JALGRATTAMATK GOTLANDIL KATARIINA KLASSIGA!

ESIMENE PÄEV - 18.06.2015.

Olles läbinud kogu selle matka ettevalmistuse kadalipu alates piletite, alguses otsimisest (et saada grupile võimalikult soodsad piletid) ja pärast ostmisest, jõudsime eelmisel õhtul kõik lõpuks õnnelikult Tallinnast Stockholmi suunduvale laevale. Meie seltskond koosnes 12 lapsest. Meil olid Katariina, Eliis, Hanna Laura, Emily ja Triin. Ja Kauri, Oliver, Hendrik, Gregor, Karl, Erik ja Rainer. Või siis noorest inimesest. Ega 15-aastased ennast väga lapseks ei lase nimetada. Ning neljast täiskasvanust. Mina, Karin, õpetaja Karmen ja tema abikaasa Tarmo. Laevalt maha tulles me väga kaugele ei saanudki esimese hooga. Esimesse parklasse. Selleks ajaks oli läinud katki juba kaks sisekummi. Saime seal parklas need vahetatud. Ees ootas meid sõit Nynashamn´i, kust pidime minema Gotlandi laevale. Erinevatel andmetel pidi olema sinna 55-75 kilomeetrit. Vahe siis tulenes ilmselt liikumisvahendist. Autoga mööda kiirteed see kõige lühem distants. Kõige pikem teekond anti jalgratta puhul.

Meie lootus Rootsi teede heade tähistuste kohta purunes suhteliselt ruttu. Arvamus, et selline tuntud ja kasutatud rattatee nagu Stockholm-Nynashamn on väga hästi tähistatud ja leitav, osutus valeks. Ekslemist tuli meil tänasel päeval ette ikka väga palju. Suundusime kesklinnast välja jõudes lihtsalt viitade järgi Nynashamn´i poole. Kuidagi äkki ja pooljuhuslikult avastasime me end kiirteelt. Seal ei tohi aga jalgratturid üldse liigelda! Samas oli see kõige otsem tee meie sihtkoha poole. Ja see tee oli korralikult tähistatud ka suunavate viitadega. Mingil ajal kostus meieni vali sireen. Mina arvasin, et tegemist on kiirabiga. Järjest lähemale tuli see meile. Olime teinud just väikese peatuse bensiinijaamas, et pumbata vahepeal jälle vahetatud rehvi parema pumbaga. Uhkete sireenidega varustatud auto osutus hoopis kiirteepatrulliks. Ning sõitis ta samuti bensiinijaama. Meile järele. Meile appi nagu põhjendati. Nemad olid kaamerast vaadanud, et meie kiirteel hädas. Mingist hädast me ise küll aru ei saanud. Tegelik häda algas meil alles pärast seda, kui nimetatud sõbralik patrull oli meid suunanud jalgrattateele.

Sest nimelt siis hakkas meie tõeline eksimine alles peale. Otse sõita saime suhteliselt vähe. Ka juhatati meid vahel paari erineva inimese poolt ka paari erinevasse suunda. Kaardist ei olnud mitte mingisugust abi. Sest puudusid tähistused teedel ja tänavatel. Ning sellisel juhul ei ole kaardiga midagi peale hakata. Mingil hetkel tundus, et sõidame sihitult kümnes erinevas suunas. Lõpuks käisime õpetajaga väikeses hotellis teed küsimas. Sealt saime uue ja natukene parema kaardi. Lisaks näidati kätte õige teeots. Sellest hetkest peale hakkas meil paremini minema. Mõnes mõttes. Püsisime nüüd õigel teel. Edasi oli tee suhteliselt hästi tähistatud. Selleks hetkeks olime sõitnud umbes 60 kilomeetrit. Viit näitas Nynashamn´i 35. Päris pikk tee! Eriti kui mõelda seda, et ka meie kõige pessimistlikumates ettekujutustes piirdusime me kogupikkuses 75 kilomeetriga. Ilm läks aga järjest hullemaks.

Hommikust peale oli vahelduva eduga vihma tibanud. Aga nüüd sadas juba väga kõvasti. Aeg-ajalt tegime mõned peatused söömiseks. Päris suurt sööki ja lõunat täna ei olnud plaanis teha. Tänaseks lõunaks olid igaühel kaasa võetud võileivad. Kellel ei olnud, said nende käest, kellel rohkem kaasas oli. Tavaliselt olid söömise peatused need, kui kellelgi jälle rattakumm vahetamist vajas. Etteruttavalt võin öelda, et tänase päeva jooksul purunes neid 7. Lõpuks juba lakkamatult sadav vihm leotas meid üdini märjaks. Õnneks oli ilm suhteliselt soe. Ja vist ka vihm ise. Külm hakkas alles viimasel osal teest. Katariina kurtis, et sõrmeotsad on tundetud ja keeruline on käike vahetada. Viimasel paarikümnel kilomeetril lagunes meie seni koos püsinud seltskond neljaks grupiks. Poisid olid eesotsas. Siis olime mina, Katariina, Karin ja Hanna Laura. Hanna Laura püsis enamuse ajast poistega ühes tempos. Mingil hetkel jäi ta aga maha ja ootas meid järele. Kolmandana tulid ülejäänud tüdrukud. Ning lõpus Karmen ja Tarmo. Sellistes tingimustes on väga raske sõita kõigil ühes tempos. Kõige mõistlikum ongi, et igaüks sõidab oma tempos. Korraks eksisid teelt kolm tüdrukut, kes koos sõitsid. Nendele näitas aga õige teeotsa uuesti kätte üks kohalik jalgrattaga naisterahvas. Tüdrukud kurtsid pärast ainult, et ta oli kohutavalt kihutanud. Muidugi on suur vahe, kas sõidad tühja rattaga või oled koormatud varustusega 10-päevaseks matkaks telgis ööbimisega.

Nynashamn´i jõudes ootasid poisid meid esimeses bussipeatuses tee ääres. Võtsime enamuse grupist uuesti kokku ja sõitsime sadamasse ära. Kuna seal ei olnud mitte ühtegi avatud kohta, kus oleks sooja saanud, läksime check-in´i, ootamata ära kogu grupi kohale jõudmist. Selgitasin natukene meie olukorda ja kena preili kassas oli nõus meid kohe aitama, lubades meid sooja ooteruumi, kus saaksime vahetada riided ja vihma käest ära. Ajades seal neid asju läbimärgade paberite ja dokumentidega jõudsid kohale ka meie viimased kaks gruppi, kes olid mingil hetkel samuti õnneks omavahel ühinenud. Saime nüüd koos kõik sooja ooteruumi riideid vahetama. Laeva väljumiseni oli aega peaaegu kaks tundi. Vahetasime riided ära. Sõime, mis kellelgi kotis oli. Osad noored ostsid kuuma kakaod. Kokku olime sõitnud Stockholmist alates 93 kilomeetrit. Ehk siis me olime ekselnud mööda erinevaid teid sikk-sakke tehes umbes 20 kilomeetri jagu. Lapsed, ja ausalt öelda ka kõik täiskasvanud, olid sadamasse jõudes ikka päris läbi. Ajaliselt kestis meie esimese päeva sõit umbes kaksteist tundi! Tugev algus meie jalgrattamatkale!

Umbes tunni pärast kutsuti jalgarattureid ehk siis meid personaalselt laevale. Nüüd hakkas meil kiire oma suure segaduse uuesti kokku pakkimisega. Kihutasime laevale. Ise lootes, et suure kiiruga midagi olulist keegi maha ei unustanud. Laev väljus 23:35 Nynashamn´ist. Kohal oli Visbys 2:30. Sõidu magas kogu seltskond mõnuga maha. Laevalt maha tulles avastati veel kaks katkist rehvi. Osad jäid neid vahetama. Mina sõitsin ülejäänutega otsima ööbimiskohta ja telke üles panema. Meie eelinfo põhjal pidi sadama vahetus läheduses olema telkimisplats. Nii oligi! 800 meetrit sadamast. Selle päeva, tegelikult öö juba, viimane ränk tõus ja kohal me olimegi. Kui üle väikese künka telkimisplatsiga lähemalt tutvuma läksin, pages sealt umbes 50 jänest viies erinevas suunas. Gotlandi kuulsad jänesed olid nähtud.

Panime ruttu telgid üles, läbimärjad riided kõrval asuvasse WC-sse kuivama ja magama saime kella nelja ajal.