AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 12.08.2017.

Hommikul oli väga mõnus ärgata. Esimene öö reisi jooksul, kus ei olnud palav magada. Eliisabetil oli isegi natukene jahe hakanud ning ta olla sunnitud öösel teki peale võtma. Läksime hotelli restorani hommikust sööma. Siin oli väga hea kohv! Vist isegi parim, mida olin selle reisi jooksul saanud. No olgu peale, Odessas hotellis oli ka väga hea kohv, kui maksid natukene juurde.

Pakkisime oma asjad kokku, jätsime hüvasti ja kohtusime taas oma autoga, mis tänagi ilusasti käivitus. Eliisabet arvas, et tal on närvid täitsa läbi juba. Auto pärast. Vaene laps. Ja mina arvasin, et sellised asjad rohkem minu asi muretseda. Tegime Ruses veel ühe tiiru. Selle linna puhul on tegemist kunagise Bulgaaria rikkaima linnaga. Rusel on oma 19.sajandi linnahoonete ja art nouveau villadega Doonau sadamalinnana tugev keskeuroopalik hõng. Linn on palju tänu võlgu 1864-1868 valitsenud kubernerile. See valgustatud Türgi administraator tegi Türgi garnisonilinnast moodsa Euroopa linna. Pärast rahvusliku ärkamisaega Türgi ikke alt vabanemist suurenesid lääne investeeringud ja Rusest saigi Bulgaaria rikkaim linn.

Nüüd aga sõitsime natukene tagasi, et külastada Ivanovo kaljukirikuid. Ivanovo külla juhatas meid ilusasti Katariina koostöös oma navigaatoriga, kuid sealt edasi pidime natukene ekslema. Küsisime kohalikult rahvalt poe ukse taga. Ega mujal polnud inimesi nähagi. Pärast väikest omavahelist vaidlust suutsid prouad jõuda ühisele seisukohale, et kuhu poole me siis peaksime sõitma. Tundus küll väga kahtlane selline juhatus, kuid ega meil paremat polnud. Aga kohale me jõudsime. Sest sõites juhatatud suunas (mis osutus tõesti õigeks!) leidsime tee ääres lõpuks tõesti ka väikese ja üleni roostes sildi, mis soovitud kohale osutas.

Ruse, kus ööbisime, ongi justkui sissepääs Rusenski Lomi väänlevasse kanjonisse, kus keskaja mungad muutsid Ivanovo lähistel asuvad koopad unikaalsete kaljusse raiutud kloostrite kogumikuks. Kokku on piirkonnas seitse väikest kaljukloostrit-kirikut. Hetkel on avatud uudistamiseks neist ainult üks - Püha Neitsi Kaljukirik. Ülejäänud kirikud pidid olema ohtlikus seisus (ilmselt siis varisemisohtlikud), seega nendesse inimesi ei lubata. Aga see, mida lähedalt vaadata saime, oli täiesti imeline oma värviliste freskodega. Kogu kiriku seinad ja lagi on 13.-14. sajandil maalitud täis Uue Testamendi freskodega tundmatu kunstniku poolt. Ivanovo kloostrites elas 14.sajandil suur munkade kogukond.  Midagi taolist olen näinud Küprosel Troodose kloostrites. Kes neid näinud, kujutab ette, millest jutt. Troodose kloostrid pole siiski kaljusse raiutud, vaid tavalisel viisil ehitatud kivikloostrid. Tänasel päeval on aga mõlemad kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Jalutasime kanjonis natukene ka ringi. Karl ei suutnud muidugi jätta ronimata ühelgi kaljunukil ega eendil. Mul oli ilmselt lihtsam leppida sellega. Sain ise ka paar väga head pilti temast. Lõpuks alla parkimisplatsile tagasi jõudes võtsime suuna Bukaresti ehk siis uuesti Rumeenia poole. Piirile jõudes läks kõik kiirelt. Kuna Bulgaariaski on teemaks, aga mina polnud seda riiki sisenedes jälle maksnud, siis pidasin piirijärjekorras ühe politseiniku kinni ja küsisin, et kui ma pole seda riiki tulles maksnud, siis kus ma saaksin nüüd seda teha? Politseinik imestas, kergitas kulme ja arvas, et ei, ega nüüd ei saagi, ikka trahv tuleb selle eest. Mina ikka ajasin oma jonni, et ei mingit trahvi, mulle öeldi, et pean lihtsalt riigist väljudes piiril ära maksma. Politseinik andis alla lõpuks, palus mul auto korraks järjekorrast eemale sõita ja minna umbes 100 meetrit tagasi jalgsi ning seal üks putka, kus saan maksta. Maksin ära, võtsime uuesti järjekorda ning kõik oli korras!

Uuesti ületasime Doonau, nüüd küll silla abil, ja olimegi Rumeenias tagasi. Bukarestis olime lõuna ajal. Parkisime auto. Autost väljudes jäin vaatama, kuidas siin parkimisega lood. Otsisin kas mingit silti või parkimisautomaati. Hetkega oli minu kõrval aga meesterahvas, kes küsis, kui kaua soovime parkida? Arvestasime ikka mitme tunniga. Ruttu sai tasutud. Sain kviitungi ja parkimispileti armatuurile panekuks. Karl on meil oma sõnul terve reisi aja totaalselt näljahäda pidanud kannatama. Läksime siis nüüd alustuseks lõunat sööma, et Karl saaks vähemalt täna kõhu täis. Ega meil siin muud valida polnud väga - MacDonalds jäi teele ette. Läksime sinna. Ostsin kõigile suured eined. Karl kusjuures sõi ära minu kartulid, Eliisabeti kartulid, jõi ära kõik järgijäänud joogid ja sõi veel jäätise ka peale. Ja tunni aja pärast oli ta uuesti näljane! Loobusime teda söötmast. Kõhtu täis nagunii ei saa kunagi.

Aga siis läksime vaatama Bukaresti Parlamendipaleed Casa Popurului´d, mis on USA Pentagoni järel suuruselt teine hoone maailmas. Ning tõesti on tegemist tohutu hoonega. Hoone pindala on 350 000 ruutmeetrit ning seal on üle 1000 ruumi. Sellele ringi peale tegemine võttis ikka paraja aja. Aga kuna tegemist oli laupäevaga, siis oli kogu hoone täitsa nagu välja surnud. Tegelikult võib isegi terve linna kohta seda öelda. Suve aeg muidugi, peaaegu 40 kraadi kuuma, võib-olla oli kogu linnarahvas ka maal suvitamas. Vanalinna osas turiste muidugi leidus. Kuid Parlamendihoone on vaatamata oma kolossaalsetele mõõtmetele ja võimsusele väga ilus hoone. Ta ei mõju kuidagi rusuvalt, kuigi tulenevalt oma suurusest, võiks see kergesti juhtuda. Hoone ümber on jäetud piisavalt ruumi. Parlamendi territoorium on ümbritsetud päris suure pargialaga. Lisaks on hoone ees veel üks Bukaresti suurimaid parke. Parlamendipaleele (ning tõesti on tegemist rohkem palee kui niisama hoonega) on jäetud piisavalt ruumi hoone mõjule pääsemiseks. Kui taoline hoone oles surutud teiste majade vahele võiks üldmulje olla väga rusuv.

Rumeenia pealinn on vaatamata oma suurusele erakordselt roheline linn, ümbritsetud parkidest ja järvedest. Laiad varju pakkuvad tänavad, hubased Belle Epoque stiilis hooned, kuulus triumfikaar ja prantslaste poolt 19.sajandil ehitatud ja taastatud hooned, on põhjus, mis Bukaresti tihti ka väikeseks Pariisiks kutsutakse. Jälle selline võimas ning uhke linn. Suursugune. Need meeletult laiad tänavad ja prospektid. Kolossaalsed hooned. Ja ikka ja jälle ma pean imestama, et on võimalik (Tallinna puhul olen lootuse kaotanud juba) kujundada linna ühtse tervikuna. Et kogu linn oleks harmooniline, et inimesed tunneksid ennast seal hästi, et autoga liikleja tunneks ennast hästi. Kuid linna kõige kuulsam ehitis on siiski Ateneul Roman, mis ehitati samuti 19.sajandi lõpus ja on praegu Bukaresti tähtsaim kontserdisaal. Hoone interjöör on imeilus. Akustika osas on selle Rumeenia uhkusega võrreldav võib-olla vaid Milano La Scala teater. Väga palju hooneid on hetkel muidugi renoveerimisel.

Bukarestist lahkudes võtsime suuna Transilvaaniasse. Kuna terve meie reisi jooksul on olnud teede ääres väga palju tanklaid, siis ei muretsenud ma kordagi sellepärast, et peaks näiteks kohe Bukarestis tankima. Mõtlesin vastupidi, et sõidame linnast välja, siis rahulikum ja aega tankida küll. Aga võta näpust! Linnast välja Brani poole sõites, sattusime me nii uhkele kiirteele, kus isegi tanklaid ei olnud. Isegi ühtegi mahasõitu ei olnud 50 kilomeetri ulatuses. Kui esimene tuli, siis keerasime kohe sisse ja üritasime tanklat leida. Küsisin teetöölistelt juhatust. Üks neist hakkas energiliselt seletama, kuhu peaks sõitma. Siis tuli lähemale üks tagasihoidlik noormees, kes küsis, kas ma inglise keelt räägin? Vastasin, et räägin küll. Ühe lausega juhatas ta meid väga täpselt kõige lähema tanklani. Saime lõpuks paagi täis ja lastele jäätist. Kiirteele tagasi sõites, möödusime meile teed juhatanud seltskonnast uuesti, saime neile ilusasti tänutäheks lehvitada.

Varsti keerasime kiirteelt ära Transilvaania mägedesse. Ja kus nüüd tulid alles vaated! Täiesti uskumatult ilus on Rumeenia see osa. Need väikesed mägikülad ja need imearmsad majad nendes. Kogu seda meeletut ilu enda ümber imetledes olime täiesti märkamatult sattunud ummikusse. Tundus, et kogu Rumeenia on nädalavahetuse puhul tulnud samuti nautima mägede karget õhku ja neid lummavaid vaateid. Alguses liikusime lihtsalt väga aeglaselt. Siis päris seisime. Nii möödus mitu tundi. Et seisad ja siis mõned meetrid vahepeal liigud ja siis jälle seisad. Minul sai üsna varsti kõrini. Kui jõudsime Bustenis ühe motellini teosammul pöörasin sisse. Hind sobis meile - toa eest umbes 30 eurot. Võrreldes meie eelmiste ööbimiskohtadega võib tunduda muidugi kallis, aga siin peab arvestama sellega, et tegemist kõrghooajaga siiski. Ning vaadates neid rahvaste rändamisi, võiksid hotelliomanikud ka mitu korda kõrgemat hinda küsida. Karli jaoks tegid motelli äärmiselt meeldivaks kolm seal elavat imearmast kassipoega.

Restorani sööma küll ei hakanud me minema. Seda enam, et enamus meie kaasa võetud sööki oli ju söömata, kuna nii tihedalt väljas söömas käisime. Täna otsustasime ikkagi ise süüa teha. Võtsime autost oma vajaliku nodi kõik kaasa ning vedasime tuppa. Rõdu oli meil ilusasti olemas. Aga kuna naabertoa rahvas terve õhtu koos väikese veiniga rõdul imelist vaadet mägedele nautis, et hakanud me nende silma all seal oma priimusega keetma. Karl pani siis priimuse vannituppa üles. Seal kivipõrand ja hea ohutu. Tegi uksed ka kõik lahti. Midagi taolist pole ma ausalt öelda veel mitte kunagi teinud. Kuid saime oma söögi tehtud ja söödud. Lugesime. Ja Eliisabet varsti norises juba vaikselt meil kõrval.

Raha kulutasime täna Bulgaaria piiril makstud teemaks 10,0 eurot (kuigi kviitungi sain millegipärast 15-le eurole) ja Doonau ületustasu 2,0 eurot, lõunasöök 68,0, bensiin 224,0, motell 150,0 ja parkimine Bukarestis 7,0 leud. Sõitsime 288 kilomeetrit.

AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

KÜMNES PÄEV - 11.08.2017.

Hommikul ärkasime jälle venelaste kisa peale. Seekord laste. Ilmselt täiskasvanud hommikul enam ei jaksanud lärmata. Ajasime siis ennastki üles ja tegime oma hommikuse pudru. Pärast läksime randa veel. Ning avastasime, et siin rannas oli täiesti must liiv. Öösel pimedas mere ääres käies polnud seda tähelegi pannud. Küll aga imestasin, et keegi oli mullaste jalgadega pesemisruumi ära määrinud. Nüüd sain siis aru, et see oli hoopis liiv, mitte muld.

Käisime ujumas. On ikka mõnus meri küll! Soe. Puhas. Ja mina ei saa aru, miks ta must on? Ei ole ju must! Hea küll - liiv on mõnes kohas must. Aga need kohad, kus meie oleme Musta mere ääres käinud, on ta olnud igal pool väga ilus helesinine. Ja väga puhas ning läbipaistev ka sügavas vees. Pikalt ei suutnud ma küll seal rannas olla mõeldes pidevalt sellele, kas auto läheb käima või siis ei lähe mitte. Niiviisi närvitsemine pole üldse minu moodi. Sestap tunduski mõistlikum, et see tõehetk rutem tuleks. Ajasin lapsed veest välja ja läksime katsetama. Ja meie tubli auto läks käima! Natukene uurisime kaarti enne sõitma hakkamist. 

Probleemide tõttu autoga olime teinud oma esialgse teekonna natukene jälle ringi. Mõtlesime ära jätta Sofia, Bulgaaria pealinna. Olime neid suurlinnasid pidi tiirutanud juba küll ja küll. Ning ees ootas veel Bukarest. No ja, ei tundunud mulle väga ahvatlev hakata tiirutama sellise poolpiduse autoga veel mingis ummikutes (kuigi pean ütlema, et kõik suurlinnad olid meil siiani möödunud suhteliselt ummikuvabalt!) suurlinnas. Etteruttavalt veel nii palju, et rääkides hiljem tuttavatega, kes Sofias käinud, avaldasid nad arvamust, et me ei kaotanud sellega mitte midagi. Sõites rohkem maapiirkondades ringi ja väikestes külades, olla meie elamused kindlasti suuremad. See lohutas hästi! Muidu jäävad käimata kohad ikka hinge kripeldama.

Meie aga võtsime suuna nüüd hoopis Kazanlaki poole. Valikus oli kaks vana ja iidset kohta: Plovdiv või Kazanlak. Valisime Kazanlaki, kuna see on kogu Bulgaaria roosiõlitööstuse keskus. Samuti kunagiste traaklaste asundusala keskus, mida tänapäeval tuntakse Traakia kuningate oruna. Kazanlaki ümbruses on org täis tipitud Traakia haudu, mis pärit 5.-3.sajandist eKr. Paljudest neist on leitud suurepäraseid seinamaale ja haruldasi kuld- ja hõbeesemeid, mida nüüd saab näha Iskra ajaloomuuseumis Kazanlakis. Meie uurisime lähemalt linnas sees asuvat Kazanlaki hauda. Algses hauas olevad peened freskod andsid aimu Traakia rituaalidest, kuid haud ise on vaatajatele suletud. Näha saab originaali vahetusse lähedusse ehitatud koopiat. Freskod olid muidugi muljetavaldad. Kuid see, kuidas nad vahtplastist, hermeetikust ja muust odavast pahnast kokku klopsitud, ei kannatanud kriitikat.

Üritasime leida ka väikest Bulgaaria linnakodaniku majamuuseumi, kuid sellega me ei saanud hakkama kahjuks. Kaart meil oli. Kaardist polnud aga abi, sest tänavatel puudusid sildid tänavanimega. Küsisime paari kohaliku käest. Nemad ei teadnud sellist muuseumi. Siis üritasime küsida seda tänavat, kus see peaks asuma. Aga tulemus sama! Ka tänavanimesid ei tea kohalikud isegi, kuna neid pole lihtsalt tänavatel kirjas!!! Üks naisterahvas kurtis väga kurvalt, et ta tunneb ka ise neist kohutavalt puudust. Uskumatu! Ja inimesed lasevadki asjal nii olla, tegemata midagi olukorra parandamiseks. Kannatavad lihtsalt.

Aga üles leidsime (sest sinna juhatasid turistidele mõeldud viidad) Kulata etnograafiakompleksi. Seal on restaureeritud ilusasti 19.sajandi roosikasvataja talu ja linnaelamu. Muusemis võttis meid vastu väga tore naisterahvas, kes pani meid kõigepealt puude vilusse istuma (mis oli õnnistuseks, sest õues valitses umbes 40 kraadine kuumus), laotas lauale rahvusmustrites lina ning kandis meie ette kandiku roosimoosi ja roosilikööriga. Moos lastele ja liköör minule. Jook oli jääkülm ning fantastiliselt maitsev! Muuseum ise väga suur ei olnud ja saime selle umbes poole tunniga läbi vaadatud.

Edasi orienteerusime Eliisabeti kindlakäelisel juhtimisel roosimuuseumisse. Sinna minna oli nimelt tema kindel tahtmine ja soov. Jalutasime sinna päris pikalt, aga õnneks sildid ikka näitasid teed meile. Kohale jõudes oli kõige õnnelikum aga hoopis Katariina, kes oli meil kõige rohkem hädas suure kuumusega. Nimelt oli roosimuuseum varustatud konditsioneeriga ja meeldivalt jahe. Ehk siis sellesse muuseumisse sisenesid lapsed väga suure rõõmuga ja uurisid kõike kohe väga põhjalikult. Nõnda siis kulus meil siin natukene kauem aega kui eelnevalt külastatud kohtades. Muuseumis oli loomulikult ka roosiõlitoodete müügilett, millest me ei suutnud ostmata mööduda. Ostsime mõned kingitused siitki. Samuti ostsin juurde roosilikööri, mida olin just maitsta saanud. Nesebarist olin ühe pudeli ostnud, aga siis puudus mul selle sisust igasugune ettekujutus. Nüüd olin kindel selles vähemalt, et tegemist hea asjaga.

Edasi jäi meil ainult jalutada auto juurde tagasi. Oleks võinud veel külastada Iskra ajaloomuuseumi, aga tundsime kõik, et selleks päevaks hakkas aitama igasugustest vaatamisväärsustest. Ja auto läks jälle käima ilusasti. Sõitsime edasi põhja poole ehk siis kaarti mööda Bulgaariat pidi üles. Ruse poole. Teele jäid meile veel mõned Traakia kuningate hauad. Kazanlakist kagusse jääv Tundža org oli 4.sajandil eKr võimsa ordüüside hõimu valitseja Seuthes III aegse pealinna Seuthopolise elanike jaoks püha paik. Siia orgu maeti keerukatesse kivihaudadesse mitmed Traakia kuningad ja aadlikud, hauad suleti isoleerkihiga ja kaeti mullaga. Nende ilmselt rituaali- ja ohvripaikadena kasutatud kalmuküngaste väljakaevamine on heitnud veidi valgust Traakia tavadele. Lahti on kaevatud umbes 15 kalmet. Osad neist kõrguvad tõesti täiesti tee ääres.

Bulgaariagi on tegelikult oma imelise looduse poolest väga maaliline. Asustus on siiski tihedam kui Eestis, mis on ka arusaadav, kuna rahvast on kõvasti rohkem. Bulgaarias on 7,3 miljonit elanikku jaotunud umbes 111 000 ruutkilomeetri peale. Meil Eestis siin maad küll üle kahe korra vähem, kuid rahvast ainult veidi üle miljoni. Elame ikka lahedalt! Bulgaariast on leitud kusjuures maailma vanim aare - Varna linna lähedalt matmispaigast välja kaevatud esemed

pärinevad 4.aastatuhandest eKr. Matmispaik on vanem kui Mesopotaamia ja Vana-Egiptuse omad. Algselt elasid siinsetel aladel traaklased, hiljem pärslased, kreeklased ja roomlased. Bulgaarias ringi sõites on ajalugu ja iidset kultuuri võimalik kohata igal sammul. Kahju ainult, et kõike ei jõua mitte kunagi ära vaadata, ning alati peab valima.

Rusesse jõudsime pimedas. Ees ootas meid meie igaõhtune saaga - leida öömaja. Sõitsime mööda paarist hotellist. Mõtlesin, et pean korra kinni ja lähen uurin hinda. Tuldud teed tagasi sõites ei leidnud aga üles enam esialgu sellist odavamana tundunud hotelli. Pidasin siis kinni päris kesklinnas peatänava ääres oleva kõvasti uhkema hotelli ees. Mõtlesime, et see kindlasti küll kallis, aga siis kasutame oma tavalist taktikat, et otsime hoopis kämpingut ja küsime selle kohta infot. Väga armas ja tore ning abivalmis administraator oli hotellis. Ning ei olnudki väga kallis see hotell. Naisterahvas pakkus meile tuba koos hommikusöögiga neljale 46 euro eest. Alguses sain küll aru, et umbes 100 eurot, seda pidasin ikkagi kalliks, aga siis selgus, et see hind oli Bulgaaria rahas hoopis. Kuna olime ka parajalt väsinud ja kell piisavalt palju juba, otsustasime siia jääda. Läksime ainult nii palju veel välja, et parkisime oma auto ringi, võtsime asjad autost ja marssisime rõõmsalt hotelli tagasi.

Maksin toa eest ära. Hotellis oli ka restoran. Kuna meil süüa oli vaja õhtust, siis uurisin kaua restoran lahti on. Selgus, et süüa saab tellida veel ainult pool tundi. Pidime ruttu otsustama, kas sööme siin või siis otsime linna peal veel tükk aega sobivat ja meeldivat kohta. Hotelli restoran tundus mugavam ja ei olnud kallis ka. Viisime oma kodinad tuppa ära, tegemist oli lausa nii uhke hotelliga, kus portjee olemas, kes pakkus appi ennast meie asju tassima. Kuid see teenus mulle väga ei istu. Ma enda asju jaksan ikka ise kanda ja kui ei jaksa, siis on ilmselgelt liiga palju ebavajalikku nodi kaasa veetud. Selle kümne minutiga, mis kulus meil auto parkimiseks, maksmiseks, mõne lause vahetamiseks administraatoriga ja teisele korrusele tuppa minekuks, oli hotelli toateenija jõudnud juba teha valmis diivanile uhke voodi Karlile ja Eliisabetile. Väga luksuslik tuba oli meil. Isegi konditsioneer oli olemas. 

Läksime kohe alla tagasi sööma. Lapsed sõid pastat, mina salatit. Tellisin endale ka ühe õlle, mis maitses väga hästi. Kaua ei suutnud me küll restoranis istuda, sest seegi ruum oli väga kõvasti konditsioneeritud. Ma ei kannata neid liiga külmaks tehtud ruume, kus kogu aeg puhub midagi. Minu ühed kõige jubedamad külmetamised ei ole olnud talvel Eestis ega Lapimaal, vaid näiteks Havaiil Honolulu lennujaamas. Sealsed elanikud arvavad millegipärast, et turistidele meeldivad need külmkapid. Mulle küll ei meeldi! Toas oli palju meeldivam, seal reguleerisime oma kliimaseadme 24 kraadi peale, mis oli ikka tunduvalt parem, kui õues olev temperatuur, kuid samas mitte liiga kolossaalne vahe kahe erineva temperatuuri vahel. Natukene lugesime oma reisiraamatut. Aga mitmel õhtul järjest on näiteks Eliisabet norsates maganud juba enne jutu lõppemist. Oleks kodus ka nii.

Raha kulus täna muuseumides 36,0, poes 7,12 (Jah, jäätis loomulikult!), roosiõli nänn 38,0, hotell Ruses 90,0, õhtusöök 30,0 ja tee peal bensiin 80,0 Bulgaaria raha. Sõitsime 439 kilomeetrit.

AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

ÜHEKSAS PÄEV - 10.08.2017.

Hommikul ärkasime venekeelse kisa peale. Kämpingusse olid saabunud varavalges uued külastajad. Ja ega nad loomulikult ei tulnud selle pealegi, et võib-olla leidub siin mõni inimene, kes ei rõõmusta hommikul kell seitse taolise äratuse peale. Üritasin küll veel magada natukene, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ajasime siis ennast ka üles ning hakkasime hommikusööki tegema. Pärast hommikusööki oli meil plaanis minna randa. Olime ju nüüd jälle Musta mere ääres.

Kui Eliisabet oli suutnud oma kohutava segaduse autos likvideerida, saimegi randa minna. Kuid täna oli pilves! Mõnes mõttes oli hea isegi. Polnud ohtu päikesepõletust saada. Samas tundus natukene mõttetu see rannas peesitamine. Käisime ujumas. Vees on muidugi uskumatult mõnus. Ma pean ütlema, et teist nii mõnusat kohta ujumiseks kui Must meri, ei ole ma vist kuskil maailmas kohanud. Mitte liiga palav, mitte ühtegi ohtlikku olevust, liivarannad jne. Eesti muidugi välja arvatud. Kuid Eestis on pidevalt nii külm, et mina mõni suvi ei saagi vette. Sellelgi suvel olen Eestis käinud ainult korra ujumas Hiiumaal juulikuu lõpu poole ja pärast olin nädal aega haige.

Olime võtnud endale plaaniks olla rannas kuni kella 12-ni. Aga juba kell pool kaksteist rikkusime oma plaani. Oeh, ei saa ikka meist neid rannainimesi! Käisime pesemas ja poes ostmas jogurtit ja virsikuid ning siis oli plaan kohe edasi sõita. Kuid esialgu see plaaniks jäigi. Sest meie auto, kes on igas olukorras ja igal hetkel vapralt vastu pidanud, ei käivitunud! Tundus uskumatu. Proovisin mõned korrad. Mitte midagi! Lõpuks ei teinud ta enam mitte mingisugust häält. Tulime siis autost välja käies mõned korrad nõutult ümber auto. Jäin mõtlema, et mis nüüd teha. Ei suutnud eriti midagi välja mõelda. Alustuseks avasime siis oma jogurtid. Hetk hiljem tormas juba meie juurde kämpingu parkla valvur, kes tundis huvi, mis juhtus. Olles tegelikult isegi aru saanud, et auto ei käivitunud. Rehmas siis korra käega arvates, et aku tühi ilmselt ning jooksis minema. Hüüdes veel üle õla, et nüüd peab hetke ootama.

Ega meil kuhugile minna polnud: eks me ikka ootasime. Natukese aja pärast oli meie auto ümber juba kolm meest. Ühel oli auto, teisel juhtmed ja kolmas organiseeris ning oskas inglise keelt päris hästi. Esimese hooga ei leidnud meesterahvad küll akut üles. Kuigi minu arust on minu autol aku täiesti tavapärases kohas. Üks neis arvas, et aku asub taga pagasiruumis. Ma isegi ei proovinud vastu vaielda. Eemaldasin lihtsalt akult katte, et oleks ilusasti näha, kus ta asub. Jändasid, mis nad jändasid seal aku kallal, aga umbes 20 minuti pärast saadi auto käima! Sain teele kaasa soovituse nüüd vähemalt pool tundi järjest sõita ja koju jõudes aku ära vahetada. Mõlemad väga head soovitused.

Suuna võtsime Nesebari poole. Seega ootas meid ees järgmine ja meie reisi viimane uus riik - Bulgaaria. Piiril läks väga kiiresti. Ikkagi Euroopa Liit. Sõistsime läbi Varna. Pikemat peatust seal ei teinud. Pidime paratamatult leppima sellega, et kõike ei jõua väga põhjalikult vaadata. Nesebari asutasid traaklased nimetades linna Mesembriaks. Hiljem võtsid linna üle kreeklased ja siis roomlased, kellele alistuti lootuses pääseda nõnda suuremast hävingust. 9. sajandil sai Mesembriast Nesebar. Linn sai esimese Bulgaaria kuningriigi osaks. 13.-14. sajandil sai Nesebarist võimas linnriik, mis saavutas oma haripunkti nii kultuuriliselt kui kaubanduslikult. Praeguseks hetkeks on linn kantud maailmapärandi nimekirja.

Nesebari ajaloolise vanalinna osa asub poolsaarel, mis mandriga ühendatud ainult kitsast maanteeriba pidi. Sõitsime autoga kohe sinna välja. Kusjuures otse sadamasse on rajatud parkla, kuhu kõik uudistajad saavad parkida. Parkimine on küll tasuline. Kuid tasu on väga väike. Parkisime auto ära lootuses, et see pärast meil ka käima läheb. Jalutasime linna peale. Esimese asjana helistasin paari kämpingusse, et läheduses öömaja leida. Kusjuures ega hiljem enam tänase päeva kohta ei mäletanud, kust need numbrid võtsime. Ilmselt olime kuskil siiski internetist vaadanud. Esimene number ei vastanud, teises oli meile koht olemas. Nesebari puhul on tegemist tõesti äärmiselt mõnusa ja armsa linnakesega. See oli nüüd kolmas (esimene oli Odessa, teine Constanta) koht meie reisi jooksul, kus kohtasime palju rahvast. Jalutasime linna peal, käisime natukene poodides, vaatasime üle linnas asuvad vanad kirikud, milledest osadest on küll ainult varemed alles jäänud. Kuid ilusad on sellele vaatamata! Ühest väikesest turisti nänni poest ostsin postkaarte ning soovisin marke ka meie veel ärasaatmata kaartidele (mis juba Minskist ostetud!!!), milledele pole marke leidnud. Kuid müüja teatas, et ta saab müüa marke ainult selle arvu, mis ostame kaarte. Seega oli meil endiselt viis postkaarti ilma markideta.

Siis sattusime veel roositoodete poodi. Kuna Bulgaaria on kuulus roosikasvatuse poolest, siis võib igal pool osta roosiõliga tooteid. Ostsime kotitäie kingitusi. Midagi muidugi ostsime endale ka, kõik ei lähe kingitusteks. Ning siis leidsid lapsed jäätisemüüja! Loomulikult oli vaja temalt jäätist osta. No korraliku käitumise eest kogu reisi vältel olid nad selle välja teeninud tõesti. Kui lapsed olid oma jäätised kätte saanud, maitsesin minagi ühte. Ning nii head jäätist polnud ma kohe väga tükk aega saanud! Läksin see paar sammu tagasi ja ütlesin jäätisemüüjale, et kuna tema jäätis on niivõrd hea, et paneb seda sööma ka inimesed, kes jäätist ei armasta, siis ma pean veel ühe ostma. Toidupoest ostsime veel virsikuid ja nektariine, sest need, mis olime Constantast ostnud, olid jumalikud. Ma ei ole elu sees söönud nii häid. Need viisid tõesõna keele alla!

Kui me nii olime kogu linna läbi käinud läksime auto juurde tagasi. Kobisime sisse. Proovisin autot käivitada. Käed isegi värisesid. Ja ta läks käima! Kämpingusse oli umbes 20 minutit sõita. Asus see natukene Musta mere rannikut alla sõites enne Burgast. Nesebarist välja sõites hakkas mulle silma üks selline kole-ilus auto. No mingi selline popp sportauto, mis minu arust on väga kole, aga Karlile millegipärast kohutavalt meeldivad. Ütlesin Karlile, et vaata milline auto. Jummel küll, Karl pidi pükstest välja kargama! Pärast tema teist sünnipäeva, kus ta sai suure kastiauto kingituseks ja vist seitsmendat, kus ta sai Lego viikingite laeva, on tema reaktsioonid väga tagasihoidlikud olnud. See oli nüüd väga üllatav! Aga selliseid emotsioone tekitanud auto pidi olema tema lemmik. Mingi Bugatti. Vist, kui ma nüüd õigesti mäletan.

Kämpingusse jõudes oli isegi valge veel. Vaatasime kõik üle. Tegemist väga toreda väikese perekämpinguga. Kusjuures väga odavaga. Tegime söögi, käisime pimedas veel korra mere ääres jalutamas ning pugesime siis telki. Kõrval olevad venelased jätkasid lärmamist muidugi pikalt veel. Ma ikka imestan selle rahvuse üle: kas neile absoluutselt kodus viisakust, teiste inimestega arvestamist, hoolimist ja muud taolist ei õpetatagi? Igal pool maailmas kohatud turistidest on need venelased ikka kõige hullemad. Eks ole teistsuguseid ka (ma loodan vähemalt), aga need käituvad tagasihoidlikult, viisakalt ja kohalikke kombeid ja teisi inimesi arvestavalt ning seega ei hakka silma. Õnneks väsisid siinsed siiski pärast kahteteist ära ja läksid magama. Seega said ka teised kämpingus viibivad ning väga vaiksed turistid magama  jääda.

Raha kulus meil täna poes Constantas 30,0 leud, jäätised Nesebaris 6,75 Bulgaaria levi, roositooted 45,0 levi, puuvili 7,2 levi, kaardid ja margid 10,0 levi, parkimine 6,0 levi ja kämping 25,0 levi. Sõitsime 296 kilomeetrit.

AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

KAHEKSAS PÄEV - 09.08.2017.

Täna öösel magasime küll jumalikult! Nii head und polnud telgis tükk aega olnud. Eelmisel õhtul hotellis olles lapsed isegi unistasid, et tahaks juba telgis ööbida. Et see pidi ikka kõige mõnusam olema. Tegime süüa ja sättisime ennast umbes kella kümneks hommikul uuesti veinitehase juurde. Tükk aega kulutasime selle peale, et leida keegi, kes sooviks meile infot anda piletite müügi kohta. Lõpuks leidsime. Pidi ronima kuskile maja teisele korrusele mingit välitreppi pidi. Lõpuks leidsime inimese, kes oskas meile anda infot piletihinna kohta. 20 eurot. Lastele soodustusi ei tehta. No jah, ega me vist nii väga ka ei taha nendesse keldritesse minna. Aga maksta 80 eurot kõigi meie peale kokku tundus mulle kohutavalt kallis. Pealegi pidi järgmise ekskursioonini pea kaks tundi ootama. Loobusime. Jalutasime nii sama seal territooriumil ringi. Seal oli kaks purskkaevu - ühest tuli punast veini ja teisest valget veini! Kuid meie polnud kohapealse tarbimise sihtgrupp - üks autojuht ja kolm alaealist! Milestii Mici puhul (asutatud 1965) on tegemist vana kaevanduse käikudega, kus kokku pea 200 kilomeetrit käike, millest hetkel veinitehasena kasutusel umbes 55 kilomeetrit. Käigud on nii laiad ja pikad, et ekskursioon nendes on võimalik teha ainult autoga! Kui ei ole autoga Moldovas, siis soovitatakse taksot. Konstantne temperatuur keldrites on 12-14 plusskraadi, mis teebki ruumid ideaalseks nii veini valmistamiseks kui säilitamiseks. Ruumi on siin aga nii tohutult palju ja laialt käes, et osasid keldriosasid üüritakse lihtsalt välja veinikogude hoiustamiseks. Nõukogude Liidu ajal oli Moldova näiteks kõikide liiduvabariikide peale suurim veinitootja, vaatamata oma väiksusele. Ning hetkel on Milestii Mici maailma suurim veinitehas.

Meie aga leidsime veinipoe. Seal kulus meil ka jupp aega. Ostes kingituseks veinipudeli kõigile meie abilistele, kes meie reisi õnnestumisele kaasa aitasid (autoremontijad, koduhoidjad, igasuguste vajalike asjade laenajad jne), tulime me sealt välja kastitäie veiniga. Endale oma veini valisid ka Katariina ja Karl, kelle pudelid siis pidid vastavalt, kas aasta või kolm aastat ootama aega, millal neid avada võib. Vahemärkusena peab muidugi ütlema, et Katariina roosa veiniga läks halvasti. Sest hetkeks, kui meil oli kodus pildivaatamise õhtu, polnud minul enam küll meeles, et see just Katariina pudel. Ja nii ta ära joodud sai ... Karl see eest targalt peitis oma pudeli koju jõudes kohe ära. Sellised paari aasta vanused veinid olid uskumatult odava hinnaga (kusjuures hiljem selgus, et täiesti joodavad!). Aga oli ka pudeleid, mis maksid näiteks 1500,0 eurot ja rohkemgi. Kõige vanem vein oli aastast 1973. Nende vastu oli meie huvi mõistetavatel põhjustel muidugi väga leige. Veinipood asus samuti keldris. Kuna selle tagumine sein oli klaasist, saime sinna päris veinikeldrisse natukene piiluda läbi klaasi. Mingi ettekujutuse sellest, millised need käigud ja keldrid siis välja näevad, saime ikka. Aga ega vist kogu selle asja võimsusest ei saagi täit ettekujutust.


Maksma asudes selgus, et kaardimakseterminal ei tööta müüjatädil. Tädi arvas loomulikult, et minul mingid valed kaardid. Lõpuks jäi ikka kahtlema, et äkki tõesti ... helistas ... selgus, et internetti pole sootuks ollagi. Siis on raske sellisel asjal toimida tõesti. Moldova raha meil aga ei olnud. See oligi nüüd see raha, mis oli jäänud Eestis raha vahetades kuidagi kahe silma vahele. Pakkusin eurosid. Neid oli mul natukene rahakotis. Tädi oli väga nõutu, et mis see kurss siis ka on? No, ütlesin selle ka. Eile Chisinaus käies jäi kuskilt silma valuutakursside tabel. Tädi ikka muretses, et kuidas ta neid vahetab, peab siis minema linna, aga hetkel pole plaanis. Karl tõi juba välja tassitud veinikasti tagasi. Kuid tädi ikka tahtis müüa meile neid veine. Arvutas, mis ta arvutas, aga jõudis järelduseni, et kui ta võtab meie käest 18 eurot, peaks ta igal juhul välja tulema. Täpset raha mul muidugi ei olnud. Andsin talle 20 eurot. Tädi andis tagasi kohalikus rahas.

Oma veinikasti kätte saanud, toppisime selle autosse ja alustasime sõitu Rumeenia poole. Hetke pärast tuli muidugi meelde, et vahetusraha me leti pealt kaasa ei võtnud. Mina üritasin pingsalt jälgida, et mu pangakaardid rahakotti saaksid. See väike asi ei tulnud kellelegi meelde. Kusjuures siin kandis ei tundu sugugi näiteks 2 eurot tühise rahana. Sama summa, mis Eestis polegi nagu midagi, omandab siin hoopis teise väärtuse. Ka 50 senti võib olla suur raha.

Moldova on pindalalt väiksem kui Eesti (samas rahvast on umbes kolm korda rohkem). Seega väga palju siin ringi sõita ei saanudki. Riik sai ühte pidi suhteliselt kiiresti läbi sõidetud. Eraldunud Transnistria osa, kuhu eile ootamatult sattusime, teeb riigi natukene veel väiksemaks. Ühelgi kaardil küll sellist riiki pole, sest tegemist tunnustamata riigiga. Ning Moldova ei ole nõus laskma Transnistrial eralduda, kuna riigi tähtsaimad tööstused jäävad just sellesse piirkonda. Üks huvitav fakt veel: Moldova ametlik riigikeel on rumeenia keel alates 2013-ndast aastast. Moldova keel on küll olemas, kuid see olevat lihtsalt rumeenia keele üks dialekt ning praktiliselt üks ja sama keel, seega on valitsus seisukohal, et pole vaja eraldi moldova keelt. Seda enam, et see olevat kunstlikult tekitatud kommunistliku partei poolt. Rumeenia kiitis nimetatud otsuse vaieldamatult heaks, andes sellega mõista, et Moldoval ja Rumeenial on Euroopa Liidus ühine tulevik ja Moldova käsi käiks palju paremini Rumeenia koosseisus. Need kaks riiki on vaielnud keele üle pikalt. Rumeenia on vaidlustanud ka Euroopa Liidus üldse sellise mõiste nagu "moldova keel" kasutamise, kuna sellist nähtust tegelikkuses ei eksisteerivat. Naljakas, et ikka topitakse oma nina teise riigi siseasjadesse ja võetakse endale õigus teisele dikteerida "õiget" käitumist!

Ning senise reisi kõige kohutavamaid teid kohtasime just täna. Kohati ei saanud isegi 20-se tunnikiirusega sõita. Asi ei olnud ka lihtsalt auklikus ja katkises asfaldis, vaid seda nagu polnudki. Suurte lahmakatena oli asfalt kadunud. Tee peal haigutasid sellised meeletud kraatrid. Seal vahel tuli siis laveerida kuidagi. Aga selle eest olid vaated väga ilusad! Saigi korralikult imetleda. Kui Sa ikka sajaga sõidad, ega siis väga aknast välja ei jõua vaadata. Vaheldumisi päevalilled ja viinamarjad. Moldova ju ikkagi veinimaa. Ühe eriti augulise teelõigu ääres tegime viinamarjaistanduse kõrval peatuse. Liiga ahvatlevad olid seal need viinamarjad. Ja ei saanud me kohe muud moodi, kui pidime võtma endale sealt kaasa kaks kobarat. Inimesed on aga väga abivalmid ja viisakad. Jäädes seisma üheks pildistamise hetkeks, peatus kohe meie kõrval auto ning autojuht uuris, kas meil on kõik korras.

Oma arvestuste järgi pidime varsti hakkama piirile lähenema. Seega tegin tankimise peatuse. Ja bensukast välja sõites oligi nurga taga kohe piir. Ma olen küll alati arvanud (ja ise ka nii toiminud), et piirivalvurite peale vihastada pole mõtet. Teeb asja ainult hullemaks! Aga nüüd Moldovast lahkudes ei jäänud muud üle. Nimelt nõuti mu käest mingit paberit, mida mul ilmselgelt ei olnud. Pika seletamise peale sain lõpuks aru, et Moldovas on teemaks. Mille oleks pidanud riiki sisenedes tasuma. Mina seda muidugi ei teadnud. Piirivalvur uuris millise piiripunkti kaudu ma tulin. Ega ma selle nime ka ei teadnud. Sain vastata ainult, et Ukrainast läbi Transnistria. Ilmselt see vastus rahuldas teda. Aga pika seletamise ja targutamise peale otsustati mulle trahv teha. 200 eurot. Mina polnud nõus! Väitsin, et see pole minu süü, et mul seda paberit pole. Riiki sisenedes ei rääkinud keegi mulle sellest mitte midagi. Keegi ei küsinud mult mingit raha. Arvasin, et kui nemad tahavad, et ma neile maksaks, peavad nad ise küsima mu käest raha. Ja kui ei küsi, siis pole mina süüdi, et mul nüüd seda paberilipakat pole. Piirivalvur ajas ikka oma, et keegi ei peagi ütlema, mina ise pean teadma. Et see on puhtalt minu süü. Mina ajasin ikka oma. Et ei ole minu süü. Ja kui mina sisenen esimest korda riiki, kust mina pean teadma, mida neile maksma pean. Nemad peavad mulle ütlema! Sellel vaesel piirivalvuril olid närvid natukese aja pärast täitsa läbi. Aga mina olin järjekindel. Ma ei kavatsenudki maksta neile 200 eurot. Vaidlesime natukene aega veel. Aga siis andis piirivalvur alla. Käskis mul minna ja maksta kassasse ära 5 eurot (jutt oli 5 euro suurusest maksust!!!) ning kaduda. Edasi olime vabad avastamaks Rumeeniat.

Rumeenia piiril oli aga kõik meeldiv ja kena. Tekkis väga kodune tunne. Isegi kasti veini peale ei kirtsutanud keegi nina. Me polnud jõudnud kasti autosse paremini ära pakkima. Hetkel oli see esimene asi, mis silma hakkas pagasiluuki avades. Ja seda tuli teha igas piirivalvepunktis. Rumeenia lummas meid esimesest hetkest peale oma maalilise maastikuga. Seni kõige ilusamad vaated selle reisi jooksul! Meie sihtpunktiks oli Constanta. Taas ootas meid Must meri! Enne tuli meil aga ületada üks väga suur ja lai takisturiba - Doonau. Ja selleks oli praam, mille pileti sain osta väikesest putkast. Kaks praami sõitsid vaheldumisi kogu aeg. Seega järjekord läks väga kiiresti. Tegemist oligi nagu teepikendusega. Pidime ootama võib-olla vast ainult kümme minutit. Elus esimest korda pidin auto praamile sõites tagurdama õigele kohale. Eestis ikka sõidad peale ja teisest otsast välja. Siin sellist luksust polnud. Aga ei olnudki nii hirmus. Pärast neid autosid vaadates tundus, et ma olin veel kõige ruumi säästvamalt ennast parkinud.

Praamilt maha sõites jätkasime oma teed Constanta poole. Sellises päikeseloojangu eelses valguses oli Rumeenia maastik täiesti erakordne. Päris mitu korda pidasime auto kinni lihtsalt imetlemiseks ja pildistamiseks. Kohale jõudsime kell kümne ajal. Kasutasime jälle meie vana trikki: suundusime wifiga kohta (nüüd siis Lukoili tanklasse uuesti) ja otsisime netist välja paar kämpingut läheduses. Helistasin neisse. Ühes ei võetud telefoni ja teises öeldi, et tulge kohale, kui telgile ise koha leiate, siis saab ööbida. Sõitsime siis kohale ja leidsimegi koha. Maksin ära. Panime telgi püsti ja läksime magama suhteliselt kohe. Kuna Lukoili tanklas olin ostnud mingeid pirukaid või saiakesi, mis osutusid laste arvates nii hirmus vastikuteks (vaatamata sellele söödi kõik ära!), et söögiisu oli kõigil kadunud. Seega söögi tegemiseks polnud enam vajadust.

Raha kulus meil täna Moldova-Rumeenia piiril 5,0 eurot, veinid Milestii Micis 20,0 eurot, bensiin 578 moldova leud, praamipiletid umbes 5,0 eurot (kviitung kadus ära seega täpselt ei mäleta), saiakesed 20,5 Rumeenia leud ning kämping (see oli täiesti uskumatult kallis!!!) 600,0 leud. Kilomeetreid kogunes täna meile 429.

AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

SEITSMES PÄEV - 08.08.2017.

Hommikul käisime söömas. Kui läksin hotelli vastuvõttu veel ühe hommikusöögi eest maksma, nagu ma tegin ka eelmisel hommikul, imestas administraator, et miks ma maksta tahan? Selgitasin siis, et meid on kaheses toas 4 ja ma peaksin ostma juurde ühe hommikusöögi Karlile. Kuna ma ise tavaliselt hommikuti ei söö, siis võtangi ainult ühe. Administraator kehitas õlgu ja andis mulle ühe hommikusöögi talongi ja ütles, et ega sellepärast pole vaja kohe siis juurde maksta. Saab lihtsalt küsida puuduolevad talongid tema käest. No vot, nii käivad Odessas asjad. Euroopa hotellidel on veel kõvasti arenguruumi.

Söök söödud ja asjad pakitud, hakkasime liikuma. Võtit ära andes, paluti meil hetk oodata. Lapsed imestasid, et miks me ootama peame? No ilmselt selleks, et nüüd administraator helistas koristajale, et see ja see number tuba lahkus. Ning siis koristaja läheb vaatab toa üle, et me hotelli vara kaasa pole võtnud või midagi ära lõhkunud. Varsti saime siiski loa lahkuda. Pakkisime oma auto uuesti kokku ja hakkasime sõitma Moldova piiri poole. Odessast välja sõites tankisime veel.

Piirile sõit väga kaua aega ei võtnud. Ootasime oma järjekorra ära. Siin oli isegi natukene vähem autosid, kui meie eelmistes piiripunktides. Ukraina poolel läks kõik väga ruttu ja kergelt. Ja siis Moldova poolele jõudes läks asi imelikuks. Alguses ma ei saanud arugi milles asi. Lihtsalt tundus kõik kuidagi teisiti olevat, kui oleks pidanud. Lõpuks hakkas nagu midagi koitma, kui mult küsiti, et miks ma tahan Transnistriasse minna? Olin vist väga rumala näoga, kui küsisin, et kus kohta? Väga tüdinenud piirivalvur kordas oma küsimust, ilmselt on selliseid rumalaid sattunud siia piirile tihti. Esimese hooga vastasin, et ei tahagi. Üldse mitte. Tahaks Moldovasse. Siis suutsin oma mõtteid siiski nii palju koguda, et saada aru, et me järelikult ei ole Ukraina-Moldova piiril. Vaid oleme sattunud mingil imelikul kombel hoopis Ukraina-Transnistria piirile. Natukene naljakas oli! Aga mis siis ikka. Igal juhul tuli meil siit edasi saada. Ilmselt siis tee, mille valisime, viib siit läbi. Ja lihtsalt vahepeal on tekkinud Euroopasse üks riik juurde. Päris nii see siiski ei ole. Transnistria puhul on tegemist tunnustamata riigiga. Ehk siis mitte ükski teine riike ei pea Transnistriat õiguspäraseks riigiks. Aga sellele vaatamata on neil oma piir, piirivalve, raha, seadused, kord jne. 

Transnistria piiripunkt oli aga kõige ebaloogilisem, kõige aeganõudvam, kõige tülikam jne. Täiesti jabur! Jooksin seal nende erinevate putkade, riiki sisse-välja ja edasi-tagasi ja iga kord seal vahel passikontroll. Ma pole tõesti vist elus väga palju jaburamat asja kohanud. Aga sellele vaatamata said lõpuks kõik rahad makstud, paberid täidetud ja meie õnneks lahkuda sealt piiripunktist. Jumal tänatud, et meil polnud plaanis seda riiki väga pikalt uurida. Sõitsime ainult otse läbi. Ka maantee läks riigist lihtsalt läbi. Kõige otsemat teed pidi. See oli nii välja surnud ja jumalast hüljatud paik, et maanteel kasvas isegi rohi. Sellist asja polnud ma veel näinud kunagi. See riik sai aga ruttu otsa ja jõudsime selle kaua igatsetud Moldova piirile. Siin läks asi väga kiiresti ja ruttu. Ja olles lõpuks Moldovas, läks tee kohe piiripunktist kaheks. Jäime kuidagi kõhklema sinna, et kuhu poole siis peaksime sõitma. Jäin seisma, et küsida piirivalvuri käest. Sehkendasime seal päris tükk aega, sest kohe ei tulnud meelde küla, kuhu tahtsime sõita. Ja Katariina ei leidnud kaardi pealt ka kohe õiget kohta üles. Ja siis piirivalvur ei teadnud seda kohta. Hõikas teise kohale ja küsis tema käest. See teadis vähemalt.

Aga koht, kuhu pidime sõitma oli Old Orhei. See koosneb kolmest külast - Trebujeni, Butuceni ja Morovaia. Tegemist on väga huvitava ajaloolise ja arhitektuurilise kompleksiga. Ainulaadne loodus on loonud head tingimused asunduse tekkimiseks. Vanas jõe ürgorus kõrgub kõrge liivakivi paljand. Umbes nagu meie pankrannik. Maalilised külad on mõlemad pool liivakivipaljandit. Kaljusse on raiutud kirik. Pehmesse liivakivisse on seda üpris lihtne teha. Hiljem on ehitatud ka kalju peale kirik. Kalju sees olevas kirikus elavad veel praegugi paar munka, kes kiriku eest hoolitsevad ja turiste vastu võtavad. Allpool asuvad külad on aga imeilusad! Igal majal on ümber kiviaed. Natukene meenutab Saaremaad. Ja eriti uhked on nende väravad! Värvilised.

Jalutasime paar tundi siin ringi. Ronisime kaljule kirikuid vaatama. Mina ronisin teiselt poolt servalt ka alla jõe äärde. Otsisin sissepääsu koobaskirikusse. Aga ei leidnud. Ronisin siis teisest servast jälle üles tagasi. Vaade alla orgu oli siit ülevalt ikka suurepärane. Lapsed istusid nii kaua kalju serval ja nautisid tuult. Ning viisid läbi fotosessiooni. Kui olin üles tagasi jõudnud, proovisime läheneda kaljukirikule teiselt poolt. Karl siis selle õige trepi mäe sisemusse leidiski. Mässisime jälle rätikud ümber ja pähe ja läksime kirikusse sisse. Ega keegi nendesse kaljudesse suuri kirikuid ei kaeva. Siia oli isegi üllatavalt ruumikas tehtud. Kirikust läbi minnes sai astuda välja väikesele rõdule. Isegi selline luksus olemas.

Edasi sõitsime Chisinau poole. Umbes tunni aja pärast olime kohal. Parkisime auto raudteejaama ja jalutasime kesklinna. Linnaõigused sai Chsisinau aastal 1712. Isegi Tallinn on tunduvalt vanem! Umbes sel ajal kui Chisinaud mainiti esmakordselt sai Tallinn juba linnaõigused. Inimesi elab siin natukene rohkem kui 500 000 (väga sarnane Tallinna rahvaarvule). Moldova pealinna puhul pole tegemist väga suurejoonelise ega kuulsa linnaga. Vaatamisväärsusigi napib siin. Selle eest on neil siin aga oma triumfikaar püstitatud Vene-Türgi sõja mälestuseks aastal 1840. Tegime linna peal siiski üsna suure ringi. Parke on siin väga ilusaid ja omapäraseid. Rohelusse uppuv linn. Karl aga leidis, et siin linnas on KFC. Kes ei tea, mis asi see on, peaks nüüd kohe järgi uurima. Lubasin Karlile, et kui ta otsib selle üles ja suudab meid sinna juhatada, siis me sinna ka läheme! Karl, kavalpea, seisis Telia kontori ukse taga wifis, otsis Google´ist selle koha üles, salvestas omale teekonna ja olemas ta meil oligi. Võtsime auto ja sõitsime siis KFC-sesse. Asus see meeletult uhkes ja suures kaubanduskeskuses. Kui muidu oli Chisinau selline natukene räämas, unustatud ja maha jäetud, siis see koht jättis täiesti teistsuguse mulje. Kehvakese mulje jättis mulle aga ka Moldova KFC. Kohe vastik maitse jäi suhu.

Päeva lõpuks sõitsime Milestii Mici´sse. Seal asub üks maailma kõige omapärasemaid veinitehaseid. Seegi polnud kaugel. Moldova ongi pisikene - siin on kõik väga lähedal ja kuskile pole palju maad sõita. Aga kohale jõudes oli ikkagi kell juba kaheksa läbi ja polnud lootagi, et veinitööstus võiks veel lahti olla. Ühtegi kämpingut ka silma ei jäänud tee peal. Seisime natukene seal veinitehase värava taga. Proovisime netist leida mõnda ööbimispaika, aga siinne internet oli väga vilets ning me ei suutnud sellega midagi ära teha. Varsti tuli aga värava juurde valvur uurima, et miks me seisame seal. Tehas ju ikkagi kinni juba. Väga sõbralik onu oli. Rääkisin talle jutu ära, et tahame külastada seda toredat kohta, aga täna ei jõudnud õigel ajal. Tahame seda nüüd homme teha, aga peame ööbima kuskil. Onu vangutas pead ja arvas, et siin kuskil hotelli küll pole. Aga kuuldes, et meil on telk endal olemas lubas ta lahkelt panna meil telgi ükskõik kuhu veinitehase juures olevasse parki. Sellist asja ei lasknud me muidugi endale mitu korda öelda. Poole tunni pärast põõnutasime telgis!

Raha kulutasime täna aga järgmiselt: see päris kohv hotellis 12,0 grivnat, bensiin 952,0 grivnat, 15,0 eurot Transnistriasse sissesõit ja õhtusöök KFC-s 200,0 Moldova leud. Sõitsime 303 kilomeetrit.