AUTOREIS LIECHTENSTEINI LÄBI TAANI JA SAKSAMAA - 3. päev

KOLMAS PÄEV - 30. juuli 2023

Täna ärkasime selle peale, et telgis hakkas palav. Vaatamata sellele, et just oli sadanud, mida mina küll ei kuulnud tänu kõrvatroppidele, mis on muutunud pea iga reisi lahutamatuks osaks. Soovitan kõigil proovida! Hommikusöök, asjad kokku ning meid ootas ees Lübeck! Enne küll oli vaja tankida, mistõttu sõitsimegi esimesse pisikesse külakesse, kus leidus selleks võimalus. Natukene olime hädas õige toote valimisega, sest puudusid meile harjumuspärased tähistused erinevatele bensiinidele. Lõpuks osutus õigeks E10. Karl pidi siiski käima korra poes sees küsimas. Ning kõik E-d pidid olema sobivad ja õiged. Saksamaal ma polnudki varem tankinud.

Kuigi Lübeckisse oli meie ööbimise kohast vaid umbes 50 kilomeetrit võtsime seda sõitu sinna äärmiselt tõsiselt - valisime kõige kõrvalisemad ja pisemad teed, mida meie navigeerimisüsteem meile vähegi suutis pakkuda ning sõitsime umbes 1,5 tundi. Karli ootus meie käesolevale reisile ju oligi tutvumine Saksamaa väikeste külade ja linnadega. Imetlesimegi siis kõiki neid külakesi, imearmsaid maju ja aedu. Vähekene imestust minus küll tekitas see, et majade ümber olev aed oli pea olematu. Aga ega kõik inimesed ei peagi rügama nii suures aias nagu mina! Ette rutates pean ütlema, et samas tundub siinsete majade ümber olev aed siiski natukene liiga pisikene. Taanis jäi mulle ühes linnakeses jalutades silma kinnisvara müügikuulus, kus müüdi maja pindalaga 100 ruutmeetrit ning maja ümbritsev aed oli vaid 300 ruutmeetrit! See tundub ikka liigväike olevat! Ja minu pilgu läbi olid aiad sama suurusega nii Taanis, Saksamaal, Śveitsis kui ka Austrias. Aga Lübeckisse jõudes otsisime hetke parkimiskohta. Olles ühe koha leidnud, ei suutnud me kohe aru saada, kas tegemist on kohaga, kuhu lubatud parkida. Olles alles alustanud arutelu sellel teemal, koputas meie auto aknale meesterahvas, teavitades meid sellest, et antud kohal on lubatud siiski parkida vaid kohalikel elanikel. Kusjuures ta ei öelnud, et me ei tohi seal parkida. Ta lihtsalt küsis väga viisakalt, et kas me teame, et see nii on... Loomulikult ei teadnud! Tänasime ja sõitsime edasi ning lõpuks leidsime suurepärase parkimiskoha. Täiesti tasuta. Vanalinna kõrval praktiliselt.

Jalutasime põhimõtteliselt vaid üle silla ning olimegi Lübecki vanalinnas. Eestlastele on Lübeck ilmselt üks tuntumaid Saksa linnu. On ju Tallinngi saanud algselt linnaõigused just sellelt kõige tähtsamalt hansalinnalt 1248. aastal. Nn Lübecki õigus oli keskaegne Mandri-Euroopa linnade õigusnormide kogumik, mis oli kehtiv ligi sajas linnas veel peale Lübecki enda nagu Kielis, Rostockis, Wismaris, Rakveres ja Narvas. Ja muidugi siis Tallinnas. Keskajal oli Lübeck üks tähtsamaid Läänemere piirkonna linnu olles Hansaliidu keskuseks. Praegu on Lübeck eelkõige tuntud just oma gooti tellisarhitektuuriga vanalinna poolest, millest kunagi kujunes lausa piirkondlik stiil. Linna kirikute interjöörid, ehitiste fassaadid, ainulaadne raekoda, linnavärav ja keskajast säilinud seek on suurimad vaatamisväärsused. Mainimata ei saa jätta muidugi fakti, et just see linn oli Saksamaa ühe armastatuima ja tuntuima kirjaniku Günter Grassi kodulinn.

Mina soovisingi kindlasti külastada just seeki ehk kunagist haige- ja vaestemaja. Ning eks ilmselge oli ka see, et praegusel reisil peab olema tagasihoidlik kunstimuuseumide ja kirikutega. Lastel on mingi teatud taluvuse piir selles osas ja seda ei tasu ületada! Kuid sisenedes seegihoonesse olimegi esimese asjana siiski kohe kirikus. Ega ükski hoolekande asutus keskajal väljaspool kirikut ei eksisteerinudki. Halastus ja sotsiaalhooldus tähendasidki kirikut. Lübecki Pühavaimu seek on terves Kesk-Euroopas üks paremini säilinuid. T-kujulise hoone lühemas läänetiivas, kust kaudu sisenesime, ongi kahelööviline kodakirik, ehitatud umbes 1286. aastal. Teises, pikemas tiivas, töötas hooldekodu. Kunagi oli tegemist ühe meeletult suure ning kõrge ruumiga, mis oli tihedalt täidetud vooditega. Värske õhu puuduses ei pidanud siinsed hoolealused ilmselt kannatama, aga külma küll, sest küttesüsteemi selles polnud. Kuid 1820. aastal ehitati siia vanuritele väheldased magamiskambrid.  Kogu senine suur ruum ehitati nüüd täis pisikesi eraldi pugerikke. Kasinad olid need tõesti: kergete seintega eraldatud pisikestesse ruumidesse mahtus voodi, öökapikene ja tool. Pühavaimu seek oli sellisel kujul kasutusel kusjuures aastani 1970.

Kohe seegi kõrval asub Jakobi kirik. Kiriku ja seegi vahele moodustub väike väljak, kuhu oli väga mõnus linnaaed puidust kastidesse rajatud. Kastide vahele olid pandud pingid ning isegi mõned lamamistoolid. Minu järeltulev põlv leidis loomulikult need lamamistoolid kohe ja tundis ennast seal äärmiselt mõnusalt. Mina tahtsin aga minna kirikusse. Ootamatult avaldas Karl soovi tulla minuga kaasa, mida tüdrukud muidugi tõlgendasid kohe väikese pugemisena. Aga kiriku juurde me läksime igal juhul, kuid sisse ei saanud, sest kirik oli veel suletud. Tuli teiste juurde sama targalt tagasi minna ning liikuda ringkäiguga edasi. Järgmisena jalutasime Lübecki tähtsaima kiriku ehk Maarja kiriku juurde.

Maarja kirik ehitati patriitside jumalakojaks vastates oma kaksiktornide, põiklöövi ja hulknurkse altariruumiga prantsuse klassitsistlikule katedraalile. Selle vahega, et erinevalt prantsuse basiilikatest on Maarja kirik ehitatud tellistest. Tohutu kiriku 40-meetrine tellisvõlv on omasuguste hulgas suurim kogu maailmas. Ühe torni põrandal on näha endiselt kirikukellade kilde, mis jäid pärast 1942. aasta Lübecki pommitamist põrandasse. II maailmasõja päevil pommitati Hitleri alistamiseks suurt enamust Saksamaa suuremaid ja tähtsamaid linnasid. Mitmedki tollased uhked ja ilusad vanalinnad hävisid pea täielikult. Selle tulemusena on paljud vanalinnad, mida täna imetleme, tegelikult pärast maailmasõda lihtsalt uuesti üles ehitatud ja taastatud. Pärast Kölni pommitamist näiteks jäi linna vanimas osas püsti vaid katedraal. Seega ongi vähemuses nö neid päris vanalinnu.

Maarja kiriku kõrval asub Lübecki raekoda. Või kui nüüd kohe päris täpne olla, siis asub kirik Raekoja taga. Raekoda on ehitatud 1226. aastal ning on kuulsaim tellistest Raekoda Saksamaal. Ilmselt on selles oma osa natukene kummalistel müüridel ja tornikestel, mis annavad hoonele minu arust ootamatult moodsa ja tänapäevase välimuse. Igal juhul on see hoone olnud omal ajal kõvasti just sellest "omast ajast" ees. Meenutas mulle Tallinnas asuva Rotermanni kvartali uuemaid hooneid. Olles päris pikalt vanalinnas jalutanud soovisime mõnda mõnusasse kohvikusse minna. Eliisabet otsis paar kohta välja. Esimene neist ei meeldinud meile kellelegi. Teine sobis imehästi! Eriti meeldis see mulle, kuna asus Jakobi kiriku kõrval, kuhu me varem sisse ei pääsenud. Kuna õues oli hakanud natukene vihma sadama, siis valisime omale laua sisse. Kuigi oleks olnud väga mõnus ka õues istuda. Sõime imemaitsvaid ja tohutult suuri (tõesti oli ühte saia täis terve väiksemat mõõtu praetaldrik!) ning vaid 2 eurot maksvaid kirsisaiakesi. Eliisabet ja Karl olid soovinud küll pannkooke, kuid ilmselt vaatas müüja, et see oleks liiga keeruline... igal juhul pärast väikest juurdlemist meid äärmiselt põhjalikult pealaest jalatallani uurides, teatas ta, et pannkoogid said just nüüd otsa.

Ja olles nüüd juba uuesti ringiga tagasi Jakobi kiriku juures ei olnud lapsigi keeruline kirikusse saada, sest see oli ju ometigi siinsamas kõrval! Erinevalt Maarja kirikust sai 15. sajandil ehitatud Jakobi kirik II maailmasõjas suhteliselt vähe kannatada, mistõttu on säilinud kiriku algupärased baroksed jooned. Vaatamata suvisele turismi kõrghooajale ning pühapäevasele päevale oli linnas väga vähe inimesi ringi liikumas. Kõik oli mõnusalt vaikne ja rahulik. Jalutasime alla sadama poole tagasi. Sattusime imeilusale tänavale, kus mina pidin imetlema igat maja ja iga maja juures igat detaili. Seetõttu juhtuski nii, et lapsed ilmselt jõudsid auto juurde tagasi pool tundi varem kui mina. Nähes eemalt mind tulemas sõideti kenasti mulle vastu, et emme kiiresti auto peale saada. Auto peale sai alguses siiski vaid minu kott. Ise jalutasin veel korraks sadama teise otsa, et sealtki mõni pilt teha.

Edasi ootas meid pisikene kuid armas Lüneburgi linnakene! Sinna sõitmiseks otsis Karl jälle pisikesi külateid. Keerutamist oli meeletult ja aega kulus palju, aga samas läbisime imelisi paiku. Marsruut, mis läbisime oli umbes järgmine: Lübeck-Niendorf-Kühsin-Nusse-Koberg-Köthel-Mühlenrade-Basthorst-Schwarzenbeck-Worth-Geesthacht-Raven-Evendorf. Praeguste saksa külade puhul on hämmastav see, et kunagised suured ja jõukad talupidamised on tänaseks päevaks keset tihedat külaasustust surutud praeguse aja majade vahele. Kuid sellele vaatamata on nii mõnedki neist säilitanud oma funktsiooni toimiva taluna. Lihtsalt laudad ja põllumaad paiknevad külast natukene eemal.

Lüneburgi praegu külastades võib olla isegi raske uskuda, et see pisikene linn oli kunagi üks jõukamaid tervel Saksamaal. Rikkus tuli soolalademetest, mida hakati kaevandama juba 956. aastal. Ja just siin arenes välja toonase Euroopa suurim tööstustootmine! Vanalinnas asuvas jõesadamas laaditi kaevandatud sool laevadele 14. sajandil ehitatud puust kraanaga. Kraana on praegugi samas kohas. Muidugi mitte see 14. sajandist pärit vaid 18. sajandil ehitatu. Toonase pisikese sadama ümbrus on kenasti renoveeritud ning äärmiselt armas. Linna väiksusele vaatamata oli siin juba tunduvalt rohkem turiste Lübeckiga võrreldes. Seda just nimelt Lüneburgi kompaktselt säilinud vanalinna tõttu. Lüneburgist välja sõites nõudis Karl lõunasöögipeatust ning valis selleks lähima teele jääva MacDonaldsi. Hea odav! Muus osas on minu hinnang muidugi kesisevõitu sellele.

Lüneburgi nõmm, mida soovisin samuti külastada, kujutab endast Lüneburgi linna lähedal asuvat maa-ala, kus on aastasadu karjatatud mullikaid ja lambaid. Kuulsad on Lüneburgi nõmmed oma kergelt lainelise maastiku ning ulatuslikult laiuva kanarbiku poolest. Just augustis on Lüneburgi nõmm oma kõige uhkemas hiilguses. Meie olime siin aga paar nädalat liiga vara ning saime imetleda vaid murdosa sellest roosade õitega kanarbiku õitsemisest ja kogu sellest ilust. Õitsemise tippajal on aga kogu maastik nii kaugele kui silm ulatub üleni lillakas-roosa. Säilitamaks seda haruldast looduslikku kooslust rajati siia 1921. aastal looduspark. Meie soov oli läbida pisikene tee nõmmede vahel Undeloh´i külast Wilsede külani. Vahemaa umbes 7 kilomeetrit.

Kui me aga Undelohi jõudsime, selgus, et seda teed ei saa läbida autoga. Waze seda millegipärast ei teadnud! Natukene pidime siiski sõitma keelumärgi alt sisse, et saada sinna tee algusesse, kuhu auto jätta. Edasi-tagasi oleks tulnud meil jalutada 14 kilomeetrit. Sellega me arvestanud ei olnud ning seega pidime lihtsalt valima väikese jalutuskäigu ümberkaudsetel küngastel. Turistidele pakutakse muidugi ka vankrisõitu kahe küla vahel. Aga see tundus mulle natukene liig. Ronisime kõrgeimale künkale mis ümbruskonnast oli paista. Ausalt öelda oli sealtki vaade päris nauditav! Aga vaprad kohalikud pensionärid, olles varustanud endid käimiskeppidega, alustasid veel õhtu eel entusiastlikult matka. Võib-olla oli neil plaanis läbida muidugi ka ainult üks ots.

Meie asusime aga otsima ööbimiskohta. Nüüd liikusime küll kiirteed pidi, sest meil oli vaja päris tükk maad veel edasi sõita graafikus püsimiseks. Rooli läksin mina kuna Karlil oli vaja üks tööintervjuu teha. Eliisabet leidis (vähemalt fotode järgi) väga mõnusa koha, kus kirjade järgi oleks saanud telkida. Sõitsime päris kõrgele üles mäkke kuni selgus, et just see tee, mille äärde pidi leitud koht jääma oli kinni pandud. Päris teetõkke kõrvalt ei hakanud ka sisse trügima... kuigi oleks mahtunud küll. Sõitsime natukene edasi veel järgmise linnani, mis oli märgitud minu Saksamaa raamatus kui vaatamisväärse vanalinnana. Kuid kuidagi mingil hetkel, linn oli küll pisikene, kuid sellesse sissesõit eramajade vahel kohutavalt pikk, loobusin ja otsustasin, et tuleb ikka ots ringi keerata ja keskenduda ööbimiskoha leidmisele. Sõitsime tuldud teed pidi tagasi. Varem oli jäänud meile silma teeviit, mis juhatas kämpingu juurde. Sinna nüüd suundusimegi!

Kämpingusse kohale jõudes oli õues juba natukene hämarduma hakanud. Aga saime väga sõbraliku administraatori käest kogu vajaliku info ja endale päris mõnusa telkimisplatsi. Maksma läks kogu see lõbu vaid 36 eurot meie auto, telgi ja 4 inimese peale. Tüdrukud panid telgi üles, meie Karliga tegime õhtusöögi. Esimesed päevad on olnud meie köögitoimkonnale väga lihtsad kuna olin plaaninud nendeks Karli kaitseväest üle jäänud matkasöögid. Oligi vaja ainult otse pakki valada söögile peale kuum vesi, segada, 10 minutit oodata ja valmis ta oligi! Minu ja Karli arvates täiesti söödavad, mõned õhtusöögi variandid olid isegi päris maitsvad. Eliisabet sai ka hakkama. Katariina aga ei osanud neid sugugi hinnata! Oma autoreisidega oleme juba suhteliselt kogenud seltskond. Nüüdsel reisil juba esimese õhtu telkimisel oli äärmiselt tore kogeda, et ilma midagi kokku leppimata, jagunesid vaikides meie laagerdamiste ülesanded täpselt samamoodi nagu esimesest reisist alates Põhja-Jäämere äärde kümme aastat tagasi! 

Täna läbitud kilomeetritega oligi aga siis see häda, et need läksid mul totaalselt segamini! Midagi sellist pole minuga varasemalt veel ühelgi reisil juhtunud. Aga üks variant on, et oli 440 kilomeetrit, mis iseenesest võib olla päris loogiline. Ja pärast tänast päeva loobusin päevast marsruuti kirja panemast. Ehk kogu ülejäänud reisi läbitud kilomeetrid kogunesid kokku. Raha kulutasime täna Lübeckis kohvikus 25 eurot, küünaldele kirikus 2 eurot, lõunasöök MacDonaldsis 36 eurot, ööbimine samuti 36 eurot ja tankimas 81 eurot. Kokku siis 180 eurot.

AUTOREIS LIECHTENSTEINI LÄBI TAANI JA SAKSAMAA - 1. ja 2. päev

ESIMENE JA TEINE PÄEV - 28. ja 29. juuli 2023

Kui mul oma laste Katariina, Karli ja Eliisabetiga kevadel reisimisest juttu tuli (just oli läinud lendude tühistamise tõttu vett vedama suvine plaan avastada Assoore Eliisabetiga!), nentisin korraks kahetsusega, et meie nö ametliku autoreiside sarja viimasele seiklusele Balkanimaadesse, ei saanud Karl kaasa tulla. Ja pole ammu käinud kuskil kõik koos. Vestlesime natukene veel erinevatest autoga reisimise sihtkohtadest ja Karl käis välja mõtte, et suvel võiksime Saksamaad minna autoga avastama. Kui selle idee üle sai veel nii mõnigi kord mõtteid mõlgutatud ja tüdrukute ning minugi poolt erinevaid eesmärke lisatud, siis hakkas asi minu silmis kuju võtma, et aga miks mitte...? Tegin veel viimase kooskõlastusringi kõigiga ning asi otsustatud! Ega tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et kui sellises vanuses lapsed (23, 20, 18) on nõus (öelda, et soovivad, oleks ilmselt liialt unistustesse kaldumine) veel emmega reisile minema, siis tuleb kõik muu kõrvale jätta, mitte enam mõelda ja minna!

Hakkasin uurima marsruuti. Esimesel pilgul tundus mõistlik ikka tavaline ja kordi läbitud tee - Läti, Leedu, Poola jne. Siis aga võtsin Google Mapsi lahti ja mõõtsin ära: läbi Rootsi ja Taani on igal juhul lühem tee. Ostsin ära laevapiletid Stockholmi ja tagasi. Hiljem veel uue telgi. Meie vanasse kolmesesse, mis meile kunagi kingiti, kui lapsed veel väikesed olid ja alustasime oma autoreiside sarja, ei oleks me enam ka parima tahtmise juures ära mahtunud. Plaanis oli Rootsist lihtsalt läbi sõita. Taanis teha tasa eelmise reisi puudujäägid ehk käia ära Egeskovi lossis ja Legolandis. Meie eelmisel reisil Taani oli meil plaan minna Legolandi, kuid erinevate asjaolude kokkulangemisel muutus see hoopis Astrid Lindgreni keskuse külastuseks Vimmerbys. Sellest saab pikemalt lugeda meie 2015 aasta Taani autoreisi juures. Ehk minu südametunnistus on juba 8 aastat natukene kripeldanud, et toona Karli, kui suure Lego fänni, ära rääkisime ja Legolandi minekust loobusime. Nüüd siis olingi olukorras, kus ostsin Legolandi piletid endale ja oma eespool mainitud vanuses lastele! Natukene kentsakas tundus tõesti. No ja Egeskovi lossis jäi meil ka käimata vaatamata sellele, et ööbisime lossi külje all kaks ööd. Seda pidasin toona lihtsalt liiga kalliks.

Ja nüüd me siis olimegi Egeskovi lossi juures eile õhtul taas pärast 8 aastat ja 808 kilomeetri pikkust sõitu läbi Rootsi ja Taani ja kahe suure silla ületamist. Aga ees ootas meid paras üllatus! Mitte just kõige meeldivam. Ööbimiskohta, mida toona kasutasime ning mida interneti postituste järgselt kasutati veel hiljuti, ei eksisteerinudki enam! Seisime ja tammusime nõutult kohal, kus minu mäletamist mööda pidi olema kaks maja, millest ühes WC-d, duśśiruumid ja väike kööginurk kraanikausiga ning suur plats telkimiseks, aga seda kohta polnud enam lihtsalt olemas!!! Ma saan aru, et on telkimisplats ära kaotatud ning keelatud telkimine. Seda enam, et see oli tasuta. Aga ma ei saa aru sellest, mis pagana pärast oli vaja majad maha lammutada!? Majad, millest üks oli üle 100 aasta vana, mõlemad õlgkatusega ning imeilusad!? Õnneks oli alles suur ja võimas puu, mille all oli kunagi olnud äärmiselt mõnus telkida. Nii tuligi meil nüüd ööbida lihtsalt parkimisplatsil... ja me ei olnud ainukesed. Lisaks meile oli siin veel 4-5 autosuvilat (tõsi: neil on lubatud siin ööbida) ja üks telk. See telk oli küll auto katusel...

Asusime õhtusööki valmistama. Söök tehtud ja kõhud täis ning väljas parajalt hämaraks läinud, panime ka telgi üles. Natukene aega see esimesel korral võttis: ikkagi tuttuus ja esimene ülesse panek ja natukene hämar ka juba. Hommikul väga kaua ei maganud igaks juhuks. Eliisabetil helises äratuskell 7.30. Esimese asjana panid tüdrukud kiiresti telgi kokku, et kaotada igasugused jäljed meie seaduserikkumisest. Taanis tegelikult ei tohi seaduse järgi mitte kusagil, välja arvatud selleks ette nähtud kohtades, telkida. Meie Karliga tegime hommikusöögi. Vesi oli meil siiski ettenägelikult selleks igaks juhuks kaasa ostetud Eestist. Ei teagi miks. Sest tegelikult meie teadmiste kohaselt oleks pidanud siit vett saama. Sellest õhku haihtunud majast. Olime omadega valmis juba natukene pärast kella kaheksat. Loss avatakse aga alles kell kümme. Karli ettepanekul läksime ümbruskonnaga tutvuma, et siis lossi avamise ajaks nagu õiged mehed kunagi saabuda uuesti teadmata midagi siin ööbijatest.

Sõitsime ümbruskonna imelistes külades ringi, tehes nii mõnegi peatuse meile muljet avaldanud hoonete juures. Jalutasime kõige ilusamas surnuaias, kus ma kunagi käinud olen. Ja endiselt on tark tugineda kogemustele: surnuaias asunud väikese kiriku seina äärest leidsime ka veekraani, kus saime täita uuesti oma 5 liitrise veepudeli. Kui mõni minut enne kella kümmet Egeskovi lossi juurde tagasi jõudsime, oli piletikassa juures juba päris korralik saba. Internetist ette osta ma millegipärast pileteid ei saanud, väidetavalt ei sobinud minu pangakaart, millega olen ometi saanud osta kõike muud nagu lennukipiletid ja nt Legolandi piletid. Jäi üle vaid loota, et pärast seiklust kadunud telkimisplatsiga, ei selgu, et tänaseks kõik piletid välja müüdud. Õnneks seda ei juhtunud ja varsti saimegi lunastada piletid ja minna tutvuma imelise lossi ja aiaga.

Egeskovi loss kuulub tänasel päevalgi eraomandisse. Läbi aastasadade on loss kuulunud mitmele Taani kõige silmapaistvamale aadlisuguvõsale. Aastal 1784 sai lossi omanikuks Bille perekond, kelle järeltulijate ehk Ahlefeldt-Laurvig-Bille perekonna käes on senini. 1554. aastal muudeti seni kindlustamata külamõis korralikuks vallikraaviga kindlustatud renessansslossiks. Egeskovi loss olla ehitatud tammevaiadele ning ehitamiseks kulunud neid terve metsatäis. Ehitusmaterjaliks on Taani metsad kohe päris ära kulunud - tänasel päeval on Taani suhteliselt lage ning meie mõistes metsa seal ei eksisteeri. Ikka on tegemist pigem parkmetsaga. Loss on tänasel päeval üks paremini säilinud losse kogu Põhja-Euroopas. Krahv Gregers ja krahvinna Nonni avasid Egeskovi aiad avalikkusele 1960ndatel aastatel. Nende poeg krahv Claus avas 1968. aastal ka lossi laiemale avalikkusele. Kusjuures loss on endiselt ka perekonna eluase.

Egeskovi puhul pole tegemist pelgalt lossi ja imelise aiaga: siin on mitmeid muuseume, roosiaed, ürdiaed, labürint jne-jne. Lossi väravaehitises oli avatud 18.-19. sajandi riietemoe näitus. Vaadates imelisi maani ulatuvaid ja tohutult naiselikke kleite tollest ajast kipun sageli õhkama, et mulle oleks väga meeldinud elada antud ajastul, et iga päev panna selga selline uhke kleit... Annan endale loomulikult aru, et nimetatud aja ühiskondlik korraldus ei oleks mulle absoluutselt sobinud. Oleksin ilmselt olnud korralik mässaja meestekeskses ajastus (a la naise koht on ainult köögis ja lastetoas) ning tihtipeale puritaanlike reeglite ja kommete vastu, kus suurimaks probleemiks hoopis silmakirjalikkus ja kahepalgelisus.

Aga käisime läbi veel mootorrataste muuseumi, sepikoja, Falck´i muuseumi, vanade autode muuseumi (ehitatud suurejoonelisse paarisaja aastasesse laudahoonesse, mille algne otstarve veel tänagi lõhna järgi koheselt tuvastatav) ning kämpingu muuseumi. Mulle need muidugi mingit väga suurt elamust ei pakkunud. Loss ja park olid siiski põhilised. Aga paljud olid tulnud siia lastega ja kogu päevaks ning neile on need lisad ilmselt olulised. Minugi suured lapsed tegid liikluslinnakus mõned kiiremad ringid jalgadega vändadavate autodega. Igal pool olid lauad ja toolid, kus võimalik süüa kaasa toodud sööki. Loomulikult on võimalik ka koha pealt süüa osta. Meie siin pikalt niisama aega ei viitnud vaid suundusime edasi Taani mandriosasse Billundisse, kus asub Legoland. Umbes 1,5 tundi sõitu ja kohal olimegi! Parkisime auto ära. Juba parklate arvu ja suuruse järgi võis järeldada, et siin käib igapäevaselt läbi meeletu rahvahulk.

Ning lõpuks, pärast pikka ootamist, sai Karl 20 aastasena täidetud oma lapsepõlve unistuse käia ära Legolandis! Meie arvamus ja muljed sellest olid aga kõigil meil lühidalt kokku võttes suhteliselt sarnased: ootasime suuremat keskendumist just legodele mitte niivõrd natukene odavamaigulist lõbustusparki. Et oleks olnud rohkem mingeid põnevaid meisterdusi ja ettevõtmisi legodest. Mingeid õpetusi, juhendamist, võib-olla isegi töötubasid. Või kasvõi väljapanekut legoklotside saamisloost, ajaloost jne-jne. Hetkel jäi meile sellest ikka meeletult kommertslik mulje, kus pole isegi üritatud seda ülimat keskendumist ainult rahale ja odavale meelelahutusele varjata või natukenegi maskeerida.

Üks tore asi, mis meile meeldis, oli mingi ninjade (ega ma päris hästi pole enam kursis kogu selle maailmaga) värk. Põhimõtteliselt sõitsime mingeid koopaid mööda rongiga, moodustasime neljakesi ühe meeskonna, kes pidi siis võitlema virtuaalselt mingite halbade tegelastega. Vot, see oli päris lõbus ja mulle väga meeldis! Tulemus oli meil märkimisväärne: saime meie sõidu parimaks  tiimiks. Aususe ja õigluse huvides tuleb siiski märkida, et vastasteks olid meile üldjuhul tunduvalt väiksemate lastega perekonnad. Samas tuleks ka teisest küljest asja vaadata ning tunnistada asjaolu, et tänapäevases digi- ja virtuaalmaailmas on lapsed kordades osavamad tegijad kui 50ndale eluaasta lähenevad naisterahvad.

Teine tore asi oli legodest ehitatud maailm! Seda imetlesime küll kohe pikalt. Alustuseks sõitsime rongiga kogu selle väljapaneku läbi ja siis jalutasime veel need kohad läbi, mida lähemalt soovisime vaadata. Seal oli Norra väikelinnasid, Amsterdam, kuulsaid ehitisi nii Taanist kui kogu maailmast, sadamaid ja isegi nafta puurtorn. Ja veel rohkem kui legode piiramatuid võimalusi erinevate asjade ehitamisel imetlesin kogu selle väljapaneku juures kasutatud haljastust. Need pisikesed bonsai mõõtu puud ja üldse kogu see taimestik, nende kooslus ning valik, oli suurepärane! Tahaks öelda "braavo" Legolandi aednikule!

Kui saime kõik vaadatud, Karlil oli territooriumi plaan käes, mille järgi kõik kohad läbi käisime, maksime parkimise eest ning suundusime auto juurde. Ja meid ootaski ees Saksamaa! Plaanis oli täna õhtuks jõuda Saksamaale ning ööbima jääda. Schleswig-Holsteini liidumaal (Saksamaa on jagatud 12 liidumaaks) on ametlikult olemas telkimisplatsid nö Schlafplatz Wildes´ed, kus võib väike seltskond telkida. Kahjuks on need tõesti ainult nimetatud liidumaal, kuigi siin on neid päris tihedalt. Valisime välja ühe, mis oli kõige lähemal Lübeckile, kuhu plaanisime minna järgmisel päeval. Kohale jõudes avastasime tõesti väga suure kenasti hooldatud telkimisala. Isegi tualett oli olemas. Küll see plastikust variant, aga ikkagi tualett. Kuna vihma hakkas sadama valisime kiiresti sobiliku telgikoha ja tüdrukud asusid telki püstitama. Täna läks see oluliselt kiiremini eilsega võrreldes. Ilmselt aitas vihm kaasa!

Süüa saime teha katuse all, kus olid laud ja pingid. Nagu ikka kuulub meie reiside priimusel valmistatud õhtusöökide juurde õhtune teejoomine küpsistega. Nüüd vihmaga katuse all oli äärmiselt mõnus istuda. Mingil ajal avastasime imeilusa vikerkaare - tõsi, kogu vihmasaju aja oli pooles taevas säranud ju päike. Peale meie oli siin ööbijaid kusjuures päris palju. 5-6 erinevat seltskonda. Oli ratastega liikujaid ja jalgsimatkajaid. Enamus seltskondasid siiski autodega. Autod jäeti korralikult platsi äärde kuna autoga sisse sõitmine oli keelatud. Mingit tõkkepuud ega takistust küll sissesõidu ees ei olnud, aga kellelegi ei tulnudki pähe eirata kirjutatud reegleid.

Nimetatud reeglid olid aga kenasti infotahvlile kirja pandud. Küll ainult saksa keeles. Aga tuletades meelde oma kunagist saksa keele oskust suutsin isegi kõigest aru saada. Üldiselt me vastasime nendele reeglitele. Ainult seltskond oli liiga suur. Suurim telk, mida siia võis püstitada, oli kolmekohaline ja suurim üheskoos liikuv/matkav kooslus siis vastavalt ka kolmeliikmeline. Suuremate gruppide korral tuli ühendust võtta. Seda me siiski ei teinud. Rõhudes sellele, et alati saame vabandada, et me ei räägi saksa keelt ega mõista midagi, mis sellest, et must-valgelt kirjas. Kui magama hakkasime sättima avastasime, et niigi imeline vikerkaar oli kahekordistunud!

Esimesel päeval sõitsime Stockholmist Egeskovi lossi juurde 808 kilomeetrit ja teisel päeval Egeskovist Legolandi ja sealt edasi ööbimiskohta kokku 383 kilomeetrit. Nüüd pean ausalt tunnistama, et järgmistel päevadel läks kilomeetrite arvestamine meil (õigemini mul) täiesti metsa. Igal autoreisil olen hommikuti pannud autol spidomeetri nulli ja igal õhtul kirjutanud sõitmise lõppedes päevase näidu maha. Nüüd läks meil see juba reisi alguses täiesti sassi, nii et neljandal päeval umbes otsustasin, et ei pane enam nulli ja las koguneb kogu reisi kilometraaž siis kokku. Need esimesed päevad tuleb sellele siis lihtsalt juurde liita. Raha kulutasime bensiinile 85 eurot, tasuliste sildade ületamisele 102 eurot, Egeskovi piletitele 140 eurot ja Legolandi piletid olid 234 eurot ning parkimine 6 eurot. Kokku esimese kahe päeva kulu oli 568 eurot. Päris kopsakas summa, aga peab silmas pidama, et tegemist ikkagi nelja inimese kuludega.

BRÜGGE, LUKSEMBURG, BRÜSSEL - 6. PÄEV

KUUES PÄEV - 4. märts 2023

Meie viimane päev Brüsselit avastada! Tõotas tulla tihe päev. Täna ei söönudki me enne linna peale minekut. Suundusime kohe Brüsseli vanalinna kõige ilusamasse ja võib-olla ka tähtsamasse kohta: Grand Place´i väljakule. Meie hotellist oli sinna vaid 15 minutit jalutada! Tegemist on Brüsseli keskväljakuga, algselt linna keskturuga ning ühe maailma imelisema linnaväljakuga, mis on ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Selle ääres paiknevad endiste Brüsseli gildide barokkstiilis gildihooned, toretsev raekoda ja neogooti stiilis Kuningamaja (Maison du Roi). Grand Place´i ehitus algas 11. sajandil ning oli suures osas valmis 17. sajandiks. 1695. aastal hävis Üheksaaastase sõja käigus prantslaste pommide läbi küll suur osa suurejoonelisest väljakust. Süütekuulidele pidasid vastu vaid Raekoja fassaad ja torn, mis oli suurtükitule sihtmärgiks ja mida ei saanud seetõttu hävitada.

Väljakut ümbritsevad hooned ehitati järgnevate aastate jooksul uuesti üles, mille käigus sai väljak oma praeguse ilme. No mina olin igal juhul vaimustuses! Kui keegi tänapäeval ka veel nii ilusaid maju ehitaks. Endises Raekoja hoones paikneb hetkel Hotelll du Ville (jaa, sama nimega hotell oli ka Luksemburgi vanalinnas). Maison du Roi on ilmselt üks maailma ilusamaid, suurejoonelisemaid ja imposantsemaid ehitisi! Hetkel asub hoones Brüsseli linnamuuseum. Meil vedas, et olime olnud hommikul suhteliselt varased ja Grand Place meie hotellile nii lähedal: meie siia jõudes olid siin peale meie vaid mõned üksikud inimesed. Saime häirimatus rahus umbes pool tunnikest väljakut imetleda. Väljaku kõrvaltänavas asub St Huberti galerii: pikk kaubandustänav, mis kaetud suure klaasist katusega. Enamus poode siin Belgiale omaselt loomulikult śokolaadipoekesed. Aga leidus ka piisavalt kohvikuid. Peaaegu kõik  hetkel küll veel suletud. Mille üle natukene imestasime, sest nii vähe kell nüüd ka ei olnud. Aga Maison du Roi hoone taga asus imetore ja armas Lloyd´i kohvik, kus saime suurepärase hommikusöögi. Kohvikus oli väga palju rahvast täiesti arusaadavatel põhjustel - see oli avatud, õdus ja armas koht ning pakuti suurepäraseid kergeid sööke mõistliku hinna eest.

Kõht täis ootas meid ees Moe- ja Pitsimuuseum. Aga sellelt kohalt ootasin ausalt öelda kordades rohkem internetist saadud info põhjal. Natukene nägi tõesti suurepärast ning kogu maailmas tuntud belglastest pitsikudujate meistriteoseid. Kuid kujutasin endale ette juba harjumuspärast kaasaegset fantastiliselt huvitavat interaktiivset muuseumi. Püsikollektsiooni kõrval oli praegu muuseumis ajutine näitus lastemoest läbi sajandite. Ka seda oleks andnud kordades huvitavamalt üles ehitada. Siin olid aga poolpimedad sünged ruumid, vanad krigisevad ja logisevad sahtlid ning kurja silma ja pilguga turvamees. Belgia pits on muidugi läbi aegade olnud lausa hindamatu väärtus. Belgia parimad, osavamad ja kiiremad pitsikudujad on olnud läbi sajandite pea iga kuningakoja uhkus ja auasi. Kõik kõrgest soost aadlikud, nii mehed kui naised, on ihaldanud belgia pitsi!

Pärast pitsimuuseumi jagunesime Katariinaga: mina läksin taas kord (nüüd kolmandat korda!) Royal Museum of Fine Arts´i kohtuma madalmaade maalikunsti pärlitega ja Katariina läks kohvikusse. Lähenesin Kuninga väljakule nüüd hoopis teisest suunast eilsega võrreldes. Natukene teisest küljest sain imetleda ka Old Englandi hoonet. Märkimisväärne juugendstiilis hoone on ehitatud 1899. aastal uhkeks kaubamajaks. Tänasel päeval on see üks osa muusikariistade muuseumist. Ehitis meenutab natukene Eiffeli torni oma terasest konstruktsioonivöö tõttu.

Oma eesmärgile jõudes sain vaid kergendustundega tõdeda, et meile juba tuttavat piletimüüjat õnneks täna tööl ei olnud. Ei oleks osanud seletada ilmselt, miks ma kahe päeva jooksul juba kolmandat korda ühte ja samasse muuseumi tahan minna. Sain aga lõpuks oma eesmärgi täidetud: olles uuesti imetlenud Rubensi maale jõudsin lõpuks ka Brueghelite saali. Fantastiline! Kuigi mul oli suur enamus muuseumist juba vaadatud kulus mul ikkagi kaks tundi. Kogu muuseumi peale peaks korralik kunstihuviline varuma ikka terve päeva, kui soovib külastada ka Magritte´i muuseumi. Katariina sai aga rahulikud ja täiesti kunsti- ning kirikuvabad kaks tunnikest.

Edasi oli meil plaan minna Horta muuseumisse. Sinna poole teel olles jäi meile aga enne ette ilmatu suur vaateratas. Ja loomulikult tuli meil selle peale minna kohe! Ilm muidugi üldse ei soosinud sellist atraktsiooni olles endiselt tuuline, kõle ja igasuguse päikeseta. Õnneks istusime vaateratta peal suletud klaasgondlites, mis olid tuule eest kaitstud. Vaade linnale oli muidugi uhke! Kuid ilmselt oleks pidanud päris vanalinna südamele see ratas lähemal asuma, siis oleks vaade olnud veel kordades uhkem. 

Lõpuks jõudsime siiski ka Horta muuseumi juurde. Victor Horta oli Belgia arhitekt, kelle uhkest juugendstiilis elumajast ja ateljeest on saanud tänaseks päevaks tema majamuuseum. Sinna kohale jõudes selgus aga, et muuseumi saab külastada vaid eelneva broneeringu alusel. Kodulehte põgusalt sirvides mulle küll selline informatsioon silma ei jäänud, aga no kogenud turistina oleks võinud tulla ka ise selle peale, et vähemalt kontrollida! Jama oli vaid see, et olime kesklinnast ilmatu pika maa jalutanud Horta majani! Minu targa raamatu järgi pidi siin lähedal olema aga veel rida imeliste fassaadidega maju, mis väärt vaatamist - Ducpetiaux avenüü majad 18 kuni 24. Otsisime siis needki üles... aga neis jälle nagu polnud mitte midagi vaadata.

Kesklinna poole tagasi jalutades käisime mõnes poes. Ei ostnud aga midagi. Päris tükk aega veetsime ühes pisikeses ja armsas postkaartide poes, et valida ka Brüsselist kaart koju saatmiseks. Kui olime pärast pikka mõtlemist, valimist ja arutlemist suutnud lõpuks kaardi välja valida läksin seda maksma. Nagu tavaliselt küsisin sinna juurde ka marki. Täiesti ootamatult sain aga vastuse, et marke neil pole. Postkaardipood, kus ei müüda marke!? Jõllitasingi vist täiesti juhmi näoga müüjale otsa sellise vastuse peale. Seletas siis, et siit sama tänavat pidi alla minnes kohe järgmisel tänavanurgal on pood, kus müüakse ka marke. Sinna tänavanurgale jõudes oli meil muidugi meelest läinud, et marke vaja... Kaardi Eestisse pidime saatma tuvipostiga!

Olime siin olles kõik eelnevad päevad mõelnud kuuma śokolaadi peale, mida soovisime maitsta. Kõik minu eelnevad kogemused selles vallas on olnud aga äärmiselt ebameeldivad selle magususe poole pealt: kõik varem proovitud joogid on olnud tulimagusad. Seega polnud siiani julgenud siiski proovida. Nüüd jäi meile ette aga imearmas väike kohvik, kus otsustasime selle sammu lõpuks ära teha. Ja see jook oli täiesti suurepärane! Üldse mitte eriti magus, pigem mõnusalt vürtsine ja natukene isegi mõru. Tume śokolaad... ja  võib vist öelda isegi nii, et sellest päevast peale joon nimetatud jooki ka kodus ise tehtud kujul päris tihti. Pole vaja muud teha, kui tassitäis piima kuumutada ning sellesse sulatada sobiv ja meelepärases koguses śokolaad. Mina kasutan ikka päris tumedat. Vähemalt 70% kakaosisaldusega.

Nautisime oma jooke päris tükk aega. Õues oli juba pime kui lõpuks tänavale astusime. Käisime toidupoest läbi. Lidl jäi ette. Ja jälle imestasime kui paljud toidukaubad olid Eestiga võrreldes ikka väga odavad. Eks loomulikult on kokkuvõttes elu Belgias siiski kõvasti kallim ikka Eestiga võrreldes. Kalliks teevad selle Brüsselis just see tohutu hord Europarlamendi liikmeid, kes kõik peavad kuskil elama ning erinevaid teenuseid tarbima jne-jne. Aga aeg-ajalt tekitavad ka täiesti arusaadavad ning enesestmõistetavad faktid pahameelt ja tuska! Hotelli jõudmiseks pidime tegema aga suure ringi, sest sinna viiv tee oli lihtsalt üles kaevatud.

Raha kulutasin mina täna hommikusöögile 12 eurot, taas 10 eurot kunstimuuseumis, pitsimuuseumis 4 eurot, vaaterattaga sõit läks mulle maksma 10 eurot, postkaart 1,1 eurot, kuum śokolaad 4 eurot ja poes kulus 10 eurot. Kokku siis 51 eurot ja 10 senti. Kui nüüd arvestada kogu reis kokku ühe inimese peale siis on kulutusi olnud järgmiselt: 18 eurot maksin reisiraamatu eest, 93 eurot olid lennukipiletid edasi-tagasi ning reisil olles olen kulutanud 293,4 eurot. Lisaks veel juurde parkimine Riia lennuväljal 8 päeva eest 15 eurot, bensiinikulu Riiga ja tagasi sõitmiseks umbes 30 eurot, hotellid Luksemburgis ja Brüsselis kokku 262 eurot ja ette ostetud rongipiletid Luksemburgi ja tagasi 35 eurot. Ehk siis kõik kokku 746,4 eurot. Võib küll öelda, et reisimine on viimaste aastatega kõvasti kallimaks läinud. Veel paar aastat tagasi oleks sellise reisi kulu jäänud kuskil 500 euro ringi.

BRÜGGE, LUKSEMBURG, BÜSSEL - 5. PÄEV

VIIES PÄEV - 3. märts 2023

Nüüd ärkasime taas Brüsselis! Ja kuna meil tänu imelisele ideele veeta üks päev Brügges, jäi nüüd Brüsseliga tutvumiseks üks päev vähemaks, tuligi kohe hooga peale hakata. Kaheksast olime üleval ja alustada olime otsustanud Europarlamendist. Hommikust sõime taas oma rongijaamas, sest pidime sõitma nagunii mõned peatused metrooga. Sõitsime Brüssel-Luksemburgi peatusesse, mis põhimõtteliselt asus parlamendi hoone all. Ilm oli vastikult tuuline, kõle ja külm! Ning Europarlamendi hoonete vahel olid veel eriti uhked tuulekoridorid. Hoone ise on täiesti normaalne, tavaline hiigelehitis. Ei oska midagi kiita ega laita. Silma ei riivanud. Vaimustust ei tekitanud.

Arhitekt on planeerinud siia imelised trepid, mis suudavad inimese visuaalselt sellisesse segadusse ajada, et treppidel liikumine võib päris ohtlikuks osutuda. Peale meie kahe kobakäpa, koperdasid treppidel kõik inimesed, kes ilmselt astusid neile esimest korda elus. Tihedama kasutamise puhul tõenäoliselt harjutakse ära ja saavutatakse teatav vilumus. Aga turistidel jääb tavaliselt esimene kord viimaseks. Tõeline turistilõks! Üks kummaline park oli ka parlamendihoone kõrval - imepisikene, selline laste mänguväljaku suurune. Aga korralikult aiaga ümbritsetud, lukku isegi vist käis. Eksponeeriti seal jaanalindude tagumikke! Kui kujutada jaanalindu, kes on pistnud pea maa sisse, siis üldiselt maa peale jääv osa ongi üks suur linnu tagumik. Aga kunst on kunst!

Meie aga otsisime nüüd parlamendihoone kõrvalt üles päris kunstimuuseumi! Antoine Joseph Wiertz (1806-1865) oli Belgia maalikunstnik, skulptor, litograaf ja kunsti kirjanik. Wiertz on tuntud oma religioossete, ajalooliste ja allegooriliste teoste poolest. Tema maalid on tõeliselt monumentaalsed! Et maalida selliste hiiglaslike mõõtmetega maale, tuli kunstnikul ehitada omale isiklik koduateljee. Nautides parasjagu riigi poolehoidu ehitas ta selle sobivalt muidugi riigi raha eest. Wiertzi on mõjutanud Rubensi ja Michelangelo teosed. Paljud tema maalid on õudsed ja erootilised. Wiertz töötas oma koduses ateljees, praeguses muuseumis, erakuna kuni surmani. Seal samas ateljees kunstnik surigi. Oma ateljee koos töödega pärandas ta riigile. Muuseumihoone ümber on väike armas skulptuuridega kaunistatud park. Mõtlesin, et huvitav mitu protsenti eurosaadikutest teab, milline pärl nende töökoha kõrval paikneb ja mitu protsenti neist on seda külastanud? Muuseumi sai külastada kusjuures täiesti tasuta!

Kesklinna poole tagasi jalutasime. Tee peal imetlesime Belgia kuninga paleed. Talviti on see külastajatele suletud, kuid suvisel ajal, väga lühikesel perioodil, saab seda täiesti külastada. Tegemist on kuninga ametliku paleega, kus kuningapaar siiski ei ela, kuid kasutab seda nö töökohana. Kuningapalee ees asub Brüsseli park. Ja sealt kohe ümber palee nurga oligi meie järgmine sihtpunkt: Kuninga väljak! Kuninga väljakul asub ridamisi erinevaid muuseume: Old England Building, mis sisaldab endas muusikariistade muuseumi, Magritte´i muuseum ja Royal Museum of Fine Arts. Meid huvitas kõige enam Magritte´i muuseum. Kahel viimasel on piletimüük ühine. Meie olime aga alustuseks veendunud, et külastame vaid Magritte´i oma.

Ostsime piletid. Müüja, kes meile need müüs, oli kuidagi tujutu ja nägi õnnetu välja. Katariina arvas, et äkki oli haige - jõi termosest teed vahepeal. Äkki tõesti... Aga saime piletid ja jalutasime maa-alust tunnelit pidi kõrvalmajas asuvasse muuseumi. Siin asub maailma suurim kollektsioon (230 tööd) Belgia sürrealisti René Magritte´i (1898-1967) töid. Fantastiline muuseum! Ning isegi Katariina jaoks oli mõni tuttav maal. Pärast ringkäiku läksime muuseumipoodi! Katariinale meeldivadki muuseumide juures kõige rohkem  poed. Sellel korral saime siit suhteliselt väikese vaevaga ka kingitused kodustele - Magritte´i maalidelt pärit motiividega sokid! Õues oli ilma aga endiselt kohutavalt ebameeldiv - külm, lõikav tuul ja mitte grammigi päikest. Kohvikus käik tundus väga hea mõttena! Enne, kui leidsime ühe imelise kohviku, jäi meile teele ette Èglise Notre-Dame du Sablon´i katedraal, millega pidime ka loomulikult põgusalt tutvuma. Katariina sai kirikus näitliku õppetunni sellest, milline on siis kolmelööviline kirik. Kahjuks olid siingi need plastümbrisega küünlad, mida nüüd enam ei ostnud.

Katedraali taguses pisikeses põiktänavas leidsime väga armsa pannkoogi kohviku. Ilmselgelt oli tegemist kohalike seas äärmiselt populaarse kohaga - saime pisikese, viimase vaba, nurgalaua. Ja uued inimesed said tulla alles siis, kui keegi lahkus. Tellisin pannkoogid lõhega. Mis oleksid olnud suurepärased, kui pannkoogid poleks olnud magusad! Ega ma ei mõistnudki, miks nad pidid magusad olema!? Neid süües oli aga kogu aeg peas vasardamas mõte, et kui suurepärased oleksid need koogid, kui nad ei oleks magusad! Lõhe ei sobi minu hinnangul kokku magusaga. Aga kokkuvõttes oli tegemist väga armsa söögikohaga. Ja seal kohvitassi taga istudes, jäin mõtlema, et tegelikult tahaks väga näha ikka kogu Royal Museum of Fine Arts´i muuseumi. Et mulle ju tegelikult kõige rohkem meeldib ikkagi natukene vanem kunst.

Otsustasime minna tagasi sinna! Ostes mõlema osa (Magritte´i muuseum + ajaloolise kunsti osa) piletid koos, oleks saanud muidugi odavamalt, aga ega rumalus või otsustamatus pole kunagi ega kellelegi kasuks tulnud. Pileteid müüs ikka veel sama müüja, kes oli ennegi meile piletid müünud ja nägi välja sama väsinud ja õnnetu. Vaadanud meile otsa küsis ta aga kohe, et te ostsite enne ju Magritte´i muuseumisse piletid? Jaa, ostsime küll! Ta palus neid, sest siis saab meile ikkagi soodustuse teha. Katariina teadis kohe, et viskas ära enda oma juba. Mina olin küll kindel, et see on mul kuskil alles, aga ka pika otsimise peale ei leidnud ma seda üles. Pidin kahetsusega tunnistama, et meil ei ole neid... (hiljem tuli minu pilet muidugi kaamera kotist välja). Aga müüja soovis meile ilmselt heameelt teha ja otsustas ikkagi müüa sooduspiletid meile! 

Kui ta pileteid vormistas, sõnasin talle, et olen väga hämmeldunud, et kuidas ta mäletas meid nende tuhandete inimeste hulgas, kes iga päev siit läbi käivad!? Naisterahvas oli silmnähtavalt õnnelik ja meelitatud minu imestuse peale ning sõnas, et tal on lihtsalt väga hea mälu nägude peale. Tänasin teda. Ja kogu meie pika piletimüümise tehingu peale saime me senise kurva naisterahva südamlikult ja õnnelikult naeratama - loodetavasti jätkus seda naeratust tal pika tööpäeva lõpuni ja kauemgi veel. Meie panime oma seljakotid aga taas kappi (saime kasutada kusjuures Luksemburgist saadud žetooni). Belgia kaunite kunstide muuseum seob endas tegelikult kuute erinevat muuseumi. Juba külastatud Antoine Wiertzi ja Magritte´i muuseumi ning meid hetkel ootavat The Oldmasters´i muuseumi ja lisaks sellele moodsa kunsti muuseumi ja Constantin Meunieri muuseumi.

The Oldmasters´i osas on ulatuslik Euroopa maalide, skulptuuride ja joonistuste kogu alates 15. kuni 18. sajandini. Suurem osa kollektsioonist on moodustatud kronoloogilises järjestuses esitatud flaami maalikunsti ümber - Brueghel (nii vanem kui noorem), Weyden, Hieronymus Bosch, Anthony van Dyck jne. Samuti on siin eraldi saal pühendatud Rubensile, kus on üle 20 tema maali. Minu jaoks oli äärmiselt üllatav kohata siin Jacques-Louis David´i "Marat surma". Jalutasin lummatult sealt erinevates saalides, imestades ainult selle üle, kui õnnelik võib inimene olla võimaluse üle külastada kunstisaali. Katariinast suutsin vist küll juba esimeses saalis maha jääda. Olin jõudnud oma ringkäiguga natukene rohkem kui poole peale, kui minu suureks üllatuseks selgus, et muuseum suletakse 15 minuti pärast. No vot, seda ebaõnne küll! Teha polnud loomulikult midagi ja pidime meiegi lahkuma. Aga see tähendas seda, et peame (vähemalt mina) tulema siia veel kolmandatki korda tagasi, sest minu ringkäik sai ootamatu lõpu vahetult enne seda, kui pidin jõudma Brueghelite saali, mis minu silmis vaieldamatult kogu muuseumi pärl!

Nüüd mõtlesime otsida üles vaat et kõige kuulsama Brüsseli vaatamisväärsuse ehk Pissiva poisi. Purskkaevuks olev 61 sentimeetri kõrgune pronkskuju kujutab alasti poissi pissimas basseini. Kuju valmistati 1619. aastal. Seda on korduvalt varastatud ning praegu nähtav kuju on 1965. aastal valmistatud koopia. Originaali hoitakse Maison du Roi hoones keskväljakul, kus on ka Pissiva poisi kostüümide muuseum. 1975. aastast alates on kuju kultuurimälestisena kaitse all. Skulptuuri riietatakse mitu korda nädalas erinevatesse kostüümidesse vastavalt ettevalmistatud kavale, mis on skulptuuri kõrvale ka välja pandud. Kuju garderoob koosneb mitmesajast kostüümist. Vanim kostüüm pärineb juba 17. sajandist. Riietamist korraldab The Friends of Manneken-Pis ühing, mis võtab igal aastal vastu ettepanekuid uuteks rõivasteks. Riietamistseremoonia viiakse alati läbi pidulikus meeleolus. Paljud kostüümid kujutavad Brüsselit külastavate erinevast rahvusest turistide rahvarõivaid, kuid on ka näiteks erinevate ametite tööriietusi.

2006. aastal riietati Pissiv poiss esmakordselt eesti rahvariietesse Eesti Vabariigi 88. sünnipäeva auks. 2010. aasta veebruaris sai kuju seto rahvarõivad. Nüüd sellelgi aastal oli kuju meie vabariigi sünnipäeva auks eesti rahvariietes, kuid kahjuks enne meie siia jõudmist. Aga no tegelikult peab ikka tõele au andma ja ütlema, et vaadata siin küll mitte midagi ei ole! Kui neid kostüüme Pissival poisil seljas poleks, saaks võib-olla skulptuurigi imetleda... aga no nende kostüümide alt ei paista seegi välja. See oli muidugi ette teada ning ega ma ei oodanudki midagi erilist. Õues hakkas aga juba hämarduma ning oligi paras aeg hotelli tagasi jalutada.

Ühel hetkel takistasid meie kodutee aga sajad traktorid. Belgia põllumehed protestisid ilmselt jälle mingite eurotoetuste vähendamise vastu või siis nõudsid väga valjuhäälselt (traktori signaalide tekitatud lärm oli kurdistav!)  hoopis nende tõstmist Euroopa Liidu poolt. Pääsenud traktorikolonnist lõpuks liiklusreguleerija abiga läbi ja teisele poole teed, käisime veel poes. Poes on aga siin mõnes mõttes keeruline käia: ei pruugi leida poes kaupadelt meile mõistetavas keeles infot. Belgias on kolm ametlikku riigikeelt - hollandi, prantsuse ja saksa keel. Mina mõistan mingil algsel tasemel saksa keelt, aga ülejäänutest pole mul aimugi. Aga info poes kippus olema nagu meie kiuste just neis kahes teises keeles. Õhtusöök lõpuks ikkagi käes jalutasime hotelli, kus sõime õhtust, kirjutasime veel ja lugesime.

Raha kulutasin täna 2,50 rongipiletile, hommikusöök maksis 13 eurot, Magritte´i muuseum 15 eurot, lõunasöök 22 eurot, The Oldmasters´i muuseum 5 eurot, kingitused 56 eurot ja poes kulus 2,5 eurot. Kokku kulutasin siis 136 eurot täna!

BRÜGGE, LUKSEMBURG, BRÜSSEL - 4. PÄEV

NELJAS PÄEV - 2. märts 2023

Täna hommikul oli meil samuti piisavalt aega. Pidime arvestama vaid sellega, et kella kümne ajal vabastada hotellituba. Sõime rahulikult hommikust, pakkisime asjad ja tutvusime toa vabastamise juhistega. Pidime näiteks oma prügi viima ise välja! Sellist reeglit pole minagi varem kohanud. Lahkuma pidime iseseisvalt ja jätma võtme välisukse taha samasse pisikesse koodiga kappi, kust me ta ka võtsime. Jõudes sinna ukse taha veendusime kümme korda, et me mitte midagi ei ole üles tuppa unustanud, enne kui kapi lukustasime. Nüüd oli meil päris palju aega veel Luksemburgiga tutvumiseks - rong läks meil alles kella nelja ajal.

Katariina soov oli tutvuda Luksemburgi kaubanduseluga ja mina olin lubanud selle kõik kaasa teha. Ei mingit kunsti ega ajalugu! Rääkimata kirikutest. Alustasime päris optimistlikult. Alustuseks jäid meile teele paar kosmeetikapoodi, aga kuna see teema mind absoluutselt ei kõneta, siis läks algus juba natukene nihu... Edasi läks asi küll veidi paremaks, sest tulid riidepoed, aga ilmselt oli siis minu meeleolu jõudnud juba mingisuguse tüdimuseni. Kolmandaks tulid jalanõude poed, mis isegi minus tekitasid mõningat elevust. Aga üldiselt pole poodides käimine tõesti minu ampluaa. Kui muidugi jätta kõrvale lõnga- ja aianduspoed. Nendes kahes viimases võin ma ennast unustavalt veeta tunde ja kaotada igasuguse ajataju! Üks positiivne asi muidugi oli selle poodides käimise juures: suutsin leida lõpuks poe, kus müüdi marke! Nii saime hiljem raudteejaamas koju kaardi postitada.

Aga siis saabus meil mõlemal küllastus kõikidest poodidest ja otsisime kiiresti kohviku, kus saaks mõnusalt istuda, ühe kohvi juua ja võib-olla natukene lugeda. Olles tund aega kohvikus ära veetnud, oli meil rongini veel üle kahe tunni aega ja siis ei jäänud küll enam midagi muud üle, kui murda hommikust tõotust nende muuseumide ja kunsti koha pealt! Meie kohvikust mitte kaugel oli Am Tunnel: maa-alune fotogalerii. 1987. aastal otsustas Spuerkeess kaevata kahe erineva pangahoone vahele maa-aluse tunneli ning üsna pea tuli idee muuta tunnel kunstigaleriiks. 1994. aastal avatigi tunnelis esimene näitus. Tunnel asub 15 meetri sügavusel maa all ning on 350 meetrit pikk. Põhiosa tunnelist hõlmab vahetatavate näituste osa. Selles osas oli hetkel Raymond Clementi näitus jazzmuusikutest üle terve maailma. Kahjuks ühtegi Eesti muusikut fotodelt silma ei hakanud. Aga näitus oli sellele pisiasjale vaatamata väga-väga hea!

Teine, ja väiksem osa, on püsinäitus - pühendatud maailmakuulsale Luksemburgis sündinud ja 1,5 aastasena koos vanematega USA-sse emigreerunud fotograaf Edward Steichenile (1879-1973). Steichen on kõige tuntum oma näituste The Family of Man ja The Bitter Years läbi. Edward Steichen on olnud läbi ajaloo ilmselt üks kõige mõjukamaid fotograafe maailmas. Just temale on omistatud au fotograafia muutmise eest üheks kunstiliigiks. Steichen on pannud aluse ka tänapäevasele moefotograafiale. II Maailmasõja alal, kui USA astus sõtta, kutsuti fotograaf USA mereväe lennunduse fotograafia üksuse juhiks. Aastatel 1941 kuni 1961 töötas ta New Yorgi moodsa kunsti muuseumi fotograafia osakonna direktorina. Just seal töötades lõi Edward Steichen oma kõige kuulsama ja üldse maailma kõige kuulsama fotonäituse The Family of Man. Näitust külastas omal ajal üle 10 miljoni inimese, olles suurima vaatajaskonnaga näitus läbi aegade. 2003. aastal lülitati näitus UNESCO maailma mäluregistrisse, tunnustades sellega näituse ajaloolist väärtust.

The Family of Man on ambitsioonikas näitus, mis koosnes 503 fotost 68 riigist. Näitust eksponeeriti algselt New Yorgis 1955. aastal. Pärast seda tuuritas fotonäitus veel 8 aastat üle maailma ringi, jõudes 37 riiki 6 kontinendil ning asub hetkel just Steicheni sünnimaal Luksemburgis Clervaux lossis. Fotograaf on ise tunnistanud, et antud näitus kujutas endast tema karjääri kulminatsiooni: inimesed vaatasid neid fotosid ja fotodel olevad inimesed vaatasid neile vastu ja nad tundsid üksteist ära! Näitus keskendus inimkonna ühisosadele, mis seovad inimesi ja kultuure üle maailma, olles omamoodi humanismi väljendus pärast lõppenud maailmasõdade inimsusevastaseid õudusi. Väljendades oma suhtumist terrorirežiimidele erinevates maailma otstes ei eksponeeritud näitus nimelt Hiinas, Vietnamis ega Franco Hispaanias.

Kusjuures 2022. aasta novembris, seega alles äsja, müüdi USA-s New Yorgi Christie oksjonil Steicheni töö The Flatiron 12 miljoni dollari eest!!! See on konkurentsitult kallim müüdud foto kogu maailmas. Ka teist kohta omab Edward Steicheni foto. Tunnelis aga pildistada ei tohtinud - seega ühtegi fotot mul sellest toredast kohast ei ole. Kes peaks sinna samuti kunagi sattuma, siis mõistlik on liikuda tunnelis siiski ühte seina pidi järjest fotosid imetledes, kuna pärast tuleb sama teed pidi tulla tagasi ja siis saab vaadata vastasseina. Näituste külastamine on kusjuures täiesti tasuta!

Maa-alt välja jõudes oligi meil paras  aeg rongijaama jalutada. Sellel korras sujus rongile minekuga kõik üllatavalt hästi - ei mingit segadust! Järgmised kolm tundi veetsime rongis. Brüsselisse jõudes oli kell pool kaheksa. Käisime rongijaamas asuvast poest läbi. Seal müüdi imehäid (see selgus muidugi hiljem!) kaalusalateid, kust said ise komplekteerida omale meelepärase valiku. Söögiriistasid ei suutnud me aga ka pärast neljandat korda kogu poe läbi käimist, mis õnneks ei olnud just hiigelsuur, leida. Pidime söögipulgad ostma: kunagi ei tea, milleks võivad mingid oskused marjaks ära kuluda! Salatile juurde ostsime mõlemad veel karbi krevette. Ja muidugi apelsine ja apelsinimahla ning kokku saigi suurepärane õhtusöök. Jalutasime samasse hotelli, kus olime ööbinud esimesed kaks ööd Brüsselis. Nüüd saime aga tunduvalt parema toa. Mõnikord veab meil ka!

Raha kulutasime täna Luksemburgis kohvikus 5,4 eurot ja Brüsselis poes 8 eurot ning kokku siis 13,4 eurot.