ilmselt meie eelarve välja ei kannata. Aga no, küsida võib ikka! Hotelli administraator vaatas meie seltskonda ja arvas, et meid palju, peaks ikka lukstoa võtma. Sinna mahuksime kõik ilusasti ära. Arvasin ikka, et küll me mahume ka tavalisse tuppa ära, et odavamalt saada. Aga kui ta mulle hinnad ütles, ja ma olin need suutnud eurodesse ringi arvestada, võtsin hea meelega sviidi. Sest tavaline kahene tuba maksis 14 eurot öö ja sviit 19 eurot öö. Kokku kõigile neljale. Käisime tuba vaatamas. Tõesti lukstuba. Isegi tõeline, kohe täitsa päris, antiikmööbel oli sees. Katariina arutleski pärast toas olles, et kas nad ikka ise teavad, kui väärtuslik mööbel neil toas on. No vast ikka teavad. Auto paluti nii administraatori kui minu südamerahuks parkida hotelli kõrval asuvasse tasulisse parklasse. Tasu ei olnud ka just üleliia kõrge.

Aga täna nüüd oli meil siis võimalus magada voodis. Karl sai koha diivanil. Toodi talle puhas voodipesu ja padi sinna ilusasti. Ning puhtaks saime pesta ennast. Käisimegi dussi all ära ja siis läksime hotelli restorani sööma. Mingi väga peen prantuse liha kartulite ja salatiga oli pakkuda. Võtsin juurde ka klaasi õlut. Mis maksis 64 euro senti. Ei saa just öelda, et siin kallid hinnad oleksid. Kuigi mis seal salata - bensiin on Valgevenega võrreldes ikka väga kallis Ukrainas - lausa 90 senti liiter. Võrreldes siis Valgevene 60 sendiga. Kõht täis, kobisime oma luksnumbrisse tagasi. Lugesime, mõnulesime. Isegi internet oli olemas. Küll natukene kehva, aga kirjutada saime kodustega.

Täna kulutasime raha Kozeletsi poes 58,0 grivnat, hotell 600,0 grivnat, õhtusöök 283,0 grivnat ning parkimine 15,0 grivnat. Kurss on nii, et 1 euro on umbes 30 grivnat. Sõitsime täna 280 kilomeetrit.

AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

KOLMAS PÄEV - 04.08.2017.

Hommikul, olles ärganud, söönud, riides ja üleüldse igati pidi korras, võtsime suuna Miri poole. Palju sinna sõitma ei pidanud. Olime ööbinud suhteliselt lähedal. Miri sõitsime lossi pärast. Nimelt asub seal maailmakuulus Miri loss või linnus, mis on ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Sellel reisil pidi meie teele sattuma mitmeid UNESCO nimekirjas olevaid objekte. Ma pole varasematel reisidel kogenud, et neid nii tihedalt maailmas oleks. Aga ilmselt asi ka selles, et tegemist põhimõtteliselt Euroopaga. Siin ongi neid väga tihedalt. Loss on muidugi väga ilus. Miri linnust hakati ehitama 1506-ndal aastal. Nagu ikka tihti, oli algne hoonestus puidust. Alles tunduvalt hilisemal ajal rajati praegune kivist loss, olles vahepealsel ajal käinud erinevate valdajate vahel käest-kätte. Teda on aja jooksul rüüstatud ja röövitud nagu enamuses losse. Samuti on Miri lossil tulnud täita erinevaid ülesandeid: 1941-sel aastal sõja ajal võeti ta kasutusele getona, seal on asunud majutusasutus jne. Erinevad otstarbed on tulnud aegade jooksul lossi interjöörile suureks kahjuks. Eelmise sajandi 80-ndatel aastatel alustati lossi restaureerimisega. Ning alles aastal 2010 jõuti nende töödega lõpule. Mulle väga meeldis Miri loss. Ta ei ole liiga suur. Selline paras. Sisu on ilus ja maitsekas. Millised laed ja ahjud! Millised mustrid! Mind vaimustavad alati just sellised pisidetailid. Ahjude, kahhelkivide, paneellagede, gobeläänide, põranda, sööginõude ja tuhande muu pisiasja mustrid ja ornamendid. Ma võin imetleda ja pildistada tundide kaupa sellised väikeseid detaile. Kuigi kõike tundub olema palju ja küllaga, on kõik kuidagi paigas. Ei ole üle pingutatud millegagi. Kõik on harmooniline, paigas, vajalik ja mõnus. Rahulik isegi. Lossi ümber on ka ilus park.

Ning siin kohtasime ka ühte ilusaimat Valgevene külakest. Väike, armas ja puhas. Ilusasti korda tehtud. Küllap on selles suur osa ka lossil ja lossi külastavatel turistidel (no, et on koht, kuhu satub mõnikord mõni välismaalane ja siis tahame ennast ju ikka parimast küljest näidata!). Sest kogu Valgevenes veedetud aja jooksul ei kohanud me peale enda kuskil nii palju turiste kui siin. Meiega samal ajal külastasid lossi veel kolm venelast ja kaks inglast. See oli totaalne tipp! Rohkem turiste me Valgevenes veedetud aja jooksul ei kohanud. Jalutasime natukene küla peal. Käisime vaatamas-pildistamas kahte kirikut. Ja poes kalja ning jäätist ostmas. Mina ei suuda aru saada, kui palju võivad lapsed jäätist endale sisse ajada. Autokoormatega ja lõpmatult. Samas, mäletan oma lapsepõlvest, et minu isa tegi kunagi lausa eksperimendi ühel jaanipeol. Lahkelt lubas ta meile õega osta nii palju jäätist, kui meile sisse mahub. Eksperiment kukkus läbi. Nimelt sai isal kahjuks raha otsa enne, kui meie jäätisest isu täis. Aga kali on siin tõesti väga hea ja seda läheb natukene mullegi sisse.

Mirist sõitsime edasi Niasviži lossi. Niasviži on esimest korda mainitud 1223. Praeguse linnuse ehitamist alustati aga 1551-se aasta paiku. Linnust on samuti korduvalt vallutatud, rüüstatud ja põletatud nii moskvalaste, kasakate, poolakate ja rootslaste poolt. 1772 rüüstasid lossi venelased, viies minema raamatukogu ja kunstiväärtused, mida on lossi hilisemad omanikud osaliselt tagasi ostnud Venemaalt. Vene väed rüüstasid veel korduvalt Niasviži lossi. I maailmasõja ajal asusid lossis nii Vene kui Saksa väed. Nende poolt jäi loss tol korral siiski rüüstamata. Küll aga tehti seda põhjalikult 1919-ndal aastal vastse Nõukogude Liidu vägede poolt. 1944 avati lossis sanatoorium, mille käigus hävitati muule laastamisele lisaks ka vana interjöör. Lossi hakati taastama alles pärast Valgevene iseseisvumist. Õnnetuseks läks aastal 2002 restaureerimistööde käigus linnus põlema. Töid alustati siiski kohe uuesti ning 2011 jõudsid need ka lõpule. Aastast 2005 on ka Niasviži loss, sarnaselt Mirile, UNESCO maailmapärandi nimistus. No ja seda imet me seal siis vaatasimegi. Uhked, uhked on need lossid! Ning mõlemat lossi on püütud taastada võimalikult originaalilähedaselt.

Pärast tiiru ümber lossi ja vallikraavi istusime lossi kõrval olevasse kohvikusse korraks maha. Tellisin lastele sõrnikuid ja endale kohvi. Kui sõrnikud kohale jõudsid nägid need nii äraütlemata head välja, et pidin ikkagi ka maitsma. Ja need olid suurepärased! Need olid kohe nii head, et mina, kes magusat eriti üldse ei söö, sõin neist ära kohe pooled. Lapsed said selle eest internetti hetkeks.

Edasi soovisime sõita Hatõni. Kohta, mille sakslased II maailmasõja käigus 22-sel märtsil 1943-ndal aastal maha põletasid ja tapsid 149 inimest. Hatõni ei tohiks segamini ajada Venemaal asuva kohaga Katõn, kus panid koletu veretöö toime venelased 1940-ndal aastal, tappes tuhandeid Poola kodanikke. Enamasti ohvitsere. Nagu pilkena avastasid venelaste kuritöö sakslased, kes umbes kuu aja pärast panidki toime Hatõnis oma tapmised. Venelased oma kuritööd tunnistasid aga alles Nõukogude Liidu lagunemise järel. Varem oli väga kerge ajada Katõni tapmised sõja kaotajate ehk sakslaste süüks.

Kuid meil polnud ette nähtud Hatõni jõuda. Meie navigaator juhatas meid kuskile pärapõrgusse. Kus lihtsalt keset metsa tee otsa sai. Pöörasime ringi. Väga rumala näoga jäi meid vaatama metsa vahel üksik seeneline, kes ilmselt polnud 40 aastat selles metsas ühegi autoga kohtunud. Vaatas meid kui ilmaimet. Aga täielikult jumalast hüljatud paigas olime tõesti. Ei ühtegi autot, mitte ühtegi jalakäijat (peale selle ühe seenelise, kelle kohta jäime hiljem mõtlema, et kuidas tema küll sinna sai?), mitte ühtegi maja. Teele jäi ette meile ainult väga mitmeid naftapuurtorne. Kõik nummerdatud ja puha. Kõige suurem number, mida nägime, oli natukene alla kolme saja. Seega, nii palju neid torne seal ilmselt kokku oligi. Vot, kust tuleb Valgevene odav kütus! Kogu Valgevene peale peaks olema umbes 65 nafta leiukohta uurisin hiljem välja.

Tegime peatuse veel Sasnovõi Boris. Jah, ka Valgevenes on sellise nimega koht. Venemaal asub sama nimega kohas teadupärast suur tuumaelektrijaam. Valgevenes tundus aga see koht jälle sellise jumalast (või vähemalt inimestest!) hüljatud paigana. Edasi sõitsime läbi Gomeli Ukraina piiri poole. Olime nüüd keerutanud ja tiirutanud mööda Valgevene teid risti ja põiki mitut pidi. Kuna siin riigis on enamus suuremaid maanteid tasulised, aga meie ei soovinud tee kasutamise eest maksta, siis valis meie navigaator meile selliseid väikeseid ja tasuta teid. Ja no sellest tulenevalt, nägime me ikka väga põhjalikult erinevaid Valgevene külasid. Eks nad natukene Venemaad meenuta. Kuid samas on ikkagi teistmoodi. Valgevene moodi. Majad on suuremad. Rohkem korras. Ning aedade ümbruses ei lokka prügimäed. Venemaal on kõik imeilus ja korras ja hoolitsetud majas ja aia sees. Aga kõik prügi ja saast loobitakse üle aia. Ehk siis aedade vahel lokkavad prügimäed. Natukene selline suhtumine, et mis pole päris minu territoorium, siis see pole minu asi enam. Valgevenes ma sellist asja ei näinud. Üldse on väga puhas. Nii külad, linnad kui teeääred. Ja kui palju lilli neil aias kasvab! See on imeilus. Need armsad helesinised majad lilledesse uppumas.

Enne ööbima jäämist käisime tankimas. Karl ja Eliisabet said oma ülesandeks täita tankla WC-s meie veepudelid, et saaksime õhtu- ja hommikusööki teha. Maailma kõige paremat telkimiskohta me küll ei leidnud, aga saime korralikult magada sellele vaatamata. Jäime ööbima teeäärsesse nö "kuusekesega" kohta. Meie Eliisabet nimetab neid teeäärseid piknikukohti nii, kuna need on liiklusmärgina tähistatud kuuse ja laua pildiga. Sobiva koha ööbimiseks valisime täna küll selle järgi, et oleks natukene enne piiri. Hommikul siis plaanis kohe Ukrainasse edasi sõita meil. Tööde jaotuses pole ka meil aastatega midagi muutunud: Karl tegeleb söögi ja priimusega. Katariina ja Eliisabet telgi ja magamisasemete tegemisega. No ja keegi (ehk siis mina!) peab suutma kogu seda asja ka ohjata ja autot juhtida.

Raha kulutasime täna Miri muuseumis 30,0 rubla, Niasviži kohvikus 34,0 rubla, poes umbes 7,0 rubla, bensiin 25,0 rubla ja erinevates WC-des 3,0 rubla. Ja jätkuvalt imestasin, kui odav võib ikka mõnes riigis olla. Sõitsime täna maha 441 kilomeetrit.

AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

TEINE PÄEV - 03.08.2017.

Hommikul ärkasime kella seitsme ajal. Silmi avades avanes meile imeline vaade meie ees laiuvale maalilisele järvele ja väikesele külale. Öösel pimedas polnud me midagi ümbritsevast tähele pannud. Keetsime oma hommikuse pudru, tee ja kohvi. Sõime. Liikuma hakkasime kella üheksa ajal. Suund Valgevene pealinna Minski poole. Lahkudes väikesest külast, kus ööbisime, saime ka selle nime teada sildilt - Dvor oli koha nimi.

Väikese peatuse tegime Bidžos, kus oli väga ilus kirik. Mul oli vaja seda muidugi pildistada. Ja kiriku kõrval uhke ausammas II Maailmasõja kangelastele. Endiselt koormatud suurte lillepärgade ja kimpudega. Ma pean ütlema, et paljudes endistes Nõukogude Liidu maades on II Maailmasõda jätkuvalt püha üritus, mille kangelasi austatakse ilmselt veel kaua-kaua. Meie praegusel reisil kohtasime igal sammul mälestusmärke, tundmatu sõduri haudasid, igavest tuld jms, mis pühendatud Punaarmee võidule natsistliku Saksamaa üle. Kuigi minu mõistus ei saa sellest aru! Need riigid olid enamus juba enne seda sündmust, osad sõja käigus, Venemaa poolt lihtsalt julmalt okupeeritud. Kuidas siis jätkuvalt austada sellist sündmust? Aga ega mina ei peagi kõigest siin maailmas aru saama.

Minskisse jõudes üritasime võimalikult kesklinna sõita ja sealt leida ka mõne parkimiskoha. Väga kaua see aega ei võtnudki. Korralikult tasuline parkla, kus leidsime koha parkimisautomaadi vahetus läheduses. Mul ju isegi Valgevene raha kõik ilusasti olemas tasumiseks. Aga võta näpust! See automaat ei suvatsenud töötada. Ükskõik, mil viisil, kustpoolt ja kuidas ma talle läheneda üritasin. Jätsin siis autoklaasile vene keelse kirja, et automaat ei tööta. Igaks juhuks, kui kedagi peaks huvitama, miks eestlased nii ülbelt parkimise eest tasumata, ikkagi pargivad.

Jalutasime vanalinna. Minski vanalinn on väga ilusasti korda tehtud. Tegemist ei ole küll väga suure alaga. Kuid kõik on viimase peal klanitud, puhas ja meeldiv. Ilusasti turistide jaoks varustatud viitade ja siltidega. Meil oli vaja leida sealt mõni turismiinfopunkt. Et saada juhiseid, kuidas sõita pärast edasi Stalini liinidele. Nimelt on Minski läheduses selline sõjaajaloo muuseum või park, kus suures koguses sõjatehnikat eksponeeritud. Karl soovis seda kõike meil näha. No meie teised muidugi ka. Aga mitte nii suure õhinaga. Ilusasti siltide järgi orienteerusime infopunkti. Seal selgus, et lõuna. Olin ka selle vene aja jäänuki juba unustanud. Et kuskil võiks olla lõuna. Egas midagi, istusime siis meiegi sinna maja kõrvale maha ja tegime oma lõuna. Sõime ära hommikul kaasa tehtud võileivad. Mis vaatamata kuuma ilmaga autos loksumisele maitsesid imehästi.

Kui infopunkt uuesti avatud astusime sisse. Küsisime kuidas sõita Stalini liinidele. Hommikul avastasime veel ühe probleemi, mida me ei osanud varem ette näha. Katariina telefonis meie navigaator ei suutnud leida ladina tähestikus sisestatud kohanimesid, kuna kaardil, mis alla laetud, need ju kirillitsas. Ühesõnaga oli meil vaja ka internetti, et Katariina saaks laadida enda telefoni kirillitsa klaviatuuri. Küll on hea ikka, kui on targad lapsed! Saime kõik, mis meil vaja. Valgevene kaardigi andis tütarlaps meile, kuhu märkis ära Stalini liinid, Miri ja Niasviži lossid. Tänutäheks ostsin viis postkaarti neilt.

Suundusime auto poole tagasi. Käisime suures ja uhkes kaubanduskeskuses veel WC-s enne sõitma hakkamist. Ja parkimistrahvi meil polnudki! Kas arvestati minu kirja või polnud keegi kontrollinudki autosid. Minsk on väga suurejooneline linn. Laiad tänavad, uhked promenaadid, meeletud majad. Palju õhku ja ruumi. Ning väga noor linn. Vanalinna osa on suhteliselt väike. Enamus linnast on noor ja arenev. Ja see kõik on harmooniline. Linnale on lähenetud terviklikuna. On osatud vaadata suurt pilti ja see teebki linnaruumi meeldivaks. Kuigi selline suurejoonelisus ja stiil pole just minu lemmikud, jättis linn siiski mulle mulje meeldivast ja toredast kohast. Mulle tundus, et läheb veel 5-10 aastat ja Minskist võib saada Euroopa mõistes väga tähtis ja tähelepanuväärne linn.

Stalini liinidele jõudsime suhteliselt ruttu - need asuvad Minskile lähedal. Sõja ajal läks sealt läbi rindejoon, mille tarbeks need kaitseliinid rajatud. Muuseum oli kokkuvõttes väga tore. Kui saime piletid ostetud ja auto pargitud, tuli meie juurde kohe üks agar meesterahvas. Tutvustas üldjoontes muuseumi. Rääkis, mille eest peab juurde maksma. Põhiliselt igasugustest erinevatest relvadest tulistamise eest. Isegi kahurist sai lasta soovi korral! No ega meil peale Karli kellelgi sellist soovi ka ei tekkinud. Mina olen küll kunagi aastakümneid tagasi käinud lasketrennis väga korralikult. Kuid seal piirdus relvade valik sportpüstoliga. Kahur oleks natukene liig olnud. Kuid pildistamine selliste väiksemate relvadega pidi täiesti tasuta olema. Sellist võimalust ei saanud me muidugi kasutamata jätta. Tegime siis mõned fotod ja poseerisime muuseumilegi fotode jaoks.

Karl oli muidugi oma sõiduvees. Igale poole sai ronida, igal pool võis pilti teha ja üleüldse oli kõik nii huvitav ja põnev. Ja minu üllatuseks olid Karli teadmised kõigest sellest, mis muuseumis eksponeeritud, päris head. Preemiaks selle eest sai Karl tulistada kolm lasku automaadist AK-47. Paugud olid hirmuäratavad. Temale anti muidugi kõrvaklapid, aga meil, kes me kõrvalt vaatasime, olid küll tükiks ajaks kõrvad lukus. Ma ei kujuta ette millised need kahuripaugud siis veel oleks. Aga laps oli õnnelik! Istusime korraks kohvikusse ka maha. Mina vajasin ühte kohvi ja lastele ostsin kalja. Sellist ehtsat tumedat kalja, mida müüdi Eestiski sellistest kollastest, ma nüüd ei oskagi öelda mis asjadest, haagistest, kanistritest või millest iganes. Rattad all ja veeti neid veoautode taga. Siin oli küll pudelis korralikult. Aga maitse oli sama hea, kui mäletan oma lapsepõlvest. Oh, milline nostalgia! Ma vist seletasin väga pikalt ja põhjalikult lastele, kuidas ikka kunagi Eestis kalja müüdi. Ja kui fantastiliselt hea see oli! Igal juhul arvasid nad, et olen seda juba ennegi rääkinud ja nad teavad täpselt.

Ja paar hetke hiljem sain ma neile seda täpselt demonstreerida. Sest sõites edasi Miri poole oli ühe külapoe ees täpselt selline kaljavaat. Ja sealt müüdi kalja! Tegime kohe peatuse ja ostsime pool liitrit. Kunagiste päris klaasist kaljanõude asemel olid muidugi nüüd plasttopsid. Aga see selleks. Ikkagi päris kali! Kuid ma pettusin selles! See kali ei maitsenud sugugi nii hästi, kui natukene aega tagasi plastpudelis olnu. Ja ka üldse mitte nii nagu minu lapsepõlves. Igal juhul pudelisse oskavad nad Valgevenes seda päris asja villida. Sellest kujunes kogu reisi jooksul meie lemmikjook.

Sõitsime veel natukene edasi. Tee ääres bensiinijaamas tankisime. Ma arvutasin ja arvutasin seda kurssi ja hinda. Arvasin ikka, et eksin. Sest nii odav ei saanud minu arust isegi Valgevenes bensiin olla! Liiter oli umbes 60 eurosenti. Sellise bensiinihinna juures võiks lausa uhke maasturiga sõita. Iseasi, kas sellist asja peaks loodusele kanda andma üks mõistlik inimene. Ning igal maal on see tankimine natukene omamoodi kunst. Panin püstoli paaki ja kuna kohe tankida ei saanud, läksin siis kassasse ütlema, et soovin tankida. Küsiti mu käest, et kui palju ma bensiini tahan? Vastasin, et ma ei tea ju täpselt, soovin paagi täis tankida. Selle peale ütles tädi mulle, et minge küsige siis ometi mehe käest!!! Ma kohe mitte midagi ei osanud öelda. Kohe päris mitu sekundit maigutasin suud. Et siis nagu ongi välistatud, et naisterahvas üksi võiks (üksi, ainult koos lastega, ilma meheta) reisil olla ja tankida. Et alati peab kaasas olema mees. Ja kas siis meesterahvas suudab olla hiromant, kes ütleb täpselt milliliitri täpsusega, kui palju on paagis bensiini järel ja teades, kui suur paak autol on, kui palju sinna veel juurde mahub? Suutsin lõpuks tädile öelda, et ega ka ükski meesterahvas ei suuda sellist asja täpselt prognoosida, ja et loomulikult ma tean ka ise oma auto bensiinipaagi suurust, aga ega paak ei ole ju tilgatumaks tühjaks sõidetud. Sellisel juhul poleks ma siia jõudnudki oma autoga. Naisterahvas arvas selle peale leplikult, et no jah, selle peale ta ei mõelnudki. Aga kuna selles bensiinijaamas polnud siiski võimalik muud moodi tankida, kui ette öeldes soovitud koguse, siis arvestasin umbes mingi koguse ja maksin selle eest. Ja sain tangitud.

Ööbima jäime täna ilusasse puhkekohta tee ääres. Valmistasime õhtusöögiks kartuliputru ja salatit ja tegime teed ja sõime küpsist. Mõnus oli! Sääsed segasid ainult natukene. Aga nende eest saab telki peitu pugeda. Lugesime. Selleks korraks oli meil ühiseks lektüüriks kaasa võetud Jules Verne´i "Saladuslik saar". Taas üks minu lapsepõlve lemmikuid, mida olen lugenud kümme korda vähemalt! Pärast ööd autos aga magasime kui inglid.

 Raha kulus täna meil Minski infopunktis kaartidele 2,0 rubla, Stalini liinidel 27,0 rubla piletitele, 12,0 rubla Karlile padrunid ning 4,0 rubla kohvikus, tee ääres kalja eest maksime 1,0 rubla ja tankisime 45,0 rubla eest. Sõitsime maha 347 kilomeetrit.

AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

ESIMENE PÄEV - 02.08.2017.

Minu ja minu laste unistus sõita kunagi Musta mere äärde on kestnud väga pikalt. Kui nüüd mõned aastad tagasi mõelda, siis meie nelja esimene autoreis Põhja-Jäämere äärde, oli asenduseks erinevatel põhjustel (minu kipsis jalg, sõda Ukrainas jne) mitmel aastal ära jäänud reisile just Musta mere äärde. Ja nüüd, sellel suvel, tuli meil teha teoks see ammune unistus, et ta ainult mõtteks ei jääkski. Unistustega on ikka nii, et ei tohi neid liiga pikalt hellitada - kipuvad siis unistuseks jäämagi.

Igal juhul istusime me hommikul autosse, olles õhtul juba auto kokku pakkinud, ja sõitsime Tallinna. Eelmisel päeval minu hajameelsuse tõttu või suutmatuse pärast liiga paljudele asjadele korraga mõelda, olin unustanud raha vahetamata. Seega tuli meil käia ruttu läbi valuutavahetusest ja vahetada raha. Kuna meie plaan oli uhke (sõita ja uurida läbi Valgevene, Ukraina, Moldova, Rumeenia ja Bulgaaria) vahetasin nende kõikide riikide raha. Pärast selgus muidugi, et Moldova raha jäi kuidagi kahe silma vahele. Ja hiljem ma isegi ei mäletanud: kas seal punktis neid rahasid uurides, ma unustasin Moldova ära, või seal lihtsalt ei vahetatud vastavat raha. Igal juhul saine vahetatud erinevate riikide rahaks 500,0 eurot.

Ja siis oli meil vaja otsida või osta kuskilt rattavõti. See, mis autos pidi algselt kaasas olema, läks esimesel kasutamisel katki. Ja nüüd oligi uut vaja. Päris ilma ei julgenud ma teele asuda. Kasvõi sellepärast pidi see meil kaasas olema, et kõik rehvid ilusasti terved püsiksid ja neid poleks vaja vahetada. Saime õige asja lõpuks laenuks. 

No ja siis saime asuda tõesti teele Läti poole plaanitud võimaliku varase kellaaja asemel alles kuskil poole kaheteistkümne ajal päeval. Tankisime Laagris. Pärnus tegime veel väikese peatuse. Käisin raamatupoes ja ostsin kaasa Euroopa teede atlase. Ning muidugi lastele jäätist. Sõit läbi ülejäänud Eesti ja Läti läks üllatavalt kiiresti. Daugavpilsis tankisime igaks juhuks veel. Kuigi see oli täiesti vale otsus! Tutvudes hiljem bensiinihindadega Valgevenes. Daugavpilsis selgus ka see tõsiasi, et meie super navigaator Katariina, koostöös oma aparaadiga, ei suutnud leida lahendust ümbersõitude jaoks. Näiteks, kui mingi tee on teetööde tõttu suletud ja tuleb ringi sõita. Järgisime siis ümbersõitu tähistavaid viitasid ja nii uskumatu kui see tundub, need juhatasid täiesti õigesse kohta. Daugavpils asubki Daugava jõe kõrval. Jõgi on ilus, võimas ja uhke! Linn on muidugi selline mitte kõige ilusam. Tahes tahtmata tekkis võrdlus Venemaaga. Aga teel kohatud kohanimed olid muljetavaldavad: Urgas, Perse jne.

Läti ja Valgevene piirile Silenesse jõudsime 19:40. Oli palav ja pissihäda jne. Ja olles seal nii juba paar tundi oodanud pidin mina saama infarkti. Mul olid täiesti meelest läinud autodokumendid! Ma polnud kordagi kõikide erinevate dokumentide, viisade, passide, rohelise kaardi jms, kõrval mõelnud sellele, et autodokumente võiks ka vaja minna. Et ma ei saa sõita Eestist välja autoga, millel pole dokumente kaasas! Hetkelises paanikas käis palju erinevaid variante peast läbi. Aga no mis variante! Ilma auto registreemistunnistuseta pole võimalik autoga üle piiri saada. Olin valmis juba otsa ringi keerama ja sõitma koju tagasi. Igaks juhuks mõtlesin siiski vaadata auto kõikvõimalikud sahtlid läbi. Sest ma ei suutnud isegi meenutada, kus ma neid viimati nägin ja kus nad üleüldse võiksid asuda. Selles hetkelises meeletus paanikas autos ringi pöörates leidis Katariina need lõpuks auto ühest sahtlist üles! Viivu pärast suutsin mälus pildi kokku panna. Olin need tõesti paar päeva tagasi autot remonti viies jätnud spetsiaalselt sinna, kuna mulle pidi auto toodama koju tagasi. Aga no ma ei tea, mitu lööki mul süda vahele jättis! Mina ikka oskan endale selliseid hetki korraldada. Hiljem jäin mõtlema, et kui meil ei oleks nii vedanud (kui kõik meie kaitseinglid poleks selle reisi jooksul meid nii hoolega valvanud ja hoidnud!) ja me oleksimegi pidanud sõitma koju tagasi sellelt esimeselt kontrollitavalt piirilt, et kas me siis oleks üritanud uuesti? Või oleksime loobunud? Kuid õnneks polnud meil vaja vastust sellele küsimusele.

Asja ajamise aeglus piiril oli mul juba meelest läinud. Aastate tagused kogemused Poola piiril olid mälust kõik haihtunud. Nüüd tuli muidugi kõik meelde uuesti. Läti piirivalvur korjas meilt passid kokku, koos autodokumentide ja minu juhilubadega. Kusjuures pean ütlema etteruttavalt, et kõikide nende hulkade piiriületuste juures, mis reisi jooksul kogesime, oli tema peaaegu ainuke, kes tundis huvi selle vastu, kas mul üldse on olemas auto juhtimise õigus. Läti poole pealt saime läbi päris kiiresti. Tore naisterahvas andis meile dokumendid tagasi ja nentis, et meil on nii tore seltskond. Huvitavaks läks asi siis, kui liikusime Valgevene poolele. Seal täitsin kõigepealt ära mingid põhjatud ankeedid. Kusjuures pidin iga piiriületaja kohta täitma neid pabereid kaks tükki. Tundub, et isegi paljundusmasinat pole neil!!! No loomulikult võttis see omajagu aega. Pidin ju tegema seda nelja inimese eest. Jõudes siis lõpuks nende ankeetidega ja oma dokumentidega õige luugi taha, selgus, et mul puudu mingi talong, mille oleks pidanud 100 meetrit tagasi kuskilt putkast võtma ise. Jooksin siis sinna tagasi ja sain vajaliku talongi oma autonumbriga. Muidugi suutsin ähmiga öelda, mõeldes ainult oma laste arvule ja unustades enda lisada, reisijate arvuks kolm. Korrigeerides seda, naeratas piirivalvur mulle sõbralikult ja nentis, et olen vist esimest korda Valgevene piiril. Eks ta tõsi oli!

Olles tagasi siis seal luugi juures nõuti mult auto rohelist kaarti. Andsin selle. Piirivalvur uuris seda siit ja sealt poolt ja küsis siis, et miks ta roheline ei ole? No vot sellele küsimusele ei osanud mina küll vastata! Ainuke asi, mille suutsin välja mõelda, oli õlgu kehitades öelda, et mulle anti selline. Kuigi tegemist oli vaieldamatu tõega, jätsin ilmselt ikka natukene kohtlase mulje. Aga ma tõesti ei mõelnud meilile saadetud dokumenti välja printides sellele, et eelmisel korral antud asja kindlustusest nõudes, sain koju postkasti rohelisel paberil asja. Jäin järjekindlalt enda juurde, et mina ei tea midagi. Et mulle selline anti ja see ongi originaal. Ja, et Eestis, üle maailma tuntud interneti riigis, ongi sellised. Aga see piirivalvur tundis oma tööd. Krabas järjekorras järgmiselt meesterahvalt kõnealuse kaardi käest ära ja tõestas mulle piltlikult, milline peab olema õige roheline kaart. Eks ma siis kehitasin seal õlgu ja tegin ka ise imestanud näo, et miks siis mulle selline anti? Ja, et mina ei tea ikka midagi! Piirivalvur siis hoitas mind kõvasti. Et nemad siit lasevad mind küll Valgevenesse sisse, aga probleeme ilmselt tuleb sellega mul veel kõvasti. Nii Valgevenes kui Ukrainas. Ja et tegelikult võivad nad teha mulle 200 eurot trahvi. Vot nii!

Saades ka selle asja korda, tuli mul deklareerida oma auto. Valgevenes käib asi nii: et riiki sisenedes, pead oma auto deklareerima kui sisse toodud kauba. Selle paberi kohta küsis piirivalvur, et kas ma suudan seda ise teha? Jäin vist väga lolli näoga vaatama. Aga enne kui jõudsin vastata, et loomulikult ma suudan seda teha, kui mulle öeldakse kus ja kuidas, juhatas meesterahvas mind järgmisesse majja ühe naisterahva juurde ja käskis talle öelda, et ta teeks selle paberi mu eest ära. Kuulasin sõna. Saades ka selle paberi kätte oli tõesti kõik. Võisime Valgevenesse siseneda. Väike rõõmujoovastus meie poolt pärast 5 tundi piiril oli omal kohal.

Sõitsime umbes tund aega veel edasi. Esimeses puhkekohas parkisime auto kottpimedas ja keerasime ennast autosse magama. Igaüks oma istmel. Alguses sellele mõeldes tundus see küll täiesti ebaloomulik, kuid pean ütlema, et magasime päris hästi pärast tunde kestnud vintsutusi piiril. Magama saime umbes kella kahe ajal.

Täna kulutasime raha Tallinas bensiin 54,0 eurot ja Daugavpilsis bensii 34,0 eurot, lisaks laste jäätised Pärnus 2,0 eurot ja teedeatlas 20,0 eurot. Kilomeetreid läbisime täna 624.