NIZZA JA MONACO - NELJAS JA VIIES PÄEV!

NELJAS JA VIIES PÄEV - 25. ja 26. aprill 2024

Täna hommikul ärkasime juba natukene varem, pool kaheksa, hakkame ilmselt harjuma. Pärast hommikusööki hakkasime jalutama Cimiez´i kloostri juurde. No tegelikult on sellel ka pikk nimi: Notre-Dame-de-Cimiez! Meie hotellist oli sinna jalutada umbes pool tundi või isegi natukene rohkem. Tee ronis kohati päris järsult üles mäkke. Klooster asubki linna kõrval kõrguval künkal. Meid juhatas Google Maps aga suure autotee asemel väga pisikest jalgrada pidi, mis lõppes kloostri aia tagumises nurgas pisikese väravaga. Kogu selle tee jooksul kohtasime me vaid ühte alla tulevat vanahärrat, kes meid äärmiselt üllatunult ja pikalt silmitsema jäi. Õnneks oli värav lukust lahti ning pääsesime sisse. Kloostri ümber laius imekena aed. Jalutasime aia läbi. Minu tegelik eesmärk siia kloostrisse ronides oli aga hoopis Matisse´i haud. Kloostrikiriku kõrval asub surnuaed. Nii ilusat ja armsat surnuaeda polnud mina veel kunagi kohanud!

Eliisabet jalutas läbi väiksema osa surnuaiast ja arvas siis, et see ongi kõik. Mina sattusin veel teise osasse, mis hämmastas mind veelgi rohkem! Tundus uskumatu, et tegemist üldse surnuaiaga. Pigem tundus see mulle nagu mingi skulptuuride aed imeliste eemalt paistvate mägede taustal. Matisse haud on veel omakorda eraldatud aias, kuid selle juurde kahjuks ei saanud. Sain üle aia vaid piiluda ja tõdeda, et tõesti, seal ta on. Kui olin minagi lõpuks küllastunud sellest erilisest paigast, käisime ka kirikus sees. Järgmine sihtmärk oli kohe kloostri kõrval asuv Matisse´i muuseum. Teadsime küll juba ette, et enamus tema siinse muuseumi töid olid hetkel Jaapanis näitusel, aga läksime siiski. Mingi hüper-super hea muuseumiga minu hinnangul tegemist ei olnud. Poleks mitte midagi juhtunud, kui see oleks meil nägemata jäänud!

Kuna Matisse´i enda töid hetkel eksponeerida polnud võimalik, aga päris tühjaks ei tahetud ka seinu arusaadavalt jätta, siis oli üles pandud ühe Matisse´i suurima austaja ja järgija Djamel Tatahi tööd. Iseenesest polnud neil töödel ju häda midagi. Ainukene asi, et ühest oleks piisanud täiesti: kõik tööd oli äravahetamiseni sarnased! Matisse´i enda töödest olid praegu eksponeeritud tema graafilised lehed ning erinevatelt reisidelt kaasa toodud esemed. Matisse veetis Nizzas mitmeid aastaid vaimustudes siinsest Vahemere äärsest valgusest. Vähemalt saime me mõlemad siia muuseumisse tasuta - isegi minu õpilaspiletit arvestati siin ja keegi ei tundud huvi minu vanuse vastu. Siin samas kõrval asuvad ka Vana-Rooma asustusest säilinud termide ja amfiteatrite varemed. Varemetest leitud esemeid eksponeeritakse Matisse´i muuseumi kõrval asuvas arheoloogiamuuseumis.

Need kohad üle vaadatud otsustasime ka edasi minna jalgsi. Järgmine muuseum, mida külastada, oli Chagalli muuseum. Tee sinna viis läbi Nizza peenema elurajooni, kus kohtasime päris uhkeid villasi. Ootamatult oli Chagalli muuseumi ees väga pikk järjekord. Aga no loomulikult ei heidutanud see meid: mitte nüüd küll ainukene, aga see oli üks päris oluline pooltargument Nizzasse reisimise võimaluse kaalumisel. Lisaks siis Monacole. Järjekord läks siiski kiiresti. Kui hakkasime juba väravatele lähenema selgus, et kell üks hakkab muuseumis lõuna. Lootsime väga, et saame ikka enne lõunat sisse. Õnneks meil vedas ja olime Eliisabetiga ühed viimased, kes enne lõunat muuseumisse lubati. Tundub muidugi uskumatu, et tänasel päeval on kuskil veel lõuna. Nad peavad ju nii tegema kaks korda päevas muuseumi rahvast tühjaks! Üllatuslikult arvestati ka siin minu õpilaspiletiga. 

Tegemist on täiesti fantastilise muuseumiga! Soovitan tõesti kõigil, kes vähegi siia kanti satuvad seda kindlasti külastada. Nizzas on maailma suurim Marc Chagalli tööde kogu. Õnneks olid kõik tööd ka eksponeeritud. Kolm tööd olid vaadeldavad küll ainult ruumi ukselt. Selle tõttu oli isegi tavapärast piletihinda alandatud. Uskumatu, et sellega arvestati! Kõige olulisemad tööd siinses muuseumis on 17 õlimaali "Piibli sõnumi" seeriast, mis põhinevad Vana Testamendi Moosese ja Ülemlaulu raamatutel. Muuseum loodi veel kunstniku elu ajal 1973. aastal. Marc Chagall andis üksikasjalikke juhiseid hoone rajamiseks ning valis ise iga üksiku teose jaoks parima võimaliku asukoha. Hoone juurde tegi kunstnik imelise mosaiigi, mille juurest avaneb vaade tiigile ning kontserdisaali sinistele vitraažidele.

Marc Chagallil oli ka soov, et muuseumis toimuks igal aastal mõni näitus maailma vaimse ja religioosse ajalooga seotud teemadel. Kas sellega siiani arvestatakse ei oska kahjuks öelda. Marc Chagall sündis 1887. aastal juudi perekonnas Vitebski lähedal Valgevenes, mis tol hetkel oli Vene impeeriumi koosseisus. Enne esimest maailmasõda reisis ta palju Pariisi, Peterburi ja Berliini vahet. Sõja ajal töötas ta Vitebskis rajades sinna isegi kunstikolledži. Pärast sõda töötas ta väga rasketes tingimustes revolutsioonijärgses Moskvas, kust lahkus siiski 1923. aastal uuesti Pariisi. Teise maailmasõja ajal põgenes ta USA-sse, kust naases Prantsusmaale uuesti 1948. aastal. Marc Chagalli on nimetatud parimaks juudi kunstnikuks läbi aegade. Mina isiklikult nii tagasihoidlik ei oleks ja nimetaksin teda üldse üheks maailma parimaks kunstnikuks läbi aegade. Ta on teinud palju monumentaalset kunsti suurte vitraažide ja seinamaalide näol. Pablo Picasso ütles 1950ndatel, et kui Matisse sureb, siis on Marc Chagall ainukene järelejäänud kunstnik maailmas, kes mõistab veel värvi tähendust. Ning värvi on Chagalli töödes tõesti imeliselt palju. On raske leida mõnda teist kunstnikku, kes kasutanud värve nii rikkalikult ja samas nii harmooniliselt. Üksi tema töö ei tundu liialdusena vaid salapärase ja müstilisena!

Jõudsime Chagalli muuseumi enne selle sulgemist kenasti ja põhjalikult läbi vaadata. Nüüd jalutasime uuesti vanalinna. Sõime seal kerge lõunasöögi ja suundusime Lascarise paleesse. 17. sajandi paleed kaunistavad rikkalik stukkdekoor, flaami seinavaibad, ilusad puitelemendid ja illusionistlikud laemaalid. Ja taas saime sisse tasuta! Saades küll piletimüüja siira imestuse osaliseks, et nii vana üliõpilane! See käis siis minu kohta! Paleest avastasime vanade muusikariistade kollektsiooni. Oma rohkem kui 500 pilliga on see Prantsusmaal suuruselt ja tähtsuselt teine vanade muusikariistade kogu. 1942. aastal ostis Nizza linn hoone endistelt omanikelt just siia muuseumi rajamiseks. Meie seal olles saabus muuseumisse parajasti õpilasgrupp. Temperamentsed puberteedieas teismelised on ilmselt kõikide muuseumitöötajate hirm. Nüüd käisid nad neil kõikjal katastroofi aimava pilguga järel valmisolekuga kukkuvaid asju lennult kinni püüda. 

Meil oligi aeg lahkuda. Viimane vaatamisväärsus meie tänases programmis oli Massena palee - nüüd siis see õige. Täna leidsime selle üldse mitte kaugel Massena väljakust. Kuid nüüd oli järgmine ületamatu tõrge: nimelt oli muuseum suletud kaheks päevaks mingi uhke ürituse tõttu. Kodulehele loomulikult pole mõistlik sellist infot panna. Sellel korral ma isegi eile külastasin seda: midagi suletud oleku kohta mulle silma ei hakanud. Aga samas; ega nad olulist infot varjavad kiivalt jagades seda vaid prantsuse keele oskajatega. Aga kui nii, siis nii! Ei jäänud meil muud üle, kui jalutada tagasi Massena väljakule ning veeta aega kohvikus. Ilm oli äärmiselt palav ja üks külm õlu kuluski ära. Põhimõtteliselt oli meil nüüd kõik plaanitu tehtud! Jäi üle leida veel kingitus Katariinale. Karlile olime ostnud lahedad sokid Chagalli muuseumist. 

Pärast puhkepausi liikuma hakates jäi meile suhteliselt ruttu teele raamatupood. Ning see oli just see, mida vajasime! Suhteliselt kiiresti leidsin täpselt Katariinale mõeldud inglisekeelse raamatu. Valisin ka endale ühe inglisekeelse juturaamatu. Jäin nende hindade ja valiku lummusesse! Kui riigi rahvaarv on ikka ligi 70 miljonit, siis on võimalik tõlkida oma keelde kõiki raamatuid normaalse hinnaga. Alustuseks sattusin nagu nõiutult reisiraamatute osakonda. Ma usun, et siin oli absoluutselt iga väikseimagi riigi reisijuht. Ja hinnad olid keskmiselt 10 kuni 15 eurot! Aga asi, mida ma poleks isegi unes suutnud ette kujutada: siin oli eraldi korrus ajalooraamatutele!!! Kõik tõlgitud prantsuse keelde, kõrgeim hind 15 eurot. Jah, peaaegu kõik olid pehmekaanelised, kuid seal pole ju mingit vahet. Ma oleksin nagu paradiisi sattunud... Mõnikord on uhke olla väikese rahva esindaja, aga siis mõnikord tajud terava selgusega, kuidas mingid asjad jälle selle vastu räägivad.

Veetsime raamatupoes päris tükk aega. Teel hotelli käisime läbi meie tänaval asuvast pagaritöökojast ja ostsime õhtuks mõned saiakesed. Juust ja natukene veini oli meil veel alles eelmistest õhtutest. Olime esimesel hommikul maksnud küll kõikideks päevadeks hommikusöögid ette ära, aga süvenedes äralennu aega, selgus, et me ei jõua hommikust süüa. Kaasa nad ei saa ka meile pakke panna, sest värsked saiad tulevad neile sealt samast pagari juurest kell seitse. Aga meie pidime lahkuma hiljemalt 6.45. Saime siis raha tagasi kenasti! Toas pakkisime asjad enam-vähem kokku. Sõime ära saiakesed ning muud jäägid. Lugesime. Mina kirjutasin. Hommikul läksime lennujaama ja lennuki peale. Kenasti õigel ajal olime Riias. Ilm oli Riias meie reisi algusega võrreldes ka paremaks läinud - lumest polnud enam igal juhul jälgegi.

Sõit koju läks kiiresti. Ilma ühegi ootamatuseta. Ühe söögipeatuse tegime Lidos. Eliisabet võttis isegi seal söögi kaasa ja läks autosse sööma algava loengu tõttu. Sealt edasi otse koju. Kahel viimasel päeval kulutasime raha Chagalli muuseumis 8 eurot, Matisse´i muuseumist ostetud kingitus Karlile oli 12 eurot, lõunasöök 30 eurot, kohvik 15 eurot ja raamatupoes kulus 16 eurot. Kokku siis 81 eurot. Kõikide päevade peale kokku kulutasime 453,5 eurot. Lennukipiletid maksid kahe peale kokku 210 eurot. Hotell oli 340 eurot ning 26 eurot maksime parkimise eest Riia lennujaamas. Kogu reis kokku siis 1029,5 kahe inimese peale. Umbes 500 eurot siis inimene! 

NIZZA JA MONACO - KOLMAS PÄEV!

KOLMAS PÄEV - 24. aprill 2024

Ärkasime 8.00, mis on päris hea tulemus, arvestades, et Eestis oli kell sel hetkel juba üheksa. Seega me magasime päris normaalselt. Sõime oma armsas hotellis hommikusöögi ning läksime rongi peale. Täna ootas meid Monaco! Kuna pea alati on piletiautomaat meie saabudes lõpetanud töö, siis nüüd oli meil harukordne võimalus osta pilet päris inimese käest ja loomulikult otsustasime seda kasutada. Aga no see järjekord venis ikka tõeliselt! Piletimüüjal olid vist kõik kunded parimad sõbrannad... vaevalt ta muidu igaühega nii pikalt lobisenud oleks! Isegi kohalikud hakkasid ilmutama lõpuks teatud närvilisuse märke. Saime siiski piletid kätte ja tormasime perroonile. Suure kiiruga jäi meil aga märkamata kuhu poole peame sõitma ja nii me selle vale rongi peale sattusimegi.

Aga järgmises peatuses tulime maha, ootasime 15 minutit uut rongi ja sõit võiski alata. Nüüd, õiges suunas sõitev rong, oli ootuspäraselt puupüsti täis Monacosse sõitjaid. Ei taha üldse teada, kui palju neid inimesi oleks siin nt juulikuus!? Sõit võttis aega natukene alla tunni aja. Eliisabeti telefonil oli siin mingi error: kui mina olin veendunud, et oleme Monacos ja peame maha minema, näitas tema telefon, et peame veel tükk aega edasi sõitma. Õnneks läksime siiski maha. Muidu oleksime ühe päeva jooksul kaks korda valesti sõitnud. Jalutasime kõigepealt sadama juurde. Monaco Vürstiriigi puhul on tegemist pisikese kääbusriigiga (2,02 ruutkilomeetrit)  - ainult Vatikan on veelgi väiksem riik. Rahvastiku tiheduselt on Monaco aga maailmas esikohal (38 350 inimest). Huvitav on võib-olla seegi, et Monacos puuduvad looduslikud taimekooslused, kuid on näiteks 7 parki!

Monaco on väga tihedalt olnud läbi ajaloo seotud Prantsusmaaga ning selle märke on säilinud tänase päevani. Näiteks nimetab Monaco vürst valitsust juhtiva riigiministri kolme Prantsusmaa esitatud kandidaadi seast. Kuni 2002. aastani sai riigiministriks määrata vaid Prantsusmaa kodaniku. Vürstil ja riigiministril on täidesaatev võim. Seadustandev võim kuulub Rahvuskogule. Kolmandik Monaco elanikest ongi prantslased. Kusjuures 2016. aasta rahvaloenduse andmetel elas riigis ka 31 eestlast! 1861. aastal sõlmitud kokkuleppe järgi tagab Monaco kaitse sõjalise rünnaku korral Prantsusmaa. 6. sajandil eKr asus siin piirkonnas Vana-Kreeka koloonia Monoikos, mis andiski nime Monacole. Monaco ajalugu on sarnane Nizza omale ning aegade jooksul on mõningad ühed ja samad valitsejadki neil kahel linnal olnud.

Monaco iseseisvus 8. jaanuaril 1297. aastal, mil asumi ostsid Genova käest Grimaldid. Vaatamata suurtele perekonnatülidele ja vähemalt ühele poliitilisele mõrvale on üks maailma vanim dünastia endiselt võimul. Monaco võlgneb oma kuulsuse eelkõige kasiinole. Lõputute legendide allikaks olev Grand Casino rajas 1865. aastal pankrotist pääsemiseks Charles III. Ettevõte osutus niivõrd edukaks, et 1870. aastal sai riigis kaotada ära maksud. Kasiino rajati iidse Monaco-Ville sadama vastas asuvale viljatule kaljuneemele, mis hiljem nimetati valitseja auks Monte-Carloks. Monte-Carlo on siis üks Monaco linnaosa. Tänapäeval on Monaco paljude jaoks maksuparadiis ning kohalike elanike sissetulek on maailma kõrgeim. Monacol on Prantsusmaaga sellel teemal olnud ka lahkhelisid. Hetkel on kokkulepe kahe riigi vahel, et 5 aastat Monacos resideerinud prantsuse ärimehed peavad hakkama maksma makse. Teisena on kindlasti kuulsad Monacos toimuvad rallid: Grand Prix de Monaco ja Monte-Carlo ralli! Nimed on tulnud küll Monacost, kuid ralli ise kulgeb suures enamuses siiski Prantsusmaa teedel. Monaco on lihtsalt ilmselgelt liiga väike rallisõitmiseks! Mulle see ralliasjandus üldse ei meeldinud: suur osa mereäärsest alast on ehitatud täis ilgelt koledaid tribüüne, mis kasutusel vaid paaril korral aastas. Mereäärsed kohvikud paiknevad tribüünide all, kus puudub igasugune vaade merele!!!

Sadam üle vaadatud asusime vürstipaleed otsima. Selleks tuli ronida üles mäe otsa. Ostsime piletid ning käisime paleed ka seest vaatamas. Palais Princier on ehitatud 13. sajandil ning täidetud hindamatute freskode, mööbli ja vaipadega. Palee on avatud vaid suvekuudel. Aprill kuulub nende hulka siin. Hetkel on Monaco valitseja vürst Albert II. Kahtlemata on kõige kuulsam Monaco valitseja läbi aegade aga hoopis tema isa, prints Rainier III. Monaco oli pärast II maailmasõda madalseisus, riigikassa oli kehvas seisus ning Rainier otsustas ehitada uuesti üles Monaco õitsengu tehes riigist maksuparadiisi ning turismikeskuse. Selle aluseks oli vaja aga nii öelda positiivset reklaamikampaaniat riigile, millele arvati kaasa aitavat prints Rainieri abielu mõne kuulsusega. Asuti otsima abikaasat kuulsate filminäitlejate seast. Üheks variandiks olevat olnud isegi Marilyn Monroe. Valituks osutus lõpuks Grace Kelly, kellega olevat korraldatud kohtumine Cannes´i filmifestivali ajal fotosessiooni ettekäändel printsi palees. Kui palju sellest loost on tõsi otsustagu igaüks ise!

Veel teine ja ilmselt olulisemgi põhjus kiirustamaks abieluga oli see, et seaduse järgi pidi Monaco troonil olema meessoost Grimaldi. Vastasel juhul oleks läinud troon Prantsusmaale. Seega oli Rainieril vaja trooni säilitamiseks oma suguvõsale poega! 2002. aastal see seadus siiski muudeti. Ilmselt ongi läbi aegade olnud kuulsam printsess Grace kui tema abikaasa Rainier. Grace Kelly sai õnnetult surma 1982. aastal autoõnnetuses südamerabanduse tõttu kui tema auto mägisel teel teelt välja sõitis. Autos oli ka tema teismeline tütar printsess Caroline, kes pääses imekombel kergelt. Jalutasime läbi ka paar palee kõrval olevat vanalinna tänavat ja ühe pargi. Väga ilusad! Vanalinnast ostsime mõned külmkapimagnetid koju viimiseks. Olid tunduvalt odavamad võrreldes Nizzas müüdavatega! Imetlesime ilusaid vaateid merele ning külastasime Monaco katedraali ehk Cahtedrale de Notre-Dame-Immaculee´d.

Ja ega siin rohkem nagu midagi vaadata ei olnudki. Jalutasime rongijaama tagasi: järgmine peatus Eze! Eze puhul on tegemist pisikese ajaloolise mägikülakesega. Rongilt maha tulles sõime kõigepealt lõunat esimeses kohvikus, mis rongijaama juures asus. Olime lootnud küll leida mõne toreda kohviku Monacos, aga sealt ei leidnud me ühtegi kohvikut. Peale siis nende juba mainitud jubedate seal mere ääres tribüünide all. Tellisime võileivad. Kätte saades saime alles üllatuse - see võileib oleks olnud paras kolmele inimesele! Suutsin süüa kolmandiku ära ja ülejäänud pakkisime kaasa. Nüüd algas matk alles siis tõelisse Eze külla, mis asub kõrgel mäe otsas. Google Mapsi järgi oli sinna tund aega ronimist.

Umbes nii kaua meil läkski. Tegime mõned pildistamise ja looduse imetlemise pausid, sest rada oli tõeliselt kaunis ning vaated imelised. Ajalooline Eze on ehitatud kunagi hästi kaitstud kindlusena. Linnakese ajalugu on olnud kirju. Vallutajaid on olnud palju ning kõiki neid siin üles lugema hakates läheks väga igavaks ja pikaks see lugu. Kuid 1860. aastal läks Eze siinsete elanike ühehäälse otsusega Prantsusmaa koosseisu. Ezet on nimetatud ka Kotkapesaks siit avaneva fantastilise vaate pärast Vahemerele. Selge ilmaga pidavat lausa Itaalia kätte paistma, mida mina küll ei näinud, aga ilmselt peaks olema ka kotka silmad, mida minul kohe kindlasti ei ole! Eze puhul lummavad külastajaid ilmselt kõige rohkem selle imearmsad kitsad tänavad, imeliselt korrastatud väikesed romantilised kivimajad ning loomulikult need mainitud vaated. Lisaks on linnakene täis imearmsaid väikeseid kunstipoode. Siin müüakse ehteid, maale, riideid ja muud kõikvõimalikku kaupa. Tänasel päeval ongi Eze pigem kunsti- ja turismikeskus. Linna on nimetatud ka muuseumikülaks. Algseid elanikke on nüüdseks siia väga vähe alles jäänud. Käisime meiegi paaris ehtekaupluses. Eliisabet uuris käevõrusid. Olid tõesti ilusad! Kuid lõpuks ei suutnud ta siiski valida seda kõige-kõigemat ja nii see ost tegemata jäi... 

Jalutasime küla kitsad tänavad läbi. Nii kaua kuni hakkasime lõpuks ühte ja samasse kohta tagasi jõudma. Lõpuks sattusime Eze kiriku juurde. Eglise Notre-Dame-de-l´Assomption. Kui prantslased midagi hästi oskavad, siis on see oskus panna kirikutele võimatult pikkasi ja keerulisi nimesid. See tuleb neil tõesti hästi välja. Kirik on ehitatud 1764. aastal ning oli remondis parasjagu, mistõttu me väga head ülevaadet sellest ei saanud. Sisse saime küll minna. Panime põlema küünla. Aga väljast oli hoone ümbritsetud tellingutega. Kiriku territooriumi teises otsas oli üks pisikene roostetanud värav. Lukus see ei olnud ja seega pidin loomulikult vaatama, mis on peidus selle värava taga. Surnuaed. Surnuaiad mulle meeldivad! Eze surnuaed on rajatud kolmele platoole. Tasase maaga on mägedes teadupärast keeruline. Jalutasime need läbi - mulle meeldib surnuaias jalutada. Lugeda hauatähiseid, nimesid nendelt, eluaastaid ning kujutada ette, milline on olnud nende inimeste elu ja saatus. Kiriku ja surnuaia juurest tulles otsisime ühe äärmiselt armsa pisikese kohviku. Tellisime šokolaadikooki vahukoorega ja kohvi. Mina võtsin ka klaasi punast veini. Võin vist ausalt tunnistada, et nii head šokolaadikooki polnud ma mitte kunagi varem saanud! Istusime ja nautisime päris pikalt.

Kuna päike aga meie peale ei paistnud, siis mingi aja pärast hakkas natukene jahe ning otsustasime edasi või siis tegelikult tagasi liikuda. Jalutasime veel natukene ja tegin mõned fotod sellest imelisest külast. Või siis linnast. Prantslased pole vist ise ka veel lõplikult otsustanud, et millega siis täpsemalt tegemist. Kohati mainitakse linna, kohati nimetatakse külaks. Alla minek läks loomulikult kiiremini kui üles ronimine. Aga ikka imestasime, et kas tõesti tulime nii pikalt siit üles!? Tegelikult saab rongijaamast üles külla siiski ka bussiga. Kuid meie soov oli just jalutada. Umbes poolel teel alla kostus meieni eestpoolt kõva venekeelset kisa. Lähemale jõudes avanes meile alguses päris koomiline, aga hetke pärast päris kurb pilt: vanem paar oli suutnud ennast üleval külas nii täis juua, et nüüd tuli meesterahval põhimõtteliselt vedada oma purupurjus naist mäest alla. Naine ainult kriiskas, et seda tulevat teha ettevaatlikumalt. Millegagi meie neid aidata ei saanud. Neil oli omavahel nii palju maid ja puid jagada, et ega nad ei pannud väga teiste inimeste möödumist tähelegi. Lihtsalt kurb, et tore koht ja ilus päev pidi nende jaoks lõppema selliselt.

Raudteejaama juurde jõudes ostsime nüüd küll automaadist piletid Nizzasse. Siin oli eriti huvitav masin: valikuid sai teha pöörates suurt ratast! Selle peale andis ikka tulla. Aga piletid saime kätte ning suhteliselt kohe tuli ka rong, mis meid Nizzasse tagasi viis. Nizzasse jõudes jalutasime hotelli. Käisime dušši all. Mina pidin natukene tööd tegema ja Eliisabet läks jalutama. Kaasa sai ülesande leida läheduses mõni armas baar või kohvik, kus saaksime hiljem klaasikese veini juua. Umbes tunni aja pärast ta helistaski, et on leidnud sellise koha! Jalutas hotelli juurde tagasi. Panin riidesse ja saime tänaval kokku. Baar oli tõesti armas. Pisikesel majadevahelisel väljakul suurte ja vanade puude all. Mina võtsin klaasi punast veini ja Eliisabet mingi kokteili.

Õhtusööki me polnud täna söönudki ja ikka veel polnud kõht eriti tühi. Lõunane võileib oli äärmiselt korralik söök! Seda oli meil hotellis veel alles ka. Pärast tunnikest nautimist, õues oli soe ja mõnusalt hämar, hakkasime tagasi jalutama. Toas sõime ära oma võileibade jäägid. Siis veel lugesime ja kirjutasime natukene ja ega uni ei lasknud ennast pikalt oodata pärast nii tegusat päeva. Raha kulutasime täna rongipiletitele Monacosse 8 eurot, paleepiletitele 10 eurot (saime mõlemad õpilase piletid poole hinnaga), külmkapimagnetitele 6 eurot, rong Ezesse maksis 6 eurot, lõunasöök 25 eurot, kohvikus kulus 31 eurot, rongipiletitele Nizzasse 6 eurot ja baaris kulutasime ära 14 eurot. Kokku teeb see siis 106 eurot.

NIZZA JA MONACO - ESIMENE JA TEINE PÄEV!

ESIMENE JA TEINE PÄEV - 22.-23. aprill 2024

Eile õhtul hilja olime saabunud pärast mõningaid teravaid elamusi Nizzasse. Lumetuisusest Tallinnast ja Riiast. Natukene kummaline kõik see lumi aprilli lõpus tundus, aga seda parem oli kasvõi hetkeks põgeneda kõigest sellest. Kui Nizzasse kohale jõudsime saime alustuseks natukene linna kohal tiirelda, et maandumiseks luba saada. Nähtavus oli halb. Aga läks veelgi hullemaks: täpselt linna kohal oli mingi torm! Lõpuks saime siiski maandumiseks loa. Olime peaaegu juba puudutamas maapinda, kui siiski loobuti maandumisest ning lennuk veel viimasel hetkel uuesti ennast maast lahti rebis! Rohkem me maandumiseks luba ei saanudki.

Maanduda oli aga vaja, sest teadupärast on lennukitel kütust suhteliselt täpselt vaid vajaliku lennu jaoks. Ühesõnaga: meil hakkas kütus otsa saama! Variandiks oli Marseilles lennuväli. Lõppkokkuvõttes maandusime siiski hoopis Itaalias - Pisas! Seal tankisime. Ootasime tunnikese kuni torm Nizza kohalt lahkus ja üritasime uuesti. Selle korral siis õnnestunult. Sõit üle Vahemere Pisast Nizzasse oli üks ilusamaid lennusõite, mida olen kogenud. Ilusam on olnud vaid Keenias lend Mombasast Nairobi, kus saime pikalt imetleda Kilimanjaro uhket mäge! Hotelli olime saanud siiski teatada, et me jõuame kunagi teadmata ajal. Vastuvõtt oli avatud 24 tundi ning seega polnud meie hilisem saabumine probleem. Lennujaamast sõitsime trammiga linna. Käisime läbi kebabiputkast, kust ostsime õhtusöögi. Hotellis meid kenasti oodati juba, tunti südamlikult kaasa pika ja natukene äreva lennu pärast. Ja imestati samuti, et tavaliselt neil selliseid ootamatuid ja suuri torme ei ole! Ronisime neljandale korrusele oma tuppa, sõime ära õhtusöögi ja pugesime voodisse. Hommikul, pärast sööki, oli Eliisabetil vaja osaleda loengus - moodne ajastu! Mina sain lihtsalt tööd teha sellel ajal.

Umbes kella ühe ajal alustasime tutvumist Nizzaga. Linn on suurim Vahmereäärne kuurort ning suuruselt viies Prantsusmaal. Lennujaam on reisijate arvult lausa teine! Nizza on 4. sajandil eKr asutatud kreeklaste poolt, kes nimetasid linna liguuride üle saavutatud võidu auks võidujumalanna Nike järgi. Hiljem vallutasid linna roomlased. Keskajal oli Nizza Pisa liitlane ja Genova vaenlane. Linna on olnud osa Savoia kuningriigist ning 1815-1860 kuulus riik Sardiinia kuningriigi koosseisu. 1860. aastal annekteeriti Nizza Prantsusmaa poolt. Suur osa itaallastest linaelanikke oli küll sellele vastu ning toimus mitmeid võitlusi ja vastuhakke. II maailmasõja ajal oli linn allutatud Hitleri okupatsioonivägedele. See on olnud üks raskeimaid aegasid Nizza ajaloos. Linna vabastasid lõpuks 30. augustil 1944 USA langevarjurid. Sõja tagajärjed olid linnale rasked - rahvaarv vähenes väljarände tõttu 15% ning majanduselu oli totaalses madalseisus. Pärast II maailmasõda tabas linna aga vastupidi väga kiire majandustõus: algas ehitusbuum! Rajati hotelle, butiike, uusi promenaade ning ehitati ümber suur osa teedevõrgustikust.

19. sajandi keskpaigas avastasid linna ja selle mõnusa kliima Euroopa aristokraadid! Nende hulka kuulusid ka nt kuninganna Victoria koos poja Edward VII ning Vene tsaari Nikolai I lesk. Nizza päikeseline ja värske õhuga kliima on meelitanud läbi aegade ka kunstnikke ja kirjanikke. Nietzsche veetis siin kuus järjestikust talve ning  kirjutas just Nizzas "Nii kõneles Zarathustra". Tšehhovi "Kolm õde" valmis samuti kirjaniku Nizzas elades. UNESCO kuulutas Nizza 2021. aastal maailmapärandi nimistusse kuna sel on ajalooline tähtsus just Euroopa aristokraatia talvise kuurortlinnana, millest tulenes linnas ainulaadne kultuuride segu.

Ilm oli imeilus ning soe võrreldes eilse lumetormiga Eestis ja Lätis. Meie hotelli läheduses oli kohe Nizza moodsa kunsti muuseum, kuid kahjuks osutus see remondi tõttu suletuks. Saime vaid eemalt imetleda imposantset ehitist ning selle kõrval paiknevat meeletu suurt ja väga lahedat inimese pea skulptuuri, millele justkui kast pähe tõmmatud. Seega ei jäänudki meil muud üle, kui jalutada mööda vanalinna tänavaid edasi mere poole. Vahepeal külastasime Notre Dame´i kirikut. Tegemist on gooti katedraaliga, mille ehitamine 1864-1868 oli ajendatud soovist lisada äsja Sardiinia kuningriigi alt Prantsusmaale vallutatud linnale mõni prantsuse arhitektuuri näide. Tegemist on linna suurima, kuigi mitte tähtsaima, kirikuga! Sainte-Marie et Sainte-Reparate de Nice kirik ehk lühemalt lihtsalt Nizza katedraal on see eest linna peakirik. Katedraali esimese hoone ehitamine algas aastal 1049. Hiljem on kirikut laiendatud. Uue kiriku (praeguse peahoone) ehitus algas 1650. aastal ning kirik valmis 1685. Selle kõrvale ehitati 1731-1757 silmapaistev kellatorn, mis on siiani üks Nizza sümboleid. Nizza katedraal asub tõeliselt kitsas vanalinna osas, kus majade vahel ekseldes võib tähtis hoone täiesti märkamata jääda. Teame omast käest...

Pärast kirikuid oli küll aeg osta üks mõnus jäätis ja minna seda promenaadile nautima - isegi ühe vaba pingi leidsime! Nizza mereäärselt promenaadilt avanes meile imeline vaade Vahemerele! Taevas olid fantastiliselt ilusad sinised pilved. Võib täitsa ette kujutada, kuidas siin rohkem kui 150 aastat tagasi jalutasid valgete kleitide ja päevavarjudega kõrged soost daamid. Eliisabet nautis oma jäätist igal juhul kauem. Jalutasin mööda promenaadi natukene ja pildistasin. Enne igat reisi olen ma näinud õudusunenägusid sellest, kuidas ma olen kuskil reisil, kuid olen koju unustanud kaamera. Nüüd on aga peaaaegu selline asi juhtunudki: kaduma on läinud mu kaamera akude laadija! Ei suutnud seda mitte kusagilt leida. Korraks mõtlesin asju pakkides, et äkki jätakski kaamera üldse koju ning prooviks saada hakkama ainult telefoni kaameraga. Kuna aga fotoka akudest üks oli siiski täiesti laetud otsustasin kaamera ikkagi kaasa võtta lootuses, et äkki peab vastu. Kui ma just meeletult pilte ei tee peab üks aku vastu peaaegu kolm päeva. Täna olin kaamera siiski hotelli jätnud, et seda ühte akut säästa. Nii tegingi pilte vaid telefoniga. Pean aga ütlema, et Apple´i telefonidel on nii head kaamerad, et hiljem pidin tunnistama nii mõnegi telefoniga tehtud foto paremaks võrreldes kaameraga omaga.

Jäätis söödud ja pilved vaadatud jalutasime edasi Massena väljakule. Kuidagi seostasin Massena väljakut kohe Massena paleega, kus Napoleon Bonaparte peatus kunagi. Tahtsin külastada seal hetkel asuvat muuseumi, kus säilitatud enam-vähem Napoleoni aegne interjöör. Kuid Google Maps juhatas meid korduvalt mingi hirmuhke kaubanduskeskuse juurde. Lõpuks oli meil mõistus ja jaks otsas ning loobusime. Hiljem selgus, et tegelikult oleksime pidanud otsima hoopistükkis Massena muuseumi. Paleeks nad nimetavad hoopiski poodi, mis asub Massena väljakul! Aga Prantsusmaa reisijuht väitis mulle vastupidist.

Asusime hoopis otsima kohta, kus saaksime lõunat süüa. Aga ka see ei osutunud kergeks! Oli küll palju igasuguseid kohtasid - põhiline häda oli aga selles, et kõik olid liiga kallid või siis liiga odavad! Liiga odavad selles mõttes, et me ei otsinud lihtsalt kohta, kus kõht täis süüa vaid kohta, kus oleks ilus ja hubane. Aga siinsed odavad kohad ei olnud mõnusad. Olles juba pikalt ringi jalutanud jõudsime suure tiiruga meie hotelli kanti. Eliisabetile jäi seal silma üks sushirestoran. Ega see nüüd ka mingi imeilus ega eriliselt hubane koht ei olnud. Kuid natukene eelnevatest siiski kenam. Lõunasöögist oli nagu nii sujuvalt õhtusöök saanud ning õues hakanud vihma tibama. Otsustasimegi siis sushi kasuks! Kummaline oli see, et tütarlaps, kes meid teenindas, oli küll väga armas ja abivalmis, kuid ei osanud inglise keelt. Ja see on siin valdav tendents. Ei peeta eriti oluliseks, et klienditeenindajad võõrkeeli valdaks. Turisti enda probleem kui prantsuse keelt ei räägi! Muidu teenindas meid aga imearmas tütarlaps! Kaasklientide kohta seda küll öelda ei saanud kahjuks, sest restorani teises otsas oli seltskond naisterahvaid, kes lausa röökisid oma juttu, kuigi olid üksteisest napilt poole meetri kaugusel. Karjuval kõneviisil räägiti üksteisest üle karjudes telefoniga ning minu kõige suuremaks hämmastuseks kõige selle lärmi taustal röökis veel kahe naisterahva telefon mängida mitte just kõige vaiksemat muusikat.

Sushi oli aga tõesti hea! Kahjuks oli meie laud nii imeliselt väike, et seal söögipulkadega erinevate kausside vahel sahmerdades ajasin laua alla oma klaasi veiniga, kust olin jõudnud vaid paar lonksu võtta. Kõht täis käisime poes. Tahtsime õhtuks hotelli osta veel natukene näksimist ja pudeli veini. Ühest poest saime apelsinimahla. Veini, juustu ja küpsiseid saime teisest poest. Ja jälle imestasin, et kuidas on võimalik, et väljaspool Eestit on nii odavalt müügil täiesti head ja joodavad veinid!!! Pudel veini, kolm erinevat sorti juustu ja kaks sorti kreekereid maksid kokku vaid kümme eurot. Mööda ei suutnud me jalutada ka pagariärist, kust ostsime šokolaadi croissant´e. Hotellis Eliisabet veel õppis, mina tegin tööd. Ning saime äärmiselt armsa uudise, et ajal, kui me linna peal hulkusime, olin saanud vanatädiks!

Raha kulutasime eile 1,5 eurot pudelile veele Riia lennujaamas, õhtusöök Nizzas 12 eurot, turismimaksu tuli maksta hotellis 6 eurot ning bensiini ostsime 80 euro eest Riia poole sõitu alustades. Täna kulutasime hommikusöögile 22 eurot, erinevates poodides 25 eurot (ostsime ka kaardid ja margid), õhtusöök oli 44 eurot, jäätis 10 eurot. Samuti maksin ette ära kõik hommikusöögid ehk 66 eurot. Kohe eile ei julgenud seda veel teha: tahtsime enne ikka proovida. Aga söök osutus suhteliselt heaks. Kokku oli see kõik siis 266,5 eurot.

ETIOOPIA - KÜMNES JA ÜHETEISTKÜMNES PÄEV!

KÜMNES JA ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 3. ja 4. detsember 2024

Tänane hommikusöök oli meil 6.30. Kohalikud hõimubossid olid jõudnud jällegi enne meid kohale. Olime kuidagi tahtmatult muutunud taas probleemseks elemendiks nõuetekohasel kummardamisel ning alandlikkusel kõrgemate võimukandjate ees. Aga me ei lasknud ennast sellest häirida! Mainisime vaikselt, et soovime siiski eile kokkulepitud kellaaegadest kinni pidada ning kindlasti ei ole mõistlik arvata, et kui hotell jätkab oma põhitööd ehk klientide head teenindamist, võiks see kuidagi neile kahjuks tulla. Pigem ikka vastupidi! Kohalikud autorideedid aga on siinmail veel äärmiselt olulised! Mõnikord võib Aafrikas ring rännates jääda tõesti mulje, et ülemuse loata ei tohi tavaline inimene hingata ka mitte. Aga siin hotellis oli üks paremaid hommikusi kohve, mida saime kogu reisi jooksul, nii et nautisime... Asjad olid juba pakitud! Nii ruttu oligi möödunud meie viimane öö Etioopias.

Hakkasime sõitma tagasi Jinkasse, kust pidime minema kohalikule lennule Addis Abebasse. Maastikul avanesid meile imelised vaated Etioopia loodusele. Olime nüüd ju suhteliselt mägises piirkonnas. Oli just hetkel saagikoristuse aeg. Paljud kasvatatavatest kultuuridest annavad siinses kliimas kaks saaki aastas. Saagi koristamine nagu ka kõik muud põllutööd, tehakse väga suures osas ära algelisi vahendeid kasutades - põhilised on kõblas ja labidas. Traktorit kohtasin terve Etioopias ringi sõidetud aja jooksul ainult ühel korral! Kündmiseks on talupidajatele abiks vaid härjad. Suuremate ja raskemate koormate (vesi, küttepuud jne) vedamisel aitavad eeslid. Kuid härgasid ja eesleidki saavad endale lubada vaid keskmisest kõvasti jõukamad maainimesed. Ülejäänutel jääb loota vaid oma perekonna kätejõule.

Kui mainisin, et Etioopia on olnud iseseisev riik tekkimisest peale, siis paaril korral on nende iseseisvus küll väga suures ohus olnud! 16. sajandi keskel proovisid osmanid vallutada Etioopiat, et hävitada siinne ristiusk. Etiooplased polnud seni eurooplastesse eriti hästi suhtunud. Neid püüti riigist eemal hoida. Nüüd oli põhjust küll seda otsust kahetseda! Kuid etiooplaste kutse peale tulid portugallased neile siiski appi võitluses osmanite vastu ning pikas võitluses suudeti tõesti viimased tagasi lüüa. Võõrvallutajatega pidid etiooplased rinda pistma veel fašistliku Itaalia vastu 1935. aastal. Itaalia-Etioopia sõja ajal pidi Etioopia tõesti taluma paariaastast Itaalia okupatsiooni, kuid 1937. aastal pidid itaallased tunnistama siiski allajäämist etiooplastele. Kusjuures nimetatud Itaalia-Etioopia sõda oli järjekorras juba teine - esimene oli olnud 19. sajandi lõpukümnendil. Itaalia tahtis saavutada samuti kuulsusrikka koloniaalriigi staatust ning mõlemad sõjad olidki nende üritused saada Etioopia Itaalia kolooniaks.

Kuid ilmselt kõige keerulisem ja raskem periood Etioopia ajaloos on olnud nn derg - 12. septembril 1974. aastal haarasid võimu kommunistid ning kukutasid riigi viimase keisri Haile Selassie I. 1977. aastal tapeti punase terrori poolt rohkem kui pool miljonit inimest. Tohutus segapudrus võitlesid kaudselt üksteise vastu NSVL ja USA. Lisaks segati võitlusesse veel Somaalia ja Eritrea. USA küll taandus. Kommunistlik rumalus viis revolutsiooni 10. aastapäevaks riigi näljahädani, mille tagajärgedega võideldakse kohati siiani. 1990. aastal teatas kommunistide juht ja diktaator Mengistu, et loobutakse sotsialismist. 1991. aastal ta kukutati ning Etioopia sai vabariigiks. Aastatel 1994 kuni 2008 peeti Etioopias Mengistu tegude üle kohut ning talle mõisteti tagaselja surmanuhtlus, mis on siiani jõus. Elab ta aga endiselt rahulikult Zimbabwes.

Imelisi vaateid nautides, eriti veel teades, et need sellel reisil suhteliselt viimased, sest ees ootas Addis Abeba, läks sõit Jinkasse kuidagi ootamatult kiiresti. Lennujaama minekuni oli meil veel tunnikene aega, mille veetsime samas hotelli kohvikus, kus olime esimest korda Jinkasse saabudes juba käinud. Tellisin ühe pisikese külma õlle. Selle kättesaamine osutus aga taas keeruliseks - kui rahasummas suudeti isegi kokku leppida, siis oli avaja kadunud, siis töötaja, kes oskaks avada avajata... aga no kätte ma selle pudeli ikka sain. Kui tund aega oli möödas tuli meie giid tagasi lausa kahe bussiga: meie oma väike buss ja siis suur kolakas kohalik liinibuss! Selgus, et eilne kõva vihm oli viinud ära lennujaama viiva tee ja järele jäänud porimülkast meie bussiga küll läbi ei saaks.

Seega tuli meil sinna mülkani sõita oma bussiga ja siis ringi istuda. No see kohalik buss meenutas küll peaaegu tanki. Meie kohvrid tõsteti väikese bussi katuselt kohe suure bussi peale ümber. Kui uurisime, et miks me selliselt jantima peame ja ei või siis kohe minna suure bussi peale, saime vastuseks, et see on nii õudne, et sellega me ei taha eriti pikka maad sõita. No kui nii, siis nii, ega me midagi vastu vaielda ei osanud, sest polnud meil ju aimugi, kui pikk tee sinna lennujaama siis on. Kuigi Jinkasse saabudes oli lennujaam eemalt paistnud. Kokkuvõttes saime oma bussiga sõita umbes kümme minutit! No selle aja oleks meist nõudlikumadki ära kannatanud. Aga tee asemel haigutas aeg-ajalt tõesti põhjatu mudamülgas. Kohati üritasid meesterahvad labidatega bussi ees küll teed natukene paremaks saada. Aga ega sellest püdela pori ühest kohast teise tõstmises mingit erilist kasu küll polnud.

Aga meie buss läks ka poolemeetristest roobastest ludinal läbi! Ilmselt meil väga vedas - kui olime saanud oma kodinate ja asjadega lennujaama hoonesse sisse, tuli uus meeletu paduvihm. Lennujaam oli selline piklik, käepärastest vahenditest kokku klopsitud kuur keset suurt tühermaad, mis kaetud kõikvõimaliku ja võimatu prügi ja koluga. Võiks ju mõelda, et kui selline pisikene kohalik lennujaam, siis ka asjaajamine lihtsam ning kergem, kuid seda poleks olnud küll mõtet oodata ega loota. Meie pisikese grupi lennule registreerimiseks kulus peaaegu tund aega! Pidime ise täitma oma pagasikviitungid!!! Anti meile alustuseks A4 valge leht ja kaks pastakat. Lehele pidime kirjutama kõik oma nime, e-postiaadressi ja aadressi. Siis saime igaüks väikese paberilipiku, kuhu pidime veel korra samad andmed ringi kirjutama - see kleebiti kohvri külge.

Palusin juurde paari pastakat, sest päris suur aeg läks ootamise peale. Aga pastakaid rohkem neil ei olevat! Mõtlesin, et aga kui need pastakad tühjaks saavad, kas siis ei peagi neid pabereid täitma? Või siis tuleb oodata kuni keegi poodi läheb? Selliste teeoludega võib see päris pika aja võtta! Ja kas siis lennuk läheb lihtsalt hiljem välja? Aga no tegelikkuses on olukordadel alati lihtsamad lahendused ja nii võtsimegi, kellel oli, oma pastakad välja. Enda oma jätsin neile igaks juhuks. Sest kui alguses tundus, et olime ainukesed lennuki peale minejad, siis tegelikult hakkas rahvast päris palju saabuma. Meie Lõuna-Etioopias ringi seigeldes ei olnud me kuni eilse riituse külastuseni kohanud peaaegu mitte ühtegi välimaalast. Nüüd oli näha, et mõned seltskonnad siiski olid siin peale meie veel.

Kõige naljakam asi Jinka lennujaama juures oli aga kliendi rahuloluküsitluse ankeet! Kui ootesaalis saime lõpuks maha istuda, et lennukit oodata, jagas üks tütarlaps meile laiali A4 paberilehed. Lehe mõlemad pooled oli tihedalt täis küsimusi, millele oodati vastamist. Küsimusi oli igasuguseid ning järjest kõrgemale tõstsid need meie kulmud! Kuidas olete rahul Jinka lennuvälja poodide ning nende kaubavalikuga? Olime näinud lennujaamahoonesse sisenedes vaid kõikuvatel jalgadel lauda, kus üks naine müüs kohvipakke. Kuidas olete rahul meie restoranide alaga? Tõesti, selle kõikuva laua kõrval oli üks teine veel kõikuvam, kus üks meesterahvas müüs vett. Kuidas olete rahul parkimisalaga? Kas parkimise hind on teile vastuvõetav? Kuidas olete rahul meie lennujaama V.I.P alaga? Kõige porisema koha peal parkla kõrval olin silmanud tõesti vastavasisulist silti: et need kõige tähtsamad isikud siis ootavad lennuki peale minekut seal!? Arusaadavatel põhjustel ma muidugi kedagi seal sildi kõrval seismas ei näinud. Ilmselt oli ankeet paljundus mõne suure rahvusvahelise lennujaama omast!

Aga meie lennuk tuli ja eriliste vahejuhtumiteta me selle peale saime ning varsti maandusimegi Addis Abebas uuesti. Addis Abedas käisime kõigepealt vaatamas Püha Kolmainu katedraali, mis on üks tähtsamaid kirikuid Etioopias. Kuna olime ühe päeva plaanitust ju vähem Etioopias, siis ilmselt siia see kaotatud päev läkski - kiriku juurest sõitsime eemalt korra vaid mööda. Midagi me eriti ei näinud, kuigi mina isiklikult ootasin väga just selle paiga külastust! Tegemist on tõesti ühe kauni ehitisega Etioopias. Tähtsusest rääkimata! Kiriku lasi ehitada viimane keiser Haile Selassie I isiklikult ning valmis katedraal 1964. aastal. Katedraalis paikneb ka Etioopia viimase monarhi ja tema naise hauakamber. Nõnda peangi kahjuks foto koha pealt ehtima ennast võõraste sulgedega - siin eksponeeritud foto on pärit tegelikkuses interneti avarustest mitte minu kaamerast.

Haile Selassie I pandi koos perega pärast kommunistide riigipööret koduaresti. Umbes aasta pärast tuli teade, et endine keiser on surnud. Matmiskohta ei teadnud aga keegi. Alles 90ndate alguses leiti tema surnukeha üles ja 2000. aastal maeti suurejooneliselt ammu rajatud hauakambrisse ringi. Tollase ametliku versiooni järgi oli keiser surnud hingamisteede haigusesse - eks see siis ilmselt poomine oli! Maetud oli ta WC põranda alla. Ilmselt meelega näitamaks kommunistide suhtumist keisrisse! Edasi sõitsime aga Addis Abeba turule. Oli pärastlõunane aeg ning kõige vilkam tegevus turul juba lõppenud, kuid rahvast ja sagimist oli endiselt palju. Turg hõlmab meeletult suure osa linnast, lausa mitmeid kvartaleid. Turul kauplejad ka elavad ise tihtipeale siin samas.

Turg on nii suur, et meie bussi pealt maha ei tulnudki vaid sõitsime bussiga ringi! Osadel meist, kes olid vahetanud reisi alguses rohkem raha, oli sellest enamus veel alles. Nüüd otsis giid paari poodi, kus nad siis saaksid oma raha ära kulutada, sest tagasi ei vahetata siin midagi. Käisime kullapoes: mina ausalt öelda poleks julgenud siit midagi osta ja ega keegi ei ostnudki. Siis läksime mingisse turistipoodi, kust oli veel vähem midagi osta. Mina olin isegi saanud suurema osa oma rahast ära kulutada. Olin ka vahetanud suhteliselt vähe. Järele oli jäänud nüüd vaid jootraha giidile. Bussijuhile olime Jinkas juba tema osa ära andnud. Ootas meid veel ees suur toidupood. Sealt ostsin küll kohvi ning natukene maiustusi kaasa. Giidi raha olin pannud kõrvale ja nüüd veel alles oligi vaid mõnisada birri.

Õhtust läksime sööma suurde turistidele mõeldud rahvuskeskusesse, kus lisaks söögile ootasid meid ees rahvusmuusikud ja -tantsijad. Söök oli päris hea, viimase raha kulutasin ühe džinnikokteili peale. Sellega oli muidugi kõvasti tegemist jälle, et saaksime hinnas kokkuleppele. Kohalik giid pidi tulema meile taas appi. Aga aega kulus selle mõttetu vaidluse peale peaaegu pool tundi! Lauljad ja tantsijad olid seevastu päris toredad. Väga lihtsustatud kava muidugi, kuid tegelikult oli hea. Õige varsti oligi aga käes aeg lennujaama poole liikuma hakata. Saime lennule registreeritud, kui selgus, et lend on taas hilinenud juba 40 minutit ehk suhteliselt tõenäoline tundus taaskord Istanbulis järgmisest lennust mahajäämine. Siret üritas nüüd juba check-in´is saada nad nii kaugele, et nad oleksid nõus Istanbuli teatama, et meie seltskond on tulemas ja me üldse mittte ei soovi Tallinna lennust maha jääda.

Saime kohad lennuki ette otsa ning pagasile V.I.P kleepsud. Igal juhul oli meil Istanbulis lennujaama töötaja vastas, kes viis meid kiiresti järjekorras seismata läbi turvakontrolli ja seega jõudsime kenasti järgmisele lennule. Jõudes Tallinnasse järgmise päeva hommikul oligi lõppenud meie reis Etioopiasse! Kahe viimase päeva jooksul olin kulutanud raha kohvikus 60 birri õllele, bussijuhi jootraha 600 birri, Addis Abebas poes 1800 birri, giidile jootraha 900 birri, kokteil viimase õhtusöögi juurde 210 birri. Kokku siis 3570 birri. Kogu reisi peale kokku kulus mul umbes 8418 birri kohalikus rahas (mingi väike vahe on küll vahetatud raha ja kirja pandud summa vahel, aga näiteks hiljem kodus leidsin veel kuskilt taskutest birre ja kohalikele andsin ka mõnes kohas natukene). Eurodes on see summa umbes 138 eurot. Vahetasin 150 ehk siis 12 eurot olin kuskile ära kaotanud. Lisaks siis juurde Germalole makstud reisiraha.

Tulevikust rääkides: kevadise koolivaheaja veedame aga Eliisabetiga Nizzas ja Monacos!

ETIOOPIA - ÜHEKSAS PÄEV!

ÜHEKSAS PÄEV - 2. detsember 2023

Äratus 6.00! Meie praeguse ööbimiskoha majad küll ühtegi putukat kinni ei pea. Sääsevõrk oli ka siit-sealt auguline. Seetõttu ei jõudnud hommikul enda õhtust tarkust ära kiita: jätsin nimelt WC tule põlema, et meelitada kõik majja sattuvad putukad sinna lambi ümber tiirlema ja mina saaks rahulikult magada. WC ja magamistoa vahel oli nimelt vaid poolik sein! See töötas! Hommikust sõime 6.30. Üle väga mitme päeva saime siin imehead kohvi! Söök oli lihtsalt normaalne. Osad meist tellisid praemuna ja osad omletti. Natukese aja pärast tuli noormees vabandama, et praemuna ei saa ja kas sobib kõigile omlett? No sobis ikka, aga vot seda meie mõistus ei võtnud, et kuidas saab omletti teha, aga muna praadida ei saa?! Aga kõhu saime täis ka omletist ja heast kohvist.

Meiega samal ajal sõid hommikust hõimuliitude esindajad Arba Minchist. Etioopias on lisaks riigivalitsusele ka kohalike hõimude valitsused. Valitsus natukene kardab seda hõimuvalitsuste liitu. Seni on valitsuse poolt isegi võib-olla tagant õhutatud või vähemalt silm kinni pigistatud hõimude vaheliste konfliktide ja sõdade ees. Kui hõimud jagelevad omavahel pole neil aega keskenduda valitsuse tegemistele ning viimane saab segamatult toimetada. Seni kuni hõimud on kõik omaette ja üksi, on nad valitsuse vastu nõrgad ning nendega saabki manipuleerida. Võttes neilt näiteks ära maa ja sundides neid jõuga minema mujale. Kahjuks on tulnud palju ette juhuseid, kus valitsus on korrumpeerumise tulemusena rentinud kalli raha eest maa mõnele välismaisele suurkorporatsioonile, ajades oma riigi põlisrahvad inimpõlvi neile kuulunud maadelt minema. Kuid kui hõimud liituvad ja omavahel koostööd teevad, on valitsusel keeruline neist nii kergesti üle sõita ning nad on sunnitud hõimude esindajaid kuulama ja nendega arvestama.

Kõhud täis, ootas meid dasenehi ehk gelebi rahvas. Dasenehid elavad Omo jõe alumises orus Turkana järve ääres. Küla, kuhu meie läksime, asub vaid paar kilomeetrit Keenia piirist, mistõttu liikusime piiritsooni. See tähendas, et politseikontrolle oli veel tihedamalt kui enne. Niigi peeti meid 5-7 korda päevas kinni. Teele oli tavaliselt tõmmatud kulunud ja mitmest kohast sõlmitud nöör, mis mõlemal pool teed kinnitatud tooli jala alla. Sõiduki tulles tõmmati see pingule, kui sellel lubati edasi sõita, lasti jälle maha. Toolidel istusid vägagi tülpinud näoga politseinikud. Alati ei saanud arugi kas tegemist ametlike riiklike korravalvurite või isehakanutega: mõnikord polnud vormist jälgegi! Ainukene võimu tähistav ese oli tihtipeale hooletult õlal või kogunisti toolil rippuv automaat. Piirduti küll alati bussijuhi tervitamise ning veendumusega, et bussis turistid. Kontrollivad nad eelkõige kohalike liikumist ning relvade olemasolu.

Dasenehid on suguluses Keenias ja Tansaanias elavate masaidega. Ning tõesti meenutasid nad oma pika kasvu ja sihvakuse poolest mulle Tansaanias kohatuid masaisid. Enamus meie praeguse reisi poolt külastatavaid hõime on olnud suhteliselt mõõduka pikkusega. Natukene pikemad olid vaid mursid. Ning nüüd veelgi pikemad siis dasenehid. Dasenehide puhul on tegemist tõeliselt kaunite ja sihvakate inimestega! Elavad nad sarnaselt masaidele vitstest punutud onnides, mida on lihtne püstitada ning vajadusel ka teisaldada. Erinev on vaid onni kuju: masaide onnide sissepääs meenutab teokarpi. Dasenehid on põlistest aegadest peale olnud karjakasvatajad-nomaadid. Paiksemaks on nad jäänud rohkem viimasel ajal ning hakanud harima põldu ja tegelema kalapüügiga.

Naised hoolitsevad traditsiooniliselt majapidamise eest ja mehed käivad öösiti näiteks krokodille küttimas. Söövad nad neid küll vaid ise. Teised hõimud ei pea eriti krokodillilihast. Dasenehide hüplevad tantsudki on sarnased masaide omadele. Mul on üks äärmiselt vana, nurkadest juba narmendav, roosa sall. Võtan seda ikka alati reisidele kaasa, sest on hea õhuke ja sobib just soojas kliimas kasutamiseks igasugusel otstarbel. Kui vaja päikese eest varjata, tuule eest, ennast vaja varjata kirikutesse sisenemiseks jne-jne. Nüüd juba mitmendat päeva on mu vana sall osutunud väga populaarseks! Pea kõikides külades on nii suuremad kui väiksemad tüdrukud soovinud seda endale saada. Mulle on mu roosa sall aga väga armsaks aastatega saanud ja loobuda ei raatsi sellest mingi hinna eest.

Dasenehi naised teevad imeilusaid klaaspärlitest kaelakeesid. Kannavad neid ise ja teenivad nende müügiga raha. Klaashelmeid käivad nad ise Keeniast toomas. Kuid suurem osa inimesi saab veel tänasel päevalgi elada oma elu ära peaaegu rahata. Kogu siinne piirkond Turkana järve ääres on ka maailmakuulus esiajalooline asulapaik, mis UNESCO nimistus. Siin avastatud australopiteekide fossiilid on aidanud inimese evolutsiooni uurimist oluliselt edendada. See paik erineb kõikidest muudest maailmas, sest paljude aastatuhandete jooksul elutses siin üsna väikesel alal koos palju erinevaid inimtüüpe. Arvatakse, et see oli mitmesuguste kultuuride omamoodi risttee, mida eri maadelt tulnud isesugused rassid oma rändeteedel läbisid.

Dasenehide juurest tulles saime ületada Omo jõe kohaliku ühest puutüvest uuristatud paadiga. Paat meenutas päris palju meie haabjast. Selle vahega võib-olla ainult, et tüve laiali venitamine on jäänud natukene poolikuks - paadi ääred olid väga kitsad ning arvestatud kohalike kehade saledate mõõtude järgi. Hoopis teistsuguste valgete eurooplaste jaoks osutus see probleemiks. Üks erinevus oli siiski veel: erinevalt siinsest paadist, on aga haabjas ja selle traditsiooniline valmistamisviis, kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja! Loomulikult proovisin mina ka paadi ära - ja nii ebastabiilses veesõidukis pole ma kunagi varem viibinud!

Sõitsime dasenehide juurest tulles hotelli tagasi. Saime kahetunnise puhkepausi. Mina võtsin toast raamatu, tulin sellega restorani, ostsin pudeli külma õlut ja sain veeta väga mõnusad poolteist tundi! Olin laenanud Sireti käest Indrek Jäätsi raamatu "Aafrika kivine südamik". Enne reisi otsisin raamatuid Etioopiast. Ega neid väga ei ole. Nüüd oli Siretil üks neist kotis ja loomulikult pidin ma seda lugema. Kes vähegi Etioopiasse minemas või juba käinud, siis seda raamatut soovitan lugeda! Kell üks oli meil start veel ühte hamerite külla. See oli plaaniväline asi! Kohalik giid rääkis meile eile, et ühes kohalikus külas peetakse täna 15-aastase noormehe initsiatsiooniriitust ning pakkus välja, et soovi korral on meil võimalik seda vaatama minna. Loomulikult soovisime me seda vaadata! Siret tõmbas meie entusiasmi siiski tagasi hoiatades, et tegemist on suhteliselt verise sündmusega.

Iseenesest pole selles osas, mis otseselt puudutab noormehe läbi katsumist või julgusproovi, midagi verist ega hullu. Tuleb vaid hüpata kõrvuti ritta seatud lehmade selga ning joosta neist üle. Iga looma peale tuleb astuda ja kukkuda loomulikult ei tohi. Kõike jälgib terase pilguga mõni vanem meesterahvas, kes siis otsustab, kas proov läbitud. Kui noormees proovi ei läbi, ei tohi ta sellel aastal veel abielluda ja saab uuesti proovida aasta pärast. Verine ja julm osa on aga see, mis sellele eelneb! Nimelt peab noormees piitsutama peenikese piitsaga läbi kõik oma naissoost pereliikmed - ema ja õed. See seletabki naiste selgadel olevaid pikki arme, mida olime juba kõikjal tähele pannud. Eks me olime natukene kõik ärevil ja ettevaatlikud toimuma hakkava suhtes, olime leppinud kokku, et oleme nii kaua kui talume. Kohe, kui toimuv ületab meie piiri, lahkume.

Hamerite küla ei olnud Turmist tegelikult üldse eriti kaugel, aga kohalikel teedel sõitmine võtab aega. Etioopias on tavaline, et keegi on hakanud näiteks teetruupi vahetama, siis on aga betoon saanud otsa (ilmselt ära varastatud!) ja tööd jäänud lihtsalt pooleli. Nii ongi täiesti tavaline, et keset autoteed haigutab sügavik ning kõik sõidukid sõidavad juba aastaid ringi. Viimase osa külani läbisime üldse mööda maastikku põigeldes madala põõsastiku vahel. Külla jõudes ootas meid ees juba väga lõbus meeleolu. Meie jaoks oli tegemist kummalise riituse ja kombega - eestlasi ei kujutaks elu seeski selliselt käitumas. Kuid hamerid lõbutsesid! Meile ootamatult ei olnud aga tegemist riitusega, kus seotakse naised vägivaldselt posti külge ja kus siis mehed neid piitsutavad. Ausalt öelda kirjelduse järgi kujutasin mina tõesti pigem midagi taolist ette!

Tegelikkuses jäi meile aga mulje, et saada oma pere noorelt meesliikmelt mõned sähmakad piitsaga, on naistele auasi. Naised ise norisid, et noormees neid piitsutaks ning said lausa pahaseks, kui esimene üritas mõnele eriti noorele tütarlapsele (ilmselt väike õde) mitte haiget teha ja nagu moe pärast piitsa kasutas. Tütarlapsed vihastasid ning nõudsid väga valjuhäälselt ikka korralikku piitsahoopi. Mitu korda, kui tütarlaps polnud piitsahoobi tugevusega rahul, suruti piits väevõimuga noormehele uuesti kätte, sundides teda seda veel kord kasutama: jäi mulje, et hoopide saajad jäid tõesti rahule vaid siis, kui veri väljas. Kogu selle asjaga kaasnes loomulikult meeletu lärm: lauldakse, karjutakse, hõigutakse, puhutakse pasunaid ja tantsitakse. Visuaalselt näeb asi välja nii, et piitsutamist sooviv naine või tütarlaps läheb noormehe ette ning tantsib kindlat hüppamist meenutavat tantsu. Noormees valib tütarlapse käest piitsa ning lööb teda sellega külje pealt vastu õlavart.

Piitsa pikkusest tuleneb see, et tegelikkuses tabab enamus sellest siiski selga ning kõige suuremad armid tekivadki sinna. Aga ka õlavartele. Piitsutatav hüppab kogu selle aja edasi. Tõesti, mõne tütarlapse seljale olidki tekkinud verised pikad vorbid. Aeg-ajalt käis üks vanem naisterahvas neid mingi salviga määrimas. Mind hämmastas selle juures kõige rohkem see, et miks need naised ise nii väga piitsutamist soovivad??? Traditsiooni järgi näitab see perekonna meeste tugevust. Et siis kõige armilisema selja ja õlavartega naise peres on kõige tugevamad mehed! Teise allika järgi aga tugevdab ja põlistab see hoopis pere veresidemeid. Sellest siis ka eesmärk ikkagi veri välja saada. Jah, ega mulle see komme ei meeldinud, aga kes olen mina, et kritiseerida ühe rahva kombeid, kelle elust ja tegemistest ma vaid põgusalt aimu olen saanud!

Hamerite endi jaoks oli tegemist suure rõõmupeoga, millest tulevad osa saama kõik sugulased ja tuttavad nii lähedalt kui kaugelt. Isegi mõned turistid olid lisaks meile. Kui piitsutamine mitmeid kordi ja mitmes variatsioonis läbi tehtud jõudiski järg riituse põhiosa ehk lehmahüppe juurde. Kusjuures erinevates allikates on kirjeldatud erinevaid veiseid - olen kohanud nii lehma-, härja- kui seebuhüpet. Hüppamiseks valmistudes ajasid mehed juba varem loomakarja lähemale. Nüüd võtsid naised lauldes rivvi ning piirasid ehmunud ja natukene ärevuses loomad sisse. Mehed valisid neist sobivad välja ning paigutasid tihedalt külgi pidi üksteise kõrvale seisma. Kusjuures loomad valitakse meelega erineva kõrgusega, et nende seljas jooksmine ja tasakaalu hoidmine võimalikult keeruliseks teha. Lehmahüpet sooritab noormees alati ihualasti.

Täna valiti välja kuus looma. Aga erinevate andmete järgi võib see arv kõikuda 3 ja 30 vahel. Arv sõltub noormehe päritolust ehk perekonnast. Täismeheks saada ihkav nooruk peab hüppama äärmise looma seljale, jooksma üle rivi, astudes seejuures kõikidele loomadele järjest ja hüppama teisel pool rivi maha. Riitust peab kordama mitu korda. Kui palju täpselt, otsustab kogu ürituse juhendajaks valitud vanem ja lugupeetud meesterahvas. Nagu ka seda, kas riitus sai läbitud või tuleb seda järgmisel aastal korrata. Täna läbis noormees proovilepaneku ning tunnistati seega täisealiseks. Põhiline tulu sellest on see, et nüüd võiks ta põhimõtteliselt abielluda. Tavaliselt poisid seda nii noorelt siiski ei tee - noormees oli vaid 15-aastane. Mehed abielluvad Etioopias keskmiselt 20-aastaselt ning tüdrukud 15-16-aastaselt. Seaduse järgi on see siiski lubatud alates 18ndast eluaastast.

Kogu selle ürituse juurde kuulub loomulikult ka rituaalne jook. Väidetavalt juuakse pikalt lõkke peal keedetud kohvi. Aga vaadates, kuidas see joojatele mõjus, kahtlustasime meie küll pigem hoopis kangemat kraami. Kui lehmahüpe tehtud ning noormees täisealiseks tunnistatud asutasime meie lahkuma. Kohalikel läks pidu edasi aga nüüd juba päriselt suure joomapeoga. Kui olime jõudnud natukene aega sõita tuli päris korralik vihmasadu, mistõttu saime imeilusat kahekordset vikerakaart imetleda. Turmi jõudes selgus, et siin polnud aga tilkagi sadanud. Jõudsime hotelli just päikeseloojangul. Selgus, et meist olid jõudnud ette kohalikud poliitikud jälle. Meid manitseti kohe hiirvaikselt olema ning hotelli vastuvõtust ja restoranist suure kaarega mööduma. Esimese hooga keeldusti isegi toavõtmeid andmast öeldes, et peame ootama. Rääkimata õhtusöögist: meil oli hommikul lepitud kokku, et sööme õhtust kell seitse. Nüüd öeldi, et ei-ei, ega enne kella üheksat kindlasti ei saa. Meile aga ei sobinud see mitte sugugi! Siret saatis meie tagasihoidliku ja lepliku kohaliku giidi uuesti hotelli personaliga läbi rääkima. Öeldes enne veel igaks juhuks, et noh, ta võib ise ka minna... Seda meie giid ilmselt pelgas. Aga tagasi tuli ta toavõtmete ja kinnitusega, et saame siiski süüa kokkulepitud ajal!

Saime toas hetke hinge tõmmata ja siis oligi kell juba seitse. Meile kaeti laud jälle õue. Mis oligi väga mõnus. Lilli ja muid kaunistusi enam laual küll ei olnud. Söök ei olnud ka nii fantastiliselt hea kui eile, aga maitses sellele vaatamata hästi. Tellisime taas pudeli punast veini. Pikalt küll keegi meist ei istunud vaatamata soojale ja mõnusale õhtule, sest pidime pakkima kohvrid kokku juba ees ootavateks lendudeks ning Etioopiast lahkumiseks. Täna oli nimelt meie viimane öö Etioopias magada. Pakkisin kohvri kokku, jätsin peale kiiresti kättesaadavaks soojemad riided Istanbuli lendamiseks ja pugesin voodisse. Kirjutasin ja lugesin veel natukene. Üpris kiiresti tuli aga uni peale. Raha kulutasin täna hamerite rituaali külastamiseks 1000 birri ja veinile 350 birri.