AUTOREIS LÄBI TAANI JA SAKSAMAA LIECHTENSTEINI - 8. PÄEV

KAHEKSAS PÄEV - 4. august 2023

Täna hommikul juhtus kummaline asi: meie Katariinaga magasime kauem kui Karl ja Eliisabet. Pesime alles hambaid, kui teise toa rahvas oli juba riides ja tuli hommikust sööma. Tegime teed ja kohvi ja sõime kiiresti hommikust, et liikuda edasi. Ootas meid Porsche muuseum! Eile õhtul, kui läksime õhtust sööma, jooksis meile tänavale järele hotelli administraator ja avaldas arvamust, et me peaks maksma veel kaks korda 50 eurot juurde. Ei suutnud ta uskuda, et maksime kahe toa peale kokku 100 eurot. Ilmselt pole siin hotellis vahet mitu inimest toas on: müüakse tube. Mitte kohtasid. Aasias on see kusjuures valdav praktika. Mina väitsin küll, et kõik on õige ja nii peabki. Lubas helistada kuhugi kellelegi... Aga täna hommikul hotellist lahkudes ei soovinud küll keegi enam meie käest raha juurde saada. Ja ega ma poleks maksnud ka - tegin broneeringu kahele toale ja neljale inimesele ja see kõik oli must-valgel broneeringus kirjas!

Porsche muuseum oli meie hotellile suhteliselt lähedal. Sõitsime võib-olla ainult 10 minutit. Kohale jõudsime suhteliselt varakult: piletikassas veel järjekorda polnud ning muuseumis ei pidanud trügima rahvamassis. Rahvast käib siin aga kõvasti! Nägime isegi peale meie endi veel ühte eesti perekonda. Porsche muuseumis saab kogeda kahte erinevat ringkäiku: tavalist muuseumituuri ning tehase ekskursiooni. Viimane on aga nii populaarne, et näiteks 2023. aasta ekskursioonid olid juba kevadeks kõik välja müüdud! Ning lisaks veel piirangud, et tehastesse ei saa kõikidel riiklikel pühadel (ja neid on Saksamaal tunduvalt rohkem Eestiga võrreldes!), nädalavahetustel ning perioodil 17. juuli kuni 18. september ning ka detsembri keskpaigast alates on ligi kuuajane paus. Seega meil polnud lootuski ja pidime leppima vaid muuseumiga!

Aga muuseum oli ka tore! Mina pole muidugi selline fänn nagu Karl. Minu jaoks on auto tarbeese, mis annab vabaduse näiteks reisida. Muu pole eriti oluline. No enam-vähem usaldusväärne kaaslane olla ja igast olukorrast ikka võitjana välja tulla võiks ta ka. Ja maksta mitte liiga palju. Sellistele nõudmistele vastab näiteks Ford. Neid olen sõitnud oma elu jooksul läbi peaaegu kolm tükki. Ja alati ikka uut valides jäänud sama margi juurde. Porsche ei haaku absoluutselt minu nägemusega mugavast, ökonoomsest ja heast reisiautost ega üldse ilusast autost. Sellel teemal oleme aastate jooksul Karliga tundide viisi vaielnud. Aga ega nad kõik nii väga koledad ka ei ole: kasvõi siin samas muuseumis olid mõned päris ilusad. Siis sellised vanemad, 50ndatest aastatest näiteks. Need mulle täitsa meeldisid. Ja politseiautona Porsche võib olla päris muljetavaldav - siin olev mudel oli kunagi näiteks politsei operatiivsõiduk siin samas Stuttgarti linnaosas, kus Porsche tehased laiuvad.

Porsche autotööstuse asutas 1931. aastal Ferdinand Porsche. Stuttgarti koliti kõikide tehaste ja peakontoriga 1950. aastal. Autosid loonud oli ta juba varem töötades tollase autotootja Daimler-Benz juures. Kusjuures veel 1939. aastal, olles juba loonud oma firma, konstrueeris ta veel ühe Mercedes-Benzi. Samal aastal tutvustati Berliini autosalongis Volkswageni "Põrnikat", mis oli samuti konstrueeritud Porsche poolt. Aga huvitavaid ning põnevaid fakte Porsche´de elust jätkub küllaga: näiteks 1932. aastal kutsuti Ferdinand Porsche koos kahe inseneriga Venemaale, kus tehti ettepanek jäädagi sinna ning asuda edaspidi konstrueerima autosid Stalini taktikepi all pakkudes neile kõikmõeldavaid ja -mõeldamatuid hüvesid. Kõike peale vabaduse! Olles aga vabaduses kasvanud ja sellega harjunud, ei olnud mõeldavgi, et ettepanek oleks vastu võetud. 1945. aastal kutsuti Ferdinand, ta poeg Ferdinand (keda kutsuti isaks eristamiseks Ferryks) ja väimees läbirääkimistele Prantsusmaale prantsuse väikeauto ehitamiseks.

Asi lõppes aga fiaskoga: Jean-Pierre Peugeot (kadedus!?) pealekaebamisel pandi Porsched vangi, kus pidid tasuta töötama Renault 4CV kallal. Ferry Porsche vabanes vanglast 1946. aasta keskel. Isa eest nõuti tollel ajal sensatsioonilist miljoni frangi suurust kautsjoni. Ning seda sularahas! 1947. aastal õnnestus Ferryl mitme uue auto projekteerimisega saada miljon franki kokku ja augustis isa vabaks osta. Kahjuks oli professor Ferdinand Porsche niivõrd kurnatud, et ideedest pakatav konstruktor ja leiutaja olid temas surnud. Prantsuse kohus vabastas ta hiljem küll süüdistustest, kuid miljon franki "unustati" tagasi maksta. Tänasel päeval on Porsche kaubamärk Volkswageni tütarettevõte ning toodabki vaid sportautosid. Kusjuures, käesoleval aastal saab 75 aastat esimese sportauto mudeli konstrueerimisest Porsche tehases. Aga firma on tootnud ka näiteks hoopis traktoreid aastatel 1956-1963 tootes selle ajaga üle 125 000 traktori.

Mina käisin muuseumi läbi suhteliselt kiiresti. Ülejäänud aja istusin väljas pingil ja lugesin raamatut. Tüdrukutel läks tunnikene kauem kui minul ja Karlil veel umbes tund kauem. Jõudsime Katariina ja Eliisabetiga just kohvikus võtta kohvid ja muffinid, kui Karl oma tuurilt saabus. Sai samuti kohvi ning pärast kohvikut veetsime veel pool tundi poes. Esimese asjana tuli sealt osta postkaarte. Ja siis automudeleid. Katariina ostis näiteks selle sama ilusa punase traktori mis pildil. See lihtsalt pidi olema nii ilus!!! Pidin nõustuma temaga. See on kenam kui nii mõnigi auto. Stuttgartis asub ka Mercedes-Benzi tehas ja muuseum. Pakkusin Karlile, et külastame äkki mõlemat!? Karl aga arvas, et pole mõtet ja tasub keskenduda ühele ja valis just Porsche! Seetõttu jõudsime veel kenasti käia läbi üles põhja poole sõites tee peale jäävast Goslari linnast. Sõit sinna oli suhteliselt pikk mööda kiirteed. Teel oli päris suur avarii ja liiklusseisak, aga meie Waze juhatas sellest õigel hetkel meid kenasti mööda.

Goslari puhul on tegemist vana asustusalaga, kus linn olnud juba vähemalt 10. sajandist peale. Aga linnaeelne asustus palju kauemgi. Tegemist on vana kaevanduspiirkonnaga, kus erinevaid metalle kaevandatud juba Rooma ajast peale. Täna kuuluvad nii Goslari vanalinn kui ümberkaudsed vanad Rammelsbergi kaevandused UNESCO kultuuripärandi nimekirja. Tuntud inimestest on Goslaris sündinud näiteks kokaiini avastaja Albert Niemann. Meie saabusime linna imevaiksel ja sulnil pärastlõunasel ajal. Raekoja platsil oli just lõppenud laat. Seetõttu natukene segasid neid imelisi vaateid mitte just väga ilusad valged plastputkad. Kuid sellele vaatamata on siin jällegi tegemist ühe ilusaima linna keskväljakuga, mida minul õnnestunud näha. Naljakas, just sellel aastal olen sattunud nendesse kõige ilusamatesse - varakevadel Brügge ja Brüssel; nüüd Lüneburg, Hann. Münden, Alsfeld...

Selle juures hämmastas mind ikka kõige rohkem parkimine! Põhimõtteliselt tasuta (või mõnes linnas paari euro eest) võid otse vanalinnas parkida kaua tahad. Ja kõige kummalisem on see, et vabasid kohtasid on alati võtta!!! Jalutasime Goslaris päris pikalt: mina olin vaimustuses! Lõpuks, kui sain isu täis ahmitud kogu seda ilu, suundusime auto juurde tagasi. Goslarist välja sõites asusime otsima ööbimiseks sobivat kohta. Vihma hakkas samuti uuesti sadama. Oleme sellel reisil saanud väga palju vihma! Õnneks on aga läinud selles mõttes hästi, et meie tegemisi pole see kuigivõrd seganud. Vähemalt seni! Suurt valikut telkimisplatse ega kämpinguid küll siin piirkonnas võtta ei olnud. Eliisabet leidis lõpuks ühe kämpingu 30 kilomeetri kaugusel Goslarist, mis jäi meile tee peale, kiirteelt lihtsalt natukene maha sõita.

Suundusime seda otsima. Tee viis meid sillaaluseid ning mahajäetud tööstusmaastikku pidi lõpuks tallini. Selgus, et talli taga oli siiski ka kämping. Vihma sadas kõvasti. Ühtegi hingelist kuskil näha ei olnud. Lõpuks leidsime infotulba, kus kirjas, et kui ööbida tahetakse, siis tuleb minna maja number 5F juurde ning uksekella anda. Otsisime siis üles selle maja ja andsime kella. Ning tõesti: paari minuti pärast tuligi välja tohutult sõbralik meesterahvas, kes arvas, et no ööbida loomulikult saab. Vestlesime natukene aega meesterahvaga, mina ja Karl, tüdrukud olid autosse jäänud. Sakslasest härrasmees oli vaimustus sellest, et tuleb mingi suvaline eestlane tema jaoks kuskilt pärapõrgust ja oskab saksa keelt! See vaimustus oli minu jaoks muidugi natukene ülepakutud, sest ainukene sõna, millega tõesti antud hetkel hiilgasin oli "schlagbaum". Ilmselt on see tema igapäevases keelekasutuses äärmiselt oluline sõna.

Saime koha omanikuga asjad läbi räägitud, raha makstud (ainult 15 eurot!!!) ja loa kämpingu alale sisse sõita. Meie platsi kõrval olid laud ja pingid, sellel ajal kui Katariina ja Eliisabet telgiga tegelesid, tegime meie Karliga õhtusöögi. Vihm oli ka järele jäänud. Kõhud täis, läksime kõik koos nõusid ja hambaid pesema. Avastasime üllatusena, et kogu reisi jooksul pesime me esimest korda kaasa võetud sööginõusid (tassid ja lusikad-kahvlid ei lähe arvesse: need raputati või pühiti lihtsalt paberiga puhtaks!). Seni olime telgis ööbides kasutanud Karli kaitseväe teenistusest üle jäänud matkasööke, mida süüakse pakendist, mistõttu pole meil tõesti kausse varem vaja olnud. Nüüd olid need kõik otsa saanud ja tegime kohe päris pajarooga, mis maitses muidugi ka natukene paremini. Kui me pesuruumi oma suure seltskonna ja nõudega sisenesime, jõudis meiega samal ajal sinna üks meesterahvas ja pidi siis kõigi meie järel ootama. Seda me muidugi taipasime alles siis, kui järjest lahkuma hakkasime ning ta ukse taga istudes meile kõigile väga armsalt "head ööd" soovis! Eliisabetile, kes meist esimesena lahkus, saksa keeles, järgmistele juba inglise keeles.

Pesemast tulles pugesime telki magama. Katariina ja Eliisabet teevad meile igal telgis veedetud ööl õhtul alati voodid valmis. Mulle on eraldatud kogu reisi jooksul üks ja sama koht ääres. Teised siis vahetavad oma kohtasid rotatsiooni korras. Õnneks sellel reisil pole seni tulnud vajadust öösel telgist välja ronida ja WC käia.  Täna öösel siiski see vajadus tuli. Ronisin telgist välja, kell oli umbes nelja ringis ja jalutasin tualeti poole. Esimese ehmatuse sain hobuse peale! Pimedas pidasin päris hobuseks meeletult suurt üleelusuuruses puidust hobusekuju. Oli juba meelest läinud, et see kuju seal tee ääres seisis. Teise ehmatuse sain, olles juba peaaegu eesmärgil, kui sellise suurema vasika suuruses koer, tormas meeletult haukudes minu poole. Koertega pole mul eriti südamlikke suhteid kunagi olnud. Õnneks reageeris väga kiiresti koera peremees ja koer ka kuuletus automaatselt. Raha kulutasime täna Porsche muuseumis 24 eurot (suur osa meist said õpilase piletid), Porsche kohvikus 20 eurot, tankimine 89 eurot, tasulistes WC-des kamba peale umbes 5 eurot ja kämpingus ööbimine 15 eurot. Kokku siis 135 eurot.

AUTOREIS LÄBI TAANI JA SAKSAMAA LIECHTENSTEINI - 7. päev

SEITSMES PÄEV - 3. august 2023

Algas meie viimane hommik ja päev Austrias. Pidime kõik asjad uuesti kokku pakkima ja kaasa võtma. Või vähemalt lootma, et sai kõik kaasa. Kuna siin kohapeal ühtegi inimest ei olnud, siis enne võtmekaardi vastavasse kasti laskmist pidime üritama läbi mõelda mitmeid kordi ega kuskile midagi ei ununenud ja kas kõik sai kaasa? No täitsa vabalt olekski võinud unustada näiteks telgi rõdule kuivama! Meie õnneks suutsime telgi siiski kaasa pakkida ja võtsime edasi suuna Rappenlochschluchti. Seal asub väga ilus matkarada, mis kulgeb paralleelselt kärestike ja koskedega orus suundudes kogu aeg järsult mäest üles Staufensee järve/veehoidla juurde. Tegelikult on siin mitmeid erinevaid matkaradu, aga sellisel esmasel uurimisel tundus järve juurde matkamine kõige huvitavam.

Rada oli tõesti ilus kulgedes läbi sügava jõekanjoni kohati kõrgel kaljuseinal. Mingi osa rajast oli aga suletud selle kehva seisundi tõttu. Selle osa pidime  käima lihtsalt mööda teed. Autosid siin küll eriti ei sõitnud - selle paari kilomeetri peal sõitis meist mööda vist ainult üks auto. Mingil ajal leidsime teelt süsimusta sisaliku. Täiesti liikumatu! Ei saanud aru, kas ta on elus või surnud. Ausalt öelda tekkis kahtlus, et kas ta üldse päris on!? Kahtlaselt läikiv ja plastmassi moodi nägi välja. Võtsin teepeenralt ühe rohukõrre abiks proovides aru saada, kas on tegemist päris loomaga. Natukene ikka liigutas... aga siis teeskles edasi surnut. Üritasin teda küll veidi ergutada ja teelt ära nügida, aga tema soovi teeselda surnut ei suutnud ületada minu soov teda ohutumasse kohta saada.

Matkasime umbes kaks tundi. Siis jõudsime matka alguspunki tagasi. Seal olime alguses juba hämmastunud selle üle, et leidsime siit eest Rolls-Royse´i muuseumi. Poleks osanud kuskil keset metsa matkaradade alguspunktis oodata automuuseumi. Enne oli see olnud suletud. Nüüd oli küll avatud, aga Karl enam eriti ei tahtnudki sinna minna. Ootas ja panustas homsele päevale: plaanis Porsche muuseumi külastus siis. Aga siin oli üks muuseum veel - Krippenmuseum saksa keeles. Üritasime seda tõlkida: vasteks saime hällimuuseum! Eriti see midagi ei öelnud meile. Eliisabet arvas, et tegemist on vanade beebihällide muuseumiga. Mina igal juhul soovisin seda külastada. Lapsed sellest eriti midagi ei pidanud, mistõttu läksingi üksi.

Tegelikult on Krippenmuseumi puhul tegemist jõulusõimede muuseumiga! Jõulusõimeks nimetatakse siis sõime, millesse vastsündinud Jeesus asetati millegi parema puudumise tõttu. Teadupärast sündis ta laudas. Aga muuseum ise jättis mulle vapustava mulje: olin täiesti rabatud sellest filigraansest tööst, vaevast ja ajakulust, mida inimesed on jaksanud ja viitsinud nende minimaailmade kallal näha. Kõige uhkem väljapanek on 23 meetrit pikk ning jutustab terve Jeesuse eluloo sünnist ristilöömiseni läbi 14 erineva täiuseni viimistletud stseeni. Kahetuhande aasta tagune olustik, maastikud, linnamiljööd jne, olid nii hästi ja põhjalikult kujutatud, et olin täiesti lummatud. Tänavad liikusid nurgataguseid mööda edasi, kõik oli ruumiline, absoluutselt igale detailile oli tähelepanu pööratud!!!

Olin lastele küll öelnud, et ega mul ilmselt üle 15 minuti ei lähe. Aga no läks ikka pikalt aega kuni sain kõik selle imetletud. Hiljem juba kodus tagasi olles ja muuseumi kohta rohkem uurides, olin veel rohkem hämmeldunud: nimelt on Dornbirnis (see on siis linn, mille ääres Rappenlochschlucht asub) olemas jõulusõimede ühing!!! Ja üle maailma pidavat olema sellised ühinguid veel palju. Ning see kohalik ühing külastas 1982. aastal Itaalias ühte jõulusõimede muuseumi ja hakkaski pärast mõtlema, aga äkki võiks neilgi oma jõulusõimede muuseum olla. Ja juba 1995. aastal hakatigi tegutsema! 2002. aastal alustati vana aida renoveerimist ning 2003 muuseum avati. Tavapäraselt võib muuseumis näha 100-120 jõulusõime. Igal aastal jõulude eel üllatatakse külastajaid millegi uuega.

Edasi sõitsime Ammeneggi teed mööda Bodeni (saksa keeles Bodensee) järve poole. Nimetatud teelt pidid avanema imelised vaated sellele Kesk-Euroopa suuruselt kolmandale järvele, mis kuulub kolmele riigile - Austria, Śveits, Saksamaa. Midagi sealt tõesti nägi, aga ei miskit erilist. Kui lõpuks päris kohale järve äärde jõudsime, olid muljed hoopis võimsamad. Koht, kus täna Austrias ringi sõidame, on Bregenzer Wald ehk siis Bregenzeri mets. Põliselanikud peavad kalliks vanu tavasid ja arhitektuuri ning on sellest ainulaadsusest paljugi säilitanud. Näiteks erinevad siinne murre ja rahvariided kõvasti ülejäänud Austrias leiduvast. Pigem ongi minul jäänud siin ringi uudistades mulje, et ühtsema ning terviklikuma (kuigi ka neis leidub märkimisväärseid erinevusi) piirkonna moodustavad Śveitsi kirdeosa, Saksamaa edelaosa, Austria loodeosa ning Liechtenstein ehk siis just nimelt Bodensee piirkond.

Bodensee pindala on 538 ruutkilomeetrit. Meie läksimegi järve äärde Bregenzi linnas. Kunagine Rooma riigi poolt rajatud Brigantiumi asula on muutunud väga populaarseks suvituskohaks just tänu järvele. Aga vaatamist väärt on ka vanalinn. Meie küll keskendusime järvele. Võtsime autost kaasa väikeseks järveäärseks piknikuks plaanitud söögid-joogid ja jalutasime järve äärde. Ilm oli täna pilvine ja tuuline, mitte üleliia soe, mistõttu ujumise peale me ei mõelnud. Aga mõned lapsed nautisid siiski veemõnusid ilmale vaatamata. Tulenevalt tuulisest ilmast oli hoopis mitmeid tuulelohe lennutajaid ja surfareid näha ranna ääres toimetamas. Aga piknik siin oli tore ja vaated tõesti ilusad. 

Ja nii möödusidki meie selle reisi viimased hetked Austrias! Õige pea olime Saksamaal tagasi, kus võtsime suuna Lichtensteini lossi juurde. Kui juba Liechtensteini riigis käisime, siis tuli ju külastada loomulikult ka Lichtensteini lossi! Seda enam, et viimane jäi meile peaaegu ette teel Stuttgarti. Loss on äärmiselt pisikene. Asub kõrgel mäe otsas, kust avaneb suurepärane vaade all laiuvale linnale. Hetkel eraomandis olev loss ehitati vanast, esialgsest lossist, millest hetkel säilinud vaid varemed, 500 meetri kaugusele, 1840.-1842. aastal ühe vahepealsema 14. sajandil ehitatud lossi müüridele. Nagu ikka keskaegseid losse, on praeguse lossi eelkäijaidki, vallutatud, põletatud, maatasa lammutatud ja jälle üles ehitatud. Hilisemal ajal oli Lichtensteini loss kasutusel vaid jahilossina. Gooti stiilis loss on sarnane Saksamaa uhkeima ja suursuguseima Neuschwansteini lossiga, mis ei asu siinsest piirkonnast sugugi kaugel. Isegi mõtlesime seda külastada kuni uurisin pileti hinda, mis praegusel tippperioodil oli 68 eurot inimese kohta giidiga tuuril. Lictensteini lossi pääsesime 12 euro eest, mis kõneles igal juhul just selle külastuse poolt. Pileteid ostes ütles piletimüüja meile, et ekskursioon on saksa keeles ja andis kaasa inglise keelse brožüüri, kus pidi olema kogu räägitav jutt kirjas. Natukene pidime ootama järgmise ekskursiooni alguseni. 

Lossi hoovi ja territooriumile iseenesest pääseb vaid 4 eurose piletiga. Sellega aga lossi siseruumidesse ei pääse. Meie tuuri alguseks oli giidini jõudnud juba info neljast saksa keelest mitte aru saavast huvilisest. Ja kuna giid rääkis ise väga head inglise keelt, siis rääkis ta spetsiaalselt meie jaoks siiski ka inglise keeles teist korda sama jutu. Õnneks ükski teine turist ei pahandanud pikemaks veninud ringkäigu pärast. Lossis sees pildistada ei tohtinud. Kuid lossi interjöör oli väga kaunis - maalitud seinad, laemaalid, vitraažid, vaibad jne. Lossis oli väike, aga suursugune, relvakogu. Kusjuures täiskomplektis samurai riietus koos relvastusega 16. sajandist. Üks lossi omanikest oli olnud reisimise ja relvahuviline. Oli ka mitu kunagistele lossiomanikele valmistatud raudrüüd. Lossi nimi ei ole aga tulnud sugugi mitte seosest lähedal asuva riigiga vaid hoopis lossi torni ehitusmaterjalist. Valge kivi lihtsalt särab päikese käes heledalt!

Päev hakkas läbi saama ja meil aeg suunduda Stuttgarti, kus tänase öö plaanisime veeta, et olla homme kohe juba suhteliselt lähedal Porsche muuseumile. See oli nüüd siis see osa reisist, mis Karli kõige rohkem kõnetas. Hotell oli meil selline tagasihoidlik. Kaks tuba: üks mulle ja Katariinale ja teine Karlile ja Eliisabetile. Kummaliselt pidin vastuvõtus maksma kaks korda. Administraator väitis, et pole võimalik tasuda kahe toa eest kokku 100 eurot. Pidin tegema kaks makset. Kõigepealt ühe toa eest 50 eurot ja siis teise toa eest 50 eurot. Arvan, et pigem oli asi siiski administraatori oskustes, kui pangaterminaali võimalustes. Aga makstud saime lõpuks, toad kätte ka. Meie ja Katariina tuba oli suhteliselt hea. Karli ja Eliisabeti oma sugugi mitte. Panime asjad tuppa ära ja läksime õhtusöögi kohta otsima. Valikus jäi sõelale kaks kohta, mille vahel valik suhtelistelt keerukaks osutuks. Üks oli kallim ja selline mõnus koht. Teine oli odavam ja väga lihtne kebabirestoran.

Valiku tegime viimase kasuks. Aga pean ütlema, et söök oli suurepärane. Liiga palju oli seda ainult! Poest ostsime hommikusöögiks mahla. Eliisabet tuli meie tuppa enne magamaminekut veel duśśi alla. Raha kulutasime täna järgmiselt: minu pilet Krippenmuseumis 4 eurot, parkimine Bodensee ääres 2 eurot, Lichtensteini loss külastus 12 eurot inimese kohta, hotell kaks tuba kokku 100 eurot, õhtusöök 44 eurot ja poes 7 eurot. Kokku 205 eurot.

AUTOREIS LÄBI TAANI JA SAKSAMAA LIECHTENSTEINI - 6. päev

KUUES PÄEV - 2. august 2023

Täna plaanisime avastada osakest Śveitsist! Eliisabeti soov sellel reisil oli matkata mägedes nii Austrias kui Śveitsis. Meie eelmisel autoreisil Balkani maadesse meeldisidki talle kõige rohkem need päevad, kus me Montenegros ja Serbias mägedes matkasime. Meie eilsel matkal Liechtensteinis ilmutas muidugi temagi kõikehõlmavat laiskust. Tänane hommik tervitas meid aga kõikehõlmava vihmasajuga. Taevas oli hall ja vihm tundus lõputu! Kuigi usaldades ilmateadet, pidi meid täna ees ootama reisi ilusaim ilm!? Aga nagu klassikud on öelnud: on nagu on ja tuleb, mis tuleb! Meil polnud paremat ilma hetkel kuskilt võtta ning pidime oma plaanid teoks tegema sellega mis antud. Tegime kaasa taas mõned võileivad ning hallis vihmasajus asusime Śveitsi poole teele. Täna kolmekesi, sest Katariina jäi õppima. Mõni eriti laisk üliõpilane peab kahjuks keset suvegi koolitöid tegema. Tegelikkuses asi siiski nii hull pole - tal vaja oma bakalaureuse töö jaoks kirjutada luuletused, aga inspiratsiooni leidmine ühel luuletajal ei pruugi olla sugugi lihtne.

Mägedes oli vihmaga päris kehv sõita, aga kui juba otsapidi Śveitsis olime, hakkas sadu järele andma ja jõudes esimesse sihtkohta ehk pisikesse Appenzelli linna, tuli päikegi lõpuks välja. Appenzellis (tegelikult kogu siinses piirkonnas) on väga tugevad rahvuslikud traditsioonid ja äärmiselt puhas looduskeskkond. Ilmselt on need ka põhjused, miks tulevad siia turistid. Ja siis need alpilinnakeste maalitud majad! Meie sattusime siia siiski kõige enam asukoha tõttu: see Śveitsi kirdenurk jäi meie asukohale kõige lähemale. Appezellis on siiani säilinud linna keskväljak Landsgemeindeplatz, kus toimub regulaarselt igal aprilli viimasel pühapäeval kantonite (regionaalne üksus) rahvahääletus. Hääletus toimub lihtsa käetõstmise meetodil ning hääletamisele pannakse rahvast puudutavad regionaalsed küsimused. Appenzellis loeb tõesti rahva hääl! Traditsioon on säilinud 14. sajandist peale, kus mõõkadega ehitud mehed kogunesid oma arvamuse avaldamiseks. Ja just nimelt mehed: naistel ei olnud kuni 1990ndate aastateni õigust kantonivalimistel hääletada.

Jalutasime selles maalitud fassaadidega majadega linnas ringi - olid tõesti kaunid majad. Eriti ilusa ja uhke maalinguga oli Raekoda, mille kõrval pisikeses puumajas asub Appenzelli muuseum ja infopunkt. Meie läksime infopunkti, et uurida täpsemalt võimalusi minemaks Śveitsi selle piirkonna kõrgeima mäe Säntise otsa. Minu mõte oli sõita köisraudteega üles ja matkata siis alla tagasi. Aga tahtsingi üle küsida, et kas see ka reaalne on elementaarsema varustuseta nagu matkasaapad? Infopunkti töötaja oli igal juhul veendunud, et mitte mingil juhul!!! Et sinna mäkke ikka korralike matkasaabasteta ei lähe. No ma olin ikkagi natukene skeptiline alguses. Vähemalt selles osas, mis isiklikult minusse puutus.

Saime juhised kuhu peame täpselt sõitma, et jõuda Säntise jalamile tõstuki juurde ning asusime teele. Säntise tipp asub Alpsteini massiivis ning on oma 2502 meetriga mäestiku kõrgeim. Teele jäi meile maaliline Urnäschi küla, mida meil samuti plaanis külastada. Aga jätsime selle siiski tagasituleku ajaks. Kõigepealt mägi! Teel ülespoole avanesid nüüd meile tõesti need kõige tüüpilisemad ning maalilisemad alpimaastikud. Minul on olnud õnn neid imetleda palju Alpides ronides. Karl on käinud korduvalt Alpides nii Śveitsis kui Prantsusmaal lauatamas. Seda siis talvel. Suvised vaated olid tal nägemata. Eliisabet polnud varem aga nii kõrges mäestikus üldse käinud. Muidugi väga kõrgele minnes kaovad sellised maalilised rohelised vaated ära asendudes lume ja jääga, aga needki on nauditavad. Üks kaunimad päikesetõuse on jäänud mulle meelde näiteks Mont Blanc´il ühel hommikul kella viie ajal. Samas muidugi üks külmemaid!

Tõstukid lähevad üles mäkke iga poole tunni tagant. Ostsime piletid ära ja pidime umbes 15 minutit ootama. Piletihinnad on muidugi üüratud! Ja ootamatult selgus, et mina kui üliõpilane, sain kõige odavama pileti 34 euro eest. Karli ja Eliisabeti piletid maksid kumbki 58 eurot! Eliisabet ei võtnud oma õpilaspiletit lihtsalt kaasa!!!? Aga no kui me muidugi sinna tõstuki peale saime ja üles hakkasime sõitma, siis need vaated olid loomulikult võrratud. Ilm oli läinud väga ilusaks, mistõttu saime segamatult nautida ning pildistada. Üllatavalt oli enne päris üles jõudmist peatus: mõned, välimuselt eluaegsed ning sitked matkajad korralikus varustuses, läksid seal maha. Ilmselt oli seal mingi matkaraja algus. Meie sõitsime aga päris üles välja. Gondlist väljusime uhkesse hoonesse, mistõttu kohe ei saanudki aru, milline meeletu tuul siin mäe otsas oli!

Kui siis päris õue astusime pidi tuul minema viima esimese hooga! See oli tõesti nii tugev, et isegi kohal seismisega oli raskusi. Rääkimata käimisest. Kohe kui ühe jala astumiseks üles tõstsid, oli selline tunne, et tuul viib minema. Kõikide inimeste liikumine nägi kõrvalt vaadates äärmiselt kummaline ja naljakas välja. Kõik üritasid ennast väga raskeks teha ja hästi maad ligi hoida. Samas pidi treppidest üles ronima. Sest see päris tipp oli natukene veel edasi. Kuidagi jõudsime sinna. Osad inimesed siiski loobusid: see meeletu tuul ikka ehmatas ära ja kiiresti suunduti tagasi maja kaitsvasse varju. Aga vaated siin olid imelised! Säntise tipust avanevad vaated põhja pool Bodeni järve ja Schwarzwaldini ning Glaruse Alpideni lõunas. All turnivat matkarada vaadates ja mõeldes tänasele meeletule tuulele, ei tundunud enam tõesti hea mõte lühikeste pükste ja tossudega alla minemine.

Karl turnis muidugi mõnuga vinges tuules mööda kaljusid! Poseeris siin ja seal. Fotod saime ägedad. Aga mingi aja pärast hakkas see tuul liiga tegema - nii kõva tuul pani minul igal juhul pea huugama. Ega me hästi valmistunud selliseks kohaks ei olnud. Tegimegi veel viimased poseerimised ja läksime meiegi sisse tagasi. Sees selgus, et hoones on ka päris suured näituseruumid. Käisime needki läbi. Siis leidsime mõnusalt paar lauda ja istusime oma lõunasööki nautima. Kaasa võetud võileivad tundusid täna eriti head millegipärast. Saime oma lõuna söödud ja käia korraks ka kõrval asuvas turistipoekeses. Uuesti tõstuki peale ja taas mäest alla. Alla sõites olid kohati need vaated veelgi ilusamad võrreldes üles minekuga. Valisingi teadlikult meile kohad teisele poole alla sõites.

Sõitsime tagasi Urnäschi. Pisikene alpikülakene muljetavaldavate lillepottidega akendel. Nagu piltpostkaart alpimaastikelt. Meie läksime Brauchtummuseumi. Muuseumis on vanade piirkondlike talumajade taastatud interjöörid, rõivad ja käsitöö. Samuti suur Alpi kellade kogu. Need on siis need kellad, mida kariloomad siin kaelas kannavad. Nendel kelladel on aga peale looma asukohast märku andmise väga suur vanadesse rahvatraditsioonidesse kuuluv tähendus ning nad on seotud paljude just siinse piirkonna iidsete kommetega. Muuseumis oli väga tore piletimüüja! Vanem proua, kes rääkis ainult saksa keeles, kuid kõik jutud saime räägitud. Minu ammu unustatud saksa keel on hakanud siin oldud aja jooksul vähehaaval meelde tulema. Põhiliselt soovitas ta meil vaadata dokumentaalfilmi Alpenzelli piirkonna vanadest rahvakommetest. Leppisime kokku, et ta paneb meile 30 minuti pärast valmis inglise keelse filmi.

Aga juba 10 minuti pärast tuli käbe vanaproua joostes üles ja teatas meile, et tal on kõik nüüd filmi vaatamiseks valmis. Kiirustasime siis alla tagasi. Film rääkis Alpenzelli vanadest traditsioonidest, mida siiani vapralt ja suure uhkusega au sees hoitakse ning järgitakse. Śveitslastele meeldivad väga suured ja lärmakad festivalid ning pidustused uhkete kostüümidega. Just nende juurde kuuluvadki need lehmakellad. Ja kellasid kannavad endiselt osad siinsed lehmad. Paljudel rahvafestivalidel on paganlikud juured. Eriti neil, mis kuulutavad kevade tulekut. Samas lugesin ühte arvamust, mis selle ümber lükkas ning seostas nimetatud vanu kombeid hoopis Rooma impeeriumi ja tolle vanade rahvakarnevalide (vastlapäeva) traditsiooniga. Selle poolt räägib fakt, et vastlakarneval elab Itaalias väga jõuliselt tänaselgi päeval. Kogesime seda Katariinaga eelmisel kevadel Napolis. Võta siis kinni, mis see päriselt õige on!? Mägikülades peetakse rahvapidustusi spetsiaalselt lehmadegi auks, tähistamaks kevadist ja sügisest karja ajamist - karja ajamist üles mägedesse või sealt tagasi külasse. Maikuus on ka näiteks lehmavõitluse meistrivõistlused!

Mitmeid tavasid peetakse tänapäeval siiski kergelt öeldes natukene kummaliseks nagu näiteks laste suitsetamist, juba mainitud vabas õhus hääletamist ja lehmadele pühendatud tseremooniaid ning enamus pidustustega kaasnevat lärmi, milles kõige olulisemal kohal taas need lehmakellad. Funkensonntag´i ehk sädemepühapäeva tähistatakse tuhkapäevale järgneval pühapäeval ning sellega aeti minema talv. Peo tipphetk on Funkebaabe - ilutulestikuga täidetud nukk asetatakse traditsioonilisele jaanitule kohale, et sellega talv minema hirmutada. Kui nukk plahvatab ongi talv väidetavalt oma otsa leidnud! Külad võistlesid omavahel selles, kes suudab suurema ja uhkema lõkke teha (tänasel päeval on loomulikult kehtestanud sellele piirangud). Lõkke jaoks kasutatava puidu pidid korjama kohalikud poisikesed. Ning päeva tegevuste seotus tule ja sädemetega on andnud ilmselt ka aluse poiste suitsetamise julgustamiseks sellel päeval, mida aktsepteeritakse kusjuures tänase päevani. Funkensonntag hõlmab endas lisaks Funkebaabele tõrvikuparaadi, ilutulestikku ning spetsiaalse küpsetise "Küechle" jagamist kostümeeritud naiste poolt. Funkensonntagi tähistatakse ka Liechtensteinis.

Järgmine natukene veider ja jube traditsioon on uusaasta tähistamine, mis samuti pärineb paganlikest aegadest. 31. detsembril ja uuesti 14. jaanuaril (vana kalendri järgi uusaasta) peidavad kohalikud põllumehed end jubedate ja veidrate maskide taha ja riietuvad paganliku välimusega okstest, lehtedest, samblast ja muudest looduslikest materjalidest valmistatud kostüümidesse kandes kaelas hiiglaslikke lehmakellasid. Et siis meenutada vaime... nimetatakse neid mummeriteks. Kellad helisevad (loe: teevad kohutavat lärmi), kui mehed oma külas ukselt ukseni käivad, aeglasel ja kummituslikul moel joodeldades, soovides naabritele head uut aastat. Samas peab märkima, et osad mummerid ei riietu mitte koledatesse kostüümidesse, vaid vastupidi väga kaunitesse rahvarõivaste sugemetega värvilistesse sametrõivastesse, millede põlvpükste juurde käivad lumivalged põlvikud. Mõned mehed riietuvad ka naisteriietesse. Aga nendegi kostüümide juurde käivad jubedat häält ja kära tegevad lehmakellad. Maailma eri paigus on võimalik leida mitut eri tüüpi joodeldamist, kuid see, mida tehakse Appenzelli piirkonnas uuel aastal on eriti jube ja külmavärinaid tekitav. Kellel nüüd huvi tekkis, siis külastage vana-aasta öösel Urnäschi ning seal võib kindlasti nii mõndagi huvitavat ja põnevat kohata! Kuna praegu siiski suvi, siis õnnestus kõik neid pidustusi vaid filmilindilt näha: sellele vaatamata olid need äärmiselt muljetavaldavad ning võimsad. Foto pidin laenama olude sunnil internetiavarustest.

Pärast sellist toredat muuseumi- ja filmielamust sõitsime Herisausse, mille puhul on tegemist juba väikese mägilinnakesega. Siingi olid mõned vanad ja huvitavad maalitud majad. Aga linn ise suurem ja avaram näiteks Appenzelliga võrrreldes. Otsisime siit mõnd toredat ja mõnusat kohvikut, kus saaks üht head kohvi nautida. Otsida me ju võisime, aga ei leidnud me mitte midagi! Isegi tark mees taskus Google ei aidanud hädast välja. Hakkasime siis lõpuks Austria poole tagasi sõitma, lootes, et jääb tee peale mõni imelise vaatega kohvik. Olles mõnda aega sõitnud, saime aru, et nii me vist jäämegi ilma tänasest kohvikust. Karl pani nüüd ikkagi Googli kohvikut otsima ning seekord leidiski ta neid kohe päris palju. Kuigi kahjuks enamus neist osutus suletuks!? Siin on vist tõesti selliselt, et põhihooaeg on tegelikult talvel. Või oli see seotud hoopis eilsete suurte pidustusega riigi sünnipäeva puhul.

Lõpuks siiski leidsime ühes imepisikeses külakeses või linnas, mine nüüd võta kinni, mis  see täpselt oli, pisikese kohaliku pagaritöökoja. Küla või linn koosnes kirikust, paarist poest, imepisikesest purskkaevuga keskväljakust ja elumajadest nende ümber. Müüja inglise keelt ei rääkinud ja kuni mina oma unustatud saksa keeles sõnu ritta seadsin, jõudis tulla üks väärikas vanaproua, kes kõneles väga head inglise keelt. Edastas kõik meie soovid ja küsimused, meie põhiline soov oli võimalus istuda väljas, millele müüja vastas väga rõõmsalt "jaa", aga kuna me väljas laudu ei näinud, siis arvasime, et ta ei mõistnud meid, müüjale. Selgus, et müüja mõistis meid küll ja laud, kus võisime istuda, oli nurga taga purskkaevu kõrval. Me lihtsalt ei näinud seda!

Kohalik proua soovitas meil veel proovida siinse piirkonna traditsioonilist alpi juustu pirukat, mis pidavat viima keele alla! Loomulikult ei saanud me sellist soovitust eirata. Ja juustu valmistamine on üks selle piirkonna väga vanu traditsioone, millega jällegi seotud mitmeid kombetalitusi, aga las need olla... Tellisime pirukad, Karlile ja Eliisabetile kohvid ja mulle ühe kohaliku külma õlle. Istusime kui paradiisis! Ilm oli pöördunud 180 kraadi - hommikusest lausvihmast oli saanud kõikehõlmav päikesepaiste ja tegemist oligi meie reisi kõige ilusama ilmaga päevaga! Nautisime kõike seda ikka täiega. Kui tagasi hakkasime sõitma sai rooli istuda Karl. Olime leppinud kokku, et täna siis võtan mina selle ühe õlle kohvikus ja Karl teeb sama järgmisel korral. Ette ruttavalt võin öelda, et sellise nauditava võimaluseni me kahjuks rohkem ei jõudnudki.

Raha kulutasime täna tõstukile Säntise otsa 150 eurot, kohvikus 22 eurot ja bensiini ostsime 81 eurot eest. Kokku 263 eurot.

AUTOREIS LIECHTENSTEINI LÄBI TAANI JA SAKSAMAA - 5. päev

VIIES PÄEV - 1. august 2023

Täna hommikul magasime kõvasti kauem kui tavaliselt. Karl vedas lausa poole kümneni välja. Aga siis pidime ta ikkagi sööma kutsuma. Sain kohe päris pliidi peal putru keeta. Sai hea ilmselt, sest väheks jäi. Toas (tegelikult on meil vist ikkagi lausa korter) oli meil ka mingisugune kohviautomaat, millest saime pika pusimise peale (kui suutsime kapslid õiget pigi õigesse auku toppida) isegi kohvi kätte. Kohv, kusjuures, oli väga maitsev! Tegime lõunasöögiks kaasa võileivad ning meid ootas Liechtenstein! Pisikene Liechtensteini Vürstiriik on üks Euroopa kääbusriikidest. Riigi pindala on 160 ruutkilomeetrit ning rahvaarv umbes 39 000. Just Liechtenstein oli minu põhiline eesmärk sellel reisil olles üks minu poolt veel külastamata Euroopa riik. Pärast tänast päeva on mul siis käimata veel Monacos ja Andorras.

Kogu maailma riikidest on Liectensteinist väiksemad vaid Vatikan, Monaco, San Marino, Tuvalu ja Nauru. Inimasustuse jälgi on siit aladelt leitud juba 5000 aastast eKr. Alates 15. aastast eKr sai Liechtensteinist Rooma riigi osa. Pärast Rooma impeeriumi lagunemist asustasid ala alemannid kuni 8. sajandil saadi osaks Frangi riigist. Keskajal valitsesid praeguseid Liechtensteini alasid paljud kuningad, krahvid ja vürstikesed. Tänane Liechtenstein koosneb Schellenbergi ja Vaduzi mõisatest, mille Johann Adam Andreas von Liechtenstein vastavalt 1699. ja 1712. aastal ostis. Vürstiriigi staatuse said need 1719. aastal. Üllatuslikult selgus uurides, et Liechtensteini puhul ei ole tegu pelgalt idüllilise Alpi aasadel paikneva riigikesega vaid ühe enim tööstuslikuma riigiga maailmas. Aga hääleõiguse said naised siin ikkagi alles 1984. aastal!!!

Kui meie korteri juurest sõitma hakkasime uurisin kõigilt üle, kas ikka ID-kaardi võtsid kaasa kõik? Selguski, et Katariinal ja Eliisabetil ei olnud kaasas... jooksid siis järele. Õhtul hotelli tagasi jõudes avastasin muidugi, et kontrollides küll laste omasid, ei tulnud mul pähegi enda oma kontrollida ja nii olingi unustanud enda oma õhtul tööd tehes arvutisse ja seal ta kenasti oli veetnud terve päeva. Nii et, tegelikult sõitsin hoopiski mina kolme riigi vahet ilma ühegi isikut tõendava dokumendita. Õnneks ei tundnud keegi meie vastu huvi. Liechtensteini sõitmiseks pidime esmalt sõitma Śveitsi. Liechtenstein paiknebki Śveitsi ja Austria vahel olevas orus ning nendest kolmest riigist üleval paikneb vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel omakorda Saksamaa.

Riigi kõige suurem tee läbib riiki piki põhja-lõuna suunda. Riigis on ka 9 kilomeetrit raudteed, mida haldab tegelikkuses Austria. Tolli haldab Śveits. Samuti on rahana käibel śveitsi frank. Ning postiteenuski on Śveitsi halduses. Liechtensteinil on siiski oma postmargid. On aga olemas päris oma Liechtensteini politsei, kus töötab 125 inimest. Kuritegevuse tase on üks madalaimaid maailmas. Vangla on sellele vaatamata siiski olemas, kuigi seal tihtipeale ei viibi mitte ühtegi kinnipeetavat. Kõik vangid, kelle karistusaeg on pikem kui kaks aastat, antakse üle Austriale. Sõjavägi puudub. Meie aga sõitsimegi alustuseks mööda seda põhja-lõuna suunalist teed nii kaugele lõunasse kui sai ning siis hakkasime tagasi sõitma ülespoole. Esimese vaatamisväärsusena jäi meile teele Balzeri linnas asuv ja linnale kuuluv Gutenbergi loss. Linnad lähevad siin sujuvalt ühest üle järgmiseks - mingit tühja kohta või vahet nende vahel ei ole.

Loss asub kõrgel ja imelise vaatega viinamäe otsas ning on kusjuures üks vanimaid hooneid Euroopas (ehitatud 1100-1200). 2000. aastal restaureeriti loss asjatundjate hinnangul suurepäraselt, kuid sellele vaatamata ja mulle täiesti mõistetamatutel põhjustel, on see siiski külastajate jaoks suletud. Aeg-ajalt seal mõned kontserdid siiski toimuvad. Aga mina oleks küll väga tahtnud ka lossi sisse minna uudistama. Hetkel saime vaid siseõuele. Jalutasime lossi ümber ringi. Vaade sealt ülevalt oli tõesti imeline! Lossist natukene allpool asus ka vürst Johann von Liechtensteini mälestuseks ehitatud kirik. Üles lossi juurde viis kena jalgrada ääristatud viinamarjaistikutega. Lugesin enne reisi kuskilt, et viinamarjaistandustest siin piirkonnas võib marju söömiseks natukene võtta. Hetkel olid need siiski veel toored.

Järgmisena sõitsime Liechtensteini pealinna Vaduzi. Seal käisime postkontoris, mis on ühendatud turismiinfopunktiga. Ostsime kaardi koju saatmiseks. Kirjutasin kaardile kohe ära ja sain osta ka Liechtensteini margi peale kleepimiseks. Posti pidid töötajad selle ise panema. Siis need tegelikkuses Śveitsi postiteenistuse töötajad. Kohale see igal juhul jõudis! Vaduzis asub Liechtensteini vürstiperekonna 13. sajandist pärit residents ehk Vaduzi loss. Sedagi ei saa külastada. Vaduzi linnast avaneb selle eest imeilus vaade sellele imposantsele gooti-renessansi stiilis kindlusele, kuid meie ei saanud ka seda nautida, sest hoone oli parasjagu remondis ning kaetud üleni tellingute ja ehituskangaga. Iseenesest on Vaduz pisikene ja hubane linn. Mingeid erilisi vaatamisväärsuseid siin ei ole. Külastamist väärib kunstimuuseum. Meie sinna siiski ei läinud. Mulle tundus 15 eurone pilet (korrutada see neljaga) nii pisikese muuseumi eest natukene palju... Jalutasime linna peal ja siis sõitsime edasi mägedesse pisikesse Plankeni külla.

Plankeni kõrgest mägisest asukohast avanevad kaunid vaated alla Reini orule. Küla ise on väike. Sõitsime autoga sellest läbi nii kõrgele mägedesse kui saime. Kuna just hakkas vihma sadama tegime autos enne matka väikese lõunapausi oodates, et äkki läheb vihm üle. No läks ka! Kõht täis hakkasime mäkke ronima. Minu ettepanek oli muidugi minna edasi mööda teed, aga Karl arvas, et läheme ikka otse! Oli isegi mingi jalgtee, mida mööda sai tõesti minna otse üles ja mille alguse ta kuskilt võsa vahelt leidis. No hakkasime siis ronima. Rada oli päris järsk, aga tõusis suhteliselt kiiresti. Kui tee peale välja jõudsime arvasime alguses, et oleme jõudnud nii öelda tee järgmise käänaku ehk serpentiinini. Jalutasime edasi nüüd teed mööda, mis suhteliselt ruttu lihtsalt ära lõppes.

Rada pidi aga edasi minema! Seega olime läinud lihtsalt valele poole. Läksime tagasi ja suundusime teisele poole. Piisavalt kõrgele jõudnud, et näha vaateid alla orgu, soovis meie seltskonna nõrgem osa ehk lapsed, suunduda juba alla tagasi. Mina soovisin siiski minna edasi päris üles. Seal pidi olema kohvik. Sellest kohast, kuhu auto jätsime, pidi olema kohvikuni 3,5 kilomeetrit. Me muidugi ei teadnud üldse, tänu sellele vahepealsele ronimisele, millise koha peal me selle tee lõikes asume ja kui palju maad võiks veel üles olla. No ja siis alati eeldatakse kõige hullemat, et ilmselt on läbitud alles väga väike osa teest. Natukene arutlesime seal teeristis, et kas siis üles või alla. Kuna mulgi polnud aimugi meie asukohast, siis lõpuks jäi peale ikka alla minemise soov. No ja kui me siis sinna alla jõudsime, pidime tõdema, et sellest mõtlemise kohast edasi üles oli ilmselt väga vähe maad, sest alla oli väga pikk tee!

Mis isegi natukene tundus uskumatu, sest olime järelikult ikka väga kõvasti lõiganud oma ronimisega. Aga no nüüd olime juba all! Sõitsime siis autoga Plankenisse tagasi. Tulin mingil ajal auto pealt maha, et natukene ringi jalutada. Karl sõitis autoga parklasse. Teed olid siin kitsad ja kuskil tee ääres seista ei saanud seni kuni ma oleks oma pildistamised tehtud saanud. Seega siis lihtsalt jalutasin. Liechtenstein on meile täna väga kummalise riigi mulje jätnud. Siin on nagu kõik segamini: vanad ja uued majad, puhkealad, pargid ja tööstus, elumajad ja kontorid jne-jne. Minu jaoks puudub siin nagu mingi loogika asjade paigutumisel ja asetumisel. Et teed ühte kohta elurajooni ja teise kohta ärihooned ja siis hoopis kolmandasse tööstuspiirkonna. Aga siin sellist loogikat ei kasutata - valitseb vaid kõikehõlmav eklektika ja segadus ning kõik tundub kuidagi valesti olevat. Ilmselt on see tingitud vähesest maast, sest see 160 ruutkilomeeetrit, mis siin riigis kasutada on, pole ju tõesti teab mis palju.

Looduslikult on see tillukene maa-ala siiski väga ilus ja seda nautisimegi kõige rohkem. Õhtul, Austrias tagasi olles, käisime enne hotelli minemist korra veel poest läbi: või sai juba esimese õhtu ja hommikuga otsa. Ostsime eile vaid ühe paki vaatamata minu arvamusele, et ühest pakist meile kindlasti ei piisa. Ja kui poes juba olime ega siis ainult ühe ostuga ei piirduta: apelsinimahla ja üht-teist lisakski sai kaasa haaratud. Tahtsin ka virsikuid osta, aga selle mõtte laitis üks sõbralik meesterahvas kohe maha: pidavat olema väga vastikud! Ta olla eile ostnud ja olevat olnud äärmiselt halvad. Tema rõõmuks jätsin mina siis virsikud ostmata. Kella seitsmeks jõudsime hotelli. Ja kuna eile oli meil olnud õhtusöögiks imeliselt hea pasta, siis kordasime seda tänagi. Põhiline põhjus oli võib-olla muidugi ka selles, et pastameister on meil Karl. Seda teeb alati tema ja teised ei pea siis eriti midagi tegema. Salati tegi eile Eliisabet ja täna siis Katariina.

Mina istusin terrassil ja nautisin klaasikest veini. Küll on tore suurte lastega reisil käia! Terrass on meil suur ja uhke, aga vaadet kahjuks ei mingisugust! Vastas mõne meetri kaugusel vaid üksluine ja igav majasein. Seetõttu ei õnnestunud meil näha mitte midagi ka õhtusest kuulu järgi uhkest ilutulestikust, mis Śveitsi iseseisvuspäeva puhul toimus. Meile väikese üllatusena see tuli, et 1. augustil on selle riigi sünnipäev. Kella üheksast peale hakkas rakettide häält kostma. Kui see ikka juba päris tihedaks muutus, siis oli selge, et see pole enam juhuslik. Peab olema mingi suurem põhjus. Selle uurisime loomulikult kohe välja: Śveitsi riik loodi 1. augustil 1291. aastal ehk sai siis täna 732 aastaseks! Olles seega üks maailma vanimate riikide hulgast. Vanim on Iraan oma 3200. aastal eKr omandatud iseseisvusega. Meie ööbisime tõsi küll Austrias, aga nii lähedal piirile, et mingit vahet kahe riigi vahel sellisel pealiskaudsel vaatlemisel eriti ei tunnetagi.

Raha kulutasime täna näiteks eilsega võrreldes jälle kohutavalt vähe: vaid 27 eurot toidupoes!

AUTOREIS LIECHTENSTEINI LÄBI TAANI JA SAKSAMAA - 4. päev

NELJAS PÄEV - 31. juuli 2023

Ärkasime hommikul kerges vihmasajus. Õhtul olime samuti väikese vihmasabina ja imelise vikerkaare saatel telki roninud ja magama jäänud. Mulle tohutult meeldib telgis magada kui vihm vaikselt vastu telgikatust rabistab. Mõnikord ärkan öösel vihma peale lihtsalt sellepärast, et nentida kui mõnus on magada! Aga no mõnus on see tõesti ainult sellise kerge vihma puhul. Lõpuks olime kõik siiski üleval ja pidime ikkagi telgist välja ronima. Katariina ja Eliisabet pidid telgi nüüd vihmas ja märjana kokku pakkima ja see polnud enam sugugi mõnus. Hommikusööki pidime meie Karliga tegema samuti vihmas, aga isegi väga see ei häirinud! Oleme ilmselt harjunud. Seni on iga päev natukene vihma sadanud. Õnneks ei ole vihm tõesti meie tegemisi eriti seganud!

Kui olime oma laagri kokku saanud, millele aitas kõvasti kaasa tihenev vihmasadu, otsustasime minna ülespoole siiski eile korraks külastatud linna tagasi. Et vaadata soovitatud imelist vanalinna. Eile sõitsime küll linna juba sisse ööbimiskohta otsides, aga siis mingil hetkel otsustasin, et aitab: peame keskenduma eelkõige siiski ööbimiskoha otsimisele. Aga kui me juba siin nii lähedal olime oleks olnud kahju sellist võimalust käest lasta. Linn nimega Hann. Münden (täispikk nimi Hannoversch Münden) on kõige kuulsam oma 700 ligi 600 aastase poolpuit vahvärk maja poolest, mis on päriselt nii vanad, olemata siis üks neist linnadest, mis  on pärast II maailmasõda lihtsalt uuesti üles ehitatud. Valides linnu, mida külastada meie sõidul läbi Saksamaa, oligi mulle üheks kriteeriumiks see, et vanalinn oleks päriselt ka vana ehk pääsenud II maailmasõja suurest hävitustööst.

Saksakeelsest sõnast "fachwerk" tulnud väljend vahvärk on alates keskajast levinud dekoratiivne seinakonstruktsioon, kus vertikaalselt, diagonaalselt ja horisontaalselt asetatud puidust sõrestiku vahel on savi, tellised vmt materjaliga täidetud ja krohvitud pind. Kusjuures sõrestik jäetakse enamasti nähtavale, mis teebki need majad nii imetlusväärseks ning omaseks siinsele piirkonnale. Vahvärkstiil ongi eelkõige kasutusel Saksamaal, Põhja-Prantsusmaal ja Inglismaal keskajast kuni 20. sajandi esimeste kümnenditeni. Just see ehitustiil ongi minu hinnangul see, mis teeb Saksamaa väikelinnad nii imeliselt armsaks ja ilusaks. Jalutasime selles imeilusas, imepuhtas ja viimse detailini korrastatud linnas päris pikalt.

Ühele eriti armsale tänavale jõudes kandus meieni valjuhäälne kisa: mustanahaline nooremapoolne daam avaldas väikese poe ees seistes väga kõva häälega oma rahulolematust millegi üle. Kisa kestis ikka väga pikka aega ja läks järjest kõvemaks. Lõpuks jalutas ka üks politseinik käratseja juurde. Tahtsin küll sealt tänavalt teha paar pilti, aga kuna riid ei näidanud vaibumise märke, siis loobusin ja jalutasime edasi. Lapsed leidsid ühe väga toreda poe, kus müüdi ainult odavaid asju! Igaüks meist tuli sealt vähemalt ühe ostuga ka välja: Katariina sai teed, Eliisabet śampooni, mina musta pesu jaoks pealt suletava koti (reisil hea kasutada) ja Karl ostis endale hunniku mudelautosid (neid Hot Wheels´i omasid!). Hann. Mündenis on kusjuures sündinud ja kasvanud Hitleri isiklik sekretär Christa Schroeder.

Meie sattumine Hann. Mündenisse tõestab jälle ilmekalt asjaolu, et kõige põnevamatesse ja ilusamatesse kohtadesse satutakse ikka juhuslikult. Aga edasi sõitsime nüüd ikka alla lõuna poole. Sõitsime kiirteel ja väiksematel teedel vaheldumisi. Kiirteelt maha juhatas meid Waze kusjuures täiesti omaalgatuslikult eeldades, et soovime vältida eespool ootavaid ummikuid. Eks see oli õige küll: pääsesime seetõttu vähemalt kahest väga suurest ummikust. Mind on siin tõsiselt hämmastanud kiirteedel liiklemise kultuur! Näiteks, kui on ummik, siis ei kihuta keegi kellestki mööda, keegi ei tõmble erinevate ridade vahel, et paar sekundit kiiremini või paarist autost ette poole saada. Isegi mootorratturid, kes iseenesest saaks autode vahelt kenasti mööda, püsivad selles kohas, kus nad ummiku tekkides olid. Kui on ummik, siis on see kõigi jaoks ühesugune ning kõik on selles võrdsed!

Samuti on siin reegliks, et ummiku tekkimisel (õigemini kui paar autot juba pidurdavad), lülitatakse koheselt sisse ohutuled, et taganttulijatele võimalikust ohust võimalikult kiiresti märku anda. Mis on igati mõistlik arvestades siinsete kiirteede olematuid kiiruspiiranguid. Ja kui on juba selge, et ongi ummik, siis liiguvad nt kaherealise tee puhul autod kahte viirgu laiali, esimeses reas sõitjad paremale ja teises reas olijad vasakule, et tee keskel oleks ruumi operatiivsõidukite jaoks nagu kiirabi, pääste, politsei. Ja nagu eespool just mainisin: vaatamata tekkivale keskmisele vabale ja laiale sõidureale, ei kasuta ükski autojuht seda kurjalt oma huvides ära, et kiiremini edasi saada! Ei tea, kas see on sakslaste seadusekuulekus või lihtsalt arvestamine oma ligimesega, aga igal juhul on selline üksmeel ning teineteise austamine muljetavaldav. No või vähemalt mulle avaldas muljet! Järgmine linn, mida külastasime oli aga Alsfeld. Tegemist on samuti pisikese linnaga, kus säilinud imeline päris vanalinn uhkete vahvärk majadega. Enamus II maailmasõja koletust pommitamisest pääsenud linnu olid suhteliselt tähtsusetud. Nende lähedal ei olnud mingeid strateegilisi objekte ning linnad ise enamasti pisikesed. See-eest on nende tähtsus just pärast sõda oluliselt tõusnud armastatud turismiobjektidena.

Alsfeldi on ürikutes mainitud esmakordselt juba 9. sajandil. Tänasel päeval tõmbab linn turiste ligi oma 16.-17. sajandist pärit maalilise vanalinnaga. Kõige kuulsam hoone Alsfeldis on 1512-1516 ehitatud tüüpiline hilisgooti raekoda, mis on kaunimaid vähvärkmaju kogu Saksamaal. Imestasin raekoja väiksuse üle: hoone on üks pisemaid Alsfeldi vanalinnas. Et kuidas need kunagised uhked raehärrad sinna kõik nõu pidama mahtusid? Aga ju siis ikka kuidagi mahtusid! Eriti nägus on ajalooline raesaal, kuid see oli kahjuks tänasel esmaspäeval suletud. Raekoda on ehitatud kõrgetele ja võimsatele kivist sammastele nii, et maja alla moodustab kaetud ruum. Algselt asus seal linna turg. Hiljem laienes turg kogu raekoja väljakule. Jalutasin raekoda ja turuplatsi ümbritsevatel tänavatel ringi.

Raekoja taga on kohe 13.-15. sajandil ehitatud Walpurgiskirche, kus on huvitavaid freskosid. Kiriku seinal oli info kellamängu aegade kohta. Jäin seda uurima, et kas meil oleks lootust seda kuulda, kui see juba algaski. Küsi vaid ja Sulle antakse! Isegi küsida pole. Mõtlemisest piisab... Kiriku ümber oli päris palju ruumi, kus ka mitmeid parkimiskohti. Mind on siin äärmiselt üllatunud asjaolu, et põhiliselt igasse vanalinna võib autoga sisse sõita, parkida seal igal pool, parkimiskohtasid jätkub ning kõigele lisaks on parkimine ka tasuta või siis maksab see väga vähe. Paari euro eest on saanud igas linnas parkida vähemalt pool päeva. Kui see, nagu öeldud, üleüldse tasuta ei ole! Ja need linnad ei ole sugugi autostunud. Pigem on siin äärmiselt vähe autosid näiteks Tallinnaga võrreldes. Väga tore on veel see, et igas linnas on juba linna sisse sõites, näidanud viidad parklate juurde kesklinnas. Oleme järginud neid juhised ning tõesti iga kord vanalinna kõrval leidnud vabad parkimiskohad. Vihma hakkas aga uuesti tibutama. Kuulasime kellamängu ära ja suundusime auto juurde tagasi. Alsfeldist välja sõites käisime tankimas. Tänase lõunasöögi tegime hommikul kaasa tehtud võileibadest ning muust käepärasest, mis meie tagavaradest leida oli. 

Ees oli meil täna veel pikk sõit Austriasse, kus ootas meid kolmeks järgmiseks ööks broneeritud korter. Nüüd läksin rooli mina. Ees ootas suhteliselt üksluine sõit kiirteel ja seda kõlbasingi kõige rohkem sõitma mina. Samas, Saksamaa kiirteed ei ole pakitud kolme-nelja meetriste kõrgete müüride vahele nagu näiteks Poolas, mistõttu avanevad Saksamaal neiltki päris kaunid vaated ümbritsevale maastikule. Enne Austriasse jõudmist otsisime Saksamaa ühe odavaima (meie arvates vähemalt) poe Lidl´i. Ostsime kaasa paariks päevaks söögitegemiseks vajalikud asjad. Korteris pidi meil olema täisvarustuses köök. Seega plaanisime hommiku- ja õhtusöögid ise valmistada. Suures osas olid meil muidugi söögid kaasas, aga salatimaterjali, värsket leiba, sinki jne. Mõned veinid. Järjekordse üllatuse osaliseks saingi siin toidupoe hindade osas... ja just see fakt, et 2 euro eest võib saada siit näiteks väga hea kuiva roosa veini!!! Eestis ma ei ole mitte kordagi Lidl´i veel sattunud, aga millegipärast arvan, et Eestis ikkagi ei saa nii odavalt mitte midagi.

Austrias ööbisime pisikeses nelja riigi (Saksamaa, Austria, Liechtenstein ja Śveits) ristumiskohas asuvas Hohenemsi linnakeses. Õige maja juurde jõudes avastasime uudse ja uhke kontaktivaba hotelli registreerimise süsteemi. Masin oli ukse taga ning sellega tuli toimetada kõik toimetused: sisse registreerimise ankeedi täitmine, tasumime, uksekaartide saamine. Lõpuks tuppa jõudes avastasime imearmsa ja mugava hotellitoa. No tegelikult oli tegemist isegi korteriga. Meil oli köök ja kaks magamistuba. Loomulikult vannituba ka. Suur rõdu oli ka, aga samas maja ümber mingit eriti ilusat vaadet ei olnud. Samas märja telgi kuivatamiseks sobis see suurepäraselt! Tegime mõnusa õhtusöögi. Ja kuna menüüs oli pasta, siis oli loomulikult tegijaks Karl, kes on meie pere parim pastameister!

Olime jõudnud Austriasse isegi paar tundi varem plaanitust, mistõttu saimegi mõnusalt süüa teha, õhtust süüa ja natukene niisama vedeleda. Järgmised kolm ööd veedamegi nüüd siin korteris. Nüüd algas see päev, kus enam päevas läbitud kilomeetreid ei osanud ma öelda vaid kõik läksid kokku alates tänasest. Raha kulutasime täna parkimisele Hann. Mündenis 1 euro, poes 15 eurot, bensiinile 73 eurot, toidupoes 41 eurot ja hotell Austrias maksis kolmeks ööks 521 eurot. Kokku 651 eurot.