Tuesday, August 22, 2017


AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

NELJAS PÄEV - 05.08.2017.

Saime hommikul päris vara üles ja liikuma. Lootsime, et kui varakult piiril oleme, siis saame ilusasti kiiresti üle. Ja, et Valgevenest välja saamine käib kiiremini, võrreldes riiki sisenemisega. Aga võta näpust - olime piiril poole üheksa ajal ja saime sealt liikuma 14:15 alles. Seega olime seal pea kuus tundi. Ning enamuse selle ajast seisime Valgevene poole peal lihtsalt järjekorras. Ukraina poole peal läks asi kiiresti ja ludinal. Need pikad piiriületamised olid nüüd tõesti need, millega mina polnud ette osanud arvestada. Selles mõttes siis, et aega kulus neile kohutavalt palju. Aga aeg oli meil väga täpselt planeeritud ja limiteeritud.

Jälle noriti minu rohelise kaardi kallal. Et miks ta ikkagi roheline ei ole? Aga samas ei saadud väga palju vinguda mu kallal, kuna mul oli väga kõva argument tuua: kui mind riiki sisse lasti, ju siis ikka väga vale asi pole. Ja rõhuda jälle sellele, et mina ei tea midagi. Mind lasti siia riiki ja nüüd peab mind ka välja lastama! Ega neil muud üle ei jäänud. Hoiatati kõvasti veel, et tuleb trahv. Aga siis ikka leebuti, öeldi, et nad ikka trahvi ei tee ja lasevad mul ilusasti minna. Hoiatuseks öeldi veel, et aga Ukrainas tehakse kindlasti mulle sellise asja eest trahvi. Ukrainas, kusjuures ei küsitud isegi seda palju pahandust tekitanud valget rohelist kaarti mu käest. Aga jah, ei oska mina öelda, kuidas seal piiril nii kaua aega läheb. Kõik teevad ju nagu oma tööd hästi ja korralikult. Keegi ei jokuta meelega. Lihtsalt süsteem on täiesti arulage. Selle asemel, et keegi mõistlikult vaataks kogu selle logistika ja liikumise piiripunktides üle, tundub hoopis, et asi on meelega tehtud väga tüütuks ja ebaloogiliseks. Või siis on asi puhtas rumaluses. Kuid seda ma ei taha hästi uskuda. Võtad ühest putkast mingi paberi, siis viid selle teise putkasse, siis sõidad edasi, siis pead võtma uuesti sealt esimesest putkast mingi paberi ja viima selle hoopis neljandasse jne-jne. Piirivalvurid olid tegelikult kõik väga sõbralikud ja abivalmid. Võisin tänada ennast selle eest, et mul on olemas mingigi elementaarne vene keele oskus. Ilma selleta oleksin ma ilmselt küll väga hädas olnud nendes piiripunktides. Sest inglise keelt räägivad piirivalvurid väga kehvalt.

Aga kui me lõpuks siis olime Ukrainasse sisse sõitnud, jõudis mulle kohale, et me oma plaani kohaselt täna enam Kiievisse kindlasti ei jõua. Aga Ukraina pealinnas oleks vaja olla terve päev. Sealt ei jookse paari tunniga läbi. Ning ega ei tahakski. Siis otsustasime, et sõidame rahulikult, jääme enne Kiievit ööbima ning tutvume linnaga hoopis järgmisel päeval. Rahulikult sõitmise käigus pöörasime sisse Kozeletsi, kust juba eemalt paistsid uhked kirikukuplid. No ja oli ikka uhke kirik ka! Kirikus käis parajasti jumalateenistus. Seega sisse ei hakanud trügima. Ühtegi avatud ust polnud ka näha. Aga kiriku külge olid kinnitaud uhked kõlarid, kust sai kuulata kõike sees toimuvat. Istusime natukene pargi vilus ja kuulasime laulmist. Selline väga mõnus ja uinutav. Nii nagu vene õigeusu kirikus kirikuisad kannavad piiblitekste ette. Sellise mõnusa madala ja laulva häälega. Siinsetes kirikutes (nii Valgevenes kui ka nüüd Ukrainas) on komme ehitada kellatorn kirikust eraldi. Tavaliselt asub kiriku kõrval, samuti väga uhke ehitis.

Pärast käisime ikka poes ka. Jäätist ja kalja ostmas. Nendeta ei vea kuidagi välja. Seekord ostsime ka suure nelja liitrise veepudeli. Seni olime väikeste mineraalveepudelitega hakkama saanud, mida täitsime. Kuid üks suur on lihtsam ja mugavam. Mina tavaliselt pole ostnud endale jäätist lastega koos. Aga täna oli selline tunne, et tahaks ka ikka. Valisin siis mingi jäätise endalegi. Aga kui poest väljusime ja seda sööma hakkasime, sain aru, et poleks olnud vaja siiski osta. No ei suutnud mina seda jäätist süüa! Iseenesest polnud tal vigagi. Ei olnud sugugi halb jäätis. Aga liiga magus. Lapsed siis aitasid nii palju kui enda jäätiste kõrvalt jaksasid. Ja ma pean häbiga tunnistama, et viimane jupp minu jäätisest läks prügikasti. Sellist asja pole ma varem elus kordagi teinud. Jaa, kui nüüd mõelda kõigi nende Aafrika nälgivate laste peale, siis südametunnistus piinas küll. Vene ajal ikka rõhuti söögiga pirtsutavate laste südametunnistusele vaeste nälgivate neegrilastega. Ei tea, kas mõjus ka kõigile?

Edasi sõites algasid Ukrainale nii omased imelised päevalillepõllud. Kuid kahjuks oleme me vist liiga hilja sattunud siia kanti. Kõik päevalilled olid juba ära õitsenud. Neid imelisi kuldkollaseid õielehti enam lilledel küljes ei olnud. Ja seemnedki paistsid juba täitsa valmis olevat. Aga kinni pidasime ikka korraks ja tegime mõned pildid põllu servas. Sõites nüüd Valgevenest Ukrainasse, panime isegi natukene tähele, et maastik on muutunud. Rohkem kumeramaks läinud. Valgevene oli väga tasane maa. Umbes nagu Eestigi. Aga Ukrainas on tulnud juba natukene kõrguseid juurde. Kõik need meeletud päevalille- ja maisipõllud vaheldumas väikeste külade ja nüüdseks juba kuldkollaste viljapõldudega on väga maalilised. Vili oli enamuses juba koristatud. Päevalilled ja mais veel mitte. Ja päris palavaks on hakanud minema. Või siis õigemini mõnusalt soojaks.

Kui meil oli Kiievini jäänud veel vaid mõnikümmend kilomeetrit, hakkas tunduma, et nagu enam ei leiagi mõnusat rahulikku telkimiskohta tee ääres. Mingil ajal jäi väike hotell tee ääres mulle silma. Pidasime igaks juhuks kinni ja käisime hinda küsimas. Olin küll veendunud, et hotellis ööbimist ilmselt meie eelarve välja ei kannata. Aga no, küsida võib ikka! Hotelli administraator vaatas meie seltskonda ja arvas, et meid palju, peaks ikka lukstoa võtma. Sinna mahuksime kõik ilusasti ära. Arvasin ikka, et küll me mahume ka tavalisse tuppa ära, et odavamalt saada. Aga kui ta mulle hinnad ütles, ja ma olin need suutnud eurodesse ringi arvestada, võtsin hea meelega sviidi. Sest tavaline kahene tuba maksis 14 eurot öö ja sviit 19 eurot öö. Kokku kõigile neljale. Käisime tuba vaatamas. Tõesti lukstuba. Isegi tõeline, kohe täitsa päris, antiikmööbel oli sees. Katariina arutleski pärast toas olles, et kas nad ikka ise teavad, kui väärtuslik mööbel neil toas on. No vast ikka teavad. Auto paluti nii administraatori kui minu südamerahuks parkida hotelli kõrval asuvasse tasulisse parklasse. Tasu ei olnud ka just üleliia kõrge.

Aga täna nüüd oli meil siis võimalus magada voodis. Karl sai koha diivanil. Toodi talle puhas voodipesu ja padi sinna ilusasti. Ning puhtaks saime pesta ennast. Käisimegi dussi all ära ja siis läksime hotelli restorani sööma. Mingi väga peen prantuse liha kartulite ja salatiga oli pakkuda. Võtsin juurde ka klaasi õlut. Mis maksis 64 euro senti. Ei saa just öelda, et siin kallid hinnad oleksid. Kuigi mis seal salata - bensiin on Valgevenega võrreldes ikka väga kallis Ukrainas - lausa 90 senti liiter. Võrreldes siis Valgevene 60 sendiga. Kõht täis, kobisime oma luksnumbrisse tagasi. Lugesime, mõnulesime. Isegi internet oli olemas. Küll natukene kehva, aga kirjutada saime kodustega.

Täna kulutasime raha Kozeletsi poes 58,0 grivnat, hotell 600,0 grivnat, õhtusöök 283,0 grivnat ning parkimine 15,0 grivnat. Kurss on nii, et 1 euro on umbes 30 grivnat. Sõitsime täna 280 kilomeetrit.

Monday, August 21, 2017

AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

KOLMAS PÄEV - 04.08.2017.


Hommikul, olles ärganud, söönud, riides ja üleüldse igati pidi korras, võtsime suuna Miri poole. Palju sinna sõitma ei pidanud. Olime ööbinud suhteliselt lähedal. Miri sõitsime lossi pärast. Nimelt asub seal maailmakuulus Miri loss või linnus, mis on ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Sellel reisil pidi meie teele sattuma mitmeid UNESCO nimekirjas olevaid objekte. Ma pole varasematel reisidel kogenud, et neid nii tihedalt maailmas oleks. Aga ilmselt asi ka selles, et tegemist põhimõtteliselt Euroopaga. Siin ongi neid väga tihedalt. Loss on muidugi väga ilus. Miri linnust hakati ehitama 1506-ndal aastal. Nagu ikka tihti, oli algne hoonestus puidust. Alles tunduvalt hilisemal ajal rajati praegune kivist loss, olles vahepealsel ajal käinud erinevate valdajate vahel käest-kätte. Teda on aja jooksul rüüstatud ja röövitud nagu enamuses losse. Samuti on Miri lossil tulnud täita erinevaid ülesandeid: 1941-sel aastal sõja ajal võeti ta kasutusele getona, seal on asunud majutusasutus jne. Erinevad otstarbed on tulnud aegade jooksul lossi interjöörile suureks kahjuks. Eelmise sajandi 80-ndatel aastatel alustati lossi restaureerimisega. Ning alles aastal 2010 jõuti nende töödega lõpule. Mulle väga meeldis Miri loss. Ta ei ole liiga suur. Selline paras. Sisu on ilus ja maitsekas. Millised laed ja ahjud! Millised mustrid! Mind vaimustavad alati just sellised pisidetailid. Ahjude, kahhelkivide, paneellagede, gobeläänide, põranda, sööginõude ja tuhande muu pisiasja mustrid ja ornamendid. Ma võin imetleda ja pildistada tundide kaupa sellised väikeseid detaile. Kuigi kõike tundub olema palju ja küllaga, on kõik kuidagi paigas. Ei ole üle pingutatud millegagi. Kõik on harmooniline, paigas, vajalik ja mõnus. Rahulik isegi. Lossi ümber on ka ilus park.

Ning siin kohtasime ka ühte ilusaimat Valgevene külakest. Väike, armas ja puhas. Ilusasti korda tehtud. Küllap on selles suur osa ka lossil ja lossi külastavatel turistidel (no, et on koht, kuhu satub mõnikord mõni välismaalane ja siis tahame ennast ju ikka parimast küljest näidata!). Sest kogu Valgevenes veedetud aja jooksul ei kohanud me peale enda kuskil nii palju turiste kui siin. Meiega samal ajal külastasid lossi veel kolm venelast ja kaks inglast. See oli totaalne tipp! Rohkem turiste me Valgevenes veedetud aja jooksul ei kohanud. Jalutasime natukene küla peal. Käisime vaatamas-pildistamas kahte kirikut. Ja poes kalja ning jäätist ostmas. Mina ei suuda aru saada, kui palju võivad lapsed jäätist endale sisse ajada. Autokoormatega ja lõpmatult. Samas, mäletan oma lapsepõlvest, et minu isa tegi kunagi lausa eksperimendi ühel jaanipeol. Lahkelt lubas ta meile õega osta nii palju jäätist, kui meile sisse mahub. Eksperiment kukkus läbi. Nimelt sai isal kahjuks raha otsa enne, kui meie jäätisest isu täis. Aga kali on siin tõesti väga hea ja seda läheb natukene mullegi sisse.

Mirist sõitsime edasi Niasviži lossi. Niasviži on esimest korda mainitud 1223. Praeguse linnuse ehitamist alustati aga 1551-se aasta paiku. Linnust on samuti korduvalt vallutatud, rüüstatud ja põletatud nii moskvalaste, kasakate, poolakate ja rootslaste poolt. 1772 rüüstasid lossi venelased, viies minema raamatukogu ja kunstiväärtused, mida on lossi hilisemad omanikud osaliselt tagasi ostnud Venemaalt. Vene väed rüüstasid veel korduvalt Niasviži lossi. I maailmasõja ajal asusid lossis nii Vene kui Saksa väed. Nende poolt jäi loss tol korral siiski rüüstamata. Küll aga tehti seda põhjalikult 1919-ndal aastal vastse Nõukogude Liidu vägede poolt. 1944 avati lossis sanatoorium, mille käigus hävitati muule laastamisele lisaks ka vana interjöör. Lossi hakati taastama alles pärast Valgevene iseseisvumist. Õnnetuseks läks aastal 2002 restaureerimistööde käigus linnus põlema. Töid alustati siiski kohe uuesti ning 2011 jõudsid need ka lõpule. Aastast 2005 on ka Niasviži loss, sarnaselt Mirile, UNESCO maailmapärandi nimistus. No ja seda imet me seal siis vaatasimegi. Uhked, uhked on need lossid! Ning mõlemat lossi on püütud taastada võimalikult originaalilähedaselt.

Pärast tiiru ümber lossi ja vallikraavi istusime lossi kõrval olevasse kohvikusse korraks maha. Tellisin lastele sõrnikuid ja endale kohvi. Kui sõrnikud kohale jõudsid nägid need nii äraütlemata head välja, et pidin ikkagi ka maitsma. Ja need olid suurepärased! Need olid kohe nii head, et mina, kes magusat eriti üldse ei söö, sõin neist ära kohe pooled. Lapsed said selle eest internetti hetkeks.

Edasi soovisime sõita Hatõni. Kohta, mille sakslased II maailmasõja käigus 22-sel märtsil 1943-ndal aastal maha põletasid ja tapsid 149 inimest. Hatõni ei tohiks segamini ajada Venemaal asuva kohaga Katõn, kus panid koletu veretöö toime venelased 1940-ndal aastal, tappes tuhandeid Poola kodanikke. Enamasti ohvitsere. Nagu pilkena avastasid venelaste kuritöö sakslased, kes umbes kuu aja pärast panidki toime Hatõnis oma tapmised. Venelased oma kuritööd tunnistasid aga alles Nõukogude Liidu lagunemise järel. Varem oli väga kerge ajada Katõni tapmised sõja kaotajate ehk sakslaste süüks.

Kuid meil polnud ette nähtud Hatõni jõuda. Meie navigaator juhatas meid kuskile pärapõrgusse. Kus lihtsalt keset metsa tee otsa sai. Pöörasime ringi. Väga rumala näoga jäi meid vaatama metsa vahel üksik seeneline, kes ilmselt polnud 40 aastat selles metsas ühegi autoga kohtunud. Vaatas meid kui ilmaimet. Aga täielikult jumalast hüljatud paigas olime tõesti. Ei ühtegi autot, mitte ühtegi jalakäijat (peale selle ühe seenelise, kelle kohta jäime hiljem mõtlema, et kuidas tema küll sinna sai?), mitte ühtegi maja. Teele jäi ette meile ainult väga mitmeid naftapuurtorne. Kõik nummerdatud ja puha. Kõige suurem number, mida nägime, oli natukene alla kolme saja. Seega, nii palju neid torne seal ilmselt kokku oligi. Vot, kust tuleb Valgevene odav kütus! Kogu Valgevene peale peaks olema umbes 65 nafta leiukohta uurisin hiljem välja.

Tegime peatuse veel Sasnovõi Boris. Jah, ka Valgevenes on sellise nimega koht. Venemaal asub sama nimega kohas teadupärast suur tuumaelektrijaam. Valgevenes tundus aga see koht jälle sellise jumalast (või vähemalt inimestest!) hüljatud paigana. Edasi sõitsime läbi Gomeli Ukraina piiri poole. Olime nüüd keerutanud ja tiirutanud mööda Valgevene teid risti ja põiki mitut pidi. Kuna siin riigis on enamus suuremaid maanteid tasulised, aga meie ei soovinud tee kasutamise eest maksta, siis valis meie navigaator meile selliseid väikeseid ja tasuta teid. Ja no sellest tulenevalt, nägime me ikka väga põhjalikult erinevaid Valgevene külasid. Eks nad natukene Venemaad meenuta. Kuid samas on ikkagi teistmoodi. Valgevene moodi. Majad on suuremad. Rohkem korras. Ning aedade ümbruses ei lokka prügimäed. Venemaal on kõik imeilus ja korras ja hoolitsetud majas ja aia sees. Aga kõik prügi ja saast loobitakse üle aia. Ehk siis aedade vahel lokkavad prügimäed. Natukene selline suhtumine, et mis pole päris minu territoorium, siis see pole minu asi enam. Valgevenes ma sellist asja ei näinud. Üldse on väga puhas. Nii külad, linnad kui teeääred. Ja kui palju lilli neil aias kasvab! See on imeilus. Need armsad helesinised majad lilledesse uppumas.


Enne ööbima jäämist käisime tankimas. Karl ja Eliisabet said oma ülesandeks täita tankla WC-s meie veepudelid, et saaksime õhtu- ja hommikusööki teha. Maailma kõige paremat telkimiskohta me küll ei leidnud, aga saime korralikult magada sellele vaatamata. Jäime ööbima teeäärsesse nö "kuusekesega" kohta. Meie Eliisabet nimetab neid teeäärseid piknikukohti nii, kuna need on liiklusmärgina tähistatud kuuse ja laua pildiga. Sobiva koha ööbimiseks valisime täna küll selle järgi, et oleks natukene enne piiri. Hommikul siis plaanis kohe Ukrainasse edasi sõita meil. Tööde jaotuses pole ka meil aastatega midagi muutunud: Karl tegeleb söögi ja priimusega. Katariina ja Eliisabet telgi ja magamisasemete tegemisega. No ja keegi (ehk siis mina!) peab suutma kogu seda asja ka ohjata ja autot juhtida.

Raha kulutasime täna Miri muuseumis 30,0 rubla, Niasviži kohvikus 34,0 rubla, poes umbes 7,0 rubla, bensiin 25,0 rubla ja erinevates WC-des 3,0 rubla. Ja jätkuvalt imestasin, kui odav võib ikka mõnes riigis olla. Sõitsime täna maha 441 kilomeetrit.

Thursday, August 17, 2017

AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

TEINE PÄEV - 03.08.2017.

Hommikul ärkasime kella seitsme ajal. Silmi avades avanes meile imeline vaade meie ees laiuvale maalilisele järvele ja väikesele külale. Öösel pimedas polnud me midagi ümbritsevast tähele pannud. Keetsime oma hommikuse pudru, tee ja kohvi. Sõime. Liikuma hakkasime kella üheksa ajal. Suund Valgevene pealinna Minski poole. Lahkudes väikesest külast, kus ööbisime, saime ka selle nime teada sildilt - Dvor oli koha nimi.

Väikese peatuse tegime Bidžos, kus oli väga ilus kirik. Mul oli vaja seda muidugi pildistada. Ja kiriku kõrval uhke ausammas II Maailmasõja kangelastele. Endiselt koormatud suurte lillepärgade ja kimpudega. Ma pean ütlema, et paljudes endistes Nõukogude Liidu maades on II Maailmasõda jätkuvalt püha üritus, mille kangelasi austatakse ilmselt veel kaua-kaua. Meie praegusel reisil kohtasime igal sammul mälestusmärke, tundmatu sõduri haudasid, igavest tuld jms, mis pühendatud Punaarmee võidule natsistliku Saksamaa üle. Kuigi minu mõistus ei saa sellest aru! Need riigid olid enamus juba enne seda sündmust, osad sõja käigus, Venemaa poolt lihtsalt julmalt okupeeritud. Kuidas siis jätkuvalt austada sellist sündmust? Aga ega mina ei peagi kõigest siin maailmas aru saama.

Minskisse jõudes üritasime võimalikult kesklinna sõita ja sealt leida ka mõne parkimiskoha. Väga kaua see aega ei võtnudki. Korralikult tasuline parkla, kus leidsime koha parkimisautomaadi vahetus läheduses. Mul ju isegi Valgevene raha kõik ilusasti olemas tasumiseks. Aga võta näpust! See automaat ei suvatsenud töötada. Ükskõik, mil viisil, kustpoolt ja kuidas ma talle läheneda üritasin. Jätsin siis autoklaasile vene keelse kirja, et automaat ei tööta. Igaks juhuks, kui kedagi peaks huvitama, miks eestlased nii ülbelt parkimise eest tasumata, ikkagi pargivad.

Jalutasime vanalinna. Minski vanalinn on väga ilusasti korda tehtud. Tegemist ei ole küll väga suure alaga. Kuid kõik on viimase peal klanitud, puhas ja meeldiv. Ilusasti turistide jaoks varustatud viitade ja siltidega. Meil oli vaja leida sealt mõni turismiinfopunkt. Et saada juhiseid, kuidas sõita pärast edasi Stalini liinidele. Nimelt on Minski läheduses selline sõjaajaloo muuseum või park, kus suures koguses sõjatehnikat eksponeeritud. Karl soovis seda kõike meil näha. No meie teised muidugi ka. Aga mitte nii suure õhinaga. Ilusasti siltide järgi orienteerusime infopunkti. Seal selgus, et lõuna. Olin ka selle vene aja jäänuki juba unustanud. Et kuskil võiks olla lõuna. Egas midagi, istusime siis meiegi sinna maja kõrvale maha ja tegime oma lõuna. Sõime ära hommikul kaasa tehtud võileivad. Mis vaatamata kuuma ilmaga autos loksumisele maitsesid imehästi.

Kui infopunkt uuesti avatud astusime sisse. Küsisime kuidas sõita Stalini liinidele. Hommikul avastasime veel ühe probleemi, mida me ei osanud varem ette näha. Katariina telefonis meie navigaator ei suutnud leida ladina tähestikus sisestatud kohanimesid, kuna kaardil, mis alla laetud, need ju kirillitsas. Ühesõnaga oli meil vaja ka internetti, et Katariina saaks laadida enda telefoni kirillitsa klaviatuuri. Küll on hea ikka, kui on targad lapsed! Saime kõik, mis meil vaja. Valgevene kaardigi andis tütarlaps meile, kuhu märkis ära Stalini liinid, Miri ja Niasviži lossid. Tänutäheks ostsin viis postkaarti neilt.


Suundusime auto poole tagasi. Käisime suures ja uhkes kaubanduskeskuses veel WC-s enne sõitma hakkamist. Ja parkimistrahvi meil polnudki! Kas arvestati minu kirja või polnud keegi kontrollinudki autosid. Minsk on väga suurejooneline linn. Laiad tänavad, uhked promenaadid, meeletud majad. Palju õhku ja ruumi. Ning väga noor linn. Vanalinna osa on suhteliselt väike. Enamus linnast on noor ja arenev. Ja see kõik on harmooniline. Linnale on lähenetud terviklikuna. On osatud vaadata suurt pilti ja see teebki linnaruumi meeldivaks. Kuigi selline suurejoonelisus ja stiil pole just minu lemmikud, jättis linn siiski mulle mulje meeldivast ja toredast kohast. Mulle tundus, et läheb veel 5-10 aastat ja Minskist võib saada Euroopa mõistes väga tähtis ja tähelepanuväärne linn.


Stalini liinidele jõudsime suhteliselt ruttu - need asuvad Minskile lähedal. Sõja ajal läks sealt läbi rindejoon, mille tarbeks need kaitseliinid rajatud. Muuseum oli kokkuvõttes väga tore. Kui saime piletid ostetud ja auto pargitud, tuli meie juurde kohe üks agar meesterahvas. Tutvustas üldjoontes muuseumi. Rääkis, mille eest peab juurde maksma. Põhiliselt igasugustest erinevatest relvadest tulistamise eest. Isegi kahurist sai lasta soovi korral! No ega meil peale Karli kellelgi sellist soovi ka ei tekkinud. Mina olen küll kunagi aastakümneid tagasi käinud lasketrennis väga korralikult. Kuid seal piirdus relvade valik sportpüstoliga. Kahur oleks natukene liig olnud. Kuid pildistamine selliste väiksemate relvadega pidi täiesti tasuta olema. Sellist võimalust ei saanud me muidugi kasutamata jätta. Tegime siis mõned fotod ja poseerisime muuseumilegi fotode jaoks.

Karl oli muidugi oma sõiduvees. Igale poole sai ronida, igal pool võis pilti teha ja üleüldse oli kõik nii huvitav ja põnev. Ja minu üllatuseks olid Karli teadmised kõigest sellest, mis muuseumis eksponeeritud, päris head. Preemiaks selle eest sai Karl tulistada kolm lasku automaadist AK-47. Paugud olid hirmuäratavad. Temale anti muidugi kõrvaklapid, aga meil, kes me kõrvalt vaatasime, olid küll tükiks ajaks kõrvad lukus. Ma ei kujuta ette millised need kahuripaugud siis veel oleks. Aga laps oli õnnelik! Istusime korraks kohvikusse ka maha. Mina vajasin ühte kohvi ja lastele ostsin kalja. Sellist ehtsat tumedat kalja, mida müüdi Eestiski sellistest kollastest, ma nüüd ei oskagi öelda mis asjadest, haagistest, kanistritest või millest iganes. Rattad all ja veeti neid veoautode taga. Siin oli küll pudelis korralikult. Aga maitse oli sama hea, kui mäletan oma lapsepõlvest. Oh, milline nostalgia! Ma vist seletasin väga pikalt ja põhjalikult lastele, kuidas ikka kunagi Eestis kalja müüdi. Ja kui fantastiliselt hea see oli! Igal juhul arvasid nad, et olen seda juba ennegi rääkinud ja nad teavad täpselt.

Ja paar hetke hiljem sain ma neile seda täpselt demonstreerida. Sest sõites edasi Miri poole oli ühe külapoe ees täpselt selline kaljavaat. Ja sealt müüdi kalja! Tegime kohe peatuse ja ostsime pool liitrit. Kunagiste päris klaasist kaljanõude asemel olid muidugi nüüd plasttopsid. Aga see selleks. Ikkagi päris kali! Kuid ma pettusin selles! See kali ei maitsenud sugugi nii hästi, kui natukene aega tagasi plastpudelis olnu. Ja ka üldse mitte nii nagu minu lapsepõlves. Igal juhul pudelisse oskavad nad Valgevenes seda päris asja villida. Sellest kujunes kogu reisi jooksul meie lemmikjook.

Sõitsime veel natukene edasi. Tee ääres bensiinijaamas tankisime. Ma arvutasin ja arvutasin seda kurssi ja hinda. Arvasin ikka, et eksin. Sest nii odav ei saanud minu arust isegi Valgevenes bensiin olla! Liiter oli umbes 60 eurosenti. Sellise bensiinihinna juures võiks lausa uhke maasturiga sõita. Iseasi, kas sellist asja peaks loodusele kanda andma üks mõistlik inimene. Ning igal maal on see tankimine natukene omamoodi kunst. Panin püstoli paaki ja kuna kohe tankida ei saanud, läksin siis kassasse ütlema, et soovin tankida. Küsiti mu käest, et kui palju ma bensiini tahan? Vastasin, et ma ei tea ju täpselt, soovin paagi täis tankida. Selle peale ütles tädi mulle, et minge küsige siis ometi mehe käest!!! Ma kohe mitte midagi ei osanud öelda. Kohe päris mitu sekundit maigutasin suud. Et siis nagu ongi välistatud, et naisterahvas üksi võiks (üksi, ainult koos lastega, ilma meheta) reisil olla ja tankida. Et alati peab kaasas olema mees. Ja kas siis meesterahvas suudab olla hiromant, kes ütleb täpselt milliliitri täpsusega, kui palju on paagis bensiini järel ja teades, kui suur paak autol on, kui palju sinna veel juurde mahub? Suutsin lõpuks tädile öelda, et ega ka ükski meesterahvas ei suuda sellist asja täpselt prognoosida, ja et loomulikult ma tean ka ise oma auto bensiinipaagi suurust, aga ega paak ei ole ju tilgatumaks tühjaks sõidetud. Sellisel juhul poleks ma siia jõudnudki oma autoga. Naisterahvas arvas selle peale leplikult, et no jah, selle peale ta ei mõelnudki. Aga kuna selles bensiinijaamas polnud siiski võimalik muud moodi tankida, kui ette öeldes soovitud koguse, siis arvestasin umbes mingi koguse ja maksin selle eest. Ja sain tangitud.

Ööbima jäime täna ilusasse puhkekohta tee ääres. Valmistasime õhtusöögiks kartuliputru ja salatit ja tegime teed ja sõime küpsist. Mõnus oli! Sääsed segasid ainult natukene. Aga nende eest saab telki peitu pugeda. Lugesime. Selleks korraks oli meil ühiseks lektüüriks kaasa võetud Jules Verne´i "Saladuslik saar". Taas üks minu lapsepõlve lemmikuid, mida olen lugenud kümme korda vähemalt! Pärast ööd autos aga magasime kui inglid.

 Raha kulus täna meil Minski infopunktis kaartidele 2,0 rubla, Stalini liinidel 27,0 rubla piletitele, 12,0 rubla Karlile padrunid ning 4,0 rubla kohvikus, tee ääres kalja eest maksime 1,0 rubla ja tankisime 45,0 rubla eest. Sõitsime maha 347 kilomeetrit.

Wednesday, August 16, 2017

AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

ESIMENE PÄEV - 02.08.2017.

Minu ja minu laste unistus sõita kunagi Musta mere äärde on kestnud väga pikalt. Kui nüüd mõned aastad tagasi mõelda, siis meie nelja esimene autoreis Põhja-Jäämere äärde, oli asenduseks erinevatel põhjustel (minu kipsis jalg, sõda Ukrainas jne) mitmel aastal ära jäänud reisile just Musta mere äärde. Ja nüüd, sellel suvel, tuli meil teha teoks see ammune unistus, et ta ainult mõtteks ei jääkski. Unistustega on ikka nii, et ei tohi neid liiga pikalt hellitada - kipuvad siis unistuseks jäämagi.

Igal juhul istusime me hommikul autosse, olles õhtul juba auto kokku pakkinud, ja sõitsime Tallinna. Eelmisel päeval minu hajameelsuse tõttu või suutmatuse pärast liiga paljudele asjadele korraga mõelda, olin unustanud raha vahetamata. Seega tuli meil käia ruttu läbi valuutavahetusest ja vahetada raha. Kuna meie plaan oli uhke (sõita ja uurida läbi Valgevene, Ukraina, Moldova, Rumeenia ja Bulgaaria) vahetasin nende kõikide riikide raha. Pärast selgus muidugi, et Moldova raha jäi kuidagi kahe silma vahele. Ja hiljem ma isegi ei mäletanud: kas seal punktis neid rahasid uurides, ma unustasin Moldova ära, või seal lihtsalt ei vahetatud vastavat raha. Igal juhul saine vahetatud erinevate riikide rahaks 500,0 eurot.

Ja siis oli meil vaja otsida või osta kuskilt rattavõti. See, mis autos pidi algselt kaasas olema, läks esimesel kasutamisel katki. Ja nüüd oligi uut vaja. Päris ilma ei julgenud ma teele asuda. Kasvõi sellepärast pidi see meil kaasas olema, et kõik rehvid ilusasti terved püsiksid ja neid poleks vaja vahetada. Saime õige asja lõpuks laenuks. 

No ja siis saime asuda tõesti teele Läti poole plaanitud võimaliku varase kellaaja asemel alles kuskil poole kaheteistkümne ajal päeval. Tankisime Laagris. Pärnus tegime veel väikese peatuse. Käisin raamatupoes ja ostsin kaasa Euroopa teede atlase. Ning muidugi lastele jäätist. Sõit läbi ülejäänud Eesti ja Läti läks üllatavalt kiiresti. Daugavpilsis tankisime igaks juhuks veel. Kuigi see oli täiesti vale otsus! Tutvudes hiljem bensiinihindadega Valgevenes. Daugavpilsis selgus ka see tõsiasi, et meie super navigaator Katariina, koostöös oma aparaadiga, ei suutnud leida lahendust ümbersõitude jaoks. Näiteks, kui mingi tee on teetööde tõttu suletud ja tuleb ringi sõita. Järgisime siis ümbersõitu tähistavaid viitasid ja nii uskumatu kui see tundub, need juhatasid täiesti õigesse kohta. Daugavpils asubki Daugava jõe kõrval. Jõgi on ilus, võimas ja uhke! Linn on muidugi selline mitte kõige ilusam. Tahes tahtmata tekkis võrdlus Venemaaga. Aga teel kohatud kohanimed olid muljetavaldavad: Urgas, Perse jne.

Läti ja Valgevene piirile Silenesse jõudsime 19:40. Oli palav ja pissihäda jne. Ja olles seal nii juba paar tundi oodanud pidin mina saama infarkti. Mul olid täiesti meelest läinud autodokumendid! Ma polnud kordagi kõikide erinevate dokumentide, viisade, passide, rohelise kaardi jms, kõrval mõelnud sellele, et autodokumente võiks ka vaja minna. Et ma ei saa sõita Eestist välja autoga, millel pole dokumente kaasas! Hetkelises paanikas käis palju erinevaid variante peast läbi. Aga no mis variante! Ilma auto registreemistunnistuseta pole võimalik autoga üle piiri saada. Olin valmis juba otsa ringi keerama ja sõitma koju tagasi. Igaks juhuks mõtlesin siiski vaadata auto kõikvõimalikud sahtlid läbi. Sest ma ei suutnud isegi meenutada, kus ma neid viimati nägin ja kus nad üleüldse võiksid asuda. Selles hetkelises meeletus paanikas autos ringi pöörates leidis Katariina need lõpuks auto ühest sahtlist üles! Viivu pärast suutsin mälus pildi kokku panna. Olin need tõesti paar päeva tagasi autot remonti viies jätnud spetsiaalselt sinna, kuna mulle pidi auto toodama koju tagasi. Aga no ma ei tea, mitu lööki mul süda vahele jättis! Mina ikka oskan endale selliseid hetki korraldada. Hiljem jäin mõtlema, et kui meil ei oleks nii vedanud (kui kõik meie kaitseinglid poleks selle reisi jooksul meid nii hoolega valvanud ja hoidnud!) ja me oleksimegi pidanud sõitma koju tagasi sellelt esimeselt kontrollitavalt piirilt, et kas me siis oleks üritanud uuesti? Või oleksime loobunud? Kuid õnneks polnud meil vaja vastust sellele küsimusele.

Asja ajamise aeglus piiril oli mul juba meelest läinud. Aastate tagused kogemused Poola piiril olid mälust kõik haihtunud. Nüüd tuli muidugi kõik meelde uuesti. Läti piirivalvur korjas meilt passid kokku, koos autodokumentide ja minu juhilubadega. Kusjuures pean ütlema etteruttavalt, et kõikide nende hulkade piiriületuste juures, mis reisi jooksul kogesime, oli tema peaaegu ainuke, kes tundis huvi selle vastu, kas mul üldse on olemas auto juhtimise õigus. Läti poole pealt saime läbi päris kiiresti. Tore naisterahvas andis meile dokumendid tagasi ja nentis, et meil on nii tore seltskond. Huvitavaks läks asi siis, kui liikusime Valgevene poolele. Seal täitsin kõigepealt ära mingid põhjatud ankeedid. Kusjuures pidin iga piiriületaja kohta täitma neid pabereid kaks tükki. Tundub, et isegi paljundusmasinat pole neil!!! No loomulikult võttis see omajagu aega. Pidin ju tegema seda nelja inimese eest. Jõudes siis lõpuks nende ankeetidega ja oma dokumentidega õige luugi taha, selgus, et mul puudu mingi talong, mille oleks pidanud 100 meetrit tagasi kuskilt putkast võtma ise. Jooksin siis sinna tagasi ja sain vajaliku talongi oma autonumbriga. Muidugi suutsin ähmiga öelda, mõeldes ainult oma laste arvule ja unustades enda lisada, reisijate arvuks kolm. Korrigeerides seda, naeratas piirivalvur mulle sõbralikult ja nentis, et olen vist esimest korda Valgevene piiril. Eks ta tõsi oli!

Olles tagasi siis seal luugi juures nõuti mult auto rohelist kaarti. Andsin selle. Piirivalvur uuris seda siit ja sealt poolt ja küsis siis, et miks ta roheline ei ole? No vot sellele küsimusele ei osanud mina küll vastata! Ainuke asi, mille suutsin välja mõelda, oli õlgu kehitades öelda, et mulle anti selline. Kuigi tegemist oli vaieldamatu tõega, jätsin ilmselt ikka natukene kohtlase mulje. Aga ma tõesti ei mõelnud meilile saadetud dokumenti välja printides sellele, et eelmisel korral antud asja kindlustusest nõudes, sain koju postkasti rohelisel paberil asja. Jäin järjekindlalt enda juurde, et mina ei tea midagi. Et mulle selline anti ja see ongi originaal. Ja, et Eestis, üle maailma tuntud interneti riigis, ongi sellised. Aga see piirivalvur tundis oma tööd. Krabas järjekorras järgmiselt meesterahvalt kõnealuse kaardi käest ära ja tõestas mulle piltlikult, milline peab olema õige roheline kaart. Eks ma siis kehitasin seal õlgu ja tegin ka ise imestanud näo, et miks siis mulle selline anti? Ja, et mina ei tea ikka midagi! Piirivalvur siis hoitas mind kõvasti. Et nemad siit lasevad mind küll Valgevenesse sisse, aga probleeme ilmselt tuleb sellega mul veel kõvasti. Nii Valgevenes kui Ukrainas. Ja et tegelikult võivad nad teha mulle 200 eurot trahvi. Vot nii!

Saades ka selle asja korda, tuli mul deklareerida oma auto. Valgevenes käib asi nii: et riiki sisenedes, pead oma auto deklareerima kui sisse toodud kauba. Selle paberi kohta küsis piirivalvur, et kas ma suudan seda ise teha? Jäin vist väga lolli näoga vaatama. Aga enne kui jõudsin vastata, et loomulikult ma suudan seda teha, kui mulle öeldakse kus ja kuidas, juhatas meesterahvas mind järgmisesse majja ühe naisterahva juurde ja käskis talle öelda, et ta teeks selle paberi mu eest ära. Kuulasin sõna. Saades ka selle paberi kätte oli tõesti kõik. Võisime Valgevenesse siseneda. Väike rõõmujoovastus meie poolt pärast 5 tundi piiril oli omal kohal.

Sõitsime umbes tund aega veel edasi. Esimeses puhkekohas parkisime auto kottpimedas ja keerasime ennast autosse magama. Igaüks oma istmel. Alguses sellele mõeldes tundus see küll täiesti ebaloomulik, kuid pean ütlema, et magasime päris hästi pärast tunde kestnud vintsutusi piiril. Magama saime umbes kella kahe ajal.

Täna kulutasime raha Tallinas bensiin 54,0 eurot ja Daugavpilsis bensii 34,0 eurot, lisaks laste jäätised Pärnus 2,0 eurot ja teedeatlas 20,0 eurot. Kilomeetreid läbisime täna 624.

Friday, February 10, 2017

ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

KAHEKSATEISTKÜMNES PÄEV JA MATKA LÕPP - 22.-23.10.2016.

Buss oli meil ukse ees 6:00. Sõit läks kiiresti lennujaama. Viimaste Nepaali ruupiate eest ostsime lennujaama puhvetis kohvi. Saiakesed olime meie Marikaga eile valmis ostnud hommikusöögiks. Nüüd olid kohvi kõrvale hea võtta. Varsti olimegi lennukis ja mõne tunni pärast maandusime Delhis. Delhi lennujaamas võtsime taksod hotelli sõiduks. Seal on väga hea ja kindel süsteem. Autorendifirmad tegelevad ka taksodega. Otsid lennujaamas nende boksi üles, ütled kuhu vaja sõita, loetakse inimesed üle ning maksad vajaliku summa. Siis astud hoonest välja õige numbriga posti juurde ja ootad natukene, kuni saadki auto peale. Meie hotell pidi asuma lennujaama kõrval. Aga sõit sinna võttis ikka aega üle poole tunni. See annab natukene aimu Delhi suuruse linna võimsusest.

Hotelli jõudes läks ilmatu aeg selleks, et personal suudaks meie kümme inimest hotelli sisse registreerida. Leti taga oli viis meesterahvast, kes minu, kui kõrvalt vaataja silmis, lihtsalt segasid üksteist, tolgendasid üksteisel jalus, rääkisid vahele, rääkisid vastandlikku juttu, vaidlesid omavahel. Minul jäi selline mulje, et kõik need viis, olid esimest päeva tööl ja tegelikult keegi neist täpselt ei teadnud, kuidas asjad käivad ja mida nad üleüldse tegema peaksid. Kui lõpuks suutsid nad omavahel kokku leppida, et mida ja kuidas teha, siis oli kulunud umbes tund aega kümne inimese hotelli sisse registreerimiseks. Lõpuks haarasime ohates seljakotid ja asusime siis oma tubade poole teele. Ega seegi polnud niisama, et võtad kätte ja lähed ja kohal oledki! See oli ikka pikk ettevõtmine. Alustuseks ronisime me neljandale korrusele mööda väga kitsast ja järsku treppi kolme noormehe sabas. Ja siis me eksisime ära! Sest ootamatult jõudis meie teejuhtideni selgus, et sellel korrusel ja majaosas, sellise numbriga tuba, mis meil Marikaga, küll ei ole. Ja kõik ideed, kus see neetud tuba võiks olla, olid ka äkki otsa saanud. Ronisime siis alla tagasi jälle. Ja siis kolmandale korrusele, sest retseprsioonist arvati, et meie tuba on kindlasti seal. No ei olnud seal ka! Siis võtsime ohjad oma kätte ja leidsime meie toa hoopis teiselt korruselt. 

Kell oli umbes ühe paiku. Soovisime natukene tutvuda ka Delhi (Delhi on India suurim metropol ja pealinn) linna vaatamisväärsustega, kui juba siin olime. Hotelli kõrval oli väike turismibüroo. Suundusime sinna saamaks soovitusi, kuhu minna ja mida näha. Aega oli meil muidugi vähe. Valisime välja kaks kohta: Qutub´i kompleksi ja Lootuse templi. Kümne minutiga olid meil kolm taksot ees, kes pidid meid siis ringi sõidutama. Alustasime Qutub´ist. Selle islami ehitiste mõjuka kompleksi kohal kõrgub punasest liivakivist võimas torn Qutub Minar. Torni ehitamist alustati 1202. aastal. Oma praegusel kujul on see viie korruseline, igal korrusel vaherõdu. Esimesed kolm korrust on kõik erinevalt kaunistatud. Ümbritseval alal paiknevad matusetalituse hooned. Eriti uhke on 1311. aastal ehitatud indo-moslemi meistritöö, suurejooneline Alai-Darwaza värav. Ning kaks mošeed, üks neist Põhja-India vanim. Kogu kompleks avaldab muljet oma suursugususe ja võimsusega. Mulle meeldis kõige rohkem see, kuidas oli kasutatud erinevat tooni kivimit mustrite, mosaiikide ja ehisraidkivide tegemisel. Kogu see kivipits oli lihtsalt võrratu!

Mina olin hädas jälle, nüüd juba karjana, järgi käivate ja end minuga koos ja mind üksi pildistada soovijate hordidega. Siin läks asi minu jaoks ikka natukene naljakaks juba ja käest ära. Pidevate fotosessioonide tõttu ei saanud ma ise rahulikult ringi vaadata. Hakkasin ära ütlema sarnaselt eilsele päevale Katmandu hindu templis. Jalutasime kogu kompleksile ringi peale. Selle viimases osas kohtasime turvameest, kes oli pikkade töötatud aastatega teinud omale selgeks need kõige paremad kohad ja rakursid pildistamiseks. Ja nii ta lahkelt juhendas kõiki turiste. Oli selle kõige juures väga lahke ja sõbralik ja entusiastlik. Tegi minustki maailma kõige tobedama pildi, kus ma vapralt toetasin Qutub Minari torni. Priiduga tegi ta läbi lausa fotosessiooni. Sai sellest väikese jootrahagi.

Qutubi kompleks läbi vaadatud suundusime oma taksode poole. Minu jaoks on keeruline leida pärast üles õige auto ja autojuht. Olen jäänud alati lootma sellele, et küll nemad ise tunnevad oma natukene udupäise kliendi ära. See töötas nüüdki. Ilmselt oli kogu meie grupp natukene udupäine. Taksojuhid olid meil ilusasti vastas ja juhatasid meid õigete autodeni. Sõitsime edasi Lootuse templi juurde. Selle templi puhul on tegemist tohutult suure hoonega, mis välimuselt meenutab kuulsat Sidney ooperimaja. Tempel on ehitatud kaheksamkümnendatel ning mõeldud kõikidele maailma usunditele mediteerimiseks ja palvetamiseks. Mind hämmastas ja natukene isegi pahandas asjade korraldus seal templis. Kõik käis käsu korras. Jalanõud jalast ära. Siis need tohutult musta ja räpasesse kilekotti. Mina võtsin oma sandaalid lihtsalt näpu otsa alguses. See aga ei sobinud. Vastuvaidlematult pidin võtma koti. Siis pandi kõik joone taha järjekorda kahekaupa seisma. Siis sai liikuda üks haaval trepist üles templi ukse taha. Seal rivistusid kõik ümber nelja viirgu. Meenutas see mulle väga kunagisi pioneeride riviõppuseid. Keegi oleks võinud fanfaari ka veel puhuda kõrva ääres. Jälgisin kõrvalt kuidas kõiki meie grupi ja teisi, ilmselt Euroopast pärit külastajaid, häiris selline sõjaväelaslik kamandamine. Kohalikud olid aga väga nõus sellega, väga kannatlikud ja kuulekad. Jäin mõtlema, et kui ühes riigis on rahvaarv 1,2 miljardit, siis vist tulebki suhtuda inimestesse natukene nagu loomakarja nende ohjamiseks ja korra tagamiseks. Nende enda huvides kusjuures. Ühiskond toimib lihtsalt teistel alustel: kord võrdub hirmuga.

Lootuse templist lahkudes hakkas natukene juba hämarduma. Sõitsime hotelli juurde tagasi. Liiklus on Delhis ikka kohutav! Tänavatel on autode, rollerite ja muude sõitvate riistade kõrval ka lehmad. Kui hotelli juurde saabusime taas, läksime kohe edasi esimesse ette juhtuvasse restorani õhtusöögile. Söök oli väga hea, teenindus samuti, aga kui maksmiseni jõudsime hakkas peale mingi jama. Kuna meil enamuses kellelgi kohalikku raha ei olnud osutus see väga keeruliseks. Samas, enne sisenemist, oli personal kinnitanud meile, et saab tasuda nii eurodes kui maksta kaardiga. Kõigile kirjutati mingi pisikese võidunud paberitüki peale nende summa. Siis pidi selle paberiga minema kuskile kõrvalruumi, kus oli siis makseterminal. Mitte kellegi kaart seal ei töötanud peale Tiidu. Ja tema kaart töötas ka ainult ühe korra. Ehk siis. kui ta üritas sama kaardiga maksta veel kellegi eest, siis ei töötanud see ka äkki enam. Kuna pidime öösel kella kahest juba tõusma, siis muutusime sellise asjade korralduse, teadmatuse, venitamise ja asjatundmatuse tõttu juba veidikene närviliseks. Mina lugesin lihtsalt neile lõpuks vajaliku summa sularahas ja eurodes letile. Siis ei osanud nad arvutada kohaliku ruupia kurssi euroga võrreldes. Ütlesime ka selle ette. Siis hakkasid nad mõtlema, et nad ikka väga ei taha eurodes seda raha. Selle peale olin mina vist juba väga pahur. Ütlesin, et siin on teile eurod, ning võtke või jätke, aga muud varianti teil oma raha kätte saada ei ole.

Mõnes mõttes ma ju saan aru, et riigi üks suuremaid muresid on selle tohutu rahvamassi ohjamine, neile töökoha leidmine ja garanteerimine. Sellest tulebki selline asi, et nii hotellis kui restoranis, on administraatori laua taga viis korda rohkem inimesi kui vajalik ja mõistlik oleks. Kuigi see mõistlik muutub vastavalt kohalikele oludele. Ehk siis see, mis Eestis on väga mõistlik, võib-olla risti vastupidine sellele, mis Indias on mõistlik! Lennujaamaski oli ühe käru lükkamisega ametis kuus inimest: üks jalutas ees, neli tükki hoidsid kinni, igaüks ühest käru nurgast (kusjuures käru oli tühi ehk siis ei olnud tegemist raske käruga) ja üks lonkis teistele järele. Samas ei saa ma aru, et miks need töötavad inimesed siis ikkagi nii pagana saamatud peavad olema! Et kõik kulgeb nii üliaeglaselt ja vaevaliselt ja tohutu närvipingega. Nepaaliga võrreldes on olukord hoopis teistsugune! Seal käivad ka asjad aeglaselt. Kuid samas kõik toimib kordades paremini, sujuvamalt ja pingevabalt!
No lõpuks meie välja pakutud lahendus siiski sobis restoranile. Saime minema (muidugi ootasime kogu grupi ära, et keegi üksi nende kimpu ei jääks!), hotelli ja magama. Sest kolmveerand kahest pidime juba tõusma uuesti. Sõitsime lennujaama. Ikka veel on minu jaoks natukene õõvastav ja harjumatu näha kiirteede eraldussaartel, teepervedel, kõnniteedel ja muudes sellistes kohtades rahulikult magavaid terveid perekondasid kodutuid. Mõtlesin, et miks nad sellistes kohtades just on? Kust nad kõige rohkem silma paistavad ja ka kõige mürarikkam on. Ei tea, mina valiks küll rahulikuma ja varjulisema koha. Lennujaama uksel kontrollis püssimees meid kõik ilusasti jälle üle. Seal järjekorras seistes selgus, et Priidul telefon kadunud. Pika mõtlesime, helistamise ja uurimise peale suudeti tuvastada, et see olevat ununenud hotellituppa. Priit kihutas taksoga telefonile järele. Meie läksime lennujaama sisse. Enne sisenemist pidime laskma oma kotid veel läbi valgustada. Jäime samasse ootama Priidu naasmist. Seal istudes jäi mulle silma üks natukene tuttav seljakott, mis väga õnnetult oli jäänud vedelema kottide läbivalgustamise aparaadi juurde. Kuidagi ei andnud rahu mulle see. Kui lõpuks suundusime check-in´i tegema, juhtisin igaks juhuks tähelepanu sellele õnnetule üksikule kotile. Selgus, et see meie teise Priidu oma ...

Kui olime oma lennule registreerimisega peaaegu lõpule jõudnud tuli ka esimene Priit telefoni toomast tagasi. Saime kõik koos ilusasti check-in´i tehtud ja turvakontrolli läbitud. Kohvikus võtsime tassi kohvi ja võileiva hommikusöögiks. Lennuk väljus meil 6:15. Vahepeatus taas Istanbulis. Seal käisime läbi kõik poed ja sõime kõhu täis imemaitsvatest türgi maiustustest. Ega väga suurtes kogustes neid süüa muidugi ei saa. Enne läheb süda pahaks! Ja armsas Tallinna lennujaamas olime tagasi jälle 23- ok.oobri õhtupoolikul.

Viimastel päevadel kulus mul raha: kohv Katmandu lennujaamas 450,0 nepaali ruupiat, muuseumipiletid, takso ja õhtusöök Delhis 30,0 eurot, lennujaamas võileib ja kohv 7,0 eurot. Kogu reis kokku läks maksma umbes 2100,0 eurot. Oleks saanud ka odavamalt, kui natukene söögiga kokku hoida. Ning järele jäänud ruupiad lihtsalt kulutasin ehk põhimõtteliselt raiskasin Katmandus viimasel päeval ära, et mitte ringi vahetada neid uuesti eurodeks.

Nepaal on aga täiesti uskumatu maa! Ma nüüd mõistan neid inimesi, kes käinud seal matkal viis, kümme või isegi viisteist korda! Himaalaja jätab kustumatu mulje igale inimesele, kes seal käinud. Ja soovi leida/tekitada oma elus taas võimalus kohtumiseks. Mulle tundub, et see, kes korra seal käinud, jääb igavesti igatsema sinna tagasi.