BRÜGGE, LUKSEMBURG, BRÜSSEL - 3. PÄEV

KOLMAS PÄEV - 1. MÄRTS 2023

Täna hommikul magasime isegi päris kaua - kuid pool üheksa olime siiski mõlemad Katariinaga ärkvel. Tegime hommikusöögi ise eile poest ostetud kraamist! Maitses palju paremini eelmiste hommikutega võrreldes. Kuigi: Katariina suutis natukene vinguda ikkagi salaami kallal. Polevat piisavalt hea! Mina, arvates millegipärast, et üks pakikene, mis meile tuppa jäetud sisaldab kohvikoort, rikkusin oma kohvi lootusetult ära. No ei olnud kohvikoor. Kõik olid kohvipakid. Seega tegin omale topeltkange kohvi ja piima või koort ikkagi ei olnud. Üldiselt joon suhteliselt lahjat kohvi. Ja ainult piimaga. Nüüd sain topeltkange piimata... Suurema osa suutsin eneselegi üllatuseks ära juua.

Tänast päeva võisime suhteliselt rahulikult võtta. Luksemburg osutus koha peal veel pisemaks kui meie ettekujutuses. Seega oli meil aega piisavalt tutvumiseks plaanitud vaatamisväärsustega. Nautisime pikka hommikusööki. Kui lõpuks uksest välja saime jalutasime üle silla vanalinna. Nüüd ei saa küll öelda, et me seal oleksime väga palju ringi jalutanud, aga ootamatult kiiresti olime teinud tiiru peale samadele kohtadele, kuhu olime eilegi sattunud. Suundusime nüüd Luksemburgi ajaloomuuseumisse. Jäi mulje, et oleme tänased esimesed külalised. Turvamees võttis pidulikult uksel meid vastu ja juhatas piletikassasse. Ostsime piletid. Siin müüdi ka minule väikese soodustusega üliõpilase pilet. Muidu on väljaspool Eestit tavaliselt vanusepiirang kuskil 26 aasta kandis. Mina ületan selle kahjuks pea kahekordselt. Aga mõnikord tehakse mullegi erandeid vanusele vaatamata.

Kui olime ühe saali kenasti läbi uurinud ja järgmisesse suundunud ning just sellesse süvenema hakanud, tuli meie juurde sama tuttav turvamees ja palus meil seljakotid panna kappi. Kuna olime juba sissepääsust suhteliselt kaugel, siis väga hea mõttena see ei tundunud. Seepärast küsisingi, et kas see on tingimata vajalik? Pidi olema! Lonkisime siis nende kappide juurde. Olles oma kotid saanud lõpuks sinna sisse toppida ja hakates kappi lukustama, selgus tõsiasi, et selle tegevuse jaoks on vaja eurost münti. Ütlesin turvamehele, et meil ei ole münte ja ei saa seega kappi kasutada, et kas ikka peame? Vastuseks sain, et peab ikka! No rohkem ei osanud midagi öelda peale selle, et siis me ilmselt ei saa muuseumis oma ringkäiku jätkata.

Ei oskagi öelda, mida ma eeldasin, aga ilmselt mingit lahenduse pakkumist muuseumi töötaja poolt, et vahetada raha või laenata münti vmt. Aga ei, turvamees kehitas vaid õlgu ja kordas flegmaatiliselt, et meil ole münte ja vist siis ei saa muuseumit külastada. Kehitas õlgu ja jalutas piletimüüjaga lobisema. Hetke veel viivitasime, et äkki kahe peale mõtlevad ikkagi mingi variandi välja. Siiski mitte. Ja no, nii ilmselt need tänased ainukesed külalised nende muuseumist lahkuma pididki... see viimane on muidugi ilmselge fiktsioon ja ilmselt ka liialdus... samas võib ka tõsi olla. Päeva esimene osa lõppeski sellisel viisil meie jaoks väga ootamatult. Ei osanud isegi tige ega pahane olla - olin vaid äärmiselt hämmeldunud. Jalutasime siis veel vanalinnas natukene. Linn tundus päris tühi. Vaatamata sellele, et siin peaks resideeruma päris suur hulk euroametnikke sarnaselt Brüsselile lisaks kohalikele. Luksemburgi linnatänavad tundusid aga peaaegu inimtühjad. Ilm muidugi ei soosinud linna peal jalutamist. Kõle ja külm tuul. Rahvastikutiheduselt on Luksemburg siiski väga tihedalt asustatud: 250 inimest ruutkilomeetri kohta. Luksemburgi riigi pindala on 2586 ruutkilomeetrit ning rahvaarv ligi 650 000 tuhat inimest. Eestiga ei hakka parem võrdlemagi. Riigil on oma ajalooline side kusjuures ka Eestiga: siin varjus oma viimastel elunädalatel end vapside liider Artur Sirk, kes suri Echternachis siiani kahtlastel asjaoludel.

Kohalik politsei registreeris surma kui enesetapu, kuid siiani usutakse olevat tõenäolisema, et Sirk mitte ei hüpanud vabatahtlikult aknast alla, mille tagajärjel hiljem haiglas suri, vaid lükati sealt alla. Meie olime jalutades jõudnud aga oma järgmise eesmärgi ehk Cathedrale Notre-Dame juurde. Siin piirkonnas tundub igas suuremas linnas olevat samanimeline kirik. Pidime peaaegu tiiru ümber kiriku jalutama kuni leidsime õige ukse sisenemiseks. Kirikus oli jälle ootamatult rahvarohke! Ilmselt ei olnud kõik külma ilma eest varju otsijad turistid. Katedraal on ehitatud aastatel 1613 kuni 1621 ning siia on maetud kuningliku perekonna liikmed. Esimest korda elus nägin sedagi, et kirikus on kasutusel plastmassümbrisega küünlad! See pani mind päris tükiks ajaks juurdlema küünla süütamise soovi ja vajaduse üle. Lõpuks sai harjumus mõistlikkusest ja rohelisest mõtteviisist siiski võitu, mis tähendab, et ostsin ning süütasin ühe küünla. Kirikust väljudes teise ukse kaudu sattusime ootamatult sooja päikesepaiste kätte. Tuulevaikses ja päikesepaistelises kohas oli mõnusalt soe. Katariina istus pingil ja luges. Mina ootasin 20 minutit kuni lõppes kahe tütarlapse fotosessioon kiriku ees. No õigemini ühe tütarlapse, sest teine ainult pildistas. Imestasin, mis ma imestasin, aga jätkus neil ikka kannatust! Rääkimata sellest, et kas selliseid fotosid peab just kiriku trepil tegema. Aga ma olen samuti väga kannatlik ja lõpuks sain minagi oma hetke. Siis kiriku pildistamiseks. Mitte enda.

Ühe hea asjana saime järgmise muuseumi soovituse ajaloomuuseumist siiski kaasa: nimelt saab nende piletiga külastada tasuta Villa Vauban´i. Sinna nüüd läksimegi. Asub see väike villa nüüdses vallikraavi kenas pargis. Väga kuulsate ja tuntud kunstnike teoseid sealt ei leia, aga siiski on tegemist väga armsa väikese kunstigaleriiga. Ja eriti tore oli siinne töötajaskond. Näitasime oma pileteid ja suunati meid nüüd õnneks kohe, mitte poole muuseumi külastuse ajal, sarnaste kappide juurde. Läksin piletimüüja juurde kohe tagasi sama jutuga, et mul pole eurost münti. Selle peale müüja naeratas ja ulatas mulle võtmehoidja, mille küljes täpselt euro suuruses metallmünt. Tänasin, võtsin mündi ja saime oma kapi sulgeda. Täiesti võimalik, et ka ajaloomuuseumis on tegelikult kasutuses sarnased võtmehoidjad. Ilmselt oli töötajatel lihtsalt halb päev!

Uudistasime muuseumi läbi. Püsikollektsioon, mis ongi põhiline osa, sisaldab endas 17.-19. sajandi euroopa maalikunsti ja skulptuuri. Päris huvitavad oli maalide järgi tehtud puulõiked. Neid oli tehtud pea igas saalis ühest maalist. Kokkuvõttes mulle väga meeldis! Ja eriti meeldis mulle see, et kui läksin lahkudes münti tagasi viima, teatas piletimüüja, et ta ei võta seda tagasi kuna see on mulle päriseks. Ja kui hetk hiljem olin stendilt valinud ühe postkaardi koju saatmiseks ja tahtsin maksta selle eest, sain vastuse, et ka see on tasuta. Villa Vauban on ümbritsetud kena aiaga, kus eksponeeritud mitmed skulptuuridki. Edasi jalutasime Casino Luksemburgi juurde, kus andis oma viimase kontserdi Franz Liszt. Tänasel päeval eksponeeritakse hoones kaasaegset kunsti, mille väga suur austaja mina siiski ei ole. Mulle ikka meeldib pigem vana... Katariina ka ei näidanud erilist entusiasmi näituste külastamiseks. Seega me näitusele ei läinud. Piirdusime vaid korraks sisse astumisega ja fuajees ringi vaatamisega.

Aga nüüd olid meil kõhud väga tühjad! Jalutasime veel linna peal ringi, nüüd küll selle pilguga, et leida mõni armas kohvik, kuhu hetkeks maha istuda. Mõnikord võib see väga pikk ja vaevaline protseduur olla, kuid hetkel leidsime päris kiiresti kena koha. Alguses mõtlesime isegi osta kohv kaasa ja otsida mõni ilus pargipingikene, sest ilm oli õues läinud päikseliseks ja soojaks. Aga meil ei olnud midagi ka ilusas kohvikus istumise vastu. Katariina tellis endale pannkoogid ja mina piirdusin kaneelirulliga. Jumal tänatud, sest pannkoogid olid ikka hiiglaslikud! Kõrvallauas olid kaks naisterahvast tellinud endale kohvi ja siis vaikselt nahistades sõid laua alla olevast kotist kohvi juurde sefiiri. Mina mõtlesin, et kui juba sefiir ja selline salaja söömine, siis peab tegemist olema meie kõige suurema naabrite esindajatega - ei eksinudki!

Kohvikust lahkudes olime jõudnud esimese valgusfoorini kui mulle tuli meelde, et olin unustanud oma huulekreemi kohvikusse laua peale. Korraks proovisin harjuda mõttega, et mul seda polegi enam. Aga läbi see ei läinud! Tegemist eelmisel kevadel Marokost ostetud kreemiga, mis liiga hea sellest nii kergekäeliselt loobumiseks. Tuli tagasi minna. Eks rumal pea ole ikka jalgadele nuhtluseks. Aga kätte sain ja jalutasime nüüd hotelli poole tagasi natukene suurema ringiga, et rohkem linna näha. Ületasime Adolphe silla. Teisel pool silda paari ilusat maja uudistades pöördusid minu poole äkki kaks naisterahvast. Vene keeles. Ega ma hästi aru ei saanud alguses mis põhjusel. Olime päris pika dialoogi maha pidanud, kui lõpuks tõde selgus: sooviti vestelda minu suhtest Jeesusega. Kahjuks ei lahka ma tänaval oma suhteid meesterahvastega võõraste inimestega. Põhjendasin oma kiiret lahkumist sellega, et oleme turistid ja siin riigis pole meil mingit mõtet sellistel teemadel rääkida. Naisterahvad tegid imestusest suured silmad, et tõesti turistid või!? No minu vene keele grammatika oleks võinud kohe neile selle teadmise anda.

Mina jäin aga juurdlema ja pead vaevama selle üle, kuidas on võimalik, et mind peetigi vene rahvusest inimeseks ning minu poole pöördutigi vene keeles!? Ei osanud mingit seost luua peale selle, et hommikul peeglisse vaadates sain vaid ohata, et näen välja nagu vene baaba. Kuigi tagantjärele ei oska ma isegi öelda, mis minus sellise assotsatsiooni tekitas. Käisime jälle poest läbi ja ostsime õhtusöögi. Kahe päeva jooksul polnud meile silma hakanud ühtegi mõnusat söögikohta, kus oleks tahtnud õhtustada. Oma hotellituba tundus kõige mõnusam variant. Poes oli muidugi natukene keeruline, sest üldiselt olid kõik kirjad ja sildid prantsuse keeles. Meie seda kahjuks ei valda.

Midagi sealt poest siiski kaasa ostsime. Võtsin muu söögi juurde endale porgandisalati arvates, et see on kindla peale minek: et no porgand on ikka igal pool ühe ja sama maitsega. Oi, kuidas ma eksisin! Salat läks väga kiiresti isegi minul prügikasti, kes ma üldjuhul mitte kunagi sööki ära ei viska. Aga muud asjad kõlbasid väga hästi süüa. Eilsest õhtust oli meil järel veel pool pudelit head kolme eurost veini. Kuna olime eelmiste õhtutega võrreldes suhteliselt vara hotellis, siis jõudsime mõlemad veel nii õppida kui tööd teha ja lugeda. Raha kulus täna ajaloomuuseumis 3 eurot, kohvikus 5 eurot, poes 7 eurot ja kirikus küünlale 1 euro, mis teeb kokku 16 eurot. Väga säästlik päev!

BRÜGGE, LUKSEMBURG, BRÜSSEL - 2. PÄEV!

TEINE PÄEV - 28. veebruar 2023

Hommikul ärkasime kell kaheksa! Pakkisime oma vähesed asjad kokku. Ega meil neid eriti ei olnudki. Nüüdne lennufirmade poliitika lubab lisatasuta lennule kaasa võtta vaid pisikese seljakoti suuruse koti. Aga olime saanud sellega hakkama! Hotellis hommikust enam ei söönud. Jalutasime rongijaama ja sõime seal ühes kohvikus kõhu täis. Rongi peale kaasa ostsin veel mõned saiakesed ka. Ees ootas kolmetunnine rongisõit Luksemburgi. Ja täna hommikul pidime ainult ühe korra teisele perroonile jooksma: isegi Belgia raudteesüsteem teeb edusamme! Rongis istusime alguses sarnaselt eilsele Brüggesse sõidule teisele korrusele. Kuid sealt ajas piletikontroll meid varsti alla: see pidi olema vaid esimese klassi reisijatele, meil aga teise klassi piletid. Kahju oli küll, sest ülevalt oleks parem vaade olnud, aga ometi vaidlema ka ju ei hakka! Huvitav on aga see, et internetis olid müügil kolme erineva hinnaga piletid, millest valisin keskmise ehk siis teise klassi. Siis peaks aga olema ka kolmas klass. Huvitav, kus see asub? 

Hiljem, kui veidi tähelepanelikumalt siinseid ronge jälgisime, selgus, et mitte kõik teised korrused ei ole esimesele klassile reserveeritud, vaid see on kuidagi kaootiline ja oleneb konkreetsest rongist ilmselt. Luksemburgi jõudes selgus kohe, kui väikese riigiga on tegemist - põhimõtteliselt riiki jõudes oli kohe Luksemburgi linn. Natukene olime segaduses, et kuidas see nii kiiresti käis. Siis ei suutnud Google Maps leida alguses meie hotelli, pakkudes ühe variandina kuskile kümnete kilomeetrite kaugusele seda, kuigi minu teadmise järgi pidi see peaaegu Luksemburgi vanalinnas olema. Korra käis isegi mõte peast läbi, et olen kuidagi kogemata täiesti suvalisse Luksemburgi linna rongipiletid ostnud. Või siis majutuse broneerinud. Aga Google kogus ennast natukene aega ja järgmise variandina pakkus meile rongijaamast 15 minutilist jalutuskäiku!

Hiljem, kui suutsime juba iseseisvalt orienteeruda linnas, saime aru, et Google oli meid vedanud suure ringiga meie hotellini - otse oleks olnud umbes 5 minutit jalutada! Hotellini jõudes helistasin omanikule, et saada infot, kuidas me sisse pääseme. Saime juhendatud kenasti ja ukse tagant koodiga hoiukarbist oma toa võtmed kätte. Pärast selgus, et võõrastemaja omanik oli mulle täpsed juhised saatnud meili peale, aga no ega ma siis ei vaadanud! Meie hotelliks oli armas pisikene võõrastemaja Passerelle silla kõrval. Sealt oli üle silla jalutada vanalinna umbes 5 minutit. Tuba oli meil hästi armas, kus oli isegi väike kööginurk olemas. Ja radiaator oli toas! Loomulikult oli see reguleeritud vaid külmumistemperatuurile, aga õnneks saime seda ise kruttida. Õues oli kuidagi eriti vastik ja kõle ilm - ilmselt sellest tulenevalt keerasin radiaatori peaaegu põhja.

Kaua me toas muidugi aega ei veetnud, sest meil oli plaanis täna veel Luksemburgiga tutvuda. Luksemburgi Suurhertsogiriik (ainukene suurhertsogiriik tänapäeval!) on üks Euroopa väiksemaid. Selle ümbermõõt on vaid 356 kilomeetrit. Riigi nimi tuleneb pealinna Luksemburgi kohal asunud väikesest Lucilinburhuci kindlusest. Nimi tähendas väikest kindlust. Luksemburgi kindluse asukohta on mainitud esmakordselt 963. aastal seoses selle läänistamisega krahv Siegfriedile. Keldi hõimud asusid siinsele alale elama juba vähemalt 2. sajandil eKr, 1. sajandil eKr liideti ala Rooma riigiga. Pärast frankide sissetungi 5. sajandil sai piirkond Frangi riigi ja seejärel Karolingide impeeriumi osaks. Siin on asunud Luksemburgi krahvkond ja Luksemburgi hertsogkond. Riiki on jagatud erinevate riikide vahel sarnaselt Poolaga kolmel korral. Pärast Preisi-Austria sõda 1867. aastal vabanes Luksemburg lõpuks. II Maailmasõja ajal kuulutus Luksemburg küll ennast neutraalseks kuid okupeeriti sellele vaatamata Hitleri vägede poolt.

Läksime jalutama kohe esimese asjana üheks ilusaimaks kohaks peetavale jalutusrajale Chemin de la Corniche´le, mis algas peaaegu meie hotelli juurest. Pidime vaid üle silla minema. Rada peetakse Euroopa kõige ilusamaks jalakäijate promenaadiks ning kulgeb 17. sajandi linnamüüri vallidel pakkudes imelisi vaateid all oleva Alzette´i jõe orule. All jõe kaldal asub kunagine benediktiinide klooster Abbaye de Neumünster, millest tänasel päeval on tehtud kunstikeskus. Meie sihiks olid aga Bock´i kasematid. Just selle esimese, 963. aastal Siegfriedi poolt ehitatud lossi, mis oligi aluseks Luksemburgi linna ning hiljem kogu riigi tekkele, varemed ja maa-aluste kaitsekäikude ning galeriide süsteem. Sissepääsu juurde jõudes selgus aga, et need on ajutiselt remondi tõttu suletud! Väga ei kurvastanud sellepärast, sest sarnaseid koopaid ja käike olen suhteliselt palju külastanud maailma erinevates nurkades.

Ja kuna õues oli täna ikka väga lõikavalt külm tuul ja vastikult kõle, siis otsustasime järgmisena külastada siseruume ning võtsimegi ette MNHA ehk Musee National d´Historie et d´Art. Oi, kuidas mulle see muuseum meeldis! Saime näha päris head kogu Madalmaade 13.-19. sajandi kunstist. Ja no tänases päevas pidi ilmselt igas asjas olema oma tõrvatilk: saal, kus asusid näiteks Rembrandt´i tööd, oli suletud! Saime siiski imetleda Lucas Granach´i, Groningeni jpt suurepäraseid meistriteoseid. Katariina jäi silmitsema paari pisikest ja eemalt vaadates mitte midagi ütlevat joonistust ja uuris siis hämmeldunult, et kas Victor Hugo mitte kirjanik ei olnud!? Sealsamas uurisime (internet on ikka ime!) kohe järgi kuidas sellega siis on. Ja tõesti-tõesti: andekad inimesed on tihtipeale andekad mitmel alal. Nii ka Victor Hugo. Ja mul polnud aimugi!

Tegemist aga tõesti sama isikuga, kes oli ühtmoodi andekas kirjanik, poliitik ja kunstnik. Van Gogh ja Delacroix hindasid väga kõrgelt tema töid. Viimane avaldas isegi arvamust, et kui Victor Hugo oleks kirjutamise asemel hakanudki kunstnikuks, siis oleks ta ületanud oma saavutustega kõiki 19. sajandi kunstnikke! Victor Hugo ise hoidiski teadlikult oma kunstitöid (on säilinud umbes 4000 tööd) avalikkuse eest peidus, kartes, et viimased jätavad varju tema raamatud. Muuseum ise oli paras labürint, orienteerumine hullem kui esimest korda Tallinna Regionaalhaiglasse sattudes. Kuidagi suutsin siiski saavutada veendumuse, et olen käinud kõik erinevad saalid läbi. Aga soovides esimesele korrusele fuajeesse tagasi minna sattusin järjekindlalt kogu aeg ühte ja samasse kohta tagasi. Põhimõtteliselt ei küsinud väljapääsu kohta valvurilt ka pärast kolmandal korral tema juurde sattudes. Kuidagi sain siiski välja. Arvasin, et Katariina on mind juba tükk aega oodanud, aga ta seikles veel kauem seal labürindis.

Jalutasime suurhertsogipalee juurde. Umbes kaks sammu muuseumist... Luksemburg on nii pisikene, et vanalinnas on kõik asjad üksteisest mõne sammu kaugusel! Külastada saab paleed siiski vaid suvel ja sedagi piiratud ajal kuna hoone on tänase päevani suurhertsogi või -hertsoginna residents. Hetkel on riigi eesotsas alates 2000ndast aastast suurhertsog Henri. Läbi ajaloo on imeilusal ehitisel olnud palju erinevaid funktsioone: raekoda, Prantsuse valitsuse metsanduse prefektuur, alates 1817. aastast valitsuse hoone. Alates 1890. aastast on palee suurhertsogi residentsiks. Luksemburgi suurhertsogite dünastiale alusepanijaks loetakse muuseas seda sama eespool juba korduvalt mainitud Siegfriedi! 23. juuni on Luksemburgi riigipüha: siis tähistatakse suurhertsogi või suurhertsoginna (vastavalt sellele, kumb parajasti võimul on) sünnipäeva. Vaatamata sellele, et seni pole ükski valitseja tegelikult sellel päeval sündinud. Ette määratud sünnipäev!

Käisime veel vaatamas Hotel de Ville´d. 1838. aastal ehitatud uus-klassitsistlik hoone oli algselt raekoda. Hoone ehitamisel on kasutatud läheduses asunud frantsiskaani kloostri müürikive. Hoone kõrval käisid aga rekonstrueerimistööd ja erilist muljet see ehitis mulle küll ei jätnud. Võrreldes Brüggega, mida eile külastasime, on Luksemburg ikka täiesti teistsugune linn! Brügge võlus meid oma armsuse, avatuse ning külalislahkusega. Olles küll piinlikult puhas ja korras, samas imeliselt vaba ja kerge. Luksemburg on kui teisest maailmast - ilus, aga tundub esimesel pilgul kuidagi eemalolev, kauge ja kättesaamatu. Ja need värvid! Brügge on kui värviline vikerkaar. Luksemburgis on aga kõik kuidagi ühte tooni.

Suundusime viimase asjana Hotel de Ville läheduses asunud toidupoodi. Kuna kuskile välja sööma ei viitsinud enam minna, siis mõtlesime otsida poest midagi õhtusöögiks. Oma hotellis olime pannud tähele, et meil oli toas mikrolaineahi ja veekeedukann. Seega midagi isegi soojendada oleks seal täitsa võimalik. Pika arupidamise, mõtlemise ja otsimise peale valisime välja pitsad. Kolme euro eest ostsin ka veini. Tekkis täitsa huvi, et kuidas võiks maitsta Luksemburgist kolme euro eest ostetud vein? Ostsime ära ka kaheks päevaks hommikusöögi. Mingisugust kohvi ja teed oli hotellis meil samuti olemas. Hotelli tagasi jõudsime juba pimedas. Pitsa läks mikrolaineahju ja ei maitsenudki kõige hullemini. Isegi kolme eurone vein kõlbas täiesti juua. Toas oli mõnus ja soe tänu põhja keeratud radiaatorile! Eilne ilm Brügges ja eriti tänane väga kiita ennast ei lasknud. Eile oli vähemalt päike enamus aega väljas, tänane päev oli veel pilvine ka. Ilmaga läksime natukene vist alt ja olime liigselt lootnud siin ees ootavale ja valitsevale kevadele. Raha kulutasin täna hommikusöögile Brüsseli raudteejaamas 14 eurot ning õhtul poes 9 eurot. Muuseum oli tasuta. Kokku kulutasin täna 23 eurot.

BRÜGGE, LUKSEMBURG JA BRÜSSEL - 1. PÄEV!

ESIMENE PÄEV - 27. VEEBRUAR 2023

Mõte teha väike kevade otsimise reis Belgiasse ja Luksemburgi tuli arusaamisest, et ma ei ole Euroopa Liidu riikidest külastanud nelja ühtedest väiksematest ehk siis Luksemburgi, Andorrat, Lichtensteini ja Monacot. Kõiki neid ühte reisi mahutada oleks olnud kas väga kallis või ajamahukas. Seega tuli ikkagi alustada ühest neist ning selleks osutuski Luksemburg kui kõige lihtsamini kätte saadav - Brüsselist rongiga 3 tundi! Ja kuna ma polnud Brüsseliski käinud (olen vaid Belgiast läbi sõitnud kunagise bussireisi raames Pariisi ja Amsterdami), siis mõeldud-tehtud! Katariina sai suhteliselt väikese vaevaga kaasa meelitatud ja ostsingi ära lennukipiletid Riia-Brüssel (tunduvalt mõnusamad lennuajad ja odavamad hinnad kui Tallinnast Brüsselise). Hiljem selgus, et Katariinal oli see Riia pisiasi muidugi kõrvust mööda läinud...

Nii me siis eile hommikul startisimegi minu autoga 8.30 Riia lennuvälja poole. Sõit oli meil natukene kummaline, sest aeg-ajalt pidime tegema auto esiklaasi pesemise peatuseid: nagu igal sügisel ei suutnud ma selgi korral panna õigel ajal talvist klaasipesuvedelikku oma autole ja kogu see süsteem  on ilmselt katki külmunud, sest vaatamata mitmetele vahepealsetele suladele pole see tööle hakanud. Mis on muidugi väga imelik, sest nii juhtub minuga absoluutselt igal aastal ja ükski aasta pole veel midagi katki läinud - sulab üles ja töötab jälle! Aga no mitte nüüd! Sestap meil oligi plastpudeliga klaasipesuvedelik kaasas, mida siis kasutasime, kui ma enam mitte midagi esiaknast välja ei näinud.

4 tundi sõitmist ja olime peaaegu kohal... ja kohal oli ka järgmine probleem... Katariina ei leidnud minu telefonist kinnitust makstud parkla eest, et kuhu peame oma auto siis täpselt jätma. Tiirutasime erinevate parklate vahel natukene aega ja "proovisime" kas mõni tõkkepuu laseb meid läbi. Kusjuures seal oli teisigi nõutult ringi sõitvaid eestlasi. Kirjade järgi pidin saama automaatselt parklasse sisse. No ei avanenud meie ees ükski värav! Ei suutnud ma ka välja mõelda kuhu mu telefonist see kiri sai kaduda!? Kaalusime, et järelikult tuleb lihtsalt suvalisse parklasse sõita ning uuesti maksta, sest ega ma ei mäletanud sedagi, millise firma parklasse olin koha broneerinud ja siin on neid mitmeid. Igaks juhuks jäin kuskil tee ääres korraks seisma ja vaatasin ise oma kirjakasti läbi ja loomulikult oli see kiri seal olemas!

Nüüd saime siis juhatuse järgi kiiresti õigesse parklasse. See süsteem on väga hea: tellid omale koha ära, tasud selle eest, sõidad kohale, pargid auto ära ja kohe tuleb buss, mis reisijad lennujaama viib. Kusjuures ei ole ka kallis - 8 päeva parkimise eest maksin vaid 35 eurot. Saime kiiresti lennujaama ja turvakontrolli läbitud, lend aga hilines ligi poolteist tundi. Selleks ajaks kui lõpuks lennuki peale saime, oli õues võimas lumetuisk. Õnneks olid meie kohad lennuki keskel. Esiukse juures paarile reale tuiskas meeletult lund peale kogu selle aja mis uksed lahti ja reisijad lennukisse läksid. Ilmselt juba istusid märgadele toolidele ja selleks ajaks, kui mina uksest sisse astusin, olid vaesekesed juba päris paraja lumekihi alla mattunud.

Paari tunni pärast maandusime juba Brüsseli Charleroi lennujaamas. Sealt oli veel bussiga tunnikene Brüsselisse. Meie hotell oli Brüssel-Midi rongijaamast, kus bussilt maha tulime, vanalinna poole umbes 10 minutit jalutada. Hotell millegi positiivsega meid üllatada ei suutnud - suhteliselt õnnetu tuba. Olin lennukis proovinud panna paika meie homset päeva Brüsselis, mis õnnetuseks oli esmaspäev, mil enamus muuseume ja turiste huvitavaid kohtasid on suletud. Esmaspäevad on üldse ühe korraliku turisti õudusunenägu! Korraks oli käinud mul peast läbi fakt, et Brüsselist vaid tunnikese rongisõidu kaugusel on üks Belgia armsaim ja ilusaim linn Brügge, et kui jõuaks kuidagi sinnagi... Nüüd jäingi mõtlema, et aga miks mitte!? Brügge muuseume vaadates tundusid enamus olevat avatud esmaspäevalgi. Ilmselt väikelinn ei saa lubada endale sellist luksust, et igal esmaspäeval muuseumid kinni hoida. Väga kiiresti muutsime oma esialgse plaani ära, et olla esmaspäev Brüsselis, siis teisipäeval sõita Luksemburgi ja neljapäeval sealt tagasi ning siis reede ja laupäev Brüsselis ja pühapäeval lennukile ning ohverdasime hea meelega esmaspäevase päeva Brüsselis Brüggele. Mõeldud-tehtud! Katariina vaatas rongi aja. Rongid poolde Euroopasse väljuvad siit samast Brüssel-Midi jaamast - Londonisse, Pariisi, Kopenhaagenisse, Antwerpenisse, Amsterdami, Milanosse jne-jne. Tõeline maailma keskpunkt! Või vähemalt Euroopa. Hommikul sõime enne rongile minekut hotellis hommikust. Katariinale see üldse ei meeldinud ning tõotas siin rohkem mitte süüa! Mulle käis küll. Olen suhteliselt vähenõudlik.

Rongi peale saamine oli omaette tsirkus - kolm korda vahetati perrooni, kust rong pidi väljuma: kõik inimesed jooksid karjas ühelt perroonilt teisele. Õnneks olid perroonidel elektroonilised infotahvlid. Neid pidi kullipilgul jälgima kogu aeg - et millal peaks jälle jooksma ja mis suunas! Üks belglanna mainis selle peale tagasihoidlikult, et raudteetransport ei ole just belglaste kõige tugevam külg. Aga pean ütlema, et meie reisi lõpuks olime meiegi juba harjunud sellega. Brügge linna ala on kuulunud läbi ajaloo küll roomlastele, frankidele ja kannatanud ka viikingite rüüsteretkede all.  Brügge sai linnaõigused 1128. aastal ja umbes sellest ajast alates on olnud tegemist rikka kaubanduslinnaga. Brügge on kuulus oma pitside ja kangakudujate poolest. Kesklinn on säilinud suhteliselt algsel kujul ning kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Rongijaamas rongilt maha tulles kasutasime alati töötavat lahendust ehk järgisime massi ja 10 minuti pärast olimegi imeilusa vanalinna tänavatel.

Esimese asjana avastasime ennast pool juhuslikult Sint-Janshospidali muuseumi aiast. Tegemist on ühe vanima säilinud ja restaureeritud keskaegse kiriku juures asuva haiglaga Euroopas. Hetkel oli suur osa sellest muidugi remondis ja teine osa esmaspäeviti suletud! Kuigi see oli ainukene koht, mis Brügges tõesti oli täna kinni. Siin asub ka üks paremaid Hans Memlingi, kuulsa keskaegse madalmaade kunstniku, kollektsioone ja vana apteek. Edasi jalutades olimegi varsti vanalinna südames kunagisel turuplatsil ja praegusel linna keskväljakul. Siin asus meie põhiline sihtmärk ja eesmärk - Salvador Dali muuseum. Imepisikene muuseum sellise kaliibriga suurmeistri jaoks! Selle eest on väike ruum aga paksult Dali meistriteoseid täis tuubitud. Siin on üle 300 teose - maale, graafikat, skulptuure, joonistusi jne. Tegemist on Dali ühe parima kollektsiooniga maailmas. Erakollektsioon. Mina igal juhul olin vaimustuses! Näituse kujunduse võiksid nad küll varsti ringi teha... see oli päris masendav!

Hoone, Belfort, mille ühes osas Salvador Dali muuseum asubki, on ka omaette vaatamisväärsus. Tegemist on 13. sajandist pärineva 83 meetrise kellatorniga, kuhu viib üles 366 trepiastet. Kellatornis asub 47 kellast koosnev kariljon, mida mängitakse kolmapäeviti, laupäeviti ja pühapäeviti. Suvel saab nautida lausa erilisi kariljoni kontserte. Kariljonist olid näiteks vaimustuses Peeter I ja Katariina oma reisil Amsterdami ja Pariisi. Nad ei olnud kunagi varem sellise süsteemiga kokku puutunud ning see tundus neile päris maailmaimena! Peeter tõi nimetatud reisilt ühe Venemaale kaasagi. Brügges on lausa oma kariljoni mängimise meister. Sellesse torni meie aga ei roninud, kuid käisime hiljem samal väljakul, aga tunduvalt  madalamas tornis, kust siiski avanes samuti kaunis vaade. Samas: ega me võrrelda ei oska, sest kõige kõrgemas ja kõige ikoonilisemas Brügge, kui mitte kogu Belgia, tornis meie ei käinud. Belforti torn kuulub samuti UNESCO nimistusse ning on üks vanimaid ja parimaid näiteid keskaegsest avalikust ja linna arhitektuurist eksponeerides muljetavaldavalt tolleaegsete linnakodanike eneseteadvust ning uhkust. Hoones, mis asub nö kellatorni küljes või mille küljes on kellatorn, asus linna rahakassa, kus hoiti kunagi marke, tähtsaid pitsereid ning rahalisi vahendeid.

Dali muuseumist tulles jalutasime linnas ringi. Kohe turuplatsi lähedal on teine väga tähtis keskus - raekojaplats. Vaatasime Raekoda. Kogu linn on siin tihedalt täis pikitud martsipani- ja śokolaadipoode ning muuseume. Ühte astusime ka sisse, aga tundus kuidagi mõttetu ja kallis. Kui Dali muuseumis oli meie käest küsitud vaid 8 eurot, siis siin küsiti 20. Ja nõnda me läksimegi hoopis Historiumi. See tundus mulle päris huvitav ning me ei pidanud pettuma. Pileti hind oli siingi suhteliselt kallis, aga oli igati seda väärt. Muuseum koosneb kolmest erinevast osast, millele kõigile saab ka eraldi pileteid osta. Meie võtsime kogu paketi.

Esimene ja kõige suurem osa on audio-visuaalne tuur läbi keskaegse Brügge Jan van Eyck´i ühe kuulsaima maali "Madonna lapse ja Canon van der Paele´ga" sündimise lugu kunstniku noore selli silme läbi. Kunstnikusell armub nimelt maalil Madonnaks poseerinud tütarlapsesse! Ning erinevalt paljudest muudest õnnetutest armastuslugudest abiellub neiuga. Teise osana saime virtuaalse tuuri lennates üle ja läbi tolle aegse Brügge ning kolmandana saime ronida veel linna ühe ilusaima uus-gooti stiilis hoone torni ja vaadata sealt kogu vanalinna! 

Torni minemiseks tuli saada luba astudes läbi väga kitsukese värava: kes läbi ei mahu ei saa ka torni minna. Alguses mõtlesin, et tegemist naljaga, aga kui ma siis seal üleval tornis olin ja ei mahtunud ennast kott seljas ringi keerama selgus, et naljast asi kaugel. Ronisime alla. Kõht oli parasjagu tühjaks läinud ja tahtsime süüa. Ilusate kohvikutega oli siin kusjuures keeruline - enamus neist on mõeldud väljas istumiseks, mida praegune aasta-aeg ei soosi kohe kuidagi. Meie tahtsime head sooja kohta, sest väljas oli suhteliselt jahe. Päike soojendas küll kenasti, kuid kohtades kuhu päike ei ulatunud, oli päris külm ja kõle. Kõige käepärasem variant tundus olevat Histroriumi juurest üle väljaku asuv Burger King. Olen küll suhteliselt väike hamburgeri ning üldse kogu kiirtoidu austaja, kuid nüüd kulus see väga ära ja tundus päris hea! Ilmselt oli kõht jube tühi.

Kõht täis soovisime käia veel ära õllemuuseumis The Beer Experience. No õigemini mina soovisin. Katariinat jätab õlu täiesti külmaks. Aga muuseum talle täitsa meeldis! Brügge muuseumid on üldse lahedad. Ikka imestan kui huvitavaks on võimalik muuseume teha!? Piletit ostes saime kaasa kõrvaklappidega tahvelarvuti. Muuseumisaalides pilte jm esemeid sellega skaneerides said kogu info antud eseme kohta kas tekstina lugemiseks tahvlisse või jutuna kuulamiseks. Valiku tegid ise. Oli näiteks ka eraldi lastetuur. Ning ekraan, kust sai tutvuda erinevate riikide õllede reklaamidega. Eesti omasid vaadates hakkas natukene häbi ja panime need kiiresti kinni... muuseumis oli päris palju rahvast. Kui muuseum läbi vaadatud, siis saime muuseumibaaris degusteerida ka erinevaid õllesorte üle maailma. Kuna Katariina õlut ei joo, siis ostsin ainult mina degusteerimisega pileti. Pärast muidugi selgus, et üks puuvilja õlu maitses talle küll väga!

See oli ka meie viimane käik tänase päeva jooksul - õues hakkas juba hämarduma ning kell oli vaikselt saanud kuus. Jalutasime veel vaatama imeilusat kanalite piirkonda. Kenasti jäi meile teele postkast. Õnneks tuli vähemalt nüüd meelde, et mul ju kotis hommikul siit kõrvalt poest ostetud postkaart ja mark. Kirjutasingi siis samas tänaval kaardi ära ja panin posti. Äkki jõuab isegi enne meid koju! Laevatavaid kanaleid, kus suvisel perioodil ka turistidele lõbusõitu pakutakse, on Brügges palju. Linna nimetataksegi ka teiseks Veneetsiaks. Kuigi minu arust viimasest on ta küll ikka väga erinev. Ainukene sarnasus ongi kanalid! Aga kanalitega linnasid on maailmas palju! Jalutasime seal imeliste vaadetega kanalite ääres päris pikalt. Brügge on äärmiselt puhas ja korras linn. Kõik nurgatagusedki hiilgavad puhtusest. Vähemalt vanalinna osas. Etteruttavalt võingi tõdeda, et ligilähedaltki sellist puhtust ei kohta näiteks Brüsselis mitte kunagi. Brügge meile igal juhul väga meeldis! Jõudsime seitsmese rongi peale, et Brüsselisse tagasi sõita. Sinna jõudes käisime hotelli juures poest läbi. Ostsime mõned apelsinid ja mahla. Pärastlõunasest tugevast söömaajast oli kõht veel nii täis, et päris õhtusööki küll ei tahtnud. Piisas puuviljadest. Hotellis saime natukene veel kirjutada ja lugeda, mõlemad pidime ka õppima veel ja siis tuligi uni peale. Homme ootab meid kell 11 Luksemburgi minev rong.

Raha kulutasin reisi alguses 15 eurot bussipiletile lennujaamast Brüsselisse, hommikusöök oli 7,5 eurot, rongipilet Brüggesse maksis 16 eurot, Dali muuseum 8 eurot, Historium 23 eurot, Õllemuuseum koos degusteerimisega 18 eurot, lõunasöök 11 eurot, poes kulus 3 eurot ja postkaart + mark maksid 3,50. Kokku kulutasin tänasele tihedale muuseumipäevale 105 eurot.

SUVINE ROOMA - KOLMAS JA NELJAS PÄEV!

KOLMAS JA NELJAS PÄEV - 10.-11. august 2022!

Hommikusöök taas kell üheksa! Eliisabetile küll väga ei meeldi siinne söögivalik, aga mulle sobib. Olen üldse vist äärmiselt vähenõudlik. Vähemalt selles osas, mis reisimisse puutub. Kodustes oludes võin olla siiski vägagi mugav. Ning täna suundusime kohe Protestantlikule surnuaiale. Minu Itaalia reisiraamat ütles küll suuna, kuhu peab keerama surnuaiale sisenedes, et John Keatsi hauale jõuda, kuid edasised juhised loomulikult puudusid. Seega istusid tüdrukud kenale valgele pingikesele puude vilus, mis oli vaatega püramiidile, seni kuni mina nimetatud hauda otsisin. Jah, tõsi, Roomaski on püramiid! Algselt on neid olnud isegi kaks: Vatikani ja Hadrianuse mausoleumi vahel asus sarnane, kuid teadmata päritoluga, püramiid, mis lammutati aga paavst Aleksander VI käsul  ning selle marmorit kasutati Püha Peetruse basiilika treppide ehitamiseks. Rooma püramiide, eriti säilinut siin surnuaia kõrval, ei anna küll võrrelda Egiptuse omadega, kuid Rooma kõrge ametnik, Caius Cestius, siiski lasi endale hauakambriks ühe sellise siia ehitada 18.-12. aastal eKr.

Natukene jalutamist ning leidsingi õige hauakivi! Inglise luuletaja John Keats´i kuulsusele aitas kindlasti kaasa tema surm nõnda noores eas ning tema haua epitaaf "Siin lamab see, kelle nimi on kirjutatud vette", mille luuletaja kirjutas ise enne surma valmis. Üks kuulsaimatest ning rohkem tsiteerituimatest lausetest läbi ajaloo! Percy Bysshe Shelley suri paadiõnnetuse tagajärjel aasta hiljem, tema randa uhutud surnukeha põletati rannal leidmise kohas (sellest nägime Keats´i ja Shelley muuseumis eile lausa maali) ning tuhk puistati laiali siia samasse Keats´i haua lähedale. Nüüd tulid Katariina, Eliisabet ja Elinagi kuulsat hauda vaatama. Tegime surnuaial väikese tiiru - imeliselt ilus koht! Kuna täna oli ilm õues eriti kuum, siis varjulises surnuaias jalutada oli väga mõnus!

Surnuaia jahedusest välja astudes pidi kuuma õhu laine meid peaaegu oimetuks lööma. Teisel katsel leidsime üles ka bussipeatuse, kust saime bussile, mis meid nüüd viis Diocletianuse termide ehk saunade juurde. Tegemist on oma aja võimsate ning suurimate avalike saunadega Roomas. Ehitatud aastatel 298-306 ning nimetatud keiser Diocletianuse järgi. Tellimuse tegi oma kaaskeisri auks keiser Maximianus. Termid olid avatud kuni Rooma piiramiseni idagootide poolt 537. aastal, mil viimased lõhkusid Rooma tulevad viaduktid ning saunad muutusidki kasutuskõlbmatuks. Termid asuvad Rooma seitsmest künkast kõige väiksemal Viminalil. 1560ndatel aastatel lasi paavst Pius IV ehitada termidesse basiilika, et mälestada kristlikke märtreid, kes väidetavalt surid ühe basseini ehitamise ajal. Michelangelo sai käsu kirik kujundada! Rajati ka väike klooster.

Pärast 1575. aastat muudeti paavst Gregorius XIII juhtimisel osad basseinid ja saalid Rooma linna vilja- ja õlihoidlateks. Algselt paiknesid Diocletianuse saunad lausa 13 hektari suurusel maa-alal, mis sisaldas näiteks kahte raamatukogu, mitut saali, frigidaariumi (jaheda veega pesemisruum), tepidaariumi (leige ruum, kus viibiti kuumast ruumist tulles enne jahedasse ruumi minekut) ja kaldaariumi (soojendatud lavatsitega ja basseinidega kuum lõõgastusruum) ning kaks gümnaasiumi ehk spordisaali. Tänasel päeval on muuseum ainult osas kunagistest termidest. Arheoloogiamuuseumi väljapanek on kunagise kloostri sisehoovi sammaskäigus. Basseinide jäänuseid võib näha ka kõikjal ümberkaudsetel tänavatel. Hetkel säilinud ja eksponeeritud müürid on vaid osake kogu kompleksist.

Roomas on neid vanu saunakomplekse muidugi väga palju. Meie hotelli lähedal paiknesid näiteks Caracalla termid. Kuid tuginedes mitmetele erinevatele soovitustele valisin meile tutvumiseks ikkagi Diocletianuse omad. Vaadates neid meeletuid mastaape tuli tegelikult kuidagi nukrus ja jõuetus peale imetlemise asemel: see on õõvastav näide sellest, milleni võib inimene oma apluses ja ahnuses ning suurushullustuses minna? See üüratu ressursside raiskamine lihtsalt edevuse pärast!? Mitte kuidagi ei oleks tolleaegsete roomlaste saunamõnusid kehvemaks teinud see, et nende hoonete laed oleksid olnud nt 30 meetrise kõrguse asemel 5 meetrit. Eks need gigantsed hooned pididki muidugi muljet avaldama. Aga mulle jäi see mulje küll avaldamata! Natukene imestasin ka ise: nii pole ma seni vist veel ühegi arhitektuurse suurvormi juures tundnud!

Need saunad on nii suured, et nüüd on kasutatud neid näiteks Rooma ümbrusest leitud hauakambrite eksponeerimiseks. Kaljudesse õõnestatud hauakambrid on koos massiivse kaljuga eemaldatud ning teisaldatud Diocletaniuse termidesse. Päris sisse neisse uudistama minna ei saanud, kuid ukseavast sai siiski sisse piiluda. Piki seina asusid orvad urnimatuste jaoks. Hetkel on loomulikult kõik kadunukeste jäänused sealt eemaldatud ning hauakamber tühi. Kõikidest sellistest haudadest leitud inimsäilmed maetakse austusest surnute vastu ringi kui hauakamber või haud eksponeeritakse. Välja arvatud muidugi Egiptuse muumiad! Neid eksponeeritakse endiselt Egiptuses kui üht maailma suurimat vaatamisväärsust.

Aga meie järgmine sihtmärk oli Lego kauplus! Sinna minemist nõudis Eliisabet, kes kaarti sirvides selle juhusikult avastas. Vähemalt mina jalutasin sellest ka eile mööda. Tüdrukud siis ilmselt mitte, kui nad ei näinud seda - kulgesime mingil ajal ju erinevaid teid pidi. Aga Lego poest saime kohe Karlile kingituseks ühe tema lemmikauto mudeli. Mis sellest, et meie noormees kohe juba 20 aastane - Lego sobib ikka! Veetsime poes päris tükk aega. Hinnad olid jälle soodsamad Eestiga võrreldes. Eliisabet teadis ühe siin 40 eurose hinnaga müüdava komplekti kohta öelda, et Eestis maksab see 60 eurot. Päris suur hinnavahe tõesti!

Lõunapausi tegime taas ühel imepisikesel tänaval kuhu täiesti juhuslikult sattusime. Nüüd olime juba targemad ja võtsime pitsad kahe peale. Et jaksaks need ära süüa. Oh, itaallased oskavad ikka pitsat valmistada! Ilmselt ainult selle pärast tasub aeg-ajalt Itaalias käia. Edasi oli meil plaanis veel natukene tutvuda Rooma kaubandusega. Kõige suurema impulsi saime selle jaoks muidugi tüdrukutelt: mina oleksin ikkagi aega veetnud mõnes muuseumis pigem. Kuid täna leidsin isegi mina endale sobiva poe! Tavaliselt on poodides pandud riided välja suuruste järgi. Et siis ühes kohas on kõik ühesugused riided. Ühesõnaga: suhteliselt igavalt!

Selles poes olid aga pandud riided välja kõik suurused segamini, segamini seelikud, kleidid, püksid ja pluusid jne-jne. Ainukene kriteerium, mida oli järgitud, oli riiete toon. Kokku olid pandud sobivas toonis riided. Ja ka mitte ainult ühte värvi riided vaid lihtsalt toon-toonis olevad esemed. Võtsin paar asja proovikabiini. Olles enda kleidi pükste vastu vahetanud olin hämmingus: ükskõik, mis suunas ma ennast keerutasin, peeglit ma ei leidnud! Proovikabiinis ei olnud peeglit! Piilusin välja. No jah, seal kabiinide ees oli küll seina peal üks peegel, aga selle jaoks pidi kabiinist väljuma. Aga mul polnud ju sinna pükste peale midagi panna. Kleidiga ei saa ju pükse proovida. Ja millegipärast ei olnud mul tagataskust ka iga kell pluusi võtta.

Panin siis kleidi selga uuesti ja tõin endale mingi suvalise pluusi. Püksid said ikka lõpuks proovitud. Sobisid imehästi (vähemalt minu arvates). Ostsin ära. Minul oli nüüd igal juhul küll kõikidest poodidest kõrini. Ma pole muidugi ka eriline poefänn. Jalad valutasid endiselt. Tükk aega pole ma ühelgi reisil jalanõudega niiviisi alt läinud. Rihmikuid ei julgenud tänagi veel jalga panna hõõrumise tõttu ning natukene väikesed botased panid lihtsalt varbad meeletult valutama. Aga seda tihemini maha vaatasin! Roomas on enamus kanalisatsioonikaevude luuke tähistatud kirjaga S.P.Q.R! See pole aga niisama tootjafirma logo. Tegemist on lühendiga juba antiikse Rooma vabariigi aegadest pärit lausest, mis peaks kogu Rooma olemuse kokku võtma: Rooma senat ja rahvas. Esimesed viited selle kasutamisele on aastast 80 eKr. 1930ndatel aastatel tõi Mussolini akronüümi taas kasutusse. Itaallased on teinud lausest muidugi oma versiooni: Sono pazzi questi Romani ehk need roomlased on hullud! Päriselt oli tegemist siiski Rooma vabariigi rahvusterviklikkuse sümboliga, mis pidi rõhutama võimu jaotumist Vana-Rooma senati ja kodanike vahel.

Enne hotelli minekut võtsime kerge õhtusöögi. Liis ja Emma olid täna sõitnud Roomast välja mere äärde ning pidid jõudma tagasi hilja. Seega täna polnud meil plaanis kohtuda. Tellisin õhtusöögiks cesari salati. See, mille sain, oli aga väga kummaline asi: tundus, et köögis olid kõik toiduained otsa saanud ja olid jäänud veel vaid roheline salat ja kana. Midagi muud salatis ei olnud! Ega ei maitsenud kah! Tüdrukutel läks oma söökidega paremini õnneks. Kõhud täis käisime läbi toidupoest. Lidl vist oli see. Elina otsis ühte konkreetset sorti kohalikku limonaadi. Poes oli väga armas müüja: limonaadi müüdi tegelikult ainult neljastes pakkides, aga Elina tahtis ainult ühte proovimise jaoks. Müüja otsis siis sama hinnaga mingi muu joogi, mille Elina soovitud limonaadi asemel kassast läbi lõi. Nüüd läksime bussi peale. Buss sõitis läbi kogu antiikse Rooma keskuse - foorumid, Kapitoolium, Emmanuel II mälestusammas, Colosseum jne-jne. Kõik särasid tuledes. Päris kena vaatepilt! Hotelli juures bussilt maha tulles tegime juba traditsioonilise käigu meie jäätisekohvikusse. Meie viimane õhtu ju Roomas täna!

Hommikul, enne lennukile minekut, plaanisime käia ära katakombides. Mina olen neis üle maailma palju käinud. Katariina ja Eliisabet on ka mõned korrad sattunud, aga Elina polnud käinud varem. Valisime välja meie hotellile suhteliselt lähedal asuvad Saint Sebastiano katakombid Via Appia Antical. Tegemist on iidse Rooma tänavaga, millel liikudes jääb mulje, et oled sattunud ajas tagasi umbes tuhat aastat või siis vähemalt kuskile väga kaugele maapiirkonda. Püha Sebastiani katakombid on ühed vähestest, mis on kogu aja olnud juurdepääsetavad. Kokku oli neil neli korrust. Esimene on aga kahjuks täielikult hävinud. Iidne matmispaik tekkis kunagise karjääri alale 2. sajandi lõpus, kuhu esmalt rajati üldse mitte maa-aluseid matmiskambreid, vaid uhkeid paganlikke hauakambreid karjääri maapealsele alale. Aja jooksul hakati matma varakristlasi, keda oli vaja päriselt maha matta, kuna polnud aktsepteeritav näiteks põletusmatus, maapealsete haudade alla uuristatud koobastesse.

Mingil ajal on räägitud legende sellestki, et apostlid Peetrus ja Paulus on maetud siia katakombidesse. Kuid nende hauakohtadele on tunduvalt prestiižemaid pretendente. Kas või Vatikani Püha Peetruse katedraal ise. Püha Sebastian, kelle järgi katakombid on nime saanud, oli kristlasest märter, kes suri Diocletaniuse ajal ja kelle viimane lasi matta siia. Haudade kohale lasi ta 4. sajandi esimesel poolel ehitada basiilika, mis meie giidi sõnul oli esimene ristiusukirik Roomas. Kuid jällegi: sellelegi aule on mitmeid pretendente Roomas. Kuni 9. sajandini asusid Sebastiani säilmed siin, kuni need viidi linnamüüride vahele, kuid nüüd hoitakse neid jällegi katakombide kohale ehitatud basiilika Püha Sebastiani kabelis. Maa alla minnes pidime maskid ette panema! See oli küll kummaline: mitte kuskil mujal neid ei nõutud. Katakombid ise olid võimsad. Ning meie külastasime vaid ühte nendest kümnetest, mis Roomas on. Rooma linna alune kalju on pehme tuff (vulkaaniline kivim), mida on väga kerge uuristada. See on ka põhjus, miks maa-aluseid nekropole siin nii palju on.

Katakombidest maa peale tagasi tulles sattusimegi otse kirikusse, millest natukene juttu juba oli. Praegune kirik muidugi ei ole enam see, mis algselt varakristlikust perioodist pärit, vaid ehitatud 1933. aastal vanadele müüridele. Kirik oli pisikene, samas oli siin väga uhkelt kaunistatud lagi. Giid lõpetaski tuuri siin. Vaatasime ka muuseumi poes ringi. Hakates tagasi bussi peale minema, et hotellist kotid võtta ja siis lennujaama suunduda, juhatas Google maps meid läbi tagahoovide, majade ja põldude, selle asemel, et otse minna. Kummaline marsruudi valik igal juhul! Bussipeatuses oli ka meeletult rahvast! Enamus turistid, kes kõik olid tulnud tutvumast siinsete katakombidega, mida oli siin kõrvuti päris mitmeid.

Ja ega nüüd ei olnudki enam muud kui hotellist kotid võtta ja lennujaama bussile. Lennujaamas käisime söömas MacDonaldsis. Tegemist oli ühe väikseima lennujaamaga, mida kohanud olen (kui mõni Siberi teivasjaam välja arvata). Ning ega siia vist peale Tallinnast ja veel mõnest muust kaugemast põhjamaa nurgast tuleva Ryanair´i lennuki muid ei maandugi. Need päevad Roomas olid aga äärmiselt toredad! Imeline linn! Ja jäätis muidugi! Kahju, et me enne lennukile minekut ei jõudnud jäätisekohvikust läbi käia. Aga me vähemalt mõtlesime sellele. Ja võib-olla satume Rooma kunagi veel tagasi, kuigi Trevi purskkaevu me münte vist keegi ei visanud. See pidi aga olema garantii Rooma tagasi tulemiseks...

Raha kulus kahel viimasel päeval 5 eurot surnuaiale kohustuslikuks annetuseks, Diocletianuse termide piletid 10, poes 8 eurot, lõunasöök 28 eurot, 25 eurot Karli kink, õhtusöök 30, turistimaks 32 eurot, jäätised 6 ja lennujaamas söök 15. Kokku 127 eurot. Roomas koha peal kulus 362 eurot minul ja Eliisabetil. Lend, hotell ja hommikusöögid olid inimese kohta 325 eurot. Ühele inimesele kulus siis meie reisil 506 eurot umbes. No või üsna täpselt! Ei ole ju nii lühikese reisi eest nüüd imeodav, aga eks reisimise puhulgi peame paratamatult leppima faktiga, et nii odavalt kui enne koroonat enam reisida ei saa. Ah, jaa, Itaalia raamatu ostsin ka - maksis üle 30 euro! Juba kevadel Napolisse minnes mõtlesin sellele, aga siis ei raatsinud. Nüüd enne Rooma tulekut siis ostsin... aga ma pole vist mitte kunagi nii kallist raamatut ostnud varem!