AUTOREIS BALKANIMAADESSE! VIIES PÄEV!

VIIES PÄEV - 22. juuli 2021!

Kell kaheksa on kujunenud meie tavaliseks ärkamise ajaks isegi äratuseta. Pakkisime asjad kokku ja viisime autosse. Hotelli perenaisega olime kokku leppinud, et läheme hommikul Trogiriga tutvuma, aga auto jätame talle maja ette. Eile õhtul sai ta muidugi korra veel meie üle naerda: kui seletasin talle, kus meie auto asus enne hotelli ette parkimist, siis millegipärast ütlesin, et jõe ääres! Daam muidugi täpsustas kohe, et see jõgi on siiski meri! Jalutasime üle silla, mis põhimõtteliselt asus kohe meie tänava otsas, saarele, kus asub Trogiri kõige vanem linnaosa koos kindlusega. Kai ääres olidki kenasti reas restoranid. Valisime ühe välja, istusime lauda ja tellisime hommikusöögi. Söök oli hea. Eriti hea oli kohv. 1997. aastast on Trogir UNESCO nimistus oma veneetsiapärase arhitektuuri tõttu. Ei oskagi nüüd öelda, kas see linn just Veneetsiat meenutab - selle jaoks oleks vaja vist ikkagi kanaleid, gondleid jne. Aga ilus linn on küll!

Trogir on rajatud 3. sajandil eKr Kreeka kolonistide poolt, kujunes suureks sadamaks ning on aegade jooksul käinud korduvalt naabruses asuvate suurvõimude käes käest kätte. Linn asub Horvaatia suuruselt teise linna, Spliti, vahetus läheduses. Trogiri kasuks otsustasimegi just tema väiksuse tõttu. Kõhud täis, jalutasime 15. sajandil ehitatud Kamerlengo kindluse juurde, sealt edasi tegime suure tiiru saarel, millega kunagine Trogir piirduski. Maismaale laienes linn tunduvalt hiljem. Ülevaade linnast olemas oli aeg hakata edasi sõitma. Või siis tagasi. Sest ees ootab meid uuesti Bosnia. Enne Spliti tegime ühe ujumise peatuse. Keegi meist pole eriline rannas peesitaja, aga ujumas peab inimene ometi käima Aadria mere ääres viibides! Vesi osutus esimese hooga jääkülmaks! Aga kuna õues sooja kuskil 35 kraadi ringis tundus hetke pärast vesi juba kõigest meeldivalt karastav.

Läbi Spliti suundusime uuesti Bosnia piiri poole. Mägedes sõitmine on selline omaette oskus, mis siia sõitma tulles ideaalis võiks juba olemas olla, aga olgem ausad - Eestis seda õppida ja kogeda ju ei saa. Meie oma paari künkaga ei kvalifitseeru! Polnud minagi väga palju mägedes roolis olnud. Mõningane kogemus oli mitme aasta tagusest autoreisist Musta mere äärde ja Rumeenia mägedest. Kuid Balkani riikides on juba hoopis tõsisema kategooria mäed ja teed. Õnneks läksid ka need siin kõrgemaks tasa-pisi. Selleks ajaks kui jõudsime Montenegro, Albaania ja Makedoonia mägiteedele olin saanud juba päris osavaks. Või no, mis osavaks: olin omandanud kogemuse, et kunagi ei või ette teada, mis järgmise kurvi taga ootab ja sellest tulenevalt säilis alatine ettevaatus ning valmidus kiireks reageerimiseks.

Aga kahjuks ei suuda alati ka kohalikud, kes siinsete teedega harjunud ja äärmiselt osavad, kõiki asju ette näha. Meil õnnestus kahjuks ka paari õnnetust näha. Üks neist oli just täna, kui olime sisenenud taas Bosniasse ning sõitsime vaatama Kravica koskesid. Suur veoauto oli veidi aega enne meid pisikesse külla mäest laskudes liiga suurel kiirusel sisse sõitnud, polnud suutnud kurvi välja võtta ja lõpetanud teest mitu meetrit madalamal kellegi aias rattad püsti. Loodetavasti ei saanud keegi tõsisemalt viga! Õnnetusi juhtub mägiteedel aga tõesti palju: kurvilisemad ja järsemad kohad on tihedalt täis pikitud mälestusmärke õnnetustes hukkunutele. Vaated on selle eest aga mägedes imelised! Tegime mõned peatused veel Horvaatias olles ja imetlesime kõrgelt ülevalt vaateid merele.

Piiriületus läks taas väga meeldivalt ja kiirelt. Kuid suhteliselt kohe peale piiri pidas meid kinni politsei - olime sõitnud viiekümne kilomeetrise tunnikiirusega alal seitsekümmend kilomeetrit tunnis! Ei osanudki muud, kui üllatunud nägu pähe teha ja imestada isegi, et kas tõesti!? Pääsesime õnneks siiski vaid hoiatusega. Veel viimased sõnad politseinikult olid "slowly-slowly". Kogu eelneva jutu valguses pean muidugi ütlema, et sellel hetkel, kui meid kinni peeti, sõitsime täiesti tasasel maal. Ja märke kiirusepiirangutega nad teede äärde panna ei armasta. Heal juhul on märk mingi kiirusepiirangu lõppemise kohta...aga, et mis siis algab, see jääbki tihti hästi hoitud saladuseks. Eks kohalikud muidugi teavad neid saladusi... Kuid ei maksa selles asjas neid usaldada ega järgida, sest üldiselt nad igasugustest reeglitest väga kinni ei armasta pidada.

Kravica kosed asuvad karstialal Trebižati jõel. Koskede kõrgus on umbes 25 meetrit ning nende aluse järve raadius 120 meetrit. Suviti on koht armastatud pikniku- ja puhkekohaks. Rahvast oli siin tõesti päris palju. Minu jaoks esimese hooga isegi liiga palju. Koskede all järves saab ujuda. Mulle tundus aga kuidagi imelik kogu selle rahvamassiga koos sinna ujuma minna. Kuid palav ilm ja ahvatlevalt jahe vesi (vette minnes esimese hooga lausa lõikavalt külm tunduv) suutsid isegi minu ära meelitada. Ja tegelikult oli vees väga mõnus. Päris ujumisest, ja ega ma olengi väga kehv ujuja, muidugi rääkida ei saanud, selle jaoks oli pisikeses veekogus tõesti liiga palju tegevust. Hämmastaval kombel sõideti siin inimeste vahel kanuude ja paatidega ringi.

Kosed vaadatud suundusime edasi Mostari poole. Senini on Bosnia ja Hertsegoviina saanud minu lemmikriigiks siin piirkonnas. Aga kummaline on see, et riigil peaaegu puudub merepiir, kui arvata välja väike jupp Horvaatia ja Montenegro piiri läheduses. Sealgi puuduvad aga näiteks sadamad. Tegemist on pika kaljuse merre sirutuva poolsaarega. Kui reisi ette valmistasime ja Karliga koos kaarti vaatasime, pani tedagi imestama, kuidas Horvaatia on haaranud endale kogu ranniku osa Bosnia kõrvalt. Riikide loogilist paiknemist vaadates võiks ju suur osa sellest kuuluda hoopis Bosnia ja Hertsegoviinale. Erinevatest allikatest uurides oli meil eelteadmine, et Mostar on kas Bosnia ilusaim või vähemalt teine linn pingereas. Linn on ehitatud Neretva jõe äärde kanjonisse. Hetkel elavad linnas põhiliselt bosnialased, horvaadid ja serblased.

Esimest korda on linna mainitud 3. aprillil 1474, kui Dubrovniku elanikud on maininud oma erakirjas "kaht kindlust Neretva jõe silla juures". Silla otstes olevate kindluste juurde tekkis asula, mis sai 1468. aastal nimeks Köprühisar, mis türgi keeles tähendabki silla juures asuvat kindlust. Tollal asus seal vaid 15 maja. 16. sajandi lõpuks oli Mostarist (nimi tähendab silla hoidjat) saanud aga Hertsegoviina peamine keskus. Järgnes jälle palju käest-kätte käimisi. Jugoslaavia perioodil oli Mostari puhul tegemist tähtsa tööstuskeskusega, kus toodeti boksiiti, alumiiniumitooteid, lennukeid, tubakatooteid ja veini. 1992-1995. aastatel kestnud Jugoslaavia kodusõjas sai linn tugevasti kannatada, mille jälgi võib linnas kohata siiani. Jalutasime meiegi mööda mitmetest tühjalt seisvatest ning puruks pommitatud majadest. Hävisid frantsiskaani klooster, katoliiklik katedraal, piiskopipalee, raamatukogu, 12 mośeed ning linna sümbol Stari Most ehk vana sild.

Stari Most ehitati Osmani riigi perioodil 16. sajandil Suleiman I poolt ja seda on peetud üheks osmanite kultuuri tippsaavutuseks Balkanimaades. Sild püsis pärast ehitamist tervelt 427 aastat kuni 9. novembrini 1993, mil ta siis hävitati. Sild taastati ja avati uuesti 23. juulil 2004. Silla ümbrus vanalinnas kuulub samuti UNESCO maailmapärandisse. Igal suvel juulikuu lõpus toimuvad sillalt vette hüppamise võistlused. Sellel hetkel, kui meie sillal olime, ronis parasjagu üks ujumispükstes meesterahvas silla käsipuule. Arvasime, et tahab kuulsust koguda, teenida turistidelt raha või on lihtsalt purjus. Võistlustest polnud meil tol hetkel aimugi. Aga alati võib lihtsalt olla, et teenis raha. Osadel nö hüppajatel on lausa agendid, kes turistidelt panuseid välja pressivad. Ja nii kaua, kui on turiste, kes selle eest maksavad, on ka kohalikke, kes hüppavad. Ka ilma võistluseta. Ootasime küll natukene aega, aga selle jooksul too mees oma hüpet ära ei teinud ja jalutasime edasi.

Jalutades vanalinnas avastasime järsku, et parim vaade linna kõige kuulsamale objektile ehk Stari Mosti sillale avaneb jõe ääres asuvast restoranist. Kuna olime parasjagu pikalt täna ringi jalutanud, otsustasime korraks maha istuda. Katariina ja Eliisabet tellisid omale kahe peale pitsa. Meie Eveliniga süüa ei soovinud. Tellisin jääkohvi, mis osutus kogu reisi parimaks! Mostar ongi tuntud oma fantastilise kohvi poolest. Vaade kuulsale sillale oli tõesti hea. Nautisime siis seda vaadet, sooja õhtut ja mõnusat seltskonda. Mostaris tasub kindlasti külastada Hamami muuseumi ning Kajtazi maja. Viimast peetakse kogu linna huvitavaimaks ehitiseks, mis oli kunagi haarem. Meie neid siiski ei saanud külastada, sest jõudsime siia suhteliselt hilja ja sellistel kohtadel on kahjuks kombeks ennast vara sulgeda. No vara on muidugi ka suhteline mõiste. Kella kuuest. Aga kuidagi turismi tipphooajal võiks see vähemalt kell seitse olla. Aga see on puhtalt minu isiklik arvamus.

Olime parkinud auto tasulise parkimise alasse. Samas kohalikku raha meil endiselt ei olnud, parkimisautomaat suhtles ainult kohalikus keeles ja ühtegi inimest polnud ka tegelikult näha. Jäime lootma hea õnne peale ja sellel korral oligi õnn meie poolel! Vanalinnast väljas oligi kogu linn nagu välja surnud ning siin hakkasid silma mitmed puruks pommitatud majad, mis süngetena tuletavad iga päev meelde möödunud sõja õudusi. Tänaseks olid vaatamisväärsused aga vaadatud ja võisime meie ööbimiskoha poole sõitma hakata. Olime broneerinud hotelli Stolacis. Tänu Stolaci soodsale looduslikule asukohale on linn olnud asustatud iidsetest aegadest peale. Rikkalikud jahipiirkonnad koos muude hüvedega meelitasid juba eelajaloolisi inimesi samamoodi nagu hiljem illüürlasi, roomlasi ja slaavlasi, kes kõik on jätnud siia oma jäljed.

Stolaci, tegelikult enamuse siinse piirkonna linnade puhul, on tegemist ebatavalistes oludes kujunenud asustustega. Stolac on olnud kaasatud nelja impeeriumi (Rooma, Bütsantsi, Ottomani, Austria-Ungari), kolme kuningriiki (Bosnia, Ungari, Jugoslaavia) ja kolme maailma monoteistlikku religiooni (kristlus, islam, judaism). Ning kogu sellele eklektilisusele vaatamata on tegemist harmoonilise ning sidusa linnaga. Nagu kõigi siinsete linnadega... Stolacisse jõudsime juba natukene hämaras. Tänagi ei leidnud kohe hotelli üles. Parkisime auto ära ja läksime jalgsi otsima. Selles kohas, kus pidi hotell olema, seda loomulikult ei olnud. Telefoni teel sain omaniku kätte kenasti, olime proovinud enne rääkida kohaliku poemüüjaga, kes aga väga ei rääkinud inglise keelt, kuid saime talle ulatada telefoni. Omanik sai nüüd vähemalt aru, kus meie asume, ja oskas mind telefoni teel juhatada edasi. Vastavalt juhistele leidsime hotelli nüüd päris kiiresti üles.

Eliisabetiga jalutasime auto juurde tagasi ja sõitsime auto samuti hotelli juurde, täna oli meil eriti luksuslik ööbimine - autole oli lausa koht garaažis. Ja meie hotell kujutas endast tegelikult lausa korterit - meil oli kaks tuba, köök-elutuba ja kaks vannituba. Kui olime kõik oma vajalikud asjad autost tuppa tassinud, pidi Katariina garaažiuksed sulgema. Tema kätte oli usaldatud pult. No proovis, mis ta proovis, aga kinni need uksed ei läinud. Natukese aja pärast astus meie juurde kena vanahärra koerakesega ja küsis äärmiselt viisakalt, et kas me lubaksime temal endid aidata? Loomulikult ei olnud meil selle vastu midagi. Vanahärra võttis kõigepealt puldi õiget pidi kätte ja uksed sulgusid kui võluväel! Toas tegime õhtusöögi ja homseks plaanid. Enne Mostarist lahkumist olime käinud korra läbi poest. Meil oli vaja osta võid õhtusöögi juurde. Ostsime Eveliniga kumbki ka ühe õlle. See oli nüüd imehea õhtusöögi juurde ära juua. Olen pannud tähele, et sellises tohutu palavas kliimas aitab õlu kustutada janu väga tõhusalt. Minul tekib mingil hetkel vastumeelsus vee vastu - ma ei suuda juua nii palju vett nagu peaks. Suurele vee joomisele vahele on hea juua üks väike õlu, mis kustutab koheselt selle lõputu veepuudusest tekkinud janu. Homme tuleb meil aga väga vara ärgata - plaanisime hakata sõitma juba 6.00. Sest ees ootas taas kord Horvaatia (siseneme homme sinna kolmandat korda reisi jooksul) ja Dubrovnik ning soovisime sinna jõuda võimalikult vara hommikul. Seega pärast sööki liiga pikalt üleval ei olnud.

Üks huvitav fakt veel Bosnia ja Hertsegoviina kohta - neil polegi ametlikku riigikeelt. Tänavasildid on näiteks nii kirillitsas kui ladina tähestikus. Kõik kolm kasutusel olevat keelt, bosnia, serbia ja horvaatia, on slaavi keeled ning igapäevased asjad pidavat saama probleemideta aetud. Piirkonna ajalugu ja lähiminevikku tundmata on kerge küsida, et miks nad ometi ei vali ühte keelt välja?! Kuid just nimelt selle sama ajaloo pärast, mis on nii keeruline ja vägivalda täis, et pärast viimase sõja lõppu ei olnud võimalik luua riiki eelistades üht rahvust teisele: see oleks tekitanud ilmselt uued vägivalla puhangud. Seega saigi valdavaks põhimõtteks, et kõik rahvused on võrdsed.

Sõitsime täna 170 kilomeetrit. Raha kulutasime hommikusöögile 28 eurot, jäätistele 5, poes 12, Kravica piletitele 20, baaris 12 ja hotell maksis 16 eurot. Kokku 93 eurot.

AUTOREIS BALKANIMAADESSE! NELJAS PÄEV!

NELJAS PÄEV - 21. juuli 2021!

Evelin ärkas 6.00. Üritasin veel magada, aga varsti tuli keegi juba kämpingusse tööle. Pelgasime natukene, et meie telk ja meie ööbimine ei meeldi neile. Tegime siis kiire äratuse, ruttu telk kokku ja asjad autosse ning ruttu minekut sealt. Peatuse tegime esimeses puhkekohas: pesime seal hambad, tegime hommikusöögi jne. Peale meie oli seal veel uskumatult palju hommikust söövaid autoreisijaid - perekondade viisi. Natukene üllatas see mind! Meie olime nii öelda natukene hädapärased ilma peale jääjad, aga tundus, et kõik muud seltskonnad olidki plaaninud oma hommikusöögi sellises kohas. Kõht täis hakkasime sõitma edasi. Täna tuli meil sõita läbi Ungari. Siin pidime maksma tanklas ka teemaksu ära. Kassapidaja küsis mitme päeva jaoks me tahame? Kui ütlesin, et paar tundi ainult, vangutas ta kahetsevalt pead ja nentis, et miinimum on 10 päeva! No jah, ta sai isegi aru, et paari tunni pärast maksame kõvasti üle. Ees ootas Horvaatia. Ja siis Bosnia ja Hertsegoviina ja siis uuesti Horvaatia.

Kõlab selline sõitmine natukene mõttetuna, aga meie jaoks on seal suur mõte sees: selle jaoks, et kõige vähem sõita, panime marsruudi paika mitte lähtudes riigipiiridest vaid kohtadest, mida tahtsime näha. Ja nii tuligi meil päris mitmes kohas ette sellist mitme riigi vahel edasi-tagasi sõitmist. Esimest korda vaadati meie vaktsineerimise tõendeid põhjalikult Horvaatia piirivalvurite poolt. Isegi nii põhjalikult, et jäi silma Eliisabeti ainult üks doos. Kui küsis selle kohta, vastasin, et jah, on ainult üks süst tal tehtud, aga kuna tegemist on lapsega, kes reisib koos oma vanemaga ja ülejäänud seltskond on kõik täielikult vaktsineeritud, siis peaks olema kõik korras. Ma ei tea isegi, kas piirivalvur oleks arvanud ise sama, igal juhul jäi ta mind uskuma. Horvaatiasse saime veel ka ID-kaartidega. Jõudes Bosnia piirile peame otsima välja passid.

Horvaatias sõitsime läbi Osijekist ja Slavonski Brodist. Viimases käisime tankimas. Olles paagi täis tankinud ja arve tasunud soovisin minna tualetti. See oli aga tasuline ja kohalikku raha meil ei olnud. Uurisin müüjalt, kas ma võiksin nii sama minna tualetti? Ei saavat! No tõesti - tõkkepuu oli ees! Küsisin uuesti, et kas ma võin lihtsalt sealt alt läbi minna? Osavõtmatu müüja kehitas lihtsalt õlgu ja ühmas, et ise teate! No eks ma siis teadsin: tualetti tahtsin ma minna ja pugesin selle tõkkepuu alt läbi. No ja nagu ema ees nii lapsed järele! Ehk siis varastasime ühe tualetis käigu. Ometi olin tasunud just päris suure kütuse arve. Palju on ka Horvaatias tasulisi teid. Nii mitmeski lõigus pidime maksma. Suund oli aga Bosnia ja Herstegoviina.

Piir läks kiiresti. 10-15 minutit. Mis pidigi olema tavaline siin kandis. Kohe tuli meelde meie Musta mere autoreis, kus kõik piiriületused võtsid aega kuskil 4-6 tundi! Praeguse koroonakriisi valguses võib küll natukene rohkem aega minna kui 15 minutit. Kuigi väga põhjalikult ei ole siiani keegi süvenenud sellesse teemasse. Bosnia ja Hertsegoviina lummas mind kohe esimesest hetkest oma maastikuga. Nii harmooniline, roheline ja ilus... Meie ajaarvamise esimestel sajanditel oli Bosnia Rooma riigi osa Illüüria provints. Rooma riigi lagunedes pretendeerisid alale Bütsants ning Rooma riigi järglased Läänes. 7. sajandil asusid siia elama slaavlased. 9. sajandil jagasid võimu Serbia ja Horvaatia kuningriik. 11. ja 12. sajandil oli Bosnia Ungari kuningriigi võimu all. Bosnia sai esimest korda iseseisvaks umbes 1200. aastal ning säilitas oma sõltumatuse aastani 1463, mil piirkonna vallutas Osmani impeerium.

Korraks saavutas piirkond uuesti iseseisvuse nüüd juba Bosnia ja Hertsegoviina nime all 19. sajandi lõpus. Lõppes see aga hoopis Austria-Ungari keisririigi alluvuses. Kõige tuntumaks on Bosnia saanud aga vast I maailmasõja ajendina, kui 1914. aastal tappis Sarajevos serbia rahvuslane Gavrilo Princip ertshertsog Franz Ferdinandi ja nagu ütles vahva sõdur Sveijk:"Nii nad tapsidki meie Ferdinandi." Pärast sõda sai Bosniast Jugoslaavia osa. II maailmasõja ajal kuulus Bosnia Horvaatia riigi koosseisu ning külma sõja ajal moodustati Tito juhtimisel kommunistlik Jugoslaavia liitriik. Nõukogude Liidu lagunedes kuulutas Bosnia 1991. aastal uuesti välja suveräänsuse. Serblased aga sellega ei leppinud ning 8. aprillil 1992 puhkes kolme osapoole (bosnialased, serblased ja horvaadid) vahel kodusõda. Karm sõda kestis vaatamata ÜRO poolsetele lepituskatsetele 3 aastat. Lõplikule rahulepingule kirjutati alla Pariisis 14. detsembril 1995. Bosnia territoorium jagati enam vähem võrdselt nüüd kahe riigi Bosnia ja Hertsegoviina ja Serbia vahel.

Sõitsime läbi Banja Lukast ja Jajcest. Pikemalt me täna Bosnias kuskil ei peatunud. Sõitsime uuesti Horvaatiasse. Meie täna õhtuseks eesmärgiks oli Trogir. Hotell oli meil siin broneeritud. Keeruline oli aga selle leidmine. Autot polnud parkida kuskile. Lõpuks läks Evelin jala otsima hotelli. Mina ülejäänutega üritasin autole kohta leida. Ega see kerge ei olnud - leidsime esimese vaba koha auto jaoks umbes kahe kilomeetri kaugusel hotelli arvatavast asukohast ja seegi oli parkimist keelava märgi all. Kui olime just autost väljunud ja hakanud hotelli poole liikuma helistas Evelin ja ütles, et hotelli juures on 2 vaba parkimiskohta. Palus sõita sisse samast tänava otsast, kust temagi läks. Igaks juhuks küsisin veel üle, et kas ta on ikka kindel? Minu hinnangul oli see tänav autoga sõitmiseks liiga kitsas. Lisaks juurde veel tänavale laienenud baarid ja elamised. Evelin oli kindel.

Istusime siis autosse tagasi ja üritasime sõita mööda nimetatud tänavat pidi. No ütleme nii, et saime seda teha umbes 100 meetrit, siis oli meil tupik ees ja meil tuli seal rollerite, toolide ja laudade ja suurte hulkade inimeste vahel tagurdada peatänavale tagasi. Esimese hooga mõtlesin küll, et see pole võimalik ja siia me jäämegi!!! Aga ega meil muud üle ei jäänud. Katariina ja Eliisabet olid abistavateks silmadeks tagapingil. Mõnest rollerist saime küll paari millimeetrise vahega mööda, aga välja me sealt saime. Õnneks leidsime nüüd siin samas lähedal ka ühe parkimiskoha. Jalutasime hotelli juurde. Vaene Evelin valvas ikka veel meile reserveeritud kohta. Hotelli perenaine hakkas naerma, kuuldes millist tänavat pidi üritasime tema maja juurde sõita, vedas mu tänavale ja näitas kätte kõrvaltänava, kust peab sõitma. No see oli juba hoopis teine asi. Lõpuks saime auto pärast kogu seda vaeva hotelli ette! Kuid ega ruumiga priisata polnud siingi, parkima pidi vastu majaseina ühte külge pidi, et mitte tänavat kinni parkida ja et ka teised autod liikuma saaksid.

Saime oma toa kätte - väga kena ja armas tuba. Lisaks oli meie käsutuses suur katuseterrass. Panime sinna oma priimuse üles ja tegime õhtusöögi. Pärast tänast päeva olime suhteliselt väsinud. Kõik käisid kiiresti pesemas ja pugesime vooditesse. Aga mulle tänane sõit läbi Bosnia ja Hertsegoviina meeldis üliväga! Täiesti minu lemmikmaastik. On olemas silmapiir ja vaade ja siis veel mäed, minu suur armastus. Ja vähe inimesi. Vähe on muidugi suhteline mõiste. Eesti on umbes sama suur pindalalt. Inimesi peaaegu kolm korda vähem. Bosnias elab 3,5 miljonit inimest. Jõudes aga täna teist korda Horvaatiasse on täiesti selge, et siinne mereäärne ala on kõvasti ülerahvastatud. Bosnias seda probleemi pole. Inimestel on ruumi olla ja hingata. 

Täna sõitsime 870 kilomeetrit. Raha kulus bensiinile (tankisime 2 korda) 99 eurot, teemaksudele 22, jäätistele 4 ja hotell Trogiris läks maksma 48 eurot. Kokku 173 eurot. Tänane hotell oli päris kallis. Aga asus ka Trogiri vanalinnas heas kohas ja oli väga armas. Hotelli perenaine oli jutukas daam ning saime temalt päris palju informatsiooni Horvaatia kohta.

AUTOREIS BALKANIMAADESSE! KOLMAS PÄEV!

KOLMAS PÄEV - 20. juuli 2021!

Ärkasime päris vara - 6.00. Hommikusöögi tegemise ja söömise kõrval panime täpsemalt paika tänase päevaplaani ja marsruudi, millises järjekorras me Slovakkias välja valitud kohtasid pidi sõidame. Varsti saabus kämpingu omanik, kes tuli ise meiega juttu tegema ja selle käigus tagasihoidlikult raha küsima. Evelin maksis nõutud summa ära. Asjad pakitud asusime teele: esimene peatus oli Orava loss. Nime järgi oleks nagu Eestis olnud! Orava loss kõrgub kaljul jõe kohal. Loss on ehitatud Ungari kuningriigi perioodil 13. sajandil ning seda peetakse üheks Slovakkia ilusaimaks lossiks (neid on muidugi palju - täna jõudsime vähemalt ühte veel!). Nagu ikka on ka Orava lossi vallutatud, see on aegade pöörises käinud käest-kätte, see on maha põlenud, seisnud pikalt hoopis tühjalt jne-jne.

Algselt ehitati loss romaani ja gooti stiilis, hiljem rekonstrueeriti see renessanssi ja neogooti stiilis. Loss oma praegusel kujul valmis 1611. aastal. Kahjuks põles see uuesti maha 1800. aastal. Sellega lõppes ka lossi kasutus eluasemena. Kuni II maailmasõjani loss lihtsalt lagunes saades lõpuks siiski riiklikuks monumendiks. Tänapäeval on Orava loss üks Slovakkia vanimaid muuseume. Kõige atraktiivsemad vaatamisväärsused on lossi kabel, rüütlite tuba ja mitmed erineva ajastu stiilis sisustatud toad. Mulle meeldis kõige rohkem uuem lossi osa oma äärmiselt õdusa ja armsa sisustusega. Sellistes kaunites aknaorvades ja sellise vaatega kohas loeks mõnuga mõnda köitvat raamatut tassikese teega. 1922. aastal filmiti lossis "Nosferatu", kus Orava loss oli Transilvaania krahv Orloki loss. Ja üldse on siin filmitud päris palju päris kuulsaid filme!

Mina ikka imestan nende kunagiste inimeste virkuse üle! Osad ruumid lossis on ehitatud nii, et ei pääsegi hoone sees ühest ruumist teise liikuma. Ja seda mitte kahe erineva hoone vahel vaid ühe hoone piires. Selleks pead minema kõigepealt õue ja siis saad minna teise tuppa. Aga kui õues on torm?! Vihm ja rahe ja lumi ja lörts?! Mugavuse peale kunagi küll eriti ei mõeldud. Loss ise on muidugi tõeliselt ilus! Ehitatud erinevatel aegadel ja justkui koosnekski kolmest erinevast osast. Kõige vanem lossiosa asub kõige kõrgemal kalju otsas - sinna andis ikka ronida. Võib vaid ette kujutada kuidas sinna ronisid kunagised daamid maani rasketes sametkleitides. Uuem loss on ülemisest natukene allpool ja sinna pääseb juba lihtsamini. Uue lossi kõrval asub kohe ka kabel, mis moodustab jällegi täiesti eraldi hoone.

Orava loss läbi uuritud sõitsime lossist eemale jõe äärde, et saada natukene kaugemalt ka kogu hoone pildile. Leidsime päris hea vaatenurga. Pildid tehtud suundusime järgmisesse kohta, milleks oli Vkolineci värviliste majadega küla. Küla asus päris kõrgel mäe otsas. Suur osa külastajatest olid jätnud auto külast päris kaugele mäe alla, kuid sealt edasi oleks olnud mitu kilomeetrit pikk rühkimine, sõitsime ikka edasi, lootes leida parkimise koha lähemal. Päris küla juures oligi piisavalt ruumi: pidime ainult mõne euro maksma selle eest. Vkolinec on pisikene suhteliselt eraldatud küla, mille esmamainimine on olnud 1376. aastal. Küla nimi on tuletatud tõenäoliselt slovakkia sõnast "vlk", mis tähendab hunti. Ilmselt on kunagi mägedes suurte metsade vahel elanud hulgaliselt neid inimeselegi ohtlikke kiskjaid.

Kõige toredam Vkolineci puhul on minu arust see, et tegemist ei ole ainult muuseumiga: see on päris küla ja inimesed elavad seal päriselt! Jah, eks neil on tulnud harjuda igapäevaste suurte uudistajate hulkadega, aga ju neil selle eest mingeid hüvesid ikka on. Kuna Vkolinec on ka UNESCO maailmapärandi nimistus, siis kindlasti saavad külaelanikud näiteks rahalist abi oma väärtuslike majade korrashoidmiseks. Kõik majad külas on nummerdatud ning külale terviklikult on antud rahvusarhitektuuri kaitseala staatus. Tegemist on märkimisväärselt puutumatu ja terviklikuna (tegemist on piirkonna kõige paremini säilinud rühma traditsiooniliste palkmajadega) säilinud Põhja-Karpaatide küla traditsioonilise näitega.

Küla koosneb rohkem kui 45 palkmajast, millest igaüks koosneb kahest või kolmest toast. Majad, millede taga paiknevad abihooned nagu tallid, laudad, kuurid jmt, paiknevad tänava ääres kitsastel kruntidel. Peale paari erandi (majad nr 16 ja 17 on muudetud muuseumiks) on kõik elumajad tänase päevani asustatud kohalike elanikega. Säilinud on ka 18. sajandist pärit puidust kellatorn ja barokne kabel/kirik. Tuntud on ka kabeli ja kooli seinamaalingud. Jalutasime küla peal ringi ning ma olin vaimustuses sellest! Elanikud ilmselt olid harjunud uudistajatega ja toimetasid rahulikult omi tegemisi. Loomulikult ei tunginud keegi otseselt ka nende hoovidesse ja majadesse sisse. Sinna, kuhu turist ei peaks oma nina toppima, olid pandud kenasti tagasihoidlikud viidad ja tõkkepuud ette.

Küla ümber on talude põllu- ja karjamaad luues väga maalilise raami sellele fantastilisele külale. Küla juured ulatuvad tagasi 10. sajandisse. Esimesed kindlalt dokumenteeritud andmed on aga 14. sajandist ja enamuses tänaseks säilinud maju on ehitatud 19. sajandil. Vkolineci puhul on tegemist kuidagi väga mõnusa õhustiku ja auraga kohaga. Siin on rahulik, vaikne. Küla enda veidi aeglasem tempo haarab ilmselt tavaliselt kiirustavaid turistegi. Enamus jalutavad vaiksetel ja suhteliselt tühjadel külatänavatel või istuvad küla paaris restoranis lõunalauas. Ei mingit tavalist turistidega kaasas käivat kära ega lärmi. Mulle see väga sobib!

Edasi viis meie tee järgmisesse maalilisse mägiasulasse - Spania Dolinasse. Tegemist on kunagise vase ja hõbeda kaevanduste juurde tekkinud külaga, mille praegune alaline elanikkond ei ületa siiski 200 elanikku. Kunagine hiilgus ja kuulsus (kaevandused suleti 1888) kaevanduspiirkonnana on põhimõtteliselt kadunud tänaseks päevaks. Kaudselt põhineb küla majandus aga ikkagi sellel: nüüd läbi turismi. Suurim vaatamisväärsus on küla kindlustatud kirik, kuhu viib keskväljakult ligi 200 astmega kaetud trepp. Katariina ja Eliisabet ei viitsinud kiriku pärast sellist teekonda ette võtta ja otsustasid hoopis kohvikusse minna. Seega asusime trepist üles rühkima Eveliniga kahekesi. Kirik on väga armas seal üleval küla kohal kõrgudes. Kahjuks suletud. Käisime ringi ümber kiriku, mille järel selgus, et me siiski ei saa päris ringi teha ja pidime tuldud teed tagasi tulema. Külas säilinud ja tänaseks rekonstrueeritud kaevurite puidust elamud on ehitatud algselt 17. ja 18. sajandil. 16. sajandist on pärit "koputaja" ehk spetsiaalne kellatorn, mis kutsus hommikuti kaevureid tööle. Küla lähedal asuvates metsades on säilinud ka vanad kaevanduskäigud ja muud tehnilised rajatised. Üks käik oli külas sees ka. Sinna piilusime sisse. 

Ja kuna Slovakkia on ju kuulus oma imeliste losside poolest, siis pidime ikka veel mõnda vaatama. Kui näiteks Vkolineci puhul oli tegemist rahvusromantilise külaarhitektuuriga, siis Bojnice lossi puhul on tegemist väga imposantse kõrgaadli lossiarhitektuuriga. Bojnice loss on algselt ehitatud 12. sajandil, millest on säilinud mõningaid gooti ja renessanssi algupäraseid elemente. Loss on kuulunud pikalt Ungari kuninga perekonnale. 16. sajandil ehitati loss ringi, mis on jätkunud nii 18. kui 19. sajandil. Lõpuks tegi viimane kuulus lossiomanik krahv Janos Ferenc Palffy  aastatel 1888-1910 keerulise romantilise rekonstrueerimise, mille eeskujul lõi Prantsusmaa Loire´i oru losside jäljenduse.

Pärast mitmeid omanike vahetusi ja pikki tülisid selle ümber omandas lossi riik. Alguses olid selles mitmed ametiasutused kuid pärast põlengut 1950. aastal ning sellele järgnenud rekonstrueerimist avati lossis muuseum. Bojnice ise oli aga suhteliselt kiire ja rahvast täis linnakene. Kuna jõudsime linna peaaegu õhtusel ajal ja väga pikalt ei tahtnud seal aega veeta, mõtlesime, et vaatame ainult lossi üle ja liigume edasi. Kuid lossi ümbruses oli keeruline leida parkimiskohta ja seega läks Evelin vaid kaameraga lossi juurde. Meie sõitsime nii kaua paar korda ümber lossi ja kvartali ning imetlesime erineva nurga alt avanevaid vaateid lossile. Tõeline muinasjutuloss! Pidimegi natukene aega kokku hoidma. Sest ees ootab meid veel üks imeline küla - Ćićmany.

Ćićmany küla asub kõrgel mägedes. Sõites sinna üles mäkke saime ootamatult äärmiselt kõva äikesevihma. Vihma kallas nii tugevalt, et keeruline oli sõita. Paljud autod lihtsalt seisid tee ääres. Me ikka sõitsime vapralt edasi. Kuid kõrgele mäkke ronides meeletus vihmasajus oli auto bensiinikulu väga suur...ootamatult suur ja sellega polnud me arvestanud. Hiljemalt pärast Ćićmany küla vajasime kiiresti tanklat! Meie lootus, et äike ja vihm lakkab meie külasse jõudes, osutus muidugi asjatuks. Natukene vaiksemaks oli sadu siiski jäänud. Meil oli nelja peale kaks erkpunast vihmakeepi. Tüdrukud nagunii vihmaga ei viitsinud autost välja ronida...järelikult jäid keebid mulle ja Evelinile. Ajasime need selga, võtsime fotokad ja jooksime autost välja esimese katuse alla.

Vihma ladistas endiselt lakkamatult. Jooksime katuse ääre alt räästa alla ja tagasi. Saime ikka teha mõned pildid, natukene ringi jalutada ja ülevaate külast. Jälle täiesti fantastiline koht! Tegemist taas rahvakultuuri kaitsealaga, mis loodud 1977. aastal. Küla nimi on tulnud slovakikeelsest sõnast "ćićman", mis tähendab metsameest, kes teeb töö ajal häält. Esimene viide külale pärineb aastast 1272. 1921. aastal tabas küla suur tulekahju. Küla taastati tollal väga helde riigiabiga oma esialgses väljanägemises. Kuni eelmise sajandi keskpaigani oli külaelanike põhiliseks tegevusalaks lambakasvatus. Ćićmany teevad eriliseks tema majad: väga spetsiifiliste valgete mustritega kaunistatud hooned. Samuti hoitakse au sees rahvamuusikat, rahvatantsu ja rahvariideid. Ning samuti ei ole tegemist muuseumi vaid elava külaga! Astusime sisse korra kohvikusse. Uurisime sealt igaks juhuks üle lähima tankla asukoha - põhimõtteliselt ühtis see teave paari kilomeetri raadiuses Google andmetega.

Ćiśmanist alla sõites hakkas vihm varsti ka üle jääma. Tankisime. Siis hakkasime sõitma Ungari piiri poole. Olime suhteliselt piiri ääres valinud välja ühe kämpingu. Sinna kohale jõudes selgus aga, et see suletud juba. Kõrval oli hotell, koht ise oli nagu halvas Ameerika õudusfilmis kujutatud mahajäetud tööstusmaastik, hotellis oli administraatoriks selline tõeline naisvangivalvur. Kumminui ainult puudus. Küsis aga ta selles tondilossis ööbimise ees sellise müstilise summa, et me juba põhimõtte pärast loobusime. Kuigi oleks saanud voodisse magama. Erilist hubasust see koht ei tekitanud. Otsisime linnast veel paari hotelli - ühte polnud olemas, teine oli suletud ja kolmas lõpetanud töö. Sõitsime kämpingu juurde tagasi. Seal oli parklas juba mitu majaautot parkimas. Nemad ilmselt polnud ka õigel ajal saabunud ja pidid veetma oma öö parklas. Kuigi meiega võrreldes olid nad igati paremas seisus - meil oli telk vaja püsti panna! Katariina ja Eliisabeti arvates nägi see ümbrus aga nii kummaline ja võõristav välja, et siin telgis ööbimine ehmatas nad tõsiselt ära.

Otsustasime siis sõita edasi veel. Kuigi kohe oli piir ja tegelikkuses Ungaris me ööbida ei tohtinud. Hetkel on Ungarisse sisenemine välismaalastele lubatud vaid transiidiks. Piiril polnud aga mitte hingelistki. Sõitsime edasi paari välja otsitud hotelli ja kämpingu juurde. Kõik olid suletud. See on ikka kummaline nähtus - kuidas saab hotelli näiteks sulgeda kell kaheksa õhtul??? Siis ju enamus külalisi alles saabuma hakkab! Viimases kämpingus polnud samuti hingelistki. Ruumi aga laialt ja kedagi eriti seal ööbimas polnud. Hinnakirja aga kuskil väljas ei olnud, niisama ei julgenud ka telki püsti hakata panema. Kämpingu ümbruses oli aga kena korralik muruplats. Kuna kell oli juba peaaegu üks öösel, siis pidime midagi ära otsustama. Mina kui autojuht ja ilmselt siis kõige väsinum, tegin lõpuks otsuse, et rohkem ma edasi ei sõida! Panime telgi püsti ja kobisime magama. Kõhud oli õnneks täis - olime käinud vahepeal MacDonaldsis söömas.

Sõitsime täna 501 kilomeetrit. Raha kulus 18 eurot Orava lossi piletitele, 3 eurot seal parkimisele, 8 eurot Vkolineci piletid ja parkimine, õhtusöök 18 eurot, bensiinile 30 eurot. Kokku 77 eurot.

AUTOREIS BALKANIMAADESSE! ESIMENE JA TEINE PÄEV!

ESIMENE JA TEINE PÄEV - 18. ja 19. juuli 2021!

Minul ja lastel oli kindel plaan teha meie autoreiside sarja viimane reis Balkanimaadesse kaks aastat tagasi. Siis kujunes suvi aga üllatavalt tihedaks ning kiireks ja otsustasime lükata selle aasta võrra edasi ehk siis eelmisesse suvesse. No ja eelmisel suvel toimus kõik see, mis igasuguse reisimise väga keeruliseks tegi. Kuni viimse hetkeni olime me siiski peaaegu kindlad, et kõigele vaatamata teeme oma plaani teoks! Aga juuli alguses koroonaviiruse leviku olukorda Euroopas jälgides pidime ikkagi tunnistama, et me ei saa reisile minna - minek oleks olnud küll võimalik, aga tagasitulek Euroopa Liitu mitte sinna kuuluvatest riikidest võis osutuda keeruliseks - aga me tahtsime ikka koju tagasi ka! Ja õige otsus see oli, sest juba eelmise aasta juuli lõpust läks olukord näiteks Horvaatias uuesti kiiresti keerulisemaks.

Ja nii tuligi veel korra lükata meie reis edasi! Edasi lükkamise kurvaks tagajärjeks oli kahjuks see, et Karl ei saanud meiega nüüd enam liituda. Temal oli oma rahvatantsurühmaga juba 10 päevane reis Küprosele juuli alguses. Veel peaaegu kolm nädalat suve jooksul poleks ta saanud töölt puududa. Karli asemel liitus minu, Katariina ja Eliisabetiga aga juba kogenud reisikaaslane Evelin. Siiski polnud see valmistumine ja minek eriti kerge sellelgi aastal. Otse vastupidi: ma pole mitte kunagi nii palju uurinud ja puurinud erinevatesse riikidesse sisenemise tingimusi. Meie seltskond on 3/4 ulatuses täielikult vaktsineeritud. Eliisabet oli saanud ainult ühe süsti. Tema ei jõudnud enne minekut teist doosi kätte saada. Kui selle 3/4 oligi kõik selge ja mingit probleemi polnud, siis 1/4 puhul oli kõik väga segane. Lõpuks kirjutasin lausa riikide kaupa alates Lätist üles mida ja kuidas nõutakse. 

Lõpliku tulemusena selgus, et lisaks oma ühele vaktsiinidoosile peab Eliisabet tegema enne minekut kiirtesti, mida nõutakse Poolas. Lätti ja Leetu sisenemisel sobis ta kenasti erinevate väikeses kirjas erisuste alla: tuli kasuks, et tegemist on koos vanemaga reisiva alaealisega, kelle ülejäänud reisiseltskond on täielikult vaktsineeritud. Vot, kui keeruliseks ja peeneks võivad minna erinevad nüansid! Ja niiviisi mööda internetti surfates jõudsin järeldusele, et ma ei jõua eluski kõikide nende iga päev muutuvate tingimustega ennast lõplikult kurssi viia ning otsustasin, et esialgu teeme endale asjad selgeks kuni Horvaatiani ja siis vaatame jooksvalt edasi. Pidin paratamatult arvestama sellega, et meie teekonna jooksul tuleb meil Eliisabetile teha mõned testid järgmisesse riiki sisenemiseks.

Riike oli meil plaanis ju palju. Osad tuli muidugi lihtsalt läbi sõita nagu Läti, Leedu, Poola, Slovakkia ja Ungari. Poolas oli plaanis siiski paar peatust. Meie põhiliseks eesmärgiks olid aga Balkanimaad ehk Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro, Albaania, Makedoonia (ametlikus kõnepruugis nüüd Põhja-Makedoonia), Kosovo ja Serbia. Kuna riike väga palju ja aega napilt, siis otsustasime jätta välja Sloveenia. Kindlalt oli paika pandud startimise kuupäev 18. juuli. Oma reisi alustasime sellel korral üldse mitte kodust nagu alati vaid Meremäelt. Olime Katariinaga seal kaks eelnevat päev Ostrova festivalil. Eliisabet ja Evelin tulid laupäeva õhtul bussiga järele ja pühapäeva hommikul 18. juulil kell 8.00 istusimegi autosse ning meie seiklus algas.

Lätti sisenesime läbi Misso. Ei piiril ega terve tee läbi Läti ei tundnud meie vastu keegi huvi. Sama oli Leeduga. Ning Poolaga. Esimese päeva eesmärgiks oli meil jõuda Poola lõuna osas asuva Krakovi lähedale pisikesele Wieliczka linnale võimalikult lähedale kuna järgmisel päeval kell 12.00 olid meil ostetud Wieliczka soolakaevanduse muuseumisse piletid. Evelin leidis juhuslikult kämpingu parajas kauguses meie eesmärgist. Ööbisime seal. Telk üles ning tegime kiire õhtusöögi kaasa võetud varudest. Sellel reisil polnud meil plaanis küll kogu aeg telgis ööbida ega ise süüa teha, aga igaks juhuks olid kaasas nii priimus, söök kui telk. Et olla valmis kõigeks...

Järgmisel hommikul ärkasime kell kaheksa. Hommikune puder, tee ja kohv valmisid priimusel. Katariina ja Eliisabet pakkisid telgi kokku - nad on selles juba omandanud meistriklassi kõigi meie eelnevate autoreiside raames. Pärast üheksat hakkasime sõitma ning jõudsime kena varuajaga muuseumi juurde. Auto saime parkida peaaegu muuseumi sissepääsu juurde, kenasti juhatati ainukese vaba kohani ja sujuvalt kasseeriti selle eest sisse 3,5 eurot. 3-5 eurot osutus kogu reisi jooksul kusjuures tavaliseks taksiks, mis parkimise eest küsiti. Aega selle eest ei limiteeritud peaaegu kuskil - oleks saanud parkida terve päeva. Igal juhul odavam kui Tallinnas mõni tund parkimist!

Muuseumi juures otsisime natukene seda õiget järjekorda, milles pidime seisma. Vahetasime oma netipiletid nö päris piletite vastu ning saime varsti kätte oma inglise keelse giidi. Ilma giidita kaevandusse arusaadavatel põhjustel ei lubata. Pole vaja, et mõni turist maa-alustes labürintides ära kaob. Kaevanduskäikude kogupikkus on umbes 250 kilomeetrit, millest turistide ringkäik 3,5 vaid. Kogu maailmas ainulaadne Wieliczka kaevandus, mis on ka UNESCO nimistusse kantud, on nagu suur maa-alune linn oma tänavatevõrgu, transpordi, poodide, restoranide, kontserdi-, konverentsi- ja näitusesaalide ning kirikutega. Ei puudu ka hotell ning tervisekeskus! Sest sool mõjub ju tervendavalt mitmetele terviseprobleemidele. Samamoodi ei saanud kunagised kaevanduse töölised, keda oli mitmeid tuhandeid, lisaks veel mitu sada hobust, kurta ebatervislike töötingimuste üle, mis on maa-alustes kaevandustes tavalised. Soolakaevandus oli pigem tervistav keskkond. Töö oli muidugi raske sellele vaatamata.

Wieliczka soolakaevandus on toonud Poolale kõvasti rikkust. Poola käes oli sajandeid Euroopa soolamonopol ning kui arvestada seda, et soola hind oli peaaegu võrdne kulla hinnaga, siis on arusaadav miks eelkõige Krakow, mille külje all Wieliczka asub, kui ka kogu kuningriik, olid sajandeid majanduslikult väga heal järjel. Soolakaevandamine oli toonasele riigile suurim sissetuleku allikas andes ajuti lausa 1/3 kogu riigi sissetulekutest. Esimesed soolakaevandamise asulad tekkisid Wieliczkasse juba pea 5000 aastat tagasi. Ametlikult loetakse Wieliczka kaevanduse sünniks aga 1289. aastat, mil Krakowi ja Sileesia hertsog Henry IV andis ametlikult loa soolakaevurite küla asutamiseks. Soolakaevandamine lõpetati soola varude ammendumise tõttu 1996. aastal. Kuid näiteks viimane tööhobune viidi kaevandusest välja alles 2002. aastal.

Kaevanduses ringkäiku lõpetades meid põhimõtteliselt visati sealt maa alt välja täiesti tundmatus kohas. Keegi ei hoiatanud meid ette, et me tagasi ei satu samasse kohta, kust maa alla läksime. Natukene aega pidime nüüd orienteeruma, et auto üles leida. Edasi sõitsime aga Auschwitzi. Sinnagi olid meil piletid ette broneeritud kella viieks. Auschwitzi koonduslaagri muuseum on kõigile külalistele tasuta, kuid külastusaeg tuleb siiski ette broneerida nimeliselt. Auschwitzi koonduslaager oli Hitleri Saksamaa suurim ja tuntuim II maailmasõja aegne koonduslaager okupeeritud Poolas. Laager töötas aastatel 1940-1945. 1947. aastal tehti laagri territooriumile muuseum ning alates 1979. aastast on see kantud UNESCO nimistusse.

Kuna kõhud olid meil juba väga tühjad parkisime auto muuseumi parklasse ja läksime üle tee kohvikusse sööma. Söögid käes, hakkasime vaatama, kus asub siis muuseumi sissepääs, kus peame 30 minuti pärast olema. Suureks üllatuseks, mitte meeldivaks, avastasime, et muuseumisse on jalutada 30 minutit! Imestasime, mis me imestasime, et kuidas nii, enne olime ju tulnudki juba muuseumi juurde, aga teha polnud midagi. Pakkisime oma toidud kaasa ja hakkasime liikuma. Autoparkla ees silmasime muuseumibussi. Hetke ajel tulime mõttele, et kui see muuseum on parklast nii kaugel, äkki siis käibki buss sinna!? Jooksime bussi peale, juba sees olijatelt küsisime üle, et kas see läheb Auschwitzi muuseumisse, saime jaatava vastuse. Olime suhteliselt õnnelikud sellise kiire avastuse peale, mis päästis meid ligi poolest tunnist kiirkäigust ja veel käigu pealt söömisest. Buss sõitis aga päris pikalt...ning olime veelgi õnnelikumad, et ei pidanud seda teed jala käima.

Muuseumi sissepääsu juurde jõudes ei soovinud keegi meie ette broneerituid pileteid näha. Imestasin jälle, et miks nii pikk ettevalmistus, kui kohapeal keegi ei kontrolli mitte midagi. Ja oli ometi veel öeldud, et kindlasti peab kaasas olema isikut tõendav dokument, et kontrollida pileti vastavust tegelikule isikule. Läksime siis väravast sisse lihtsalt - meie saime siseneda sinna omal vabal valikul, mis kunagistel vangidel, kelle mälestuseks ongi endisest vangilaagrist muuseum tehtud, loomulikult puudus. Auschwitz oli üks kurikuulsamaid kunagise natsirežiimi koonduslaagreid olles otseselt vangide, kellest suur enamus olid juudid, süstemaatilise hukkamise koht. Kuna laagrisse tuli raudtee oli suure hulga vangide transportimine siia kerge.

Üks koonduslaagri ülematest, Rudolf Höss, tunnistas Nürnbergi kohtuprotsessidel, et Auschwitzis suri kuni 2,5 miljonit inimest, kellele lisandus veel pool miljonit nälga ja haigustesse surnut. Suur osa vange tapeti gaasikambrites mürkgaasi Zyklon-B abil. Surmapõhjustena järgnesid järjekindel näljutamine, sunnitöö, haigused, enesetapud ja meditsiinieksperimendid. Kõige kurikuulsam natsist arst Josef Mengele töötas just Auschwitzis, kus tegi vangidega erinevaid meditsiinilisi katsetusi. 1990. aastal teatas aga laagri muuseum, et hukkunute arv oli umbes 1,1-1,6 miljonit inimest, kellest 90% olid juudid. See seisukoht on tänapäeval üldtunnustatud. Erinevad revisionistlikud ajalookäsitlused pakuvad hukkunute arvuks hoopis 70 000-120 000 inimest. Aja jooksul ongi hukkunute ametlikku arvu mitmel korral vähendatud. Auschwitzi koonduslaagri ellujäänud vangid vabastas Punaarmee 27. jaanuaril 1945. Selleks ajaks oli jäänud laagrisse 7000 vangi.

Mind hämmastas see, kui hästi olid kõik säilinud hooned korras hoitud. Kohati jäi mulje, et iga väikseimgi puidutükk on eraldi konserveeritud. Laagri territoorium tundus samas kuidagi lage. Küll oli aga väga hästi aimatav kunagise laagri plaan. Kuna osad vangide majutamise barakid olid puidust, ei ole suur osa neist säilinud, kuid alles on jäänud barakkide betoonist ja kividest vundamendid, mis lasevad aimata kogu laagri suurust ja mastaapsust. Barakid on säilitatud täpselt samasuguse sisustusega nagu nad kunagi olid, majutamaks neid sadu tuhandeid õnnetuid poliitiliste mängude ja Hitleri ohvreid. Jalutasime laagri läbi. Katariina ja Eliisabet olid läinud kahekesi. Ning endiselt oli mul tunne, et me pole nagu näinud päris kõike, et mingi osa muuseumist on kuskil veel, mida me üles ei leia. Olime uurinud laagri plaani väga põhjalikult. Aga ikkagi ei vastanud see muuseum minu ettekujutusele ning eelnevatele teadmistele. Helistasime tüdrukutele, nemad olid kaugel teises laagri servas, kuhu meie polnud taibanud minnagi, läksime sinna järele neile. Otsisid samuti kõiki neid kohti, millest Eliisabeti siin varem käinud sõber, talle rääkinud oli. Kuid sealgi ei olnud midagi teistmoodi.

Olles nüüd juba vägagi põhjalikult käinud laagri territooriumi läbi imestasin ka külaliste vähesuse üle. Pileteid broneerides jäi mulle mulje, et tegemist on väga rahvarohke kohaga, kus turiste hordides. Siin jalutasid aga ainult mõned üksikud seltskonnad. Muidugi territoorium on suur ja inimesed hajusid laiali. Aga ikkagi... Lõpuks liikusime bussipeatuse poole tagasi. Bussis istudes jäin mõtlema nähtud muuseumi üle ja mulle hakkas lõpuks kohale jõudma, et me ilmselt ei olnud üldse õiges kohas!!! Selles mõttes, et olime õiges kohas küll, aga mitte põhimuuseumis. Auschwitzi laager koosnes kolmest suurest laagrist: Auschwitz I, Auschwitz II ehk Birkenau ja Auschwitz III ehk Monowitz. Lisaks oli veel 45 väikelaagrit. Meie olime käinud Birkenaus, mis territooriumilt oli küll kõvasti suurem põhilaagri Auschwitz I võrreldes, kuid siiski mitte muuseumi tähtsaim osa. Ning ma ju teadsin enne kõike seda...ja ometi ei süvenenud.

Oeh, milline tohutu pettumus! Ja siis kõige hullem veel see, et ise olime oma tormakuses nii rumalad. Aga bussiga põhimuuseumi juurde jõudes, jah, see hoone oli täpselt see, mille Eliisabet kohe alguses arvas olevat, kui autost välja astusime, saime kinnitust juba niigi arvatule, et tänaseks on muuseum ka suletud. Egas midagi, nüüd polnud enam midagi teha. Pakkisime ennast autosse tagasi ja hakkasime Slovakkia poole edasi sõitma. Vihma hakkas sadama. Ja teekond muutus mägiseks. Lõpuks kulgesimegi vihmasajus ja hämarduvas valguses läbi metsade ja mägede. Piirile jõudes olid seal isegi kaks piirivalvurit, kes uurisid kuhu me läheme, suutsime telefoni abiga tuvastada koha kuhu me siis läheme. Piirivalvurid jäid meie konarlikult nimetatud kohaga rahule: järelikult siis ikkagi eksisteerib selline kämping! Noogutasid tunnustavalt pead ja laususid, et sinna on sõita umbes 20 kilomeetrit - no tegelikult ütles täpselt asja meile sõber Google ka. Uurisid ka koroonatestide kohta. Vastasime, et oleme vaktsineeritud. Vaatas korraks neid pabereid, aga ega väga ei süvenenud. Ja dokumente ei soovinud üldse näha.

Kämpingusse jõudes ei olnud seal omanikku kohal. Aga keegi sõbralik naisterahvas, kes võis ilmselgelt olla ka kõigest suvaline külastaja, näitas meile kõik vajalikud asjad kätte ja lubas lahkelt telkida, et küll homme maksame ja suhtleme omanikuga. Tüdrukud panid Eveliniga koos telgi püsti, mina tegin õhtusöögi. Õhtust süües vaatasime korraks homset päeva. Peale minu polnud meist keegi varem Slovakkias käinud. Vaatamata sellele, et algselt oli meil plaanis Slovakkiast lihtalt läbi sõita (välja arvatud ühe erandiga, milleks oli Vkolineci muuseum-küla, mis kuidagi iseenesest sattus mulle ette ja jättis kustumatu soovi seda näha!), jäime nüüd kahtlema. Evelin oli leidnud mõned väga huvitavad ja ilusad kohad veel, mida oleks soovinud siin juba olles külastada. Päeva lõpuks tegime kompromissi: võtame lihtsalt läbi sõitmise asemele ühe päeva Slovakkiale ja vaatame neid kohtasid, mis ei jää meie põhimarsruudist liiga kaugele. Õnneks on Slovakkia suhteliselt väike maa. Täpsemate plaanide paika panemise jätsime hommikuks ning läksime magama.

Esimesel päeval sõitsime 1096 kilomeetrit ja teisel 347 kilomeetrit. Raha kulus kahe päeva peale kokku bensiinile 165, ööbimistele 36 (esimene öö 12 ja teine 24), söögile-joogile 10, parkimine ja teemaksud 9,5 ning soolakaevanduse piletid ja sealt kaasa ostetud kingitused olid kokku mulle, Katariinale ja Eliisabetile 71 eurot (üks pilet oli 22 eurot). Kokku siis 291,5 eurot. Kuludest üldised nagu bensiin, teemaksud, ööbimised ja parkimine jagame kõigi osaliste vahel ja Evelin maksab siis enda osa ja mina ülejäänud seltskonna eest. Katariina, kui tavaelus juba ise omal rahakotil toimetulev, tasus reisi jooksul mõned söömise arved, võttis natukene sularaha välja ja pidas üleval väikest õde nende omakäelistel retkedel.