Friday, September 15, 2017


AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

KOLMETEISTKÜMNES PÄEV - 14.08.2017.

Uskumatu, aga suutsime autos magada kella üheksani hommikul, panemata midagi tähele, mis meie ümber toimus. Sõime, vahetasime riided ning sõitsime lähimasse bensukasse. Õues oli külm. Hakkasin juba õudusega mõtlema, et kas nüüd nii külm edasi ongi kogu aeg. Otsisin auto pagasiruumi põhjast välja oma paksu jope tuulekaitseks. Pärastpoole läks õnneks siiski uuesti soojaks. Bensukast ostsin kohvi ja saiakesi tee peale maiustamiseks. Sõitsime edasi Lvivi poole. Lviv oli meie viimane plaanitud pikem peatuspunkt. Sealt edasi oli tulemas ainult kojusõit. Nii kiiresti ja sellise tempoga, kui mina siis sõita suudan. Polnudki ette mõelnud selle peale, et mitu ööd meil veel kulub. Ilmselt kaks.

Ja no see sõit võtab ikka parasjagu aega. Uni kippus ka kallale. Eriti kui vaadates meie tagumist pinki, kes on ilmselt 24 tundi järjest ainult maganud. Õnneks on Katariina teine vapper, pühendudes hoolega oma navigaatori tööle. Ma pean ütlema, et temast on saanud aastate ja kõigi meie autoreisidega väga hea kaardilugeja, keda võib alati usaldada. Isegi nendel jumalast hüljatud kruusateedel kottpimedas on olnud temaga koos hea ja julge sõita. Esimestel sõitudel pidi teda natukene küll treenima, kui ta andis juhiseid stiilis "no ma nüüd ei tea, varsti vist peaks hakkama keerama kuskile, vist vasakule, ei ikka paremale, oi ikka vasakule oleks pidanud keerama vist". Saades roolis olles sellises vormis juhiseid jookseb ilmselt igaühel varsti juhe kokku. Aga üsna varsti õppis Katariina ära, et piisab kas "vasakule" või "paremale". Koostöö on läinud aina paremaks! Täna muutsid meie sõidu Lvivi muidugi kõvasti aeglasemaks kõik need ohtrad teetööd, mis meie teele jäid.

Kui lõpuks Lvivi jõudsime parkisime auto kesklinna ning läksime linna peale. Lviv oli vana Galiitsia keskuseks. Galiitsia-Volõõnia vürstiriigi vürst Danilo Romanovitś rajas oma pojale, kelle nimi oli Lev (idaslaavi keeles "lõvi"), 1250-ndal aastal praeguse Lvivi kohale kindluse. Aastatel 1272-1349 oligi Lviv Galiitsia-Volõõnia vürstiriigi pealinn. Linnaõigused sai Lviv 1356-ndal aastal. 1569 kuni 1772 oli Lviv Rzeczpospolita Ruteenia vojevoodkonna pealinn.

1772 läks linn Habsburgide Austria-Ungari valdusse. Pärast I Maailmasõda ja Nõukogude Liidu-Poola sõda liideti Lviv ja Lvivi vojevoodkond taas Poola riigiga. Vastavalt Saksamaa nn Kolmanda Riigi ja NSVL vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktile tungisid Nõukogude Liidu väed 17.09.1939 Poola territooriumile, hõivates Lääne-Ukraina 8 piirkonda (Rivne, Ivano-Frankivski, Lvivi, Volõõnia, Tśernivsti, Ternopili, Taga-Karpaatia ja Žitomõri oblast), mis olid läinud Poola riigi koosseisu pärast 1920-ndat aastat. 22-sel septembril vallutas Punaarmee Bialystoki, Bresti ja Lwowi, mille ründamist olid Saksva väed alustanud nädal varem. NSV Liidu ja lääneliitlaste poolt sõlmitud Jalta konverentsi otsuste tulemusega kinnitati ka NSV Liidu poolt 1939-ndal aastal vallutatud Lvivi liitmine Nõukogude Liiduga. Ukraina NSV koosseisu siis. Linna poolakatest elanikkond sunniti lahkuma Poola Rahvavabariiki. 1944-nda aasta novembris teostatud rahvaloendusel oli linna sõjajärgsest elanikkonnast (kokku umbes 100 000 elanikku) 67% poolakaid ja 26,4% ukrainlasi. 2001-se aasta rahvaloenduse andmetel oli Lvivi 750 000-ndest elanikust 88% ukrainlased, 9% venelased ja 1% poolakad.

Kusjuures 1661-sel aastal rajatud Lvivi Ülikool on Ukraina vanim. Veel tänapäevalgi on Lvivi puhul tegemist kõige olulisema kultuurikeskusega Ukrainas. Lvivi vanalinn on UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud. Linn on väga kena. Tegemist on äärmiselt euroopaliku linnaga, mis täis pikitud kenasid kohvikuid, suvisel ajal enamik neist tänavale kolinud. Ronisime alustuseks linna kõige kõrgema künka otsa. Kõigepealt lähenesime vanale kindluse kohale ühelt poolt. Tundus natukene vale lähenemisnurk. Selline inimtühi. Peaaegu üles jõudnuna tulime tagasi. Siis lähenesime teisest küljest. Saime kõvasti veel ronida ja üleval me olimegi kõva tuule meelevallas. Pärast selgus loomulikult, et ka teiselt poolt, kust oma retke alustasime, oleks siiski üles saanud. Aga vaade alla linnale oli tõesti lummav! Tegime üleval mõned pildid. Ja siis alla tagasi.

Meie kõige suurem soov oli leida nüüd Lvivis mõni väga mõnus kohvik. Mis oli meil eile Sigishoaras leidmata jäänud. Jalutasime mööda linna, käisime sees paaris kirikus. Leidsime postkaardi muuseumi, kus oli eksponeeritud maailma kõige suurem kogu Lvivist trükitud postkaarte. Siit ei puudunud isegi need natukene tobedad tänavakunstnikud-veiderdajad-esinejad. Tõesti on Lviv muutunud väga euroopalikuks, kui selline rahvas juba platsis on. Eelnevates riikides me sellist nähtust ei kohanud. Tutvusime tänavakaubandusega. Ka sellest olen kogu reisi jooksul seni püüdnud eemale hoida. Et mitte kulutada niigi väärtuslikku aega nii tühise asja peale. Aga siin ja praegu, oli väga mõnus jalutada vanalinna tänavatel nende lettide vahel ning ilusaid asju uurida. Ah, ilmselt on see ikka see naiselik edevus ja armastus ilusate asjade vastu!

Kuid lõpuks leidsime siit linnast väga mõnusa väikese restorani, kus pakuti kohalikke ehk siis Ukraina sööke. Tellisime suure poti pelmeene seente ja lihaga. Ning loomulikult seda imehead kalja jälle! Natukese aja pärast tuli kelner ja teatas, et seente ja lihaga pelmeene ei ole. Soovitas asenduseks seente ja kartulipüreega. Tellisime siis need. Veel natukese aja pärast tuli ta meile ütlema, et neid ka ikka ei ole. Lõpuks jäidki järgi ainult ühed pelmeenid - kartulipüreega. No mis seal ikka, pidime nendega siis leppima. Kui meie potitäis kartulipelmeene kohale jõudis, olime aga õnnega koos - nii häid pelmeene polnud minagi oma elu sees veel söönud. Rääkimata lastest. Õnneks oli neid ka suur potitäis. Nii, et  saime kõhud korralikult täis vitsutada. Eilse, minu arust väga vastiku õhtusöögiga, ei andnud võrreldagi.

Õhtusöök söödud, nautisime veel natukene seda mõnusat mitte-midagi-tegemist. Et on aega istuda. Ja kuskile ei pea minema ega ole ühtegi kohustust. Aga no, kui nüüd maa peale tagasi tulla, siis tegelikult oli meil ammu aeg juba liikuma hakata. Nüüd olime aga sellise probleemi ees, mida polnud meil varem ette tulnud: meil polnud aimugi, kus võiks asuda meie auto? Olime jalutanud linna peal kilomeetreid. Kordagi polnud me mõelnud sellele kuidas auto juurde naasta. Ainuke asi, mis oli mulle meelde jäänud, et alustasime oma tutvumist linnaga mingist L-tähe nimelisest tänavast. Kuna mul polnud täpselt tänavanimi meeles, polnud kasu ka kaardist ega navigaatorist. Üks variant oli minna tagasi sinna künka juurde, mille otsa ronisime, sealt oleksime osanud minna tagasi autoni. Kuid see oli ikka oma viis kilomeetrit. Kuidagi ei viitsinud seda jalutuskäiku enam ette võtta. Mõtlesime natukene. Konsulteerisin Karliga. Kui meie parima suunatajuga liikmega. Jõudsime temaga ühisele arvamusele, kus suunas meie kallis sõiduriist peaks asuma. Ühel meelel olime veel selleski, et ta peaks olema meile suhteliselt lähedal, kuna olime vanalinnas ringi liikudes teinud kaare. Ja ilmselt olime lähenenud autole kaarega lihtsalt teiselt poolt. Tüdrukud meil selles osas oma arvamust muidugi ei avaldanud. Nendel polnud tavaliselt kunagi aimu, kus me oleme, kuhu liigume ja kas õiges suunas siis või mitte. Välja arvatud muidugi need hetked, kui Katariina juhindus oma aparaadi järgi.

Aga mõeldud-tehtud ja proovisime Karliga välja valitud suunda. Ja imede ime! Viie minuti pärast olime me sellel L-tähega tänaval ja sealt oli autoni veel kolm minutit jalutada. Ime oli ka see, et me polnud saanud parkimistrahvi, kuigi parkisime tasulises parkimisalas selle eest maksmata. Sest loomulikult ei leidnud me parkimist alustades ühtegi parkmisautomaati ega üldse juhist parkimise kohta. Ja käimagi läks meie auto ilusasti.

Nüüd ootas meid ees aga pikk sõit koju tagasi. Rohkem ei olnud meil plaanis mitte midagi vaadata, mitte millegagi tutvuda ega mitte kuskil peatuda pikemalt. Esimesena võtsime suuna Ukraina-Poola piiri poole. Tankisime veel enne. Eeldasin, et Ukrainas on bensiin odavam võrreldes Poolaga. Piirile jõudes tuli mul meelde, et ka Ukrainas tegelikult kirjade järgi oli teemaks. Mina polnud aga sellepärast eriti muretsenud ega otsinud mingit kohta ise, kus ma seda tasuda saaks. Kuid nüüd ei hakanud ma ka enne piiri sekeldama ega otsima kohta ise, kus ja kas, saaks seda teha. Ja parem oligi. Sest keegi ei küsinud mu käest seda ega tundnud absoluutselt huvi, kas ma olen seda tasunud või mitte.

Ukraina piiril kohtusime ühe sellise mitte kõige sõbralikuma piirivalvuriga. Sõites sellest esmasest kontrollist mööda, kust jõudis alles selle põhikontrollini, ei pannud ma tähele, millisesse ritta minu ees sõitev auto täpselt rivistus. Ja kuna sildi ees, kus oli plaan piltlikult kirjas, seisis buss, nii et silt välja ei paistnud, selguski üsna pea, et olin vales reas. Piirivalvur tuli mulle kohe seda väga ebaviisakal moel selgeks tegema. Tänitades nagu mõni vana turumutt! Ega ma väga ei viitsinud tema jauramist kuulata keset ööd. Ütlesin, mis mul öelda oli selgituseks ning sellega ka piirdusin. Aga tundus, et see kohe eriti talle ei meeldinud. Ühesõnaga suutis ta käia ja jaurata kogu selle järjekorras seismise aja, et kuidas ma ikka vales reas saan olla. Lõpuks saatsin ta lihtsalt Kuu peale, mõttes muidugi, ja isegi ei kuulanud enam.

Kui jõudsime Poola piirini suutsin ma piirivalvureid jälle teistpidi lõbustada. Kui kõigi meie passid nende käes olid, ei suutnud nad naeru pidada. Küsisid minu käest, et kas on minu lapsed? Jah, on küll. Siis uurisid millisest piiripunktist me Ukrainasse sisenesime? Tulime Rumeeniast. Uurisid ja uurisid neid passis olevaid templeid. Lugesid sealt mingi sõnumi välja. Üks piirivalvuritest seletas mulle nende hea tuju põhjust vene keeles. Kuid millegipärast sattusid just sellesse lausesse kõik mulle võõrad sõnad. Palusin tal inglise keeles seletada. Aga tema inglise keeles ei oskavat seda seletada mulle kahjuks. Proovis uuesti vene keeles. No ei saanud mina aru! Nii nad minust sinna südamest naerma jäid. Aga olen jah, kuulnud ka varem, et piirivalvuritel on kombeks passitemplite kaudu edastada mingeid sõnumeid üksteisele.

Meie aga olime Poolas. Sõitsime natukene üle tunni veel edasi, kuni leidsime ühe pinkide ja laudade ja lausa tualetiga puhkekoha. Panime sinna kohe oma telgi üles, tegime kiire õhtu-, või siis pigem öösöögi ja lugema ja siis magama. Väga mõnus seal muidugi ei olnud, sest kõrval oli kohe kiirtee. Kuid natukene saime siiski magada.

Raha kulutasime täna ilusatele asjadele Lvivis umbes 10,0 eurot, söömine 13,0 eurot ja bensiin 40,0 eurot. Sõitsime maha 500 kilomeetrit. 

Friday, September 8, 2017


AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

KAHETEISTKÜMNES PÄEV - 13.08.2017.

Täna hommikul oli uskumatult rahulik ja vaikne. Keegi ei karjunud vene keeles. Üldse keegi ei karjunud. Aga kella üheksa ajal ärkasime siiski päris ise. Hommikul keetsime oma pudru, kohvi ja tee nüüd küll juba rõdul. Hommikul oli seal vaikne. Eliisabet sai pudrule lisaks võileivale oma kaua oodatud sprotid. Naljakad toidud on minu laste lemmikud. Saab ilusasti odavalt läbi. Kaerahelbepuder, sprotid, tatar ...

Hakkasime sõitma umbes pool üksteist, kuigi plaanisime natukene varem. No üritasime parimat, aga välja kukkus nagu alati. Meil oli Brani lossini sõita umbes 40 kilomeetrit. Jah, Brani loss ongi see kuulus krahv Dracula loss Transilvaanias! Ligi kolmandikku Rumeeniast katavad mäed, seega on riigi lahutamatuks osaks ka mägilossid, mida võib leida pea igas suuremas asulas. Ning nädalavahetuse mägedes veetmise on rumeenlased ilmselt võtnud oma südameasjaks. Olles umbes poole teest läbinud sattusime uuesti ummikusse. Sel korral siiski liikusime küll aeglaselt, kuid pidevalt. Jõudes Brani tabas mind tõeline ehmatus! Kui mulle eile õhtul ja täna tundus, et pool Rumeeniat on just selleks nädalavahetuseks kogunenud Transilvaaniasse, siis nüüd Branis sain aru, et terve Rumeenia siiski. Sellist hullumaja polnud ma näinud Eestis ka Laulupeo ajal.

Mulle tundus, et auto surusime paarile viimasele vabale ruutmeetrile nelja kilomeetri raadiuses lossi ümber. Jalutasime lossi juurde. Piletijärjekord oli peaaegu kilomeeter. Aga meie otsustasime siiski vapralt selle ära seista. Kui me juba nii palju vaeva olime näinud! Aega parajaks tehes ostsin kõrval olevatest putkadest mõned külmkapimagnetid kingitusteks. Tahtsin ka marke osta veel, et saaks panna posti meie ülejäänud viis postkaarti, mis ootasid ära saatmist. Aga siingi keelduti mulle marke müümast, kui ma ei osta kaarte. Aga kaardid mul juba olid! Mina ei tea, tundub, et saatmata meie kaardid jäävadki. Järjekord liikus siiski kiiresti. Pidime seisma umbes pool tundi ja siis saingi piletid ära osta.

Kuid sellega ei saanud meie järjekorras seismised otsa. Selleks, et lossi sisse saada, pidi veel pikemalt ootama. Kindlasti üle poole tunni. Võib-olla isegi terve tunni. Pidasime vapralt vastu. Kui siis sisse saime, oli seal rahvast rohkem kui mõnel popil rock-kontserdil. Meie ees oli terve selle aja seisnud üks tore saksa perekond väikese sülekoerakesega. Lossis keelduti neid kolmandast saalist edasi lubamast. See jättis natukese halva mulje. Et miks neile siis keegi enne ei öelnud, et koeraga ei tohi lossi siseneda? Nad olid ostnud piletid, seisnud meeletult pika järjekorra. Kuidagi kurb oli. Aga kogu meie reisi jooksul polnud me näinud nii palju inimesi, kui Brani lossis. Brani loss on kuulunud pikalt Rumeenia kuningaperele, kes on seda kasutanud oma suveresidentsina.

Rumeeniaga seostubki kindlasti kõigile esmalt Vlad Dracula ehk  Vlad Tepes (Teibasseajaja, Teivastaja). Kuulus vampiir, kes olevat elanud sadu aastaid. Vlad Tepesi puhul oli tegemist tuntud suguvõsa liikmega, kes sai kuulsaks kurjategijate ja vaenlaste teibasse ajamisega. Tõeline krahv Vlad Dracula sündis aastal 1431 Sigishoara linnas. Tema isa oli Valahhia vürst Vlad Dracul ning poega hakati kutsuma Draculaks ehk siis Dracul´i (rumeenia keeles nii draakon kui ka kurat) pojaks.


Türgi vastu sõdides ei tuntud seal kandis vaenlaste vastu mingit halastust - need aeti lihtsalt teibasse. Erinevatel andmetel olevat Vlad Dracula poolt mõrvatud inimesi olnud 40 000 kuni 100 000. Teibasseajamine oli julma valitseja lemmikvõte, kuid kindlasti mitte ainuke viis, millega ta oma ohvritele piina valmistas. See ilmselt rängalt haige mees tundis paljusid piinamisvõtteid: ohvritele taoti naelu pähe, raiuti jäsemeid maha, torgati silmi välja, kägistati, põletati, lõigati peast ninasid ja kõrvu, vigastati suguelundeid (eriti naistel), skalpeeriti, nüliti elusalt ja keedeti. Müüdid räägivad, et julm valitseja jõi vaenlase verd, et ammutada sellest jõudu. Vlad Dracula hukkus 1476. aasta lahingus türklastega Bukaresti lähedal. Draculal on Rumeenias üldiselt rahvuskangelase maine, kuna tema poliitika tulemusena ei suutnud türklased Rumeeniat vallutada ning tema siiras pühendumus kodumaa kaitsele äratab siiani poolehoidu.

Brani loss pole tegelikult üldse seotud kurikuulsa ja verejanulise vampiiri looga. 1377. aastal ehitatud loss pidi algselt kaitsma tähtsat kaubateed türklaste eest. See asus strateegilist õiges koha Transilvaania piirialadel. Nii loodeti ära hoida röövlite saabumist riiki ja kindlustada kaupmeeste liikumisi. Õnneks on Brani loss jäänud sõdadest puutumata. Tänasel päeva on hoone väga heas seisus ning annab suurepärase ülevaate sajandite tagusest elu-olust. Brani kaunis kindlus ei tohiks ühtegi kultuurihuvilist inimest külmaks jätta. Muuseumina kasutusele võetud loss on turistide pool väga armastatud ja seda eelkõige just nimelt Dracula legendi pärast.

Tegelikult on krahv Dracula üksnes briti kirjaniku vaimusünnitis. Bram Stoker avaldas oma romaani "Dracula" 1897-ndal aastal. Tegevuspaigaks on Karpaatia mägedes, Transilvaanias, praeguse Rumeenia territooriumil asuv üksildane ja sünge loss. Kirjanik ise kunagi Transilvaanias ei käinud ning luuletas vampiirist krahvi kokku Euroopas üldlevinud õudsatest legendidest ning ühes 15. sajandil Rumeenias elanud kuningast, juba mainitud Vlad Tepesist. Dracula on inimeste fantaasiat ergutanud alati, temast on kirjutatud raamatuid ja tehtud filme ning teatrietendusi. Turismi huvides hakati Draculat Rumeenias ära kasutama 80-ndatel, kui hakatigi turistidele Dracula lossi pähe näitama Brani lossi. Lossis käib igal aastal pool miljonit turisti ning see on Rumeenias peamine turistide sihtkoht. Brani loss kuulub praegu Rumeenia kuningapere järglastele, kes ongi sellest turismiatraktsiooni teinud. 2016-ndal aastal käis meediast läbi uudis, et juba eakad lossiomanikud soovivad 66 miljoni dollari eest müüa tulutoova lossi noorematele omanikele.


Branist sõitsime Sigishoarasse. Õnneks sõitsime me kõikides nendes ummikutes teises suunas ehk siis meie suunas oli tee vaba. Enne Sigishoarasse jõudmist jäi teele imeilus väike linnakene. Tegime seal pisikese pildistamise peatuse. Sigishoara puhul on tegemist, peale selle, et selles linnas on sündinud Vlad Dracula, ühe paremini säilinud vanalinnaga  mitte ainult Rumeenias, vaid kogu Euroopas, mis on ka UNESCO kaitse all. 12-ndal sajandil kutsus Ungari kuningas saksa meistreid ja kauplejaid asustama ja kaitsma oma maade piire. Kroonikad räägivad sakste asulatest Sigishoaras aastast 1191.  1337 sai linnast kuninglik keskus, kuningad andsidki asulale linnaõigused aastal 1367. Sighisoarast sai üks Rumeenia olulisemaid linnu, mida külastasid kaupmehed ja käsitöölised kogu Saksa-Rooma riigist. Linnas asus Vlad Teivastaja Dracula isa Vlad Dracul´i vermimiskoda, kes elas siin eksiilis. Samuti väljastas Vlad Dracul esimese dokumendi, milles oli kirja pandud linna rumeeniakeelne nimi - Sighisoara. Esmakordselt kasutati rumeeniakeelset nime aastal 1435. Paradoksina tuleneb rumeeniakeelne nimi omakorda ungari keelsest Segesrvarist, kus "var" tähendab "kindlust".

Ronisime linna sümboliks oleva kellatorni tippu, kust avanes täiesti unustamatu vaade kogu vanalinnale. Jalutasime selle tõeliselt ilusa linna peal kuni kõht tühjaks läks. Kuid ühe mõnusa söögikoha leidmine ei olnudki nii kerge. Istusime ühte välikohvikusse maha. Seal nagu peaaegu sobis. Aga siis ootasime ja ootasime ja kedagi ei tulnud meid teenindama. Väga pikalt ei viitsinud oodata. Jalutasime järgmisesse kohta. Seal meid teenindati küll kohe, aga söök ei olnud väga hea. Selle eest sai telefoni laadida täiesti tasuta. Samas, ega ei kujutaks küll ette, et keegi sellise asja eest ka raha võiks küsida.

Sighisoarast lahkudes võtsime suuna järjekordse piiri äärde. Ees ootas taas Rumeenia-Ukraina piir. Sõitsime sinna vahepeal väga viletsat ning auklikku kruusateed pidi kuskil täielikus pärapõrgus. Karl ja Eliisabet põõnasid tagaistmel. Autojuht ja kaardilugeja üritasid unega võideldes edasi sõita. Piirile jõudsime suhteliselt hilja öösel. Seekord läks päris kiiresti. Unise peaga muidugi tuli välja, et kuskilt oli mingi tempel mul jäänud võtmata, pidime korraks tagasi sõitma. Et siis see tempel saada õigele paberile. Kuna tegemist oli ikka päris ööga, kell hakkas poole viiele lähenema, siis sõitsime ainult piiritsoonist välja. Parkisime esimesse ettejuhtuvasse kohta ning keerasime ennast autosse magama. Õues oli kohutavalt külmaks läinud. Kohutavalt külm tähendas ilmselt muidugi seda, et polnud 40 kraadi sooja enam. Autos oli aga mõnusalt soe ja jäimegi kohe magama.

Raha kulus täna Brani lossis 56,0, magnetid 24,0, söök 124, bensiin ja jäätised 137,0 ja Sighisoara kellatorn 27,0 Rumeenia raha. Sõitsime 544 kilomeetrit.

Sunday, September 3, 2017


AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 12.08.2017.


Hommikul oli väga mõnus ärgata. Esimene öö reisi jooksul, kus ei olnud palav magada. Eliisabetil oli isegi natukene jahe hakanud ning ta olla sunnitud öösel teki peale võtma. Läksime hotelli restorani hommikust sööma. Siin oli väga hea kohv! Vist isegi parim, mida olin selle reisi jooksul saanud. No olgu peale, Odessas hotellis oli ka väga hea kohv, kui maksid natukene juurde.

Pakkisime oma asjad kokku, jätsime hüvasti ja kohtusime taas oma autoga, mis tänagi ilusasti käivitus. Eliisabet arvas, et tal on närvid täitsa läbi juba. Auto pärast. Vaene laps. Ja mina arvasin, et sellised asjad rohkem minu asi muretseda. Tegime Ruses veel ühe tiiru. Selle linna puhul on tegemist kunagise Bulgaaria rikkaima linnaga. Rusel on oma 19.sajandi linnahoonete ja art nouveau villadega Doonau sadamalinnana tugev keskeuroopalik hõng. Linn on palju tänu võlgu 1864-1868 valitsenud kubernerile. See valgustatud Türgi administraator tegi Türgi garnisonilinnast moodsa Euroopa linna. Pärast rahvusliku ärkamisaega Türgi ikke alt vabanemist suurenesid lääne investeeringud ja Rusest saigi Bulgaaria rikkaim linn.

Nüüd aga sõitsime natukene tagasi, et külastada Ivanovo kaljukirikuid. Ivanovo külla juhatas meid ilusasti Katariina koostöös oma navigaatoriga, kuid sealt edasi pidime natukene ekslema. Küsisime kohalikult rahvalt poe ukse taga. Ega mujal polnud inimesi nähagi. Pärast väikest omavahelist vaidlust suutsid prouad jõuda ühisele seisukohale, et kuhu poole me siis peaksime sõitma. Tundus küll väga kahtlane selline juhatus, kuid ega meil paremat polnud. Aga kohale me jõudsime. Sest sõites juhatatud suunas (mis osutus tõesti õigeks!) leidsime tee ääres lõpuks tõesti ka väikese ja üleni roostes sildi, mis soovitud kohale osutas.


Ruse, kus ööbisime, ongi justkui sissepääs Rusenski Lomi väänlevasse kanjonisse, kus keskaja mungad muutsid Ivanovo lähistel asuvad koopad unikaalsete kaljusse raiutud kloostrite kogumikuks. Kokku on piirkonnas seitse väikest kaljukloostrit-kirikut. Hetkel on avatud uudistamiseks neist ainult üks - Püha Neitsi Kaljukirik. Ülejäänud kirikud pidid olema ohtlikus seisus (ilmselt siis varisemisohtlikud), seega nendesse inimesi ei lubata. Aga see, mida lähedalt vaadata saime, oli täiesti imeline oma värviliste freskodega. Kogu kiriku seinad ja lagi on 13.-14. sajandil maalitud täis Uue Testamendi freskodega tundmatu kunstniku poolt. Ivanovo kloostrites elas 14.sajandil suur munkade kogukond.  Midagi taolist olen näinud Küprosel Troodose kloostrites. Kes neid näinud, kujutab ette, millest jutt. Troodose kloostrid pole siiski kaljusse raiutud, vaid tavalisel viisil ehitatud kivikloostrid. Tänasel päeval on aga mõlemad kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.


Jalutasime kanjonis natukene ka ringi. Karl ei suutnud muidugi jätta ronimata ühelgi kaljunukil ega eendil. Mul oli ilmselt lihtsam leppida sellega. Sain ise ka paar väga head pilti temast. Lõpuks alla parkimisplatsile tagasi jõudes võtsime suuna Bukaresti ehk siis uuesti Rumeenia poole. Piirile jõudes läks kõik kiirelt. Kuna Bulgaariaski on teemaks, aga mina polnud seda riiki sisenedes jälle maksnud, siis pidasin piirijärjekorras ühe politseiniku kinni ja küsisin, et kui ma pole seda riiki tulles maksnud, siis kus ma saaksin nüüd seda teha? Politseinik imestas, kergitas kulme ja arvas, et ei, ega nüüd ei saagi, ikka trahv tuleb selle eest. Mina ikka ajasin oma jonni, et ei mingit trahvi, mulle öeldi, et pean lihtsalt riigist väljudes piiril ära maksma. Politseinik andis alla lõpuks, palus mul auto korraks järjekorrast eemale sõita ja minna umbes 100 meetrit tagasi jalgsi ning seal üks putka, kus saan maksta. Maksin ära, võtsime uuesti järjekorda ning kõik oli korras!

Uuesti ületasime Doonau, nüüd küll silla abil, ja olimegi Rumeenias tagasi. Bukarestis olime lõuna ajal. Parkisime auto. Autost väljudes jäin vaatama, kuidas siin parkimisega lood. Otsisin kas mingit silti või parkimisautomaati. Hetkega oli minu kõrval aga meesterahvas, kes küsis, kui kaua soovime parkida? Arvestasime ikka mitme tunniga. Ruttu sai tasutud. Sain kviitungi ja parkimispileti armatuurile panekuks. Karl on meil oma sõnul terve reisi aja totaalselt näljahäda pidanud kannatama. Läksime siis nüüd alustuseks lõunat sööma, et Karl saaks vähemalt täna kõhu täis. Ega meil siin muud valida polnud väga - MacDonalds jäi teele ette. Läksime sinna. Ostsin kõigile suured eined. Karl kusjuures sõi ära minu kartulid, Eliisabeti kartulid, jõi ära kõik järgijäänud joogid ja sõi veel jäätise ka peale. Ja tunni aja pärast oli ta uuesti näljane! Loobusime teda söötmast. Kõhtu täis nagunii ei saa kunagi.

Aga siis läksime vaatama Bukaresti Parlamendipaleed Casa Popurului´d, mis on USA Pentagoni järel suuruselt teine hoone maailmas. Ning tõesti on tegemist tohutu hoonega. Hoone pindala on 350 000 ruutmeetrit ning seal on üle 1000 ruumi. Sellele ringi peale tegemine võttis ikka paraja aja. Aga kuna tegemist oli laupäevaga, siis oli kogu hoone täitsa nagu välja surnud. Tegelikult võib isegi terve linna kohta seda öelda. Suve aeg muidugi, peaaegu 40 kraadi kuuma, võib-olla oli kogu linnarahvas ka maal suvitamas. Vanalinna osas turiste muidugi leidus. Kuid Parlamendihoone on vaatamata oma kolossaalsetele mõõtmetele ja võimsusele väga ilus hoone. Ta ei mõju kuidagi rusuvalt, kuigi tulenevalt oma suurusest, võiks see kergesti juhtuda. Hoone ümber on jäetud piisavalt ruumi. Parlamendi territoorium on ümbritsetud päris suure pargialaga. Lisaks on hoone ees veel üks Bukaresti suurimaid parke. Parlamendipaleele (ning tõesti on tegemist rohkem palee kui niisama hoonega) on jäetud piisavalt ruumi hoone mõjule pääsemiseks. Kui taoline hoone oles surutud teiste majade vahele võiks üldmulje olla väga rusuv.

Rumeenia pealinn on vaatamata oma suurusele erakordselt roheline linn, ümbritsetud parkidest ja järvedest. Laiad varju pakkuvad tänavad, hubased Belle Epoque stiilis hooned, kuulus triumfikaar ja prantslaste poolt 19.sajandil ehitatud ja taastatud hooned, on põhjus, mis Bukaresti tihti ka väikeseks Pariisiks kutsutakse. Jälle selline võimas ning uhke linn. Suursugune. Need meeletult laiad tänavad ja prospektid. Kolossaalsed hooned. Ja ikka ja jälle ma pean imestama, et on võimalik (Tallinna puhul olen lootuse kaotanud juba) kujundada linna ühtse tervikuna. Et kogu linn oleks harmooniline, et inimesed tunneksid ennast seal hästi, et autoga liikleja tunneks ennast hästi. Kuid linna kõige kuulsam ehitis on siiski Ateneul Roman, mis ehitati samuti 19.sajandi lõpus ja on praegu Bukaresti tähtsaim kontserdisaal. Hoone interjöör on imeilus. Akustika osas on selle Rumeenia uhkusega võrreldav võib-olla vaid Milano La Scala teater. Väga palju hooneid on hetkel muidugi renoveerimisel.

Bukarestist lahkudes võtsime suuna Transilvaaniasse. Kuna terve meie reisi jooksul on olnud teede ääres väga palju tanklaid, siis ei muretsenud ma kordagi sellepärast, et peaks näiteks kohe Bukarestis tankima. Mõtlesin vastupidi, et sõidame linnast välja, siis rahulikum ja aega tankida küll. Aga võta näpust! Linnast välja Brani poole sõites, sattusime me nii uhkele kiirteele, kus isegi tanklaid ei olnud. Isegi ühtegi mahasõitu ei olnud 50 kilomeetri ulatuses. Kui esimene tuli, siis keerasime kohe sisse ja üritasime tanklat leida. Küsisin teetöölistelt juhatust. Üks neist hakkas energiliselt seletama, kuhu peaks sõitma. Siis tuli lähemale üks tagasihoidlik noormees, kes küsis, kas ma inglise keelt räägin? Vastasin, et räägin küll. Ühe lausega juhatas ta meid väga täpselt kõige lähema tanklani. Saime lõpuks paagi täis ja lastele jäätist. Kiirteele tagasi sõites, möödusime meile teed juhatanud seltskonnast uuesti, saime neile ilusasti tänutäheks lehvitada.

Varsti keerasime kiirteelt ära Transilvaania mägedesse. Ja kus nüüd tulid alles vaated! Täiesti uskumatult ilus on Rumeenia see osa. Need väikesed mägikülad ja need imearmsad majad nendes. Kogu seda meeletut ilu enda ümber imetledes olime täiesti märkamatult sattunud ummikusse. Tundus, et kogu Rumeenia on nädalavahetuse puhul tulnud samuti nautima mägede karget õhku ja neid lummavaid vaateid. Alguses liikusime lihtsalt väga aeglaselt. Siis päris seisime. Nii möödus mitu tundi. Et seisad ja siis mõned meetrid vahepeal liigud ja siis jälle seisad. Minul sai üsna varsti kõrini. Kui jõudsime Bustenis ühe motellini teosammul pöörasin sisse. Hind sobis meile - toa eest umbes 30 eurot. Võrreldes meie eelmiste ööbimiskohtadega võib tunduda muidugi kallis, aga siin peab arvestama sellega, et tegemist kõrghooajaga siiski. Ning vaadates neid rahvaste rändamisi, võiksid hotelliomanikud ka mitu korda kõrgemat hinda küsida. Karli jaoks tegid motelli äärmiselt meeldivaks kolm seal elavat imearmast kassipoega.

Restorani sööma küll ei hakanud me minema. Seda enam, et enamus meie kaasa võetud sööki oli ju söömata, kuna nii tihedalt väljas söömas käisime. Täna otsustasime ikkagi ise süüa teha. Võtsime autost oma vajaliku nodi kõik kaasa ning vedasime tuppa. Rõdu oli meil ilusasti olemas. Aga kuna naabertoa rahvas terve õhtu koos väikese veiniga rõdul imelist vaadet mägedele nautis, et hakanud me nende silma all seal oma priimusega keetma. Karl pani siis priimuse vannituppa üles. Seal kivipõrand ja hea ohutu. Tegi uksed ka kõik lahti. Midagi taolist pole ma ausalt öelda veel mitte kunagi teinud. Kuid saime oma söögi tehtud ja söödud. Lugesime. Ja Eliisabet varsti norises juba vaikselt meil kõrval.

Raha kulutasime täna Bulgaaria piiril makstud teemaks 10,0 eurot (kuigi kviitungi sain millegipärast 15-le eurole) ja Doonau ületustasu 2,0 eurot, lõunasöök 68,0, bensiin 224,0, motell 150,0 ja parkimine Bukarestis 7,0 leud. Sõitsime 288 kilomeetrit.



Friday, September 1, 2017


AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

KÜMNES PÄEV - 11.08.2017.

Hommikul ärkasime jälle venelaste kisa peale. Seekord laste. Ilmselt täiskasvanud hommikul enam ei jaksanud lärmata. Ajasime siis ennastki üles ja tegime oma hommikuse pudru. Pärast läksime randa veel. Ning avastasime, et siin rannas oli täiesti must liiv. Öösel pimedas mere ääres käies polnud seda tähelegi pannud. Küll aga imestasin, et keegi oli mullaste jalgadega pesemisruumi ära määrinud. Nüüd sain siis aru, et see oli hoopis liiv, mitte muld.

Käisime ujumas. On ikka mõnus meri küll! Soe. Puhas. Ja mina ei saa aru, miks ta must on? Ei ole ju must! Hea küll - liiv on mõnes kohas must. Aga need kohad, kus meie oleme Musta mere ääres käinud, on ta olnud igal pool väga ilus helesinine. Ja väga puhas ning läbipaistev ka sügavas vees. Pikalt ei suutnud ma küll seal rannas olla mõeldes pidevalt sellele, kas auto läheb käima või siis ei lähe mitte. Niiviisi närvitsemine pole üldse minu moodi. Sestap tunduski mõistlikum, et see tõehetk rutem tuleks. Ajasin lapsed veest välja ja läksime katsetama. Ja meie tubli auto läks käima! Natukene uurisime kaarti enne sõitma hakkamist. 

Probleemide tõttu autoga olime teinud oma esialgse teekonna natukene jälle ringi. Mõtlesime ära jätta Sofia, Bulgaaria pealinna. Olime neid suurlinnasid pidi tiirutanud juba küll ja küll. Ning ees ootas veel Bukarest. No ja, ei tundunud mulle väga ahvatlev hakata tiirutama sellise poolpiduse autoga veel mingis ummikutes (kuigi pean ütlema, et kõik suurlinnad olid meil siiani möödunud suhteliselt ummikuvabalt!) suurlinnas. Etteruttavalt veel nii palju, et rääkides hiljem tuttavatega, kes Sofias käinud, avaldasid nad arvamust, et me ei kaotanud sellega mitte midagi. Sõites rohkem maapiirkondades ringi ja väikestes külades, olla meie elamused kindlasti suuremad. See lohutas hästi! Muidu jäävad käimata kohad ikka hinge kripeldama.

Meie aga võtsime suuna nüüd hoopis Kazanlaki poole. Valikus oli kaks vana ja iidset kohta: Plovdiv või Kazanlak. Valisime Kazanlaki, kuna see on kogu Bulgaaria roosiõlitööstuse keskus. Samuti kunagiste traaklaste asundusala keskus, mida tänapäeval tuntakse Traakia kuningate oruna. Kazanlaki ümbruses on org täis tipitud Traakia haudu, mis pärit 5.-3.sajandist eKr. Paljudest neist on leitud suurepäraseid seinamaale ja haruldasi kuld- ja hõbeesemeid, mida nüüd saab näha Iskra ajaloomuuseumis Kazanlakis. Meie uurisime lähemalt linnas sees asuvat Kazanlaki hauda. Algses hauas olevad peened freskod andsid aimu Traakia rituaalidest, kuid haud ise on vaatajatele suletud. Näha saab originaali vahetusse lähedusse ehitatud koopiat. Freskod olid muidugi muljetavaldad. Kuid see, kuidas nad vahtplastist, hermeetikust ja muust odavast pahnast kokku klopsitud, ei kannatanud kriitikat.

Üritasime leida ka väikest Bulgaaria linnakodaniku majamuuseumi, kuid sellega me ei saanud hakkama kahjuks. Kaart meil oli. Kaardist polnud aga abi, sest tänavatel puudusid sildid tänavanimega. Küsisime paari kohaliku käest. Nemad ei teadnud sellist muuseumi. Siis üritasime küsida seda tänavat, kus see peaks asuma. Aga tulemus sama! Ka tänavanimesid ei tea kohalikud isegi, kuna neid pole lihtsalt tänavatel kirjas!!! Üks naisterahvas kurtis väga kurvalt, et ta tunneb ka ise neist kohutavalt puudust. Uskumatu! Ja inimesed lasevadki asjal nii olla, tegemata midagi olukorra parandamiseks. Kannatavad lihtsalt.

Aga üles leidsime (sest sinna juhatasid turistidele mõeldud viidad) Kulata etnograafiakompleksi. Seal on restaureeritud ilusasti 19.sajandi roosikasvataja talu ja linnaelamu. Muusemis võttis meid vastu väga tore naisterahvas, kes pani meid kõigepealt puude vilusse istuma (mis oli õnnistuseks, sest õues valitses umbes 40 kraadine kuumus), laotas lauale rahvusmustrites lina ning kandis meie ette kandiku roosimoosi ja roosilikööriga. Moos lastele ja liköör minule. Jook oli jääkülm ning fantastiliselt maitsev! Muuseum ise väga suur ei olnud ja saime selle umbes poole tunniga läbi vaadatud.

Edasi orienteerusime Eliisabeti kindlakäelisel juhtimisel roosimuuseumisse. Sinna minna oli nimelt tema kindel tahtmine ja soov. Jalutasime sinna päris pikalt, aga õnneks sildid ikka näitasid teed meile. Kohale jõudes oli kõige õnnelikum aga hoopis Katariina, kes oli meil kõige rohkem hädas suure kuumusega. Nimelt oli roosimuuseum varustatud konditsioneeriga ja meeldivalt jahe. Ehk siis sellesse muuseumisse sisenesid lapsed väga suure rõõmuga ja uurisid kõike kohe väga põhjalikult. Nõnda siis kulus meil siin natukene kauem aega kui eelnevalt külastatud kohtades. Muuseumis oli loomulikult ka roosiõlitoodete müügilett, millest me ei suutnud ostmata mööduda. Ostsime mõned kingitused siitki. Samuti ostsin juurde roosilikööri, mida olin just maitsta saanud. Nesebarist olin ühe pudeli ostnud, aga siis puudus mul selle sisust igasugune ettekujutus. Nüüd olin kindel selles vähemalt, et tegemist hea asjaga.

Edasi jäi meil ainult jalutada auto juurde tagasi. Oleks võinud veel külastada Iskra ajaloomuuseumi, aga tundsime kõik, et selleks päevaks hakkas aitama igasugustest vaatamisväärsustest. Ja auto läks jälle käima ilusasti. Sõitsime edasi põhja poole ehk siis kaarti mööda Bulgaariat pidi üles. Ruse poole. Teele jäid meile veel mõned Traakia kuningate hauad. Kazanlakist kagusse jääv Tundža org oli 4.sajandil eKr võimsa ordüüside hõimu valitseja Seuthes III aegse pealinna Seuthopolise elanike jaoks püha paik. Siia orgu maeti keerukatesse kivihaudadesse mitmed Traakia kuningad ja aadlikud, hauad suleti isoleerkihiga ja kaeti mullaga. Nende ilmselt rituaali- ja ohvripaikadena kasutatud kalmuküngaste väljakaevamine on heitnud veidi valgust Traakia tavadele. Lahti on kaevatud umbes 15 kalmet. Osad neist kõrguvad tõesti täiesti tee ääres.

Bulgaariagi on tegelikult oma imelise looduse poolest väga maaliline. Asustus on siiski tihedam kui Eestis, mis on ka arusaadav, kuna rahvast on kõvasti rohkem. Bulgaarias on 7,3 miljonit elanikku jaotunud umbes 111 000 ruutkilomeetri peale. Meil Eestis siin maad küll üle kahe korra vähem, kuid rahvast ainult veidi üle miljoni. Elame ikka lahedalt! Bulgaariast on leitud kusjuures maailma vanim aare - Varna linna lähedalt matmispaigast välja kaevatud esemed
pärinevad 4.aastatuhandest eKr. Matmispaik on vanem kui Mesopotaamia ja Vana-Egiptuse omad. Algselt elasid siinsetel aladel traaklased, hiljem pärslased, kreeklased ja roomlased. Bulgaarias ringi sõites on ajalugu ja iidset kultuuri võimalik kohata igal sammul. Kahju ainult, et kõike ei jõua mitte kunagi ära vaadata, ning alati peab valima.

Rusesse jõudsime pimedas. Ees ootas meid meie igaõhtune saaga - leida öömaja. Sõitsime mööda paarist hotellist. Mõtlesin, et pean korra kinni ja lähen uurin hinda. Tuldud teed tagasi sõites ei leidnud aga üles enam esialgu sellist odavamana tundunud hotelli. Pidasin siis kinni päris kesklinnas peatänava ääres oleva kõvasti uhkema hotelli ees. Mõtlesime, et see kindlasti küll kallis, aga siis kasutame oma tavalist taktikat, et otsime hoopis kämpingut ja küsime selle kohta infot. Väga armas ja tore ning abivalmis administraator oli hotellis. Ning ei olnudki väga kallis see hotell. Naisterahvas pakkus meile tuba koos hommikusöögiga neljale 46 euro eest. Alguses sain küll aru, et umbes 100 eurot, seda pidasin ikkagi kalliks, aga siis selgus, et see hind oli Bulgaaria rahas hoopis. Kuna olime ka parajalt väsinud ja kell piisavalt palju juba, otsustasime siia jääda. Läksime ainult nii palju veel välja, et parkisime oma auto ringi, võtsime asjad autost ja marssisime rõõmsalt hotelli tagasi.

Maksin toa eest ära. Hotellis oli ka restoran. Kuna meil süüa oli vaja õhtust, siis uurisin kaua restoran lahti on. Selgus, et süüa saab tellida veel ainult pool tundi. Pidime ruttu otsustama, kas sööme siin või siis otsime linna peal veel tükk aega sobivat ja meeldivat kohta. Hotelli restoran tundus mugavam ja ei olnud kallis ka. Viisime oma kodinad tuppa ära, tegemist oli lausa nii uhke hotelliga, kus portjee olemas, kes pakkus appi ennast meie asju tassima. Kuid see teenus mulle väga ei istu. Ma enda asju jaksan ikka ise kanda ja kui ei jaksa, siis on ilmselgelt liiga palju ebavajalikku nodi kaasa veetud. Selle kümne minutiga, mis kulus meil auto parkimiseks, maksmiseks, mõne lause vahetamiseks administraatoriga ja teisele korrusele tuppa minekuks, oli hotelli toateenija jõudnud juba teha valmis diivanile uhke voodi Karlile ja Eliisabetile. Väga luksuslik tuba oli meil. Isegi konditsioneer oli olemas. 

Läksime kohe alla tagasi sööma. Lapsed sõid pastat, mina salatit. Tellisin endale ka ühe õlle, mis maitses väga hästi. Kaua ei suutnud me küll restoranis istuda, sest seegi ruum oli väga kõvasti konditsioneeritud. Ma ei kannata neid liiga külmaks tehtud ruume, kus kogu aeg puhub midagi. Minu ühed kõige jubedamad külmetamised ei ole olnud talvel Eestis ega Lapimaal, vaid näiteks Havaiil Honolulu lennujaamas. Sealsed elanikud arvavad millegipärast, et turistidele meeldivad need külmkapid. Mulle küll ei meeldi! Toas oli palju meeldivam, seal reguleerisime oma kliimaseadme 24 kraadi peale, mis oli ikka tunduvalt parem, kui õues olev temperatuur, kuid samas mitte liiga kolossaalne vahe kahe erineva temperatuuri vahel. Natukene lugesime oma reisiraamatut. Aga mitmel õhtul järjest on näiteks Eliisabet norsates maganud juba enne jutu lõppemist. Oleks kodus ka nii.

Raha kulus täna muuseumides 36,0, poes 7,12 (Jah, jäätis loomulikult!), roosiõli nänn 38,0, hotell Ruses 90,0, õhtusöök 30,0 ja tee peal bensiin 80,0 Bulgaaria raha. Sõitsime 439 kilomeetrit.