NIZZA JA MONACO - ESIMENE JA TEINE PÄEV!

ESIMENE JA TEINE PÄEV - 22.-23. aprill 2024

Eile õhtul hilja olime saabunud pärast mõningaid teravaid elamusi Nizzasse. Lumetuisusest Tallinnast ja Riiast. Natukene kummaline kõik see lumi aprilli lõpus tundus, aga seda parem oli kasvõi hetkeks põgeneda kõigest sellest. Kui Nizzasse kohale jõudsime saime alustuseks natukene linna kohal tiirelda, et maandumiseks luba saada. Nähtavus oli halb. Aga läks veelgi hullemaks: täpselt linna kohal oli mingi torm! Lõpuks saime siiski maandumiseks loa. Olime peaaegu juba puudutamas maapinda, kui siiski loobuti maandumisest ning lennuk veel viimasel hetkel uuesti ennast maast lahti rebis! Rohkem me maandumiseks luba ei saanudki.

Maanduda oli aga vaja, sest teadupärast on lennukitel kütust suhteliselt täpselt vaid vajaliku lennu jaoks. Ühesõnaga: meil hakkas kütus otsa saama! Variandiks oli Marseilles lennuväli. Lõppkokkuvõttes maandusime siiski hoopis Itaalias - Pisas! Seal tankisime. Ootasime tunnikese kuni torm Nizza kohalt lahkus ja üritasime uuesti. Selle korral siis õnnestunult. Sõit üle Vahemere Pisast Nizzasse oli üks ilusamaid lennusõite, mida olen kogenud. Ilusam on olnud vaid Keenias lend Mombasast Nairobi, kus saime pikalt imetleda Kilimanjaro uhket mäge! Hotelli olime saanud siiski teatada, et me jõuame kunagi teadmata ajal. Vastuvõtt oli avatud 24 tundi ning seega polnud meie hilisem saabumine probleem. Lennujaamast sõitsime trammiga linna. Käisime läbi kebabiputkast, kust ostsime õhtusöögi. Hotellis meid kenasti oodati juba, tunti südamlikult kaasa pika ja natukene äreva lennu pärast. Ja imestati samuti, et tavaliselt neil selliseid ootamatuid ja suuri torme ei ole! Ronisime neljandale korrusele oma tuppa, sõime ära õhtusöögi ja pugesime voodisse. Hommikul, pärast sööki, oli Eliisabetil vaja osaleda loengus - moodne ajastu! Mina sain lihtsalt tööd teha sellel ajal.

Umbes kella ühe ajal alustasime tutvumist Nizzaga. Linn on suurim Vahmereäärne kuurort ning suuruselt viies Prantsusmaal. Lennujaam on reisijate arvult lausa teine! Nizza on 4. sajandil eKr asutatud kreeklaste poolt, kes nimetasid linna liguuride üle saavutatud võidu auks võidujumalanna Nike järgi. Hiljem vallutasid linna roomlased. Keskajal oli Nizza Pisa liitlane ja Genova vaenlane. Linna on olnud osa Savoia kuningriigist ning 1815-1860 kuulus riik Sardiinia kuningriigi koosseisu. 1860. aastal annekteeriti Nizza Prantsusmaa poolt. Suur osa itaallastest linaelanikke oli küll sellele vastu ning toimus mitmeid võitlusi ja vastuhakke. II maailmasõja ajal oli linn allutatud Hitleri okupatsioonivägedele. See on olnud üks raskeimaid aegasid Nizza ajaloos. Linna vabastasid lõpuks 30. augustil 1944 USA langevarjurid. Sõja tagajärjed olid linnale rasked - rahvaarv vähenes väljarände tõttu 15% ning majanduselu oli totaalses madalseisus. Pärast II maailmasõda tabas linna aga vastupidi väga kiire majandustõus: algas ehitusbuum! Rajati hotelle, butiike, uusi promenaade ning ehitati ümber suur osa teedevõrgustikust.

19. sajandi keskpaigas avastasid linna ja selle mõnusa kliima Euroopa aristokraadid! Nende hulka kuulusid ka nt kuninganna Victoria koos poja Edward VII ning Vene tsaari Nikolai I lesk. Nizza päikeseline ja värske õhuga kliima on meelitanud läbi aegade ka kunstnikke ja kirjanikke. Nietzsche veetis siin kuus järjestikust talve ning  kirjutas just Nizzas "Nii kõneles Zarathustra". Tšehhovi "Kolm õde" valmis samuti kirjaniku Nizzas elades. UNESCO kuulutas Nizza 2021. aastal maailmapärandi nimistusse kuna sel on ajalooline tähtsus just Euroopa aristokraatia talvise kuurortlinnana, millest tulenes linnas ainulaadne kultuuride segu.

Ilm oli imeilus ning soe võrreldes eilse lumetormiga Eestis ja Lätis. Meie hotelli läheduses oli kohe Nizza moodsa kunsti muuseum, kuid kahjuks osutus see remondi tõttu suletuks. Saime vaid eemalt imetleda imposantset ehitist ning selle kõrval paiknevat meeletu suurt ja väga lahedat inimese pea skulptuuri, millele justkui kast pähe tõmmatud. Seega ei jäänudki meil muud üle, kui jalutada mööda vanalinna tänavaid edasi mere poole. Vahepeal külastasime Notre Dame´i kirikut. Tegemist on gooti katedraaliga, mille ehitamine 1864-1868 oli ajendatud soovist lisada äsja Sardiinia kuningriigi alt Prantsusmaale vallutatud linnale mõni prantsuse arhitektuuri näide. Tegemist on linna suurima, kuigi mitte tähtsaima, kirikuga! Sainte-Marie et Sainte-Reparate de Nice kirik ehk lühemalt lihtsalt Nizza katedraal on see eest linna peakirik. Katedraali esimese hoone ehitamine algas aastal 1049. Hiljem on kirikut laiendatud. Uue kiriku (praeguse peahoone) ehitus algas 1650. aastal ning kirik valmis 1685. Selle kõrvale ehitati 1731-1757 silmapaistev kellatorn, mis on siiani üks Nizza sümboleid. Nizza katedraal asub tõeliselt kitsas vanalinna osas, kus majade vahel ekseldes võib tähtis hoone täiesti märkamata jääda. Teame omast käest...

Pärast kirikuid oli küll aeg osta üks mõnus jäätis ja minna seda promenaadile nautima - isegi ühe vaba pingi leidsime! Nizza mereäärselt promenaadilt avanes meile imeline vaade Vahemerele! Taevas olid fantastiliselt ilusad sinised pilved. Võib täitsa ette kujutada, kuidas siin rohkem kui 150 aastat tagasi jalutasid valgete kleitide ja päevavarjudega kõrged soost daamid. Eliisabet nautis oma jäätist igal juhul kauem. Jalutasin mööda promenaadi natukene ja pildistasin. Enne igat reisi olen ma näinud õudusunenägusid sellest, kuidas ma olen kuskil reisil, kuid olen koju unustanud kaamera. Nüüd on aga peaaaegu selline asi juhtunudki: kaduma on läinud mu kaamera akude laadija! Ei suutnud seda mitte kusagilt leida. Korraks mõtlesin asju pakkides, et äkki jätakski kaamera üldse koju ning prooviks saada hakkama ainult telefoni kaameraga. Kuna aga fotoka akudest üks oli siiski täiesti laetud otsustasin kaamera ikkagi kaasa võtta lootuses, et äkki peab vastu. Kui ma just meeletult pilte ei tee peab üks aku vastu peaaegu kolm päeva. Täna olin kaamera siiski hotelli jätnud, et seda ühte akut säästa. Nii tegingi pilte vaid telefoniga. Pean aga ütlema, et Apple´i telefonidel on nii head kaamerad, et hiljem pidin tunnistama nii mõnegi telefoniga tehtud foto paremaks võrreldes kaameraga omaga.

Jäätis söödud ja pilved vaadatud jalutasime edasi Massena väljakule. Kuidagi seostasin Massena väljakut kohe Massena paleega, kus Napoleon Bonaparte peatus kunagi. Tahtsin külastada seal hetkel asuvat muuseumi, kus säilitatud enam-vähem Napoleoni aegne interjöör. Kuid Google Maps juhatas meid korduvalt mingi hirmuhke kaubanduskeskuse juurde. Lõpuks oli meil mõistus ja jaks otsas ning loobusime. Hiljem selgus, et tegelikult oleksime pidanud otsima hoopistükkis Massena muuseumi. Paleeks nad nimetavad hoopiski poodi, mis asub Massena väljakul! Aga Prantsusmaa reisijuht väitis mulle vastupidist.

Asusime hoopis otsima kohta, kus saaksime lõunat süüa. Aga ka see ei osutunud kergeks! Oli küll palju igasuguseid kohtasid - põhiline häda oli aga selles, et kõik olid liiga kallid või siis liiga odavad! Liiga odavad selles mõttes, et me ei otsinud lihtsalt kohta, kus kõht täis süüa vaid kohta, kus oleks ilus ja hubane. Aga siinsed odavad kohad ei olnud mõnusad. Olles juba pikalt ringi jalutanud jõudsime suure tiiruga meie hotelli kanti. Eliisabetile jäi seal silma üks sushirestoran. Ega see nüüd ka mingi imeilus ega eriliselt hubane koht ei olnud. Kuid natukene eelnevatest siiski kenam. Lõunasöögist oli nagu nii sujuvalt õhtusöök saanud ning õues hakanud vihma tibama. Otsustasimegi siis sushi kasuks! Kummaline oli see, et tütarlaps, kes meid teenindas, oli küll väga armas ja abivalmis, kuid ei osanud inglise keelt. Ja see on siin valdav tendents. Ei peeta eriti oluliseks, et klienditeenindajad võõrkeeli valdaks. Turisti enda probleem kui prantsuse keelt ei räägi! Muidu teenindas meid aga imearmas tütarlaps! Kaasklientide kohta seda küll öelda ei saanud kahjuks, sest restorani teises otsas oli seltskond naisterahvaid, kes lausa röökisid oma juttu, kuigi olid üksteisest napilt poole meetri kaugusel. Karjuval kõneviisil räägiti üksteisest üle karjudes telefoniga ning minu kõige suuremaks hämmastuseks kõige selle lärmi taustal röökis veel kahe naisterahva telefon mängida mitte just kõige vaiksemat muusikat.

Sushi oli aga tõesti hea! Kahjuks oli meie laud nii imeliselt väike, et seal söögipulkadega erinevate kausside vahel sahmerdades ajasin laua alla oma klaasi veiniga, kust olin jõudnud vaid paar lonksu võtta. Kõht täis käisime poes. Tahtsime õhtuks hotelli osta veel natukene näksimist ja pudeli veini. Ühest poest saime apelsinimahla. Veini, juustu ja küpsiseid saime teisest poest. Ja jälle imestasin, et kuidas on võimalik, et väljaspool Eestit on nii odavalt müügil täiesti head ja joodavad veinid!!! Pudel veini, kolm erinevat sorti juustu ja kaks sorti kreekereid maksid kokku vaid kümme eurot. Mööda ei suutnud me jalutada ka pagariärist, kust ostsime šokolaadi croissant´e. Hotellis Eliisabet veel õppis, mina tegin tööd. Ning saime äärmiselt armsa uudise, et ajal, kui me linna peal hulkusime, olin saanud vanatädiks!

Raha kulutasime eile 1,5 eurot pudelile veele Riia lennujaamas, õhtusöök Nizzas 12 eurot, turismimaksu tuli maksta hotellis 6 eurot ning bensiini ostsime 80 euro eest Riia poole sõitu alustades. Täna kulutasime hommikusöögile 22 eurot, erinevates poodides 25 eurot (ostsime ka kaardid ja margid), õhtusöök oli 44 eurot, jäätis 10 eurot. Samuti maksin ette ära kõik hommikusöögid ehk 66 eurot. Kohe eile ei julgenud seda veel teha: tahtsime enne ikka proovida. Aga söök osutus suhteliselt heaks. Kokku oli see kõik siis 266,5 eurot.

NIZZA JA MONACO - NELJAS JA VIIES PÄEV!

NELJAS JA VIIES PÄEV - 25. ja 26. aprill 2024

Täna hommikul ärkasime juba natukene varem, pool kaheksa, hakkame ilmselt harjuma. Pärast hommikusööki hakkasime jalutama Cimiez´i kloostri juurde. No tegelikult on sellel ka pikk nimi: Notre-Dame-de-Cimiez! Meie hotellist oli sinna jalutada umbes pool tundi või isegi natukene rohkem. Tee ronis kohati päris järsult üles mäkke. Klooster asubki linna kõrval kõrguval künkal. Meid juhatas Google Maps aga suure autotee asemel väga pisikest jalgrada pidi, mis lõppes kloostri aia tagumises nurgas pisikese väravaga. Kogu selle tee jooksul kohtasime me vaid ühte alla tulevat vanahärrat, kes meid äärmiselt üllatunult ja pikalt silmitsema jäi. Õnneks oli värav lukust lahti ning pääsesime sisse. Kloostri ümber laius imekena aed. Jalutasime aia läbi. Minu tegelik eesmärk siia kloostrisse ronides oli aga hoopis Matisse´i haud. Kloostrikiriku kõrval asub surnuaed. Nii ilusat ja armsat surnuaeda polnud mina veel kunagi kohanud!

Eliisabet jalutas läbi väiksema osa surnuaiast ja arvas siis, et see ongi kõik. Mina sattusin veel teise osasse, mis hämmastas mind veelgi rohkem! Tundus uskumatu, et tegemist üldse surnuaiaga. Pigem tundus see mulle nagu mingi skulptuuride aed imeliste eemalt paistvate mägede taustal. Matisse haud on veel omakorda eraldatud aias, kuid selle juurde kahjuks ei saanud. Sain üle aia vaid piiluda ja tõdeda, et tõesti, seal ta on. Kui olin minagi lõpuks küllastunud sellest erilisest paigast, käisime ka kirikus sees. Järgmine sihtmärk oli kohe kloostri kõrval asuv Matisse´i muuseum. Teadsime küll juba ette, et enamus tema siinse muuseumi töid olid hetkel Jaapanis näitusel, aga läksime siiski. Mingi hüper-super hea muuseumiga minu hinnangul tegemist ei olnud. Poleks mitte midagi juhtunud, kui see oleks meil nägemata jäänud!

Kuna Matisse´i enda töid hetkel eksponeerida polnud võimalik, aga päris tühjaks ei tahetud ka seinu arusaadavalt jätta, siis oli üles pandud ühe Matisse´i suurima austaja ja järgija Djamel Tatahi tööd. Iseenesest polnud neil töödel ju häda midagi. Ainukene asi, et ühest oleks piisanud täiesti: kõik tööd oli äravahetamiseni sarnased! Matisse´i enda töödest olid praegu eksponeeritud tema graafilised lehed ning erinevatelt reisidelt kaasa toodud esemed. Matisse veetis Nizzas mitmeid aastaid vaimustudes siinsest Vahemere äärsest valgusest. Vähemalt saime me mõlemad siia muuseumisse tasuta - isegi minu õpilaspiletit arvestati siin ja keegi ei tundud huvi minu vanuse vastu. Siin samas kõrval asuvad ka Vana-Rooma asustusest säilinud termide ja amfiteatrite varemed. Varemetest leitud esemeid eksponeeritakse Matisse´i muuseumi kõrval asuvas arheoloogiamuuseumis.

Need kohad üle vaadatud otsustasime ka edasi minna jalgsi. Järgmine muuseum, mida külastada, oli Chagalli muuseum. Tee sinna viis läbi Nizza peenema elurajooni, kus kohtasime päris uhkeid villasi. Ootamatult oli Chagalli muuseumi ees väga pikk järjekord. Aga no loomulikult ei heidutanud see meid: mitte nüüd küll ainukene, aga see oli üks päris oluline pooltargument Nizzasse reisimise võimaluse kaalumisel. Lisaks siis Monacole. Järjekord läks siiski kiiresti. Kui hakkasime juba väravatele lähenema selgus, et kell üks hakkab muuseumis lõuna. Lootsime väga, et saame ikka enne lõunat sisse. Õnneks meil vedas ja olime Eliisabetiga ühed viimased, kes enne lõunat muuseumisse lubati. Tundub muidugi uskumatu, et tänasel päeval on kuskil veel lõuna. Nad peavad ju nii tegema kaks korda päevas muuseumi rahvast tühjaks! Üllatuslikult arvestati ka siin minu õpilaspiletiga. 

Tegemist on täiesti fantastilise muuseumiga! Soovitan tõesti kõigil, kes vähegi siia kanti satuvad seda kindlasti külastada. Nizzas on maailma suurim Marc Chagalli tööde kogu. Õnneks olid kõik tööd ka eksponeeritud. Kolm tööd olid vaadeldavad küll ainult ruumi ukselt. Selle tõttu oli isegi tavapärast piletihinda alandatud. Uskumatu, et sellega arvestati! Kõige olulisemad tööd siinses muuseumis on 17 õlimaali "Piibli sõnumi" seeriast, mis põhinevad Vana Testamendi Moosese ja Ülemlaulu raamatutel. Muuseum loodi veel kunstniku elu ajal 1973. aastal. Marc Chagall andis üksikasjalikke juhiseid hoone rajamiseks ning valis ise iga üksiku teose jaoks parima võimaliku asukoha. Hoone juurde tegi kunstnik imelise mosaiigi, mille juurest avaneb vaade tiigile ning kontserdisaali sinistele vitraažidele.

Marc Chagallil oli ka soov, et muuseumis toimuks igal aastal mõni näitus maailma vaimse ja religioosse ajalooga seotud teemadel. Kas sellega siiani arvestatakse ei oska kahjuks öelda. Marc Chagall sündis 1887. aastal juudi perekonnas Vitebski lähedal Valgevenes, mis tol hetkel oli Vene impeeriumi koosseisus. Enne esimest maailmasõda reisis ta palju Pariisi, Peterburi ja Berliini vahet. Sõja ajal töötas ta Vitebskis rajades sinna isegi kunstikolledži. Pärast sõda töötas ta väga rasketes tingimustes revolutsioonijärgses Moskvas, kust lahkus siiski 1923. aastal uuesti Pariisi. Teise maailmasõja ajal põgenes ta USA-sse, kust naases Prantsusmaale uuesti 1948. aastal. Marc Chagalli on nimetatud parimaks juudi kunstnikuks läbi aegade. Mina isiklikult nii tagasihoidlik ei oleks ja nimetaksin teda üldse üheks maailma parimaks kunstnikuks läbi aegade. Ta on teinud palju monumentaalset kunsti suurte vitraažide ja seinamaalide näol. Pablo Picasso ütles 1950ndatel, et kui Matisse sureb, siis on Marc Chagall ainukene järelejäänud kunstnik maailmas, kes mõistab veel värvi tähendust. Ning värvi on Chagalli töödes tõesti imeliselt palju. On raske leida mõnda teist kunstnikku, kes kasutanud värve nii rikkalikult ja samas nii harmooniliselt. Üksi tema töö ei tundu liialdusena vaid salapärase ja müstilisena!

Jõudsime Chagalli muuseumi enne selle sulgemist kenasti ja põhjalikult läbi vaadata. Nüüd jalutasime uuesti vanalinna. Sõime seal kerge lõunasöögi ja suundusime Lascarise paleesse. 17. sajandi paleed kaunistavad rikkalik stukkdekoor, flaami seinavaibad, ilusad puitelemendid ja illusionistlikud laemaalid. Ja taas saime sisse tasuta! Saades küll piletimüüja siira imestuse osaliseks, et nii vana üliõpilane! See käis siis minu kohta! Paleest avastasime vanade muusikariistade kollektsiooni. Oma rohkem kui 500 pilliga on see Prantsusmaal suuruselt ja tähtsuselt teine vanade muusikariistade kogu. 1942. aastal ostis Nizza linn hoone endistelt omanikelt just siia muuseumi rajamiseks. Meie seal olles saabus muuseumisse parajasti õpilasgrupp. Temperamentsed puberteedieas teismelised on ilmselt kõikide muuseumitöötajate hirm. Nüüd käisid nad neil kõikjal katastroofi aimava pilguga järel valmisolekuga kukkuvaid asju lennult kinni püüda. 

Meil oligi aeg lahkuda. Viimane vaatamisväärsus meie tänases programmis oli Massena palee - nüüd siis see õige. Täna leidsime selle üldse mitte kaugel Massena väljakust. Kuid nüüd oli järgmine ületamatu tõrge: nimelt oli muuseum suletud kaheks päevaks mingi uhke ürituse tõttu. Kodulehele loomulikult pole mõistlik sellist infot panna. Sellel korral ma isegi eile külastasin seda: midagi suletud oleku kohta mulle silma ei hakanud. Aga samas; ega nad olulist infot varjavad kiivalt jagades seda vaid prantsuse keele oskajatega. Aga kui nii, siis nii! Ei jäänud meil muud üle, kui jalutada tagasi Massena väljakule ning veeta aega kohvikus. Ilm oli äärmiselt palav ja üks külm õlu kuluski ära. Põhimõtteliselt oli meil nüüd kõik plaanitu tehtud! Jäi üle leida veel kingitus Katariinale. Karlile olime ostnud lahedad sokid Chagalli muuseumist. 

Pärast puhkepausi liikuma hakates jäi meile suhteliselt ruttu teele raamatupood. Ning see oli just see, mida vajasime! Suhteliselt kiiresti leidsin täpselt Katariinale mõeldud inglisekeelse raamatu. Valisin ka endale ühe inglisekeelse juturaamatu. Jäin nende hindade ja valiku lummusesse! Kui riigi rahvaarv on ikka ligi 70 miljonit, siis on võimalik tõlkida oma keelde kõiki raamatuid normaalse hinnaga. Alustuseks sattusin nagu nõiutult reisiraamatute osakonda. Ma usun, et siin oli absoluutselt iga väikseimagi riigi reisijuht. Ja hinnad olid keskmiselt 10 kuni 15 eurot! Aga asi, mida ma poleks isegi unes suutnud ette kujutada: siin oli eraldi korrus ajalooraamatutele!!! Kõik tõlgitud prantsuse keelde, kõrgeim hind 15 eurot. Jah, peaaegu kõik olid pehmekaanelised, kuid seal pole ju mingit vahet. Ma oleksin nagu paradiisi sattunud... Mõnikord on uhke olla väikese rahva esindaja, aga siis mõnikord tajud terava selgusega, kuidas mingid asjad jälle selle vastu räägivad.

Veetsime raamatupoes päris tükk aega. Teel hotelli käisime läbi meie tänaval asuvast pagaritöökojast ja ostsime õhtuks mõned saiakesed. Juust ja natukene veini oli meil veel alles eelmistest õhtutest. Olime esimesel hommikul maksnud küll kõikideks päevadeks hommikusöögid ette ära, aga süvenedes äralennu aega, selgus, et me ei jõua hommikust süüa. Kaasa nad ei saa ka meile pakke panna, sest värsked saiad tulevad neile sealt samast pagari juurest kell seitse. Aga meie pidime lahkuma hiljemalt 6.45. Saime siis raha tagasi kenasti! Toas pakkisime asjad enam-vähem kokku. Sõime ära saiakesed ning muud jäägid. Lugesime. Mina kirjutasin. Hommikul läksime lennujaama ja lennuki peale. Kenasti õigel ajal olime Riias. Ilm oli Riias meie reisi algusega võrreldes ka paremaks läinud - lumest polnud enam igal juhul jälgegi.

Sõit koju läks kiiresti. Ilma ühegi ootamatuseta. Ühe söögipeatuse tegime Lidos. Eliisabet võttis isegi seal söögi kaasa ja läks autosse sööma algava loengu tõttu. Sealt edasi otse koju. Kahel viimasel päeval kulutasime raha Chagalli muuseumis 8 eurot, Matisse´i muuseumist ostetud kingitus Karlile oli 12 eurot, lõunasöök 30 eurot, kohvik 15 eurot ja raamatupoes kulus 16 eurot. Kokku siis 81 eurot. Kõikide päevade peale kokku kulutasime 453,5 eurot. Lennukipiletid maksid kahe peale kokku 210 eurot. Hotell oli 340 eurot ning 26 eurot maksime parkimise eest Riia lennujaamas. Kogu reis kokku siis 1029,5 kahe inimese peale. Umbes 500 eurot siis inimene! 

NIZZA JA MONACO - KOLMAS PÄEV!

KOLMAS PÄEV - 24. aprill 2024

Ärkasime 8.00, mis on päris hea tulemus, arvestades, et Eestis oli kell sel hetkel juba üheksa. Seega me magasime päris normaalselt. Sõime oma armsas hotellis hommikusöögi ning läksime rongi peale. Täna ootas meid Monaco! Kuna pea alati on piletiautomaat meie saabudes lõpetanud töö, siis nüüd oli meil harukordne võimalus osta pilet päris inimese käest ja loomulikult otsustasime seda kasutada. Aga no see järjekord venis ikka tõeliselt! Piletimüüjal olid vist kõik kunded parimad sõbrannad... vaevalt ta muidu igaühega nii pikalt lobisenud oleks! Isegi kohalikud hakkasid ilmutama lõpuks teatud närvilisuse märke. Saime siiski piletid kätte ja tormasime perroonile. Suure kiiruga jäi meil aga märkamata kuhu poole peame sõitma ja nii me selle vale rongi peale sattusimegi.

Aga järgmises peatuses tulime maha, ootasime 15 minutit uut rongi ja sõit võiski alata. Nüüd, õiges suunas sõitev rong, oli ootuspäraselt puupüsti täis Monacosse sõitjaid. Ei taha üldse teada, kui palju neid inimesi oleks siin nt juulikuus!? Sõit võttis aega natukene alla tunni aja. Eliisabeti telefonil oli siin mingi error: kui mina olin veendunud, et oleme Monacos ja peame maha minema, näitas tema telefon, et peame veel tükk aega edasi sõitma. Õnneks läksime siiski maha. Muidu oleksime ühe päeva jooksul kaks korda valesti sõitnud. Jalutasime kõigepealt sadama juurde. Monaco Vürstiriigi puhul on tegemist pisikese kääbusriigiga (2,02 ruutkilomeetrit)  - ainult Vatikan on veelgi väiksem riik. Rahvastiku tiheduselt on Monaco aga maailmas esikohal (38 350 inimest). Huvitav on võib-olla seegi, et Monacos puuduvad looduslikud taimekooslused, kuid on näiteks 7 parki!

Monaco on väga tihedalt olnud läbi ajaloo seotud Prantsusmaaga ning selle märke on säilinud tänase päevani. Näiteks nimetab Monaco vürst valitsust juhtiva riigiministri kolme Prantsusmaa esitatud kandidaadi seast. Kuni 2002. aastani sai riigiministriks määrata vaid Prantsusmaa kodaniku. Vürstil ja riigiministril on täidesaatev võim. Seadustandev võim kuulub Rahvuskogule. Kolmandik Monaco elanikest ongi prantslased. Kusjuures 2016. aasta rahvaloenduse andmetel elas riigis ka 31 eestlast! 1861. aastal sõlmitud kokkuleppe järgi tagab Monaco kaitse sõjalise rünnaku korral Prantsusmaa. 6. sajandil eKr asus siin piirkonnas Vana-Kreeka koloonia Monoikos, mis andiski nime Monacole. Monaco ajalugu on sarnane Nizza omale ning aegade jooksul on mõningad ühed ja samad valitsejadki neil kahel linnal olnud.

Monaco iseseisvus 8. jaanuaril 1297. aastal, mil asumi ostsid Genova käest Grimaldid. Vaatamata suurtele perekonnatülidele ja vähemalt ühele poliitilisele mõrvale on üks maailma vanim dünastia endiselt võimul. Monaco võlgneb oma kuulsuse eelkõige kasiinole. Lõputute legendide allikaks olev Grand Casino rajas 1865. aastal pankrotist pääsemiseks Charles III. Ettevõte osutus niivõrd edukaks, et 1870. aastal sai riigis kaotada ära maksud. Kasiino rajati iidse Monaco-Ville sadama vastas asuvale viljatule kaljuneemele, mis hiljem nimetati valitseja auks Monte-Carloks. Monte-Carlo on siis üks Monaco linnaosa. Tänapäeval on Monaco paljude jaoks maksuparadiis ning kohalike elanike sissetulek on maailma kõrgeim. Monacol on Prantsusmaaga sellel teemal olnud ka lahkhelisid. Hetkel on kokkulepe kahe riigi vahel, et 5 aastat Monacos resideerinud prantsuse ärimehed peavad hakkama maksma makse. Teisena on kindlasti kuulsad Monacos toimuvad rallid: Grand Prix de Monaco ja Monte-Carlo ralli! Nimed on tulnud küll Monacost, kuid ralli ise kulgeb suures enamuses siiski Prantsusmaa teedel. Monaco on lihtsalt ilmselgelt liiga väike rallisõitmiseks! Mulle see ralliasjandus üldse ei meeldinud: suur osa mereäärsest alast on ehitatud täis ilgelt koledaid tribüüne, mis kasutusel vaid paaril korral aastas. Mereäärsed kohvikud paiknevad tribüünide all, kus puudub igasugune vaade merele!!!

Sadam üle vaadatud asusime vürstipaleed otsima. Selleks tuli ronida üles mäe otsa. Ostsime piletid ning käisime paleed ka seest vaatamas. Palais Princier on ehitatud 13. sajandil ning täidetud hindamatute freskode, mööbli ja vaipadega. Palee on avatud vaid suvekuudel. Aprill kuulub nende hulka siin. Hetkel on Monaco valitseja vürst Albert II. Kahtlemata on kõige kuulsam Monaco valitseja läbi aegade aga hoopis tema isa, prints Rainier III. Monaco oli pärast II maailmasõda madalseisus, riigikassa oli kehvas seisus ning Rainier otsustas ehitada uuesti üles Monaco õitsengu tehes riigist maksuparadiisi ning turismikeskuse. Selle aluseks oli vaja aga nii öelda positiivset reklaamikampaaniat riigile, millele arvati kaasa aitavat prints Rainieri abielu mõne kuulsusega. Asuti otsima abikaasat kuulsate filminäitlejate seast. Üheks variandiks olevat olnud isegi Marilyn Monroe. Valituks osutus lõpuks Grace Kelly, kellega olevat korraldatud kohtumine Cannes´i filmifestivali ajal fotosessiooni ettekäändel printsi palees. Kui palju sellest loost on tõsi otsustagu igaüks ise!

Veel teine ja ilmselt olulisemgi põhjus kiirustamaks abieluga oli see, et seaduse järgi pidi Monaco troonil olema meessoost Grimaldi. Vastasel juhul oleks läinud troon Prantsusmaale. Seega oli Rainieril vaja trooni säilitamiseks oma suguvõsale poega! 2002. aastal see seadus siiski muudeti. Ilmselt ongi läbi aegade olnud kuulsam printsess Grace kui tema abikaasa Rainier. Grace Kelly sai õnnetult surma 1982. aastal autoõnnetuses südamerabanduse tõttu kui tema auto mägisel teel teelt välja sõitis. Autos oli ka tema teismeline tütar printsess Caroline, kes pääses imekombel kergelt. Jalutasime läbi ka paar palee kõrval olevat vanalinna tänavat ja ühe pargi. Väga ilusad! Vanalinnast ostsime mõned külmkapimagnetid koju viimiseks. Olid tunduvalt odavamad võrreldes Nizzas müüdavatega! Imetlesime ilusaid vaateid merele ning külastasime Monaco katedraali ehk Cahtedrale de Notre-Dame-Immaculee´d.

Ja ega siin rohkem nagu midagi vaadata ei olnudki. Jalutasime rongijaama tagasi: järgmine peatus Eze! Eze puhul on tegemist pisikese ajaloolise mägikülakesega. Rongilt maha tulles sõime kõigepealt lõunat esimeses kohvikus, mis rongijaama juures asus. Olime lootnud küll leida mõne toreda kohviku Monacos, aga sealt ei leidnud me ühtegi kohvikut. Peale siis nende juba mainitud jubedate seal mere ääres tribüünide all. Tellisime võileivad. Kätte saades saime alles üllatuse - see võileib oleks olnud paras kolmele inimesele! Suutsin süüa kolmandiku ära ja ülejäänud pakkisime kaasa. Nüüd algas matk alles siis tõelisse Eze külla, mis asub kõrgel mäe otsas. Google Mapsi järgi oli sinna tund aega ronimist.

Umbes nii kaua meil läkski. Tegime mõned pildistamise ja looduse imetlemise pausid, sest rada oli tõeliselt kaunis ning vaated imelised. Ajalooline Eze on ehitatud kunagi hästi kaitstud kindlusena. Linnakese ajalugu on olnud kirju. Vallutajaid on olnud palju ning kõiki neid siin üles lugema hakates läheks väga igavaks ja pikaks see lugu. Kuid 1860. aastal läks Eze siinsete elanike ühehäälse otsusega Prantsusmaa koosseisu. Ezet on nimetatud ka Kotkapesaks siit avaneva fantastilise vaate pärast Vahemerele. Selge ilmaga pidavat lausa Itaalia kätte paistma, mida mina küll ei näinud, aga ilmselt peaks olema ka kotka silmad, mida minul kohe kindlasti ei ole! Eze puhul lummavad külastajaid ilmselt kõige rohkem selle imearmsad kitsad tänavad, imeliselt korrastatud väikesed romantilised kivimajad ning loomulikult need mainitud vaated. Lisaks on linnakene täis imearmsaid väikeseid kunstipoode. Siin müüakse ehteid, maale, riideid ja muud kõikvõimalikku kaupa. Tänasel päeval ongi Eze pigem kunsti- ja turismikeskus. Linna on nimetatud ka muuseumikülaks. Algseid elanikke on nüüdseks siia väga vähe alles jäänud. Käisime meiegi paaris ehtekaupluses. Eliisabet uuris käevõrusid. Olid tõesti ilusad! Kuid lõpuks ei suutnud ta siiski valida seda kõige-kõigemat ja nii see ost tegemata jäi... 

Jalutasime küla kitsad tänavad läbi. Nii kaua kuni hakkasime lõpuks ühte ja samasse kohta tagasi jõudma. Lõpuks sattusime Eze kiriku juurde. Eglise Notre-Dame-de-l´Assomption. Kui prantslased midagi hästi oskavad, siis on see oskus panna kirikutele võimatult pikkasi ja keerulisi nimesid. See tuleb neil tõesti hästi välja. Kirik on ehitatud 1764. aastal ning oli remondis parasjagu, mistõttu me väga head ülevaadet sellest ei saanud. Sisse saime küll minna. Panime põlema küünla. Aga väljast oli hoone ümbritsetud tellingutega. Kiriku territooriumi teises otsas oli üks pisikene roostetanud värav. Lukus see ei olnud ja seega pidin loomulikult vaatama, mis on peidus selle värava taga. Surnuaed. Surnuaiad mulle meeldivad! Eze surnuaed on rajatud kolmele platoole. Tasase maaga on mägedes teadupärast keeruline. Jalutasime need läbi - mulle meeldib surnuaias jalutada. Lugeda hauatähiseid, nimesid nendelt, eluaastaid ning kujutada ette, milline on olnud nende inimeste elu ja saatus. Kiriku ja surnuaia juurest tulles otsisime ühe äärmiselt armsa pisikese kohviku. Tellisime šokolaadikooki vahukoorega ja kohvi. Mina võtsin ka klaasi punast veini. Võin vist ausalt tunnistada, et nii head šokolaadikooki polnud ma mitte kunagi varem saanud! Istusime ja nautisime päris pikalt.

Kuna päike aga meie peale ei paistnud, siis mingi aja pärast hakkas natukene jahe ning otsustasime edasi või siis tegelikult tagasi liikuda. Jalutasime veel natukene ja tegin mõned fotod sellest imelisest külast. Või siis linnast. Prantslased pole vist ise ka veel lõplikult otsustanud, et millega siis täpsemalt tegemist. Kohati mainitakse linna, kohati nimetatakse külaks. Alla minek läks loomulikult kiiremini kui üles ronimine. Aga ikka imestasime, et kas tõesti tulime nii pikalt siit üles!? Tegelikult saab rongijaamast üles külla siiski ka bussiga. Kuid meie soov oli just jalutada. Umbes poolel teel alla kostus meieni eestpoolt kõva venekeelset kisa. Lähemale jõudes avanes meile alguses päris koomiline, aga hetke pärast päris kurb pilt: vanem paar oli suutnud ennast üleval külas nii täis juua, et nüüd tuli meesterahval põhimõtteliselt vedada oma purupurjus naist mäest alla. Naine ainult kriiskas, et seda tulevat teha ettevaatlikumalt. Millegagi meie neid aidata ei saanud. Neil oli omavahel nii palju maid ja puid jagada, et ega nad ei pannud väga teiste inimeste möödumist tähelegi. Lihtsalt kurb, et tore koht ja ilus päev pidi nende jaoks lõppema selliselt.

Raudteejaama juurde jõudes ostsime nüüd küll automaadist piletid Nizzasse. Siin oli eriti huvitav masin: valikuid sai teha pöörates suurt ratast! Selle peale andis ikka tulla. Aga piletid saime kätte ning suhteliselt kohe tuli ka rong, mis meid Nizzasse tagasi viis. Nizzasse jõudes jalutasime hotelli. Käisime dušši all. Mina pidin natukene tööd tegema ja Eliisabet läks jalutama. Kaasa sai ülesande leida läheduses mõni armas baar või kohvik, kus saaksime hiljem klaasikese veini juua. Umbes tunni aja pärast ta helistaski, et on leidnud sellise koha! Jalutas hotelli juurde tagasi. Panin riidesse ja saime tänaval kokku. Baar oli tõesti armas. Pisikesel majadevahelisel väljakul suurte ja vanade puude all. Mina võtsin klaasi punast veini ja Eliisabet mingi kokteili.

Õhtusööki me polnud täna söönudki ja ikka veel polnud kõht eriti tühi. Lõunane võileib oli äärmiselt korralik söök! Seda oli meil hotellis veel alles ka. Pärast tunnikest nautimist, õues oli soe ja mõnusalt hämar, hakkasime tagasi jalutama. Toas sõime ära oma võileibade jäägid. Siis veel lugesime ja kirjutasime natukene ja ega uni ei lasknud ennast pikalt oodata pärast nii tegusat päeva. Raha kulutasime täna rongipiletitele Monacosse 8 eurot, paleepiletitele 10 eurot (saime mõlemad õpilase piletid poole hinnaga), külmkapimagnetitele 6 eurot, rong Ezesse maksis 6 eurot, lõunasöök 25 eurot, kohvikus kulus 31 eurot, rongipiletitele Nizzasse 6 eurot ja baaris kulutasime ära 14 eurot. Kokku teeb see siis 106 eurot.