EGIPTUSE AARDED!

NELJAS PÄEV - 24.03.2019.

Ärkasin natukene seitse läbi. Uni oli hea ja kosutav! Rong küll kolises kohutavalt öö läbi, aeg-ajalt tekkis tunne, kas ta mitte järjekindlalt kogu aeg millelegi otsa ei sõida või siis stabiilselt haagitakse kogu aeg vaguneid juurde. Kuid kõigele sellele vaatamata jõudsime me ilusasti Assuani. Rongiaknast, läbi mille oli küll kõvasti liiva tuisanud ööga kupeesse, avanesid imelised vaated Niilusele. Muuseas, nimi "Niilus", on esimeste Egiptust külastavate ja jõe ilu ees peaaegu sõnatuks jäänud eestlaste pandud, kes suutsid tuua arusaadavalt kuuldavale vaid kaks sõna - nii ilus!

Rongijaamas ootas buss, kuhu meil oli au ennast jälle sättida. Nüüd olime sattunud tõelisse maapiirkonda varasemate päevadega võrreldes. Palju eesleid ja vähe autosid. Peaaegu ainult halattides mehed ja ainult pearätistatud naised. Väga suur enamus naisi kannavad Egiptuses pearätti. Ning alati ei olegi see nende abikaasa, kes nõuab seda. Tihti on just naised ise need, kes tunnevad ennast selliselt riietatult kaitstu ja turvalisena. Tihti on nad pärit rangest perekonnast, kus nõudis seda isa, hiljem ka vend. Kõige absurdsemat olukorda pearätiga olen näinud Havail Waikiki rannas, kus jalutas noor abielupaar. Mees riides nagu iga teine mees tol päeval rannas. Naisel polnud aga seljas peale pead, nägu ja ülakeha katva burka peaaegu mitte midagi. No ok, väga napid bikiinid olid jalas. Minul muidugi jooksis tol hetkel juhe kokku: et naise nägu ei tihka näidata, aga tagumikku võin lahkelt kogu ilmarahvale demonstreerida! Egiptuses naised siiski nägu üldjuhul ei kata. Piisab kogu ülejäänud keha peitmisest. Kuid kurb on see, et üldjuhul on naised siin mustas. Näiteks Afganistani naised kannavad väga tihti imelisi helesiniseid burkasid. Kui väljaspool islami alasid särab Aafrika oma värviküllusega just naiste riietuses, siis tänapäeva Egiptuses domineerib must ja hall.

Meie sõitsime alustuseks aga vaatama Assuani tammi, mida me muidugi väga ei näinud tiheda udu ja sompus ilma tõttu. Nasseri järv jäi üldse tuvastamata. Nii et, geograafid võivad mida iganes rääkida. Esime tamm ehitati Assuani 1900ndatel aastatel inglaste poolt hoidmaks ära aegade algusest peale paratamatut ehk Etioopia mägismaa mussoonvihmadest põhjustatud Niiluse üleujutust juunist oktoobrini (6-7 meetrit veetaseme tõusu). Kuid sellest ei piisanud. Niilus tegi ikka seda, mida ta oli kogu aeg teinud! Siis mõtlesid egiptlased välja, et on vaja uus ja veel võimsam tamm ehitada, kuid neil endal polnud loomulikult raha selleks. Küsiti inglastelt ja prantslastelt. Nemad keeldusid. Lahkelt tuli appi aga tollane NSVL. Asi läks maksma 27 miljonit dollarit ja enamuses rahast tuli Venemaalt. Tamm sai 1970ndatel valmis.

Tammi ehitamise tulemused või lihtsalt tagajärjed on minu hinnangul aga vägagi kaheldavad. Tekkis 5000 ruutkilomeetri suurune Nasseri järv, mis ujutas üle väga suure osa Egiptuse ning Sudaani territooriumist. Ning juba tükk aega on jõudnud egiptlastele kohale kõige kurvem tõsiasi: kuna Niilus ei too nende põldudele enam viljakandvat muda, mis settib nüüd tehisjärve põhja, siis peavad nad järjest rohkem hea viljasaagi saamiseks hakkama kasutama väetiseid. Samuti suureneb järjest vee sooldumine, aurumine ja kõrbeliiva imendumine, mille tõttu veelgi väheneb toitaine- ja hapnikusisaldus. Ning krokodillid ja jõehobud, kunagi nii tähtsad loomad egiptlastele, elavad nüüd ainult üleval pool tammi.

Tammi juurest tagasi sõites tegime peatuse kunagises kivimurrus, kust murtud kive paljude hiilgavate templite ehitamiseks. Vana-Egiptuse ajalooline periood on jagatud väga lihtsateks perioodideks: varaste dünastiate aeg - Egiptuse ühendamine (3150-2686 eKr), vana riik ehk püramiidide ehitajad (2686-2181 eKr), esimene vaheperiood (2181-2040 eKr), keskmine riik (2040-1782 eKr), teine vaheperiood (1782-1570 eKr), uus riik ehk impeeriumi valitsejad (1570-1070 eKr), kolmas vaheperiood ehk vaaraovõimu nõrgenemine (1069-525 eKr), hilisperiood (525-332 eKr) ja Ptolemaioste ehk Kreeka-Rooma periood (332 eKr - 641 pKr). Seal kivimurrus lebab aga juba mõned aastatuhanded hiiglaslik lõpuni välja tahumata vaarao Hatśepsuti tellitud obelisk (obeliskid läksid eriti moodi uues kuningriigis), millest valmimisel pidi saama antiikmaailma suurim teadaolev obelisk - 41 meetrit. Ja eks ikka oli nii, et iga järgmine valitseja püüdis eelmist üle trumbata! Nii ka Hatśepsut, kelle isa Thutmosis I püstitatud obeliski kõrgus jäi alla 40 meetri. Ainult viis kunagist obeliski on hetkelgi Egiptuses. Ülejäänud on veetud mööda maailma laiali - 13 Itaaliasse, 7 Londonisse, 1 Pariisi, 1 Istanbuli ja 1 New York´i.

Seda monstrumit seal vaadates hakkasin isegi mina kahtlema muistsete egiptlaste võimekuses neid kivimürakaid liigutada. Lõpetamata obelisk kaalub 1,8 miljonit kilo!!! Päris UFO-sid küll kahtlustama ei hakanud. Sest tegelikult on üsnagi kindlaks tehtud, et egiptlased kasutasid kivimurdudest materjali transportimiseks ehituspaikadesse Niiluse üleujutusi. Kivid tahuti murrus, oodati üleujutust, mis ulatas kuni kivimurdudeni, seal laaditi need laevadele ning sõidutati kõrget veetaset ära kasutades ehituspaikadesse. Kivimurrust tulles sõitsime kruiisilaeva juurde, millest saab meie kodu järgmised kolm ööd. Saime oma kajutid kätte. Minul sellel korral ei vedanud - olin kõige alumisel korrusel. Peaaegu allpool vee piiri - vesi loksus suhteliselt ühel kõrgusel akna alumise äärega. Aga tuba oli mõnus ja puhas: ikkagi viis tärni.

Saime natukene puhata ja hinge tõmmata, lõunat süüa, jõudsin isegi korraks päikesetekile istuma, kui pidime uuesti kogunema, et sõita Philae templisse. Philae tempel paiknes varasemalt Philae saarel. Assuani tammi ehitamise üks katastroofilisi tagajärgi on kümnete muististe jäämine vee alla Niiluse kallastel. Kaks neist, Philae ja Abu Simbel, teisaldati ringi. Philae tempel võeti lahti umbes 4000 tükiks ning pandi Agilkia saarel jälle kokku. Templi ehitusega alustas Nektanebos I 380. aastal eKr ning see on pühendatud jumal Isisele, kes oli vanaegiptuse mütoloogias Osirise naine ja õde ning Horose ema.Teda kummardati kui ideaalset ema ja abikaasat ning looduse ja maagia matrooni. Isis oli orjade, patuste, kunstkäsitööliste ja rõhutute sõber ning kuulis rikaste, neidude, aristokraatide ja valitsejate palveid. Isis oli maa jumala Gebi ja taevavõlvi jumala Nuti esimene tütar ning tal oli vend Osiris, kellest sai tema abikaasa (väga tavaline nii vanaegiptuse jumalate kui ka vaaraode dünastiates) ja kellega Isis eostas Horose. Horost peeti eeskujuliku poja musternäidiseks ning surnute abistajaks olles abiks oma isale allmaailma valitsemisel.

Isis äratus Osirise ellu pärast seda, kui viimase vend Seth tolle mõrvas. Isis kogus selleks kokku Osirise kehaosad, mille Seth oli mööda Maad laiali pildunud. Osirisest saigi pärast seda allilma valitseja ja kohtumõistja ning surnute südamete kaaluja. See müüt on paljuski Egiptuse mütoloogia aluseks. Isis on tuntud ka surnute kaitsjana ja laste jumalana. Egiptlased uskusid samuti, et Niilus ajab üle kallaste just oma meest taga nutva Isise pisarate tõttu. Osirise surm ja taassünd elati igal aastal rituaalina uuesti läbi. Sellest müüdist on tulnud ka egiptlaste usk elusse pärast surma ja allmaailma tähtsusesse. Agilkia saarele sõitsime mootorpaadiga, kuhu mahtus täpselt meie seltskond. Imeline tempel! Ja üldse ei imesta tolleaegsete inimeste üle, kes kogu seda värvikirevat (templite seinad, laed ja kujud olid kunagi kõik värvitud!) hiilgust ja toredust nähes tõsimeeli uskusid, et jumalad elavad templites! Philae templit on ehitatud ja täiendatud aga mitmesaja aasta vältel. Eriti Ptolemaioste valitsemisajal.

Templist tulles veeti meid ootamatult mingisse eeterlike õlide poodi. Egiptlased, kui head müügimehed, oskavad rääkiga imetoredat juttu. Kahju, et inimesed usuvad seda ja lasevad ennast tüssata nii läbinähtavalt. Paljudes sellistes teemades olen ilmselt samasugune võhikust turist, kes usub vaimustunult seda, mida silmaga näeb ja unustab selle juures ära lihtsa asja, mõtlemise ning teatava skepsise, millega tuleks kõikidesse sellistesse asjadesse suhtuda. Sest mitte kunagi ei maksa ära unustada, et sellistes paikades ollakse turist ja suhtumine turisti on ainult ühene - võtta temalt ära võimalikult kiiresti ja võimalikult palju raha. Aga õlidest, nii eeterlikest, kui baasõlidest, tean ma hämmastavalt palju, olles kõige oma kümne ameti juures ka diplomeeritud aroomterapeut.

Kohutavalt kahju hakkas raisatud ajast. Sest minu jaoks oli see tõesti täiesti maha visatud aeg - me oleme Egiptuses - kogu maailma kultuuri hällis ja me veedame oma kullahinnaga aega mingi müügimehe libekeelset juttu kuulates. Kohe täitsa kurjaks tegi see mind! Ainukene vaadatav asi oli 7 minutit kestnud klaasikunstniku demonstratsioon õlilambi tegemisest. Kuna pärast seda õlide poodi oli meil kuni õhtusöögini paar tundi vaba aega, siis avaldasin mina soovi külastada Assuanis asuvat Nuubia muuseumi omal käel ja Marge, Kersti ja Toomas tahtsid liituda minuga. Muuseum jäi poolele teele laeva juurde. Palusime egiptlasest giidil lasta bussijuhil möödaminnes muuseumi juures peatus teha. Meie tore bussijuht viis meid aga muuseumi ukse ette ära ja keeras veel ringigi, et me ei peaks teed ületama.

Nuubia on ajalooline piirkond Aafrika kirdeosas: nüüdse Egiptuse lõunaosa ja Sudaani põhjaosa. Väga täpselt öeldes Niiluse esimese ja kuuenda kärestiku vahel. Vanad egiptlased ja nuubialased ise määratlesid seda nii. Nuubia aladel eksisteeris üks Aafrika vanimaid tsivilisatsioone Kerma kultuur 2500. aastal eKr. Hiljemgi on Nuubias olnud mitu impeeriumi. Tähtsaim ja tuntuim oli 785. aastal eKr rajatud Kuśi riik. Suur osa Nuubiast on vahelduva eduga kuulunud Egiptuse riigi koosseisu erinevatel aegadel. Kuid on tulnud ette ka vastupidiseid situatsioone, kus Nuubia kuningad on valitsenud suurte osade üle Egiptuses. 4. sajandil vallutas suurema osa Nuubiast Aksumi kuningriik ning sinna hakkas levima kristlus. 9. sajandil hakkasid Nuubia aladele rändama araablased ja riik islamiseerus. Egiptus sai läbi aegade Nuubiast kulda, elevandiluud, viirukit ja eebenipuud, palgasõdureid ja orje. Tuntud on nuubialaste imeilusad värviküllased ning maalitud elamud.

Assuani Nuubia muuseum oli üks informatiivsemaid ja toredamaid, milles käisime selle reisi jooksul. Eriti sügava mulje jättis mulle väga põhjalik väljapanek Assuani tammi ehitamise tagajärgedest, kus oli toodud välja need kümned (kui mitte sajad) templid ja hauakambrid, mis jäid lihtsalt Nasseri järve vee alla. Enne tammi ehitamist ja järve paisutamist küll uuriti UNESCO (Nuubia muuseumgi on nende rajatud) toetusel läbi vee alla jäävad alad. Paljud templid avastati, kaevati välja, uuriti ja dokumenteeriti ainult selleks, et need igaveseks kaoksid! Suured teisaldustööd võeti ette ainult juba mainitud Philae templi (milles täna käisime) ja Abu Simbeli templi (kuhu homme plaanis käik) puhul. Ja tahes-tahtmata hakkad mõtlema sellele, kas inimesed teevad pigem häid otsuseid või idiootlikke? Arvestades ka tammi ebasoodsat mõju Egiptuse põllumajandusele.

Aga muuseumist tulles käisime korra läbi ka Assuani kopti kirikust. Koptid on Egiptuse kristlased, keda on umbes 10 protsenti rahvaarvust. Tegime kirikus kiire tiiru. Õhtul kella kaheksa ajal oli kirik rahvast tulvil, kuigi seal polnud jumalateenistust. Kirik on rahvale lihtsalt tore kogukonna hoone, kuhu kogunetakse õhtuti lõbusalt aega veetma. Enamus olid noored. Ei saanud me võtta vastu lahke naisterahva kena pakkumist ekskursiooniks kirikusse, sest pidime kiirustama laevale tagasi õhtusöögile. Aega oli täpselt 10 minutit väga lühikese ülevaate jaoks kiriku ehitamisest. Kirik ise oli väga lihtne ehitis ning äärmiseks üllatuseks minu jaoks ühtlase madala laega. Olen ikka harjunud kõrgustesse pürgivate lagedega kirikutega.

Nüüd tuli meil aga küll väga kiiresti jalutada laeva peale tagasi. Kõik kruiisilaevad seisavad piki Niiluse kallast Assuani peatänaval. Päris pikk tee oli! Bussiga sõites tundus arusaadavatel põhjustel palju lühem. Läksime otse õhtust sööma. Toreda päeva lõpetuseks tellisime õhtusöögi juurde kamba peale pudeli kohalikku egiptuse veini. Ei olnud üldse halb! Pärast õhtusööki istusime natukene veel laeva baaris, kus oli suurepärane võimalus vaadata nuubia śoud, mis siis kujutas endast paari poolpaljast tantsivat meesterahvast. No eriti ei läinud peale! Raha kulus mul täna 65 naela poes puuvili ja hibiskuse tee, 70 Nuubia muuseum, 20 naela andsin kiriku koristajale, 100 naela vein ja 60 naela õlu laeva baaris. Kokku 315 egiptuse naela.

EGIPTUSE AARDED!

KOLMAS PÄEV - 23.03.2019.

Täna hommikul ärkasime kell viis ja poole kuuest saime sööma minna. Kairo hotell tuli vastu meile ja avas hommikusöögilaua varakult. Kõht täis, kobisime jälle bussi ja alustasime sõitu Aleksandriasse. Aleksandria asub Vahemere rannikul ning on Egiptuse suuruselt teine linn Kairo järel. Linn rajati 332. aastal eKr Aleksander Suure poolt. Aleksandria tõusis kohe tähtsaks linnaks, olles erinevatel aegadel nii hellenite riigi keskuseks, Ptolemaioste aegse Egiptuse pealinnaks kui Rooma-Bütsantsi riigi keskuseks Egiptuses. Aleksandria oli oma loomisest peale antiikmaailma kultuuri ja kunsti keskuseks. Teed sadamasse juhatas kuulus Pharose tuletorn, üks seitsmest maailmaimest, mis oli teada olevalt maailma esimene tuletorn. Tuletorn asus Aleksandria sadamas Pharose saarel ja valmis aastal 279 eKr. Kolm suurt maavärinat ajavahemikus aastatel 956 kuni 1323 muutsid tuletorni rusudeks. 1480. aastal kasutati viimaseid säilinud kive samasse kohta ehitatud Qaitbay kindluse ehitamiseks.

Meie sõitsime, või vähemalt üritasime, oma tutvust Aleksandriaga alustada aga Kom ash-Shuqqafa katakombidest. Kuid, ootamatult isegi meie egiptlastest bussijuhile ja giidile (siin riigis ei tohi ükski grupp sõita ringi ilma kohaliku giidita), oli sõidutee üles kaevatud. Sõitsime nii kaugele kui saime, aga siis lõpuks selgus ikkagi, et tuleb ringi keerata. See oli muidugi omaette kunst suure bussiga neil kitsastel tänavatel. Ja egiptlased suudavad absoluutselt kõik olukorrad ja asjad enda kasuks pöörata ja igasuguses olukorras müüa maha ükskõik mille. Või kelle. Keset seda kaost ja segadust ja virr-varri oli üks mehike sättinud otse sõiduteele üles oma muna praadimise putka ning suutis neid hõrgutusi pakkuda igale möödasõitvale autojuhile.

Teist teed pidi jõudsime lõpuks siiski kohale nende katakombide juurde. Nende ehitusaeg on dateeritud 2. sajandisse (maetud neisse kuni 4. sajandini) kreeka-rooma perioodi ning on selle perioodi suurim nekropol Egiptuse aladel. Katakombid on kaevatud 35 meetri sügavuseni maa alla kolmele korrusele. Kõige alumine korrus on hetkel veel vee all ning selle välja kaevamised ja uurimised alles käivad. Esimesel korrusel on lisaks hauakambritele (kokku 300 kambrit surnukehadele) veel tseremoniaalne tempel, pidusaal ning muud abiruumid. Ruumide kujundamisel on segatud nii egiptuse, kui kreeka ja rooma temaatikat ja jumalusi. Osad kujud on näiteks egiptuse stiilis kuid kannavad roomlaste riideid. Hauakambrid avastati uuesti 1900. aastal, kui ühe talumehe eesel kukkus sisse kesksesse kaevu, mille kaudu arvatavasti surnukehad otse alla lasti.

Eemaldusin grupist ja jalutasin üksi nende hauakoobaste vahel ringi. Pikad kitsad käigud, mõlemal pool seinas nagu kahekorruselised narid, kus hea puhata. Praegu on nad muidugi tühjad. Ei pidanud laipade vahel jalutama. Käigud olid hämarad, pikad ja kitsad. Nendes oli mõnusalt jahe võrreldes üleval maa peal valitseva kuumusega. Väga kaugele ei julgenud siiski minna, teadmata, kas oskangi pärast tagasi tulla. Taas päevavalguse kätte jõudes läksime bussi tagasi ja sõitsime edasi. Kohe katakombide sissepääsu vastas oli suur kortermaja. Keset maja ilustses kogu maja kõrgusel suur pragu. Umbes nagu röövlite lossis "Röövlitütar Ronjas". See ei paistnud aga kedagi segavat. Majas elati edasi ilmselt sama rõõmsalt kui igas teiseski. Sõitsime korra läbi ka Montazahi palee juurest. Sisse sinna ei lubata kedagi. Paleed on aga kasutatud selle ehitusajast, 20. sajandi algusest peale, valitsejate residentsina. Meie kohalik giid Valid võis aga uhkeldada sellega, et tema on seal käinud!

Üldse on Egiptuses kõik majad kohutavalt lagunenud. Ning Aleksandrias hakkab see kuidagi eriti silma. Mereäärsel promenaadil, kus on kogu linna kõige kallimad korterid, pole leida mitte ühtegi maja, mis nii enam-vähemgi korras oleks. Ja enamus maju jäetakse üldse lõpetamata siin riigis. Sellepärast, et kui hoone on lõpetamata, siis ei kuulu ta veel maksustamise alla. Seega turritavadki asboluutselt kõigil eramajadel katusest välja betooniarmatuurid. Ise nad muidugi põhjendavad seda sellega, et no kui pere kasvab, siis on hea kohe järgmine korrus juurde ehitada.

Edasi suundusime Aleksandria kreeka-rooma perioodi põhilise mälestusmärgi Kom am-Tikka juurde, milleks on amfiteatrist, koolist ja termidest koosnev keskus. Arvatakse, et lisaks võis seal paikneda veel midagi sarnast praegustele linnavalitsustele. Kompleks avastati uuesti 1965. aastal. Tegime seal väikese tiiru. Väga pikaks see ei jäänud, sest ootamatult hakkas vihma sadama. Ja eestlased teadagi sulavad vihma käes üles ja seega suundusime kiiresti kaitsva bussi poole. Kuid kõige tuntum on Aleksandria antiikajast peale olnud oma raamatukogu poolest. Rajati see 3 sajandil eKr ning oli kõige kuulsam raamatukogu kunagises antiikmaailmas. Samas pole tänaseni selgunud raamatukogu täpne asukoht. Selle arvatavasse asukohta on ehitatud uus raamatukogu 2002. aastal. Muuseas, äärmiselt ilmetu ehitis!

Tänaseni pole säilinud teadaolevalt mitte ühtegi fragmenti kunagise raamatukogu kogudest. On säilinud ainult antiikautorite kirjeldused. Erinevad tolleaegsed valitsejad suhtusid raamatukogu hoiustesse ka erinevalt. Leigest ükskõiksusest kuni kõike haarava fanatismini. Näiteks Glaudius Colen lasi läbi otsida kõik Aleksandria sadamasse saabuvad laevad, konfiskeerida kõik laeval leiduvad papüüruserullid ja käskis neist koopiad teha, mis tagastati pärast ümber kirjutamist laevadele. Originaalid jäeti raamatukokku! Väga sügavalt juurdunud tõde, et Aleksandria raamatukogu 48. aastal eKr sõdade käigus maha põles, pole siiski tõde. Tõde on hoopis see, et raamatukogu tähtsus lihtsalt vähenes aja jooksul, papüüruserullid vananesid, neid oleks olnud vaja ringi kirjutada pidevalt, kuid selleks nappis raha. Nii ta vaikselt hääbus. 642. aastal vallutasid Aleksandria araablased ning kaliif  Umar ibn al-Chattabi lasi hävitada need teosed, mille sisu polnud vastavuses Koraaniga. Ühe müüdi kohaselt köeti nendega avalikke saunu. Kuid arvatakse ka, et araabia teadlased suutsid päästa mõningad raamatud, mis viidi teistesse raamatukogudesse.

Kogu selle aja peale olime me juba peaaegu nälga suremas! Ja läksime sööma kohalikku kalarestorani. Kala oli hea, vaade Vahemerele oli samuti hea. Võib-olla rahvast oli natukene liiga palju. Ning sealt restoranist paistis ilusasti kätte ka meie järgmine sihtpunkt - Fort Qaitbay kindlus. Kindlus paikneb Pharose saarel, kunagise kuulsa tuletorni kohal. Ning nagu juba eespool öeldud, kasutati selle ehitamiseks isegi Pharose tuletornist jäänud kive. Kindlus ehitati 1480. aastal sultan Qa´it Bay poolt. Oma valge liivakivi tõttu troonib see kaunitar üle saare ning näeb tõeliselt imposantne välja. Kindlus sai väga kõvasti kannatada pommitamise läbi 1882. aastal Briti armee poolt, kuid on nüüdseks väga korralikult restaureeritud. Kindluse müüridelt avaneb fantastiline vaade Vahemerele. Rahvast oli siin muidugi väga palju. Õnneks on kogu maailmas enamus turiste täpselt ühesugused ehk nad ei astu sammugi kõrvale juba sissetallatud rajalt! Minnes kindluse hoone vahetust lähedusest natukene kaugemale ei olnud müürikäikudel ega treppidel mitte ühtegi inimest ja ma sain rahulikult imetleda merevaadet, vaadet kindlusele ja alla hoovi ning teha pilte ilma ühegi turistita.

Bussi tagasi jõudes ootas meid ees tagasisõit Kairosse ja seal rongi peale minek. Just - öö rongis! Rongijaamas oli igavesti palju sekeldajaid. Üks tõi meile rongipiletid, teine kotid-kohvrid jne. Nii tavaline, ja samas nii tüütu, on siin see üle organiseerimine ja sehkendamine. Aga rongi peale me jõudsime. Väga tore kogemus! Ma polnudki sõitnud siiani kupees, kus on sees kraanikauss! No jah, WC-s pidi siiski koridoris käima. Õhtusöök oli nagu lennukis. Aga toodi kupeesse kätte ja puha! Noormees oli valmis ka voodi üles tegema, kui peaks uni peale tulema. Sellega olen harjunud oma senises elus ikka ise hakkama saama. Loodetavasti ka järgnevas. Ja käis küsimas, kas kõik on ikka hästi ja ega ma ei vaja midagi? Õnneks seda mitte siis, kui juba magasin.

Egiptlased on minu jaoks kuidagi salapärane rahvas. Ma ei taju neid. Nad on pealt näha väga abivalmid ja toredad ja viisakad. Aga samas kuidagi salakavalad. Ilmselt ei oska ma seda isegi seletada. Kogu riigis valitseb mingi silmakirjalikkus. Seda nii riigi, üksikisiku kui erinevate kogukondade tasandil. Ühelt poolt väga range islamiriik. 90 % kogu riigi rahvastikust on islami usku. Ülejäänud 10 % on kopti kristlased. Aga teiselt poolt käitutakse täiesti vastupidiselt Koraani õpetusele. Kui võtta kasvõi see, et Koraani järgi on keelatud kõik suhted meeste ja naiste vahel enne abiellumist. Rääkimata kõrvalsuhetest abielus olles. Ometi tegelikkuses nõutakse selle põhimõtte järgimist ainult naistelt ja mehed põhimõtteliselt võivad teha mida tahavad. Aga milliste naistega nad seda teevad??? Kas lörtsivad ära mõne vallalise noore tütarlapse või räägivad ära mõne abielunaise??? Järgides Koraani ei tohiks selline asi üldse võimalikki olla! Aga on. Kui küsida mõnelt kohalikult vallaliselt noormehelt, kas ta võtaks endale abikaasaks tütarlapse, kes pole süütu, on vastus alati "ei". Kui uurida tema käest, mida ta arvab noormeeste abielueelsetest suhetest on tema suhtumine hoopis teistsugune. Ja väga sagedased on Egiptuses ka lihtsalt naiste ahistamised kohalike noormeeste poolt. Nii egiptuse tütarlaste kui ka turistide.

Üks väga levinud stsenaarium turistide puhul on mõne vaatamisväärsuse juures üksikult uitava tütarlapse (mõnikord olen isegi õnnelik oma auväärse ea üle) nö meelitamine vaatama midagi enneolematut. Lubatakse näidata imelist vaadet, kohta, asja, mille käigus suudetakse välja mõelda sadu viise, kuidas vaest turisti natukene patsutada, katsuda või muud taolist. Kasvõi ettekäändel aidates vaesel kobal valgel inimesel ronida kuskile. Väga tihti minnaksegi pahaaimamatult kaasa. Ega see ilmselt kunagi ei lõpeks kõige hullemaga (karistused on väga karmid!) kuid ahistamine on põhimõtteliselt ikka. Ühelt poolt põhjendatakse seda sellega, et noormeestele esitatakse pruutide perede poolt enne abiellumist nii kõrgeid rahalisi nõudmisi, mida nood iial ei suudaks täita ja sellepärast on palju noori mehi, kes ei saagi endale naise võtmist lubada. Eks vabanduse leiab ju alati.

Rongis tuli minul aga uskumatult hea uni. Kobides teise korruse narile magama üritasin lugeda, kuid sellest väga ei tulnud midagi välja - uni võttis võimust! Mulle ikka meeldib reisimise puhul kõige rohkem teel olemine! See vaikne kulgemine punktist A punkti B. Jäädes pikalt ühte kohta hakkan ma juba edasi kibelema. See on muidugi üllatav, sest olles kodus oma igapäevase elu juures, võin veeta päevi (võimalusel ilmselt nädalaidki!) kodus, igatsemata ülepea kuskile minemist. Raha ei kulutanud täna mitte sentigi. Super hea päev!

EGIPTUSE AARDED!

TEINE PÄEV - 22.03.2019.

Pool kaks öösel oli äratus. Magada mina küll ei saanud. Akna all lärmati, siis kasteti meeletu voolikute lohistamise ja lobisemise saatel, siis jälle lärmati ja siis oli toas sääsk ja siis heliseski juba äratuskell. Pooleldi alles magades pesin hambad, toppisin ennast riidesse, pakkisin asjad ja jalutasin hotelli vastuvõttu. Sealt saime kaasa hommikusöögipakid, mis põhiliselt sisaldasid saia. Igasugusel kujul. Buss asus teele Kairo poole, kuhu on umbes 450 kilomeetrit. Paari ATM-i juures tegime rahavahetuse peatused. Egiptuses ei ole tüüpilisi valuutavahetusi. Raha tuleb vahetada automaadis. Esimesest automaadist sai raha otsa. Nii pidimegi mitme juures käima. Vahetasin 80 eurot. Bussis tagasi, keerasin ennast suure salli sisse ja edasise sõidu magasin maha. Piiludes aeg-ajalt ainult ühe silmaga mööduvat maastikku. Natukene enne kella kuut ärkasin imelise päikesetõusuga. Nii palju, kui olin kogu sõidu ajal aknast välja vaadanud, laius seal lõputu kivikõrb. Siinai poolsaar ja Egiptuse põhjaosas ongi rohkem kivikõrv. Liivakõrb imeliste kuldsete luidete ja lõputu silmapiiriga, mida tavaliselt kõrbena ette kujutame, on riigi lõunaosas ja Niilusest lääne pool.

Kell kuus tegime mingis kohvikus peatuse ja meil oli suurepärane võimalus süüa ära hotellist kaasa saadud tohutu hulk saia. Ostsin ühe kohvi. Saia jätsin söömata. Õnneks sisaldas hommikusöök lisaks saiale ka ühe kurgi ja tomati. Need olidki mu hommikusöök. Ja varsti olimegi Egiptuse pealinnas! Kairo asub Niiluse alamjooksul jõe mõlemal kaldal, vahetult lõunas sellest kohast, kus Niilus hargneb ja moodustab delta. Vanalinn paikneb jõe paremal ehk idakaldal. Kuid 19. sajandil laienes linn eeskätt läände ning euroopalikumad linnaosad on Niiluse vasakul ehk läänekaldal. Idakaldal jõest natukene eemal asub islamistlik Kairo.

Kairo on Egiptuse suurim linn oma 30 miljoni elanikuga. 1979. aastast kuulub Kairo vanalinn UNESCO maailmapärandi nimekirja. Esimesena sõitsimegi vanalinna ja jalutasime Khal al-Khalili turul. Turg on rajatud 1382. aastal ning tegemist on ühe suurimaga Idas. Nii varasel tunnil väga kauplemisega muidugi keegi veel ei tegelenud - saimegi rahulikult liikuda. Khal al-Khalili turg paikneb lihtsalt tänavatel. Siin pole ehitatud ühtegi spetsiaalset turuhoonet. Kõik kaupmehed kauplevad oma asjadega otse tänaval. Osadel on küll tänava kõrval väikesed poekesed, kuid osa kaupa on ikkagi tänavale laiali valgunud. Ja loomulikult on turu puhul tegemist ühe suurima turistimagnetiga Kairos.

Hämmastav, millistel tänavatel suudavad bussijuhid siin sõita! Tiirutasime natukene vanalinna kitsastel tänavatel ja siis suundusime Egiptuse muuseumisse. See Egiptuse esimene rahvusmuuseum avati 1863. aastal hoopis prantslase Auguste Mariette´i poolt. Enamusi külastajaid hämmastavad muuseumi tagasihoidlikud mõõtmed. Tegemist ei ole tõesti väga suure hoonega ning suur osa muuseumi varadest paiknevadki hoidlates hoone keldris. Kairo teisele kaldale, Giza piirkonda, ehitatakse aga juba uut muuseumi, mis nüüd on mõõtmetelt jälle hiiglaslik. Egiptuse muuseumi vaieldamatult suurimad tõmbenumbrid on Tutanhamoni hauakambri varad ja muumiate tuba (kus pandud välja ainult kõige kõrgemast soost muumiad!). Nende kahe viimase külastamise eest peabki maksma juurde veel. Ning lisaks soovi eest pildistada. Mida nendes kahes kohas ei tohi muidugi ka siis mitte teha. Ja Tutanhamoni aarete toas muuseumitöötajad tõesti kontrollisid isegi seda. Ja keelasid päris mitut turisti.

Egiptuse muuseumis on päris hästi esindatud kogu Vana-Egiptuse aeg. Ning seda vaatamata sellele, et alates vaaraode aarete taas avastamisest 19. sajandi algusest kuni Tutanhamoni hauakambri avastamiseni 1922. aastal, pärast mida keelati leidude riigist välja viimine, tassiti enamus aardeid Egiptusest välja. Üle kogu maailma on suurimad muuseumid omastanud rohkem kui 100 aasta jooksul sel viisil hämmastavad kogud Egiptuse ajaloost. Käisime muuseumi läbi ja imetlesime kogu seda meeletut kulla kogust. Egiptuse vaaraod on alati kulda hinnanud. Ning seda mitte selle väärtuse ja hinna tõttu, sest kulda oli vaaraodel jalaga segada (näiteks oli Vana-Egiptuses palju kallim hõbe, mida oli nendel aladel vähe!), vaid selle tõttu, et kuld hiilgas nagu päike. Ja päike oli vanadele egiptlastele kõige alus.

Kulda kaevandasid egiptlased aga rikastelt Nuubia aladelt (kokku arvatakse seal olnud üle 60 kaevanduse), mis õige ruttu liideti Egiptuse riigiga. Olles muuseumi läbi käinud sõitsime Giza piirkonda lõunat sööma. Pärast lõunat siis ootasidki meid püramiidid. Olen palju kuulnud lugusid sellest, kuidas inimesed on pettunud püramiidides neid päriselt nähes, et polegi nii uhked, võimsad ja suured, nagu nemad ette kujutasid. Minu jaoks olid püramiidid aga täpselt nii suured, uhked ja vaimustavad, kui ma ette kujutasin. Ühesõnaga - mina ei pidanud pettuma! Käisime kõigepealt sees Cheopsi püramiidis. No oli see alles uskumatu kogemus! Juba see mõte, et Sinu kohal on kogu see meeletu kivilasu, tekitas külmavärinaid.

Vaarao Cheops lasi selle ehitada aastatel 2551-2471 eKr. Püramiid on suurim Egiptuse püramiididest ning on üldse kogu maailma suurim. Cheopsi püramiid loeti seitsme maailmaime hulka ja on nendest imedest ainus, mis on tänaseni säilinud. Peaaegu 4500 aastat oli ta maailma kõrgeim ehitis. Kuni ehitati Inglismaal Lincolni katedraal. Cheopsi püramiid asub praktiliselt ideaalselt tasandatud kaljul ja püramiidi põhi on lähedane ideaalsele ruudule. Püramiid on orienteeritud põhiilmakaartega nii, et iga külg on täpselt risti kahega neist. Püramiid oli algselt kaetud valgest lubjakivist plaatidega, kuid alates 14. sajandist kasutati püramiide kahjuks paemurruna ja katteplaadid kasutati ära Kairo linna ehitamiseks. Samuti on püramiid natukene madalamaks jäänud - algsest 146,6 meetrist on ära kulunud 7,85. Ning püramiidi tipp oli kaetud kullaga!

Cheopsi püramiidi sees on kolm hauakambrit (hiljuti tuvastati moodsa tehnikaga tühik püramiidi massis, mis eeldatavalt on veel mõni ruum). Üks neist on rajatud püramiidi alla. Teine, lõpetamata, on püramiidi sees umbes 20 meetrit kõrgemal maapinnast täpselt tipu all. Selle hauakambri sissepääsu juurest algab 47 meetri pikkune nn suur galerii, mis viib peamisse hauakambrisse, mis asub 42 meetri kõrgusel maapinnast ja püramiidi teljest veidi lõunas. Ning sellesse saavadki turistid minna. Natukene peab vaeva nägema ja ronima ja vahepeal ka kummargil käima, kuid see tunne on seda väikest ebamugavust väärt. Püramiidi sees on ohtralt käike. Osad neist olid kindlasti vajalikud ehitamiseks, hauakambrite teenendamiseks ning transpordiks. Kuid osad on ilmselt ehitatud hauaröövlite ja sissetungijate eksitamiseks. Paljud käigud lõpevad sügavate śahtidega, mõned ristuvad üksteisega ning mõnedes saab liikuda ainult roomates. Pildistada ametlikult püramiidi sees ei tohi, minult võeti isegi fotoaparaat sissepääsu juures hoiule, kuid hauakambri valvur teeb väikese raha eest kõigile nende telefonidega lahkelt pilte. Igast asendist! Selline asi toimub kusjuures väikeste eranditega peaaegu igal pool Egiptuses, kus ametlikult on pildistamine keelatud.

Kuna püramiidid paiknevad tohutul maa-alal, 16 hektaril nimelt, siis sõitsime siin ringi bussiga. Paaris kohas, kust avaneb hea vaade kõigile Giza püramiididele, tegime peatused imetlemiseks ja pildistamiseks ka muidugi. 1954. aastal avastati püramiidide juures muistne päikesepaat. Paat, millega vaaraod pidid läbima pärast surma all-maailma, et jõuda igavese eluni. Paat on restaureeritud ja eksponeeritud eraldi ehitises. Hiljuti leiti kusjuures püramiidide territooriumilt veel teinegi päikesepaat. Uue Egiptuse muuseumi hoone valmides on plaanis üks neist viia üle sinna.

No ja loomulikult ei ole ju püramiidid midagi ilma sfinksita! Oma ringkäigu püramiidide juures lõpetasimegi sfinksi juures. Hetkel asub sfinks sügavas lohus, võib öelda, et isegi augus. Vahepealsed tuhanded aastad on kõvasti kasvatanud kultuurikihti. 19. sajandi alguses Napoleoni sõjakäigu ajal Egiptusesse paistsid sfinksist välja üksnes pea ja kael. Ülejäänud oli mattunud liiva alla, kuigi noor prints Tuthmosis IV kaevas sfinksi esikäpad liivast välja 1419. aastal eKr. Ning seda tänu unenäole, milles sfinks lubas talle Egiptuse kuningriigi, kui prints vabastab ta liivast. Selle sündmuse mälestuseks lasi Tuthmosis IV paigaldada sfinksi rinnale steeli sündmuse kirjeldusega, tänu millele meie tänapäeval seda teamegi.

Sfinks on tahutud välja ühest kiviplokist, mis arvatavasti jäi üle püramiidide jaoks kasutatud kivimurrust. On aga olnud liikvel rohkem spekulatsioonidesse ja ulmesse, kui teadusesse, liigituv oletus, et sfinks on jäänuk perioodist, mis eelneb meile tuntud Vana-Egiptuse tsivilisatsioonile. Selle teooria järgi peaks see olema pärit 15 000 aastat tagasi eksisteerinud ürgkultuurist. Väide tugineb sfinksi ja püramiidide erosioonikahjustuste võrdlemisele. Kuid üldlevinud on siiski oletus, et kuju pärineb kolmandast aastatuhandest eKr ja kujutab kuningas Chephrenit.

Vaade sfinksile silma püramiidide taustal on midagi erakordset, mida ei saagi sõnadega edasi anda. Seda peab igaüks ise kogema! Natukene rohkem aega oleks võinud ainult selleks olla. Aga eks see on nende grupireiside asi, et kogu aeg sõltud teistest inimestest ja alati jääb just kultuuri ja kunsti jaoks liiga vähe aega. Mind üllatas, kui vähe oli siin kompleksis kaupmehi ja muid igasugu pudi-padi ja pahna müüjaid. Ilmselt hoitakse seda kohta kontrolli all. Jalutasime kõik ära seletatud nägudega bussi juurde tagasi. Sest selliste fantastiliste ehitiste nägemine jätab inimese sisse ikka tuntava jälje. Ei imesta üldse, et siiani arvab mingi osa inimkonnast olevat võimatu, et püramiidid ja sfinks on inimeste ehitatud. Välja on pakutud UFO-d. Ja seda mitte ainult püramiidide vaid kogu Egiptuse templite ja hauakambrite puhul. Naljakas, mõned tuhanded aastad hiljem, suutsid inglased ja prantslased küll pooled templid laevadega Egiptusest välja vedada. Ning keegi ei kaldu arvama, et seal olid mängus UFO-d!

Aga olles kord juba bussis sõitsime hotelli. Pesema, sööma ja õige varsti ka magama, sest ega meile armu ei anta - homme vaja tõusta kell viis, et sõita edasi Aleksandriasse. Raha maksin täna juurde pildistamise ja ekstra piletite eest Egiptuse muuseumis Tutanhamoni hauapanuste kambrisse ja muumiate tuppa 550 egiptuse naela (1 euro on 20 naela), hommikune kohv 50 naela ja üks Margarita õhtul hotellis basseini ääres 100 naela. Kokku 700 naela. Tänases hotellis oli meil kohe hotelli alal ATM. Vahetasin veel 90 eurot kohalikuks rahaks. Ja uni tuli täna tänu eilsele magamata ööle imekiiresti ja imehea!

EGIPTUSE AARDED!

ESIMENE PÄEV - 21.03.2019.

Ausalt öelda pole ma kunagi varem tõsiselt mõelnud Egiptusesse sõita. Olen küll ohanud kõikide Egiptuse aarete järele, soovinud näha püramiide, Niilust; Luxori, Karnaki ja kõiki neid teisi imelisi templeid, kuid kunagi pole mulle nagu pähegi tulnud, et selle jaoks tuleks vaid sinna sõita! Samuti on Egiptus kahjuks praegusel ajal rohkem tuntud oma rannakuurortide ja päikeseturistide poolest. Kuid siiski tabasin ma ennast ühel hetkel, mis oli küll suhteliselt spontaanne otsus, broneerimas sinna reisi. Just broneerimas! Sest Egiptus pole minu jaoks selline maa, kus saaks turvaliselt ja vabalt omal käel ringi seigelda. Ja ma pean ütlema, et ei olnudki kerge leida reisi nii ruttu mulle sobival ajal, mis ei tähendaks ainult mõnes Punase mere äärses hotellis enda pruuniks "praadimist" ja sildi all "kõik hinnas" kohalikul puskaril põhinevate erinevate alkohoolsete jookide arutut manustamist.

Kuid leidus ka mulle sobiv ringreis, mis hõlmas peaaegu kogu Egiptust. 21. märtsi hommikul kell seitse lasingi ennast mugavalt iseenda autoga lennujaama sõidutada. Kell üheksa väljuma pidanud lend Hurghadasse hilines sujuvalt 40 minutit. Kuid kohale jõudis õigel ajal. Ilmselt lendas piloot siis lihtsalt kiiremini. Lennujaamas vastas olid meil turismifirma esindajad, viisad said passi kleebitud nende poolt (olime maksnud viisa tasu juba ette ära, saab seda teha aga ka lennujaamas koha peal), passikontroll läbitud ja leitud üles ka õige buss. Bussis selgus, et tervest lennukitäiest inimestest oli ainult 21 neid, kellel pole just kõige paremad suhted rannas lesimisega ning eelistavad seetõttu riigis ringi sõitmist. Vähe küll! Aga meile sobis, sest bussis oli ruumi laialt ja igaüks meist võis soovi korral laiutada mõnusalt kahel istmel.

Alustasime sõitu hotelli poole. Hurghada puhul on tegemist 20. sajandi alguses 1905. aastal rajatud väikese kalurikülaga, millest viimaste aastakümnete jooksul on välja kasvanud suurim Punase mere äärne kuurort, mis laiub 40 kilomeetri pikkuselt mööda mereranda. Hurghadas elab umbes 100 000 inimest erinevate andmete keskmisena. Palju on venelasi. On isegi neli vene kooli. Tänu suurele osale välismaalastele ning aastaringsele väga suurele turistide osakaalule on Hurghada tunduvalt vabameelsem võrreldes näiteks Egiptuse äärmiselt rangelt islamistlike lõunapiirkondadega. Samuti on Hurghada üks maailma päikesepaistelisemaid kohti ja sukeldujate paradiis. Linna ümbruses laiub aga kilomeetrite viisi viljatu kõrb.

Üldse on enamik Egiptuse 1 miljoni ruutkilomeetri suurusest territooriumist väga hõreda asustusega Sahara kõrb. Egiptus paikneb Aafrika kirdeosas ja Siinai poolsaarel. Viimane kuulub territoriaalselt Lähis-Idasse. Sellest tulenevalt peetakse Egiptustki pigem Lähis-Ida riigiks. Riigi ametlik nimigi on Egiptuse Araabia Vabariik. Lõviosa riigi 82 miljonist inimesest, kuuludes nii Aafrika kui Lähis-Ida suurima rahvaarvuga riikide hulka, elab viljakas Niiluse orus ja deltas (40 000 ruutkilomeetrit, mis moodustas riigi pindalast tühised 5,5 protsenti!). Linnades elab üle 50 protsendi inimestest. Egiptuses ongi kaks äärmust: äärmiselt hõredalt asustatud kõrbealad ja meeletult tihedalt asustatud ja ilmselgelt ülerahvastatud nö elamiseks sobivad alad.

No ja siia ühte hotelli me siis saabusimegi. Õues oli mõnusalt soe. Soojale maale reisimise puhul ma alati naudin seda esimest hetke lennukist välja astudes! Esimene sõõm kohalikku kuuma õhku annab lootust, et minugi Eestimaa kliimas peaaegu aastaringselt külmetavad varbad korraks sooja saavad nautida. Lennujaamast hotelli sõit käis suhteliselt kiiresti. Saime bussist maha kõigi oma kodinatega, siis paluti meil ühte ruumi koguneda, kuigi parema meelega oleks võtnud ruttu oma toad ja põgenenud mere äärde. Saime juhised ees ootavaks nädalaks ja pärast pikka sehkendamist, ootamist ja seletamist võisimegi lõpuks oma tubadesse minna. Ootamatult selgus, et meil on paketi hinna sees kõik söögid. Mina arvasin, et ainult hommikusöögid ja osad õhtusöögid. Jälle meeldiv üllatus!

Minul oli esimest korda elus võimalik reisil nautida üksinda toas olemist! Kuna mul oli vastupandamatu soov just nüüd Egiptust külastada, ei hakanud ma isegi otsima ühegi senise hea reisikaaslasega sobiva aja saabumist, vaid otsustasin minna täitsa üksinda sellel korral. Olin küll broneerinud koha kaheses toas, kuid teised kaks inimest, kes olid ühestes tubades, olidki seda soovinud ja maksnud ka ühese toa lisatasu. Mina sain ühese toa lihtsalt asjaolude kokku sattumisel lisatasuta, et ei olnud kedagi teist üksinda reisijat, kes oleks soovinud tuba jagada. Boonuseks!

Vahetasin ruttu riided, otsisin kotist fotoaparaadi ja jalutasin mere äärde. Aga selle tohutu aja viitmise peale oli päike juba peaaegu looja läinud ja mere ääres kõva tuul ning päris jahe. Ranna ääres loksusid vaikselt lainetega kaasa roosakas lillad meduusid. Kõik sellised parajalt suurema meesterahva käelaba suurused. Nii suuri polnudki ma enne näinud. Tuul oli aga kõva ning päike juba loojunud, seega ujuma ei kippunud. Jalutasin natukene aega lihtsalt mere ääres. Kuid äärmise üllatusena pidin tõdema, et ilm oli suhteliselt jahe ja seega ei jäänud mul muud üle, kui minna õhtust sööma. Õhtusöögi lauas sain kokku meie grupist Margega. Väga pikalt meil aga õhtut veeta polnud võimalik, sest öösel kell kaks pidime juba startima Kairo poole.

Jalutasime igaüks oma tuppa magama. Kuskilt majade vahelt tuli mingit suitsu. Jalutasin vaatama, mis toimub. Mingi imeaparaadiga tossutati millegipärast majade vahelist väikest sisehoovi. Miks seda tehti, jäi mulle esialgu arusaamatuks, kuid pilt oli ilus. Hiljem selgus, et tegemist on mingisuguse tõrjega. Ilmselt siis peletasid prussakaid naaber hotelli alale. Täna olin maksnud meie giidile Jelenale 277 eurot lisaks ekskursioonide ja lisatasude eest, mis ei kuulunud nö põhipaketti. Kuigi mina ei saanud aru, miks need ei võinud kohe kuuluda reisi põhihinna sisse, sest meie grupi 21 inimesest ei olnud mitte ühtegi, kes poleks nendest osa saada soovinud ja seda lisatasu maksnud. Ning kui olekski mõni selline olnud, siis ta ilmselgelt poleks seda reisi ju valinud. Enamus aega oleks ta siis pidanud istuma bussis ja ootama ülejäänud gruppi, kes käib ühest templist teise.